Tere Meie eelmise rännusaate peategelane oli Tšingis-khaan ja siis sai mõeldud sellele Tšingis-khaani-ile, kes ta tegelikult oli ja eriti just sellele, et kes ta mongolite jaoks oli ja praegusel ajal on ja siis oli jutuga nendest Mongooliast alguse saanud kõige vanematest kiigel impeeriumitest, sellest hunnide impeeriumist Gide impeeriumist ja sai siis jagatud ka muljeid sellest maailma kõige suuremast ratsamonumendist. Mis muidugi kujutab siis Tšingis-khaani. Aga täna oleme siin koos kahekesi ja minu jutukaaslaseks on Tiit Pruuli. No ma arvan, et paljude jaoks Tiit Pruuli tutvustamist ei vaja. Ta on tegus mees, tuntud avaliku elu inimene. Ja alles hiljaaegu ilmust menukas raamat, minu maailm, kus ta siis kirjeldabki neid oma mõtteid ja muljeid oma suurest hulgast maailmareisidest ja laseb fantaasial lennata. Ja Tiit Pruuli on üldse kirjutanud päris palju raamatuid, mitte ainult reisiraamatuid ja maailmas on ta reisinud rohkem kui 100. riigis. Aga meie täna siin, võtame põhiteemaks rännakud Aasias, seal Kesk-Aasias ja Sise-Aasia avarustel. Ja kesksel kohal selles saates on mongolid ja Mongoolia. Mongoolias on Tiit Pruuli päris palju kordi käinud ja mina jõudsin ka sinna siis tänavu aastal esimest korda. Tere, Tiit Pruuli ja tervist, tervist. Täna. Me hakkame rändama sellistel avarustel, mis asuvad Aasias. Ja need on seal kusagil Kesk-Aasias, Sise-Aasiasse nii-öelda kõrbe ja stepikoridor, kus elab hulga kõrbe ja stepirahvaid. Ja nüüd kõigepealt sind, see muusika oli sinu valitud need, kes seda muusikat teevad, et paar sõna kommentaariks. See on Mongoolia ansambel, mille nimi on usub tun. Ja miks ta mulle meeldib, ma, ma pean tunnistama, ma kuulan aegajalt teda oma kirjatööde Taustaks. Ehkki mõnikord avastan. Ma ei enam ei, ei töötage kirjutavaid olengi jäänud kuulama. Aga see, see on midagi sellist etnorokitaolist, nagu Eestis võiks ehk võrrelda Trad Attacki või, või metsa Tõlliga selline väge võimu täis ürgne rahvamuusika, see on see, miks ma täna selle valisin. Sellele. Riigi sees ja kui ma natukene ka kuulasin seda, siis mul tekkis niisugune seos, et tal on vägi, aga lisaks siis sinna see mongolipärane Kõrilaul ja see ja, ja see on väga-väga traditsiooniline nii-öelda muusikapõhi, on väga-väga traditsiooniline Mongooliale sealsamas kõrval elavatele tuva alastele näiteks ja mitmetele regiooni rahvastele. Aga me hakkame nüüd seal aasiaavarustel rändama ja jämedas joones, on see siis ütleme, Kesk-Aasia, Sise-Aasia stepikõrbed ja kui nüüd hakata nendest mongolite kaugematest naabritest natuke pihta, kes mõnes mõttes elavat väga samasuguses keskkonnas siis on need Kesk-Aasia Turkmeenid ja kasahhid ja NeTurkmeenid on minu jaoks olnud nagu suurte rändude esimene sihtmärk, arvan, aastanumber oli kuskil seitsmekümnendad. Kui ma hakkasin päris hoolega käima seal karakkumi kõrbes ja käisin nende Turkmeenide juures. Ööbisin nende jurtades, sõitsime mootorrattaga mööda neid tühjusi ja käisime ka näit. Eks nende ühes pühapaigas, mis jättis mulle eriti sügava mulje, seal ju sügav nõukaaeg, ametlikult olid 90 protsenti torkmeenidest kõik ateistid. Selle paiga nimi oli putent aumägi ja sinna iga päev tuuli, kuskilt kõrbesügavustest peresid. Ja see, kuidas nad suhtusid meisse võõrastesse kui südamlikult, kui omaselt pakkusid meile oma toitu rääkisid meile oma lugusid ja see jättis mulle sügava mulje. Ma sain aru, et üks kõrberahva jaga stepirahva tunnuseid on see, et nad on oma sisimas alistamatud. Ametlikult nad ei olnud islamiinimesed, aga nad olid kogu selle nõukogude aja no jätsid seda enda sees, nad ei saanud seda väljendada, aga see oli neil alles ja see on ajaloo jooksul alati kuidagi niimoodi öeldud, et torkmeenid igavesed vastu punnijad. Ja igal juhul nad tahavad ise olla selle nimel, ta on valmis minema kuskilt kõige kaugemasse kõrb otsa, et saada omaette vaba, olla. On kaks asja, mida mina olen tähele pannud kõrbe ja stepirahvaste juures üks on tõesti see isepäisus isegi alistamatus, nagu sa ütlesid, võtame kas või selle Mongoolia, kuhu me nüüd kohe ka jõuame, eks ole, mis on meie tänase saate peasihtmärk või eesmärk. Noh, nõukogude ajal öeldi üle üleolevalt, et mis on maailma kõige sõltumatum riik, see on Mongoolia, et temast ei sõltu mitte midagi. Mongoli sõbrad jagasid umbes aasta eest, kui siin trump sai presidendiks jagasid ühte maailmakaart meik, Mongoolia krattagen ja siis vara mongolid Tšingis-khaaniaegse impeeriumi piirid olid sinna joonistatud ja see teadmine ja uhkus elab mongolite siiamaani. Mis nende riik kunagi oli. Nii et ühelt poolt jah, see isepäisus alistamatus ja teiselt poolt külalislahkus sest nad, need inimesed elavad keskkonnas tingimustes, kus sinuga võib iga hetk midagi juhtuda. Kõrbetormis oled rändaja üksikus stepis, iga külaline võetakse vastu niimoodi, et kui sina järgmisel päeval satud samasugusesse raskesse olukorda, keegi võtaks sind hästi ja külalislahkelt vastu, nii et need kaks iseloomujoont võib-olla kõige laiemas piires on need, mida mina olen nende rahvaste juures. Sama ka Turkmeenia juures ma mäletan, ühel. Me jõudsime mingisse sel õhtusel ajal kuskile välja, see on päris kõrbeinimesed, aga kohe kui nad leidsid, et meil ei ole öömaja, nad võtsid vastu ja siis hakkasid meile süüa tegema. Nad tegid pilaffi, mille tegemine võttis aega neli tundi ja see oli pööraselt hea. Muidugi Me olime näljased nagu hundid, aga lihtsalt, et meie pärast hakati eraldi süüa tegema, tehti niukene 10. piduroog. Domeenid on olnud esimene õpetaja minu jaoks, millised on kõrbe ja stepirahvad, aga Kasahstanis ma olen väga põgusalt käidaks naad seal vist päris palju. Olen käinud nii lihtsalt maad, uurimus kui viimasel ajal ka oma töö pärast. Ma pean alustama kaugemalt, ma annan alustama sellest samast nõukogude ajast, kus sina rääkisid, et sulle meeldis väga sealkandis liikuda Kesk-Aasias, Türkmenistanis, mina olen olnud ainult kolm päeva, kuna pikemat viisat mulle ei antud, siin mõned aastad tagasi sain ainult transiitviisaga seal olla. Aga see algus, nõukogude aegne algus oli minu jaoks selline, et oli üks selge võõristus või arusaamatu asi, mis võib-olla kuidagi on pärit jah, sügavalt lapsepõlvest, kui mäletame meie tänavanurkadele, sügisel ilmusid tõmmud mehed puuviljamüüjad arbuusidega muude eksootiliste puuviljadega teadmata kandis teadmata kandist ja ja ma mäletan väga selgelt, minul oli lapsepõlves kaks asja keelatud kalja automaadist kalja juua, sest see on ebahügieeniline ja osta arbuusi või puuvilju nende mustade meeste käest, sest see on ebahügieeniline ebaturvaline. Nii rääkis mulle mind väga hoidev ja kaitsev meditsiinitöötajast vanaema. Ja vot kuskil jah, sealt oli pikki aastaid minusse see võõristus tolle kandi vastu üldse. Ja ma ei käinud nõukogude ajal kuskil seal, aga nüüd elades vaikselt sellesse kultuuriruumi sisse, olen ma aru saanud, kui palju põnevat, et on siis Sise-Aasias ja Kesk-Aasias, kui palju erinevaid pulki tuure seal tegelikult on aastatuhandete jooksul segunenud, millised sümbioosi on tekkinud vare ja sama põnev, mis praegu toimub Hiina mõju, Türgi mõju, Ameerika mõju, samas veel vana nõukogude aegne inerts ja poliitilised ja majanduslikud huvid selles regioonis. Nii et selles mõttes on see väga tore ja huvitav kultuurilooliselt huvitav katmis Kasahstani puudutab siis, siis esimene asi, mis ma ütlen Kasahstani nende tohutute steppide kohta võib-olla on hoopis tuleb sait maatorit lugeda, kuidas rongid sõidavad idast läände ja läänest itta. See, see, kuidas ta selle avaruse tunde joonistab sõnadega, on fenomenaalne, seda on raske kellelgi, teisel ma arvan järgi teha. Aga minule nendes tohututes steppides on kõige muljetavaldav omad asjad võib-olla olnud. Kui sina ütlesid pühakojad Kesk-Aasias, siis mina olen hulkunud väga palju seal kalmistutel. Need on ühed mahajäetud, ei saa öelda isandast jumalast, aga ilusalt Muhamedist, Allahist mahajäetud paigad, sest et see on koraaniski kirjas ja Muhamed seda järgis. Et kui inimene sureb, siis tema hauda ei tohi kuidagi kaunistada. Seed on idamaade tohutut, mausoleumi ehitatud on kõik ju hilisem mitu sajandit hilisem komme. Aga jah, paljud lihtsad muslimite kalmistud, mida tavaliselt ei külastatasest nende tava ja traditsiooni usk, seda ei luba. Kas Kasahstanis redelid lahti ja see oli ka minu jaoks, miks ja siis sa saad vastuseks. Seal on nagu mitut kalmistuid, mitut tüüpi on siis selliste hauamajadega ja mis on veel eriti põnevad on, eks ole, need et sa näed, et siin on kunagi nõukogude ajal pandud viisnurgad haudade peale ja nüüd on siis need ümbertehtud poolkuuks ja islami islamimärkideks, et need on jah, surnuaiad on avarates steppides, äkki sõidad, sõidad, sõidad kümneid kilomeetreid, mitte midagi ei ole, surnuaedu ei tehta kiriku kõrvale või küla lähedale, nii nagu meil on kombeks käia oma kadunuid siis võimalikult sageli külastamas vaid ei, kui inimene on surnud 40 päeva mööda läinud, siis me neid rohkem ei puutu. Ja seal stepis siis kasvab välja üksurvalist. Ja see redel oli just selleks, et paremini taevasse just muidu ei saa, redel peab, see oli ju väga praktiline ja kasahhide, minul on ainult õieti Mongoolias alles, Mongoolias on kajuga sageli palju ja ma sõin nende suurepärast hobuseliha vorsti mis oli tõesti väga-väga hea selle selle nimel. Kasvõi mingi umbes niisugune nimi. Ta oli hästi tugev hobuse maitse. Ja minu tütrest hobusesõber, kes on eluaeg hirmsasti armastanud ratsutada samuti väga ilusti seda süües, et tal on hobuse. Ehkki lõhn nende toitudega sealkandis, Kesk-Aasias on üldse asjad, mis võivad korraliku eestlast pelutada, taimetoitlased seda enam, eks ole, on kool ja, või noh, räägime lambasilmast näiteks, eks ole, Kasahstanis kuna ma olen seal ka homaari asjade pärast pidanud tihti käima ja, ja mõnikord on juhtunud, et et ma olen justkui nagunii-öelda auväärne külaline, siis auväärsetele pakutakse siis seda lambapead koos selle silmaga ja mille konsulteerimine võib-olla ei ole esimesel hetkel kõige lihtsam. Aga mingis mõttes, nagu sa ütlesid, et tõesti, see piirkond on ühtne, kui vaadata teda just kaugelt, et needsamad mõjud Wolt Euroopast, teiselt poolt Aasiast, kolmandalt poolt Ameerikast ja need kõik kohtuvad nendel avarustel seal. Ja samamoodi sarnased on ka ju needsamad Mongoolia lähimad naabrid siis tuva ja Burjaatias ja sa oled ka päris palju. No eks me peamegi kuskile selle joone tõmbama, ta ei lähe, päris kultuuriline piir ei lähe päris mööda riigipiire, eks ole, et Mongoolias nii nagu me juba ütlesime, kasahh Musulmannidest kasahh palju. Aga ütleme, et tuva Burjaatia ja Mongoolia noh, see on siis nii-öelda budistlik piirkond, Burjaadid ja mongolid on ju väga lähedased sugulased, eestlased, setud umbes, eks ole. Ka lähedased, nagu ütleme, Põhjala mongolid. Ja, ja noh, Burjaadid on ikkagi üks, üks suuremaid kuivist, mitte kõige suurem isegi vähemusrahvussiberis, eks ole, samas nende keel on Unesco poolt tunnistatud üheks maailma nii-öelda ohutsoonis olevaks keeleks. Väga paljud Burjaadid põgenesid ju, kui nõukogude võimu algul kahekümnendatel aastatel põgenesid, kes siis oma põlistelt aladelt sealt baikali järve ümber Mongooliasse, lootes, et punane võimeid seal kätte ei saa, millega seoses tuleb mulle meelde, kui me arvame, eks ole, et, et Mongoolia on meist nagu väga kauge maa ja eestlased midagi Mongooliast ei tea. Meil on päris põnevaid seoseid Mongoolia, aga esiteks on mitmed eesti kirjanikud sellel ainestiku ilukirjandust kirjutanud Arvo valt, don Nikolai batuurin. Mingis Khani, ütleme lainel. Ja Tšingis-khaani, palun räägime, kui me nüüd lähme teaduslikust vaatest, võib-olla pisut eemale, aga Tšingis-khaani isa oli tõenäoliselt soome-ugri hõimuverd inimene, tema hõimust räägitakse kui kaugel põhjas elanud hõimust, kes liikus vaikselt siis lõuna poole ja kes sõitsid valgetel hobustel saanidega valgetel hobustel, mis pidi olema ju põhjapõder ilmselgelt eks ole. Või siis jälle parun Ungern-Sternberg, Hiiumaa parun, kes püüdis võidelda nõukogude võimu vastu 20.-te aastate algul Mongoolias iga haritud Mongol tänaseni. Need on põnevad tüübid ja isenesest otse sama Burjaatia ala, võib-olla ongi selline Põhjala, Mongoolia, mis ei ole üldse enam avarate maastike maa, vaidlen hoopis metsad ja mina Burjaatias käisin kael sellel impeeriumi aegadel ja see oli minu jaoks esimene kokkupuude budismiga. Et ma käisime Baikali ääres ja nii edasi, aga siis me läksime juba sealt lõuna poole, sattusime stepialadele ja niisugused kloostrid. Volga klooster on seal üks kuulsamaid Eks ole Volgiinia evolgiini ja aginski tatsan öelda, see oli esimest kordama sattusin täiesti otseses kokkupuutes nende rituaalidega selle õhkkonnaga, mis, mis valitseb nendes budistlikke pühakodades ja see, et siis mul oli ka väga, väga sügava mulje. See oli nõukogude ajal kas ainukesed või ühed vähestest budistlikest templitest, mis olid üldse nagu avatud tegutsevate budistlikud paigad. Nõukogude liidus ja nooled sügava mulje, näiteks see, kui see klooster üks kord süttis välgust põlema ja siis Nõukogude pritsumehed tulid tuld kustutama ja needsamad mungad keelasid kustutamist, sest see jõud on tulnud taevast. Mehitame ta uuesti üles, aga see jõud on selline, et las ta tegutseb lõpuni. Niukse sügava mulje. No ma olen ise looduseinimene, võib olla ka sellepärast. Aga ikkagi see on üks võib-olla kõige sümpaatsem maailma, usun minu jaoks üldse. See tuli lina, tahtsin seda lauset öelda. Nägid siis, aga, aga see tuli mulle just Burjaatiast. Jah, budism Mongoolias hakkas levima kuskil 16. sajandil ja muuhulgas ka Tiibetis nii-öelda see lama ism eksis kellupa koolkond kollaste mütside koolkond ju Tiibetis sai võimule just tänu mongolite abile. Ja see mongolite Tiibeti omavahelised seosed, need on ka ilmatu põnevad, aga ma ikkagi küsiksin, et Burjaatias tuvast, mil moel ja kuidas sa oled seal seal reisinud? Burjaatias sõna sattusin ka tänu Eesti budistidele ehk kadunud Linnart Mälli-le, kes tutvustas mind oma sealsetele sõpradele ja kes aitasid mul seal ringi liikuda. Ka mitmetes budistlikus kloostrites olid Esko venelane. Ei, see oli juba nüüd selle sajandi halvas ja miks mulle huvi selle regiooni vastu oli, et leida jällegi väikseid Eesti seoseid, mida ma mõnikord armastan otsida, mitte et nüüd nüüd maailma kõige tähtsamad asjad oleks, aga lisavad võib-olla reisimisel pisut vürtsi ja me oleme ju eest jah, just just väikerahvale seal ikkagi oluline leida oma jalajälgi ka kuskilt ja paljasjalgne Tõnisson ehk vend Vahindra väidab, tema sai budistliku pühitsuse ühes kloostris, mis asub Baikali järve idakaldal. See klooster on tänaseks täielikult hävinud, selle arhiiv on hävinud, nii nagu ma selgeks seal sain, nii et vend Vahindra oli mõnikord ka väike, noh tal oli ka väikest luuleannet, et me ei tea, kas nii võis olla ja seda nii-öelda tõestada täna enam võimalik ei ole. Küll, aga leidsin ma sealt kihvt Oržjevi, nüüd reaalse Burjaadist, budisti kodukülast ühe Tarzani ehk siis väikese pühamu kloostri kese, kus muuhulgas paljude teiste eksponaatide kõrval sõnale tehtud väike muuseum oli seinal ka pilt, kus Burjaatidele väga tähtis mees Toschiev seisab kõrvuti koos paljasjalgse Tõnissoniga seisavad nad koos Peterburis, sest Peterburi budistlik tempel peale ehitati ju, eks ole, tänu sellel sama Torošjevi eest kostele siis kui käis nii-öelda suur mäng ehk Venemaa ühelt poolt ja briti impeeriumi teiselt poolt püüdsid hõivata Himaalajad ja muuhulgas ka tiibetit ja venelased siis Toschievi soovitusel tiibetlaste budistidele meeldida, ehitasid kloostri templi Peterburi pealinna ja vend Vahindra oli 21. 22. aastal viimane selle, kui kommunistid juba juhulid võimul, oli viimane selle kloostri valvur, enamus munkasid oli laiali pekstud, põgenenud ja tänaseks on pandud Peterburis, kes satub sinna ajal, seal templis käib, see näeb seal templi seinal on ka tänuks paljasjalgse Tõnissoni lendva hind alla pandud väike mälestustahvel. Nii et see oli põhjus, miks mina sealkandis Burjaatias ringi kõndisin ja leidsin eesti mehe vend Vahindra jalajälgi. Täiesti ühina seos, ehk siis ikkagi see budistlik põhjus oli see Burjaatia aga selle taga lõuna pool on siis päris Mongoolia, mitte Põhja-Mongoolia nagu Burjaatia. Ja sinna me nüüd siis lõpuks jõuame. Ja need siis hoogne mongoli etnorokk siia andmaks hoogu meie jutuajamisele ja ma ütleksin algatusest kuidagi intrigeerivalt, et mis asi on Mongoolia, sellepärast et see ametlik Mongoolia, kus praegu riigipiirid on, see on aegade jooksul väga palju muutunud ja nagu sai siin mainitud peaaegu Mongoolia ulatus välja. Veini veini alla välja, alla välja. Eks ole, aga siis, mis on ikkagi mingi põlisem mongoli ala noh, minu peas on see, ütleme Kobi kõrbeümbrus ja Kobi kõrbest ju suurem osa jääb hoopis Hiinasse ja seal asub siis niinimetatud Sise-Mongoolia. See on nagu väga petlik sõnademäng, mis ise praegusel juhul ta on ju väljaspool Mongoolia. Aga samal ajal on ta Mongoolia, mis Mongoolia vaat mina ei ole seal käinud, ma tean, sina oled, kuidas sa iseloomustavad seda? Peame sammukese tagasi minema ja rääkima Mongooliast ja mongolite kultuurist, mis on sajandeid pärast Tšingis-khaani impeeriumi kokkuvajumist olnud kahe suure vahel, ehk Venemaa ja Hiina ja mongolid on nüüd siis pidanud valima aegade jooksul erinevaid pooli, eks ole, kahest halvast vähem just täpselt ja võib-olla ka iseloomulik kohtumine oligi mul seal nii-öelda Hiina rahvavabariigi koosseisus olevas Mongoolias oli Ühel hilisel õhtul jõudsime kuskile turistide laagrisse, kus olid ehitatud siis kerid, mida me nii-öelda vene ja turgi keelte kaudu tunneme jurta täna, eks ole, aga mongolid ise ütlevad CERN ja ehitatud süsinikuturistidele, need keerid ja ühest keerist kostus siis laulu pillimängu ja astusime meiegi sinna sisse. Pidu oli üsna hoos. Tuleb tunnistada, et kange alkohol ei ole mongolite sõber, vaatamata sellele nad seda palju pruugivad. Ja me saime õige pea aru, et me ei, meie keelebarjäär on nii kõrge, et meil ei ole midagi siin teha, me saime aru, et tegu on ühe mingi mongoli muusikakollektiiviga aga muusika oli nii tore ekse kõrilaul ja keelpillimäng, et me jäime sinna istuma, nad püüdsid meiega vennastuda. Ja nüüd ainukene fraas, millest me siis aru saime, mida nemad oskasid öelda, nii et meie aru saime. Vabandan eetri ridustamise pärast, aga oli faktšayniis, ehk see, see viha purjus peaga lõi siis see viha seal nagu väga selgelt. Kuigi ta ise elabki Hiina just, aga mõned rännumehed, kes sealkandis on öelnud, ma olen lihtsalt uudishimulik küsima ütlevad, et, et mingis mõttes on seal kuskil Kolgastes Sise-Mongoolia Kolgastes säilinud ehedat mongoli kultuuri kui sellesse ametlikus mongoli riigis. Jah, mingis mõttes võib see õigus olla, eriti arvestades seda, et noh, näiteks alfa bet nii-öelda päris Mongoolias, eks ole, ju, viidi alfa kirillitsa põhiseks, eks. Tiibeti põhinevat alfa Piet enam eks ole, ei kasutanud. Hiina Mongoolias on see olemas ja hiinlased vähemalt formaalses mõttes hoiavad nendest reeglitest kinni, et kauplusel on kahekeelsed sildid, eks, aga muidugi Hiina, seal on päris palju mitmeid huvitavaid maavarasid, mille kaevandamisest hiinlased on huvitatud, on ehitatud uusi moodsaid linnu noh nii nagu tiibeti sky toodud sisse palju Hanne ja muid Hiina Hiina suurrahvaid, nii et eks elukene seal kultuurilises mõttes ka väga piiri peal. Tegelikkuses ma just kuulsin Mongoolia riigis olles, et nemad jälle ütlesid kuidagi kaastundlikult, et oi-oi, et seal on asjad kehvasti, et nad ei näiteks segaabielusid, on väga palju seal Sise-Mongoolias praegusel ajal. Aga nüüd kui tulla nende, ütleme, nende keride ja nende lõputute loomakarjade juurde, keda sa seal avarustel näed. Et see on umbes ikkagi sama sealpool. Ja avarus on täiesti sama, ütleme noh, sellist kui Mongoolia rahvavabariigis, eks ole, on inimesi vähem kui kui koduloomi, lambaid ja hobuseid, eks ole, siis see proportsioon nüüd Hiina Mongoolias niimoodi ei ole ja avaruse looduse mõttes on nad küll väga-väga sarnased. Ja see, mis mind ikkagi nende mongolite juures, ma arvan, et see on seal mõlemal pool ikka täiesti nagu rabas oli see, ütleme selle nomaadi, kultuuri heledus ja puhtus, et ma olen käinud ka teiste maailma nomaadirahvaste juures Tiibetis näiteks ja Etioopias näiteks ja ütleme Keenias, Tansaanias maa saide juures, aga nii ehedat, nihukeste ürgset, ma ütleksin, sellist terviklikku kultuuri, karjase, kultuuri, nomaadlikul tuurima. Ma ei ole mitte kusagil mujal maailmas näinud ja seal Mongoolias, noh see on ka huvitav, et mulle räägiti, et seal toimus juhuse nii-öelda revolutsioon väga täpselt samal ajal kui Eestis, eks ole. Ja kui seal on nüüd kapitalism, siis kapitalism on suunanud tegelikult paljusid mongolid tagasi oma juurte juurde, et kes on hätta jäänud siis kui muud üle ja lähen sinna avarustele ja jään ellu. Siin on paar asja sellega seoses, mida mina olen tähele pannud, esiteks kuna eks ole, millest me rääkisime, et mongolid on budistid ja nad on nii-öelda samasse koolkonda kuuluvad kui tiibeti budistid ehk siis nende usujuhiks on dalai-laama siis see joon on nüüd Hiina mongolite puhul ju üsna rangelt Hiina kommunistliku võimu poolt läbi lõigatud ehk et nad samas on keskendunud rohkem just sellele budismi eelsele samanismile. Lamaism on šamanismi nagunii väga palju elemente üle võtnud, eks ole. Aga seal, Hiinas paistab see kuidagi eriti silma. Ja nüüd pärast kommunistliku režiimi lõpp, puu on, on nii budism kui samanism eriti just viimane nagu väga selgelt taasavastatud taas võidukäigul Nõukogude ajal olid praktiliselt kõik kloostrid suleti, purustati Erdene suukoht, kuhu ma kindlasti soovitan minna, mis vana Tšingis-khaaniaegse pealinna huvilaigaani aegse pealinna noh, nii-öelda kõrval asunud suur religioosne keskus, see jäi alles nõukogude ajal muuseumina ja seal on nüüd 90.-te teisest poolest taastada klooster siis ka ja seda tasuks Mongoolia külastajatel kindlasti mediteerida. Ma olen põhjalikult käinud. Aga jah, see ei ole mitte ainult budism, mis on tagasi tulnud, vaid ka šamanism, kelle hulgas on kindlasti ka palju šamaanide hulgas kindlasti ikkagi omajagu ka tundub sarlatan olevat, see on nagu see rahvusvaheliselt nisu, noh, äri tänapäeva Mongoolias inimestel on vaja eksamiks head hinnet paluda, rääkimata tõsisematest, palvetest, oma tervise või, või elu ja osas, aga aga igasuguste tühiste asjadega minnakse siis šamaani juurde, jäetakse sinna mõned tuulikud ja ja loodetakse, et asi läheb paremaks. Ja reaalsuses on ta ilmselt tõesti niimoodi, ma tundsin, et budismi suhtes on niisugust kahet dist suhtumist šamanismi suhtes nagu kahetist suhtumist ei ole ja mingis mõttes on ka see praegune aeg nagu Mongolitele oma juurte juurde tagasi pöördumine, nii nagu meil on, ütleme maos Kolnud midagi taolist, et see ongi tegelikult siis ütleme, suurem osa Shomon nismi ja väike pulgake ka budismi sinna juurde segatud. Kui ma võin sulle vahele öelda maausk on selles mõttes hea näide, et kui me siin just mõni minut tagasi rääkisime Vendva Hindrast valjad algsest Tõnissonist, siis tema üks postulaat, et ju oligi, et tema on budist, sellepärast et budism ja mahausk eestimaa uskunud sisuliselt üks ja see sama asi ja tema eestlasena lihtsalt nimetab ennast budistiks, kuigi noh, see on maausk ja budism andeks. Samad asjad ju miks ei või, aga vin tuismis ma olen leidnud ka väga palju seoseid maausuga sünta usundis Jaapanis. Ja kõik loodus loodususundit muidugi annavad, sammub vaevaliselt. Samal ajal on pärit ikka siit maast just, aga nende nomaadide kultuuri juures mind mind tõesti, noh, ma ei suutnud seda uskuda, aga nii see on. Ja ma veel uurin ja mõtlen selle asja üle järele. Ma teen endale selle selgeks. Aga see nende nomaadide tänapäevane toit, no me olime päris palju seal Kobi kõrbe nomaadide juures, kes eravat väga hõredalt. Ja kui me käisime neil külas, selgus, et kindel asi on, et nende toit koosneb ainult lihast ja lihasaadustest ja piimast ja piimasaadustest. Seal ei ole rohelist, seal ei ole ka jahutoite, aitäh. Ja nüüd, kui me mõtleme selle peale, kuidas meid siin on õpetatud ja seletatud inimese toitumist, siis nad peaksid olema surnud juba. Aga nad on niimoodi elanud sajandeid ja sajandeid. See oli hämmastav. Toiduküsimus võib seal olla jah, väga võõristav siit mine jale helmele kardulast ja leiba seal ei, seal ei ole, toidud on väga rasvased, lihatoidud väga rasvased. Eks ole Ulaanbaatari, seal meil oli kaaslaseks taimetoitlane ja siis tema soovis endale siis taimetoitu, mis oli päris korralik söögikoht ja noogutati, teeme ära ja siis toodi talle lauale kanaliha ja siis selgus, et nende meelest see ongi taimed, aitäh. Et nad ei söö kana. Ja, ja kusjuures üks huvitav asi jällegi, mis justkui võiks nii-öelda sobida toidulaua mõttes. Kala eks, aga kalanud ka ei söö, kuna budistide uskumus kala ei luba just süüa, eks see lenge jõgi on täis ilusat kala. Seal müüakse ameeriklastele ja muudele välismaalastele väga kalli raha eest kalastamislubasid, seal on tohutult kala, sest kohalikud peavad seda põlastusväärset. Mul on eestlastest sõpru, kes on käinud Mongoolias kalastamas ja, ja teisest küljest sellega ma puutusin kokku, et kalatoit on tabu juba Tiibetis ja tiibeti siis ma mäletan, mulle seletati, et need on surnud laste hinged, just seda sa ka ei saa. Ja siis neid fantastilisi uskumatuid vaheldusrikkaid, liha ja piimatoite, aitäh ja imestad, et kuidas inimesed on ellu jäänud ja ja kui nüüd mõelda selle peale, et kuidas need välja näevad noh, nii üksluine toit, nii viletsat keskkonnatingimused, siis mind hämmastas jällegi mongolite juures väga palju nihukesi, tugevaid pikakasvulisi inimesi. Kui me meenutame seda, et sel ajal, kui meie Baruto võistles Jaapanis esisumomaadleja koha või mees tiitli eest, siis mõned tema kõige kõvemad konkurendid suured sumomaadlejad olid just nimelt mongolid Jaapanisse tulnud mongolid ja sumo on sumolaadne maadlus, eks ole, on ju üks Mongoolia kultuuri noh, väga olulisi komponente olekunenaadami pidustustest näiteks räägime. Aga Naadamini me veel jõuame, aga praegu ma mõtleksin ka veel selle peale, et, et ka see mongoli iseloom, noh siin on siukene stampkujutluse mangol on niisugune pilusilmne, taltsutamatu, metslane ja kindlasti veel, ta käitub täiesti ohjeldamatult ja on täiesti ohtlik ja kui sa oled päriselt seal ja oled nendega päevade kaupa koos, sa ei jõua ära imestada, kui flegmaatilised on hoopiski mongolid ja kuivõrd tasakaalukad nad on ja tahtmatult tekib niisugune seos, emotsionaalne seos põhjamaalastega hoopiski hoopiski mingisugused norralased, soomlased midagi seost väga kummalist seast. Ma arvan, see on üks väike episood 90.-test aastatest, kus mürrani nimelises linnakeses oli teatud noh pahameele protesti ja isegi isegi võiks öelda rohkem vägivalla akte välismaalaste suhtes. Kohalikud elanikud tundsid, et neid tullakse koloniseerima majanduslikus mõttes. Ja need lood, mis seal lühikest aega nii-öelda kestsid, on kuidagi maailma meediakarusselli sisse läinud ja tekitanud jah, mongolite mõnikord pildi, kuigi oksast ja vägivaldsest rahvast. Niisugune Tšingis-khaani kuri nägu sinna veel juurde ette kujutada, eks ole. Kõvera mõõgaga Euroopas tapab inimese. See on see, see Tšingis-khaani kurikuulsus Euroopa poolel ja tohutu jumaldamine Mongoolia poolel ja mitte sellepärast, et ta vallutas pool maailma vaid sellepärast, et teda tõesti peetaksegi halli habeme liseks väga suureks, targaks. Targaks rahva liitjaks, mis oli ajalooline fakt ja oluline asi, et mongolid said suureks pärast seda, kui kui Tšingis-khaan erinevat mongoli hõimud omavahel seal Aasia steppides suutis kokku liita Ja ikkagi tõenäoliselt ta oli ikkagi geniaalne juht ja korraldaja ja inimpsühholoogia tundja. Ta oskas korraldada inimsuhteid geniaalselt. Noh, näiteks kas või saab, iseasi, et aladel, mida ta vallutas, ei surunud ta ju kuskil oma usku peale, on teada, et tal olid mõned humanistlikud nõuandjad aga ta ei surunud seda peale Musulmanidele, ta ei surunud seda peale puristidele, võites sellega ka teatud ülikonna ja eliidi poolehoiu. Ja ta esimest korda lõi ikkagi Mongoolia riigi ja need aluspõhimõtted, mis tema nagu lõi, need olid väga mõistlikud. Kui meie tähistame siin järgmisel aastal Eesti riigi sajandat sünnipäeva, siis mul oli au olla mõned aastad tagasi Mongoolia riigi 800. sünnipäeva külaline ja seda rahvuslikku uhkust ja pidu muidugi noh, annab ette kujutada. Ma olin siis tänavu suvel seal kolm päeva ja tegelikult külades peeti neid Naadameid mitmel pool seal ma olin ka paaris kohas, aga see pealinnas, need tuhanded mongolid ja see meeleolu, see õhin ja elevus, mis nende tuhanded Kas teil oli ka niimoodi, nagu seal 800. aastapäeva puhul siis lõpuks ratsutas staadionile valgel hobusel, nii-öelda Tšingis-khaan olid, inimesed, tõusid püsti, karjusid Tšingis-khaan, elab Tšingis-khaan, elab, Aga ligi ja kui selle hetkeni ma veel mõtlesin, et mingis mõttes tekitaks arvama suguseid tundeid nagu meie üldlaulupidu ehk siis ühendab rahvust ja õhutab rahvusühtsust siis ma mõtlesin, et vot meie laulupeol vist nii ei ole, et Lembit tule mõõgaga sinna keskele ja, ja ütleb mõned niuksed kõva häälega niuksed, et väga targad sõnad, et selles mõttes ta nagu jumal ja teistpidi ometi tema aegadest algas Mongoolia kirjalik kultuur ajalugu, see on kirjas kõik ja selles mõttes see praegune Naadam on ikkagi selle pika ajaloo ja selle oma rahva eripära suur manifest, statsioon. Võib-olla me peakski mõne sõnaga selgitada, mis on Aadam üldse on, et selle laulupeoga võrdlus sul nagu on väga tabav selles mõttes, et seal meeleolu mõttes, aga sisu tal ei ole, laulmine, vaid sisu on noh, tegelikult spordivõistlused, eks ole, aga need spordialad on siis tõesti Mongoolia kultuuri nii-öelda nurgakivid maadlus, millest me rääkisime, vibulaskmine loomulikult ükski ühtegi nii-öelda Tšingis kahvli sõdalast ilma vibuta ju keegi ei, ei kujutaja joonista ja kolmandaks ja võib-olla kõige prestiižsem võitjad, kõige suuremad auhinnad auto on peaauhindadeks on siis ratsavõistlused erinevates kategooriates erinevatel distantsidel, ratsavõistlused, Missis naadomi ajal toimuvad Ja kui me nüüd mõtleme, et tegelikult on need võistlused nadolid, sõdalaste võistlused olid Tšingis-khaani ajal väga sarnased, needsamad kolm ala, et siis tekitab küll nagu sellist aukartust tunnete. Tõepoolest Ta on mõneti spordivõistlus ja teistpidi on ta niisugune rahvuslik, kokku võimsa show ilmega, sest seal edendatakse ikka väga suurejoonelisi etendusi Mongoolia ajaloost ja sinna juurde käib niukene asiaatlik nakkab paatos, häälne. Ja kui me alustasime saadet sellest, et see kultuuriruum on Mongoolia ja tema ümber olevat maad, eks ole, siis eelmisel suvel olin ma Kõrgõzstanis, mille ametlik nimi täna enam ei ole, Kõrgõstan, vaid Kirgiisia Vabariik, eks ole, nad tahavad ka eralduda nii-öelda jäta erinevat muljet, kui need Stannid, mida nad kuidagi millest kirgiisid tahavad, justkui pisut üle olla kuulub Kesk-Aasia ja aga, aga mis seal siis toimus, eelmisel suvel oli rahvusvaheliselt nomaadide mängud kus oli näha, kuidas siis kirgiisid püüavad tagasi minna sisuliselt nendesse samadesse aegadesse ja sama asja etendada, mida mongolid omanaadamil teevad samad, samad spordialad. Ratsutamine, noh, seal oli veel igasuguseid teatraliseeritud ratsutamist, kuidas pruudid röövi hobustega toimetatakse, selles mehed võistlesid ja mingi pololaadne ratsamäng, kus siis surnud lambakorjust veeti nii-öelda ühest väravast ehk ühest august teise üle väljaku aga jah, põhimõtteliselt väga sarnased kultuuri elemendid, kui siis. Mongoolias ja, ja see ongi huvitav, et ikkagi nende lõputute avaruste rahvad mingil kombel on kuidagi ühise nimetaja all ja nende kommetes nende käituda muutumises nende psühholoogias ja ajaloos on väga palju selliseid läbi põimumisi ja võib-olla see keskne olend ikkagi neile kõigile on tõepoolest hobune, see Mongoolias mind üllatas. Tähendab, kui palju ma nägin monumente hobusele, kus ei olnud ratsanikku seda nagu Euroopas ei kujuta ette. Küll aga poliitilisi ratsamonument ja aga muheles väga Tšingis-khaan pandud hobuse selga, aga muidu on jah, hobu lihtsalt hobuse hobusele. Näiteks selle hobuse nime ka ja ja see see, kuidas mõelda, et see ratsakultuur tegelikult on ju praegusel ajal minevik, aga mongolite hulgas tänapäeval nii nagu ka nende toidud ja reageerides elamine et see on nii ehedana säilinud. Hobusega seoses me peaks siis siinkohal mainima ka reževalski hobust, ehk siis takk, hitt nagu, nagu mongolid ise ütlevad, eks ole, hobune, kes oli kellebalski nii-öelda eurooplase jaoks, avastas, aga, kes oli praktiliselt välja surnud eelmise sajandi keskpaigaks ja nüüd siis sajandi lõpul taastati nende populatsioon kuidas siis Euroopa loomaaedade abiga ja ja paaris pargis võib looduspargis võimeid hobuseid vaatamas klaarne olengi käinud seal rahvuspargis, neid ikka kohe, kus tai parku Ulaanbaatari lähedal on üks koht, kus neid päriselt. Päris tundide kaupa sai jälgida seal ja see oli vapustav ja teistpidi jällegi eestlase jaoks on niimoodi, et sind vapustab ütleme, nende koduloomade karjade suurus ja hulk ja seal on siis, eks ole, hobused, veised, jakid, lambad, kitsed. Kobi kõrbes veel kaamelid, kõik on suurte karjadena, aga siis hobusekarjade puhul muidugi eestlasel on muidugi see, ma arvan, et ma ei eksi, et enamik nendest hiigelsuurtest karjadest on lihahobused. Jah, on mina olen teinud Mongoolias ka ühe ratsamatka ja me tõusime siis hobustega Sajaanide lõunanõlvale ja külastasime seal ühte väikest rahvakildu, kelle nimi on daamid seal Lääne-Mongoolias, Lääne-Mongooliast, Sagan nurijärve äärest Sajaanidesse üles minna ja neid on nüüd noh, järele umbes 400 inimest. Ja tegu on maailma kõige lõunapoolsemat põhjapõdrakasvatajate ka tõenäoliselt keele poolest turgistunud samojeedi ide järeltulijatega. Aga see, see rahvakild ise oli väga huvitav seal mägedes, aga jah, see, see ratsamatk andis mulle siis nagu lähedase pildi sellest, mida mongoli jaoks tähendab hobune. Ja kui nõukogude aja lõpul püüti hobuste asemele tuua mootorrattad, balloonia Jaava, siis, siis tegelikult täna on jällegi nii-öelda hobune, teeb oma oma taastulekut Mongoolias. Ja ma siia lõpetuseks lihtsalt sellel Kobi kõrberetkel. Me olime tegelikult maasturitega, aga meie autojuhid olid kõik muidugi sündinud nii-öelda hobuse seljas ja kasvanud seal kuskil kerides ülesse ja nende orienteerumine näiteks mitte millegi järgi, aga raudselt ei eksi mitte kunagi teedeta maastikul autoga sõites või see, et kuidas ta rooli keerates näiteks vilistab või laulab endastmõistetavalt, ma ei saanud seda teisiti käsitleda, tegelikult on ta ratsamees. Meie meie ratsamehed laulsid tundide kaupa, kui me sinna Sajaanidesse üles tõusime, tundide kaupa sadulas, sellist noh, üsna monotoonset rahulikku midagi eesti regivärsitalaadset laulu. Ja ja laul ei lõppenud ja tegelikult meie saadetud kahjuks lõppema, nii et kuulame siia lõppu seda võimsat etnoroki koosse kõrilauluga ja aitäh sulle. Ja sellega see saade nüüd Tiit Pruuli ka lõpeb, kus me jagasime oma muljeid ja mõtteid nendest Aasia avarustest, nendest rahvastest, kes seal Kesk-Aasias ja Sise-Aasias elavad ja eriti just mongolid, sest ja Mongooliast, kus Tiit Pruuli on päris mitmeid kordi käinud ja mina käisin seal gaasist tänavu suvel esimest korda. Aga järgmine saade, millest see nüüd siis tuleb? No seal ma tahan jätkata neid Mongoolia vanema ajaloolugusid ja kui mäletate, see eelmine, see ajaloo avasaade sõjalisis nendest kõige vanematest impeeriumites seal praegustel Mongoolia aladel ja siis muidugi singis Khanist mehest, kelle nimi ka eestlasele midagi ütleb. Aga nüüd siinses saates ma siis jätkan seda, kuidas impeerium veelgi laienes pärast Tšingis-khaani surma ja kuidas tegutsesid tema järglased ja siis sellest väga erilisest Mongoolia impeeriumi muistsest pealinnast karkruumist. Seal ma ka oma Mongoolia reisil käisin ja nüüd siin saates ma tahan siis ka jagada neid oma mõtteid ja muljeid, mida ma selle muistse pealinna ümbruses sain.