Vaatasin nüüd, kuhu vaimude isa lammi Laur jäänud Laur, kes suurt õnnetust vaimudesse puutumisest ette kuulutanud, aga ei, Lauri enam kusagil Ki, nähes, et ma Veske vale vaimu habeme ära kiskusin ja Veske vaimust bet Peetri tegin, oli lammi Laur, kui pettus nüüd avalikuks sai häbiga uksest välja pühkinud. Seda kuulutasid mulle need paar teist võõrast, kes senini täiesti vagusi vaimude tantsimist pealt olid vaadanud. Kartuse pärast olivad nad siiamaale vagusi nagu hiired augus seisnud. Nüüd, nähes, et vaimust inimene sai, tuli nende südamesse jälle vähe julgust. Tarvis oli tulevalgel seda vaimude ilmumise tempu paremini järele vaadata. Võtsin laualt küünla ja hakkasin uurima astusingi esmalt teise kõrvalises tuppa, mille uks vahelt lahti oli. Sealt leidsin tooli pealt esmalt Jakobsoni sinised prillid ja Jakobsoni habemelaua pealt aga udupiltide näitamise sisseseade. Seal seisis nõialatern ja laterna kõrvale hulk pilte, milliseid meile pimedas toas vaimudena näidati. Ma panin paari pilti tähendatud riista tule ette ja kohe ilmusid vaimude tantsutoas enne tiirutanud vaimud. Sest toast sammusin sinna, kus enne olime vaimude ilmumist oodanud. Vaatasin nüüd tulega hoolsasti, neid toolisid, mis enne vaimude tulekut tantsinud olid. Teraselt silmitsedes nägin, et toolide ja laua küljest läks peenike traat mõnel kakski lae alla, kus traadiotsad teise tuppa ulatasivad. Teise tuppa tagasi minnes leidsin traadiotsad sealt eest tugevasti traati tõmmates hakkasid toolid vaimude tantsutoas varsti tantsima. Sedaviisi leidsin kõigele Tallinna tontide tantsimisele loomuliku seletuse. Traadiga pandi toolid, lauad ja pingid tantsima. Vaimud sündisivad udupiltidest. Ehk ilmus bet Peeter udupiltide valgusel valehabemega ise surnuid isamaalasi etendama. Pimedas toas võis seda hõlpsamini pettust harjutada. Mu süda kees kangest vihast, selle peale mõteldes, et vaimude näitajad oma pettusega surnudki hauas rahule ei jäta, vaid tähtsaid Isamaa poegi oma pettuse sisse kisuvad. Et rahvale seda hõlpsamini võiksid tuhka silma visata. Sest niisugune surnud isamaalaste väljakutsumine pealegi veel pettuse kombel ei ole midagi muu kui nende mälestuse teotamine. Ma olen lammi Lauri peale nii pahane, et ma Lauriga ei tea, mis oleksin teinud, kui teda kätte oleksin saanud. Aga lammi Laur mõistis oma nahka hoida. Otsisin teda küll taga, aga kätte ei saanud. Vihaselt läksin ma koju vihaselt, et 19. aastasajal inimesi sedaviisi veel narritakse ja surnute mälestust teotada takse. Teisel hommikul aga istusin laua äärde, kirjutasin üles terve juhtumise, mis mul spiritistide koosolekul olnud. Ma loodan, et neil, kes seda lugu edaspidi kusagil loevad lugemisest omajagu kasu, võib tulla, et nad nimelt iga vaimu ei usuks, kes neile tuleb narride uudist kuulutama. See ülemal kõneldud lugu juhtus mulle rahvaluulekogus silma. Et ma nüüd just esivanemate arvamisest kodukäijate kohta kirjutan ja spiritistid kodukäija usku rahvale tahavad õpetada, arvasin kasulikuks seda juhtumist siin eeskõne asemel ära trükkida lasta. Sarnasel pettuse viisil võis mõistegi nii mõni kodukäija ilmuda. Igapidi selgub meile, et see, mis meieaegsed spiritistid oma uueks tarkuseks peavad meie esivanematele juba sadade aastate eest tuttav oli. Spiritistid tahavad neid niisama rumalaks teha, kui meie esivanemad sadade aastate eest olivad. Aga niisama vähe, kui me esivanemate kodukäijaid usume, niisama vähe, võime spiritistide uue aegseid kodukäijaid uskuda nii hästi ühest kui teisest ilmub meile vastakas vale ehk luule. Elu pärast surma uskusivad meie esivanemad ju ennemuiste elu pärast surma õpetab niisama meie ristiusk. Meie esivanemad uskusid ometi enam kui ristiusk õpetab, nad uskusivad, et hinged pärast surma puhkepaika rahule ei jää vaid kas sagedamini ehk harvemini maa peale ilmuvad ja enam ehk vähem inimestega kokku puutuvad. Niisugust surnute hingede maa peal käimist nimetasivad ju meie esivanemad kodukäimiseks ja kodukäijaid hingesid. Kodukäijate loomu paremini tähele pannes jõuame sellele otsusele, et õieti kolmesugusid kodukäijaid, leitakse esimest kodukäijate tõugu võime päris kodukäijateks või igapäevasteks kodukäijateks nimetada. Need ilmuvad varsti pärast surma oma endisesse koju ja avaldavad tavalisesti kurja loomu. Kojuminekul ehk kottu tulekul nähakse neid mujalgi. Teisse tõugu langevad niisugused inimesed, kes kodu ei ole surnud, vaid tavalisest lageda taeva all, kes isendit tapnud ehk keda tapetud ehk uuema arvamise järele ilma õnnistamata maha maetud. Niisuguste inimeste hinged hulguvad määratud aja mööda maailma ümber. Neid võiksime hulkujateks kodukäijateks ehk veel parem hulkujateks hingedeks ehk lühemalt hulk kujateks nimetada. Kodukäija nimi sünnib õieti nende kohta vähem, sest neil kodu puudub. Kolmandasse kodukäijate tõugu tuleksivad aastased kodukäijad, lugeda aastasi kodukäijaid võiksime ka söömas käijateks hingedeks kutsuda. Suurem jagu hingesid, näe, jääb pärast matust oma puhkepaika rahule ja ilmub sealt ainult korra aastas seatud ajal peale maailma. Neid hingesid, kes sedaviisi aastas korra ilmuvad, võetakse alati armuga. Vastaja valmistatakse neile iseäralikud sööma. Need hinged tulevad osalt oma endisesse koju, osalt lähevad nad sugulaste majadesse sööma. Et aastased kodukäijad sedaviisi söömas käivad, toiksid nad küll söömaskäijate hingede nime kanda. Tavalisest ei kutsu rahvas neid ometi kodukäijateks ega aastasteks kodukäijateks ega söömas käijateks hingedeks, vaid lihtsalt. Eelpool tahan kõigi nende kolme kodukäija tõu kohta katsuda, seletust anda ja viimaks veel mõnda rahvasuust üles kirjutatud juttu kodukäijatest avaldada. Sarnaseid jutte leitakse ütlemata, rohkesti neist saaks mitu niisugust raamatut täis. Neist juttudest olen selle raamatu tarvis ainult mõned välja valinud. Kes hakkab kodu käima? Selle küsimise peale võime esiteks vastata kõik nõiad ja kurjad inimesed kõik, kes õiget elu ei elanud. Naine, kes oma tüdrukutega alati riidlase taples. Poiss, kes ikka kirus ja vandus kõrtsmik, kes kõrtsilisi pättis. Tüdruk, kes järgesti tantsis ja kargas nõid, kes rahvale paha tegi. Vaata, need on esimesed, kellest igaüks kodukäijate sõjaväele pidi nekrutisi muretsema. Kodukäijate leegion aga selle karjaga veel rahule ei jäänud. Kodukäijate leegion nõudis veel rohkem. Teise järgu nekrutite andjad kodukäijate kuningale olivad kõik need, kes õiget surma ei surnud, kes endid kas ise tapsivad ehk keda tapeti ka need, keda ristimata maha maeti. Viimane arvamine avaldab aga selgesti juba ristiusu mõju. Võib-olla et selle arvamise sünnitajad, katoliku preestrid olivad, kes sarnase arvamisega rahvast tahtsivad, sundida lapsi aegsasti ristida lasta. Teine samasugune arvamine kannab niisama selgeid ristiusu jalga. Nimelt arvamine, et need, kelle haua tunnistamata jäänud kodu käima hakanud. Enamasti paneme aga ristimata surnutest õnnistamata maetud inimestest seda tähele, et nende hinged just kodu käima ei hakka, vaid palju enam mööda maailma hulkuma lähevad. Seni, kuni keegi jumala sõnaga neid igavesele rahule saadab. Kolmandasse järku võime lugeda aru korraldased, kodukäijate sündimised, iseäralikud juhtumised, mis surnud, panevad kodu käima. Saarlased loeksivad kolmandasse järku, kõik saksad kuid selle arvamisega ei võima ühes nõus olla. Saarlased uskusivad, et peaaegu kõik saksad kodukäijateks saivad saarlased olivad sakslastest palju paha saanud näha vana usu järele, saivad, nagu ju tähendatud kõik pahategijad kodukäijateks. Seega panivad saarlased kõik saksad kodu käima. Suurema rahvas on sakste vasta armulisemad olnud. Minu kõrva ei ole suurel maal arvamist puutunud, et kõik saksad kodu käivad. Küll teab suurema rahvas nii mõne saksa kodukäimisest, aga nii pahameelt ometi sakste vasta üles ei tunnista, et ta kõik saksad kodukäijateks teeks kodu käima, hakkasid nad kõik need, kelle testament Te ei täidetud ehk selgemalt kõik need, kelle enne surma avaldatud soovid järelejääjate poolt tähele panemata jäivad. Sure ja viimse tahtmine halvaks pidamine omaste poolt sundis surnud kodu käima ja seal omastele nende kohuseid meelde tuletama. Sarnane kodukäimine kestis tavalisest niikaua, kuni järelejääjad surnu viimase tahtmise täitsivad. Isa suri, enne surma käskis ta poega peapadjaga raha enesele hauda kaasa panna. Poeg aga mõtles, mis vanamees hauas enam rahaga teeb. Minul läheb palju rohkem raha tarvis, kui temal. Ses arvamises võttis poeg raha enesele. Niisugune viimse tahtmise rikkumine sundis isa hauast välja tulema ja poja käest raha nõudma. Poeg ei saanud enne rahu, kui isa testamendi oli täitnud. Veel meie päevil on viisiks matuseid nagu mõnda suurt pidu ühes ja teises kohas peetakse matuseajaks, tapetakse lamba tallekesi põrsas ehk vahel koguni mullikas ja kutsutakse kõik sugulased ja tuttavad kokku matusepidu pidama, kusjuures kodune õlut ja muidugi viingi ei tohi puududa. Seal tuletatakse lahkunud hinge meelde ja süüakse ja juuakse ta mälestuseks. Kui täismaja peremees sureb, tapetakse koguni aastane kaheline pull ja valmistatakse siis peied. Toidust ei katsuta niisugusel korral üle jätta, vaid igale ühele peale. Peiterahvagi antakse nii palju, kui keegi jaksab süüa igale ühele, nimelt kes sel ajal majasse juhtub. Pahad surijad hakkavad sellesama elajanäolise seljas kodu käima sagedamini veel sellesama elaja näol, mis elajas ajaks surnule tapeti, nii ka mõni kodukäija siku näol. Surnud riided anti peietajal surnu pesijale sel põhjusel päranduseks, et need surnu viimne heategu on ja see heategu teda teises ilmas katab, ehk nagu üteldakse tulevase ilma ihukatteks on, jäi see kohus täitmata. Ilmus kodukäija. Peale selle antakse pärast matuseid kiriku Santidele leiba, liha ja raha surnu mälestuseks. Kerjajad peavad selle eest paluma, et surnutaevasse pääseks, ega kodu ei hakkaks käima. Korra surnud üks maja peremees teinud testamendi matmiseks kaks kõige paremad karilooma ära tappa ja kõiki sugulasi ja tuttavaid sööta. Järelejääjad ei raatsinud häid elajaid tappa. Kohe hakanud aga surnu kodu käima, nähtutist öösi karjalaudas ja koldel kõige paremad elajad laudas lõppenud, ära kodukäimine aga kestnud edasi ei aidanud järele jääjatel muu asi, kui pidanud isa käsu järele tegema, pöörduda esmalt surnuhauas kummuli ja tapnud siis paar kõige paremat looma ära ja kutsunud kõik sugulased ja tuttavad mälestuse söömaajale. Siis tulnud rahumajasse. Tuttavate ja sugulaste söötmise pärast oleks surnud peremees vaevalt nii suurt kära ja müra teinud. Palju enam peame oletama, et surnu ise söömaajast osa tahtis saada. Et ta ise ilma viimse söömaajata jäi, hakkas ta kodu käima. See nähtus juhatab meid surnutele ohverdamise juurde. Nagu mitmel vanal rahval pruugiks oli ja nagu meie esivanemad seda mitme mälestuse märgi järele arvates ka tuntsivad. Nagu teisal kuuleme, panid esivanemad hauda elamise kõige tarviliku mad asjad kaasa. Pandi nüüd keegi ilma elamiseks tarvilikud asjadeta hauda, siis oli iseenesest mõista, et ta pidi hakkama kodu käima, puuduvaid asju muretsema või õigem, et talle puuduvad asjad, saaksid antud sellel põhjusele võime imeks panna, et kodukäija ilmub kui surnu käest või õigemini ütelda surnu ümbert midagi ära võetakse. Niisugusele Korol peab surnu tulema ja röövitud varandust tagasi nõudma. Kodukäija ilmub seni, kuni ta oma kätte saanud. Kodukäija ilmub ka, kui keegi surnud liialt taga nutab ja kaebab. Kodukäija ilmub kui lesk, kes ikka leseks lubanud jääda uuesti abielusse astub. Kui lesk hakkab uue abielu peale mõtlema, pöörab surnu ennast hauas ümber. Ei aita, see hakkab ta kodu käima. Esiteks tuleb ta ainult, et kolm korda ja koputab akna pihta. Ei pane lesk seda tähele ega jäta uue abielu mõtteid katki, astub kodukäija tuppa ja toob õnnetust majasse. Missugune õnnetus tuleb? Seda ei nimetata. Ei lähe naine uuesti mehele ega võta mees uuesti naist siis teha. Parandada haigusi ja nii edasi ütleb Wiedemanni, kust ta seda kuulnud, jätab ta ütlemata. Kodukäija ilmub, kui surnud haua põhja vannutakse. Ka surnuasju kirutakse. Kodukäija ilmub, kui rist haual ümber lükatakse. Öösel tuleb ta risti ümber, lükka juurde ja nõuab ristipaigale panemist. Kodukäija ilmub, kui keegi jalaga surnupealuud tõukab, ehk kui keegi pealuu hauast välja viskab. Öösel astub kodukäija pealuupuud juurde nõudmisega, et pealuu saaks jälle oma paiga peale pandud. Kodukäija ilmub, kui hauda kuidagiviisi rikutakse, hauale pandud mälestusi ära viiakse. Ikka tuleb ta pahategija juurde ega anna sellele enne rahu, kuni see kõik jälle vana korra peale seadnud. Kodukäija ilmub viimaks veel, kui surnuvalvamise ajal tuli, lastakse ära kustuda või surnuvalvajad magama jäävad. Niisugusel korral tulevad nimelt vanapaganad. Nülivad naa surnu pealt ära ja üks vanapagan poeb surnunaha sisse, kuna teised surnuga oma teed lähevad. Enamasti ikka kuuleme niisuguses surnust, et see elus paha inimene olnud. Viljandimaal usutakse, et vanapagan selle läbibani surnu kodu käima. Virumaal ja Harjumaal arvatakse aga vanapagan ise olnud, kes niisugusel puhul kodu käinud, sest et surnu ju ise vanapaganate juurde viidud. Virumaal tehakse üle pea kodukäija kuradiga sugulaseks, sest ega hunt teda muidu murraks. On aga vanapagan naha sisse pugenud, siis leiab ta tavalisesti paraja palga eest. Mehikesele köetakse niisugune Saunet vanapaganast ainult sinine suits järele jääb. Mõnes kohas arvatakse, et surnu varsti pärast suremist hakkab kodu käima niikaua, kui surnukeha veel kodu seisab. Muidugimõista on hingel sarnane kodukäimine, kõige hõlpsam ei pruugi pikka teed kirikuaialt kodu rännata ega teel kurje hunt karta. Kes nii hea meelega ju kodukäijaid kimbuta võtavad. Surnu hauda viimisega lõppes niisugune kodukäija kus sarnane kodukäija ilmus. Seal kestis järelejääjate vaev lühikese aja ei midagi muud, kui surnu ruttu hauda, siis vaev möödas. Teised kodukäijad hakkavad aga alles peale hauda viimist kodu käima. See kodukäimine algab neil alles kolme päeva pärast, kui nimelt matmist tõesti kolme päeva pärast ette võeti kus matmist hiljemaks jäeti, seal algas kodukäimine vist ju enne matust. Viljandi pool räägitakse näituseks, et üks ka toapoisi peale vihaseks saades ähvardanud peale oma surmatoapoisi kolme päeva pärast ära kägistada. Kolm ööd käis härra kodu, aga ei saanud toapoissi kätte, sest toapoiss kaval oskas ennast risti taha ära peita. Terra toapoissi üles ei leidnud, katkenud juukseid vea pärast peast ära ja läinud viha pärast viimaks lõhki, nii et ainult sinine suits järele jäänud. Viljandi pool usutakse veel, et kui kolm ööd mööda läinud ja kodukäija oma nõu korda pole võinud saata, siis ta enam hauast välja ei pääse. Kolmat jagu kodukäijaid ei lase oma ilmumist mingisuguse aja külge siduda. Nad ilmuvad kohe pärast inimese surma ja enne matust ja näitavad endid aastate kaupa pärast matust veel edasi, kui nende kodukäimist kuidagiviisi ei takistata. Niisugust kauakestvat kodukäimist toob meile igal pool silma. Sellepärast võime vaevalt küll tunnistada, et ühes kohas ainult kolme päevalist kodukäimist tunti, teisel aga pikalt rist kodukäimist. Palju enam peame lugu nii mõistma, et ühele kodukäijale pik teisele lühike, iga anti. Mis põhjusel see nii sündis, seda on praegu raskem arutada. Päevaaja peale vaadates peame kodukäija ilmumise ajaks tavalisesti õhtut ja ööd kuke lauluni nimetama. Kukelauluga lõpeb alati kodukäijate võimus maa peal. Kuri kubjas kukk paneb oma lauluga kodukäija alati hauda põgenema. Seda teavad need, keda kodukäija hirmutamas käib ja sellepärast hoiavad nad sagedasti ligidal. Jah, sedagi on juhtunud, et kodukäijast lahti saamise pärast kunstlikult laulma pandi. Teada on ometi ka mõned juhtumised, kus kodukäija päise päeva ajal ilmunud ristil räägitakse kodukäija otse nagu maja vahi ametit või õigem koduhoidja ametit pidanud tulnud keegi majast midagi ära viima, siis tulnud kodukäija varsti hauast välja keelama kui tarvis, ka päise päeva ajal. Inimesed näinud teda isevärki elukana nagu odrakuhila tuule kiirusega mööda lohisevad ja natukese aja pärast jälle kirikuaia poole tagasi ruttavad. Niisugune kodukäija ei käinud muidugi paha pärast, vaid hea pärast. Muidu nähakse kodukäijaid vahel veel päeval, aga enamasti tuleb need päevased ilmumised ennem hulkujataks vaimudeks kui päriskodukäijateks lugeda. Lääne-Nigulas teatakse, et kodukäija iga neljapäeva õhtu kodu käinud. Sedasama kuuleme ristigi kihelkonnas. Alati ei pea kodukäija ometi neljapäevast lugu Haljalas kippuv kodukäija laupäeva õhtul köstri kallale ja kriimustab selle silmad veriseks. Viljandimaal mängib kodukäija kesknädala õhtu oma tükkisid. Saarlased lasevad kodukäija iga esmaspäeva, neljapäeva ja laupäeva õhtu oma tempusid teha. Igas maanurgas tuntakse lugusid, mille järele kodukäija ilma mingisugust vahet tegemata iga päev ilmub. Üle pea ei ole kodukäija ühegi päeva külge köidetud, kui ta ka mõnes kohas iseäranis neljapäeva armastab. Sel põhjusel ei või iialgi kodukäija eest julge olla. Ühest kuninga prouasid, räägitakse, et see ennastvärvidega ja riietega nii osanud muuta, et ta iga päev isemoodi olnud, kes kuninga prouat ainult harva nägi, võis teda vaevalt tunda jälle, nähes nii muutnud ta iga päev oma jumet ja olemist. Kodukäija ometi lööb kasvõi 10 kuninga prouat üle oma moondamistega. Kuningaproua katsus iga päev isemoodi olla, kodukäija ilmub aga mõnikord ühel päeval mitmel näol, pealegi niisugusel näol, missugusel ükski kuninga proua võtku taga kõik kunstid kokku ei saa ilmuda. Sagedasti ilmub kodukäija omal õigel kujul, see on inimese näol niisugusena, nagu inimene surres olnud. Ja niisuguste riietega nagu surnu hauda pandud, siis enamasti valges riides jälle teinekord ei näita kodukäija nii selgesti oma inimese nägu, vaid ilmub enam valgena kujuna otse niisama nagu spiritistid meiegi päevil. Oma kodukäijaid lasevad ette tulla. Kodukäijast näikse välimist inimese kogu, aga ta üksikuid näojooni ei jaksa silm seletada. Niisugusena kujuna lehvib ta edasi, jookseb palju rutlemini, kui inimene vaevalt jaksab koer kodukäija kätte saada. Vahel hüppab kodukäija ainult ühe jala peal, vahel tarvitab mõlemaid, vahel lendab valgete riietega nagu ingel üle välja. Et kodukäijal ingli moodi tiivad olnud, seda pole ma kuulnud. Kodukäija lendamine tähendab niisugusel korral küll seda, et kodukäija edasi läheb, ilma et jalad maha puutuksid. Inimesegi kujugandes moondub kodukäija ennast tihti. Vahel suur, vahel väike, venib väiksest suureks ja kahaneb suurest väikseks. Tihti näitab ta ennast poolikult. Pimedas nähakse, ta kogu võetakse, aga tuli üles, ei leita kodukäijat enam kusagil, Ki kustub, tuli juba kodukäija jälle platsis. Seegas algab kodukäija mõne korra oma kuju koguni ära ja jääb natukeseks ajaks nägematuks. Tavalisest ilmub kodukäija ometi nähtaval kujul.