Tõstan klaasi oma harjunud. Ossa sõbra Pauli terviseks, keda me täna matsime vihma ja tormiga. Me täitsime su viimse soovi, Paul. Sa kuulsid veel kord oma vilepilli. Ja küllap sa olid rõõmus. Orkester mängis nii hästi, kuigi kõla ei olnud päris puhas. Aga vihmaga see ei saagi teisiti olla. Noored ei jäänud meist vanameestest sugugi maha. Nad ei mänginud täna halvemini kui meie tookord, kui me matsime säänteniis laterna süütajat. Aga seda pole vähi. Sa tead, kui hästi me tookord mängisime. Aga enne kui klaas käesoojaks läheb, joon ma sinu terviseks, vanapoiss. Kõne ei olnud küll niisugune, nagu ma ootasin. Aga laul pärast kõnet oli hea. Sinu koha jätsime orkestris vabaks, sinu vilepill puudus? Seda oli kuulda. Kuid rohkem oli meil puudu inimesest, kes mängis seda pilli heast kõige paremast inimesest meie vanast orkestrist. Ja. Ma olen teist kõige kauemaks siia jäänud, kes tapeti, kes lasti maha, kes suri niisama. Aga kui hea orkester meil oli? Koore vist ilus, istuda siin üksi ja juua veini ilma teieta. Mitte kedagi pole teist enam alles. Ma olen viimane nendest, kes olid matustel ja teist ei teadnud keegi, kes on järgmine. Aga mina tean, järgmine olen mina. Ja nii siis ma tõstan teise klaasi, teie terviseks. Kes te olete juba seal, kuhu praegu tuli meie kallis sõber Paul erg, kuhu minagi ennast minema asutanud. Tehisterviseks sõbrad ja sinu terviseks, Paul. Kui ka mina seal olen, ei istu siin enam keegi ega mõtle meile. Ei ole veini ja keegi ei istu ega mõtle meile. Ei ole veini ja keegi ei jutusta lugu, latern süütajast, nagu me seda alati tegime. Meid unustatakse. Aga mina ei karda seda. Kas meiesugused võivad minna ajalukku? Aga kui teda unustatakse, siis ei ole küll õigust maailmas. Laul, mille ta kirjutas ühe ööga, elab meist kõigist kauem. Ka teda ennast ei tohi unustada. Temast jääb järele laul. Aga mis jääb järele meist? Vilepill? Paulis jäi järele ilus vilepill. Tore pill. Kes seda mängima hakkab? Keegi noor ja pill peab kauaks ühe inimese kätte jääma. Ma annan selle poisile, kes mängib tenorit. Ta jätab hea mulje, ta tunneb oma eriala, ta tunnetab muusikat ja ta jääb meie juurde. Ta ei tahagi väga truba mängida, talunud terved kopsud, niisugusele idee, vilepillimäng, midagi. Ta hakkab seda pilli hoolega hoidma ja toredasti mängima. Sest seda mängis Paul säänteniis. Kui me matsime laterna süütajat. Seda ma ütlen talle. Ma jutustan talle laterna süütajast. Ja see ei olegi nii lihtne. Tegelikult peaks igaüks seda juba maast madalast teadma või siis koolis õppima. Inimeste peas on nii palju mõtteid. Kõige lihtsamaid tihtipeale ei ole. Näiteks kui ma küsiksin, kurss langes Rootsi kuningas Gustav Adolf. Seda me oleme õppinud lörtsenis. Aga kes tõlkis piibli? Martin Luther koos Vardburgis, õige. Kes sai võidu Tannenbergi all? Hindenburg. Just, mis aukraad tal oli? Kindralfeldmarssal. Aga kes lõi internatsionaali? Vaikus? Aga kui tihti me oleme seda laulnud? Mitte kunagi polede küsinud, kuidas oli selle inimese nimi, kes selle kirjutas? Tema kohta pole keegi kunagi küsinud, kas ta on elus, kuidas ta elab, kas ta on terve, on tal lapsi? Mitte kunagi. Ainult korda Ameerikas pärast esimest maailmasõda, kui lauldi seda laulu, ütles keegi. See, kes kirjutas selle laulu, on samasugune tööline nagu meie. Küllap kuluvad talle ära mõned sendid ja nad lasksid taldriku ringi käia. Kogutud raha saadeti hiljem Pariisi. Kui helilooja selle sai, tahtis ta osta endale klaveri. Varem oli ta komponeerinud vanal harmoonium. Kuid rahast ei jätkunud klaveri ostmiseks. Ma tõstan praegu klaasi. Tema terviseks. Selle terviseks, kelle me koos Pauliga saatsime viimsele teekonnale säänteniis Pariisis. Jäär tegeteeri terviseks. Sinu terviseks. Vana tegete. Sinu ja sinu laulu terviseks. Vilepill selle saab see poiss, see on päris kindel. Ta armastab muusikat, seda on näha. Mitte iga noor ei suhtu nii suure armastusega muusika riistesse. Neile poistele antipillid tasuta. Palun need kuuluvateile mängige. Neil polnud vaja kokku hoida, et vastavat summat koguda. Neil pole tarvis seltsimeeste poole pöörduda. Ma korjan pilliraha, kas ei, annaks natuke. Tööline soris rahakotis ja võttis sealt välja mõned pennid oma väikestest säästudest. Nii see oli. Niisugust pilli mängiti teisiti. Ja niisugust pilliga hoiti teisiti. Kui mees linnas mööda munakivisillutis sammusime ja huligaanid rikaste pojad Meile kallale tungisid, siis me ei saanud oma pille käiku lasta, sest me teadsime, me ei jõua enam uuesti 40 või 60 marka kokku korjata. Sellepärast Me peitsime oma pillid ära ja jätsime löökide alla. Omapead. Mul tuli seda väga tihti teha. Niisugust asja ei unustata. Meil ei olnud vaja meelde tuletada, puhastama pill ära. 12 fašistliku aasta jooksul. Me ei saanudki muud teha kui pilli puhastada. Esimese mai Nad varastasid meilt seda püha Me tähistasime üks päev enne seda. Tihtilugu üksi või koos sõbraga, kes oli veel elus. Lasksime aknakatted alla, tegime laua puhtaks, keerasime ukse lukku. Võtsime pilli peidust välja ja kruvisime selle lahti. Hoidku taevas, kui me oleksime seda mänginud, sest vilepill tähendas kommuuni. See muusika Läheb töölisele südamesse. Sõda teadsid fašistid, hästi. Laulud. Nad varastasid meilt juba ammu laulda meie laule. See läks veel kuidagi mängida meie Pille. Seda said nad ka veel alguses. Aga meie laule meie pillidega, seda ei tohtinud olla. Aga kui see juhtuski, siis lõppes halvasti NAGU Willi Vaitmaniga. Esimesel mail 1933 läks ta koos oma pilliga nende poole üle. Aga kaua ta ei saanud mängida. Kõigest pool aastat. Pool aastat mängis ta meie katkise pilliga fašistide laule. Kui natsid Otto trepist alla viskasid, siis ei vaadanud Willi sinnapoole. Kui nad peksid surnuks Gustavi, Ede ja Karli gruppi. Siis paistis, et vilju unustanud, et need olid tema töökaaslased. Aga kui ükskord Hitleri juugendi salgad laulsid töölislaulu motiividel oma marsilaulu ei kannatanud ta enam välja. Ta tagus oma vilepilli tänavakivide vastu puruks. Ja see oli ka tema lõpp. Kas mängida laulu trump letil või vilepillil? Sellel on suur vahe, sest vilepill see on tööliste solidaarsuse sümbol. Sellepärast ma jäänudki sellele pillile elu lõpuni truuks. Trompet pole pahapill. Aga ta jääb ikka selleks, mis ta on. Sära metalne hääl. Temaga võib soolot mängida. Vilepillil see kõik puudub. Kuid just see on meie võitluspill. Ma annan pildi sellele poisile võtta, poiss, ütlen ma talle. Selle pilli ostsid töölised, keda pole enam elavate kirjas. Sai tea nende nimesid. Sa pole neid kunagi näinud. Võib olla, pole neist midagi järele jäänud, peale selle pilli aenud laulud, mida sa hakkad selle pilliga mängima, on nende laulnud. Ja kui sa õpid ära uue laul siis on see Pean ma nendest lauludest veel midagi rääkima. Ma mõtlen sellele nii tihti. Minu jaoks on see midagi. Tema jaoks aga lihtsalt uljas mars. Näiteks mängitakse lendurite marssi nüüd üles üles ja nii edasi. Ja Paul laulab seda laulu, vilistab lööb trummi ja näeb, kuidas kosmonaudid tulevad välja lennukeist. Raporteerivad sõidavad punasele väljakule, neid võetakse vastu nagu kangelasi. Mina istun kõrval ja mu käed värisevad. See, mis mind erutab, ei ole punane väljak ega sõit läbi linna. Kuigi see muidugi ka. Aga peamine on hoopis muu. Kuidas tookord oli? Katkised saapad, pleekinud särgid. Me sammusime mööda tänavaid ja mängisime lendurite marssi. Siis ei olnud veel kosmonaute punaarmeel olid ainult mõned vanad konstruktsiooniga lennukid aga meiegi laulsime kõrgetest lendudest. Kuigi paljud naersid tookord meie üle, see on ka minu laul, ta kuulub ka minule. Me oleme maksnud selle eest oma verega. Aga kust see noormees võib seda teada. Kuid ta peab teadma, talle peab seletama ja seletama, nagu kord ja kohus. Valeegintale Paulist meie orkestrist laterna süütajast, et ta saaks aru, millest me alustasime. Ma pean talle jutustama teemast. Peaks sellele poisile jutustama kõik lihtsalt nagu lugemikus elas, kord ei lähe. Või siiski lõppude lõpuks algavad kõik lood nii. Elas kord Lillis Prantsusmaal, tisler nimekate käte. Ta kirjutas oma kaaslastele tööliskoorist väikesi laule. Ühel laupäeva õhtul istus ta libertees väikeses restoranis, kus töölised oma laule laulsid. Nad kogunesid siia sellepärast, et siin oli klaver. Ükskord ütles üks töölineb. Mul on siin väike värsivihik, vali üks luuletus välja ja tee selle levis. See oli 1888. aastal. Hästi, ütles Deer. Läks koju, panin petrooleumilambi lauale, lõi vihiku lahti ja hakkas lugema. Esmaspäeva lõunavaheajal küsisid töölised, kas tegid laul? Tegin, vastas tema. Tulge õhtul kell seitse libertees. Õhtul kogunesid nad kõik sinna ja küsisid, missuguse luuletuses avanesid. Tema ütleb, mulle meeldis kõige rohkem luuletus internatsionaal. Ma mängin teile tähistus klaveri taha ja mängis nüüd üles, keda needus rõhub. Ja nii ma sellele poisile räägi. Nüüd aga algab lugu, kuidas taltse laul varastati. Seda on raske seletada. Ettevaatuse mõttes oli laulu alla kirjutatud ainult perekonnanimi, tegelikult teel. Seltsimehed ütlesid ära, pani oma nime alla, see on ohtlik. Ära kirjutab, jäävad lihtsalt tegeteer. Tegelikult Deere on aga igas tänavas mitu tükki. Nyyd trükitigi internatsionaal ära. Varsti lauldi seda laulu üle kogu Prantsusmaa. Ka välismaa seltsimehed viisid selle endaga kaasa. Igal pool, kuhu kogunesid töölised, lauldi teketeeri laulu, lauldi 13 aastat. Siis jäi raskesti haigeks. Sel ajal pidi laul minema ühte kogumikku ja keegi ei teadnud, kes tegelikult DRN teati. Ainult et ta on pärit Lillist. Sellepärast kirjutatigi lilli linna peale. Kes oli sel ajal lilli linnapea. See, kes tuli tookord liberteesse ja andis tegeteerile värsivihiku. Selle mehe nimi oli Taylori. Linnapea mõtles, jutt on avaldamisõigusest ja rahast. Kui vana tegeteerus sureb, siis on vaja, et õiguslaulule ja kar raha jääksid lilli. Ta läks tegeteeri venna Adolfi juurde. Adolf oli linnapead teenistuses ega tahtnud temaga suhteid rikkuda. Ta ütles iga asja peale ja oli kõigega nõus. Pier on haige ja võib varsti surra mõttes Adolf. Ta kirjutas alla, et teema lõi internatsionaali ja andis kõik õigused selle laulu peale üle härradeloriile. Aga Pierre'i surnud. Ta vihastas hirmsasti, kui sai teada, et teda on petetud. Terveks saanud, läks ta kohtusse ja esitas oma õigused. Kohtuasi venis pikale, lõppu polnud nähagi. Ta võttis oma kimpsud kompsud kokku ja kolis sääntenisse. Lõukeste tänavale. Kohtuasi aga venis. Kohus tuli alles 13 aasta pärast kokku. Kes sai õiguse laulule? Härradeloring. Pearl läks meeleheitel koju. Muidugi täpselt ma seda ei tea, aga arvan, et küllap see nii oli. Jäär oli meeleheitel, sest laul oli tema eluks kõige tähtsam. Nüüd, kui ta oli juba vanaks jäänud, ei olnud tema elus midagi muud peale selle laulu. Sellepärast võttis ta veel kord kogu oma jõu kokku, läks kohtusse ja alustas kõike jälle otsast peale. See oli 1914. aasta suvel. Oli alanud esimene maailmasõda. Lilli olid okupeerinud Saksa väed. Vaidlus laulu ümber oli unustatud. Adolf suri ja Delorii raius tema hauakivile sõnad. Siin puhkab internatsionaali autor Adolf tegeteer. Võitjaid Eloriile. Ei, see ei olnud võit. Adolf Deere'i surnud õiget surma. Elu lõpul käis ta päriselt alla ja poos enda lõpuks üles. Aga enne seda kirjutas ta vennale. Sellel raskel ajal, mida me praegu üle elame. Kui keegi ei tea, kuidas kõik lõpeb, otsustasin ma sulle kirjutada, et ma ei ole elus kunagi muusikat kirjutanud. Pealegi veel internatsionaali. Kui sõda lõppes sai tegeteerimisele kirja kätte. Kõik tuli välja ja Delorii mõisteti süüdi. Mis sa arvad, mitu aastat linnapea sai? Talle tehti ettepanek kraapida omal kulul maha kiri Adolf tegetärie hauakivilt ja see oligi kõik. Tegeteer võttis kaks noodilehte, kuhu ta palju aastaid tagasi kirjutas oma laulu läks kohtusse ja seal tehti kindlaks, et internatsionaal on tema laupäev. Ta läks koju ja peitis noodilehed kirstu. Kuidas selle laulu lõi, oli ta neljakümneaastane. Nüüd oli ta juba 78. Aga tööd pidi ta ikka veel tegema. Ta puhastas tänavalaternaid säänteniis. Õhtul ta süütas nad põlema. Hommikul kustutas. Ta ei pöördunud parteiorganisatsiooni poole ega ütelnud, ma olen see ja see. Ta ei läinud Nõukogude saatkonda ega ütelnud. Teie hümni, lõin mina. Kuidas oleks teda vastu võetud? Emaga puhastas ikka laternaid sändeni. Ta puhastas laternaid sääntellinis. Üks kord koputati tema uksele ja ta avas. Tema ees seisid kolm meest. Nad tervitasid ja küsisid. Kas teie olete see seltsimees, kes kirjutas internatsionaali. Ja see olen mina, ütles ta. Ükskord, aga kui ta oli juba 80 aastane, seisis ta Kremli müüri ääres. Kell lõi 10, dirigent tõstis taktikepi ja Punase väljaku kohal kõlasid internatsionaali vana järg teketeeri laulu helid. Ja inimesed vaatasid meest, kes oli loonud selle laulud. Ta seisis peopesa kõrva ääres ja kuulas erutatult oma muusikat. Taelas kaks aastat Venemaal ja pöördus siis kodumaale tagasi. Tegeteer suri 1932. aastal. Meie partei saatis talle viimse tervituse. Meie orkester sõitis Pariisi ja me mängisime tema auks laulu, mille ta kunagi lõõts. Me sõitsime kolm ööd-päeva-kahe veoautoga ja jõudsime õigeks ajaks pärale. Terve päeva samm ostsid inimesed tema puusärgi juures mööda mehi, aga mängisime, mängisime hästi. Kuigi me ei saanud suud trummi kaasa võtta. Kui me tagasi tulime, siis ütles Paul Reini äärde jõudes. Kui ma suren ja te mind mattate, siis tehke seda nii, nagu oli seal Denis. 50000 inimest muidugi ei tule. Aga 50 vast ikkagi sina peakõne. Ja pärast mängige seda laulu. Nii me tegimegi. Ma panen Pauli pilli siia kusse alati rippus. Kui ma selle pillipoisile annan ja talle kõik ära räägin, kas ta saab siis aru, mida see laul meile tähendab? Miks me sellega ei naljata, saab ta aru. Talle on vaja jutustada, miks meie vaenlased seda laulu vihkama hakkasid. Ärgunnad rääkigu, et neid laule ei eruta, kui nad seda kuulevad. Nad karjuvad praegu, see laul on vananenud, inimesed elavad praegu paremini kui 50 aastat tagasi. Nüüd ei olevat enam neid, keda needus rõhub. Kas see on tõesti nii? Aga kui täna öösel langeb pomm, kes on homme veel elus, kes mitte? Oletame, et inimkond teeb korda kokkuvõtteid elust maal. Mõne aastatuhande pärast inimesed äkki avastavad, et suvi muutub ikka külmemaks, aga talv soojemaks ei lähe. Ja tuleb uus jääaeg. Inimene lahkub maalt ja asub elama mõnele teisele tähele. Hakkame asju pakkima. Mida me võtame kaasa? Mida jätame maa? Kaks noodilehte, selle lauluga tulevad meiega. Me laulame seda laulud Juupiteril või ükskõik kuhu me läheme. Kui me üldse kuhugi läheme Ma arvan, et tuleks võtta kaasa tema portree. Aga tegelikult ei olegi ühtegi teketeeri portreed, on ainult kaks kolm fotot. Hiljem inimesed vaevalt usuvad, kui öeldakse, kelle portree see on. Tal ei ole isegi mälestussammas püstitatud. Ja praegu ongi seda raske teha. Kortsunud pükstega poolkurt, mees tagahoovist, kes on rüganud kogu oma pika eluajatööd teha. Kas talle ongi mingit mälestussammast vaja? Võib-olla isegi mitte ei möödu tundigi maa peal, et kuskil ei kõlaks tema laul. See on tähtsam kui mälestussambad, kas või igal väljakul. Aga oleks tore, kui ühel ja samal tunnil laulaksid seda laulu kõik, kes kuuluvad suurde internatsionaali, Kuubast, Kamtšatka, Ani tulemast Murmanski, nii tõusevad oma kohtadelt miljonid inimesed võtavad mütsid peast ja laulavad seda laulu. Koolides tõusevad lapsed püsti. Tõusevad püsti veteranid, vabrikutes peatuvad minutiks, masinad laevadel laulavad madrused. See on suurepärane päev. Kahju, et mind pole siis enam elavate kirjas. Aga me elame ju veel. Ja sellepärast ma tahan võtta nüüd Ruba sest vilepillil ei saa mängida soolot, tahan tõusta püsti, minna välja tänavale ja mängida temale jaa, Paulile keda me matsime täna vihma ja tormiga. Ma avan ukse. Seisan näoga sinnapoole, kus asub seal nii ja Pariis ja mängin. Las kuulevad sel tunnil sinu laulu kõik. Tuleb aeg, kuis seda laulavad kõik inimesed maailmas.