Tere ja rõõm kohtuda, mina olen Sten Teppan ning kutsun teid osa saama ühe perekonnaloost, millesse mahub palju rõõmu aga ka hetki, mida parema meelega väldiks meist igaüks. Sotsiaalteadlane ja poliitik Ülo Vooglaid paistab lähiminevikus silma erakordse ühiskondliku aktiivsusega. Algavas jutuajamises on teistest tegemistest siiski tähtsamad tema juured, elukogemus ja 10 üles kasvatatud last. Laiem avalikkus teab neist tõenäoliselt kõige paremini juristiharidusega Varro vooglaidu eesliinimeest kooseluseaduse vastu toimuvates lahingutes. Tema enda peres kasvab kuus last. Algab saade, käbi ei kuku. Tere tulemast saatesse õla. Tere. Tere, Varro. Tervist, aitäh, et te võtsite vastu kutse osaleda saates, kus me räägime inimeseks, kasvamisest või inimeseks kasvatamisest. Selle osas on külalistel ma mäletan, võrdlemisi erinev arusaam, kas üldse kasutada sõna kasvatamine ja mida see parasjagu kellegi jaoks tähendab. Täna on kohtumine tore ka seetõttu, et vist paremini kui kunagi varem saavad meie mõttekäikudes kui teooria ja praktika. Ülo, sest te olete oma pika elu jooksul nende küsimustega saanud nii teoreetilisel tasandil kui ka ohtra praktika läbi, palju kokku puutuda. Kuidas te suhtute sõnasse kasvatamine, kas teie jaoks niisugune asi lastele mõeldes eksisteerib? No kindlasti eksisteerib, ma olen ikkagi seda meelt, et see, mis väärtuseks on õppekasvatuse ja kogemus, eestlus ja ka üks nendest kolmest on nõrk või kuidagi hoopis laperdab või vales suunas siis pole teistest kääriti palju kasu. Nii et kui ühte nendest pidada kõige tähtsamaks või siis mõnda nendest vähetähtsaks, siis on kindlasti viga mõttes. Tõenäoliselt ei ole see väga lihtne hinnata, aga kui te vaatate ühte oma poegadest paremal käel, kelle nimi on ka siis, kui hästi te kasvatajana enda meelest olete õnnestunud, kas te mõnikord mõtlete ka, et kuidas asjad on nii läinud või et miks just varrastan sirgunud see mees nagu ta on? See on keeruline küsimus, ega ma ei söanda kuidagi öelda, et ma olen kedagi väga spetsiaalselt kasvatanud, kasvasid kõik ise kenasti ja ma arvan, et rõõmu tunneb igaüks siis, kui tal on küllalt palju raskusi raskuste ületamise kautomiseks. Rõõmu kui raskust pole, siis pole ju vaeva näha, siis pole rõõmuga. Aga raskusi on neil olnud kõigil. Ma ei ole need spetsiaalselt tekitanud. Aga ega ma ei ole ka pingutanud selleks, et neid vähendada. Mulle tundub, et need on kõik kasvanud üksteise suhtes tähelepanelikud ja heatahtlikud. Ja on kujutanud ikka ette ka seda, mida oleks tarvis saavutada. Kuidas tegutseda selleks, et elu ei veereks metsa. Ja, aga muidugi kuidagi ei saa öelda kõigi kohta ühtemoodi, kõik lapsed on olnud väga erinevad ja see siin teisel pool lauda on ka muidugi ei olnud. Selline kelle sarnast teist ei ole. Aga kuidas see kõlab praegu niimoodi, kui isa ütleb, et et ta ei ole pingutanud, et raskusi lastele ette veeretada, ega ka väga, et neid vähem oleks. See kõlab minu kõrvade jaoks, justkui oleks keegi kasest vette visatud see kukkunud ja siis kõrvalt vaadatakse lihtsalt neutraalselt, kas ta saab hakkama. Kastav ujub ise välja, kas see on midagi niisugust, mida te olete oma nahal elu jooksul kogenud? No ma arvan, et selgitus on üpris adekvaatne, kui ma mõtlen tagasi oma lapsepõlve peale, eriti nooruse aja peale, et tagantjärgi vaadates on isegi üsna üllatav, et nii palju vabadust meile vanemad andsid seal teis ja siis ja kus tegelikult olid nagu sellised suhteliselt ju tormilised ajad, 100 üheksakümnendad ja kõik nagu muutus ja kõik lahtine ja keegi nagu õieti ei teadnud, kuhu poole asjad liiguvad ja mis inimestest saab ju tegelikult väga paljud inimesed ka sel perioodil ja tegid väga suuri vigu mille tõttu nahkhiire stama terve elu kihva. Seda võib niimoodi kirjeldada küll seda perioodi. Ülo, ma arvan, oleks vist kõige õiglasem lasta teil seda teha ehk rääkida oma lastest, teie perekond on tõeliselt suur. Kes seal on ja kuidas see perekond on kokku saanud, sest siin on ka üks väike lisaklausel, mis ei ole Eesti oludes minu meelest väga tavaline, et perre on ka lapsi adopteeritud. Ma ütlen selle kasvatuse kohta veel siia ühe lause, siis on kohe teie küsimuse juurde. Ma olen püüdnud ka ju määratleda, mis see siis on see kasvatuse. Ja ma arvan, et sobib määratleda nii, et see on kasvamise saatmine arenguks soodsa keskkonna kujundamise hoidmise kaudu. See, mis väärtuseks on siis õppekasvatuse kogemuse ühtsus, aga aga nüüd, mis puutub nendesse peresse, siis vanemad lapsed on kati kaija toomas meeli ja siis Barroja Mihkel kokalm, puus, neid ja kasulapsi on ka meil neli kasulaste osas minu teene küll rohkem selles, et ma ei olnud vastu Kersti sugusele otsusele, et siiski nendele kodu kujundada ja hoida ja mingid selliste erilist kangelastegu selles nüüd küll ei ole, see on täitsa tavaline asi ja siin polnud midagi erilist. Ma ei ole nõus, et see on täitsa tavaline asi, vähemalt Eestis mitte. Mulle tundub vähemalt, et see nõuab ikkagi inimestelt teatud omadusi ja julgust, mida ilmselt kõigile ei ole. Võib-olla tõesti jah, aga adekvaatsust ka kuskilt võtta ei ole seal vaikselt pingutama ja mõtlema ja millegi saavutamiseks on muidugi vaja alati loobudega jõuda. Kui ei suuda loobuda, siis ei saa keskenduda ega pühenduda. Ja lastega on siiski nii, ega nad tabavad üsna kiiresti ära, kas nad on omaette ja keegi suhtleb nende käinud mööda minnes ja kuidagi hädapärast ja või siis sisuliselt tegelikult ja räägib selleks, et öelda ka midagi ja mitte ainult keelata ja käskida, vaid arutada ja koos otsustada ja mõtelda koos ja otsida, mis on otstarbekas ja mis on mõistlik ja sobiv ja sobimatu ja see kõik on niisugune, aga mis siin erilist on, siin tõesti ei ole, mitte midagi erilist. Tõesti ei näe seda. Aga on see põhimõtteliselt isa ema jaoks sama olukord või mitte päris et üles kasvatada inimeseks, kasvatada bioloogilised lapsed ja lapsendatud lapsed. Jah, eks see mõtlemisviisi Ära sõltub küll aga neid inimesi Eestis praegu, kes jala ei käi ja vett ei joo ainult ja kellel majanduslikud võimalused oleks ikkagi küll ja küll. Aidata Nendel lastel üles kasvada, kellel saatus on olnud väga karm. Neid on praegu ju Eestist tuhandete viisi. Ma ei usu, et see põhjuseks on mugavus või niisugune ei viitsi. Tõesti jah, võib-olla julguses asi, et see on ju päris vastutusrikas ka ju näis, näis, mis välja tuleb, ega siis keegi ei suuda ette näha. See on see koht saates, kus me läheme, Ülo, teie lapsepõlvekass. Minu oletus, et teie elu edasise kujundamise osas on kas kõige olulisem või üks olulisemaid persoone teie vanaisa. See on küll õige ja vanaisa oli mul erakordselt tore mees ja ma kirjutasin väikese raamatukese temast ja see on ka konkreetne näide selle kohta, et tema ju ei teadnud pedagoogikast või adragoogikest või mingist sellises asjadest pole iialgi kuulunud ühtegi sõna ju. Aga kui tagant järgi vaadata, siis hämmastavalt täpselt ja ideaali lähedal ta tegelikult käitus. Kui ta midagi ütleb, siis see oli alasti, mõtestatud jutt ja mitte kunagi niisugune mingisugune nori või üleolev või, või ründav või siukseid asju ei olnud elu jooksul. Ja olime kaks meest, kes tegid igasuguseid töid. Rõhutasime vankreid ja hobuseid ja tagusime, raud on, mina tõmbasin lõõtsa, tema, ma olin väikse vasaraga. Sepapoiss pidi olema suure vasaraga Sept väikse osalejaga, meil oli vastupidi. Aga kõik sai tehtud ja tundsime teineteisest rõõmu ja ma arvan, et mitte mina ainult vanaisast või vanaisa, minust vähem, mitte vähem. Ja vot see ongi see asi, et suhtlevad inimesed ühtemoodi, aga koheldakse teistmoodi. Ja me kindlasti suhtlesime. Ülo te olete üle 80 aasta siin ilmas elanud ja kõndinud. Kas te oskate öelda, mis vanusest pärinevad teie esimesed mälupildid? Mis seal võiks olla? Ma arvan, et esimene mälupilt on mul vist on see, kus ma käisin lumivalguke ja seitse pöialpoissi vaatamise ja ma ütlesin, et ei saa olla, kõik asjad tundusid väga normaalsed, aga seda, et et pöialpoiss kirjutab kalliskivi kotti pea kohal vihkab ja ise istub koti peale, seda ei saa olla. Too on kahtlane ka kõik muu, et kui ikkagi üks asi on valesti, siis mine sa tea, äkki on ka ja mis vanusesse võis olla narva? Inglise neljane vist niimoodi ma mäletan väga hästi ka seda, et ma ei läinud mitte mingil juhul kuskile, eks ole, niimoodi, et raamatut ei olegi kaenlas ja lugeda tervist ei oskanud, ega mul olid lihtsalt peas ja ükskõik, mispidi raamat ees oli seal igal kuskilgi neljani või niimoodi, aga miks raamat kaenlasse võis sattuda? Ma pidasin raamatut kõige tähtsamaks seltsi. Muide sead võivad olla raamat, peab olema tänase päevani üks raamat, meele, seega sa Ants oli aus saunamees, saun oli paksu metsa sees, hundid, karud käisid sees, rebane istus ukse ees ja nii edasi. Te olete sündinud Tallinnas, aga nagu mainisime, siis varakult koos vanaisaga, mis asjaoludel ta Saaremaale vanaisa juurde sattusid? Ja sõja ajal siin oli kõik pommitamine igast asjad ja siis vanemad tegid otsused, sõidame ära, Tallinnast kogu perega oleks ja, ja vanaisal oli Saaremaal seal kaks maja ja teine majas ei, meile ja. Kuidas läheb nii, et ilmavaate või põhimõtete kujundajaks saab vanaisa ehk siis veel varasem põlv, kui, kui lapse enda vanemad? Aeg ei loe midagi, loeb inimeste suhe, loeb, hoolimine, loeb austamine ja niisugune vaat ega ju armastusest seal keegi ei räägi mitte kunagi mitte sõna. Aga ma praegu võin julgelt öelda, et see oligi asi. Pane seal, ma arvan, täie tõsidusega ja siiralt ja nii iga rakuga hoidis mind nagu silmatera. Ja noh, ma arvan, et see oli vastastikune tunne. Vot see ongi see nüüd asi, mis kujundab, mitte jutt või seesama suhe, see hingeline kontakt, see, see on see, mis kujundab inimest ja mis ongi tegelikult lõppkokkuvõttes kasvatust. Mida üks kuue-seitsmeaastane poisiklutt teha sai? See oli ju keeruline aeg, eks. Ja mis elu üldse elate, ma kujutan ette, et töö tegemine ja ja lähedaste aitamine oli täiesti iseenesest mõistetav. Kindlasti rohkem, kui see tänapäeval on, mulle vähemalt tundub No ma arvan, et üks väga-väga tähtis asi oli see, et keegi väga ei käskinud kellelgi midagi tööd teha aga kõik tegid kogu päeva midagi ja tegid ka tööd ja igalühel olid muide oma tööd seeemmest lausa tema kohus oli. Aga lisaks sellele veel tehti ju palju asju, tehti kindlasti koos ja lapsed võeti kaasa igasuguste tööde juurde, tegid seda, mis neile jõukohane oli, mida oli tarvis teha, mitte mänginud tööd, vaid tegelikult tööd ei saa mängida, tööd kas tehakse või tehakse midagi muud, näiteks noh, niisama lollitatakse seal töötamise asemel. Ja see jutt, et töö olla väikse lapse või mäng on väikse lapse töö, see pole kellegi jutt mängijale kunagi töömäng on mäng ja töö kaks täitsa eritegevust ja minu lapsepõlves oli täitsa kindel see, et elu oligi korraldatud üsna nii, et minu asi oli ju hommikul suvel, eks ole, kõik lehmad karjamaale ajada tagasi hobused tagasi hobuse koju tuua siis oli oja seal sigadele toitu teha ja kanu sööta ja siis oli veel seda teist ja kolmandat, siis oli vaja Agu raiuda pliidi ettev kimbud, siis oli vaja Biruta tõmmata ja ei, mul olid 100 asja. Ja siis vahepeal muidugi sai üht-teist seal mängida ka naabrilastelastega ehitasime oma talu sinna kuskile kiviaia äärde ja meil oli kõik vaja. Need kuuse ja männikäbid olid lambad ja lehmad ja hobused ja meil oli niisugune majapidamine, eks ole. Päris huvitav, et lastemängud on vanemate elu. Just just ja, ja väga tähtis asi on see, et, et need tõelised mängud ei jää pooleli, Need käivad edasi, need ei ole vaja kogu aeg igal õhtul kindlasti panid jälle ära kõiki omase karpi ja siis hommikul akkidel otsast peale kõik pooleli kogu aeg, ma arvan, et see on väga tähtis küsimus, ei tohi pooleli jätta, tuleb kogu aeg jätkata. Iga saavutus ei ole mitte midagi muud kui edu edasimineku eeldus ja ja vaata, see on seal mõtlemisviisi küsimus ei ole tegevus, pelgalt need asjad olid vanemal põlvkonnal noh, minu vanavanavanematel näiteks ka ju ikkagi selgelt mitte need, nad ise oleks selle kõik välja mõtlenud, et nende enda kasvatuse samasugune Teie poisipõlve aastalt sattusite väga keerulisse aega. Sõda, küüditamised. Mil moel need sündmused teid mõjutasid, kas laps selles vanuses, mis ta siis on? Kaheksa, üheksa, 10 ja natuke vanem märkab neid asju, mõjutavad teda, mil moel ja. Noh, et see detailides meeles igas asjad, näiteks seesama sõjapäev on mul. Ma seda kümneid kordi niimoodi üle mõelnud ja igasugu asjad mul lõhnad meeles, miimika, nende mehed, kes tulid, higised, natuke verised hõõrutud. Lõuna ajal jõudis lahingud läbi, eks ole, hakkasid esimesed testikorpuse mehed saabuma joovia siis muidugi tahtsid nad juua ja pesta ennast natuke sekkiminaatiorca seljast ära ja siis pumpasin ja pumpasin, eks ole, muudkui vett, eks ole, kes jõi, kes pesi, kes jälle natuke, kuivatas ennast jälle edasi ja edasi ja niimoodi mitu tundi järjest praegu mäletan, kui väsinud ma olin, lõpuks. Aga see oli ikkagi jah, sõda käis otse niimoodi niimoodi üle kohe. Kuidas te enda jaoks seda lahti mõtestasite, mis toimub? Kõik oli arusaadav, kõik oli selge. Ma mäletan väga hästi ka seda saksa aega ja ka seda esimest vene aega mäletan päris hästi. Siinsamas meil on siin Tallinnas siin Kadrioru pargi nurga peal, kus Koidula tänav suubub Kadrioru parki. Seal nurga peal oli vanasti väga suur liivakast. Seal kolm 40 last mahtus vabalt mängima ja nii palju neid seal oli ka iga päev. Ja seal ma pidin ka oma vanemad ükskord vangi panema. Asi oli väga lihtne. Kodus kuulsin mõistatuste mõista, mõista, mis see on. Kui seisab, siis haiseb. Kui käib, siis karjub. Keegi ei teadnud ja üks poiste kodunt küsima, isa oli miilits ja natukese aja pärast viidi minu vanemad ära. Ja ma olin üksi kodus, järsku tuleb kuri mees ja küsib, kus sa selle kuulsid, kui sa otsid selle, mis küsimus see on niuke siis ma tundsin, et praegu mäletan väga hästi, kuidas tundsin, et ja nüüd peab valetama. Nüüd peab valetama. Siis ma ütlesin, et poes kuulsin, kes rääkis, kõik rääkisid ja õhtukseid vanemad vangist vabaks. Ma teadsin väga hästi, et valetada ei tohi peatud rääkima. Viieaastaselt oli asi selge, mis, kuidas käituda ja mis on, mis on mõistlik ja mis ei ole. Sõja ja küüditamise vahel oli elu ju suhteliselt niimoodi kuidagi ladus ja lõbus isegi ja palli mängid Saaremaal, mängiti igas külas üks või kaks plats oli, kus pallid õhtul välja lähed, siis matsud käisid igalt poolt. Võrkpall oli niisugune igapäevane tegevus, ilma selleta siis tekkis küsimus, mis on haige või mis on midagi viga, eks ole. Aga pärast vaikus, enne seda oli normaalne see, et kuskil köetakse sauna ja ja kui töö on tehtud, siis võtad värske särgi kaenla alla ja lähed sauna, ükskõik, kes seal enne ees oli, see pole üldse tähtis, seda Saaremaal peetud. Ei küsinudki. Pärast palli midagi, kõik kõik lagunes, kõik lagunes, töö lagunes, kiigeplatsid, kus enne küüditamist käidi ja ja täitsa enesestmõistetav oli, et kõik on seal ja kui keegi jälle puudus, siis tekkis küsimusele, kes tuli selles, et selle kohta ei küsinud keegi, see oli normaalne, ühed kiikusid, teised mängi, väiksed mängisid rahvastepalli, suured mängis võrkpalli muidugi ja vanemad istusid seal lõkke ääres ja õllekapp käis ringi ja kõik see oli niisugune elu käis pärast küüditamist ja mitte midagi enam ja tähendab see küüditamise tähendus oli nii ränk. Et nooremal põlvkonnal on üsna raske aru saada, mis õieti toimus, tähendab see sügav selle jälje sügavust, mida sa siin mõõdad õega, aga see on ka ju kustutamatu. Ma saan aru, et ajad olid hästi heitlikud ja, ja kindlasti see mõjutas kõike, ka seda, kuidas nägi välja toonaste laste koolipäev ja mis seltskonnas täpselt möödus või kes käisid koolis, kes enam mitte. Kas te olite oma vanematele või siis vanaisale pigem meele järele, hea laps või? Kas te jamadesse sattusite niisugustesse, kuhu poisid ikka aeg-ajalt satuvad? No seda ikka oli küll muidugi alatasa osa lausa alatasatüüpi jamad tollal. Näiteks kuidas naabripoisiga otsustasime piipu teha ja pugesin sinna peedilehtede all, muretsesime ikka, tegime omale ise piibud ja panime sammalt vahele, kuskilt palkide vahelt urgitsesime mingeid sammalt ja minema midagi piibu sisse, Vanemuise tikud olid pärast sõda nii kulla hinnaga peaaegu ja. Aga noh, silm oli teritatud küll, teadis täpselt, kus vanaema peitis neid tikkelsele, panin piibud põlema ja. Noh, ja siis, kui vanaema meid selgete leidis, siis ja tiris vanaisa juurde kraest kinni, et vaata, masuurikat tahtsid siin kõik majad ära põletada ja siis vanaisa käskis ikkagi ilusti hobud koju tuua, aspani kiirustes linnariided selga, sõitsime linna süda valutama, kus kohta tema ütleb, et näeme Pipu ostma ja läksimegi ja ikka tubakapoe ukse taga peast kinni, hobu, sinna seoti kinni ja läksime siis kauplusse ja seal siis poemüüja tõi igasugused Piite meile leti peale kõveraid ja sirgeid pikki ja lühikesi ja siis ma pidin peeglist vaatama, missugune kõige paremini sobib ja suuremaid ja väiksemaid ja siis ostsime tubakat ja need rauad ka, millega piipu topitakse. Tikud oma isiklikud tipud veel saime, see oli tohutu saavutus ka ja see on koju ja siis toppisin piibutäis, eks ole, kõik teeääred kinna ja nii kui peab, eks ole. Ja, ja siis tõmba ikka sisse. Puhu välja, tõmba jälle sisse ja puhu välja, nagu ikka päris piibu tõmbamine käime. Ja muidugi siis läks süda pahaks, siis läksin välja ja ja vaata, see tunne püsib tänase päevani. Ma ei ütleks, et see oli nüüd nii palju, et ma poolsurnud oleks seal mürgitatud, aga psüühikasse jäi sellest täiesti küllaldane jälg. Pärast seda sündmust ma ei ole ühtegi korda enam suitsu teha tahtnud ja. Ma olen täiesti kindel, et kasvatus ei käi läbi sõnade peamiselt vaid ikkagi tegevuse kaudu. Ja sõnad sõnade kasvatamine on rohkem eneserahuldamise vorm. Tõnne on ikkagi niisugune tegevus, mis on mõtestatud ja millest saab aru ja millel on tähendus ja millel on toime. Siis on kasvatatud. Siit samm edasi, Varro, kas te olete kunagi isa käest karistada saanud füüsiliselt ja ikka ehk siis tegevuse hulka võime lugeda ka füüsilise karistuse ikkagi või see on juba olukord, mis väljub kontrolli alt ja ei peaks tegelikult nii olema. Noh, jah, see on ikka afekti, niuke, mingisugune seisund, sest kui mõtlema hakkad, siis on ju selge, et tegelikult peaks sellest hoiduma selle Magetkonna. Jah, karistamine on eneserahuldamise vorm. Mille eest te olete saanud karistada? Ei noh, eks ma olen ikka asja eest saanud, et ma olen ikka lapsena üksjagu pahandusi teinud ja ja ma ei ole kunagi tegelikult eriti nagu selline sõnakuulelik laps olnud ka selle, et ma ikka olnud selline isepäine jäärapäine ja, ja ma kujutan ette, et nii mõnigi kordnik oma käitumisega korralikult välja vihastanud ka vanemaid, nii et ega seal midagi väga üllatavat otseselt Te olete, ma ei tea, kas te suitsu teete, praegu? Ei tee. Aga see suits on kunagi tehtud. No eks see on üks huvitav näide, kuidas seesama mõju nagu läheb põlvkonniti edasi, et minu kadus igasugune isu suitsetada umbes samasuguse kogemuse läbi ei saa mulle ellu viis. Et samamoodi, et ükskord ise Alexile kingitud mingisugune blokk mingisuguseid suitselisele tõesti kunagi suitsetanud. JUMZ leidsime korrus sealt vist kuskilt üles ja mõtlesin, et võiks proovida, et mis on, isa muidugi leidis, et ta oli võetud ja tehtud, sai aru, et mis toimub ja samamoodi noh, et kui tahate suitsu teha, et nats nihukest, siis mitte, et teeme seda korralikult ja tõmbaiga sisse korralikult ja niimoodi pani põlema selle. Eks me siis tõmbasin täpselt sama tegelikult sisuliselt täpselt sama lugu, et nagu ta erakordselt vastik hakkas olla ja tõesti niimoodi, et lausa röökima kõik see värk. Ja sellest ajast saati. Ta ei olnud mitte mingisugust nagu soovi mingit tubakat nagu enam katsetada, eriti et. Millest tulenes Varro küsimus sõnakuulelikkuse eest või siis mitte nii väga sellele allumisest, mida mida küsiti või paluti, millesse võis tulla? No ma kardan, et siin on natukene vist temperamendiga tegu, et, et mulle vist on antud selline temperament, et ma väga ütleme, selline alluv alluv ei ole. Ehk siis põhimõtteliselt nii nagu suur osa avalikkust teab teid praegu umbes sama mentaliteet on lapsest peale tegelikult end ilmutanud. Või no seal vist on olnud jah, ütleme, teatav järjepidevus patrantestivaim lausa või osaledes protestivaimu, aga osalt ka see on teatud mõttes ka isiksuse puudujääk, ütleme nii, et on ikkagi mingi legitiimne autoriteet, millele inimene üldjuhul nagu peaks alluma. Eks Nonii tonil legitiimne autoriteet, mida üritatakse inimestele kehtestada, kui sa selle allud, siis on orjameelsuseks, aga kui sa legitiimse laatoriteedil ei allu, siis teatud mässumeelsus mis ei ole no iseenesest hea asi. Ja noh, eks ma olen sellega pidanud elus üsna palju nagu võitlema iseenda sees, et et on selline kalduvus kuuletamatuselega seal, kus tegelikult peaks kuulatama, nii et, et ma arvan, et ega minu minuga ei ole jamale seal ka eriti lihtne olnud. Lapsena ja noorukina. Selle kommentaari kohe saame, aga, aga mis pildid Varro teile lapsepõlvest esimesena üldse meelde tulevad ehk need hetked, mida te päriselt mäletate, kus kellega, mis võis toimuda? Mulle üldiselt ei ole lapsepõlvest väga palju selliseid nagu väga konkreetseid mälestusi nagu sündmuste mõttes, aga mul on pigem sellised ütleme, tunde, pildid või mingisugused mälestused selle kohta, mis tunne mul oli. Erinevates olukordades ja mul varas mälestust ikkagi seonduvad kõik koduga. Kuna see oli kodus, need lõhnad ja meeleolu, õhkkond, jõulud ja pidulikus ja kuidas tehti korda ja sätiti, valmistati. Ma nüüd ei ole vaadanud ja ei ole kursis täpselt sünniaastate vanustega, aga kui palju olite te oma perekonna sees nii-öelda ise kasvajatüüp, kui palju teisi lapsi teie ümber oli? Ma sellest sigarettide jutust sain aru, et see ei olnud ka päris individuaalne aktsioon, et seal oli keegi veel juures, kellega asja ajada. Tõstsime kasvasime peamiselt kolmekesi teele, minu vend Mihkel, noorem vend, on minust neli aastat noorem. Ja siis oli mul vanem poolvend ema poolt, Karl kes on minust seitse aastat vanem, et meie nagu põhiliselt koos kasvasime, et ülejäänud vanemad õed-vennad, nemad olid juba iseseisvat elu selleks ajaks alustanud ja nendega koos ei ole kasvanud. Aga ma arvan, et väga palju ikkagi me kasvasime ka ikkagi ju ise eriti mina, ma arvan, selles mõttes, et et see periood, kui mina olin, ütleme nüüd seal noh, ütleme 88 89, kui rahvarinne ja kõik see hakkas tegutsema ja noh, ma olin siis kaheksa-aastane, sündisin 1980, et siis oli isal elus nagu väga tormilised ajad, et oli ülemnõukogus Moskvas palju ära ja ja noh, siis ka iseseisvuse taastamise ajal ja selle järgselt oli ta ikkagi nagu väga-väga tormiliselt nendes sündmustes pidevalt sees, nii et ma arvan, et mul isal näiteks praegu on aeg minu laste jaoks ehk siis tema lastelaste jaoks on ka palju rohkem ja minu lapsed tegelikult puutuvad ka oma lapsepõlves palju rohkem minu isaga kokku. No mina ise sel perioodil, sest et tõesti, et isa elas toona poliitilises elus väga-väga tormilist elu. Kas oli puudus, mida te märkasite siis ka? Lapsena sa elad ikka selles olukorras, kus elad, asjad on nii, nagu nad on ja, ja, ja sai analüüsi neid asju väga palju, nii et milline see ideaal on ja kuidas reaalne olukord vastab sellele ideaalile, milles need puudused avalduvad nii edasi, et aga eiei toona tänama ei mõelnud, ilmselt selle peale vist mitte üldse. Et selline on elu, selline perekondi, seal on oma tööemal oma töö, meil on selline eluviha. Ja ma ei saaks öelda, et ma ka tagantjärgi nüüd väga palju oleks nagu mõelnud selle peale, et kui midagi väga palju saama või tegemata, et. Kus teie kodu nooruspõlves oli, kas pigem maatingimused või linnatingimused kujundasid? Ei, me elasime ikkagi linnas, mina olen ikkagi lapsepõlves kasvanud Tallinna vanalinnas, et see on minu nagu kodu, kodukoht, elasime Aia tänaval seal kus vanasti oli kaubahall seal peaaegu üle tee. Linnavolikogu sedasama ristmiku nurgapealsel oleks vana puumaja põnev koht poistele kasvamiseks. Oi väga põnev, väga põnev ja me tegime ikka väga palju selliseid asju, mida oma last laste puhul küll eriti näha ei tahaks, näiteks. Toona oli ju väga palju vanalinna majade pööningutest veel kõik nagu asustamata, et vanalinna jäämas ja niimoodi me ikkagi nagu sadu vööninguid rändasime läbi, et kus teadsime, kust saab mööda puud ülesse kuskile katusele ronida, seal katuselt saab järgmisele, sealt saab kuskilt luugist sisse, kui sealt läbi pööningu minna, siis saab järgmisele katusele, sealt sageli läksime väga pikalt tänavate, viisime katuseid, elasime edasi läbi pööningut. Või, või noh, kõikvõimalikud kogemused sellest, kuidas mööda Toompea Toommüüri üles ronida järjest ohtlikumaks kohtadest ja ennast proovile panna, et kas me ikka siit saame või ei saa ja kuni köiteni välja niimoodi, et väga põnev kõik, aga noh, selleks mind väga kergelt surma saada lihtsalt intsident õnneks ei tulnud, ei, ei juhtunud õnneks siin, et jumal tänatud, et võimalusi surma saada oli ilmselt päris palju, kui tagantjärgi mõelda Ülo, kui te kuulate praegu seda juttu, kas see oli vanematele teada, mis toimub või tuleb praegu üllatusena? Ikkagi noh, mingi aim oli, et nad käivad niimoodi siukese ohtlikes kohtades, eks sai ikka sõnu peale loetud neile ju. Ega ega ma kõiki küll ei teadnud, kindlasti mitte, see on ikkagi. Siis ma oleks võtnud rangemaid meetmeid, aga. Veel rangemad või ma sain valesti aru, et, et ega teil väga lihtne temaga ei olnud. See on see asi, et et inimesed on ikka lihtsalt väga erinevad. Mõni on niimoodi, et seal räägi talle, palju tahad, tema teeb ikkagi nii, nagu ta ise õigeks peab. Oro ei, Varro ei ole päris selline ka mittetael kuulab küll. Aga Ta on kogu aeg otsingus, ta otsib midagi niisugust, mida, mida kas pole teised teinud, võib ta ise ka muidugi ei ole teinud ja otsib midagi erilist. Ja, aga muidugi, Varrol on see asi juba pisikesest peale, ta on niimoodi absoluutselt õiglane, et kõik asjad peavad olema väga, täpselt ja õiglaselt ja õigesti ja ja kui ikka ka midagi on valesti või keegi on seal mõelnud, ühte rääkinud, teiste, teinud kolmandat, siis see absoluutselt ei ole vastuvõetav juba pisikesest peale. Kas me mõtleme, tuletame meelde mingi näite ka, et mis asjus võis koolipoisisugune kuju õigluse mõttes taga ajada, et mis siis võis närvidele käia? Parun mängis väiksest peale poed oboeõpe noh, ei olnud kõige meeldivam. Aga sinna tuli klaver ja siis tuli plokkflööt. Viiul ja, ja kuulmisega pole kunagi raskusi olnud ja siis oli, tegelikult oli pilt oli ikkagi niuke, pakkus rohkem avastamisrõõmu kui kellegi teise lõbustamise rõõmustamise rõõmu esineda ikkagi ei taha. Sellepärast et see pole üldse huvitav, huvitav oli avastada selle loo sisu ja avastada see tähendusi, aga varroga on see asi ka veel, et ega ka ülikoolis ja mul ei ole ükski minu lastest rohkem minule eksameid ei ole teinud, eks Varro on jaa ütelda aeg natuke ka, mõtlesin, et huvitav, kuidas te siis nüüd, kas ta, kas aine on omandatud või nomiteeriti. Ja kui ta eksamile tuli, siis seal oli teisi üliõpilasi ka üksjagu seal auditooriumis ja maisist, pöördusin kõigi poole, mõtlesin, et no nagu te teate, mul on selle noormehega natuke läheme isiklik side ja seetõttu mulle ei sobi selgitada, kas ta naine omandanud seda, mul on teile palve, et tehke selgeks, need siis muidugi kukkusid väga usinasti küsima. Tunnistan ausalt, praegu ma pole sellest eriti rääkinud, aga ikka päris päris hea meel oli, et absoluutselt selge, et tüüptehnikast Daily'ga ei olnud, mis, mille puhul ma oleks pidanud ütlema, et pastoi Protate, nii see asi ei ole heitatatud, matame uuesti. Ei olnud mitte midagi. Ja siis, kui mina juba otsustasin, et aitab aastad on nii kaugele, et naine tuleb üle anda ja kellelgi tuleb enne, keegi peab jätkama ülikoolis. Ja siis mõtlesin, et huvitav, kellele ma võiksin ettepaneku teha ja mõtlesin ja mõtlesin, et tähendab paremini, kui Varro ei ole mitte keegi eksameid sooritanud, miks ma siis peaksin kedagi teist mitte sellepärast et oma poeg või see ei puutunud üldse asjasse sellel hetkel? Ma siis küsisin, et mis sa arvad sellest asjast, kui sa siis seal see oli juba siis, kui ta oli Helsingis doktoriõppes ja kui tuli tagasi, siis üsna iseloomulik on, kui juba varast jutt, eks ole, et leppisime kokku niimoodi, et ühe aasta ma siiski veel peale selle kursuse ja tema käib. Loeng oli iga kord, õhtul arutame, järgmisel aastal peab juba kursuse, tema ja mina käin kaasas ja õhtul arutame ja nii tegelikult läkski. Nii et see kursuse üleandmine ei ole lihtne asi, aga Varro puhul noh, on ikka eriline. Ma ei tea, kas nii on teinud keegi teine veel. Aga minu ettepanek see ei olnud. Aga seal, ma arvan, üsna iseloomulik täpsus, põhjalikkus ja niuke vili Gransus peaaegu. Kõigepealt Varro poest, ma saan aru, et see praegu kodus kusagil toanurgas ei seisa ega oota mängimist, et see suhe jäi kuhugi kuhugi selja taha. No mul on aega, juhtus tegelikult väga markantne lugu, ma ei teagi, kui palju teisi selliseid inimesi üldse on olemas, et kes on tõesti nagu õppinud ja harjutanud ja teinud ja lõpetanud muusikakooli ära. Ja ma võin öelda täitsa niimoodi, et viimane kord, kui ma üldse poet puudutasin, oli mul muusikakooli lõpueksam. Ja, ja see ei ole midagi pistmist sellega, et ma ei tahtnud enam poed üldse näha. Mulle tegelikult alati väga meeldis nagu pillina, et mul oli raskusi tema õppimisega, sest ma olin laisk ja ei viitsinud harjutada piisavalt ja nii edasi, aga aga juhtus nõnda, et meil oli juunikuus oli siis muskul lõpueksam, tegin selle ära, see on mu diplomi kätte. Suvel loomulikult pilli eriti ei mänginud pilli klaveri peale. Linnakodus Läksime maale. Suvel käisid meie linna korras vargad, viisid ära palju asju, muuhulgas minu poepoe on väga kallis Pill siis. Siis me kohe ei olnud vahendeid, et mingisuguse poed hakata ostma, seda enam, et nagu otsest vajadust ka ei olnud, et mul oli just lõpetatud, oli noh, ma isegi mõtlesin, et võib-olla läheks Georg Otsa kooli edasi õppima, seda aga nad veel ei olnud selge ja see asi võib natuke oodata ka ja nii edasi. Ja aeg läks, läks ja läks ja tegelikult kunagi selleni jõudnudki, et uue pilli saaks ja kuna mul pill ei ole reaalselt, see on kallis küll ka. Siis tegelikult läkski niimoodi, et nüüd Ma võin öelda, et kuskil ligikaudu 25 aastat tagasi viimati juba puudutasin enam ma ilmselt ei mäletaks isegi neid võtteid, et see on üsna traagiline lugu selles mõttes, aga nii läks. On tunda kahju nooti hääles, et kripeldab. Aga muidugi on, muidugi on kahju, et see oli ikkagi noh, ma olin kõvasti ikkagi tööd teinud, seda pilli nagu suhteliselt korralikult juba mängima õppida ja, ja see on ju väga ilus pill, et noh, ta on alati olnud üks lemmikpill oma sellise väga rafineeritud ja ilusana nukra hääletooni tõttu, et repertuaar, mis talle on kirjutatud, on ju väga-väga ilus ja meeldiv tööta. Muidugi on kahju Jah, me ei saa kunagi teada, et kui üks vargus oleks jäänud toimumata missuguseks elusaatus oleks kujunenud täitsa võimalik, et oleks võinud teistmoodi, see kõik oleks võinud teistmoodi olla, räägime teise momendiga lahti, mida isa siin just kirjeldas. Mulle tundub niimoodi, et see on karjuv ülekohus, kui pannakse auditooriumi ees eksamit andma muul moel või nii-öelda erikohtlemise korras, kui teised seda pidid tegema. Kas see tunne oli midagi sellist, nagu ma kirjeldasin või ei olnud nii dramaatiline? Ei, vastupidi, et noh, selles mõttes, et see kindlasti ei oleks dramaatiline, kui sa ei oska eriti kardad, et aga mul ei ole kunagi nagu selliste asjadega seonduvalt eriti närvi sisse tulnud, et mul avalikud esinemised ja testimised, rästimised ei, ei pane eriti mitte midagi selles liikuma ja selles mõttes mäletan ega siin midagi eriti ei andnud, kui sa tead, et sa oskad või tead, et nad siis mul on ükskõik, selle eksami ära teeninud läheb nii või teisiti 20 minutit või 30 minutit ja siis on kojuminek ja asi on tehtud. See vorm tuli ootamatult ja see tuli täiesti ootamatult. Mul ei olnud mingit kokkulepet. Kas teie varrolite koolipoisina seal ütleme põhikoolis või gümnaasiumini selles astmes tubli tegija endaga? Ei, ei, nii enda arvates, kui ka ma arvan, teiste arvates ei olnud tubli, ma olin ikkagi laisk ja noh, ikkagi suhteliselt ükskõikne kõigi nende asjade suhtes, mis koolis toimusid. Peab tunnistama, et seda on natukene imelik kuulata, see justkui ei sobi pilti, oleks arvanud täpselt vastupidi. Aga millest see siis tuli, et, et ei pakkunud justkui pinget või et ma saan aru või jääb mulje, et pea justkui lubas, seda on näidanud hilisem käekiri, eks saatus. Aga mingil põhjusel ei näinud põhjust siis seda realiseerida või pingutada nii nagu võimed tegelikult oleks lubanud. Ma arvan, et üks asi, mis seal kindlasti mängis rolli, oli see, et, et mul on alati olnud väga raske teha asju, mis mulle huvi ei paku, et kui ei ole huvi, siis mul on väga raske ennast sundida nendele asjadele pühenduma, keskenduma ja vaeva nägema ja pingutama kõik ja nii edasi, et ma arvan, et seda mu õpetajad võivad ka isegi võiksid kinnitada. Ka mitte selleks, et head hinded oleks tunnistusel. Täiesti ükskõik, oli harva, emal oli ka väga rasked emale ja koolijuht ja tegelikult ta nägi, et ma olen nagu väga sageli täiesti ükskõikne ja, ja noh, tegelikult põhjustasin talle ka ilmselt ilmselt päris palju südamevalu sellega, et noh, teised kolleegid, ütlevad Lähme, vaatame, oma poeg on niimoodi, et aga jah, minu selles mõttes tegevust iseloomustas selline väga suur ükskõiksus astet. Tagantjärgi isegi üsna piinlik, nii mõnegi õpetaja sebinud lihtsalt ei huvitanud, ütlesin niimoodi, et te näete, mind ei huvita see asi, et ma teen absoluutse miinimumi eraldisest läbi saada. Ma ei hakka pingutama millegi nimel, mis mulle tegelikult korda ei lähe, eks. Ja ma ei ütle, et seal tingimata üldsegi nagu see on üsna selge, et see ei ole hea asi tegelikult, et inimene ei saa olla elus väga edukas, kui ta ei õpi ennast pingutama ka nende asjade nimel, mis väga ei meeldi. Mis te siis tuleb ära teha, eks ju, et see on natuke selline lapse lapselik nagu lähenemine. Et ma tegelen ainult nende asjadega, mis mulle meeldib, et kui sa elad perekonnaelu ja kui sa hakkad professionaalsele tööle pead kollektiivis töötanud väga sageli tuleb, tehakse asju, mis ei ole nii hirmus toredad, ikka pead, pingutame ikka suutma ennast nagu mobiliseerida selle asja ära tegemiseks. Aga mul jah, teisme eas seda, seda suutlikkust praktiliselt eriti üldse ei olnud, eks ilmnes ka pilliõpingutes, et mul annet ilmselt oli päris palju muusikalist, aga suur osa sellest seega teostamata lihtsalt sellepärast, et sageli lihtsalt ei viitsinud pingutada. Aga mida te viitsite teha? Teismeeas, ma viitsisin kõvasti sporti teha. Mulle mulle väga läks korda see, et saada paremaks, korvpallis tennises ratsutamas, käisin purjetamas, käisin nüüd. Teismeiga, möödus väga-väga just nimelt kõikide nende asjadega, mis mulle tõesti meeldis teha ja leiba tegin. Kuskohast pisikud võisid tulla isalt ometi mitte või siiski spordipisik? Ma ei usu vist, et nii väga isalt, et isa, ütleme vähemalt sportlikus mõttes ei ole mulle kuigi palju kunagi eeskuju andnud, et ei saa, on olnud ikka rohkem selline jooksnud nende asjade järgi, mis intellektuaalselt moraalselt on olnud oluliseks peetud. Aga purjetamine, purjetamine küll, jah, purjetamises selles ringile otseselt lisada, et isa oli nooruse sõjorova purjetaja ja ühel hetkel otsustasin lihtsalt ennast kätte võtta, et ma arvan, et see oli ka see üks oluline aspekt selles, et ma olin selline suhteliselt kaootiline ja ütleme ka sportlikus mõttes mitte kõige paremas vormis. Ühel hetkel ma mäletan, et see oli nagu suhteliselt selge otsuse küsimus, et nüüd aitab ja võtame kätte, hakkame tegutsema ja sai ostetud koju seal hantlid ja kangid ja muud asjad iga õhtu keldris tehtud iseseisvalt trenni. Ja tõesti, see, see periood möödus sellise võib-olla pigem just nimelt sellise füüsilise nõudlikkuse tähel enese suhtes, mitte nii väga intellektuaalse moraalse Ülo, kas mingil hetkel tuli Kersti ja varroga nii-öelda maha istuda, et arenguvestlusi pojaga pidada või motivatsioonikõnet kuidagi, sest see ikkagi hakkab hinges närima küll. Kui sa näed, et poisil puudub motivatsioon või, või huvi midagi teha, sest ühel hetkel seisab ta valikute ees ja, ja siis on need valikud väga kitsad, kui ei pinguta mingitel hetkedel Nojah, Varro siin on üsna enesekriitiline, aga ega tal midagi tegemata otse jäänud, kõik oli ikkagi noh, niidi tehtud ja mitte ainult nii hädapärase piiril, vaid ikka natuke rohkem. Kerstil oli ükskord küll veel, kui võib-olla natuke liialdan, aga siiski ohkasin rahulolevalt teist korda oma hüppeliigesevigastus ja, ja kipsis jalaga pidi kuu aega käima. Siis Kersti rõhutas, et no nüüd nähtavasti hakkab tegelema intellektuaalsete või kuidas tegelikult see sport, eks. Aga amatööride meister, Eesti meister ja, ja ega see ka ikkagi niisama lihtsalt ei tule, siis peab ikka ennast tegelikult üsnagi kätte võtma ja, ja see on see asi, et ega ju kordan neid küll, aga ütlen veel kord, et midagi tõelist saavutada, selleks peab politsei asjast loobuma ja pead pühenduma. Ja ma arvan, et selles kõiges on siiski kõigest hoolimata ikkagi väga suurt osa etendanud vara, pulga muusika. Palusime Taulil teha talle kolme Portoniga torupill ja seal õppis selle ju päris hästi selgeks ja on nüüd täiesti selge, et kui mingi asja käsile võtab, siis riskida ennem ei jäta, kui see asi on tehtud võimaliku piiril. Hästi. Jäin siin mõttesse, Varro tegelikult vähemalt üks asi oli ju hea. Kõikide nende minna laskmise meeleolude juures seal kooliajal, et vanemaid ei saanud kooli kutsuda. Nojah, sõltub, kellele see hea oli, et noh, teiselt poolt võib niimoodi võtta, tema oli kogu aeg koolis. Kellelegi, kellele ma viitan, eks seal olemas. Jääd mõnedel kutsutakse kooli, aga teisel on see olukord, et ema on konstantselt kogu aeg kott kooli kutsutud nii-öelda. No emal. Kas see ikka pani mingitel hetkedel ennast jälgima ka, et kui mõelda selle peale, kes on vanemad isa ka mitte vähetähtis persoon kasvõi sealsamas 90.-te alguses, eks, ja püüan seda olukorda ette kujutada, et ühest küljest jällegi võib-olla nagu trotsi moment ka või et tahaks mingit oma asja ajada ja ja ja mitte lasta ennast sellest kõigest segada, aga aga samas, võib-olla tähendab see mingites olukordades ekstra tähelepanu. No, ega ma väga palju ei mõelnud selle peale, kui nüüd aus olla, et teadsin muidugi alati seda, et suudan nagu asju teha hästi, kui ma tahan, et noh, teadvustamisel mingisugused näitajad matemaatika oli pidevalt kolm, tõesti, ma ei pingutanud, aga kui oli põhikooli lõpueksam, siis ma tegin selle viiele plussile, et noh, kui oli selgelt nüüd on vaja kokku võtta, siis sai tehtud, et see ei olnud probleem. Sest maksimumpunktid sain ja ei olnud üldse mingit küsimust, matemaatikaõpetaja mäletan, oli väga üllatunud, kuidas see võimalik on, et see on niimoodi, et nad oli võimalik ja ma teadsin seda tegelikult kogu aeg, et kui on vaja, küll siis saab, eks. Eks ma olin selline üsna hiline küpse ja selles mõttes, et ma olin ikkagi selles perioodis ükskõikne. Ja alles hiljem hakkasin aga mõtlema selle peale, et tegelikult oled nagu prioriteedid paika seada hakata nüüd nagu reaalsuse tõsiselt pühenduma ja pingutama, tegutsema mingisuguste kaugemate eesmärkide nimel, mitte elama nagu hetkes, mitte elama selle nimel, mis tundub konkreetsel hetkel meeldiv, vaid tuleb hakata nagu pingutama. Tegelikult alles hakkas. Ütleme seal kuskil ülikooli ajal, et ma arvan, et isa ja teised võibki öelda, et seepärast ma ülikooli ajal juba hakkasin nagu pühendama, see oli midagi hoopis muud, et et seal on ikkagi tõesti tõsiselt, õppisin ja pingutasin ja tegutsesin eesmärgipäraselt, aga noh, huvitav oli ka näiteks see, et ma lõpetasin õigusteaduskonna ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, alustasin õiguse instituudist, mis nüüd ülikoolid liitusid ja lõpetasin Tartu Ülikoolis. Et ega ma näiteks Ongi päevagi ei ole tegutsenud praktiseerivale juristile, et jällegi, et ülikooli stuudiumi käigus sai selgeks, et mulle ei paku huvi. Eks olen õppinud juristiks, mul tegelikult ei paku huvi töötada kuskil advokaadibüroos, eks teha neid lepinguid, valmis tegeleda mingisuguste minu jaoks, ilma mingisuguse tähenduseta õiguslike vaidlustega lahendamisega esindada mingite klientide huve, mis mulle absoluutselt korda ei lähe tegelikult, eks. Ja kui mul mitmed kursusevennad kursuseõed läksid mainekate advokaadibüroodesse tööle, teised läksid erinevatesse riigiametitesse, prokuratuuri mitmetest kohtunikud saanud, siis ma kindlasti ei olnud vähem võimekas kui nemad ja ma arvan, et ma oleksin võinud väga hästi sedasama rada käia, aga mul lihtsalt ei pakkunud huvi ja, ja ma ei läinud mitte kunagi sinna pole päevagi teinud. Ma palun Varro küsimuse eest juba ette, vabandust, aga kas te olete oma elus mingil hetkel teadnud ka, mida te päriselt teha tahate? Ja ei, no eks tegelikult minu jaoks üks kõige suuremaid elumuutvaid sündmusi oligi. Seega ma lugesin, kas selline ülikooli lõpuajal pärast ülikooli, kui mõtlesin Helsingis magistrantuuris sega, ma lugesin Viktor Frankli psühhiaatriseks pisikest raamatut, mis on eesti keeles ka välja antud. Pealkiri on ja siiski tahta elada. Ma ei tea, kas te olete lugenud seda raamatut? Ei ole väga soovitanud, pisike raamat on seda ise paljudele oma tudengitele hiljem kinkinud, kuna minu jaoks on väga oluline raamat. Victor Schenker oli üks Austria psühholoog, psühhiaater, kes oli juut ja ühtlasi Auschwitzist käis läbi. Teda peetakse sellise koolkonna nagu logoteraapia rajajaks. Ei rajanud küll seda koonduslaagris koonduslaagrisse, leidis kinnitust, nagu ta ütles. Ja põhimõtteliselt see teooria seisneb siis selles, et et inimesele annab jõu vastupidavuse tugevuse see, kui tal on elus eesmärk. Kui teil on mõtegressaar, milleks ta elab ja mille nimel ta elab. Koonduslaagris ta nägi väga palju seda, et need inimesed, kellel oli, mille nimel elada need jäid ellu, kuigi nad võiksid ka füüsiliselt olla palju nõrgemad ja kehvema toitumisega ja nii edasi ja need tugevamad pealtnäha füüsiliselt igatepidi. Kas kaotasid mõtteks, kavatsed eesmärgi kaudselt lootuse, need kustusid väga kiiresti surid maha. Ja see printsiip, kuidas ta seda väljendab, on see, et suur viga, mida inimesed maailmas väga sageli teevad, on söödud, küsivad endalt pidevalt seda, et mida mul on elult oodata, ta seda teist ja kolmandat ja nii edasi aga ütleb, et see on täiesti vale küsimuse püstitus. Mina, psühhiaatrina olen lahendanud lugematu hulga inimeste probleem läbi selle, et ma ütlen, et te peate vaatama täpselt vastupidi seda küsimust, et mida elu teilt ootab ja see on tegelikult väga lähedane sellisele kristlikule käsitlusele kutsuma, sest et kristliku elu üks põhiprintsiip on see, et igal inimesel, Meil on kutsutud jumala poolt midagi siin maailmas tegema mingisuguse missiooniga antud erilised anded selle missiooni täitmiseks. Ja inimese elu üks põhiküsimus ongi see, et sa pead aru saama, mis on sinu kutsumus, milleks sa oled kutsutud ehk teisisõnu, mida elult sinult ootab. Ja siis sa pead langetama selle otsuse, et kas sa järgned sellele kutsumuseni, mida sinult oodatakse, või see piir edasi minna, seda teed, mida sa ise nagu tahaksid teha, eks see on pikk vastus sellele samale küsimusele, et kas on olnud kunagi mingisugune arusaam sellest, et mida peaks tegema või tahaks. Ja ma ütlen, et pärast seda ma hakkasingi nagu väga palju tõsisemalt mõtlema selle peale, milleks ma olen siin maailma kutsutud. Ma peaksin tegema. Ja siis ma hakkasin süvenema sellesse, et aga noh, ma olen alati olnud kristlane, eks mendal vaiksest ristitud mind on viidud kirikusse, aga ma ei ole sellele kunagi mingisugust erilist tähendust omistanud kui teismeeas isegi varem, alates varajasest kahekümnendates. Ja siis ma hakkasin mõtlema väga tõsiselt selle üle, mida tähendab minu jaoks. Ma olen kristlane, et mis on need tõelised, need põhimõtted, millest ma tõeliselt usun, mis on tõde ja mis on õigus, mis on õiglus, mis on headus, mis on ilu, eks. Ja, ja siis ma üha rohkem tundsin, et ma pean tõsiselt võtma neid põhimõtteid, ma pean tõsiselt võtma neid väärtused, ma pean tõsiselt võtma neid ideaale ja oma õluga tõestama, et ma tõesti tahan nende teenistuses elada ja Nende heaks elav ja neid edendada, nii et mõtlesin, et selles mõttes, Mu elu, ütleme kuskil 20.-te 22.-st 23.-st eluaastast saati, on olnud väga-väga teistsugune kui kuigi teismeeas lapsendas. Ma ei arva, et inimesed siin maamunal peaksid käima ringi, nii et suu on kogu aeg kõrvuni peas. Aga ülakast vahel poega vaadates ei ole mõelnud. Miks ta nii tõsine on? Ei, ma arvan, et see tundub mulle ainult avalik pilt on seljale, ta naerab küllalt ja nalja sageli palju paremini kui teised. Nii et seda puudust ei, see ei ole. Aga seda, et ta võtab tõsiselt, seda ma ei peapuuduseks ka ja üks asi on teha, teine asi mõtestada. Ja samal ajal ka ikkagi vältida seda tegevust nii palju, kui vähegi saab. Mis. Ah ei vii kuhugi, mis on tühi tegevus, mis on niisugune, mingi kombe kohaselt tehakse, aga mille tähendust ei olegi ja, ja see, see mulle ütelda meeldib. Kordan jälle, et ikkagi selleks, et midagi tõeliselt ära teha, selleks peab tyhi tegevusi pinna vältida nii palju kui vähegi saab. Sest aeg on ainuke ressurss, mis on pöördumatu aeg, on kallis vara. Noh, minusugune hakkab sellest juba aru saama, aga noorematel tavaliselt tundub niimoodi, et noh, seda aega on küll ja küll jamas, kui viida ja veeda, kuidas saad. Aga tegelikult on iga minut, mis läinud, on läinud igavesti ja sellest, kui noorem inimene saab sellest juba aru, siis ma arvan, see on väga hea. Ja mulle tundub, et Varro saab sellest aru ja see ei ole iialgi rääkinud, aga aga ma arvan, et see on ka keskendumise ja süvenemise väga tähtis eeldused. No, ma arvan, 40 Ki veel ei ole täis. Aga see on asi, mille peale te mõtlete teadlikult või kuidagi toimib alateadvuses seesama aja peale mõtlemine ja et minutit on arvel ning jura on liiga palju ilma. Jah, eks seda peab tunnistama küll, et mida vanemaks saad, seda rohkem saad aru, et aeg on tõesti lühike, et mul millegipärast tegelikult alati olnud selline tunne, et noh, alati võib olla teadliku elu jooksul veel rohkem, et ega aeg on tõesti väga piiratud. Et me ju tegelikult keegi ei tea, kaua meil üldse aega on antud, et võib juhtuda, et täna õhtul voodisse minnes jääb süda seisma ja hommikul enam silmi java ekse ja ongi kõik lõppenud. Võib juhtuda, et on viis aastat aeg, võib-olla 10 aastat. Võib-olla on 20 30, aga me ei tea seda, et tegelikult minu meelest on alati ja lähtuda sellest samast printsiibist, mida Arvo Pärt on ühes oma Tartu Ülikooli loendusega tähendusrikkalt väljendanud, et tegelikult me elame hästi, siis game. Lähtume eeldusest, et kell on alati polgaks teist nagu tema ütles, et kohe-kohe on aeg lõppemas, et kui sa mõtleksid, et täna on minu elu viimane päev, et kuidas elu siis elaksid, eks sa elaksid seda ilmselt nii et sa püüaksid kõikidega ära leppida, kellega oled tülli läinud. Palud, vabandust inimestelt, kellele sa oled ülekohut teinud, eks ütelda, kõik need kõige olulisemad asjad inimestel ära, mis on jäänud ütlemata, eks ju, et tegelikult noh, see on väga hea viis elamiseks, ma ei ütle, et mul see välja tuleb, aga ideaalina võiks või olla, aga, aga ka laiemas plaanis vaadates, et tegelikult noh me tahame siin elus midagi ära teha, tahame midagi saavutada, teha midagi olulistest, tuleb anda endale aru sellest, et aeg on lühike. Aga kui me räägime Varro kristlikest väärtustest, siis kas need on inimese sisse niimodi kultiveeritud teie puhul ja teie pere puhul helistama ei hakka ju et nendele pole vaja igapäevaselt spetsiaalselt mõelda, need toimivad iseenesest, kehtivad iseenesest on loomulik elu osa või see ikkagi ei saa nii olla, et ja tuleb mingitel hetkedel just nimelt mõelda selle peale võid käituda, juhinduda nendest. Sest nii on õige. No ütleme nii, et filosoofilises plaanis kahtlemata olen väga veendunud selles, et kõikide inimeste südamesse kirjutatud teadmine selle kohta, mis on hea ja mis on all mis on kuri ja mis on ja mis on ilus, mis on kole tegelikult see ei ole üldsegi mitte ainult kristlik printsiip, sellest räägivad juba eelkristlikud filosoofid. Platon, Aristoteles, Tseetsero, Antiik-Kreekas, Antiik-Roomas. Kõik räägivad sellest, et seitse roniksid kuulsusrikkalt, et inimene leiab oma südamesse kirjutatuna igavese seadusi, jälje, mis on ühesugune nii Ateenas kui Roomas, nii täna kui ka homme, kui ka eile eksani kreeklastele kui roomlastele. Ühesõnaga kõik inimesed sisimas teavad, mis on hea, eks hiljem kristlikud filosoofid vaatasid sellele mõtestasid seda läbi selle, et jumal on loonud kõik inimesed oma näo järgi pannud oma seaduse nende südamesse, eks niimoodi ka püha Paulus räägib sellest uuest testamendis. Et seal on selles mõttes filosoofilises mõttes kontinuiteet antiikfilosoofia kristliku filosoofia vahele malelaad seda võtnud sellisena, et mitte, et ma olen seda lugenud ja hakanud seda omaks võtma, vaid ma olen lugenud seda, aga midagi sellist, mille ma tunnen ära tõestanud, et see tõesti niimoodi on, et inimesed ju. Me ju kõik teame tegelikult seda, et näiteks varastamine on vale, eks ausus on vooruseks. Varastamine, pahe, ausus on voorus, töökus on voorus, laiskus on paheks. Lahkus voorus, kibedus on pahe, eks. Siin võib sadu näiteid tuua, vihastamine on kahe pikameelsus. On vooruseks, see ei ole nii, et ma ei tea, näiteks. Rahumeelsus on minu jaoks pahe. Jooksen voorus see, et inimene on vägivald ja näiteks oma suhetes, et me ei leia inimest, kes niimoodi mõtleks tegelikult, eks. No kui ta just ei ole põhimõttelist hullumeelne või noh, lihtsalt kaotanud igasuguse terve mõistuse. Aga ma vaatan, vaatan Ameerikasse, Austraaliasse, Jaapanisse, Hiinasse, Aafrikasse, kõik inimesed Nendes erinevad skulptuurides ka ilma omavahelist kokkupuuteid omamata. Kõik leiavad näiteks olla teiste suhtes armastav vastu tulebki leebem voorus olla nende suhtes Kurivägivaldne ja omakasupüüdlik tahe, eks, et et see annab tunnistust sellest, et on olemas mingisugune igavene tõde, igavene moraalne seaduseks, mis peegeldub inimese loomuses ja mida me kõik sisimas tegelikult teame, iseasi kas me seda alati järgile tahame, eks. Et siit tekibki see suur konflikt, et inimene eriti siin, ütleme sellisel 18. 19. 20. sajandi filosoofilise taustal, kus vabaduse tähendus on radikaalselt ümber mõtestatud näeb, et seesama moraaliseadus, mille ta omaenda südamest leiab, piirab tema vabadust, eks, et ma ei taha olla seotud selle. Aga ma ei taha olla seotud nende põhimõtetega, sellepärast et neid orjastada adminnid ahistavad mind, eks. Et ma olen vaba ainult siis, kui ei tunnista mitte mingisuguseid seadusi, mis on ülimuslik minu tahte suhteliseks. Ja vot siit tekib see konflikt, et ega sageli nende seaduste kohaselt. Meil on nende järgimine, nendele allumine ei ole ju väga mugav, eks, et kui sa tead, et sa peaksid üldse olema, toon suvalise näite aus, aga sinu ees avaneb mingisugune võimalus ebaausalt käitudes saavutada mingisugune väga suur materiaalne hüve näiteks, no siis on kiusatus, eks ole, et nad kasutaks seda võimalust, ega see ei tähenda, et inimene tunnistada, ausus on voorused, ausus ausus, on reaalne moraalne, moraalne nõudmine inimese suhtes, eks, et kogu aeg on see kiusatus ja sa elad selles selles pingeseisundis. Ühelt poolt tead, mis on õige ja teiselt poolt sa näed neid võimalusi mis võimaldaksid saavutada ideelisi, kui sa neid seaduse järgi, eks sealt tuleb siis ka see, et inimesed sageli hakkab iseenda jaoks õigustama, et, et ma ei taha. Minu meelest see tegelikult ei ole väärtus, eks ole, mul on omad väärtused. Aga sisimas iga inimene tegelikult teab väga hästi, mis on tõde ja mis on vale. Ülo kas mingil moel üllatab teid asjaolu, et et Varro on mitmetes ühiskondlikes olulistes küsimustes nimetagem seda siis debatiks debatis? Teie eesliinile? Ei, mind ei üllata see üldse. Ma imestasin rohkem, kui ta suhtuks ükskõikselt ja hoolimatult ja kui see talle üldse korda ei läheks, siis ma küll imestasin. Inimesi, tõenäoliselt on palju, kellele see läheb korda, aga kõik ei ole eesliinil. Jah, aga noh, ega see nüüd eesliinile ega ennast keegi ei sa ise seal hinnanguid anda ja liidriks tekitada või seda peetakse siis ja ja inimene teeb seda mitte selleks, et nüüd keegi tunnustaks või kiidaks või hindaks või esitaks, tõstaks esile vaid vastupidi. Noh, tehakse ju ikka see siis, kui teisiti ei saa, kui, lihtsalt südame sunnil ja ega see ole kellelegi keelega inimese sunnil ega näiteks mina ei saaks talle kuidagi ütelda, et mine nüüd siis sõdin selle ja teise asja eest. See tuleks üldse kõne allagi. Aga teistpidi, et varr äkki seekord ei läheks. Ja seda ma ka ütlema ei hakka, sest tõtt-öelda mul on, mul on omamoodi siiski tunnistan hea meel, et on tahtekindlust, on. Et see, seda on õige koha peal. Ja, ja mind rõõmustab ka see, et, et eesmärgiks ei ole tegevuseesmärgiks, on saavutada ikkagi selliseid tulemusi, tänu millele Eestimaa pisiks paremana, kui ta on siiani olnud ja ja ühtlasi õnnestub ka ehk ära hoida mingisuguseid väga jõhkraid nihkeid. Ja ega teist Eestist pole kuskilt võtta ja sedasama ühte peamegi hoidma ja, ja ma ei saa mingil juhul ei soostu arvama, et oma kodumaa hoidmiseks ajaks keegi teha liiga palju. Varro, kui vanalt lisaks aitäh? Ma olin siis 22, saamas 23. Pigem vist meie aja kohta võrdlemisi noorelt, eks, et nõuka ajal muidugi polnud see mingi ime, et siis olid selles vanuses juba vist enamus lapsevanemad, kes selleks plaanisid saada meie ealist pigem vara, et ja lapsi on praegu kokku kuus, just eks. Vanim on siis teismeline? 14 ehk ma vaikselt üürin oma küsimusega sinna, mis korra meil juba siin läbi jooksis teie kontekstis ja nii-öelda tänu vanematele tänu sellele, kes nad on nii-öelda valgus Risiku sattumisele. Et kas mingis mõttes ajalugu kordab ennast nüüd läbi teie Teie laste peale, ma jumala eest, loodan, et see nii ei ole, aga samas ma tean, kuidas tihti asjad toimuvad. Kui isa saab mingitel asjaoludel tähelepanu, siis jõuab see tihti lasteni kaarega. Mis on muidugi olnud küll mõnevõrra on see, et lapsed ikkagi saavad nagu osa sellest üldisest grillimisest grillimisest jah, või selles kriitika tulvas, mis jõuab ikkagi otsapidi ka nendeni, et, et noh, et kui näiteks siin hiljuti tuli tütar koju, näitas mulle mobiilist mingisugust videot, mis oli seal tehtud nagu minu seisukohtade Pilamiseks ja osutuseks selle kohta, nagu ma oleksin ise tegelikult mingisugune homoseksuaalnäiteks, kellena kes üritab seda varjata siin läbi selle, et räägi mingitest perekonnaväärtustest, mida siis no ma muidugi on nagu väga ebameeldiv selle nagu tunnistada, siis ma pean ikka tütrega rääkimata, et et noh, me peame arvestama sellega siin maailmas, et nagu, et kui sa püüad seista mingisuguste väärtuste eest, mis võib-olla ei ole konkreetsele Hetkel sellise ideoloogilise peavoolu väljenduseks, siis eks sa saad mingil määral vastu päid ja jalgu, et see alguses oli muidugi minu jaoks ka päris ebameeldiv ja ütleme nii ebameeldiv on, siiamaani oli väga selline ränk, eks ajapikku nahk läheb paksemaks ja teisest enam välja ja võtad seda nagu mingisuguse antusena, et nii on lihtsalt eks me ei pea enam selle pärast muretsema või mõtlema seal väga, no lastel on seal muidugi nagu raske, et et nemad ei saanud nagu aru, et miks, miks selliseid asju nagu tehakse, see on ju vale, eks ole, et sa ei ole ju tegelikult isa ja sa ei ole ju tegelikult homoseksuaalide, see, miks nad räägivad seda ikka niimoodi ja nii edasi. Et, et see on natukese problemaatiline aspekt kogu selle asja juures, aga noh, eks siis peavad harjuma sellega, et maailm on selline, et maailmas ei ole kõik asjad niimoodi ilusasti hästi, nagu tahaks, et tuleb õpilases maailmas elama sellisena, nagu ta on, mitte oma mingisuguses ettekujutustes või unistus, sest selle kohta, milline võiks olla Kui see hetk oli ränk, nagu ta sõna kasvatasite, siis kuidas ta ise selle olukorraga toime tulete, sest see, mis läbi laste peegeldub see on ju nii pagana isiklik, nii pagana haiget tegev ja nagu madal, et sa nii kaua niipidi jõuab sinuni, et noh, lapsevanemana ma kujutan ette, surud, küüned peopessa ja ikkagi on nagu väga tugevat enesevalitsust tarvis, et mitte minna mingil kujul nii-öelda kättemaks otsima. Jah, eks see radikaliseerumise oht on alati olemas, kui sa näed just nimelt sellist nagu alatust. Et küsimus ei ole selles, et. Näiteks seal erinevaid seisukohti, et nendele võiks arutada de võiksid võidelda erinevate seisukohtade eest ja nii edasi, aga küsimuse nendes meetodites, mis valitakse oma ideoloogiliste oponentide hakkama saamiseks, et no mina võin täiesti käsitseda. Ma võin öelda, et ma ei ole kunagi endale midagi ligilähedastki lubanud ega ei lubagi kunagi, eks, et see on ebaväärikas. Ja seda tahaks küll muidugi, et oma oma seisukohtade eest seistes jäädakse väärikaks. Ja muidugi eks ta mingil hetkel kihvatab korraks jälle ennast kokkuvõte üle üle saada, ütelda, et maailm on selline ja tuleb edasi töötada püüdes ise mitte samasuguseks muutuda, et mis ma muud ikka oskad ütelda, et kas me ju kõik teame seda, et maailmas on väga palju inimesi, kes väärikusega just otseselt ei hiilga ja kui tahta seda muuta, ehk siis püüdma ise parem olla. Kes teie abikaasa on? Abikaasa on? Ja inimene, tema on ennekõike kuue lapse ema, see on väga tegelikult lugupidamist vääriv, ma vaatan, kui palju ta töötab ja pingutab ja vaeva näeb ja pühendab kogu sellele perekonna perekonna eest hoolitsemisele. Tema roll on sellest nagu mõõtmetelt suurem kui minu oma algusest. Õppis näitlejaks, lavakasse läks õppima, aga tundis, et see maailm ei ole tema jaoks mõeldud. Ja hiljem läks õppima eesti keelt ja kirjandust ja lõpetas selle Tallinna ülikoolis, nii et hariduse poolest on ta siis eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Kui palju te koju seda igapäevast jama kaasa võtate? Kas pigem on hea, kui on kodus inimene, kellega need asjad läbi arutada või uuesti läbi arutada või see ainult on koormaks? Noh, võib-olla see on nüüd minu töö juures kõige ebameeldivam aspekt, et, et see töö, mida me teeme sihtasutuses, olles tegelikult kontrakultuurilisele positsioonil, eks, et me ei ole selle ideoloogilise peavoolu esindaja, pigem seisame nagu peavoolule vastu. Tähendab seda, et me tegelikult elame nagu päevast päeva alalises konfliktis, eks me oleme kogu aeg konfliktisituatsioonis, et eks ma ei ütle, et see konflikt on meile ka alati peale surutud, vaid kohati me ka ise tegutsenud viisil, mis ta konflikti esile kutsub. Aga fakt on see, et see on pidev konflikt põhimõtteliselt. Ja kui see siis koju lähed, siis nagu on väga tõsine oht, et sa võtad need pinged, mis selles konfliktis tuleb nagu koju kaasa raske seda teha, sa oled ikkagi üks inimene, eks ei ole tööl üks inimene seal kodus, teine inimene, ma nüüd panen selle ukse kinni, avan teise sahtli ja võtan selle teise mina välja ja lähen siis koju, eks ole, et sa ikkagi lähed koju täpselt sellesama inimesena, et kuidas siis teha seda, et needsamad pinged kõik koju ka said, oleks, et see on päris raske ülesanne. Eks ma sellega päris palju maadlen ka, et kohati nad ikka tulevad ja tulevad muidugi liiga palju, et tegelikult tahaks, et nad üldse ei tuleks. Kas ma teen nüüd liiga teile Varro, kui ma ütlen, et see konfliktisituatsioon või pidev konfliktis olemine tegelikult nagu paineidža loomuse poolest teile sobib, kui meenutame Jutasin, mis lapsepõlve kirjeldasid? Ilmselt jah, ilmselt on natuke selline kaklus koera tüüpiline vale need. Et kui ma vaatan ka seda, et kas mul võib olla ja ma olen, siis ma ilmselt olen kõige tugevam nagu debattides, vaidlustes vastandustes, sellistes, kus tuleb piike ristata ja seista, et mulle tegelikult selline militaarne vaim iseenesest väga südamelähedane. Pole kunagi küll sõjaväes käinud asjaolude kokku pigem seetõttu, et minu aastakäigust ei ole peaaegu keegi käinud 80 81 sündinud, seal mingi süsteemi üleminek ja neli aastaaega kutsutud lihtsalt kaitseväkke. Aga, aga iseenesest selline militaarne printsiip on mulle väga ja südamelähedane just nimelt see, et on mingisugused ideaalid, väärtused, tõekspidamised ja nende eest oled sa valmis seisma kuni kuni surmani, et kompromissitu võitlus kuni lõpuni, et kui sa tead, mis on õige siis minu meelest see ongi sellise aulise eluhoiaku üks keskseid postulaate, et sinu jaoks ei ole mitte midagi kallimat kui tõde, väärtused, ideaalid, et noh, nagu Platon ütles seda, et kuulsusrikkalt, et tunduvalt suurem katastroofi lisaks on kaotada oma augu, kaotad oma elu, eks, et elu kaotamine on väike väike probleem, aga kui sa au kaotad, siis sa oled kõik kaotanud, pole mõtet elada kanalite. Jällegi, ma ütlen näiteks tahtsin rääkida endast ka mingisugusele ideaali kehastusest, aga ma ütlen, et ideaale midagi sellist, mille poole inimesed peaksid pürgima, eks ole, et nii hästi või halvasti, kui see meil välja tuleb, siis vähemalt näha seda sellise juhtmõttena või sellise juhtjuhtpositsioonile, millest lähtuda oma igapäevases tegevuses, nii et jah, et ma arvan, et see küsimus vastata küll niimoodi, et iseenesest mulle sobib. Kas keegi teie lastest, muusikakoolis õpib juba? Ja ikka õpivad, kõik lapsed õpivad muusikat, kõik lapsed õpivad. Ja see on meie element, alone, loomulikke. Missugune on teie tõekspidamiste järgi parim karistusviis kodus? No üks asi, mis vanemaks saades loomulikult järjest rohkem kangastub ja arusaadavaks muutub, on see, et ennekõike lapsi õpetatakse ja kasvatatakse, mitte aga vaid eeskujuga. See on ühelt poolt väga ilus arusaamine ja teiselt poolt ka väga valusa arusaamine. Sellepärast et ma arvan, et väga suur osa on lapsevanemate frustratsioonist, kas nad teadvustavad seda endale või mitte, oma laste kasvatamisel hätta jäämisega tuleneb sellest, et nad tegelikult sisimas teavad, et nad ei suuda ise olla piisavalt heaks eeskujuks ja mina saan sellest väga hästi aru, et mis mulle kõige rohkem haiget teeb, on just nimelt see, et kui ma näen, et midagi jääb puudu lastekasvatuses ja loomulikult ma näen seda siis on just nimelt see, et ma näen, et probleem on ennekõike selles, et mul endal ei jätku piisavalt jõudu, et olla piisavalt heaks eeskujuks nendele. Ma arvan, et lapsevanem oli yldiselt, nõustub minuga ei ole valusamalt asja kui see, kui ta hakkab nägema oma lastes omaenda vigu. Sest siis sa tead, et nonii nüüd, et see on tegelikult väga paljuski minu süü, eks. Et kus need vead tulevad ja ma näen teda, minu enda vead, mis nende käitumises juba avalduvad, eks vot siis küll kihvatab sees midagi, et nad niimoodi tegelikult ei tohi, eks, aga noh, eks me, teisest küljest peame kõik nagu aru saama, et me ei ole ju täiuslikud, et meil on, kõigil on veadeks, küsimus ongi selles, kuidas vigu minimeerida ja kuidas neid võimalikult vähe oma lastele edasi anda, et vot see on nüüd see tõeliselt tõeliselt suuri raske küsimus, et tahaks olla ideaalne eeskuju, aga noh ei suuda seda ja selles on asi. Mind väga huvitab, et mida selles olukorras läbi elatakse ja ma räägin ennast autoõnnetusest paarkümmend aastat tagasi. Ja ma küsin vara teie käest seda, missugune isa selles olukorras kõrvalt paistis, mida ta läbi elas. Kui on juhtunud hukkunutega autoõnnetus. Mida sa inimesega teeb niisugune olukord, kus sa tuled autost välja, ise elusana, eks oled roolis olnud, aga samal ajal kaasreisijad kaotavad oma elu. Ja ma mäletan väga hästi seda, et isa lühemalt öelduna ikkagi täiesti murtud mees tükk aega Et ma arvan, et see ütles talle ikkagi ka väga-väga sügava jälje ja missuguse jälje, mis ei ole ilmselt kunagi haava, mis selle kunagi nagu paranenud tegelikult, et on mingisuguseid asju, mis elus juhtuvad, millest tegelikult ikkagi kunagi nagu toibuvad. Seda lähemalt raskem seletuste juurde leida, eks, et seal ei ole ju purjus pead või noh, niisuguseid asju, millega me oleme liiklusuudiste puhul tavaliselt harjunud. Jah ja noh, kogu see situatsioon, eks algas sellest, et sa püüad inimestele teene osutada, eks ole, küsitakse, kas sinuga saaks koju, sa ütled ja ikka saab, eks ole, hoolimata sellest, et nagu ilmastikuolud ja kõik on nagu katastroofilised, eks siis asjad nagu juhtuvad ilmad sisenenud, nendele mingit erilist põhjust annaksid. Aga noh, inimene, süüli tunneb ennast. Nii või teisiti, inimesed hukkuvad, eks, et see on loomulik ja paratamatu ja, ja ega ma seda täpselt ei mäleta, et kuidas see asi nagu natukene paranema hakkas, mida ma mäletan, on see laual ikkagi täitsa katki, et eks ta ise teab paremini. ELO, kas see on olukord, millest inimene suutma ise välja tulla? Noh, mis seal muud üle jääb, ei ole ju valikut, aga elu läheb edasi. Ja see on niisugune juhtum, milles valikut ei ole. Järelikult pead otsima võimalusi kõigi halbade lahenduste hulgast ja meie selles liikluseeskirjades on noh, niisugune punkt, eks ole, et autojuht peab valima ilmastikuoludele jaama oskustele vastava kiiruse. Kui ilmastikuolud on halvad ja noh või siis sõiduoskus mingi kesine siis tuleb kas seista paigal või liikuda väga aeglaselt. Aga kui midagi juhtub, siis põhimõtteliselt olete igal juhul süüdi, sest järelikult sa ei valinud õiget kiirust. Me tulime jah, kuskil 60-ga kaugelt alla lubatud kiiruse. Nojah, ja ilm oli siukene erakordselt vilets, tugev tuul, seda 100. lumelörtsi Rakvere lähedal, kus need hekid on, et vahepeal nekesise jälle mingisugune lünk seal vahel, eks ole, sellest lõngast oli puhunud tee peale valli ja lörtsi. Ja nii kui auto sellesse sisse läks, nii keeras kõheda külje ette ja käis ringi ja oleks ja vastu tuli üks kaubik ja kui oleks võib-olla see kaubik olnud, ütleme 10 meetrit lähemal siis oleksid nemad ehk ellujäänute mind ei oleks. Aga auto keerles niimoodi ringi ja, ja sellel hetkel, kui põrkub, põrkas kokku selle kaubikuga vastu kapiku, siis oli parajasti niimoodi, et see oli tahapoole, see löök selle teise, teise külje peal. Ja neid ei ole enam. Ma ei saa ka praegu öelda mitte midagi, mida ma oleks võinud teha teisiti. Võib-olla oleks olnud õige lihtsalt seista ja oodata seal hommiku niikuinii tuisk üle läheb või ma ei tea, aga selline sündmus jätab elukestva jälje. Jällegi kahtlemata on kõik edasine juba sellega prisma läbi, vaatad ja seda, kui üürikese elu on ja kui, kui habras ta on ja, ja seda ma hakkasin muidugi ta taipama. Tunduvalt paremini kui varem. Võtame vaikselt meie jutuajamise kokku ja tahaks seda teha rõõmsamatest toonides. Ülo, teil on lapselapsi? Niipalju, et ma kahtlustan neid kõiki vist ka nimepidi meeles pidada, on juba omaette kunst. Kui see üldse võimalik on. Et. On nendega tore kohtuda. Mida, mida vanaisa süda sees ütleb siis? Ah, ma olen öelnud ja kordan praegu ka, et no lapsed on toredad, aga lapselapsed tunduvalt toredamad ja mul ei ole nende kirjeldamiseks küllalt häid sõnu. Nihuke täiuslik rõõm. Varalapselapsed Ülo ja Kersti jaoks siis saavad võrreldes nende isaga missuguse kohtlemise osaliseks leebema ikka vist jah, ikka ikka. Tunduvalt leebema ja noh, ma pean muidugi ütlema, et meil on nüüd see rõõm olnud ka, et me nii linnas kui ka maal elame ju koos, et suviti elame maal seal, kus on ema isamaa kodumile, rajana meil on seal erinevad majad küll ühe hoovi peal. Linnas me elame ka samas majas, et meil on korterid samas majas, nii muidu indeks korrusel vahet noh, sisuliselt me elame nagu koos kogu aeg, et lapsed jooksevad koridorist üles-alla, talve hääle suvel üle hoovi. Nüüd kasvavad tegelikult väga-väga palju ema ja ema ja isaga, nii et ja noh, mida muidugi lapsel võivad kõik kinnitada, on see, et nad ei oskaks nagu paremaid vanavanemaid küll kuidagi nagu tahta, täiesti jumaldavad neid ja on väga palju nende juures käivad viibivad ja tõesti on näha ka seda, et see vist inimkonna nagu universaalne kogemus, et vanavanemad tegelikult oskavadki lastele juba palju paremad olla kui omaenda lastele, sest seal see elukogemus on akumuleerunud. Eks. Sa oled selle pinnalt hakanud aru saama, mis valesti läinud, mis on õigesti läinud, mida peaks rohkem tegema, mida peaks vähem tegema. Ja tegelikult ma arvan, et me kõiki oma lastelastele nagu paremad oma lastele, sest me lihtsalt elu lõpus saamegi asjadest paremini aru, eks, et öeldakse, vigadest õpitakse, aga paraku selleks, et nendest õppida, ennem tehakse need head ju kõik ära, et siis sellepärast öeldaksegi, et vanade inimeste elukogemust peaks nagu austama ja hindama, et nad tõesti on hakanud aru saama, mis on väärtuslik, kuidas siis hakkab see aeg otsa, saamaks arusaamiseni jõuad, et nii et jah, et ma olen küll väga rõõmus ja lastel need võimalused on ja mul on väga kurb nende laste pärast, kes kaasaegses mõnes mõttes on jatamiseeritud, eks ole, elavad sageli täiesti teistes kohtades, kui vanavanemad saavad olla ainult väga harva mõnikord kokku, et meil on see väga-väga suur pluss laste kasvamisel, et vanavanemate roll nende kasvamises äärmiselt oluline suur. Selle saate nimi on, käbi ei kuku tänalyt külas. Isa ja poeg Ülo ja Varro Vooglaid. Ma tänan teid selle vestluse eest, see oli puhas rõõm ja nauding. Soovin teile jaksu ja kuuleme veel. Tänan kutsumast, aitäh, mina olen Sten Teppan, aitäh, et kuulasite nädala pärast kohtume taas.