Tänases arvult viiendas svingiklassikat tutvustavas saates on peategelaseks kaun Peisi oma orkestriga. Avapala Olybeisi sulest kandis pealkirja Shorty George nässakas George ja kuuludes kollektiivi sõjaeelsesse toodangusse. See Palai figureerib tavaliselt kriitikute suurimate lemmikute hulgas, kuid mulle on ta südamesse jäänud oma klassikaliselt ilmeka teostusega. Siin on kõik omal kohal. Hele hõiskab vaskpillide grupp, sumedad paari nukravõitu klist, Sandoga ehitud saksofoni. Ideaalselt svingi rütmigrupp jaa, pärlitena säravad soolod. Ja kui kuulasite hoolega, siis pidi kõrvu jäämaga hull julgerit nimel, mis puhkes tenorsaksofonisoolo teise poole taustal ja repriisis teema esimese perioodi kordamisel. Enne kui kuulata veel mõnda pala teise orkestri varasest perioodist tahaksin tsiteerida maak, rüütlid, raamatu, džässistiilid, autorid. Kuigi tavaline publik mõtleb Bennigudmanist kui svingikuningast, on enamik džässimuusikuid ühel meelel selles, et see tiitel peaks kuuluma kaund Peisile. Isegi kui võrrelda teda Fletcher Hendersoni do Kellingtoni Chimilanspordi jogurti hõõrmani hästi sündivate bändidega näib Peisi bänd alati rohkem svingivat, ilma et tal tuleks puudus õhust ja olemata põrmugi metsik. 19. märtsil 1939. aastal plaadistas Peisi pala, mille kolme peale panid kokku trompetis Chad Collins tenorsaksofonist Lester yangija kaunteisi. Pealkirjaks pandi rockabilly veisi tõlkes umbes Äiu kussubeisi. Soolosid mängivad altsaksofoni Voren tenorsaksofoni Lester Jangi paarimees, padi teid? Jah, klaveril muidugi veisi ise, kes harva jättis kasutamata võimaluse oma aforistlikul viisil sõna sekka öelda. Ma ei lähe väitma, et see on parim näide eeltoodud tsitaadi kinnitamiseks, kuid kahtlemata on see üks Peisi varase klassikaliseks muutunud perioodid, tüüpiline pala. Et heliülesvõte pole tänapäeva helitehnika tasemel, see pole juba pillimeeste süü, kes andsid oma parima. Nüüd mõni sõna, kaunteisi, isiku ja orkestrikoht õige nimega William veisi sai ta hüüdnimeks kaund ehk krahv ilmselt seetõttu, et Ellingtoni hüüti, hertsog yks so Oliver oli king ehk kuningas ja Hainsoli juba ristinimega, mis Inglismaal tähistab kõrgemat aadlimeest. Krahvi preisi sündis 21. augustil 1904. aastal, suri 26. aprillil 1984. aastal. Nagu paljud poisikesed, oli ta esialgu vaimustuses trummidest, kuid ema õpetas ta klaverit mängima ja klaveri juurde ta jäigi. Üheksateistaastaselt hakkas ta New Yorgi Harlemi restoranides mängima. Saatis mõnel puhul ka kuulsat bluusi lauljatari pessis Missy ja õppis džässi pianismi kuulates Fats voolerit ja villis missi, keda kutsuti lõvi. 1926. aastal läks ta ühe varietee trupiga ringreisile ja jõudis Kansas Citysse, kus ta otsustas pisut peatuda tasakoha Volter, Page'i orkestris, Blue Devils ja märkige need. Hiljem mängis Page kontrabassi veiseorkestris osad vahetusid. Mõne aja pärast läksid mõlemad mängima Kansas City parimasse orkestrisse, mida juhatas Benny muuten. Viimane suri aga ootamatult ja orkester läks laiali. Reisi leidis Kansas Citys tööd ja kogus enda ümber muutioni orkestrist Ta vaid muusikuid. Kuni oli 1935. aastal hea kollektiivi kokku saanud. Siiski ei tulnud kuulsus kaunteisile nii üleöö kui penni Kudmenile. Üks põhjus oli see, et ta ei tegutsenud metropolis, vaid oli provintsis, mida Kansas City endast New Yorgi kõrval ikkagi kujutas. Teiseks oli mustadest muusikutest koosneva bändi eluigapidi raskem ja võimalusi enese maksmapanekuks vähem kui valged. Appi tuli juhus. John Hammond kuulis 1936. aastal raadiost kaunteisi orkestrit mis talle kui asjatundjale kohe meeldis. Tauli muide aidanud ka peni kujudmanit. Tema vahetalitusel sai orkester lepingu heli plaadistamiseks siia mõned paremad töökohad, võites tunnustust juba ka New Yorgis. 1938. aastal sai teisi lepingu mängimiseks populaarseid New Yorgi džässiklubis feimas tool, kus korraldati palju ringhäälinguülekandeid. Nüüd juba tõepoolest kiiresti levis bändi kuulsus ja teda võeti juba ühena parimatest svingbändidest. Kuuldud vahepala oli vudia mäkray Broadway plaadistatud 1940. aasta novembris, kuuludes niisiis palade hulka, mis aitasid laiendada teise orkestri populaarsust. Soleerisid Peisi ise, Lester Jang trompetis Harry Edison ja lõpus jälle veisi. Senslincon Collier esitab muide huvitava oletuse oma raamatust džässi loomine, mis on välja antud ka NSV Liidus. Ta kirjutab, et teisi puhul oli hämanud jällegi mänginud otsustavat osa dress muusikas Billie Holiday ja peni Kuutmen. Tema teised hoolealused oleksid varem või hiljem New Yorgis ikkagi läbi löönud. Kuid ilma Hammondi abita oleks Peisi bänd tõenäoliselt jäänudki tundmatuks provintsibändiks, teenides oma leiba kusagil USA Kesk-Läänes. Just teisi bändi kaudu kerkis esile Lester Jiang, kellele sai osaks muuta džässmuusikat nii nagu seda tegid luja Armstrong, Charlie paaker, Mailis Davis ja teised geeniused. Siit ongi paras peatuda mõnede teise orkestri solistide juures, kes kuulusid oma aja tippude hulka ka džässis alustagemgi tenorsaksofonist Lester yangist, keda 1934. aastal Fletcher Henderson orkestris hinnata ei osanud. Kuna ta nii väga erines oma eelkäijast kolmanhokinsist teisi orkestris, oli ta solist number üks. Ta sai hüüdnimeks frees lühend sõnast president ja selleks teda tenorsaksofoni istide hulgas peetigi. Yangi meloodiajoonised olid tema eelkäijatega võrreldes värskemad voolavamad, kuid mitte laialivalguvad ja alati heas vingiga. Ta rajas teed moodsale saksofonimängule, mis oli kuivema heledama tooniga aeglasema vibratoga ja vähem rõhutatud punkteerimisega. 1939. aasta septembris sai plaadile üks tuntumaid Lester yangi soolopalu. Ta oma sulest pärit või õigemini pärita oma pillist, sest on küsitav, kas sa ise seda üldse üles kirjutaski. See on Lester liipzin. Lester hüppab sisse ja mängitud on see mitte kogu Peisi orkestriga, vaid sellest moodustatud septetiga Kansas City Seven. Siin on palju kiireid kaheksandiknoote kuid meloodiajoonis on selge ja loogiline. On tõenäoline, et selle pala kuulamine andis ideid ka džauli paakerile. Teise orkestris oli veel kaks tenorsaksofonist, kes mängisid seal resteriangi kõrval. Esimene oli Hershel Evans, kes ühtviisi veenvalt tõlgitses jõulisi kiires tempos palu ja aeglasi lüürilisi teemasid, kus tema tumedalt vibreeriv toon saavutas inimhääle väljendusrikkuse. Ta sai Peise orkestris olla vaid kaks ja pool aastat, kuna ta suri kolmekümneaastasena 1939. aasta veebruaris. Järgnev on üks tema tähelepanuväärsemaid palu veisi. Kurb ja sentimentaalne. Pärast Churchil Evansi surma tuli Peisi orkestrisse teiseks tenorsaksofonist, siis padi teid viis aastat noorem mees, kes oli varem kuus aastat koos Evansiga kolmes orkestris mänginud. Kuulakem, veisi, pala, sink ja munad 1939. aasta novembrist. Siin alustab soologa Peisi, järgneb padi teid ja pärast lühikest klaveritrummide orkestri üleminekut mängib Lester Jang. Niisiis on kõrvuti mõlemad saksofonistiga. Ja kui esimese kohta võib öelda, et tegemist on andeka pillimehega, siis teine on tõeline meister. 1938.-st 46. aastani mängis kaunbeesi orkestris trombooni digiWells, kes poole aasta eest 78 aasta vanusena suri. Tema impulsiivne ja mahlakas mängulaad äratas palju tähelepanu ja nii oli ta preisi sõjaeelses koosseisus üks hinnatumaid soliste. Temal oli pühendatud pala tykki unistus kuid tundub, et tal õnnestus parem soolo teises palas veisi Jangi takso sõjatantsus. Seepärast kõlagu siinkohal see soolode järjekord on restor yang siistikkivel strumboonil, Paditeid, tenorsaksofoni, reisi klaveril ja jälle Lesteri hankes mängib ühe oma ebatavalisemate sooladest. Eelmises svingi klassikasaates oli juttu kontsertidest, mis John Hammondi korraldusel leidsid aset New Yorgi kaanegi hoolist 1938. ja 39. aastal. Et teisele kontserdile kutsuti kaun Peisi bänd ei viita ainult sellele, et see oli Hammondi meelest parim must džässorkester, vaid ka sellele, et bändil oli selleks ajaks tõepoolest väga hea maine kogu džässi publiku silmis kuulakem kontserdi helisalvestusest Peisi pala wanna Glock Champ, mille tekkeloost on käibel järgmine jutt. Ühes Ringhäälingu saates olevat orkestrilt tulnud paladest puudus, mängida oli vaja kella üheni, aga ette nähtud palad olid juba ära mängitud. Kuna teise orkestris oli tavaks sageli mängida niinimetatud peast arranžeeringuid, see tähendab ilma nootideta siis hakati ka seekord mängima lihtsalt pluusi, mis teatavasti põhineb kindlal kõigile pähe kulunud harmoonia. Skeemil. Nagu paljudes teisteski paladest tavaks oli, alustas Peisi ise klaverisoologa, hiljem tulid juurde teised solistid ja orkester. Kõnealusest kella Ühe Trumpist tuli üks kõigi aegade soositamisessi teema, mida peale teisi bändi mängisid kabenniguudmen, Harris, Jamesi ja paljud teised nimekad orkestrid. Kuulakem järgnevalt seda pala esiteks mõnekümne sekundilises pikkuses kaarnegi hoolekontserdilt, hiljem aga stuudio varianti 1937.-st aastast, milles esimene solistan pärast Peisid. Teise on olnud koostöös ka paljude silmapaistvate lauljatega. Üks esimesi oli Billy Holiday, kes laulis Peisi orkestris 1937. aastal, olles tol ajal 22 aastane ja alles tõusev täht, nagu ka reisikollektiiv sel ajal. New Yorgi Savoy tantsusaalist on salvestatud Ringhäälingu saade, millel peatun selleks, et illustreerida tollast suhtumist lauljatest üldse ja mustadesse lauljate seeri. Kuulake kõigepealt ringhäälingudiktori, ava teadvustest, orkestrit, dollased, tunnusmeloodia, muuten, svingiajal. Teadustaja pole eriti vaeva näinud esinejate nimede väljaselgitamisega. Kaunteesijaidzeems, Roshingi nimed tulevad õigesti kuuldavale, kuid Pili hooliteist on saanud võlli Holiday, mis pole keelevääratus, vaid kordub ka saate lõpus. Billie Holiday oli selles saates laulda vaid üks laul Williamsi svingi, vennas siingi seda teadvustades ei vaevu diktor laulja nime ütlema. Aga see iseloomustab juba ka seda, et svingi tõusuperioodil oli laulja instrumentalismi kõrval vähemalt esialgu tõepoolest teisejärguline figuur. Teisi orkestriga on laulnud peale äsja kuuldud Billie Holiday ka Ella Fitzgerald, Simiroshing, Joe Williams, Frank Sinatra säravoon, Tony Bennett, Billy ekstain. Seda nimistut võib veelgi pikendada ja alati on laulja meisterlikkuse kõrval kuulaja tähelepanu paelunud ka orkestri panus. Piisab ehk paarist näitest. Kõigepealt Chemi rassing, üks populaarsemaid show'd, tippbluusi hõigatud bluusi esindajaid oma palaga. Hüvasti, lapsuke. Võte on pärit 1947. aasta detsembrist. Laulu vahel kuuleme tenorsaksofoni soolod poolgonzalvesilt, kes mängis Peisi orkestris enne Tiucellingtoni juurde siirdumist. Pese orkestriga tehtud heliülesvõtetel demonstreerib Frank Sinatra kõige veenvamad oma džässi olemust, mida me nii mõnigi siirupi see keelpilliorkestri taustal tähelegi panna ei pruugi. Siinkohal haualdi lennuta mind kuule arranžeerinud, nii et orkester kogu oma kõlajõus tuleb laulja taha nagu varaksi. Esialgu on tegev Reisi kuulus rütmigrupp, mida peetakse džässis parimaks. On muidugi võimatu anda 50 minutiga vähegi ammendavat ülevaadet kaun Peisid poole sajandi pikkusest tööst džässi palge kujundamisel. Kuna kõige märkimisväärsem osa sellest tööst tegi ta ära juba oma esimese orkestri koosseisuga, siis olemegi selle juures kõige pikemad peatunud. Edasised aastakümned tõid tema orkestrisse uusi palu moodsamaid arranžeeringuid, uusi säravaid soliste kui teisi, ei muutnud enam oma alguses omaks võetud põhimõtteid. Tähelepandava sündmuseks kujunes tema osavõtt porti džässifestivalist 1957. aastal kus kaks aastat enne surma esines nooremate kõrval veel Lester Jang. Ja muidugi võlus kõiki teisi enda isikupärane mäng. Ja et pakkuda käesoleva lõpetuseks pisut veiseorkestri tänapäevast hingust ajast, kus ta veel ise energiast pulbitsedes klaveri taga istus kõlagu nimi, meloodia plaadilt maju, ütlesin sulle kompositsioon ja arranžeeringu pill hoolmanilt. Praeguseks on seegi juba kaheksa aasta tagant tükike kaund Peisi orkestri ajalugu, mis küll seiskus vanameistri surmaga, jääb aga püsima džässiajaloo kõige eredamatele lehekülge.