Eile pärastlõunal tunnustas Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital viite Eesti muusikapedagoogi. Teiste seas pälvis preemia kauaaegne otsa kooli klaveriõpetaja Ülle sisa, kes on meil hetkel stuudios. Tere. Tere. Alustuseks, palju õnne teile tänu üle, siis. Öelge palun. Kas sellised tunnustused on olulised? Küllap nad on selles mõttes, et, et nad natukene toovad sind sellest argisest tööst välja ja lasevad kõrvalt vaadata oma tööle, et sellel on nagu olnud siiski mingi tulemus, mida märgatakse. Aga muidu jätkub ikka tavapäraselt. Kuidas teil igapäevaselt on tunne, kas õpetajaamet on väärtustatud? Vot see on väga raske küsimus. Võib-olla ta ei ole nii väga majanduslikult väärtustatud, aga mina isiklikult, kuna ma õpetan muusikat väga oluliseks seda, et sa väärtustavad minu õpilased see lihtsalt näitab, milliste inimestega mind kokku viinud. Ja võib-olla see nende väärtustamine ongi tähtsal hetkel. Aga muidugi üldises plaanis oleks vaegõpetajaid veetvaid värsse. Millesse nende väärtustamine väljendub, kas tullakse ka otse tänama? Tullakse otse tänama ja mis kõige rohkem liigutab, on see, et kui nad on juba ükskord lõpetanud ja siis nad saadavad need omad kaardid, vaat kui sa oled seal tunnis, siis ma olen küllalt nõudlik õpetaja. Ja siis nad võivad tihti välja mõelda, et nad ei kannata enam välja, seda aga tuleb ikka täiesti palju ja erinevalt õpilastelt ka isegi nendelt, kes võib-olla ei olnud noh, kõige silmapaistvamad tänavad just nagu selle eest, et nad on hakanud muusikamaailma mõistma teiste silmadega. Ja et see õhkkond, mis seal tunnis on, et see on nende elus nii palju kaasa andnud ja üks neiu, kes praegu õpib muusikaga, teevad sest et need on tema kõige õnnelikumad aastad üldse, need eriala tunnid. Nii et nähtavasti seal on siis peale selle klaveriõpetuse ka veel mingisugune niisugune x-faktor, mida nad kaasa saavad, aga ka tänu sellele, et nad on äärmiselt pühendunud, kõik, mul on erakordselt fantastilised õpilased, tulnud. Kirjeldage, kuidas on õpilased aastate jooksul muutunud, kas tänastele noortele peab kuidagi teistmoodi lähenema, kui teile läheneti? Loomulikult on muutunud, siis me olime nihukesed, arglikud kool oli meile ikka niisugune alt üles, vaatame siis tegid südameis, õpetaja ütles. Muidugi see muusikakooliharidus oli ka juba siis ikka on natuke niisugune loomingulisem. Ja ma olen lõpetanud Tartu muusikakooli ja seal oli erakordselt tore vaim tänu sellele kooli direktorile Aleksandra Semm sarvele. Aga praegu on õpilased enesekindlamad, nad teavad, mis nad tahavad, nad teavad oma õigusi. Ja nad on muidugi väga suure maa ja laiema silmaringiga, kui meie tollel ajal olime. Ma mäletan seda, kui oma kursusekaaslasega kirjutasin just nimelt Eesti raadiosse, palusime Beethoveni sonaati, kangesti tahtsime kuulata, see oli, see oli ime, kui me saime seda kuulata, noh, mis me tänapäevast räägime. Kus kõik kanalid lahti. Kas õpilased kasutavad piisavalt palju seda võimalust ära, sest informatsioon isenesest on palju, nagu te ütlesite, väga palju saab kuulata. Aga kas siis kuulatakse ka? Kuulatakse ja asi on isegi nii toredasti meil läheb, vahetame omavahel neid linke, ma annan nendele soovitusi. Ja võib-olla nad isegi plaate kuulavad vähem, aga no Youtube'ist saab kõik kätte erinevad esitused ja siis nad ei ole üldse see haruldane minule nad saadavad õpetajaga, kuulake seda, mis te sellest arvate või küsitakse, et kas ma kuulaks võib-olla seal viiest esitusest, mida te soovitate? See on päris igapäevaseks saanud. Aga millised on murekohad õpetamise juures? No see jälle äärmiselt komplitseeritud küsimus, sellepärast et selle muusika õpetamine on niivõrd mitme tundmatuga võrrand. Ja see on loominguline töö ja loominguline töö eeldab seda, et on kaks osapoolt, õpetaja ja õpilane ja kui ei ole seda koostööd, ei teki, siis tulemusi sealt oodata ei ole. Need minul nagu on esimene ülesande enda jaoks alati teha selgeks selle õpilase isikuomadused tema soovid, tema võimed just nimelt võimelisest, kõik ei arene ühtemoodi ja kuna ma õpetan sihukeses keskastmes, kus on väga tundlikus eas noored siis peab väga ettevaatlik olema, jälgima nende reaktsioone, kuidas nad vastu võtavad. Väga tihti on mitmed tulnud üldse Tallinnasse. Mul praegugi väljaspoolt Tallinnat kõik minu õpilast hetkel kuus. Ja nendel on ka see Tallinnaga kohanemise probleem, nii et sealt tuleb iga igasuguseid muresid, et kes meist seda ei teaks, et periood ette, kus lihtsalt ei taha harjutada ja põhjuseid võib väga palju olla. Siis pead kuidagi püüdma selle töö leida, anta talle võib-olla isegi natukene aega ja siis te ütlete seda jälle juhtida, sinna peateele nõnda öelda, sest õpetamine ei kulge mööda siledat asfaltteed mürsuga sõites, sealt tuleb kõnelusi ette ja nii pedagoogikas on kogu aeg niimoodi olnud. Ja õpetajana ma pean ju kogu aeg otsima. Kuidas noori harjutamise juurde tagasi meelitada? On teil mõni salanipp? Paar korda on olnud, on niisugused probleemid siis ma ikkagi panin sellise repertuaari, mis talle väga meelepärane, sest üldiselt kuna meil on niivõrd vähe aega õpetamiseks neli aastat, nüüd juba läheb vist kolmeaastast peale siis minu asi on teda valmistada ette kooli, jätta saavutaksis teatud oskused ja minu repertuaari põhimõte on valinud repertuaari, õpib oskusoskuse peale, siis ma pean järsku selle laiali lööma ja võtma talle midagi, mis talle väga hingelähedane on, kus ta saab eneseväljendust nagu rohkem proovile panna ja see on aidanud. Kas õppekava laseb arvestada õpilaste individuaalsusega? Kahjuks väga palju ei lase, tähendab, programmi osas on ikkagi võimalus sul valida, see eeldab seda, et sa väga hästi tunneb pedagoogilist repertuaariteatrist. Vaat sellele õpilased on seda vaja, sellele teist aga õppekavad on ja minu meelest olid nad varem vabamad. Aga laika, teatud Sandlik, mis tuleb läbida sudo polüfoonia dieedid, talad, heliredelid, aga seal muidugi valik väga-väga suur. On muusikakoole, kust tullakse õpilastele rohkem vastu, näiteks muusikakool, kus mina käisin, ma sain alati mängida lugusid, mis mulle väga meeldisid, aga seetõttu ma võiks öelda, et võib-olla selline tehniline baas jäimulomandamata. Kas te olete sellistesse ka täheldanud, et vahel, kui liialt õpilasele vastu tulla, siis mingites teistes aspektides jääb vajaka? Ja praegu on ju, kõik on tehniliselt nii, maailmas mängitakse tehniliselt niivõrd hästi, klaverimäng on nii iseendastmõistetav, et see ei ole probleem. Meie kooli eripära on see, et meile tulevad erinevatest laste muusikakoolidest erineva tasemega. Ja mul peab olema niisugune väga ette suunatud pilk, et sa ise ei tea ja mina ei tea, kas ta, kas ta tuleb muusik, ta tulebki seda sinna meie kooli otsima. Ja kui ma näen tema, et areneb niimoodi, et ta võiks olla siiski tulevikus muusik, siis siis panen kõik mängu, et saada tema käest kätte see, mis, mis on vajalik. Mis on veel väga raske meie koolis. Et meil käivad ja just nimelt paremad õpilased nendesse liitgümnaasiumides, kus on tohutu koormus, Inglise kolledž, prantsuse lütseum, Gustav Adolf reaalkool ja minule jääb arusaamatuks, kuidas kust need tunnid võetakse. Nad jõuavad hästi õppida seal ja meie koolis. Kas noored ei ole? Üldiselt on väsinud, kui need tundi tulevad? Jah, on väsinud, kui ta tuleb mulle pool kuus erialatundi on hommikul kell seitse tõusnud. Ta on olnud üldhariduslikus koolis kaheksa tundi, loomulikult on väsinud. Aga seal on niivõrd intelligentsed, Ma lihtsalt märkan, et vahest kinnise suuga haigutav sinusse, sa oled täna väsinud. Ja jah, mul on juba nii-nii suur väsimus, ole võlvkol. Mida selle vastu peale hakata? Mina arvan, et need üldkoolide programme peaks muutma ka. Ma võib-olla olen ülekohtune, võib-olla see liiga faktipõhine või? Ma ei oska seda öelda, sest et ka meie koolis on ju päris palju niisuguseid Irjale toetavaid aineid, mida tõepoolest on vaja ilma milleta ei olegi võimalik omandada neid teoseid. Vaat siin ei ole minul vatid, ma püüan ise lihtsalt oma õpilasi nii palju aidata, kui ma saan selle kandi pealt, mida ma märkan, et nad abi vajavad. Aga veel kord toonitan seda, et nad on nii pühendunud ja nii suure sooviga tulevad tundi vähemalt minu lapsed. Et ju siis uniga kaob. Minu vanatädi oli kauaaegne klaveriõpetaja ja nüüd ta on mõned aastad olnud pensionil ja ta andis mulle oma noodid, oma vinüülid. Ta müüs maha oma klaveri ja ta ütles, et ta ei jaksa enam muusikat vastu võtta. Kuidas teiega lood on, kas muusika kõnetab veel? Siin on oma tõetera sees, vahest on tõesti niimoodi, et ei taha kuulata ja ei taha nimelt just klaverimuusikat enam kuulata. Aga kindlasti väga palju on mulle andnud igasugust lauljate kuulamine ja keelpillimängijate kuulamine ja no loomulikult orkestrid, mida on ju ka nii võimalik igalt poolt kuulata. Aga ikkagi reeglina iga teos isegi teda kümneid kordi õpetanud, iga kord sa leiad sealt midagi uut, ta jälle inspireerib ja, ja veel, kui sul on niisugune andekas, võimekas õpilane ja suurte soovidega, siis tema inspireerib ju ka mind seal tunnis, vahest annab tema mulle niisugused vihjed oma mängus või arusaamises, mille peale ma pole ise tulnud. Aga kuidas teil on, kas õhtuti kodustatud vaikus olema või jaksate veel kuulata? No ma ikka vahest metsa teen lahti, olen päevast, ma ei tööta, kõik, päevad ei ole nii suur koormus. Praegu enam pille siis hakkas, teil on lõpetuseks veel midagi lisada. Ma tahaks tänada Kultuurkapitali otsa koolis oma õpilasi ja öelda kasutada siin pianist Käbi Laretei sõnu. Põlev raske imeline olla õpetada klaverimängu, salakavalat, kunsti. Suur tänu. Meile oli stuudios otsa kooli kauaaegne klaveriõpetaja Ülle sisa, kes oli üks viiest muusika pedagoogilist, keda tunnustas Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital.