Tere ja rõõm kohtuda, mina olen Sten Teppan ning kutsun teid osa saama ühe perekonnaloost, millesse mahub palju rõõmu aga ka hetki, mida parema meelega väldiks meist igaüks. Sotsiaalteadlane ja poliitik Ülo Vooglaid paistab lähiminevikus silma erakordse ühiskondliku aktiivsusega. Algavas jutuajamises on teistest tegemistest siiski tähtsamad tema juured, elukogemus ja 10 üles kasvatatud last. Laiem avalikkus teab neist tõenäoliselt kõige paremini juristiharidusega Varro vooglaidu eesliinimeest kooseluseaduse vastu toimuvates lahingutes. Tema enda peres kasvab kuus last. Algab saade, käbi ei kuku. Tere tulemast saatesse õla. Tere. Tere, Varro. Tervist, aitäh, et te võtsite vastu kutse osaleda saates, kus me räägime inimeseks, kasvamisest või inimeseks kasvatamisest. Kuidas te suhtute sõnasse kasvatamine, kas teie jaoks niisugune asi lastele mõeldes eksisteerib? No kindlasti eksisteerib, ma olen ikkagi seda meelt, et see, mis väärtuseks on õppekasvatuse ja kogemus, eestlus ja ka üks nendest kolmest on nõrk, kui kuidagi hoopis laperdab või vales suunas siis pole teistest kääriti palju kasu. Nii et kui ühte nendest pidada kõige tähtsamaks või siis mõnda nendest vähetähtsaks, siis on kindlasti viga mõttes. Kui te vaatate üht oma poegadest paremal käel, kelle nimi on varro, siis kui hästi te kasvatajana enda meelest olete õnnestunud, kas te mõnikord mõtlete ka, et kuidas asjad on nii läinud või et miks just varrastan sirgunud see mees nagu ta on? Ma ei söanda kuidagi öelda, et ma olen kedagi väga spetsiaalselt kasvatanud. Gasolid kõike ise kenasti ja ma arvan, et rõõmu tunneb igaüks siis, kui tal on küllalt palju raskusi, raskust see kautomiseks, rõõm, kui raskust pole, siis pole ju vaeva näha, siis pole rõõmuga. Aga raskusi on neil olnud kõigil. Ma ei ole need spetsiaalselt tekitanud, aga ega ma ei ole ka pingutanud selleks, et neid vähendada. Mulle tundub, et nad on kõik kasvanud üksteise suhtes tähelepanelikud ja heatahtlikud. Ja on kujutunud ikka ette ka seda, mida oleks tarvis saavutada. Kuidas tegutseda selleks, et elu ei veereks metsa. Ja, aga muidugi kuidagi ei saa öelda kõigi kohta ühtemoodi, kõik lapsed on olnud väga erinevad ja see siin teisel pool lauda on ka muidugi ei olnud. Selline kelle sarnast teist ei ole. Aga kuidas see kõlab praegu niimoodi, kui isa ütleb, et et ta ei ole pingutanud, et raskusi lastele ette veeretada, ega ka väga, et neid vähem oleks. See kõlab minu kõrvade jaoks, justkui oleks keegi kasest vette visatud Te kukkunud ja siis kõrvalt vaadatakse lihtsalt neutraalselt, kas ta saab hakkama. Kastav ujub ise välja, kas see on midagi niisugust, mida te olete oma nahal elu jooksul kogenud? No ma arvan, et selgitus on üpris adekvaatne, kui ma mõtlen tagasi oma lapsepõlve peale, eriti nooruse aja peale, et tagantjärgi vaadates on isegi üsna üllatav, et nii palju vabadust meile vanemad andsid seal teisme ja siis ja kus tegelikult olid nagu sellised suhteliselt ju tormilised ajad, üheksakümnendad ja kõik nagu muutus ja kõik lahtine ja keegi nagu õieti ei teadnud, kuhu poole asjad liiguvad ja mis inimestest saab ju tegelikult väga paljud inimesed ka sel perioodil ja tegid väga suuri vigu mille tõttu nahkhiire stama terve elu kihva. Seda võib niimoodi kirjeldada küll seda perioodi. Ülo, ma arvan, oleks vist kõige õiglasem lasta teil seda teha ehk rääkida oma lastest, teie perekond on tõeliselt suur. Kes seal on ja kuidas see perekond on kokku saanud, sest siin on ka üks väike lisaklausel, mis ei ole Eesti oludes minu meelest väga tavaline, et perre on ka lapsi adopteeritud. Ma ütlen selle kasvatuse kohta veel siia ühe lause, siis on kohe teie küsimuse juurde. Ma olen püüdnud ka ju määratleda, mis see siis on see kasvatuse. Ja ma arvan, et sobib määratleda nii, et see on kasvamise saatmine arenguks soodsa keskkonna kujundamise hoidmise kaudu. See, mis väärtuseks on siis õppekasvatuse kogemuse ühtsus, aga aga nüüd, mis puutub nendesse peresse, siis vanemad lapsed on kati kaija toomas meeli ja siis Barroja Mihkel Kukk, kolm kuus neid ja kasulapsi on ka meil neli kasulaste osas minu teene küll rohkem sellele, et ma ei olnud vastu kehti sugusele otsusele, et siiski nendele kodu kujundada ja hoida ja mingid selliste erilist kangelastegu selles nüüd küll ei ole, see on täitsa tavaline asi ja siin polnud midagi erilist. See on see koht saates, kus me läheme, Ülo, teie lapsepõlvekass. Minu oletus, et teie elu edasise kujundamise osas on kas kõige olulisem või üks olulisemaid persoone teie vanaisa. Ma kirjutasin väikese raamatukese temast ja ma saan ka konkreetne näide selle kohta, et tema ju ei teadnud pedagoogikast või adragoogikest või mingist sellisest asjadest pole iialgi kuulunud ühtegi sõna ju. Aga kui tagantjärgi vaadata, siis hämmastavalt täpselt ja ideaali lähedal ta tegelikult käitus. Kui ta midagi ütleb, siis see oli alasti mõtestatud jutt ja mitte kunagi niisugune mingisugune norin või üleolev või, või ründav või siukseid asju ei olnud elu jooksul. Ja olime kaks meest, kes tegid igasuguseid töid. Rõhutasime vankreid ja hobuseid ja tagusime, raud on, mina tõmbasin lõõtsa, tema, ma olin väikse vasaraga. Sepapoiss pidi olema suure vasaraga Sept väikse vasaraga, meil oli vastupidi. Aga kõik sai tehtud ja tundsime teineteisest rõõmu ja ma arvan, et mitte mina ainult vanaisast või vanaisa, minust vähem, mitte vähem. Ja see ongi see asi, et suhtlevad inimesed ühtemoodi, aga koheldakse teistmoodi. Ja me kindlasti suhtlesime. Ülo te olete üle 80 aasta siin ilmas elanud ja kõndinud. Kas te oskate öelda, mis vanusest pärinevad teie esimesed mälupildid? Mis seal võiks olla? Ma arvan, et esimene mälupilt on mul vist on see, kus ma käisin lumivalguke ja seitse pöialpoissi vaatamise ja ma ütlesin, et ei saa olla, kõik asjad tundusid väga normaalsed, aga seda, et et pöialpoisse kirjutab kalliskivi kotti pea kohal vihkab ja ise istub koti peale, ma seda ei saa olla. Too on kahtlane ka kõik muu, et kui ikkagi üks asi on valesti, siis mine sa tea, äkki on lähedased ka ja mis vanusesse võis olla Narva neljanemist? Niimoodi? Ma mäletan väga hästi ka seda, et ma ei läinud mitte mingil juhul kuskile niimoodi, et raamatut ei olegi kaenlas lugeda. Aga miks raamat kaenlasse võis sattuda? Ma pidasin raamatut kõige tähtsamaks seltsi. Muide, sead võivad olla, raamat peab olema. Ja tänase päevani on üks raamat meeles, seega sa, Ants oli aus saunamees, saun oli paksu metsa sees, hundid, karud käisid sees, rebane istus ukse ees ja nii edasi. Te olete sündinud Tallinnas, aga mis asjaoludel ta Saaremaale vanaisa juurde sattusid? Ja sõja ajal siin oli kõik pommitamine igas asjad ja siis vanemad tegid otsused, sõidame ära. Tallinnast kogu perega oleks ja vanaisal oli Saaremaal seal kaks maja ja teine majandus ei, Veyleja. Kuidas läheb nii, et ilma vaata või põhimõtete kujundajaks saab vanaisa, ehk siis veel varasem põlv, kui, kui lapse enda vanemad Aeg ei loe midagi, loeb inimeste suhe, loeb, hoolimine, loeb austamine ja niisugune vaat ega ju armastusest seal keegi ei räägi mitte kunagi mitte sõna. Aga ma praegu võin julgelt öelda, et see oligi asi. Pane seal, ma arvan, täie tõsidusega ja siiralt ja nii iga rakuga hoidis mind nagu silmatera. Ja noh, ma arvan, et see oli vastastikune tunne, vot see ongi see nüüd asi, mis kujundab, mitte jutt või seesama suhe, see hingeline kontakt, see, see on see, mis kujundab inimest ja mis ongi tegelikult lõppkokkuvõttes kasvatust. See oli ju keeruline aeg, eks ja mis elu üldse elate, ma kujutan ette, et töö tegemine ja, ja lähedaste aitamine oli täiesti iseenesest mõistetav. Kindlasti rohkem, kui see tänapäeval on, mulle vähemalt tundub No ma arvan, et üks väga-väga tähtis asi oli see, et keegi väga ei käskinud kellelgi midagi tööd teha aga kõik tegid kogu päeva midagi ja tegid ka tööd ja igalühel olid muide oma tööd söömest lausa tema kohus oli. Aga lisaks sellele veel tehti ju palju asju, tehti kindlasti koos ja lapsed võeti kaasa igasuguste tööde juurde, tegid seda, mis neile jõukohane oli, mida oli tarvis teha, mitte mänginud tööd, vaid tegelikult tööd ei saa mängida, tööd kas tehakse või tehakse midagi muud, näiteks noh, niisama lollitatakse seal töötamise asemel et töö olla, väikse lapse või mäng on väikse lapse töö, see pole kellegi jutt mängijale kunagi töömäng on mäng ja töö kaks täitsa häiri tegevust ja minu lapsepõlves oli täitsa kindel see, et elu oligi korraldatud üsna nii, et minu asi oli ju hommikul suvel, eks ole, kõik lehmad karjamaale ajada tagasi hobused tagasi, hobused koju tuua, siis oli oja seal sigadele toitu teha ja kanu sööta ja siis oli veel seda teist ja kolmandat, siis oli vaja Agu raiuda pliidi ettev kimbud, siis oli vaja Biruta tõmmata ja mul olid 100 asja. Ja siis vahepeal muidugi sai üht-teist seal mängida ka naabrilastelastega ehitasime oma talu sinna kuskile kiviaia äärde ja neil oli kõik vaja. Need kuuse ja männikäbid olid lambad ja lehmad ja hobused ja meil oli niisugune majapidamine, eks ole. Päris huvitav, et lastemängud on vanemate elu. Just just ja, ja väga tähtis asi on see, et et need tõelised mängud ei jää pooleli, need käivad edasi, need ei ole vaja kogu aeg igal õhtul kindlasti jälle ära kõiki omase karpi ja siis hommikul hakid jälle otsast peale kõike pooleli kogu aeg, ma arvan, et see on väga tähtis küsimus, ei tohi pooleli jätta, tuleb kogu aeg jätkata. Iga saavutus ei ole mitte midagi muud kui edu edasimineku eeldus ja ja vaata, see on seal mõtlemisviisi küsimus ei ole tegevus pelgalt. Teie poisipõlveaastad sattusite väga keerulisse aega. Sõda, küüditamised. Mil moel need sündmused teid mõjutasid, kas laps selles vanuses, mis ta siis on? Kaheksa, üheksa, 10 ja natuke vanem märkab neid asju, mõjutavad teda, mil moel? Ja et see, see on detailides meeles igas asjad näiteks seesama sõjapäev on mul seda kümneid kordi niimoodi üle mõelnud ja igasugu asjad, Mul lõhnad meeles miimika, nende hetkes tulid higised, natuke verised hõõrutud. Lõuna ajal jõudis lahingud läbi, eks ole, hakkasid esimesed testikorpuse mehed saabuma joovia siis muidugi tahtsid nad juua ja pesta ennast natuke sekkiminaatiorca seljast ära ja siis oma pumpasin ja pumpasin, eks ole, muudkui vett, eks ole. Kes jõi, kes pesi, kes jälle natuke, kuivatas ennast jälle edasi ja edasi ja niimoodi mitu tundi järjest praegu mäletan, kui väsinud ma olin, lõpuks. Aga see oli ikkagi jah, sõda käis otse niimoodi niimoodi üle kohe. Kuidas te enda jaoks seda lahti mõtestasite, mis toimub? Kõik oli arusaadav, kõik oli selge ja ma mäletan väga hästi ka seda saksa aega. Ja ka seda esimest vene aega mäletan päris hästi. Siinsamas meil on siin Tallinnas siin Kadrioru pargi nurga peal, kus Koidula tänav suubub Kadrioru parki. Seal nurga peal oli vanasti väga suur liivakast seal kolm 40 last mahtus vabalt mängima ja nii palju neid seal oli ka iga päev. Ja seal ma pidin ka oma vanemad ükskord vangi panema. Kodus kuulsin mõista, mõista, mis see on. Kui seisab, siis haiseb, kui käib, siis karjub ise hall ja karvane. Keegi ei teadnud ja üks poiste kodunt küsima, isa oli miilits ja natukese aja pärast viidi minu vanemate ära. Ja ma olin üksi kodus, järsku tuleb kuri mees ja küsib, kus sa selle kuulsid, kui sa otsid selle, mis küsimus see on niuke siis ma tundsin, et ja nüüd peab valetama. Siis ma ütlesin, et poes kuulsin, kes rääkis, kõik rääkisid ja õhtukseid vanemad vangist vabaks. Ma teadsin väga hästi, et valetada ei tohi tõtt rääkima. Viieaastaselt oli asi selge ja mis on, mis on mõistlik ja mis ei ole? Kas te olite oma vanematele või, või siis vanaisale pigem meele järele, hea laps või? Kas te jamadesse sattusite niisugustesse, kuhu poisid ikka aeg-ajalt satuvad? No seda ikka oli küll muidugi alatasa näiteks kuidas naabripoisiga otsustasime piipu teha ja pugesin sinna peedilehtede all, muretsesime ikka, tegime omale ise piibud ja panime sammalt vahele, kuskilt palkide vahelt urgitsesime mingeid sammalt ja minema midagi piibu sisse, Vanemuise tikud olid pärast sõda nii kulla hinnaga peaaegu ja. Aga noh, silm oli teritatud küll, teadis täpselt, kus vanaema peitis neid tikke, eks ole, panin ikke piibud põlema ja. Noh, ja siis, kui vanaema meid selgete leidis, siis ja tiris vanaisa juurde kraest kinni, et vaata, masuurikat tahtsid siin kõik majad ära põletada ja siis vanaisa käskis ikkagi ilusti hobud koju tuua, aspani kiirustes linnariided selga, sõitsime linna süda valutama, kus kohta tema ütleb, et näeme Pipu ostma ja läksimegi ja ikka tubakapoe ukse taga peast kinni, hobu, sinna seoti kinni ja läksime siis kauplusse ja seal siis poemüüja tõi igasugused Piite meile leti peale kõveraid ja sirgeid pikki ja lühikesi ja siis ma pidin peeglist vaatama, missugune kõige paremini sobib ja suuremaid ja väiksemaid ja siis ostsime tubakat ja need rauad ka, millega piipu topitakse, tikud oma isiklikud tipud veel saime, see oli tohutu saavutus ka ja see on koju ja siis toppisin piibutäis, eks ole, kõik teeääred kinna ja nii kui peab, eks ole. No ikka tõmba ikka sissi, puhu välja, tõmba jälle sisse, puhu välja nagu ikka päris piibu tõmbamine käime. Ja muidugi siis läks süda pahaks ja siis läksime välja ja ja vaata, see tunne püsib tänase päevani pärast seda sündmust ma ei ole ühtegi korda enam suitsu teha tahtnud ja. Ma olen täiesti kindel, et kasvatus ei käi läbi sõnade peamiselt vaid ikkagi tegevuse kaudu. Ja sõnad sõnade kasvatamine on rohkem eneserahuldamise vorm. Tõnne on ikkagi niisugune tegevus, mis on mõtestatud ja millest saab aru ja millel on tähendus ja millel on toime. Siis on kasvatatud. Siit samm edasi, Varro, kas te olete kunagi isa käest karistada saanud füüsiliselt ja ikka ehk siis tegevuse hulka võime lugeda ka füüsilise karistuse ikkagi või see on juba olukord, mis väljub kontrolli alt ja ei peaks tegelikult nii olema. Noh, jah, see on ikka afekti, niuke, mingisugune seisund, sest kui mõtlema hakkad, siis on ju selge, et tegelikult peaks sellest hoiduma selle Magetkonna. Jah, karistamine on eneserahuldamise vorm. Mille eest te olete saanud karistada? Ei noh, eks ma olen ikka asja eest saanud, et ma olen ikka lapsena üksjagu pahandusi teinud ja ja ma ei ole kunagi tegelikult eriti nagu selline sõnakuulelik laps olnud ka selle, et ma ikka olnud selline isepäine jäärapäine ja, ja ma kujutan ette, et nii mõnigi kordnik oma käitumisega korralikult välja vihastanud ka vanemaid, nii et ega seal midagi väga üllatavat otseselt Te olete, ma ei tea, kas te suitsu teete, praegu? Ei tee. Aga see suits on kunagi tehtud. No eks see on üks huvitav näide, kuidas seesama mõju nagu läheb põlvkonniti edasi, et minu kadus igasugune isu suitsetada umbes samasuguse kogemusele vihm ei saa mulle ellu viis. Et samamoodi, et ükskord ise oleks kingitud mingisugune blokk mingisuguseid suitselisele täiesti kunagi suitsetanud. JUMZ leidsime korrus sealt vist kuskilt üles ja mõtlesin, et võiks proovida, et mis on, isa muidugi leidis, et ta oli võetud ja tehtud, sai aru, et mis toimub ja samamoodi noh, et kui tahate suitsu teha, et nats siis mitte, et teeme selle korralikult tõmbega sisse korralikult, niimoodi pani põlema selle. Eks me siis tõmbasin ja täpselt sama on tegelikult sisuliselt täpselt sama lugu, et nagu ta erakordselt vastik hakkas olla ja tõesti niimoodi, et seda sööki ma kõik see värk ja sellest ajast saati. Ta ei olnud mitte mingisugust nagu soovi mingit tubakat nagu enam katsetada, eriti et. Millest tulenes Varro küsimus sõnakuulelikkuse eest või siis mitte nii väga sellele allumisest, mida mida küsiti või paluti, millesse võis tulla? No ma kardan, et siin on natukene vist temperamendiga tegu, et, et mulle vist on antud selline temperament, et ma väga ütleme, selline alluv alluv ei ole. Ehk siis põhimõtteliselt nii nagu suur osa avalikkust teab teid praegu umbes sama mentaliteet on lapsest peale tegelikult end ilmutanud. Või no seal vist on olnud jah, ütleme, teatav järjepidevus protestivad lausa või osaledes protestivaimu, osalt ka see on teatud mõttes ka isiksuse puudujääke, ütleme nii, et on ikkagi mingi legitiimne autoriteet, millele inimene üldjuhul nagu peaks alluma. Eks Nonii tonil legitiimne autoriteet, mida üritatakse inimestele kehtestada, kui sa selle allud, siis on orjameelsuseks, aga kui sa legitiimse laatoriteedil ei allu, siis teatud mässumeelsus mis ei ole, no iseenesest hea asi. Ma olen ilmselt sellega pidanud elus ka üsna palju nagu võitlema iseenda sees, et et on selline kalduvus kuuletamatuselega seal, kus tegelikult peaks kuulatama, nii et, et ma arvan, et ega minu minuga ei ole emal-isal ka eriti lihtne olnud. Lapsena ja noorukina. Selle kommentaari kohe saame, aga, aga mis pildid Varro teile lapsepõlvest esimesena üldse meelde tulevad ehk need hetked, mida te päriselt mäletate, kus kellega, mis võis toimuda? Mulle üldiselt ei ole lapsepõlvest väga palju selliseid nagu väga konkreetseid mälestusi nagu sündmuste mõttes, aga mul on pigem sellised ütleme, tunde, pildid või mingisugused mälestused selle kohta, mis tunne mul oli erinevates olukordades ja mul varas mälestust ikkagi seonduvad kõik koduga. Kuna see oli kodus, need lõhnad ja meeleolu, õhkkond, noh, jõulud ja pidulikus ja kuidas tehti korda ja sätiti valmistati ja kasvatasime peamiselt kolmekesi oli minu vend Mihkel, noorem vend on minust neli aastat noorem. Ja siis oli mul vanem poolvend ema poolt, Karl kes on minust seitse aastat vanem, et meie nagu põhiliselt koos kasvasime, et ülejäänud vanemad õed-vennad, nemad olid juba iseseisvat elu selleks ajaks alustanud ja nendega koos ma ei ole kasvanud. Aga ma arvan, et väga palju ikkagi. Me kasvasime ka ikkagi ise, eriti mina, ma arvan, selles mõttes, et et see periood, kui mina olin, ütleme nüüd seal noh, ütleme, 88 89, kui rahvarinne ja kõik see hakkas tegutsema ja ma olin siis kaheksa-aastane, sündisin 1980, et siis oli isal elus nagu väga tormilised ajad, oli ülemnõukogus Moskvas palju ära ja ja noh, siis ka iseseisvuse taastamise ajal ja selle järgselt oli ta ikkagi nagu väga-väga tormiliselt nendes sündmustes pidevalt sees, nii et et ma arvan, et mul isal näiteks praegu on aeg minu laste jaoks tema laste laste jaoks nagu palju rohkem ja minu lapsed tegelikult puutuvad oma lapsepõlves palju rohkem kokku. Võib-olla mina ise sel perioodil, sest et tõesti, et ei saa, elasime poliitilises elus väga-väga tormiline. Seal, kus teie kodu nooruspõlves oli, kas pigem maatingimused või linnatingimused, kujundasid? Ei, me elasime ikkagi linnas, mina olen ikkagi lapsepõlves kasvanud Tallinna vanalinnas, et see on minu nagu kodu, kodukoht. Me elasime Aia tänaval seal kus vanasti oli kaubahall seal külatee, Tallinna linnavolikogu sedasama ristmiku nurgapealsel vana puumaja, põnev koht poistele kasvamiseks. Oi väga põnev, väga põnev ja me tegime ikka väga palju selliseid asju, mida oma last laste puhul küll eriti näha ei tahaks, näiteks. Toona oli ju väga palju vanalinna majade pööningutest veel kõik nagu asustamata, et vanalinnale väga räämas ja niimoodi me ikkagi nagu noh, sadu vööninguid rändasime läbi, et kus teadsime, kust saab mööda mingit puud üles kuskile katusele ronida, seal katuselt saab järgmisele ja sealt saab kuskilt luugist sisse. Kui sealt läbi pööningu minna, siis saab järgmisele katusele asjad noh, ta sageli läksime väga pikalt tänavate viisi mööda katuseid, elasime edasi läbi pööningut. Või, või noh, kõikvõimalikud kogemused sellest, kuidas mööda Toompeal Toompea müüri üles ronida, järjest ohtlikumaks kohtadest ja ennast proovile panna, et kas me ikka siit saame või ei saa ja kuni köiteni välja niimoodi, et väga põnev kõik, aga noh, selleks võib väga kergelt surma saada, lihtsalt, aga intsident õnneks ei tulnud. Ei, ei juhtunud õnneks siin, et jumal tänatud, et võimalusi surma saada oli ilmselt päris palju, kui tagantjärgi mõelda. Varrol on see asi juba pisikesest peale, ta on niimoodi absoluutselt õiglane, et kõik asjad peavad olema väga, täpselt ja õiglaselt ja õigesti ja ja kui ikka ka midagi on valesti või keegi on seal mõelnud, ühte rääkinud, teiste teinud kolmandat, siis see absoluutselt ei ole vastuvõetav juba pisikesest peale. Kas me mõtleme, tuletame meelde mingi näite ka, et mis asjus võis koolipoisisugune kuju õigluse mõttes taga ajada, et mis siis võis närvidele käia? Parun mängis väiksest peale, poed poeõpe ei olnud kõige meeldivam, aga sinna tuli klaver ja siis tuli plokkflööt ja viiul ja ja noh, kuulmisega pole kunagi raskusi olnud ja siis oli, tegelikult oli pilt oli ikkagi niuke, pakkus rohkem avastamisrõõmu kui kellegi teise lõbustamise rõõmustamise rõõmu esineda. Sellepärast, et see pole üldse huvitav, huvitav oli avastada selle loo sisu ja avastada see tähendusi, aga varroga on see asi ka veel, et ega ka ülikoolis ja mul ei ole ükski minu lastest rohkem minule eksameid ei ole teinud, eks Varro on. Ja ütelda aeg natuke ka, mõtlesin, et huvitav, kuidas te siis nüüd, kas ta, kas aine on omandatud või eriti. Ja kui ta eksamile tuli, siis seal oli teisi üliõpilasi ka üksjagu seal auditooriumis ja ma siis pöördusin kõigi poole, mõtlesin, et no nagu te teate, mul on selle noormehega natuke läheme isiklik side ja seetõttu Mul ei sobi selgitada, kas ta on aine omandanud seda. Mul on teile palve, et tehke selgeks, need siis muidugi kukkusid väga usinasti küsima. Tunnistan ausalt, praegu ma pole sellest eriti rääkinud, aga ikka päris päris hea meel oli, et absoluutselt selge, et mitte ühte nihukest detailiga ei olnud, mis, mille puhul ma oleks pidanud ütlema, et post võib rattad, nii see asi ei ole heitatatut, mõtleme uuesti. Kõigepealt Varro oma poest, ma saan aru, et see praegu kodus kusagil toanurgas ei seisa ega oota mängimist, et see suhe jäi kuhugi kuhugi selja taha. No mul on aega, juhtus tegelikult väga markantne lugu, ma ei teagi, kui palju teisi selliseid inimesi üldse on olemas, et kes on tõesti nagu õppinud ja harjutanud ja teinud ja lõpetanud muusikakooli ära. Ja ma võin öelda täitsa niimoodi, et viimane kord, kui ma üldse poeg puudutasin, oli mul muusikakooli lõpueksam. Ja, ja see ei ole midagi pistmist sellega, et ma ei tahtnud enam poed üldse näha, mulle tegelikult on, alati väga meeldis nagu pillina, et mul oli küll raskusi õppimisega, sest ma olin laisk ja ei viitsinud ärritada piisavalt ja nii edasi, aga aga juhtus nõnda, et meil oli juunikuus oli siis muslikul lõpueksam, tegin selle ära, see on mu diplomi kätte. Suvel loomulikult pilli eriti ei mänginud pilli klaveri peale. Linnakodus läksime. Suvel käisid meie linna korras, vargad, viisid ära palju asju, muuhulgas minu poe. Väga kallis pill siis. Siis me kohe ei olnud vahendeid, et mingisuguse tobeda hakata ostma, seda enam, et nagu otsest vajadust ka ei olnud, et mul oli just lõpetatud, oli noh, ma isegi mõtlesin, et võib-olla läheks Georg Otsa kooli edasi õppima, seda aga nad veel ei olnud selge ja see asi veel natuke oodata ka ja nii edasi. Ja aeg läks ja läks ja läks ja tegelikult kunagi selleni jõudnudki tuua pilli saaks ja kuna mul pill ei ole reaalselt, siis tegelikult läkski niimoodi, et nüüd ma võin öelda, et kuskil ligikaudu 25 aastat tagasi viimati juba puudutasin enam ma ilmselt ei mäletaks isegi neid võtteid, et see on üsna traagiline lugu selles mõttes, aga nii läks. Räägime teise momendiga lahti, mida isa siin just kirjeldas. Mulle tundub niimoodi, et see on karjuv ülekohus, kui pannakse auditooriumi ees eksamit andma muul moel või nii-öelda erikohtlemise korras, kui teised seda pidid tegema. Kas see tunne oli midagi sellist, nagu ma kirjeldasin või ei olnud nii dramaatiline? Ei, vastupidi, et noh, selles mõttes, et see kindlasti ei oleks dramaatiline, kui sa ei oska eriti kardad, et aga mul ei ole kunagi nagu selliste asjadega seonduvalt eriti närvi sisse tulnud, et mullused avalikud esinemised ja testimised rästimised ei, ei pane eriti mitte midagi sees liikuma ja selles mõttes mäletan jagatega toonaga siin midagi eriti ei olnud, kui sa tead, et sa oskad või tead, et nad siis mul on ükskõik, kuidas me selle eksami ära teinud Kas teie varrolite koolipoisina seal ütleme põhikoolis või gümnaasiumini selles astmes? Tubli tegija enda arvates? Ei, ei, nii enda arvates, kui ka ma arvan, teiste arvates ei olnud tubli, ma olin ikkagi laisk ja noh, ikkagi suhteliselt ükskõikne kõigi nende asjade suhtes, mis koolis toimusid. Peab tunnistama, et seda on natukene imelik kuulata, see justkui ei sobi pilti, oleks arvanud täpselt vastupidi. Aga millest see siis tuli, et, et ei pakkunud justkui pinget või et ma saan aru või jääb mulje, et pea justkui lubas seda näidanud hilisem käekiri, eksija saatus. Aga mingil põhjusel ei näinud põhjust siis seda realiseerida või pingutada nii nagu võimet tegelikult oleks lubanud. Ma arvan, et üks asi, mis kindlasti mängis rolli, oli see, et, et mul on alati olnud väga raske teha asju, mis mulle huvi ei paku, et kui ei ole huvi, siis mul on väga raske ennast sundida nendele asjadele pühenduma, keskenduma, vaeva nägema ja pingutama kõik ja nii edasi, et ma arvan, et seda mu õpetajad võivad ka isegi võiksid kinnitada. Ka mitte selleks, et head hinded oleks tunnistusel. Täiesti ükskõik, oli harva, emal oli ka väga rasked emale ja koolijuht ja tegelikult ta nägi, et ma olen nagu väga sageli täiesti ükskõikne ja, ja noh, tegelikult põhjustasin talle ka ilmselt ilmselt päris palju südamevalu sellega, et noh, teised kolleegid ütlevad, et vaatame, kas oma poeg on niimoodi, et aga jah, minu, selles mõttes tegevust iseloomustas selline väga suur noh, ükskõiksuse astet. Tagantjärgi isegi üsna piinlik, nii mõnegi õpetaja, sest meil lihtsalt ei huvitanud, ütlesin niimoodi, et te olete mind ei huvita see asi, et ma teen absoluutse miinimumi ära, et siis läbi saada, aga ma ei hakka pingutama millegagi, mis mulle tegelikult korda ei lähe, eks. Ja ma ei ütle, et seal tingimata üldsegi nagu see on üsna selge, et see ei ole hea asi tegelikult, et inimene ei saa olla elus väga edukas, kui ta ei õpi ennast pingutama ka nende asjade nimel, mis väga ei meeldi. Aga mis te siis tuleb ära teha, eks ju, et see on natuke selline lapse lapselik nagu lähenemine, et et ma tegelen ainult nende asjadega, mis mulle meeldib, et kui sa elad perekonnaelu ja kui sa hakkad professionaalsenud pead kollektiivis töötanud väga sageli tuleb, tehakse asju, mis olen hirmus toredad, ikka pead, pingutame ikka suutma ennast nagu mobiliseerida selle asja ära tegemiseks. Aga mul jah, teisme eas seda, seda suutlikkust praktiliselt eriti üldse ei olnud, et eks ilm ilmnes ka pilliõpingutes, et mul annet ilmselt oli päris palju muusikalist, aga suur osa sellest seega teostamata lihtsalt sellepärast, et sageli lihtsalt ei viitsinud pingutada. Aga mida te viitsite teha? Teismeeas ma viitsisin kõvasti sporti teha. Mulle mulle väga läks korda seed. Paremaks korvpallis tennises ratsutamas käisin purjetamas, käisin nüüd, teadsin muidugi alati seda, et ma suudan nagu asju teha hästi, aga ma tahan, et noh, teavitamisel mingisugused näitajad, matemaatika oli pidevalt kolm, tõesti, ma ei pingutanud, aga kui oli põhikooli lõpueksam, siis ma tegin selle viiele plussile, et noh, kui oli selgelt nüüd on vaja kokku võtta, siis sai tehtud, et see ei olnud probleem. Eks ma olin selline üsna hiline küpse ja selles mõttes, et ma olin ikkagi selles perioodis ükskõikne. Ja alles hiljem hakkasin aga mõtlema selle peale, et tegelikult oled nagu prioriteedid paika seada hakata nüüd nagu reaalsuse tõsiselt pühenduma ja pingutama, tegutsema mingisuguste kaugelt Nende eesmärkide nimel, mitte elama nagu hetkes, mitte elama selle nimel, mis tundub konkreetsel hetkel meeldiv, vaid tuleb hakata nagu pingutama tegelikult alles hakkas. Ütleme seal kuskil ülikooli ajal, et ma arvan, et isa ja teised võibki öelda, et see, kuidas ülikooli ajal juba hakkasin nagu pühendunud, see oli midagi hoopis muud, et huvitav oli ka näiteks see lõpetasin õigusteaduskonna. Et ega ma näiteks kunagi päevagi ei ole tegutsenud praktiseeriv juristina ülikooli stuudiumi käigus sai selgeks, et ei paku huvi töötada kuskil advokaadibüroos, eks. Kas te olete oma elus mingil hetkel teadnud ka, mida te päriselt teha tahate? Tegelikult minu jaoks üks kõige suuremaid elumuutvaid sündmusi oligi kas selline ülikooli lõpuajal või pärast ülikooli, kui mõtlesin Helsingis magistrantuuris. Sega ma lugesin Viktor Šankli psühhiaatriseks pisikest raamatut, mis on eesti keeles ka välja antud, selle pealkiri on ja siiski tahta elada. Ma ei tea, kas te olete lugenud seda raamatut? Väga soovitan, väga hea pisike raamat on seda ise paljudele tudengitele hiljem kinkinud, kuna minu jaoks on väga oluline raamat. Victor Schenker oli üks Austria psühholoog, psühhiaater, kes oli juut ja ühtlasi Auschwitzist käis läbi. Teda peetakse sellise koolkonna nagu logoteraapia. Eks ta ei rajanud küll seda koonduslaagris, aga koonduslaagrisse leidis kinnitust, nagu ta ütles. Ja põhimõtteliselt see teooria seisneb siis selles, et et inimesele annab jõu vastupidavuse tugevuse see, kui tal on elus eesmärk. Kui teil on mõttega kursaver, milleks elada ja mille nimel ta elab, ütlesid koonduslaagris, ta nägi väga paljusid Need, inimesed, kellel oli, mille nimel elada. Need jäid ellu, kuigi nad võisid ka füüsiliselt olla palju nõrgemad ja kehvema toitumisega ja nii edasi. Ja need tugevamad pealtnäha füüsiliselt igatepidi. Kas kaotasid mõtteis kavatsete eesmärgi kaudselt lootusi? Need kustusid väga kiiresti surid maha. Ja see printsiip, kuidas ta seda väljendab, on see, et suur viga, mida inimesed maailmas väga sageli teevad, on see, et nad küsivad endalt pidevalt seda, mida mul on elult oodata, ta seda, teist ja kolmandat ja nii edasi ütleb, et see on täiesti vale küsimuse püstitus, et mina, psühhiaatrina olen lahendanud lugematu hulga inimeste probleem läbi selle, et ma ütlen, et te peate vaatama täpselt vastupidi seda küsimust, et mida eluteelt ja see on tegelikult väga lähedane sellisele kristlikule käsitlusele kutsuma, sest et kristliku elu üks põhiprintsiip on see, et igav inimene on kutsutud jumala poolt midagi siin maailmas tegema mingisuguse missiooniga antud erilised anded selle missiooni täitmiseks. Ja inimese elu üks põhiküsimus ongi see, et sa pead aru saama, mis on sinu kutsumus, milleks sa oled kutsutud ehk teisisõnu, mida elult sinult ootab. Ja siis sa pead langetama selle otsuse, et kas sa järgned sellele kutsumuseni, mida sinult oodatakse, või see piir edasi minna, seda teed, mida sa ise nagu tahaksid teha, eks pärast seda ma hakkasingi väga palju tõsisemalt mõtlema selle peale, milleks ma olen siin maailma kutsutud, mida ma peaksin tegema. Ja siis ma hakkasin süvenema sellesse ja noh, ma olen alati olnud kristlane, 10. väiksest peale ristitud mind on viidud kirikusse, aga meil ei ole sellele kunagi mingisugust erilist tähendust omistanud kui teismeeas isegi varajates varajastes kahekümnendates. Ja siis ma hakkasin mõtlema väga tõsiselt selle üle, mida tähendab minu jaoks on see, et ma olen kristlane, et mis on need tõelised, need põhimõtted, millest ma tõeliselt usun, mis on tõde ja mis on õigus, mis on õiglus, teadus, mis on ilu, eks. Ja siis ma üha rohkem tundsin, et ma pean tõsiselt võtma neid põhimõtteid, ma pean tõsiselt võtma neid väärtused, ma pean tõsiselt võtma neid ideaale ja oma eluga tõestama, et ma tõesti tahan nende teenistuses elada ja nende heaks ja neid edendada, nii et mõtlesin selles mõttes minu elu, ütleme kuskil kahekümnendat 22.-st 23.-st eluaastast saati on olnud väga-väga teistsugune, kui kuigi teismeeas lapsendas. Ülo kas mingil moel üllatab teid asjaolu, et et Varro on mitmetes ühiskondlikes olulistes küsimustes nimetagem seda siis debatiks debatiks? Eesliinile ei, mind ei üllata see üldse. Ma imestasin rohkem, kui ta suhtuks ükskõikselt hoolimatult ja kui see talle üldse korda ei läheks, siis ma küll imestasin. Inimesi, tõenäoliselt on palju, kellele see läheb korda, aga kõik ei ole eesliinil. Ega näiteks mina ei saaks talle kuidagi ütelda, et mine nüüd siis sõdin selle ja teise asja eest. See tuleks üldse kõne allagi. Aga teistpidi, et varr äkki seekord ei läheks ja. Ka ütlema ei hakka, sest mul on omamoodi siiski tunnistan, hea meel, et on tahtekindlust on et seda on õige koha peal. Ja mind rõõmustab ka see, et et eesmärgiks ei ole tegevuseesmärgiks, on saavutada selliseid tulemusi, tänu millele, Eestimaa pisikest paremana, kui ta on siiani olnud ja ühtlasi õnnestub ka ehk ära hoida mingisuguseid väga jõhkraid nihkeid. Varro, kui vanalt lisaks aitäh? Ma olin siis 22, saamas 23. Ja lapsi on praegu kokku kuus, just eks vanim on siis teismeline? 14 ehk ma vaikselt üürin oma küsimusega sinna, mis korra meil juba siin läbi jooksis teie kontekstis ja nii-öelda tänu vanematele tänu sellele, kes nad on nii-öelda valgus Risiku sattumisele. Et kas mingis mõttes ajalugu kordab ennast nüüd läbi teie Teie laste peale, ma jumala eest, loodan, et see nii ei ole, aga samas ma tean, kuidas tihti asjad toimuvad. Mis on muidugi olnud küll mõnevõrra on see, et lapsed ikkagi saavad osa sellest üldisest grillimisest grillimisest jah, või selles kriitika tulvas, mis jõuab ikkagi otsapidi ka nendeni, et näed, näiteks siin hiljuti tuli tütar koju näitas mulle mobiilist mingisugust videot, mis oli seal tehtud no minu seisukohtade Pilamiseks ja osutuseks selle kohta nagu ma oleksin ise tegelikult mingisugune homoseksuaalnäiteks, kellena kes üritab seda varjata siin läbi selle, et räägi mingitest perekonnaväärtustest, mida siis no ma muidugi on nagu väga ebameeldiv seda nagu tunnistada, siis ma pean ikka tütrega rääkimata, et et noh, me peame arvestama sellega siin maailmas, et nagu, et kui sa püüad seista mingisuguste väärtuste eest, mis võib-olla ei ole konkreetsel ajahetkel sellise ideoloogilise peavoolu väljenduseks, siis eks sa saad mingil määral vastu päid ja jalgu, et see alguses oli muidugi minema, oleks ka päris ebameeldiv ja ütleme nii, ebameeldiv on siiamaani, aga oli väga selline ränk, eks. Aga ajapikku nahk läheb paksemaks ja see teisest enam välja ja võtad seda nagu mingisuguse antusena, et nii on lihtsalt eks, et me ei pea enam selle pärast muretsema või mõtlema selle väga, no lastele on see muidugi nagu raske, et et nemad ei saa nüüd nagu aru, et miks, miks selliseid asju nagu tehakse ja ja see on ju vale, eks ole, et sa oled ju tegelikult isa ja see ei ole ju tegelikult homoseksuaalide, miks nad räägivad seda ikka niimoodi ja nii edasi. Kes teie abikaasa on? Abikaasa on väga hea inimene, tema on ennekõike kuue lapse ema, see on tegelikult lugupidamist vääriv, kui ma vaatan, kui palju ta töötab ja pingutab ja vaeva näeb ja pühendab kogu sellele perekonna perekonna eest hoolitsemisele. Tema roll on sellest nagu mõõtmetelt suurem kui minu oma algusest õppis näitlejaks, lavakasse läks õppima, aga tundis, et see maailm ei ole tema jaoks mõeldud. Ja hiljem läks õppima eesti keelt ja kirjandust ja lõpetas selle Tallinna ülikoolis, nii et hariduse poolest on ta siis eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Kui palju te koju seda igapäevast jama kaasa võtate? Noh, võib-olla see on nüüd minu töö juures meeldivam aspekt, et, et see töö, mida me teeme sihtasutuses, olles tegelikult kontrakultuurilisele positsioonil, eks, et me ei ole selle ideoloogilise peavoolu esindaja, pigem seisame nagu peavoolule vastu. Tähendab seda, et me tegelikult elame nagu päevast päeva alalises konfliktis, eks me oleme kogu aeg konfliktisituatsioonis, et eks ma ei ütle, et see konflikt on meile ka alati peale surutud, vaid kohati ise tegutseme viisil, mis konflikti esile kutsub. Aga fakt on see, et see on pidev konflikt põhimõtteliselt. Ja kui see siis koju lähed, siis nagu on väga tõsine oht see, et sa võtad need pinged, mis selles konfliktis tuleb nagu koju kaasa ja tegelikult on väga raske seda teha, sa oled ikkagi üks inimene, kes ei ole tööl, üks inimene selle kodus, teine inimene, et ma nüüd panen selle ukse kinni, avan teise sahtli. Võtan selle teise mina välja ja lähen siis koju, eks ole, sa ikkagi lähed koju täpselt sedasama inimesena, et kuidas siis teha seda, et needsamad pinged kõik koju ka said, oleks, et see on päris raske ülesanne ja eks ma sellega päris palju maadlen ka, et kohati nad ikka tulevad ja tulevad muidugi liiga palju, et tegelikult tahaks, et nad üldse ei tuleks. Kas ma teen nüüd liiga teile Varro, kui ma ütlen, et see konfliktisituatsioon või pidev konfliktis olemine tegelikult nagu paineidža loomuse poolest teile sobib, kui meenutame Jutasin, mis lapsepõlve kirjeldasid? Ilmselt jah, ilmselt ma natuke selline kaklus koera tüüpiline vale need et kui ma vaatan ka seda, et kas mul võib-olla kõige tugevam olen, siis ma ilmselt olen kõige tugevam nagu debattides, vaidlustes vastandustes, sellistes, kus tuleb piike ristata seista, et mulle tegelikult selline militaarne vaim iseenesest väga südamelähedane. Ma ei ole kunagi küll sõjaväes käinud asjaolude kokkulangemise tõttu, et minu aastakäigust ei ole peaaegu keegi käinud 80 81 sündinud, seal mingi süsteemi üleminek meie aastaga kutsutud lihtsalt kaitseväkke. Aga, aga iseenesest militaarne printsiip on mulle väga ja südamelähedane just nimelt see, et on mingisugused ideaalid, väärtused, tõekspidamised ja nende eest oled sa valmis seisma kuni kuni surmani, et kompromissitu võitlus kuni lõpuni, et kui sa tead, mis on õige siis minu meelest see ongi sellise aulise eluhoiaku keskseid postulaate, et sinu jaoks ei ole mitte midagi kallimat kui tõde, väärtused, ideaalid, et noh, nagu Platon ütles seda, et kuulsusrikkalt, et tunduvalt suurem katastroof inimese jaoks on kaotada oma augu, kaotad oma elu, eks, et elu kaotamine on väike väike probleem, au kaotad, siis sa oled kõik kaotanud, pole mõtet elada kanalite. Jällegi, ma ütlen eteks, tahtsin rääkida endast ka mingisugusele ideaali kehastusest, aga ma ütlen, et ideaale on midagi sellist, mille poole inimesed peaksid pürgima, eks ole, et nii hästi või halvasti, kui see meil välja tuleb, siis vähemalt näha seda sellise juhtmõttena või sellise juhtjuhtpositsioonile, millest lähtuda oma igapäevases tegevuses. Nii et jah, et ma arvan, et see küsimus vastata küll niimoodi, et iseenesest mulle sobib. Missugune on teie tõekspidamiste järgi parim karistusviis kodus? No üks asi, mis vanemaks saades loomulikult järjest rohkem kangast ja arusaadavaks muutub, on see, et ennekõike lapsi õpetatakse ja kasvatatakse mitte sõnadega, vaid eeskujuga. See on ühelt poolt väga ilus arusaamine, teiselt poolt ka väga valusa arusaamine. Sellepärast et ma arvan, et väga suur osa on lapsevanemate frustratsioonist. Kas nad teadvustavad, vaat seda endale või mitte oma laste kasvatamisel hätta jäämisega tuleneb sellest, et nad tegelikult sisimas teavad, et nad ei suuda ise olla piisavalt heaks eeskujuks ja mina saan sellest väga hästi aru. Et mis mulle kõige rohkem haiget teeb, on just nimelt see, et kui ma näen, jääb puudu lastekasvatuses ja loomulikult ma näen seda. Siis on just nimelt see, et ma näen, et probleem on ennekõike selles, et mul endal ei jätku piisavalt jõudu, et olla piisavalt heaks eeskujuks nendele. Ma arvan, et lapsevanem oli, ilmselt nõustub minuga ei ole valusamalt asja kui see, kui ta hakkab nägema oma lastes omaenda vigu. Sest siis sa tead, et nonii nüüd, et see on tegelikult väga paljuski minu süü, eks, et kus need vead tulevad ja ma näen, et need on minu enda vead, mis nende käitumises avalduvad, eks. Vot siis küll kihvatab sees midagi, vot niimoodi tegelikult ei tohi, eks, aga noh, eks me, teisest küljest peame kõik nagu aru saama, et me ei ole ju täiuslikud, et meil on, kõigil on veadeks, nüüd küsimus ongi selles, kuidas vigu minimeerida ja kuidas neid võimalikult vähe oma lastele edasi anda, et vot see on nüüd see tõeliselt tõeliselt suuri raske küsimus, et tahaks olla ideaalne eeskuju, aga noh ei suuda seda ja selles on asi. Ma räägin ennast autoõnnetusest paarkümmend aastat tagasi ja ma küsin varra teie käest seda, missugune isa selles olukorras kõrvalt paistis, mida ta läbi elas, kui on juhtunud hukkunutega autoõnnetus. Mida sa inimesega teeb, niisugune olukord, kus sa tuled autost välja, ise elusana, eks oled roolis olnud, aga samal ajal kaasreisijad kaotavad oma elu. Kogu see situatsioon, eks algas, sellest püüad inimestele teene osutada, eks ole, küsitakse, kas sinuga saaks koju, sa ütled ja ikka saab, eks ole, hoolimata sellest, et nagu ilmastikuolud ja kõik on nagu katastroof, sellised, eks siis asjad nagu juhtuvad ilmad sisenenud, nendele mingit erilist põhjust annaksid. Aga noh, inimene süüdi tunneb ennast nii või teisiti, inimesed hukkuvad, eks, et see on loomulik ja paratamatu. Ega ma seda täpselt ei mäleta, kuidas natukene paranema hakkas, mida ma mäletan, on see, et väga laual ikkagi täitsa katki, et eks ta ise teab paremini. Kas see on olukord, millest inimene peab suutma ise välja tulla? Noh, mis seal muud üle jääb, ei ole ju valikut, aga see on niisugune juhtum, milles valikut ei ole. Järelikult pead otsima võimalusi kõigi halbade lahenduste hulgast ja meie selles liikluseeskirjades on noh, niisugune punkt, eks ole, et autojuht peab valima ilmastikuoludele jaama oskustele vastava kiiruse. Kui ilmastikuolud on halvad ja noh, või siis sõiduoskus mingi kesine. Ja siis tuleb kas seista paigal või liikuda väga aeglaselt. Aga kui midagi juhtub, siis põhimõtteliselt olete igal juhul süüdi, sest järelikult sa ei valinud õiget kiirust. Me tulime jah, kuskil 60-ga ja ilm oli erakordselt vilets, tugev tuul, seda 100. lumelörtsi Rakvere lähedal, kus need hekid on, et vahepeal nekesise jälle mingisugune lünk seal vahel, eks ole, sellest lõngast oli puhunud tee peale sihuke valli ja nii kui auto sellesse sisse läks, nii keeras kõheda külje ja käis ringi ja vastu tuli üks kaubik sellel hetkel, kui põrkas kokku selle kaubikuga vastuga pikku, siis oli parajasti niimoodi, et see oli tahapoole, see löök selle teise, teise külje peal. Ja neid ei ole enam. Ma ei saa ka praegu öelda mitte midagi, mida ma oleks võinud teha teisiti. Selline sündmus jätab elukestva jälje. Võtame vaikselt meie jutuajamise kokku ja tahaks seda teha rõõmsamatest toonides. Ülo, teil on lapselapsi nii palju, et Ma kahtlustan neid kõiki vist ka nimepidi meeles pidada, on juba omaette kunst. On nendega tore kohtuda, mida vanaisa süda sees ütleb siis. Ah, ma olen öelnud ja kordan praegu ka, et no lapsed on toredad, aga lapselapsed tunduvalt toredamad ja mul ei ole nende kirjeldamiseks küllalt häid sõnu. Ikke täiuslik rõõm. Varalapselapsed Ülo ja Kersti jaoks siis saavad võrreldes nende isaga missuguse kohtlemise osaliseks leebema ikka vist jah, ikka ikka. Tunduvalt leebema ja noh, ma pean muidugi ütlema, et meil on nüüd see rõõm olnud ka, et nii linnas kui maal elame ju koossed. Suviti elame maal ühe hoovi peal. Linnas elame ka samas majas, et meil on kortereid samas majas niimoodi ainult üks korrus on vahet, et noh, sisuliselt me elame nagu koos kogu aeg, et lapsed jooksevad koridorist üles seal talvel hääle suvel üle hoovi. Need kasvavad tegelikult väga-väga palju ema ema ja isaga, nii et ja noh, mida muidugi lapsed võivad kõik kinnitada, on see, et, et nad ei oskaks vanemaid vanavanemaid küll kuidagi nagu tahta tõesti, jumaldavad neid ja on väga palju nende juures käivad viibivad ja tõesti on näha ka seda, et see vist inimkonna nagu universaalne kogemus, et vana vanemad tegelikult oskavadki lastele juba palju paremad olla kui omaenda lastele, sest seal see elukogemus on akumuleerunud, eks sa oled selle pinnalt hakanud aru saama, mis valesti läinud, mis on õigesti läinud, mida peaks rohkem tegema, mida peaks vähem tegema. Nii et Jäätma olen küll väga rõõmus, et meie lastel need võimalused on ja mul on väga kurb nende laste pärast, kes kaasaegses ühiskonnas miseni atamiseeritud. Eks ole, elavad sageli täiesti teistes kohtades. Vanemad saavad olla ainult väga harva mõnikord kokku, et meil on see väga-väga suur pluss laste kasvamisel, et vanavanemate roll nende kasvamises äärmiselt oluline. Suur. Selle saate nimi on, käbi ei kuku tänalyt külas. Isa ja poeg Ülo ja Varro Vooglaid. Ma tänan teid selle vestluse eest oli puhas rõõm. Soovin teile jaksu ja kuuleme veel. Tänan kutsumast, aitäh, mina olen Sten Teppan, aitäh, et kuulasite nädala pärast kohtume taas. Pikem versioon jutuajamisest isa ja poeg Ülo ning Varro Vooglaiuga asub vikerraadio koduleheküljel. Sealt leiate ka varasemad vestlused laste ja nende vanematega.