Tartu stuudiosse on tulnud külla viiuldaja Christian leeruja Põldoja kes viiulipedagoogina pälvis tänavu Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali tunnustuspreemia. Tere Kristel pere. See ei ole ju ainult õpetaja. Sa oled ise ka interpreet, viiuldaja, aga me täna keskendume siis kõige rohkem sellele pedagoogi teemale. Ja ma alustaks ikkagi sealt kõige kaugemalt, et millised on sinu enda mälestused õpingutest ja mida sa meenutad neetilist õpetaja kogemusest lähtudes tänuga ja mida sa õppisid, et see võib-olla ei ole nii hea? Päris algusest ma just sel aastal mõtlesingi, siis kui ma sain teada, et ma selle preemia saanud siis ma ikkagi eelkõige loomulikult ma tänan kõiki oma õpilasi, aga eelkõige mul tuli ikkagi oma nagu õpingute aeg ka meelde ja suure tänutundega kõiki oma oma õpetajaid, alates esimesest, kes oli minul, Urmas Vulpa, ma olin tema bet praktika õpilane ja ma alustasin, kui ma olin natukene üle nelja. Huvitaval kombel on siiani mõned tunnid väga eredalt meeles. Esiteks olid need tunnid hästi pikad, nii et ema juba muretsesin, kuhu laps jääb. Siis kõige raskem oli see, ma mäletan, et tulen koju, õpetaja käskis joonistada rohutirtsu. No Rohutirts on ju teada, et, et nagu mängiks riiulit või saeb viiulit. Nii nagu hästi toredat on need venda, sõelsepa luuletused kaks tükki. Et ja siis vanaemaga hakkasime seda rohutirtsu kopeerima sealt raamatust, sellest luuletuste raamatust. Ja üldse kuidagi see kõik õppimise algus oli hästi huvitav, kõik need noodid õpetajale aega ta joonistas, need värvilised noodid, suured, kõik joonistus vihikusse tehti suured noodijoonte vahed ja ja seda ma olen nagu pärast ise ka kasutanud, et lapse jaoks on ikkagi pillimäng on alguses nii raske, et tähtsam on see visualiseerimine, et et sul on need noodid, soni tähtisse, teeb sind naguniisuguseks, et sa ju koolis veel ei käi. Siis sul on ka mingid oma oma vihikud ja siis sulle antakse sinna ülesandeid ja siis, kui hakkab see esimene viiulivõtmete joonistamine, siis see on väga tähtis. Siis pärast edasi Okumale aastaseni muusikakeskkooli oli natukene aega minu õpetajaks Reet leenuste, kes on nüüd Viimsi muusikakooli õpetaja. Ja siis, kui tema lahkus miskipärast vot seda ma nüüd ei mäleta. Minu õpetajaks Tiiu Peäske ja noh, sellega siis sealt on teatud asjad ka päris algklassidest mingite lugude juures, mis eredalt meeles ja mida ma lihtsalt kasutan, ma ei tea, kas tänapäeval seda plagiaat luseks nimetatakse võib-olla õpetajate puhul mitte. Aga et noh, mingisugused täpsed laused mõne asja kohta, et vot kuidas peab tegema ja kuidas saab paremini. Ja no muusikakeskkool siis mööduski Tiiu Peäske klassis ja siis edasi tolleaegses veel Tallinna Ta oli siis Tallinna riiklik konservatoorium, sattusin ma professor Jüri Gerretz juurde. Noh, see oli jälle niisugune, et, et noh sattusin sellise kujundliku maailma, kus jällegi iga lootja, igal igal asjal on oma mõte, igal asjal on oma pilt. Ja see on mind väga palju aidanud ka minu praeguses töös. Millal sa jõudsid arusaamiseni, et sa oledki õpetajaks loodud ja sobilik? Ma mäletan ühte oma kirjandit ka, ma arvan, et see võiks olla selline kuues, seitsmes, kaheksas klass kuskilt sealtkandist, kahju, et ei ole alles kus oli teemaks, et kelle, kes minust saab. Ja mul on see meeles, et ma kirjutasin, et minust igal juhul ei saa õpetajat. Sest see nõuab väga palju kannatlikkust, mida ta tõesti nõuab, aga vot tollel perioodil ma tundsin, et ei, ei noh, ikka noh, ikka, et see on õige tegelikult, ega kõik lapsed peavadki ikkagi tahtma saada pillimängijat, eks, et kas siis orkestrisse mõned suuremad ambitsioonid solistiks. Et ega see on õige, et nad küll minu laps, isiklik laps praegu juba täna oli stiilinädala ametipäev ta võttis, pani väga ilusad riided selga ja ütles, et tema on viiuliõpetaja võttis kaasa Mozarti Olady karbi, mis on viiulikujuline ja ühe suure pliiatsi, kuigi ta õpib küll klaverit ise, aga tema unistus siiski on saada viiuliõpetajaks. Et jah, siis tollest ajast ma mäletan, mitte mingil juhul õpetajaks ei taha saada. Aga kuidagi see elu läks, nii et jällegi ma õudselt tänulik muusikakeskkoolile, kes kohe pärast seda, kui ma kooli lõpetasin, võimaldasid mul hakata vaikselt viisina kumu viiuliõpetajana tegutsema, kas siis seal olid ettevalmistusklassid, siis oli veel selline, et lapsed said valida nagu nii-öelda teise pilli, et ma tean, et, et seal olid mõned, kes paar last, kes õppisid nagu lisainstrumendina, nii et meil oli üks tund nädalas, aga ma sain, mina sain juba niisugust praktikat, et noh, ei olnud ju mingisugust vastutust, et temast peab saama ida Surviiulda, aga ta lihtsalt tahtis tegeleda ja samas mulle oli see hea praktika. Ja siis ma alustasingi seal tööd ja töötasin tegelikult järjest 10 aastat, enne kui ma Tartusse kolisin ja päris palju õpilasi oli seal siis paga. Ja see oli siis muusikakeskkooli nagu eelklassi. See oli eelklass, aga, aga siis mõne aasta pärast juba või võib-olla juba järgmisel noh siis ma sain juba esimest klassi, sest need eelklassid, juhastasid kooli. Ja nii ta järjest tuli, siis alati on ju siis neid, kes tulevad natuke hiljem vahetavad kooli ka sealt sain, keda ma võiksin nagu nimetada oma tublimate õpilastest, oli Kristiina kostrükina, Mari Targo Airi Dali, Ojavee dolla, nüüd tal on Sleither, tema töötab ka õpetaja täna Nõmme muusikakoolis ja, ja ühesõnaga juba neid siis dolla tollest ajast oli nagu noh, nagu väga häid õpilasi. Jaa, Tartusse tulles. Tusse, ma tulin taas kord sellise mõtlemisega, et ega ma enam õpetama ei hakka, sest et noh, tekkis jälle, no 10 aastat oli õpetaja oldud, ju siis oli nagu selline periood, et oleks tahtnud rohkem mängida, tegelikult ju mind kutsuti Vanemuise teatrisse kontsertmeistriks, aga olingi hüvasti jätmas oma muusikakeskkooli kolleegidega, oma endisel üldklaveriõpetajaga ja tulev heliseb telefon ja helistas Indrek Leivategija. Kes ütles oioi, magulsin sadulad Tartusse tööle, kas sa ei tahaks tulla Heino Elleri nimelisse muusikakooli ja meil on siin üks õpilane praegu just üle, et äkki sa tuled ja võtad? No ja mis ma avastasin muidugi loomulikult. Ja siis tulingi, alguses oli mul noh, üks-kaks õpilast ja oligi väga pikalt, ma tegelikult ikkagi olin põhiliselt Vanemuise Vanemuise orkestris ja tööd oli ju väga palju ja ise tahtsin ka mängida ja saigi loodud ka veel Tartu keelpillikvartett ja sellega oli palju kontserte ja, ja ka õnneks oli sooloesinemisi. Ja aga siis kuidagi hakkas, hakkas aja pikkuse õpilaste arv kasvama, kasvama, kasvama. Ja nüüd mul just meenutas kuulus Facebook, et viimane, minu kontsert Vanemuises oli 2013, seega nüüd siis neli aastat, ma olen olnud ainult puhtalt pedagoog. Jah, ma mäletan, kui sa loobusid Vanemuises ja tulidki täitsa õpetajaks. Kuidagi jäi nagu küsimus õhku, et kuidas saab sellise valiku teha, aga kuidas sa selle valiku tegid siis? Noh, eks hakkasin tundma. Et tegelikult, kui sa nagu töötanud mitmes kohas oli ka periood, kus ma veel käisin pärnuorkestris mängimas siis ju tegelikult sündisin omal lapsed ja siis ühes ühel hetkel tunned, et tegelikult kõikidest kohtadest natukene rebeneb. Et loomulikult sa lähed nende õpetaja töö ja see enda mängimine, Nad on siiski nii erinevad, et sa nagu keskendud ühele asjale keskendud teisele, aga aga kuskilt maalt sa tunned ikkagi, et oi, aga et tegelikult noh, kui oled orkestris tule toim oleks pidanud tegelikult veel harjutama ise aga no näed, aega, tunnid olid ja siis olete tunde, siis mõtled oi, aga sellele lapsele on nii andekas, et talle peaks mõne lisatunni tegema või on mingi konkursile minek. Aga no ei ole aega, sest et mul on just kontserdiperiood ja siis tunned kogu aeg, sa nagu pead laveerima seal vahel ja ja, ja tegelikult kannatab lõpuks mu enda tervis ja oma perest ma muidugi mul on olemas pere ja kaks last ja, ja noh, sellest ma muidugi ei räägigi, et kui sa oled teatris tööl, siis nagu neid ei näegi tegelikult. Et ainsad jutuajamised hommikul, kui sa neid kooli viid. Et ja siis ma tundsin, et tegelikult õpetajad, see on ikkagi palju rohkem mulle annab annab mulle tagasi palju ja ta on noh, paljud kordades huvitavam, sest ta tegelikult väga palju saad ise valida, mis sa oma lastega teed korraldada neile kontserte, mängida nendega koos sest ja siis pillimängu, nii et küll vähemaks, aga, aga samas ega siis võimalused pilli pole käest ära võtnud, keegi. Ja ma vaatasin, et Tartu keelpillikvartetile on ka sel hooajal tulemas mõned kontserdid. On kevadel ja nüüd, kuna meil oligi kuidagi järjest oli nii, et kõigepealt sündisid minul lapsed, siis sündis vioolamängijal ja siis teisel viiulil ja nüüd need lapsed on kõik juba niimoodi ette. Emad saavad jälle kõrvalt pilli mängida, siis on nii tore, et meil on kevadel kontserdid ja siis on juba järgmiseks sügiseks pakkumisi. Millises vanuses õpilased sul on praegu, kas, kas sa tegelikult selle keskastmega, mis on siis päris Elleri muusikakool või on väiksemad ka? Minu kõige väiksem õpilane on viie aastane, meil oli esimene tund esmaspäeval. Vot see on jälle selline teema, et vahetevahel tunned, et sa tahad rohkem nagu tegeleda väikestega siis mingil hetkel, kuna seal hästi vaevanõudev ja hästi selline tähelepanu ja sul on kogu aeg kontak, et lapsega ja see natuke hakkab väsitama, siis mingil hetkel tunned, et oi, aga tegelikult need suurtega orgaanusest suurtel on väga-väga uhked repertuaarid siin viimasel ajal. Et et see on ka tore, et tegelikult peab neid olema nii ühtesid kui teisi sageli just tunniplaani koostades vaatadki, et kui sul on ikkagi kaks või kolm juba niisugust teise esimese, teise kolmanda klassi last järjest on vot siis vahepeale tahaks nagu selles mõttes puhkust, et tahaks lihtsalt füüsilisest kontaktist puhata ja siis on tore, kui sul on mõni mõni suur õpilane, kellega sa saad sõnadega asjad selgeks teha. Et jah, ma ütlen, et kõige väiksem on viie aastane hetkel ja, ja ja kõige suurem on, kes hakkab lõpetama kevadel Elleri kooli. Mis on nende kõige väiksematega see kõige tähtsam, mis see on, mis mõjutab neid hiljem? Väikestega kõigepealt on see, et viiuli õppimine on väga raske ja seal kõik tuleb väga aeglaselt, siis tuleb leida kuidagi tasakaal selle, selle nii-öelda tõsised töö ja Ingulisuse vahel. Et noh, kahjuks on küll nii, et väikestel on väga lühikesed tunnid, et, et ma olen ikka üritanud, et nad on kuidagi nii, et nagu sarna pikemalt, et 20 minutiga sa, sa ei jõua, tegelikult mõni jõuab viiuli vaevalt välja võtta, aga et seal veel nagu seda rõõmu ja kõike ja sa pead jõudma, võib-olla lapsega laps tahab äkki mõnel päeval sulle laulda hirmsasti, siis sa pead jõudma selle ära kuulata ja see on, kõik on niisugune, räägib ta, tahab rääkida, mis tal juhtus kõik lasteaias ja ja kõik, mis kodus on nii tore. Ja samal ajal sa pead siis vahepeale sinna pookima seda nii-öelda tõsist tööd, mis on siis kõik see asendid ja vabastamine ja ja siis hirmus tahtmine on alguses mängida, kohe võtta ja miks seda häält ei tule, sest mõelge, kui laps hakkab klaverit õppima, siis ta paneb selle käes klahvi peale. No see sõrm kukub, saab ja kohe tuleb ja noot ja ja kõik on nagu ilusti kõlab ja midagi see on nagu sa hästi raske algus. Aga, ja mõnel läheb ta väga kiiresti siis üle see, et tal tal juba tõesti kõik see füüsis on väga tähtis. Sellest võib lõpmatuseni rääkida, aga et mõnel tuleb väga kergesti see vabadus ja kõik see, et tal on hästi-hästi loomulikud, need käed unelema väga keeruline, sellepärast et tal on näiteks kitsad õlad, tal ei olegi viiulile, püsi seal ja siis nad on mitmeid aastaid sellist ebamugavustunnet, kuni siis ühel hetkel vaatad, oh, nüüd läks paika. Ja siis ongi see, et kui need need lapsed, kes juba alguses, nad muidugi isegi ma ei anna viiulit koju nii väikestele, aga ütleme, et siis kuidagi viiuli saab ja kui ta juba peab ise lugusid õppima, siis nojah, see seda mu emaga meenutab, et kui ma esimest korda viiuliga koju tulin, et see oli päris õudne. Et noh, siis on jälle perekonna tuge vaja, et keegi naeraks, et keegi ei, ei tekitaks mingisuguste tänapäeva lapsed on sellised, piisab ühest sõnast ja siis tal tuleb aasta pärast, aga vot mulle öeldi, et oh jumal, et mis te ikka piinate lapsi, et noh, et, et ja siis see laps võtab sellest nagu ta kasutab seda kohe ära. Taima ei tee siis seda, et vot et selline. Et tal see rõõm oleks kogu aeg, et see oleks nagu sundus alguses. Aga mis hiljem oluliseks saab? No mina pean oluliseks koostööd lapsevanematega ja mul on, ma ei tea, miks mind on niimoodi ennistatud, aga mul on nii superlapsevanemad, kes ei ole kindlasti kõik muusikutest muusikud teavad ise muusikutega on pigem isegi mõnikord raskem, sellepärast et neil on endil nii kohutavalt palju tööd, ütleme ei, ma ei teagi, mis mu laps seal kodus või mõju jõudsin alles teatris töölt koju, nii hilja. Aga, ja aga et, et on väga palju teiste erialade esindajaid. Aga selgitustöö on see, mis nagu väga aitab ja, ja tõesti superlapsevanemad alati olen väga tänulik neile. Et see on väga oluline, sest et praeguses maailmas ikkagi sellel lapsel on neid tõmbekohti nii palju. Me ei räägi ainult sellest arvutimaailmast, aga, aga väga paljud käivad. Vega sulg mujal ringides ja see on nagu noh, et lastele ei tahetagi nad kui jätta seda, seda väga vaba aega, milles ühest küljest me saame sellest aru, teisest küljest pillimäng, tõesti, see on niisugune eluterve elu õppimine ja see tahab aega ja rahu ja keskendumist. Et no vot, vot niisuguseid asju saab siis korrigeerida Ta koos lapsevanematega ja et nad tõesti, kuna meie Elleri kool siiski see juba algklassides ta annab nagu eelduse, et tal on professionaal maalne, kutse, eelkutseharidus, et noh, me eeldame siiski, et see on nagu Nende professioon tulevikus. Et siis me peame nagu suhtuma sellesse õpetamisse just sedamoodi, ilmselt siin on minu võib-olla mingisugune see 10 aastat muusikakeskkooli, mis on tõesti annab meile professionaalseid muusikuid. Võib-olla mul oligi alguses väga raske mõelda, et noh, mõista nagu siin Tartus, et on ka muidugi neid, kes ainult oma rõõmuks õpivad. Et aga, aga ma siiski olen praegu seda hoiakut pidanud kogu aeg, et ikka kuskile nad jõuavad oma muusikukarjääris ja ongi jõudnud väga paljud Ja sina saadad nad siis ära vahetult enne kõrgkooli astumist? Just nimelt saadangi kõrgkooli. Et nüüd sel aastal ühel minu õpilasel ta oleks küll pidanud nagu alles see aasta nüüd sel järgmisel kevadel lõpetama aga tal õnnestus juba saada, kui nad siin gümnaasiumi lõpetas, siis tal õnnestus saada kraatsi kaunite kunstide kõrgkooli. Nii et kahjuks me mul ta lahkus juba läks sinna õppima, ta küll lõpetab siin meie juures käib aeg-ajalt siin tegemas oma arvestusi asju. Teine õpilane, kes mul see kao, lõpetab see aasta läheb nüüd novembrisse Londoni vist kuningliku kooli tegema, sisseastumiskatseid. Et no lisaks siis jah, Eestimaa Eesti muusikaakadeemiale tahavad ka ikkagi juba saavad väljapoole ühele poole õppima. Mis on õpetajaameti kõige suuremad mured ja rõõmud? Loor, rõõmu. Ta on ikkagi see, et kui see laps läheb kuskile kontserdilavale ja ta esin, ta annab endast parima. Ta suudab ennast kontrollida, tähendab ta, ta nagu suudab ennast teostada seda, millest me oleme rääkinud. Ja, ja üldiselt kui nad on nagu hästi minu õpetaja ütles mulle ka alati, et nad südametunnistus peab puhas olema selles mõttes, et et siis ei tule nagu seda liigset närvi. Tähendab närv peab natuke olema lavanärv, see on hea, see teeb erksaks. Aga sellist paha närvimisse, et oi, mul on see üks koht harjutamata, oi-oi, ma olen eriti tüdrukutel. Alati ütlen, et teil on südametunnistus, teie peate harjutama. Ma väga kõvasti, poisid saavad mõnikord hakkama, nii et oh, läks ja väga kergelt suhtuvad ja, ja, ja siis õnnestub ka. Aga tüdrukutel hakkab kohe mure toimud, takt jäi mul harjutamata ja vot siis võib ebaõnnestuda ka sealt ümberringi. Et kui sellised asjad õnnestuvad kõik laval, siis on muidugi suurim rõõm. Aga mina ei tea, no mis me ikka muretseme, ega siis iga laps on ju omamoodi. Ja võib-olla kui mulle näiteks tundub ka, et oina tal ikka see koht ei tulnud välja, ikka ta seda seda asja ei oska, no siis tuleb lihtsalt aega anda ja ega see muretsemine ei aita. No lihtsalt tuleb nagu jälle positiivselt, et no vaata, kuulame nüüd ja teeme, et vaatame siis koos ja küll tal ühel hetkel tuleb ka see niisugune isiklik soov harjutada rohkem. Aitäh Kristjan leeruja Põldaja. Me vestlesime Tartu stuudios, et tähistada sinu tunnustust Eesti Kultuurkapitalilt. Pedagoogina. Aitäh teile ja ma tahaks veel kord taga Heino Elleri nimelist muusikakooli, kus tõesti on suurepärased töötamistingimused. Et ja, ja niisugused head ruumid, head saalid, et lastel on nagu suur stiimul pääseda kontserdilavale ja see ongi ju kõige tähtsam. Me ennustame neid, et, et, et sa saad teistele rõõmu pakkuda oma pillimänguga.