Nõnda mängis artišokiorkester 1938. aastal. Sellele klannetistile ongi pühendatud tänane kaheksas svingiklassikat tutvustav saade. Kuuldud Pala kool porteri alustage pigiini, kõlas esmakordselt 1935. aastal tehtud filmis pidupäev kuid saavutas tohutu populaarsuse alles Ati sooversioonis, mille oli arranžeerinud Cherry Gray. Tenorsaksofonisoolo oli Tony pastorilt. 1963. aastal tegi Ameerika heliloojate muusikaliteraatide ja kirjastajate ühingu kui võtte kõigi aegade soositumatest muusikapaladest, millest selgus, et alustage pigini oli 16-ga populaarsema pala hulgas. Alustagem nüüd, aga mitte enam Pegiini, vaid alustagem algusest. Artišoo õige nimega Achowski sündis 23. mail 1910. aastal New Yorgis. Peagi asus perekond elama New Havenisse, kus õppis mängima saksofoni ja klarnetit ning leidis rakendust kohalikes ansamblites, hiljem aga mitmes Klejevlendi tantsuorkestris. 30.-te aastate algusel tegutses ta New Yorgis, ringhäälingu ja plaadistuudioorkestrites. 1935. aasta suvel korraldati Emmbeeerreli teatris New Yorgis esimene svingikontsert, kus sho äratas tähelepanu, esinedes klarneti solistina keelpillikvarteti saatel, mängides oma kompositsiooni Randevu. Võib arvata, et samal ajal idane saati soo mõtteis soov tuua sving muusikasse suuremat keelpillikoosseisu. Selle soovi realiseerimiseni läks aga veel pisut aega. Vahepeal jätkas ta mängimist mitmesugustes juhuslikest koosseisudes ja plaadistas muuseas 1936. aastal tšektiigaardeni orkestris kösshini pala. See on imeilus, kuulates selles palas Ati zoo klarneti soolot on raske ära tunda Bennigudmeni suurima rivaali stiili. Võib-olla püüdis ta mugandada ülejäänud muusikute mängulaadi, mis oli rohkem seotud varasema dressiga. Võib aga ka olla, et tal polnud siis veel välja kujunenud hilisem elegantne lüürilise alatooniga stiil. Ülejäänud soolosid mängivad trompetis Charlie tiigaden, kitarrist Karl Kress, saksofonist Frank trambover ja trombonishecti kaardena. Toon siinkohal võrdluseks oma versiooni samast Köffhini palast tehtud mõned head aastat hiljem, kui soo oli oma võimete ja populaarsuse tipul. Nüüd aga tagasi Ardi zooorkestrijuhi tegevuse algusse. 1936. aastal korraldatud UNIX klubi Swing kontserdil esines Tommy Dorsey ja Bob Crosby orkestrite kõrval ka artišoo värskelt loodud kollektiiv, mis erines teistest selle poolest, et koosseisus oli keelpillide, vaskpillide ja rütmipillide grupp ning ainult üks saksofon tooni pastor muidugi ka sho ise klarnetit. Sellest kontserdist pole heliülesvõtted, vähemalt mitte laiatarbe jaoks, seepärast kuulakem veidi hilisemat Ati soovõtted, umbes samasuguse pilli koosseisuga kool Porteri 1939. aasta lööklaulust. Ma keskendun sinule. Peagi selgus, et soo pakutud uuenduskeelpillidega Swingorkester ei olnud nii menukas kui ülejäänud laiale publikule harjumuspäraseks saanud bigbändid. Niisiis formeeri, Saardi soo 1937. aastal samuti tavalise koosseisuga orkestri, kuhu teiste hulgas kuulusid trompetis vööni privin, trummar, padi, Ritchie tenorsaksofon, instid, George'i hoold jaa, toni pastor. Viimane oli mõnda aega shokollektiivis umbes samalaadne nähtus, nagu teks Peneke Milleri orkestris. Laulis, mängis soolosid ja asutas hiljem ka oma orkestri. Seati orkestri koosseis tõusis juba järgmiseks aastaks populaarsemate sving bändide hulka. Ka. Saate alguses kuulsime juba üht selle perioodi pest sellerit. Kuna firma meloodia avaldas mullu Ardi orkestri albumi Adyntolcotti, mis ka praegu kauplustes saadaval on, ei tahaks ma käesolevas saates seal tohutut palu korrata. 1938. aastal plaadistas ookeani pala eile, milles ta oli ühtlasi ainuke solist. Ja veel üks pala sellest sho esimese bigbändi pärandist 1939. aasta jaanuaris plaadistatud kool porteri roosali soleerib muidugi mardisoo ise laulab toni pastor. 1939. aasta 15. novembri õhtul mängis orkester New Yorgis Pennsylvania hotelli kohvikust tantsumuusikat. Tund aega enne keskööd jätti sho orkestri juhatamise toni pastori hooleks, läks oma tuppa samas hotellis ja helistas oma advokaadile, teatades, et ta on otsustanud orkestri juhatamise lõpu teha. Kohkunud advokaat meenutas lepingu rikkumisega seotud trahvi, samuti seda, et soosissetulek oli tollal 30000 dollarit nädalas. Kuid need argumendid ei avaldanud mõju. Advokaat ja mänedžeri ilmusid veel samal ööl soo juurde. Vaidlus kestis hommikuni ja tulemuseks oli see, et orkester läks. Saksofonist George oli juhatuse alla šovaga, istus autosse ja sõitis tihedas lumesajus lihtsalt minema. Ühes hilisemas intervjuus on ta sedasama põhjendanud sellega, et temataolisele vaestes oludes kasvanud poisile oli see ootamatu rikkus ja kuulsus seotud niisuguse pinge ja närvikuluga, et ta lihtsalt ei suutnud enam jätkata. Ta on veetnud mõned kuud Mehhikos haka polkos, mis tollal oli veel üsna lihtne. Kalurite asula. Jõudis ta ka seal ajalehe uudistesse murdes jalaluu üht tüdrukut uppumissurmast päästis. Saanud ettepaneku olla köshini poogia pessi, filmiversiooni muusika konsultandiks asus ta Hollywoodi, kuid filmist ei saanud seekord veel asja. Hollywoodis abiellus soo näitleja ta laena tööneriga, kuid ühtekokku oli tal kaheksa abielu, teiste hulgas ava Kaarneri ja peti Kölni tuntud helilooja tütrega. Tõenäoliselt oli niisuguse abielusidemete külluse põhjuseks sho impulsiivne loomus ja sirgjoonelisus. Üks tema abikaasadest saavutas muide Makartismi perioodil lahutuse põhjendusega et soo tegeleb kodus marksistliku propagandaga. Öelnud ära rea meelitavaid pakkumisi uue orkestri moodustamiseks soostus soo 1940. aasta kevadel uuesti plaadistama, et täita üht varasemat lepingut. Esimene tollal plaadistatud pala oli Mehhikos kuuldud viisi aineil loodud freneesi tõlkes hullumeelsus mille arranžeerija sho ise koos afroameerika, muusiku krants tilliga. Sellest tuligi üks sama aasta tippmeloodiaid. Mardisoo teise tööperioodi üks au ahnemaid ettevõtmisi oli oma komponeeritud klarnetikontserdi esitamine. Kontsert kõlas 1940. aastal linastunud filmis teine refrään peaosades Fredaster ja polet kodad. Filmis näidata eriti rohkesti ka orkestrit. Samal ajal formeeris Ardi sooga endale suure koosseisu kõrvale veel kvintetti, mille nimetuse grammersi Faiv võttis ta ühelt New Yorgi telefonijaamalt. Varem oli ta proovinud trioga Chelsi frii ja septetiga Trafalgari Seven. Kvintetti tuli aga mõneks ajaks tõepoolest populaarne ansambel. Selles mängisid võimekas trompetis pilli pater, field, elektrikitarrist, Hendrikson kontrabassist, should, noot, trummar Nick tuul ja erilise atraktsioonina Johni Guaneeri tšembalol. Kuulake seda gruppi soopalaga. Sammitrich draiv. See oli tänav, kus sooviks vahe, elas. Seitsmendal detsembril 1941. aastal kuuli saati soo jaapanlaste rünnakust Pearl Harbor ile, mängides parajasti ühes teatris Row Laelandil. Tema impulsiivne reaktsioon oli saateorkester laiali ja astuda armeesse, kuna, nagu ta ise on öelnud. Pärast seda paistis orkestriga tegutsemine lihtsalt lollusena. Küll ei tulnud temast rinde võitlejad. Talle anti hiljem mereväe orkestrijuhi koht. Pärast seda juhatas ta jälle orkestrit. Sageli tema kollektiivides afroameerika muusikuid. Statistid Hotliks, belgia Heldrich, saksofonist, peni, kaarter ja teised. See polnud tollal veel sugugi tavakohane. 1954. aastal loobus sho jälle muusikast ja asus Hispaaniasse kus elas aastal 1955 kuni 60. Naastes USAsse, siirdus ta filmilevi ja tootmise alale. 1984. aasta veebruaris nõustus sho juhatama oma nime kandva uue bigbändi esimese kava väljatöötamist. Ja tänase lõpetuseks üks orkestri mängitud populaarne instrumentaalpala hoogiga mantli tähetolm, soolod trompetis pilli pater Fildiltrombonist Jack Tšennilt ja artišsoolt.