Vikerraadios algab saade kasvamisest ja kasvatamisest, tere kuulajatele, mina olen Sten Teppan. Täna räägivad meile lugusid endast ja oma perekonnast ema Agnes Levandi ja poeg Allar kellest sai 1988. aastal Calgary olümpiamängudel pronksmedalivõitja kahevõistluses. Kuigi saavutus sündis Nõukogude Liidu lipu all, oli rahvusliku ärkamise aeg ja see tähendas eestlastele sedavõrd palju, et värsket medalimeest kutsuti meie Allariks. Nii Allari ema Agnes kui ka isa Anti Levandi õppisid Tartus kehakultuuri ja tegid noortena silmapaistvaid tulemusi. Nii et spordi mõistes pole käbi kännust tõesti kaugele kukkunud. Kuidas on muude asjadega, sellestki tuleb kohe juttu. Head kuulamist. Mul on väga, väga hea meel tervitada siin stuudios Agnest rõõm näha, aitäh, Agnese tulid. Võta heaks võitlejaks. Agnese ka koos on siin üks tema kolmest pojast. Allar, tere tulemast. Tere. Tere. Agnes, teil on kolm poega. Kui te vaatate otsa sellele, kes siin praegu istub nimeks Allar ja võrdlete neid mõttes ülejäänud lastega, siis missugune Allar on, kuidas teda kirjeldada? Kolm on nad kõik niivõrd erinevad, see ma tõesti ausalt ütlen, et ühe, ühe mehega kogu aeg ma olen elanud 52 aastat. Ja kuidas nii erinevad siiski lapsed sünnivad. Allar sai kõige tugevama nõudluse, ütleks mina. Me olime väga range, et ma lugesin nõuka ajal nikeetinid, kuidas lapsi kasvatatakse, kuna ta oli meil esimene. Ma tõin ta koju ja ütlesin Anttil, et kuule, kuidas laps on nüüd meile, imik on antud meie kätte, see vastutus tuli nagunii järsku ja ei osanud nii et selle tõttu arvatavasti selle kirjandus kiitini järgi, kuidas last tuleb kasvatada, kui ta nuttis, oli ta kuiv, kõhu täis, las nutab. No kuule, mul tuleb praegu pisar silma, teine poiss oli hoopis erinev, on natuke pehmemalt ja kolmas lasime peaaegu ise kasvada. Ja meie koostöö oma mehega, eks ole. Et kui üks pange, siis teine ei saanudki kohe järgi anda. Allar on niisugune hea sõnaseadja, hästi elab siis igasse seltskonda. Siis Arpo on tagasihoidlik, rohkem minu mehesse, ta elab nagu sissepoole, kuna tal oli see õnnetus ka siis me paneme nagu kõik selle arvele. Aga üldiselt ta vastab mulle ja pea noogutusega, ei, kui ütleb ei õnnetus, mis juhtus? See oli hüppel, ta kukkus, peaaju, tugev põrutus ja koomas oli. Kuu aega oli ta kindlalt ja siis sealt hakkas tagasi tulema järk-järgult, see oli lapsepõlves 12 aastane, oli ta siis oli 14 ja me räägime suusahüpetest ikka suusahüpetest ja ühesõnaga maandumisel. Ta maandus pea peale ette tagasi ta muidugi tahtis kohe minna, hüppama ja kõik nii edasi, see oli väga raske aeg selles mõttes, et emale ja isale. Et Sa ei suuda seda last tagasi hoida, sellest, mida ta tahab teha. Rääkisime arstile, et teie peate talle selgeks tegema, et ta hüppemäel ei tohiks minna. Aga ta muidugi ikka käis seal ja hüppas kuskil aasta või poolteist. Ja kui arst ütles talle, et sa ei või enam Püpe mäele, seda tükk aega mõtles, me olime just seal Tartus hingamiskeskus vist esimene maja. Ja, ja siis ta ütles. Hästi, ma enam ei lähe. See võis olla ema südames ja hinges suur kergendustunne, eks. Jah, seda kindlasti. Aga teistpidi mõeldes nüüd lapse peale, eks ole, et tema unistused. Aga ta oli niisugune sirgjooneline ja küllalt tahtejõuline. Allar on natukene minusse, ta on pingutad, võtab ja on Maximalist, aga kui ei ole vaja, siis ta ei pinguta. Ma mäletan oma ajast oli ka sama, et kui oli võistlus, siis ma panin kõik välja, aga kui oli niuke treening või mingi niukene siis oli igal juhul. Ma ei viitsi, ütleme nii, jutumärkides viitsi sõita pidid ikka tema, kui sündis, siis öeldi mulle kohe, tema, teil sündis allergiline laps. 65. aastal ma ei teadnud sellest mitte, kui midagi. Ja miks me Allarit üldse sinna ütleme, viisime sellepärast, et ta oligi vaat allergiline. Ta oli andekas ujuja, ujumistreenerid tahtsid kohe ta endale, ma ütlesin, tänan väga. See on allergilise poisile lõi naha peale välja, kohe vastunäidustatud. Ja viisime ta siis ikkagi, et välisõhku, no kuhu ainult suusatama. Kuna me mustamäel elasime, siis läksime sinna ja kui ma nüüd niimoodi võrdlen esimest, teist ja kolmandat, siis kolmandaga ma saan kõige lähemalt jutusoonele temaga, me arutame mõningaid asju, kui ma näen, et tal on aega või nii. Allari puhul on mul ma ütlen, ühe lause, ta teab mul seda vastust või isegi mina tean tema vastust ette. Nii et noh, ei ole rohkem nagu vaja rääkida, eks ole. No vot, need on need erinevused. No siit on Allar hea sinu juurde edasi minna. Kui sa mõtled oma lapsepõlve, siis mis sa arvad end sealt mäletavat esimeses järjekorras? Noh, see hoovimängud, noh, eks need, need tulevad keldrid ja katused ja prügishahti urkad, kõik ronisime läbi ja noh, tulebki see meelde, et me olime väljas kogu aeg, et nagu toas olime, ainult siis, kui nagu kas kästi juba aknast hõigati, et nüüd on tuppa tulek või siis siis nälg ajas aga nälg, lapse nälg kui koera külm, eks ole, et laps ei tunne ju nälga, kui tal on põnev ja ega ta ei tunne. Aa jah, ja me otsisime sealt Maja tagant, otsisime, konisid ju. Et siis need käskisid, nad tõid tikud, panid põlema, siuksed ülevalt, onud viskasid alla, siis sõime siukseid konisid, pidime neid proovima. Sellisest jälk, aga. Aga, aga see on jah meeles ja ja noh, siis need katuseluuremängud, noh, need need olid nagu põhiline, et lutsu pidime mängima, jagati pooleks, satsid pooled jooksid ära ja pooled siis pooled siis ajasid taga ja see oli siis territoorium oli kogu üheksakordne maja, see pikk keldrid ja katused olid ka lubatud. Igal pool käisime noh, absoluutselt, et noh, keegi sealt alla küll ei kukkunud ja keldrisse kõik ära kadunud, nii et noh, mida see rahvuslik olukord tollal sealkandis tähendas. Pigem oli teil ikkagi eesti poistekamp, ma saan vähemalt oma majas või? Ma ei mäleta, jah, ma mäletan, et üks oli meil üksteisel korrusel üks üks vanem poiss, tema nimi oli Viidjana, ta ei, ei osanud muud keelt, siis kui me tegime lumememme, siis ta pidi kindlasti lumememme ära lõhkuma. Ja ma mäletan ka seda. Sai pärast miilitsa. Saatuse iroonia, sihuke värk küll ja eks seal ikkagi no rahvuspõhine, ma ei tea, millest see tuleb, aga see on, see hõõrumine on alati olnud keeleliselt, kultuuriliselt ja, ja nii edasi ja nii edasi, et noh, mina, mina nagu päris ausalt ei usu integratsiooni kui sellisesse sellesse sõnasse, mida, mida mõtlevad ühed sel ajal ja mõõda mõtlevad teised sel ajal eestlane mõtleb, et kõik muutuvad eestlaseks, sinimustvalgeks, räägivad eesti keelt ja söövad musta leiba ja käivad laulupeol, aga kellel on, meil on palju, õnneks venelased nende jaoks integratsioon on, on hoopis teise mõistega. No ilmselgelt sa tead, millest räägid, võib-olla nende momentideni me tuleme hiljem veel tagasi. Aga kui sa mõtled enda peale ja ema kirjelduse peale, et sinu suhtes oldi võrdlemisi nõudlikud, siis kas sul tuleb ette, mis hetkest sa seda tajusid, kui sa näiteks kooli läksid? Kas see nõudlikkus oli tuntav, mis suhtesse oli või, või ema kuidagi dramatiseerime üle, et sai teinud sellest suurt numbrit siin oleks aeg, läheb ju edasi, eks ole, et no kui sa oled nukitsamees olnud metsa sees kogu aeg, siis sa nagu tuuakse siin nagu ärametsast on ju, siis ei tea, et sa pead ennast puhtaks pesema, sest sa oled harjunud metsas olema nukitsamees, nii et kui see, see võrdlus on selleks, et kui me kui, nagu see elu oli selline, ega sa ju ei püksi, eks ole, sa võtad seda, kuna see tuleb sulle ema, isa kasse, nii ongi, noh, ega võib-olla mäletan jah, et suruti matemaatikat ja millest ma ei saanud mitte midagi aru, eritis füüsikasse ja keemiasse läks siis, mul tekkis täielik paanika, et need on minu jaoks täiesti ebaloogilised asjad, aga samas näiteks kõik humanitaarasjad nagu keeled ja ajalugu ja ja loodusõpetuse, need mulle nagu kleepisid iseenesest külge. Mida teie, Agnes, oma lapsepõlvest mäletate, missugune teie lapsepõlvekodu oli seal vist äkki isegi esimestel aastatel ju Venemaal, eks? Kuni seitsmenda eluaastani, kuidas läks müük üldiselt Venemaal Tšeljabinskis linnas ja kui ma nüüd kuulasin seda Allarid tõepoolest lapsepõlvest on minul ka väga vähe mälestusi, ma mäletan seal Tšeljabinskis oli kui lehmasarvede otsas istusin ja, ja, ja leetreid põdesin seal haiglas olin, mis tähendab lehmad. Lihtsalt, et me olime ühes barakis, elasime ja sealt baraki ja lauda vahel läks üks tee ja mina siis uue viieaastane, mis ma seal olin. Pandi mulle uus kleit selga ja, ja, ja siis mina kõnnin seal ja aga see lehmad olid nagu härjad seal selles mõttes, et nad vedasid seda praagad, seda söödeti loomadele ja siis ma läksin sealt ja, ja ta oli niimoodi, sarved olid seal seal maas, niimoodi vaatas ja ju ma läksin sarvedele nii lähedale, seal vaatasin, mis ta seal vaatab ja ta tõstis mind sinna lihtsalt nende sarveotstega üles, siis ma ei mäleta, et oleks karjunud või mis iganes liugi. Mõni vanem inimene tuli siis mind päästma sealt, ma ei tea seda. Ja Ma ei mäletagi mitte midagi rohkemat seal, kuigi me olime ju talves kogu aeg seal Tšeljabinskis. Kuidas ema ja isa, mamma ja papa Me kutsusime ikka kolisite või ühesõnaga noh siis sellel ajal olid veskit ja, ja palju lapsi ja ja, ja nad hakkasid lihtsalt kartma. Ma, see oli kuskil 30 Mina olen 40 sündinud, see oli kuskil 37 või kaheksa. Ema õde oli seal Venemaal kuidagimoodi kirjavahetusega liikus, nii et noh, tulge ka ära sealt. Ja siis mamma papaga võtsid mu õe mina ei olnud ju sündinud ja, ja rändasid siis sinna. Tšeljabinskis see siis meeme, terve sõjaaeg sinna ja 47. aastal siis kevadel saabusime tagasi Tartusse oma papa sugulaste juurde juba, sest tädid olid jäänud siia. Ma ei osanud ju siis eesti keelt, ma olin ju ikka vene keskkonnas kasvanud. Pandi mind kooli, esimene veerand olid mul kõik kahedaga, teine veerand juba kosusin. Nii et selle tõttu ma mäletan seda lapsepõlve nüüdsel Tartu mõisas. Seal oli tore, seal olid sillad, seal oli vesi, seal oli vabas õhus, olime kogu aeg ja, ja koolist ma rohkem midagi suurt ei mäleta, rohkem ikkagi see väljas jooksmine lastega. Kuidas vanema pöördus, häälestatud sõeluda andis. Teate, kui ma nüüd vaatan juba oma lapselapsi ja ennast, viin sinna olukorda, minu mamma papa küll ei teadnud, mida mina tegin või mida ma ei teinud, kuigi mina ka ju ei teadnud, mida Allar siin rääkis, eks ole, et nad jooksid katusest kuni keldriteni välja. Sest see minu spordi juurdetulek me saime sinna Tähtvere tänavale maja number 47 ühe korteri mamma papa ostsid sinna ja, ja kuna sealt Herbert Abel ei olnud kaugel ja ka Erna Abel, aga kuidagimoodi ma sattusin noh, jõe äärde nagu ikka, jookseme ja, ja, ja erby siis tõmbas meid sinna oma hoovi ja tema ehitas just seda maja ja see oli mänguga pooleks ja mis iganes. Nii et me tegime seal tööd ja sealsamas tegime trenni, millest me üldse aru ei saanud, et me trenni tegime? Ma mäletan, mamma ütles ainult, kõik tädid räägivad, et ei tea, kus sa hulgud, kus sa hulgud. Aga et ma olen küll väga rahul, kui sa oled seal Erbyerna juures, ühesõnaga need olid nagu teine kodu oli meil jõe ääres ja sealt Tähtvere tänavalt oli imehea juuksed alla ja oledki jõe ääres. No see oli nii suvel, talvel, siis hakkas herbimeid laagritesse igale poole sokutama ja ja minu spordi juurde minek oli selline. Kas diagnost teadsite ka, mis teid tulevikus ootab või mis hetkel te teadsite või tegite enda jaoks plaane, et mis eluvaldkond valida ja kuhu suunas liikuda või kas näiteks isa-ema kodus andsite mingil moel mõista ka, et, et mida nad tütrest ootavad, mis temast tulevikus võiks saada või kes? Minu meelest ei, nemad ei sekkunud minu ellu küll üldsegi. Ma täitsa imestan praegusi põlvkondi, tõepoolest. Meie suunajad oli ikka erby. Erna Te, peate minema sinna, kehakultuuriteaduskonda ei teadnud mitte midagi. Elleritsing Talloga koos pidime minema sinna küll. No kui me lähme, siis lähme lõpetasime oma keskkoolid ära. Läksime sinna sisseastumiseksamitel ja mina mõtlesin, et issand jumal, kui ma nüüd sisse saanud, siis ma selt kährikutornist alla hüppan. Kuigi me olime varem ka sealt vettehüppeid teinud. Ja siis tegime ikka need eksamid ära ja, ja ma olen ülimalt-ülimalt rahul, et ma selle eriala lõpetasin. See eriala on siis eriala, ma lõpetasin kehalise kasvatuse ja treenerierialaõpetaja oli siis Tartu Ülikoolis. Ja meid oli väga tore kursus, meil oli kuus tüdrukut ja 19 poissi. Kujutage ette, sellel ajal, see oli 60 kuni 64, kaks abielupaari tuli ka Levandit ja Tallod kes said kursusel kokku ja me olime kursusekaaslased kõik. Ja kuidas anti silmapiirile tõkis? Et mina seda ei tea, kuidas ta silma pilli tekkis, tal olid nagu ikka poistel vist need silmarõõmud olid siia-sinna, meie teadsime tüdrukut ka, et tal on teine, kui ta kuuleks, ta saab. Aga ma olen ise ka talle endale rääkinud, aga see tuli väga huvitaval kombel, Mai Luik pruum, tema ütleb üks kord. Et kuule, Erna küsis Erna Abel, küsis, et kas Aki käib, mind nimetati Kakiks, mitte Agnaseks. Et Xaki käib Antiga või, ja siis mina ütlesin, et mis jutt see on. No aga vaata, kui sina lähed slaalomit sõitma, siis on Antiga slaalomit, vaat meil olid laagrid Käärikul ma ei tea, mismoodi anti, sinna sattus. Ta vist ehitustööline seal tegelikult tudengid, mehitasime siis seda käärikud. Ja kui Aki läheb jälle murdmaad, siis on Antiga murdmaad ja teate, ma hakkasin siis jälgima, kui see jutt tuli ringiga minuni, ma enne ei pannud tähele, ma olin spordi sees ja me poisse nii väga ei vaata, vaatasime küll kaugelt või nii, aga üldiselt noh, niimoodi ei vaatanud, et kes kellega käib ja siis ma panin tähele ja noh, siis kuidagi niimoodi vaikselt hakkas siis. Lähenemine oligi kõik. Tema oli võrkpallur, tema oli sõudja, tema oli aerutaja. Mina olen ka olnud aerutaja järsud ja kõik kokku, aga me enne ei kohtunud, kui ülikoolis. Allar, kui suur sulle vendadega vanusevahe on, kas sa oma lapsepõlve toimetamistes pidid arvestama nendega ka kõige vanema vennana, et kantseldada ja vead kaasa ja vaatad, et midagi halba ei juhtuks või või oli vanusevahe piisavalt suur sinu kasuks, et et seda nuhtlust kaelas ei olnud sinnamaani jah, kui Arvo kukkus, et siis me ikka käisime koos, aga ta hüppemäel kukkus ja siis talle see sporditegemine pooleli, et ma arvan, et see oleks, mul oleks päris kaugele koos läinud. Mida see moment, venna kukkumine sinu jaoks tol hetkel tähendas? Saalitseisse ju pidid 15 16 umbes olema, mis tähendab, et vist valik suhteliselt teinud, kuhu sa minema hakkad või püüdadeks ja et ma olin juba käisin koondises, ma arvan, Tarboli siis 14, mitte 12, et ta oli testi, ta oli juba vanem ja jah. Ma olin juba selles teises ratas, et ega no oli jah. Kui ma seda nägin, teda jah, et korra oli nii ja siis kes kukkus ja siis ta oli nagu vait ja ja oli hoopis teistsugune, et et eks ta mõjus küll, jah. Noh, asjad on nii, nagu nad on, eks ole, et kui nad juhtuvad, siis juhtuvad, aga ega me nagu suhteliselt seda välja nagu keegi ei ela, et noh, ikkagi sisse. Norbon. Arvo on selles mõttes tubli olnud, et ta nagu pere ja kolm last ja peale sellist pauku ikkagi nagu noh, mõned jäävad päris juurviljade, eks, aga ta on ikka ilusti välja tunda. Aga su enda koha pealt, et noh, ma, ma ei taha nagu kuidagi siit midagi ise järeldada, lihtsalt kas see tekitas sinu jaoks küsimärke, kui sa mõnikord hüppemäel olid hiljem? Sadat saavutasid küll tippsportlasena väga palju, et ma eeldan siis püsivat või sügavat jälge sulle otseselt ei jätnud või ei ahistatakse teadmine. Ja ei ahistanud ka nagu päris aus vastus ei mäleta küll, et oleks kuskil niisugune. Et selle kukkumise pärast, et lihtsalt ongi asjad juhtuvad nagu nagu juhtuvad rallis nagu juhtuvad ka muul spordialal õnnetused juhtuvad ja et minnakse ikkagi edasi. Kas sa mäletad enda spordirajale suunamist, kas oli suunamine nii-öelda teadvustatud kujul teil peres olemas, et eeskuju on ju nii ema kui isa mõttes super, et mõlemad on täielikult kehakultuuriinimesed siis on vist kaunis keeruline. Peab ikka eriline jändrik olema, et mitte nendele radadele ise sattuda. Ma ei ütle, et ma nagu oleksin tahtnud sporti teha, et meil oleks tahtnud sama puhata ja mängida, aga aga jah, sinna sporti satud ma ikkagi. Jah, see suusahüpped ja suusahüppetreeningust mul esimene paar päeva tagasi oli niisugune ilm, kus tulid, tulid Portugali põlengute tolm, sihuke Vihma 100. ja täpselt sama pime oli ja kell oli mingi sügisel, me läksime trenni. Mõtlesin, et kuule, et seened ei ole küll õige asi, et seda ma küll ei taha teha. Et see on mul nagu see on mul meeles esimene trenn või teine, mis võis olla see. Et jah, ega ma sinna väga nagu lõbusalt ei läinud, aga kõik harjub ära, vaata. Hakkad tegema ja, ja järjepidevus viib siis piisava talendi omamise juures või õigesse õige ajaga tegemine, kunstniku must ei oleks lauljat saanud ikkagi see õige asi, mis, mis potentsiaalselt mulle nagu sobis. Noh, ikkagi nemad leidsid, aga mina, mina seda ei leidnud, vanemad leidsid selle suuna, lükkasid sinna peale ja siis siis sa teed seda edasi, on kõik rutiin. Et siin ei ole midagi, meeldib või ei meeldi, see on sport, on rutiin. Mis vanuses, mis sündmusega seoses sa teadsid või teadvustasid endale, et tippsport sinust saab proff? Ma olin 18., tahtsin kõik ära lõpetada, peale seda vist kõigest oli villand juba. Aga noh, see oli, ma olin vanuses 16, vist oli kuskil juba seal liidu koondise ääre peal ja ütleme, nagu rahvusvahelistel võistlustel liidu võistlustel. Ja siis ma olin juba saanud siukseid üledoosi, tõenäoliselt mingit sporti ja siis ma tahtsin ära lõpetada, aga aga seal oli niisugune, noh, tõmbas nagu korra õhu tagasi ja siis läks edasi ja siis peale seda, ma arvan, peale seda, kui ma seal 85. aastal käisime seal mis oli, see MM, oli kuskil võistlusel Austrias, Seefeldis võib-olla siise, kas sa pidid sellest ise aru saama ja ise välja tulema sellest raskest hetkest või oli inimesi kõrvale vaja, kes rääkisid sind ümber? Ei ole sul siin kedagi vaja, ei ole seal vaja lihtsalt mõnda inimest, kes nagu kellega rääkida, et see ikkagi isena, mina ei usu nendesse psühholoogidesse ja muide, kellesse see on kõik, seal on kõik välja mõeldud abivahendid fina tegelikult. Noh, et tegelikult on see Tego pühano, et sa hakkad tegelema mingite asjadega seal kõrval asjadega. Sa hakkad tegema, sa pead tegelema iseendaga. Sina teed seda sporti, sina teed selle tulemuse, mitte psühholoog, mitte treener, mitte lapsevanem. Noh, mitte kõik need kaasa hõika, et nemad ei tee. Ja, ja kui sa nagu ei suuda enda sees leida, et sa seda teed, kuidas seda minna, siis need abiandjad Nad ei vii, heal juhul nad, nad ei aita sind, halvemal juhul nad viivad su ei tea, kuhuna, siin on spordist näiteid küll. Jälle ma ei hakka nimesid nimetama, kes on nagu lõpuks läinud sellisest ma vaatad ja imestad, et kuidas ta nagu peab seda asja tähtsaks, kui ta peaks hoopis iseenda peale keskenduma. Agnes, kas Allaril? Mingil hetkel ju noortel meestel ikka tekivad huvid ja peibutused ja maailm on avatud, sa tahad teha ka kõike muud peale trennis käimise peale režiimi rutiini ja võib-olla mõtleksin veel kolm, neli r-tähega vastikut sõna välja, mis on ikka tõesti keeruline teatud momendil taluda. Kas teile meenub Allar nii-öelda spordirajal hoidmisega kuni sinna vanuseni 16 17 18 et oli mingisuguseid probleeme või kus isa ema pidid kodus midagi väga kavalat välja mõtlema, et, et poiss ei läheks raisku? Üks seik tuleb, see oli see aastavahetus ja no nõuka ajal aastavahetused väga lõbusat ka praegu on kindlasti väga lõbusalt paljudel inimestel ja ja siis esimesel jaanuaril. Ma ei tea, võib-olla et Allar oleks ise ka läinud, aga nüüd sa pead trenni minema ja sa ei tohi hiljaks jääda. Võib-olla selts. Nagu ma praegu ütlesin, hääletooniga tema jaoks, eks ole. Ja tema siis ikkagi loomulikult läks, kuna me elasime seal Vildes, sealt oli nii lähedal sinna hüppemäele minna, tema läks ja siis ta tuleb tagasi mõne aja pärast Juudad ikka trennitegija, siis ta ütles Teie sunnite mind trenni minema, aga treenerite ei olnud. No see on üks niisugune lõbus seik, aga aga üldiselt ei ja see, mis Allar ütles, et see peab kõik iseenda seest tulema, see on absoluutselt õige ühe sõna, ma ütlen, see, et tõesti nii on. Et toetajaid küll jah, et söök oleks laua peal ja täisväärtuslik toit, kuna mees oli jahimees ja kalamees, siis mina arvan, et nad said seda väärtuslikku toitu ja kõik mis iganes see pidi nagu emal alati olema pestud riided, soe tuba nagunii oli riigi poolt juba antud. Nii et selles mõttes, aga et ta leiaks selle tera. Teate mee panime lihtsalt sellepärast ta sinna sporti tegema tdi. Tugevad eesti mehed kasvaks füüsiliselt ja ka loomulikult siis ka võimsust tuli sinna peale. Aga et nüüd suur sportlast välja kasvatada, selle peale me kumbki ei mõelnud mitte kunagi. Ei Allari, ei Arbo ega arti puhul. Kõige hullem on see tõepoolest, kui sa tukkapidi tirid ta kuhugile trenni, Arbo panime džuudosse Seitsmeaastaselt lõi vastuost, ütleb, et mina ei lähe sinna ja kõik palun väga. Mida Allar lasteaias ja kooli esimeses pooles veel tegi, peale spordi tegi ta midagi, kui oli vaja esineda, näiteks ta mainis ise laulmist või lauli temast ei saanud või kunstniku, et lasteaias pannakse üldiselt kõik laulma või koolis tuleb poistekooris käia või midagi sellist, et kas ta käis või tegite midagi seal. Ma ei tea, 40 neljandas keskkoolis oli, see oli meie vastas kohe üle tee. Selles mõttes see oli küllalt edumeelne kool ja ta sattus sinna inglise keele kallakuga klassi. Tugevamate kass oli pugenud b olid pugeja pugev. Seda nimetab temalgi pea ja seda nimetab temaga vaata, kes sealt veest välja on tulnud, eks ole, vabandust. Aga selliseid ringe? Ma ei mäletagi, sest ei olnudki nagu aega rohkem. Lasteaias ma muidugi mäletan tal ikka deklameeris ja nad laulsid ja noh, see on nagu normaalne kõik. Ma võin lisada nii palju, kui mina mäletan, et mina olen olnud lasteaias kooli etendus, siis mina olin. Alguses, ma olin vagun, mingi rongilaul oli see alguses, olin vagun ja siis ma vaatasin see, kes oli vedur. See oli väga halb vedur ja siis pandi mind veduriks. Siis mulle anti vilepill kätte, pidin tuttuut tegema ja siis rong sõitis selle lasteaias. Pioneeri lipur olen ma olnud ka kinokajas. Seisime ja kõik käisid, said uued punased rätikud, et nüüd on hästi inetu asi. Mul oli kevadel allergia, nagu me siin on ka mainitud ja mul nina voolas. No lihtsalt voolas ja ma ma ei saanud kuskile pühkida. Lipp oli hästi lähedal. Vabandust küll, aga, aga nii see juhtus. Agnese üks küsimus, mida ma oma külaliste käest alati küsin? Sallari pärast tuli isal või emal koolis mõnikord käia ka ja ma ei mõtle lihtsalt lapsevanemate koosolek vaid midagi klaarimas. Minul küll lindule nelki. Läksime, kaklesime ikka aeg-ajalt. No aga kooli, sellepärast ma küll ei käinud, Ardo klassijuhataja oli korra õpetaja, siin oli tema küll helistas mulle, ütles niimoodi. Öelge ikkagi Arbolentali kuuendas klassis, et ta ikka klassiõhtule tuleb, et kui arbu ei tule, siis ei tule teised ka klassiõhtule. Vaat see oli ainukene. Aga ei, Meie südamed ei ole vallutanud selle pärast küll ega kooli ei ole kutsutud millegi paha pärast. Vaata võib-olla täpsustan ka, et vaata, see räägiti sellest, et nagu natukene teistsugune kasvatuse, et kasvatus sellel ajal vist kõik enamus sai sellist kasutust, et ma, ma tunnen siiamaani asju, mis, mis lähevad üle võllina. Kui ma tunnen midagi, et nüüd läks, läks liiale, siis ma mõnikord teen selle ära, aga ma tean, et ma tegin, läks, läksin liiale kas mingites sõnavõttudega või, või mingisuguse käitumisega. Ma saan alati sellest aru. Tihtilugu ja enamusjaolt ma saan seda ennem aru, et ma ei tee, ehk siis Needsamad, need toredad või, või koledad raamid, mis meile on antud, on, annavad ja aitavad sul ikkagi ühiskonnas natukene nagu olla, paremini lihtsamini. Sa ei solva inimesi. Näiteks kui sa teed suu lahti, kui on vaja olla, eks ole, need kasvatuslikud raamid kes neile meeldib, kellele see ei meeldi, aga eks nad ongi mind nagu kujundanud ja ma ei saa öelda, et ma nagu praegult ei saa asjadest aru, et ma saan ja see ongi kujundanud minust sellise, ka sellise, kus ma ütlen nagu minu mina, et noh, igalühel on oma natukene omamoodi see, et minu õiglustunne on näiteks selline. Mõnel inimesel nagu ei ole sellist õiglustunnet, minul on selline karistamist, mäletad kuigi ma ei mäleta, aga kindlasti neid oli onu võib-olla rohkem oli isegi ähvardamisi siukseid, toredaid jutuajamisi, aga niisugust nagu füüsilist ma ei mäleta. Aga mul tuleb seiku. Me käisime, elasime Norras neli aastat, kahe 94 kuni 98 ja siis me läksime, seal oli nagu Armand oli kahe poole aastane, läksime esimest korda arstlikku kontrolli. Siis arst küsis, et kuidas teil kodus on, kas teil ikka süüa on ja kas teil juua on ja ja kuidas teid nagu, kui sa teed ulakust ja teen. Ja aga me aitasime, tahtsime nagu räägitakse. Ei, ma ei küsi teie käest, ma küsin tema käest. Kolme, kahe pooleaastane laps on ju, jumal tänatud, Armand oli selline, noh, me siis keskmine poiss, kes elas nagu tõesti tali nagu armunud magas, magas ühesõnaga, ta oli nagu ideaalvariant. Ta ei saanud kordagi vastu pead, ta ei saanud vitsad, ei tahtnud mitte midagi. Ja siis ma mõtlesin, et huh, et oleks ta seal õelades ja muidugi antakse. Seevastu piraat on aeg-ajalt ikka armunud, ollakse. Et see ajastud on nii erinevad ja nüüd me sattusime 94. meenutasime Norra, kõik, mis meil siin kaasas, me sõitsime veel suvekummidega rahulikult. Mul oli Opel Kadett, mis ei läinud mäest üles. Sõitsime suvekummidega ja ütlesin, et täiesti normaalne lumega sõitsime ja nendele need läksid, silmad läksid nagu tõllarattad. Mis asja siis mul sunniti, mõtlesin Damet. Ma pean ostma endale talvekummid. See on küll jama lugu. Nagu raha mujale poleks panna. Missugusena Agnes Allar teile sellest ajast meelde on jäänud, kui hakkasid pihta ikkagi profisportlase laagrid, mis toimusid ju alati Eestist kaugel, peaaegu teises maailma otsas, vist tihti Siberis Siberis ja kõige kaugem kadus pikaks ajaks silmapiirilt ära üsna noores eas kus vanemad muretsesid ka või, sest ta ei olnud ju nii, et saad igal suvalisel hetkel helistada mobiiltelefoni peale, kui on vaja küsida või kuidas läheb ja mis teed vaid ikka ilmselt kontakti ei olnud ma tea, kas kuude kaupa nädalaid võis küll vahele jääda siin ja mäletan seda, et telefoni, minu isa oli spordikomitee tööl Tallinnas siis Eestis suusatajate peatreener või mis iganes ta nimi oli koordinaator ja liiduga ühesõnaga. Ja siis ma mäletan seda, et tal oli Valga keskjaamas oli vabaliin kogu aeg siis sai helistada, ütlesid, et suusaliit või mis ta siis pagan iganes oli, on ju spordiga Levandi otseliin, saime otseliin. Rääkida sai vähe, muidugi telefoni ei olnud ja nii edasi, aga Allar kirjutas ja väga küllalt tihedalt tema kohta selline suhtlusviis oli ka, oli, oli isoluutselt. Kallikesed kirjad olid, mis põhiliselt Telegram kirja Telegram. Sel juhul läksid sinna putkasse, võtsid kõne, ootasid natuke paar tundi, noh kui sa kuskilt ei lähe, kui oli vaja, aga üldjuhul oli kiri ja Telegram. Ja, ja need kirjad on mul kõik alles, ta kirjeldab väga pikalt-laialt just Siberist, kui te olite seal, et rong läks lõpuni ja kõik ja mis siis me pidime maha tulema, siis minema tal küllalt humoorikalt kirjutab ka, et noh, jah, kirjad olid, ei muretsemisest, mina ei mäleta muretsemist. Sest poiss oli ju kindlas kohas ju, kuni mõtte Siberi lõpus või kus iganes, küll neil olid ikkagi need laagrid, aga kui ta ikka siiapoole hakkas juba tulema need võistlusperiood, siis me püüdsime ikkagi isaga küll seal Peterburis käia, võistlusel ja Moskvas me käisime ja nii et ühesõnaga selles mõttes saime ikkagi temaga nagu ühendust, ühte seika mäletan. See oligi Leningradis. Kui sa olid seal võistlustel ja, ja me all administraatorile ütlesime, et me sooviks Allar Levandi ka rääkida ja siis ta kutsus ja siis keegi tuleb Kossa, kus sussid järgi Kosk oskus tähendab niuksed seigad jäävad meelde. Ja Allar siis jõuab meieni, mõtlesin, et issand jumal küll, mis asja, sa vead neid jalgu, järg, kuidas nii ta ütles nii, toredalt tuleb huntidega koos ulguda. See tähendab see, et sa olid samale tasemele langenud, nagu sul see laager sulle pakkus, ütleme nii. No mis iganes jäävad mõned seigad nime. Et siis me jah, nii palju ja siis ta ikkagi kuus ikka ühe korroikal sattus meile, aga noh, kõige raskem aeg oli see kevadine aeg. Kui tal see allergia ikka välja lõi, sa mäletad Kiievit, kui helistasid ja häält enam ei ole üldse ja ja ta, ma ei tea, kas sa julenud siis oma treeneritele öelda, et sul on see allergiaperiood, kus on tead, seal õitses köik ja tal oli kask, lepp ja tamm, vähemalt allergeenid olid välja Peilitud, aga muidugi kõige suurem üleelamine oli siis, kui see juba telekad tulite, siis vaatasime, kuidas ta hüppas ja siis oli mul kõht alati lahti. Planeerisin ja kõik siis oli, lõi eks ole, kui me otse nägime, aga, aga muidu. Lasen pilgu mälu värskendamiseks sinu saavutustest üle ja võib-olla ma teen liiga, aga mulle tundub, et sa oled üks üks nendest tippsportlastest, kes on ülearu tihti pidanud leppima neljanda kohaga. No me oleme super kaotajad ja mina ja Riho Suuna me ei ole. Me oleme siuksed nagu spordinautlejad või protsessinautlejad rohkem muidugi see ei tähenda, et me ei taha võita, aga me ei ole Erki Noolega, Erkki Salumäe, tega, Jaan Taltsi kuskil jääb alateadlikult ja kui sa käitud teatud situatsioonides juba spordis võiks viimased viimane võitlus, näiteks mingisugune nõrkushetk tekib ja sa annad mingil hetkel alla ja siis on juba hilja, läbi seinte ei lähe läbi seinte ei ole ma kunagi läinud ja, ja see ei ole üldse minu. Ja see ongi see vahe, et Erki Nool, isegi kui ta saab teise koha, siis tema peas ta on ikkagi number üks. Et see on selline inimtüüpide vahe, siis mina kui ei ole seda olnud kunagi ja eks see selle tahan kindlasti jäänud tuleneb inimloomusest absoluutselt, et samas on see aidanud mul pärast integreeruda ellu palju lihtsamini kui väga paljudel tippudel, kes on mustvalged. Sa ei tunne, et sa pead olema parim kogu aeg selle just nimelt, et noh, sa ei saa, vaata spordist väljatulek on hoopis eraldi teema. Ja see on üliraske teema ja see on kõige keerulisem. Ei ole üldse sporti minemine, on see, et alati on see, et lendu võib igaüks tõust, aga katsu sa maanduda nii et seesama spordist väljatulekuga, et lõpetada ära, kui sa oled teinud, sa lähed sinna torusse oled siis nagu mina ja minu maailm, sinu ego kasvab, sinu eest hoolitsetakse, sa oled ette taha piletid. Ja nüüd ühel hetkel oled sa nagu üksi, kui sa sealt väljud. Ja, ja kui sa siis mõtled, et tere siin, ma olen ju, võtke nüüd mind, sul ei ole, ei haridust, ei mitte midagi, no sul ei ole sul isegi sõpru, kes sind nagu aitaks ja missugust siis saab. Ja küll siis on siin lappama läinud, väga paljudel on ju, et, aga noh, niisugune noh, see iseloomujoon, mis, mis on nagu sihuke seltsiv ja sa elad kiiremini sisse. Ütle, kas 88 Calgary oli sinu sportlike võimete poolest tipphetk sinu jaoks ei lihtsalt tulemus õnnestus paremini vormistada kui muudel. See on ime, mis seal toimus, tegelikult seal oleks võinud ka olla eelviimane koht väga vabalt. Sest tippvorm oli seal nagu väga-väga kehv, aga mingid ma ei tea, mingite müstiliste asjade kokkulangemisel tekkis tellise tulemus, see on ka ainuke koht, mis mul selle hooajal, ülejäänud oli ju kõik täiesti noh, lihtsalt faktina. Eelmine 87 aasta suvel mul oli mingi põlves, lõigati mingi asi lahti ja siis ma ei teinud ja siis ma ei saanud enam väga kindlasti tagasi ja siis olümpia oli sihuke. Sihuke meeldiv üllatus, aga jah, kõige parem hooaeg on 89 92 maailmakarika, teine, see oli tõesti ja aeg, see, vaat seda oli nauding teha ja sellepärast ka sporti tehakse, et noh, kui sa teed midagi, sul ei tule välja, sa elad seda üle ja siis alati peab olema nüüd see palgapäev peab ka olema spordis. Et siis sa tuled nagu rahuliku südamega spordist välja. Palgapäeva pole ja siis sa jääd siukseks revansistiks ja kibedaks. Kas sa seal sportlase juhet kokku ei jooksuta, kui sa suhteliselt kehva vormi pealt või seisundi pealt võtad olümpiamedali ja siis tipphetkedel ei suuda seda ära realiseerida, sa saad aru, et tunne on olemas, kõik justkui peaks olema ideaalne ja sa ei saa, noh, vot see ongi ja siis kes elavad selle üle, kes saavad sellest aru, kes lähevad edasi, kes ei lähe? Heiki Nabi, tal oli viis aastat mitte midagi, aga ta suutis selle olla ja tuli jälle medalile. Ehk siis nagu, et vot see ongi, seda ma nimetan rutiinis, on sellel negatiivismi sellise mõõna talumine ja sellest üle olemine ja see on lihtne, viskad kõrvale ja lähed edasi? Ei muidugi sport annab emotsioone nii positiivseid kui negatiivseid. Ja, ja nüüd noh, see ju emotsioonid hüppavad üles-alla ja nüüd siit ülevalt allatulek alt ülestulek. Sa pead ikkagi tavaelu Kaiu elama. Sa pead siin ikkagi nagu sisacock stressis elada, muidugi ta toodab stressi kohutavalt. Agnes, kas te mäletate seda päeva, kui Allar vene rahvusest neiu esimest korda koju tõi? Kui te kohtasite annaga? Ei, miks ma ei mäleta, muidugi mäletan iluuisutamist ka. Ja mulle meeldis väga iluuisutamist, kuulge nõuka ajal, Me vaatasime televiisorist iluuisutamist väga. Anna Kondrašovad, mulle meeldis see, kui noh, niimoodi televiisorist ma vaatasin seda, tema graatsia ja tema naiselikkus tuli selles iluuisutamises nii kenasti välja ja, ja nauditavalt. Aga ega Allar ei olnud jah, see tüüp, kes tüdrukuid koju tõi, ma ei tea, kust tal võisid ju olla, ega ta ei tulnud ju rääkima meile nendest. Aga me võtsime seda kui loomulikku asja. Kui ta juba koju tõi, siis palun sina ju elalt temaga, mitte meie, Me oleme kõikide poegade puhul niimoodi suhtunud. Ja võib-olla et ongi need õiged, mitte suuna andjad, võid, vabad käed antud selles mõttes. See on ju ilmselge. Võib-olla ma olin liiga noor, et jälle sündmuste arengut täpselt mäletada ja võib-olla ma liialdan, aga mulle tundub, et Eesti inimestes oli väike, selline shokk, mõru moment. Šokk lausa või? Oli oli, oli muidugi hai, šokk oli kõva jälle, noh, ma ei, mina ei mäleta nagu sellist asja ma ei mäleta, aga kõik ütlevad väga tore oli, näiteks kas olümpiamedalist räägitakse siis noh, mina ei elanud seda, elasime hoopis teistmoodi üle ja, ja noh, anna aga oli ju täpselt minul olid suhte, minul oli tunne, siin oligi minu ego ja siin teised ei siiani mahtunud siia sisse. Kas sa kodus pidid selgitustööd tegema või vanemaid kuidagi moraalselt valmis panema ei pidanud? Ei pidanud. Tulime ropsti, siin me oleme ja kõik nii oli. Kui palju oli selles juhust? Pidid sa juba pikalt teda jahtima või silma peal hoidma, et see kõik juhtuks või, või tõesti, see Calgary võistluse kergenduse, kogu see meeleolu, mis kaasnes tõenäoliselt ju nagu sa kirjeldasid ootamatult natukene peale tulnud medal. Et kõik kuidagi lihtsalt juhtus. Nii oligi, sa just kirjeldasid täpselt teed. Tegelikult nii oligi, jah, ja noh, eks seal kõik olid õnnelikud. Me võistlesime siis liidu koondis võistles medalite üldseisuga Saksa DV ka. Ja, ja siis nad võitsid lõpuks, ja siis oligi kõik hästi. Ja see eufooria ka veel aitas kaasa, niiet kõik olid rahul, treenerid olid rahul. Noh, meil siis minul ka viimasel päeval medal kukkus sülle veel ja et kõik on hästi, siis oli vaja ju kanaliseerida see hea tuju kuskile väga mõistlik 500 teha midagi, mis hetkel sa aru said, et see ei ole ühekordne projekt? Oi kurat, see on. Seal siis seda võib ka nii tõdeda, et see ei olnud ühekordne projekt. Et ei midagi ningi oli ja mingi asi, mis hoidis kinni mingi mingi siirus ja mingi venelast, selline emotsionaalsus. Ma arvan, et Eestis on kindlasti ka selliseid inimesi, aga mul lihtsalt ei ole sattunud kokku. Ja, ja see kõik, see noh, ta nagu ise võimendas seda selles mõttes, et koos olles seda minu ja ja muidugi üks asi taskus tantsida ei ole mitte vähetähtis, vot seesama reaktsioon siin Eestis kas salvas sind ka mingil hetkel või? Jälle ütleme, me ei tea, mina ei tea mitte midagi, sellest sa ei mäleta, mitte keegi ei ole mulle mitte kunagi tulnud ütlema negatiivset selle asja kohta tänaval ligi ei ole, absoluutselt mitte. Ma olen käinud ka siin igast lõbustusasutusi, vähemal või suuremal määral ja isegi nagu vägijookide all inimesed ei ole oma emotsioone ka tollal mitte keegi ei tulnud mitte negatiivselt mitte kunagi rääkinud. Tulid emale ja isale, no telefonikõned ja täiesti võõrastelt inimest, kuidas sa kõne umbes võiks välja näha? Vaata, kuidas see täpselt niimoodi tuleb välja, et mitte miks, ega, kuidas, vaid kuidas see venelane tuli siia umbes midagi nihukest väga, väga, väga, väga pahasti. Ja siis õnneks ma ei olnud võib-olla nii emotsiooni kütkes ja siis ma vastasin alati. Kas teie poeg, kuid valis omale naist, kas teie ütlesite midagi talle ka? Mis see minu asi, mõtlesin, et nii. Ja te heidate mulle ette seda, et minu poeg võitis venelanna ja teete läks mõned aastad mööda, needsamad inimesed hakkasid kiitma seda, annad taevani. Ja teate, mul tuleb kananahk veel praegu ihu peale, kuidas inimesed ikkagi võivad emotsioonide või ma ei tea, mis ael teiste inimeste ellu sekkuda. Ema isa ei sekku ega ei tohigi sekkuda. No ma ei tea, kui kuritegevus siis, aga siis on ka juba tehtud kuritegevus, eks ole. Ja, ja vot selliseid asju, oi telefonikõnesid oli väga-väga, sõimati väga annata, aga meie muidugi ei edastanud seda infi, mis mõttega. Ja sellepärast Allar ütleb, et tema oli sellest eemal hoida infot kinni. Hoidsime infot kinni. Sellepärast jah, no kuule. Sannaga pääses sellest või tema jaoks oli see ikkagi üleelamine ikka sai, eks ta mäletab seda siiamaani, eks ta on, on muidugi, on kehvana muidu, aga noh, samas jälle noh asjad on, nagu nad on, eks ole, et noh et kas on hea või halb, noh võtame põgusalt veel järgmise generatsiooni allar, ehk sinu lapsed mängu. Ma arvan, te olete rohkem või vähem, aga mingil moel kindlasti ka spordi ja tippspordi teemadel asju arutanud, on see tee, mida võiks käia või pigem mitte, et kas seal on jälle nii-öelda ise ära tundma, mis see küsimus? Ei muidugi, meil ikkagi ju väike marssalikepp oli ikkagi kuskil kotis, et tahaks, et neist tulevad ka prooviks ikka tippsporti, aga no ei, ei tule jõuga oleks saanud sundida kuhugile maale, aga noh, siis oleks lõhkunud, lõhkunud hästi palju asju suhetes ära. Et kuskil tuleb aru saada, et nüüd enam suruda ei tohi. Mul oli see 18 samasugune, et ma sain ise aru, et ma pean edasi minema. Nüüd me meil täpselt samas seisus, et, et kas meil suruma, kui ta saab ise aru ja ta ei läinud tippsporti, kuna noh, teatud põhjustel ilmselt ei lähe kuskile edasi. Ja mis tal siis jaa, ja tema siis jäi, jäigi nagu sellisele harrastussportlase tasemele, noh, ütleme Eestis ta oskab hästi tennist mängida, ainult et ja siis me saime aru, et kui meie kaks tippspetsialisti tegelikult me ei suuda teha seda, kui tal on teistsugune nägemus. Me saame ainult lõhkuda asjad ära. Aga ma tahan, pean alati ütlema seda, et et mõõdukas surumine või siis nagu suunamine või kuidas iganes nimetame seda, ilma selleta ei saa, kui mind ei oleks pandud sinna trenni, et sa pead minema trenni tegema, seda muidugi ma olekski teinud, et selles mõttes nagu lapse käest küsida, et kas sa tahad nüüd minna või sa ei taha minna, et noh päris nii ka ei saa, et, et siis siis nagu ei saa mitte midagi, et siis me olemegi sihukesed ümmargused nagu Hardi Volmeri keskmikud, niuksed. Keskmikud on kõvad vennad. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Aitäh. Allar. Aitäh. Agnes oli tore juttu rääkida ja meenutada vanu aeg, just. Oli oma poega jälle õppida tundma. Meie saate koostöö üksinda. Võib teha küll. Kuulajatele ka kena pühapäeva kõigile. Nädala pärast kuuleme taas.