Emalamas surivoodil. Ta oli juba kolm kuud haige olnud. Igal hommikul, kui soika tööle läks, pani ta voodite toidutaldriku. Kohe, kui natukest söögiisu tunneb, võtku ometi maitske putru või kartulit. Esiotsa, kui soika töölt koju jõudis, märkas ta tõepoolest, et taldrik on tühi. Ema oli pakutu ära söönud ja tühja taldriku veel köökigi viinud. Soika riides temaga. Mis sääst ometi väsitad, kui jõudu ei ole, lama, näed, kuidas hakkad kosuma. Enam ütles Brascovia. Minu elupäevad on loetud. Soika algul ehmus, siis hakkasin lootustega turgutama. No lamab, mõnda aega puhkab, ehk ikka saab terveks. Möödunud aastal oli ju sama lugu. Memm kuivas ühe ainsa ööga nii kokku, et hirm vaadata. Läks näost siniseks. Hommikul tulid küla eided jumalaga jätma. Anna mulle andeks, Brascovia, kui olen sulle elus liiga teinud, mõtlemata sõnaga solvanud. Sina anna minule ka andeks. Lõuna paiku jõudis rajoonist kohale poeg, teistele kõrgesti austatud ülemus Mihhail Trofimov, vitš emale lihtsalt oma kallistada, Ps naljahammas Miška. Ärase oma peaga midagi välja mõtle, noomis poeg. Külma, ise sulle ütlen, kui õige aeg käes. Ilma minuta ei tohi sa midagi ette võtta. Teisel päeval tõusis voodis istuma veel päevakest paar. Ehk küll suurivaevu ajasin jalule. Kui poeg vaatama sõitis, Riinlasema juba temaga. Miks sa mulle ometi küttepuid ei too? Kui ma selle korraga kõrvu pea alla ei pannud, siis en talveks maale oma koju. Ehk läheb nüüd samamoodi, mõtlesin soika, lamad mõnda aega ja kosub, kogub jõudu. Kuid Brascoria tervis ei läinud paremaks. Iga päev jätiste järjest rohkem toitu taldrikusse. Ühel õhtul, kui soika töölt koju jõudis, seisis pudrutaldrik puutumatult. Aga ema, Sa pole raasugi söönud, hakkas soikad virelema. Isu ei olnud sõnaspraskoria ebamääraselt lakke vaadates. Ja kui ta lõpuks pilgu tütre poole tõstis, märkas see, et ema silmad ujuvad pisarais. Mis mul söögist terve päeva olen üksinda? Vaat see on paha. Ma käin tööl, imestas soika sidejaoskonnas. Mis tööl? Tegi ema end mõistmatuks nagu väike laps. Mina olen suremas. Aga teil muud ei ole, kui töö ja töö. Aga sina ära mõtle surmale, unustage ära. Ajalehtedes kirjutatakse kogu aeg pikaealistest. 100 aastani elavad mõni isegi kauem rehkenda välja, kui palju sinul 100-ni on jäänud? 15 aastat? Terve pika ajatees. Kas sa tõesti arvad sellest imelisest äsja puhkenud lootusest, ema hääles hakkas soikal korraga kõhe. Igal hommikul, kui soika tööle läks, oli tal kombeks mõni lauluviis üles võtta. Seekord läks vaikides. Kas ema tervis on kehvem või? Küsiti? Jah, nüüd ei ole vist küll enam lootust. Vastase soika? Ei võta toiduraasugi suhu. Isegi ei joo enam. Soika sorteeris lehti. Ise aine mõtles. Söömine On veel puhul häda. Söögiisuga on ikka nõnda, et seda kas on või pole. Aga tema osata veel vanas eas tööd. Mina suren. Aga teil on töö, tegi soika ema häält järele. See oli raske süüdistus. Rasked sõnad? Jah, tõesti päevagi elus polümpraskovi, ise ilma tööta elanud. Seitse last oli jumal talle kinkinud. Soika kõige noorem sündis siis, kui isa oli juba suurde sõtta võetud. Nõnda et laps ei näinudki teda enam. Mida ta mäletab oma lapsepõlvest? Ema tööpäev algas hommikul kell neli, lüpsis lehma, küttis ahju ja tõttas kolhoosi loomade juurde. Kodus askeldas väsimatult veel möödunud kevadel soikale peale pane ja pane kartulid maha. Et kuidas inimene elab veel omas kodus, aga peenrama tühi. Sa võiksid juba ammu minu juurde üle kolida, arvas tütar soika. No senikaua, kuni minu käed-jalad veel liiguvad, maa oma kodunt ära ei lähe. Need olid kevadised jutud sel sügisel õhkasema. Mismoodi ma jätan oma maja maha? Alguses jaks ikka kuidagi Veliza kütta, siis hakkas ootama, millal soika tööle minnes või sealt tulles tema juurest läbi jookseb puut, pilpad nõndamoodi sätib, et pole muud, kui ainult tuli otsa pista. Jaanuaris aga tuli käre pakane. Ja ühel niisugusel surm külmal õhtul olengi soikale otsekui keegi kõrvas osistanud. Et mingu nüüd kähku ema juurde. Astub tuppa. Jäine õhk lööb vastu. Ema, sa ei pannudki täna ahjuküte. Kus ma siis panin? Ei jaksanud enam. Nüüd ei jäänud midagi muud üle. Soika läks ja kutsus oma mehe appi tõstsi, tema kelgule viisid enda juurde. Ja siin ta nüüd ongi pikali. Juba kolmandat kuud. Väljas hakkab kevade poole kiskuma. Päeval on päike juba soe, võtab teed poriseks. Ema jõudega kaob, sulab kui kevadine lumi. Mis sa teed? Brascovi ajab silmad lahti ja vaatab sõnatult oma tütretütart. Siis saab suurivaevu kokku kleepunud huulte vahelt poetada. Sina või Sasha? Ma just alles tulin. Kuidas su tervis on, vanaema? Näed nõnda, et hakkan vist ära surema. Ema oli õpetanud, kuidas vanaemaga peab rääkima, missuguste sõnadega teda rahustama. Sääse tegigi, nüüd just niimoodi ja oma suureks imestuseks märkas, et vanaemadetõusud et memm, kes terve pika elu oli lootnud ainult iseenda kätele ja mõistusele püüad nüüd tema lapse naiivsest sosinal meeleheitlikust valest kinni, igat sõna. See pole enam meie vanaema tulis aasale tahtmatult hirmutav mõte, mida püüdis peletada. Ei või olla. Ei või olla alles möödunud sügisel. Jah, alles möödunud sügisel olid nad võtnud vanaema aiamaalt kartuleid. Appi oli tulnud pea kõik ümbruskonna pered. Ilmuli olnud kuiv ja päikeseline, kuid tuuline. Vanaema ise ei mallanud toas istuda, tuli aeda vaatama. Najatus Darale memmeke siin on kangesti tuuline, tõmbab läbi, minge ära tuppa, ütles Saša. Membides veidi veel vastu, siis andis ometi järele, hakkas toa poole astuma. Ja seal oli kurb vaadata, kuidas ta kepiga ettevaatlikult kobas, et jalatugi leiaksid. Kohe pandi värsked kartulid tulele, istuti vanamemme kööki sööma. Onu niiessa pani isegi pudeli lauale, valas klaasidesse. Küsis, kuidas on. Ema ehk maitset ka. Ei, lapsed. Tulete ise toime. Istus ahju äärde näärtus kepile ehkki näiliselt tukkus kuulas hoolega, mida teised räägivad. Kuule, su selle aasta kartulid on küll head. Aga miks nad kehvad peaksid olema, imestas vanaema, ise eluvaimu täis. Terve suve läbisaid kasta. Vanaema vaikis viivu, siis ütles väike uhkusenoot hääles. Ise kastsin müüa ka mõtled või? Küsis eide Soakusest hoogu saanud kooli Anu kus ma muidu meeskonna lubas isegi auto järele saata. Saab tehtud, memm kinnitas nüüd ka ülemusest, poeg, pane aga rohkem sukki valmis. Mida ei saanud memboja ütlemisest aru. Sukasääri noh. Et oleks, kuhu raha panna? Mina nüüd hakkan sukasäärde koguma. Säässa lapselaps läheb varsti mehele. Ja kas ma enda pärast ikka tema pärast? Sassoli tookord neid sõnu kuuldes väga häbi. Tema oli nagu idioot, terve suvelusti lasknud merel lõbusõitu, teinud iseennast rahustades, et pärast rasket eksamisest instituudis peab end ometi turgutama. Sasha tihedalt ümber kõhu veetud kleit, võtus äkki üks väike veel nimeta olend proovis oma tillukest jõudu. Kuule, sul on ju sedasi raske istuda, viska end pikali. Lama, puhka. Mis sa must kogu aeg bassid, ütles korraga vanaema-vanaemad jäävad ikka vanaemadeks. Surmani. Mõtles Sasha diivanil paremat asendit otsides. Nemad saavad kõigest aru. Kui Saksamaa mehelemineku saladusest sõbratäridele rääkima hakkas, muutusid need päris kadedaks. Mees meheks, aga saastast saab nüüd ju linna sissekirjutuse ja satub intelligentsete perekonda. Mõtelda ometi tulevane ämm on ülikooli P jõud. Tarvitseb vaid tahta. Ja kohe lendabki oma armastatud koostia järel aspirantuuri. Ema soika muidugi sattus paanikasse. Kuidas tähendab tema nii kuulsate inimestega läbi käia? Vanaemaga ütles vaikselt. Inimesed on inimesed, meie oleme harjunud kätega tööd tegema. Nemad peaga, mõistusega. Pärast kui ema enam kuuldekaugusele ei olnud, siis lisas veel ainult Saasale. Ega sul seal kerge küll ei ole? Sina oled harjunud üksinda olema, kõike iseenda eest otsustama. Küla tüdrukutega pole suurt läbi käinud. Aga mehega elada on midagi hoopis muud. Vanaema vaikis hetke ikka veel selleks, et Panassaasat tõsisemalt oma tulevikku suhtuma. Siis jätkas. Kui sa mehega elad, pead temaga kõik pooleks jagama. Ja äia-ämma tuleb austada. Neist lugu pidada, sõna kuulata. Aga sina, memm, oled ju ikka muud öelnud, et loota tuleb omaenese kätele ja mõistusele. Mu kallis, seda pole sulle niisama lihtne ära seletada. Seda pead Sa ükskord ise tundma. Sasha tundis vaid üht et hakkab uniseks jääma. Ja juba ta magaski Pulmalauas oli kärarikas, nemad koostiaga istusid laua otsas nagu pruut, palka ligistikku, ligistikku küljed teineteise vastas. Keebee keebee. Pospelovi suguvõsa oli suur, nende paljudest häältest lid seinad kõikuma. Pulmalauas puudusele ainult vanaema. Ei, ma ei tule, oli ta öelnud. Ei ole enam nii palju jaksu. Kuid vanaemana kosti viima olid nad ometi läinud pirukaid ja kompvekke. Kostja oli vanaemale veel šampustki klaasi valanud. Joogia memm, meie õnne terviseks. Ja vana haige naine oligi huultega puudutanud kihisevat vahutavat vedelikku. Noorte õnne terviseks. Armastage teineteist. Armastage ja austage. Siin aga on teile kingitus. Kergitas veidi Laurina serva ja noored nägid pihlakakeed. Tegin selle just Sasha kleidi jaoks. Aga mõte on selles, et et teil nii palju lapsi tuleks, kuigi pihlakamarju on koost ja puhkes naerma. Vaat see on alles kingitus. Vanaema. Nüüd istuski salsa pulmalauas ja tema õrnal roosal kleidil ilutses pihlakagi. Eelmisel õhtul linnas pidulauas oli ta istunud valges kleidis selles samas, millega käis registreerimisel. Siin maal aga oli oma õrnroosas, millel ilutses pihlakagi koostia, vaatas talle otsa ja naeratas. Kõik teisedki naeratasid. Isegi kostja, ema. Aga mis kummaline naeratus see küll oli, mida ta selle naeratusega öelda tahtis? Mida? Sasha võpatas ärkvele? Ei, ei, see oli vaid unenägu olnud. Ta ei istunud ju ometi pulmalauas pihlakakee kaelas kuhu see oleks sobinud. Niipea kui nad koostiaga vanaema juurest tulid, olid sugulased hakanud talle peale ajama, et võtku ometi kee ära. Vanaema on juba vana, mis tema teab, või mõistab, kes siis tänapäeval enam niisuguseid kannab. Selle peale olidki tooma kee kaelast võtnud ja kompvekikarpi peitnud. Kui Brascovi teine tütar Ivanova elav suure talle külla tuli ei tulnud Brascoovia teda enam ära. Ema, mis sul siis nüüd on, see on ju meie suura. Kuid Brascovia vaatas tühjade silmadega ringi. Pilk eksles ühelt näolt teisele ja varsti oli kuulda, kuidas ta oigas. Algul vaikselt, siis ikka kõvemini. Oigamisega oli võimatu harjuda, see ei lasknud magada. Ja ehkki nad kõik teadsid, et memm enam sõnadest aru ei saa, palusid nad öösiti ometi lasemil natukenegi puhata. Ühel ööl Toikkuse soika memme voodi juurde eakas, eneselegi ootamatult tasakesi hällilaulu ümisema. Ise heitis memme kõrvale voodisse. See oli reformpõhjaga soika õõtsudes tasakesi madratsit, ise laulis. Natukese aja pärast tehti soika, laulmise ei kuulama. Haiged olid lakanud. Nii nad siis nüüd tegidki. Kordamööda õega käisid ema hällitamas ja Brascow ja tõepoolest ei hoianud enam. Soikus isegi mõneks ajaks on uni ja ärkvelolek olid tal täiesti isegi. Kord ärkas vanaema ise oma hääle peale. Tütred ehmusid. Kas tõesti võis olla vanaema, kes nii äkitselt kõnelema hakkas? Kuid kõik oli jälle endiselt vaikne, kõik näisid magavat. Ja oligi hea. Kas neil praegu veel vähe muret? Ämm oli mõni aeg tagasi saatjale öelnud. Kostjal on suur tulevik ees, sina pead tema vääriline olema. Pead ka aspirantuuri astuma. Sa oled andekas tüdruk, ma tean. Ps suur jumal, milleks praegu last? Teil on ju terve pikk elu ees. Aga esimene abort on ohtlik, oli Saša suurivaevu saanud sõnad suust. Issand, kui naiivne. Kõik oleneb ainult sellest, kelle kätte saanud usaldad. Ma võiksin. Saša, mõttelõng katkes, vanaema hakkas jälle oigama. Siis äkki haiged katkesid. Ja saabunud vaikusest kostis eriti selgelt. Kes siin on? Kes sel kellaajal ei maga? Viige mind kiiresti koju. Ta oli leidnud üles oma peamise vahepeal kaotatud mõtte selle, mida aeg-ajalt tuli poetanud teiste tähenduseta sõnade ja lausete vahele. Viige mind ära koju. Seal tahan magama jääda. Järgmisel ööl ei maganud keegi. Kõik seisid Brascovi voodipäid siis juba ette, teades, et see on tema viimne Brascovia jo jäänud. Selleks ei jätkunud enam jõudu, ainult ahmis õhku. Mida neist saavad vaevaliselt. Miks peab tema surm küll nii piinarikas olema, mõtles Sasha. Ehk sellepärast, et ta surmale viimastel aegadel liiga palju mõtles. Ja surm tasub selle eest kätte. Missugune on see tema, kes praegu mu sees liigutab? Ehk oli ämmal omajagu õiguski, kui ütles, et just tema selle tulevase pärast ei maksaks enam nii pika maa teekonda ette võtta. Hirm oli enda ja vanaema pärast. Pisarad hakkasid jälle voolama. Viimane niit, mis Brascoviatavale eluga oli sidunud katkes koidikul. Juba ammu enne seda olid valud taandunud. Surm saabus vaikselt. Naabrinaine, kes pesema tuli, vaatas viimsel puhkusel magajat ja ütles. Kui ilus ja rahulik ta praegu on. Niisugune just oligi. Ei mõistnud kellelegi elus halba teha. Päeval käis soika mees kirstu toomas ja õhtul viidigi memm lõpuks oma koju. Õhuke jääkirme krabises jalge all. Tähed olid kirkad ja külmad, jäised otsikuid klaasist. Ahju enam küte ei pandud. Nii oli surnule parem. Ja viimast korda tundsid kõiku, õdus oli olnud endistel aegadel siin Brascovia juures. Kostja, kas sa suudad uskuda, et vanaema ei ole? Sasha? Imelik on see inimese elu, küll mõistatus. Sinule kõrgharidusega õpetajale. Aga mida me siis isegi õieti teame, koostia? Sa oleksid pidanud filosoofiat õppima ülikoolis, see oli viga, Pedasse läksid, aga üldiselt võttes muidugi õnnelik viga. Mismõttes kujutleme, mis oleks olnud, kui sa mu emaga varem oleksid kokku saanud. Ja mis siis oleks olnud? Ko maailmade sõda aga nüüd vaid rahulik kooseksisteerimine. Kuule, kas te tõepoolest hakkab sellega leppima, et tema minia vahetab raamatukogude paksud köited beebimähkmete vastu? Sa ise saad? No kui palju koordise seda minult veel küsid? Kas tõesti tahad, et pean vande andma? Eiei kuid hirm on, mis tulevik küll toob? Sünnitusvalud algasid ühel varahommikul. Soika lendas külast velskri tooma, kuid see kamandas kohe haiglasse ja kähku. Isa tuli parajasti traktoriga põllult, ütles, et teed on porised, ei tea, kas pääsebki läbi. Kuid Sasha, kellel tugevamaid valusid esialgu polnud, ronis uljalt kabiini ja kuulis siis läbi mootorimürina, kuidas emal koostiaga riidles. Hull inimene, kuhu sina veel lähed? Haiglasse teatas kostja. Jalgsi. Jalgsi. Sa oled ju arust ära. Isavi palgul Sasha sinna, siis tuleb sinule järele. Asisem maadel traktoriga sõita seitse kilomeetrit. Miski muuga ka siit praegu välja ei pääse. Niipea, kui salsa palatisse jõudis riputas ta vanaemalt kingiks saadud pihlakagi voodipäid sisse. Noh, vanaema ütles ise. Ja ongi käes sinu esimese marjaaeg. Algul, esimeste tuhude ajal pigistas Sasha valust hambad kokku ja klammerdub sõrmedega voodi reform põhja külge. Aitas. Kui valu vaibus, mõtles ta. No see oli nüüd küll kõige hullem, enam hirmsamat tulla ei saa. Kuid ometi sai. Ja lõpuks ei pidanud seal vastu. Ei suuda enam. Aidake. Valveõde tuli palatisse. Meil sinikarjuta, kullake, võtke end kokku. Aga seal oli tunne, nagu oleks tal selja asemel tavaline puulaud. Mida nüüd mingi tohutu hirmuäratav jõutab, pooleks murda. Jumal, sosistas ta jõuetult. Ma olen ju veel elus. Kuidas tohib elusa inimese selga murda? Sirutas end vaevaliselt, rebis pihlakakeed enda poole. Vanaema, mis lapsed? See kõik käib mul üle jõu. Ma ei kannata välja, ei suuda, ei suuda enam. Nöör oli küll tugev, kuid läks näppude vahel ometi katki. Pihlaka helmed pudenesid põrandale. Sina koostia. Kuidas sul on, kas kõik on korras? Muidugi, kuule, sa oled ju valge kui lubi. Kas sa tõesti minu pärast? Sa ei kujuta üldse ette, kuidas ma reageerisin. Rohkem sa küll ei sünnita, mitte ühtki last enam. Palati suur aknaklaas oli läikiv, puhas. Võib-olla just sellepärast meeski koostia, nii kaame. Sasha vaatas teda ja vaatas. Lõpuks puhkes naerma vaikset, rahulikku naeru. Õigemini naersid ainult ta silmad. Ja siis lõpuks olid nad jälle kodus. Vanaema kodus. Me paneme oma tütre nimeks Nastja, ütles noor isa. Nastja naestinka. Kui tekkis küsimus, kuhu laps esialgu panna, lausus Saša kindlalt. Vanaema voodisse. Ja sa ei karda, küsisin soika ebalevalt. Ei karda. Isegi kiigutada on kerge, kui Nastja nutma hakkab. Kuid väikene hästi ainutnud, nii et võis esialgu ka ise puhata, end lõdvaks lasta. Kõigest võis nüüd selles uues vaikuses kõnelda. Kostja, tead, see pihlakakeeleks haiglas katki, tunnistas Sasha. Ja ongi hea, teen sulle uue, lubas mees kirglikult, sosinal koost ja sa oled nii rumal, ise veel haritud inimene. Kostja, tead, kee tuleb teha nii, et seal oleks üksainuke mari ilus punane sisi rebeneb iial, eks. Ja kui rebenebki, siis jälle uus mari ja uus ja uus, sosistas koostia. Ja laps vanaema voodil magas nii rahulikult, rahulikult.