Mul on väga hea meel öelda, palju õnne Salme teatrile, kes saab 70 aastaseks ja teatri peanäitejuht Kristjan Arunurm on klassikaraadios, tere tulemast. Tere tulemast. Öelge mulle, palun, kas see, et üks harrastusteater saab 70 aastaseks? On see palju või vähe? See on järjepidevuse mõttes päris väärikas iga ikkagi. Tegelikult on Eestis veel mõningaid selliseid truppe, kelle ajalugu ulatub 70 aasta taha järjepidevuse, kes võib-olla mitte nii mitte nii järjepidevalt, et, et vahepeal on olnud selliseid mõõnaperioode katkemisi. Aga jah, tegelikult Tammsaare teater saab ka paari kuu pärast 70 ja ja Tartus Vilde teatergi, et neid troppe on. Öelge mulle praegu on kuidagi nende rahvateatrite mingisugune renessanss või mingisugune taastulemine olnud viimasel viimasel ütleme mingi mõnel aastal, et mis on selle rahvateatri fenomen või mis on selle taga olnud, et see nüüd jälle Tõusnud kuidagi esiplaanil novot esiteks see sõna rahva seal ees ja sinna tegelikult tegelikult see on hea isegi alguses siia jõudsime. Et ega selles midagi halba ei ole, et olla rahvalik ja rahvapärane rahvale lähedal. Aga kunagi sai see kuidagi sellise natuke odava või küla diaatrieliku noh, jandid kui mingi sellise madalama maine või mäki külge. Ei teagi, miks. Ja tegelikult see eelarvamus levis ka paljude nende seas, kes pole elu sees, mitte ühtegi rahva, ehk siis õigem on praegu selle harrastusteater polegi, polegi ühtegi nende esitatud tükki näinud. Ja noh, et teevad seal midagi küla tasemel ja noh, see on, et oma oma lõbuks, eks, eks ta tegelikult nii on. Miks praegu selline renessansi on võib-olla põhjused, teatri kui institutsiooni piirid on üldse hägustunud, et palju on näitlejaid, kutselisi, näitlejaid, kes on ennast palgatööl kutselisest teatrist vabaks võtnud tahtes rohkem ise otsustada, mida nad siis mängivad ja mida mitte ja kus osalevad ja erinevaid projektiteatreid on, on erateatreid kus kasutatakse nii kutselisi nii-öelda siis Panso kooli läbinuid kui ka sinna sekka vabakutselisi. Ja siia ei saa öelda nüüd harrastust ja näitlejaid, sest tegelikult paljude jaoks ongi see mõnedes sellistes projekti teatritest põhi, põhitöö ja kutsumus elukutse. Vaatamata sellele, et neil ei ole vastava ala diplomit, aga noh, see on nagu poliitikutega, et kus antakse näiteks linnapeadiplomit või kui mingi näitleja on 20 meie teatris isegi 30 aastat lavalaudadel olnud mitmekümnes tükis saanud erinevaid koolitusi proffide käe all läbinud erinevaid seminare aastate jooksul, siis ega see võib-olla ei olegi palju vähem kui, kui neli aastat. Kuskil ülikoolis. No vot, te olete ise kusagil öelnud, et noh, mitte ei võitle, aga et kuidagi tegelete pidevalt selle probleemiga, et ära kaotada seda rahvateatri väljendit, et siis harrastusteater on õige, aga teenis ka, ütlesite, et tal on kuidagi sellel rahvateatril on selline kehv maitse ja mainisite ka, et võib-olla see on seotud nende jantidega, mis siis noh, ütleme, mis kunagi seal rahvamajades, kuidas. Kõige peale kuidagi algas, et neid on ka praegu taset. Aga taset on ka, taset on ka kutseliste igasugust, ma olen noh, ei taha siin ühtegi teatrit eraldi nimetada, aga aga meie kõige nimekamad des ja populaarsematest teatrites on minu tutvusringkonnas väga mitmed tulnud selg ees ära, nii noh, isegi Estonia, isegi linnateatri isegi draamateatri Vanemuise etendustel, et et siin on ilmselt see konveiermeetod. Kas see on nüüd tänapäeva kuidagi pealesunnitud maailma tuleb, ma ei tea. Aga samas ma pean tegema väikse põike siin kaks päeva tagasi esitleti eelmise aasta teatrielukogumikku ja, ja äsja tuli välja ka teatriagentuuri statistika, mis ütleb, et et tegelikult need põhiteatrid ikkagi on meil need magnetid, see Estonia siin Facebookis mitu päeva kilkab, kuidas nemad on parimad parimad siis see on tegelikult seotud ikkagi selle saali suurusega ka või. See on seotud loomulikult saali suurusega, see on seotud nii-öelda siis marketingi Pablissik, et et neile on antud ju riiklikud vahendid. Ja noh, see on nüüd siis vaataja otsustada, et kas neid kasutatakse neid riiklikke vahendeid vastutustundlikult või on vahel panustatud tohutud ressursid, näiteks dekoratsioonide läheb, mul on selliseid näiteid oma teatrikogemustest, elamustest, kus ma käin vaatamas ja vaatan, et oskan juba umbes pilgu järgi arvutada. Palju on läinud sinna dekoratsioonidele, tublid näitlejad on laval, neid on 30 korraga laval tohutu too ansambel meeletult head näitlejad. Ja siis vaatan, et aga sisu, stsenaarium ja lavastuslik pool on nagu kuidagi ei jõua kõnetama. Et siis siis tekibki küsimus, et, et, et ja, ja meie, kes me no me ikka sellist asja ei taha teha, millesse me ei usu. Ja konveiermeetodi ei saa harrastuse puhul tekkida sellepärast et et see ongi see, mille, mille kaudu me tuleme ennast nagu muust päevatööst välja elama, siis järelikult meil ei teki seda, ütleme tavatöörutiini. Võib-olla. Ja kindlasti teavad harrastajad tingimusteta armastust, kasutades seda, seda, mida, mida paraku profidel igal alal tuleb ikkagi ette, et et töö on töö ja vahel kipub rutiiniks. Ma mäletan, Tambet Kaugemaa ütles ühes intervjuus klassikaraadiole, et aga mina olen ka inimene, mis siis, et ma olen näitleja ja mul on ka täna kehvem päev, et mul on ka õigus olla täna täna nagu natukene kehvem. Aga vaataja on ikkagi pileti ostnud. Öelge mulle, et te olete selles harrastusteatrite ringis nüüd Salme teatri eesotsas, te olete üks poolteist aastat, eks ole. Ja kuigi minu teekond Salme Teatris algas 21 aastat tagasi, vahepeal käisin ära, juhtisin Hiiumaal seal teatritrupp ja et teil on nii-öelda suure vana armastus, öelge mulle, mis seisus harrastusteatreid üldse Eestis praegu on. Kuidas te hakkama saate? Väga erinevas seisus ja kuna ta toimib ikkagi õhinapõhiselt see tähendab, et see on küllalt kulukas hobi, inimesed panustavad sellesse oma aega, oma raha, nii väljasõitude kui ise, lavadekoratsioonide, kõik vabatahtlikud töö, kõik näitlejad on siis samas helikujundajad, lavakunstnikud, kes seal on parasjagu kujundaja plakalt plakateid, kes on ajakirjanik, kui meie hulgas vorbib pressiteateid ja ja nii, nii ta toimibki, et tegemist on alati, et noh, et meid ei rahastata ja ja selline MTÜ vormis me peamiselt ju tegutsema siis on. Mittetulundusvorm ei eelda mingisugust tulu, aga kulud tahaks tasa saada, just vahele ei õnnestu, küll aga aga siiski saate kuidagi lukud kokku tõmmata. Siis maksame peale. Ja kultuurile maksame peale. Öelge mulle Kristjan, kes on need harrastusnäitlejad, kas neid saab kuidagi iseloomustada? See on läbilõige tänase ühiskonna tänase Eesti kõige südant valutavamatest inimestest. Et need, kellele üldse midagi korda läheb, kes mõtlevad maailma asjade ja mingi hetkeolukorra ülemaailmas või Eestis või või selliste igavikuliste probleemide peale, et need on need inimesed töötavad hoopis muudel aladel. Elu on juhtinud moel või teisel, ühel või teisel põhjusel näiteks logistiku ameti peale näiteks ministeeriumisse näiteks ajakirjanikuks näiteks. No mida, mida iganes, meil on igasuguste ametite esindajaid olnud aegade jooksul. Ja see teeb meie plejaadi väga kirjuks ja ma arvan, et, et, et see nii-öelda teine plaan, teine töö toob hoopis sellist natuke realistlikumad pilti, kui, kui siis ütleme, et näitleja poolt, kes on olnud ainult näitleja Et see elu puudutus on väga eripalgeline, see tegelikult rikastab kogu seda seltskonda arvama, tuldi ja. Öelge mulle, aga kuidas harrastusnäitajaga lavastaja töötab? Kui lavastaja valib mingi teksti või tal on teatud ootus, et tal on mingisugune perspektiiv. Alla andma või kuidagi, kui tead, kuidas neid inimesi saab motiveerida seesama ministeeriumi proua või seesama ajakirjanik või kas see ümberkehastumine, teatripisiku, selline elamine seal inimese sees annab lavastajale needsamad võimalused nagu professionaalse näitlejaga. Kas saate natukene seda koti meile saata? Kus ta täna ja Inimesed on erinevad ja ilmselt on see lähenemine natuke teistsugune, et ega neid teatrikooli põhialuseid noh, hakkame lavaeetikast, meil ju tegelikult Nende lusikaga suhu ei ole topitud ja noh, vahel kipub ka täiskasvanud inimestel ikka seal ajatundmine ja selles mõttes teistega arvestamise distsipliin kuidagi unarusse jääma, kui see on valdavalt neil põhjustel, et ta on ikkagi mu hobi ja ja oi, ma täna ei jõua töölt ja mul on siin selline hullumaja, et vahel juhtub seda küll. Ja siis on tegelikult see on hea selline eetikakool, et noh, ülejäänud 15 inimest on sinuga arvestanud, oma ajas alla pannud ja ja siis kõik saavad aru küll ja, ja eks me niimoodi iseennast niimoodi piitsutama ja areneme kogu aeg. Aga, aga see, et kuidas nagu teise inimese kehasse panna lavastaja poolt kedagi sisse elama Kui kutselise näitlejal käib see kuidagi mingite kindlate meetodite järgi taha nagu ma ei tea. Kunstnik Raivo Järvi ütles kunagi, et mis, mis mingit inspiratsiooni ei ole olemas, et kui öeldakse, et joonista jänesest, ma joonistan jänesest, nuuskan jänest joonistada ja ongi kõik, on ju. Ja kui võib-olla kutselised näitlejad, et neid on ka muidugi erineva tundlikkuse tasemega, et mõni elab seda nii sisse, kui ta peab näiteks mõrtsukat vaid prostituuti mängima, ta, ta elab seda väga läbi, aga teine teeb lihtsalt selle motoorselt, et ta teab, kuidas seda teha. Tehniliselt teeb õigesti ära, võib-olla ei ole sellest sellist kirge. Silmadest on see võib-olla näha hästi lähedalt tegelikult kaugelt petab ära ka, aga ma ei tea, neid on erinevaid. Aga kuidas nüüd rollist välja tulevad, mõrtsukas ei tulegi rollist välja, täpselt seal võib juhtuda küll, jah. Et see ümberlülitamise momente, kui kaua läheb aega, et käivitada inimest proovis või on niimoodi, paned ukse kinni, teil on kohe nagu oma tsunfti läheb. Kuidas on ka erinevalt, on see on nagu see Stanislavski käske. Et kalossid tuleb ukse taha jätta, see tähendab, et päevaprobleeme või muid siia mittepuutuvaid probleeme kaasa ei võta, proovisaali, me tuleme siia, me ei saa praegu midagi teha selleks mis meil tööl tegemata jäi. Mis jamad meil perekonnas on, kui me siia tulime, siis me oleme siin oleme kohal, alati kohal. Muidugi on see raske, noh, see on inimlik. Kutselistele näitlejatele ei tule see ka alati välja. Ja sellega tegeletaksegi kogu aeg, see on ikka jube distsipliin siis, mis peab olema, seal proovis muidugi. Ja me vahel röögime ja need, et kuidas panna nagu inimest ennast, kas mõrtsukad tundma või, või sellest kehast välja tulema. Muidugi pisaraid tuleb ja igasuguseid intriige, emotsioone loomulikult. Nii lava peal kui lavataguseid. Et ja siis vaatad, et vahel kellelgi ei tule see emotsioon välja, kui ta peab tulema vihaselt lavale. Ja siis noh, mina vihastan ta peale, ütlen, et sa tulid, proovi, tulid vandudes. Ja no ma ei hakka neid sõnu kasutama, et kuidas ta oma tööandja saadab sinna ja tänna ja mõtlen pat, nii. Praegu mõtled oma seal tööandja peale, kelle sa proovi tulles saatsid sinna ja tänna ja vaata, mõtle saadase oma lavapartner sinna ja tänna, et tema ei ole praegu see sinu sõber, vaid ta on see tegelaskuju, aga kujuta ette talle oma ülemuse nägu ja noh ja sõimata läbi. Logistik näiteks, eksju, kellel mingisugused rekkad on jäänud kuskile piiri taha, keegi on jätnud mingit paberit täitmata täiesti. Noh, pragmaatilised probleemid ja tulevad lavale kaasa. See on väga põnev tegelikult, seostada neid argielu probleemidega, oma oma lavakarakterit, isse võib-olla suudad naerda isegi selle üle. No aga lavastaja läheb väga keeruline järg läheb väga pikaks, tööprotsess ju läheb jube jube pikaks või on tohutult palju erinevate ametitega on vaja arvestada. Mul on seda siis, kuidas te näiteks tüki valimine käib, et mille põhjal otsustatakse, et mängime seda või mängime teist ja kas see ütleme, tekst on jäänud kui teinekord võtmata, et maru hea tegelikult jaa, no ütleme, puhas klassika ja nii-öelda no ma tean, et me ei tee seda praegu ära. Jah, on küll, et muidugi tuleb vaadata oma võimeid hinnata ja siis noh teada, milleks sa võimeline oled. Kuskil on kõigil, kõigil on mingid piirid ja, ja lagi olemas, et siis tulevad asjad elegantselt välja, kui inimene tajub oma võimeid Öelge mulle, kas on teil niimoodi, et te olete näiteks töötanud mõne inimesega päris mitu hooaega ja ja siis ta alles äkki avaneb või kuidagi täiesti ootamatus kohas, te saate aru, et appi, et see on nii hea. Mis mitu hooaega, mitukümmend aastat olen seda inimest näinud ja siis järsku vaatan, et appi, kuule, kes see siin on nüüd? Seda tuleb ikka ette, seda nimetataksegi teatri imeks ja sellepärast me seal käimegi. Öelge, kas igaüks võiks olla näiteks mina võiks olla harrastusnäitleja. Aga mida mina võiksin mängida, kas te saate niimoodi, vaatate otsa, vaat tema mängib nõida ei, selleks ma pean natuke rohkem tundma. Et päris noh, ma ei tea, et võib-olla mingi vilunud pilk. Nojaa, okei, teeme mingi rolli peale kästingu, siis me võime panna näiteks noh, teeme mingisuguse, mis on stseenid laval. Mingite ülesannete kaudu võib see esmane aimdust tekkida, aga see võib vahel väga petlik olla. Ja vahel võib juhtuda, et tundub kellelegi kõrvalt, et täiesti andetu, et miks sa sellise valiku tegid ja et oota ka sellesse rolli läheb ju ideaalselt, et ta ei peagi mängima, et vaata, vahel on niimoodi, et, et ega ega kõik ei pea mängima, vahel paned. Lavastaja põhiline töö on panna õiged natuurid õigetesse kohtadesse, onju, et Eming ütles ka, et ega inimene ei suuda midagi muud kirjutada kui iseenda elust. Terve elu kirjutab ühte raamatut, mingi kohta võib seda, ütles terve raamat. Ja ega inimene ei suuda ka midagi muud mängida kui iseennast, isegi kui ta on mõrtsukas, isegi kui ta on prostituut korruptant lava peal, siis ta peab. Nagu minu ja juht ja õpetaja. Aime Lutsar õpetas, et näitleja on oma rolli esimene advokaat, et kes iganes sa oled, sa pead selle ära õigustama ja kui sa ei suuda seda õigustada, siis ei tule see roll välja. Sest igal inimesel on mingisugune põhjus millegi nii jõudmiseks. Noh, ka mõrvani mingi mingi tõuge on ju, et mina väidan, ma olen eluaeg väitnud et me kõik oleme võimelised tapma, antagu selleks ott, põhjus. Kole lugu, öelge öelge mulle Christian, kas harrastusteatri selline etendus, nivoo või sihukene, ühesõnaga, kui ma lähen harrastusteatri etendust vaatama, kas seal võib olla nii, et neljapäeval nad mängivad väga hästi aga laupäeval on väsinud välja midagi ei tule ja kuidagi täitsa jama ja, ja seda võib ka linnateatris. Aga öelge mulle, kuidas te neid inimesi motiveeritult peate ju kogu aeg neid, et ega siis halvaga ja distsipliin ja kõik, see on ju väga tore, aga mida te peate veel enda küljest nagu ära andma või endast seest või või kuidas te saate, et, et see inimene, kes on logistikarekord, on seal piiri taga ja teine, kes on ülemuse peale vihane, et nad suudavad olla armastajad. Mida teie seal teha saate? Te olete neile rääkinud kolm kuud, et sa armastad. Teda suurt muud midagi ei saa teha, kui mängida psühholoogi. Et kuulame, kuulame ära, kuulame inimeste probleemid ära. Ehkki me oleme rääkinud, et neid probleeme siia proovisaali kaasa ei, ei tooda. Aga no vahel on see vahend. Tulemuseni jõudmiseks. Mida see teelt nõuab? Te peate ju enda seest ära andma ja kõik. Seda nii traagiliselt ei maksa võtta, see on natuke tavaline inimestega suhtlemine. Aga kuidas teie ennast kogute pärast lähete koju mõtte? Täitsa midagi ei saanud ja. Öeldakse, et lavastaja on kõige üksiku üksildase amet. Et, et tundub küll, et seal on palju rahvast ümber, aga kõigil on oma mingisugune vaatenurk, kõik on erinevad inimesed ja, ja nad ükskõik, kui, kui sõber sa nendega oled, aga noh lava peal ikkagi oled nagu despoot ja midagi teha ei ole. Vahelise diktaatoriks. Olemine ei, ei tule alati kõige paremini välja. Niisiis ülepaisutatud mõttes etetet, mängid üle või siis jälle, et oled liiga nõrk ja võiks ennast rohkem maksma panna, mõlemat juhtub. Noh, see on tunnetuse küsimus ja siis juhtub see, et noh, siis on, äkki märkad, et laval on veel viis lavastajat? No mina arvan nii ja mina arvan naa ja ja siis kuuest põrutab, et kurat, kes meil lavastaja on. Aga tahaks, et ma ei oska sellest kuuest midagi kokku panna, las üks nüüd ütleb midagi. Vahel jälgid nagu muigega seda mängu kõrvalt vaatad ka kaugele see läheb nüüd. Aga öelge mulle sellist asja. Teatris on ju täpselt samamoodi intriigid, tunded keevad, inimesed on emotsionaalselt ja kõik on nagu nagu alasti, et et kõigil on nagu see see üks eesmärk ja professionaalne näitleja. Loodetavasti, kui ta saali uksest prooviruumist lahkub, siis ta lavastajaga ikkagi suudab nagu suhelda. Kas harrastusnäitleja suudab teie sõbraks jääda, kui te olete talle head ja paremat seal kolm kuud rääkinud ja lõpuks väga kurjas toonis? Ma ei tea, mulle tundub, et seni on õnnestunud ja et eks eks mõnedega on lähedasemad ja ja mõnedega rohkem nagu tööalased suhted, aga see on loomulik, et ka jah, vahel. On see dilemma loomulikult. Jeerum, ma olen ju mitmekümne aasta jooksul selle inimesega puudasid soola ära söönud ja ja nüüd ma Pean talle midagi ütlema, aga ütelda saab ju erinevalt, et nii konstruktiivselt nii-öelda, et kui sa ütled nii, et, et selles on sisuga ja inimene on vastuvõtlik näitleja eeldus on hea näitleja ellus, et ta peab olema vastuvõtlik, ta peab olema analüüsivõimeline, mitte eitama. Mis talle on öeldud, on ju, et siis on ju kõik korras. Aga kas on ka mõnikord niimoodi, et teil on pooletüki peale, on selge, et ei, siit sellest ei tule midagi välja, ma pean vahetama näitleja sellest rollist välja ja kas siis tekivad, segas? Tavaliselt taandub näitleja ise, seda on paar korda juhtunud, et et kas siis selgub, noh, ei teki mingit kooskõla, enamasti saab selle tülideta lahendatud. Et oleme mitu kuud harjutanud proovinud ja siis tead, see ei ole ikka, ma ikka ei saa sellest aru ja see ei ole minu ja ja et äkki on parem, kui keegi teine seda teeb ja, ja on ka nii juhtunud, et ma olen kirjutanud rolli välja vaatan, et ahaa, kuule, aga siis on, ongi päris hea lahendus. Seda ei olnudki vaja. Salme teater oma seitsmekümnendat sünnipäeva pidustuste eel kutsub kokku mõttekoja. Ja te arutate teemal, kuhu lähed, harrastusteater, kuuseharrastusteater, teie meelest minemas on? Ma ei taha vastuseid ette ära öelda, sellepärast mõttekoda ongi, et mida, mina ei tea ju kõiki vastuseid, eks sellepärast kutsume kokku ja mitte ainult meie Eesti harrastusteatrite liit valutab ka ju sellepärast südant ja siis me koos seda teemegi. Me arutleme seal seda, et et noh, mis, mis on meie tugevused, harrastusteatrid on praegu väga erinevates vormides, mõned on MTÜd, mõned toimetavad kuskil kultuurikeskuste all noh nii-öelda siis ringi ringijuhtide toel ja nii edasi. Et kuhu nad minema see on, mis neid praegu koos hoiab. Mis on need tugevused, mis võiksid ka tulevikus koos hoida millele me peaksime nagu rohkem panustama, tähelepanu pöörama, vahel ei märkagi, et tahab, meil on ju need ja need ja need on meie trumbid, miks me rohkem neid siis me mõtiskleme ka tulevikuvisioonide üle, jah, see, kuhu lähed. Et kui ulmeliseks võib minna, et kui teatrivormide piirid on kadunud projektiteatreid, kutselised ehk riigi rahastatavad teatrid erateatreid, täiesti ühekordsed projektid, nii et suveks tuleb kokku, keegi teeb ainult üks suvelavastus, muud midagi. Ja neid on väga populaarsed ju tehtud. Et seda, seda oleks täitsa põnev teada ja kuhu, kuhu me siis läheme. Aga noh, laupäeval kell algusega kell kaks on, on võimalik seda kuulata, et kes, kes vähegi tunneb huvi kaneeli veel, kes võib-olla ei ole kokku puutunud harrastusteatreid ega ka võib-olla mingi muu harrastusega kindlasti. Aga mõtelnud, et võiks ka võib ka seda mõttekoda tulla kuulama Salme kultuurikeskusesse. Ja siis kell seitse hakkab siis meie selline grandioosne juubeli Kaala Singer Vinger kütab meil pidu ja siis me teatrirahvapeod on alati olnud ikka sellised, mida, mida aastakümneid mäletatakse. No igal juhul veel kord, palju õnne Salme teatrile, Salme teater saab 70, laupäeval on suur pidu, kell kaks, mõttekoda, minge kuulama. Ja õhtul kell seitse siis on nagu kuulsime suurt pidu. Ugala. Aitäh teile, Kristjan Arunurm, Salme Teatri peanäitejuht. Ilusat loomingulist hooaega ja eelkõige ilusat laupäeva õhtut, aitäh.