Vanad egiptlased uskusid, et inimese hing pärast surmaloomades edasi elanud hea inimene heas loomas paha inimene pahas loomas. Meie esivanemad sedasama viisi küll ei arvanud, aga siiski läheb nende arvamine vanade egiptlaste arvamisega omalt jaolt ühte. Meie esivanemad uskusid, näe nimelt seda, et surnute hinged ei, ainult inimeste, vaid ka elajate näol võiksid kodu käima hakata. Mõni ilmus koguni pea inimesena, pea elajana. Korra tuli kodukäija valge tanu peas, pikad paelad, tagamees sassis kodukäija paelast kinni, aga mis sündis nüüd paelad moondasivad endid sarvedeks, kodukäija ise lehmaks. Teise korrastus kodukäija valgekoerana majasse. Kui koera mindi kinni püüdma, moondas koer ennast inimeseks. Väga sagedasti ei näidanud kodukäijaga inimese nägugi, vaid oli loom ja jäi loomaks, see tähendab loomaks kõige sellekordse ilmumise aja. Järgmisel korral võis ta jälle teisel kujul ilmuda. Korra on kodukäija hall härg, korra must kass, korra kõrb, hobune, korra mõni muu loom. Ambla õpetaja annab korra ühele kodukäijale, õigemini hulkujale hingele käsu edes pidi ainult kana ja lambanäol ennast inimestele näidata. Mispärast rahvas kodukäijaid looma näol laseb ilmuda, selle kohta polema, õiget seletust leidnud. Võrumaal ja Peipsi ümber teatakse küll, et kodukäija niisuguse loomana kodu hakanud käima, kui talle peietajal tapetud. Jah, Peipsi ääres räägitakse koguni ka veel seda, et kodukäija peietajal tapetud looma seljas koju sõitnud. Seda seletust võiks muidu üsna heaks pidada, kui ta ainult seda aru ka annaks, miks kodukäija vahel kassi ja koera näol ilmus? Ega võrulased ometi vanal ajal seda maiust taga ajanud, et kas ajakoeri peieteks tapsivad nende küpsist sõivad ja nende rasvast sõrminoolsivad. Hobuseliha söömise võisivad nad veel tatarlaste käest kätte õppida. Aga kelle käest koera- ja kassiliha söömise? Võru linn oli sündimata ja Tartuski puudusid veel kuulsad vorstitegijad. Peale selle ei ilmu kodukäija mõne korra inimesena ega loomana, vaid koguni Iseäralikku moodi. Korra tuleb teine nagu odra Kohilas, korra jälle nagu heinasaad, ajab sädemeid ja suitsu välja. Kas ei peaks viimsel kodukäija kirjeldusel Järvalased tuli hännal võõraks käinud ja tuli hännalt kodukäijale ehteid juurde laenanud olema. Ma tahaksin selle peale hea meelega kihla vedada. Jälle korra ilmub kodukäija nagu valge tomp kase otsas. Nii suur kui hea kass. Jälle korra kuuldakse, kodukäijat hakatakse vaatama, kodukäija moondab ennast munaks ja veereb sängi alla. Põltsamaa lossis paneb kodukäija kuninga Magnuse puukingad, mis seal praegu veel alal hoitakse mööda tuba liikuma, saadab need nimelt nurgast välja mõne korra nähtud, aga ka ilusat naisterahvast nende kingadega käivad. Mängisid mõnikord ka kassipojad, ehk teisel puhul jälle hiired nende puukingadega ja aitasid kodukäijat paremini kolli teha. Ilmub kodukäija inimese näol, siis kõneleb ta ka nagu inimene. Sagedasti juhtub, aga seda, et kodukäija kõneledes niisugust rääkimist avaldab, kellest arvata võib, et ta seda enne sugugi pole mõistnud, vaid alles Vändras õppinud. Teinekord tuletab kodukäija rääkimine kolme õde meelde, kes peigmeest ilmaaegu ootasid või õigemini, kelle peigmehed kohe ära jäid. Niipea, kui nad õdede rääkimist kuulevad, kes vaest err ja kaad nii vihkasid, et nad neid iialgi suu ehivad. Mitmed kodukäijad kõnelevad ometi niisama selgesti nagu muud inimesed. Muidu kuulame kodukäija kohta veel tal üks külg, valge, teine must olla, mõnel korral koguni üks jalg sinine, teine punane. Kodukäija jälgede kohta teatakse Järvamaal, et need nagu kepijäljed olla. Viljandi ja Saaremaal, aga nagu hobusejäljed kihelkonnas aga nagu lamba ja hanejäljed. Mis teeb kodukäija? Kui toas istume, tunneme puude liikumisest ära, et väljas tuul puhub. Tuult ennast ei näe, meie aga mitte tihti ei nähta kodukäijat, aga märgid annavad ligi olemisest ometi tunnistust. Teinekord ilmub kodukäija jälle kõikide nähes ja teeb avalikult oma tüka. Tavalisesti avaldab kodukäija oma ligi olemist kolistamisega. Mõnegi korra kuuldakse, kolinud kaua aega, aga kolina tegija kodukäija ise ei näita ennast mitte siiski ainult kolina tegemisega, kodukäija ei lepi ta tegevuse, piir ulatab palju kaugemale. On kodukäijal paha tuju, siis ei mõista nalja. Ükski maja riist ei leia ta ees armu. Ta loobib istmeid, toolisid Penkisid siia ja sinna, lauad lükkab põrandalt nurka ka paneb kõik asjad toas liikuma. Pärnumaal loopinud korra kodukäija peale selle laest kartuhvleid ja potitükk alla. Ja ometi leitud laes mingisugust auku. Häda Päivi kodukäija poolt saab sagedasti vaene keris näha. Mõne korra läheb kodukäija muidu ahju peale või kerisele istuma. Korra tulevad surnumatja surnuaialt koju. Kodu jõudes näevad nad see, keda nad praegu matnud, istub juba ahju peal ja soojendab ennast. Korra jälle mängib ahju peal torupilli. Ahju peal vagusi istumist ei pea kodukäija siiski oma armsamaks tööks. Palju enam armastab ta tegevust ja põllutöö pakuvad talle kerisekivid, neid võtab kodukäija ja loobib keriselt põrandale maha. Juhtub kodukäijale paha tuju, katsub ta kive inimeste pihta visata. Seal ei aita muu nõu, kui katsuvad putkama, saad. Enamasti tuuakse niisugusel korral õpetaja kodukäijat keelma, kerist lõhkumast hakkab aga õpetaja kodukäijat manitsema. Vihastab kodukäija, võtab kivi kätte ja ei pea sest sugugi lugu, kelle pihta kivi satub. Sarnasel korral peab õpetaja Ki kodukäija ees taganema sest ega õpetaja ei pealuu ja keharauast ei ole kellelegi kerisigini viga ei tee. Juhtub ju sedagi, et kerisekivi Rauagi mõlki lööb, kui raud oma paksusega ei tohi kiidelda. Kodukäija mängib nii kaua, siis keris kividega oma mängu, kui seda ise heaks arvab. Vahel viskab väikseid kive keriselt sööjatele söögikaussi ehk sööb kerisel pererahvavorstid ära. Keriselt astub kodukäija mõne korra koldele ja puhub sealt tuhatuppa laiali. Ehk läheb koguni lae peale ja viskab lae pealt liiva tuppa alla. Siiski mitte ainult eluta asjadega ei mängi kodukäija sedaviisi. Pahal tujul kipub ta koguni inimeste kallale. Magajaid näpistab ta voodis lapsi jälle viskab ta voodist põrandale maha. Vahel teeb ta sarnaseid tükke, ainult pimedas võetakse tuli üles, siis kaob kodukäija kohe ära. Nii kipub ta inimestele tavalisesti pimedas tüli tegema. Õieti sagedasti pane ta tules toas midagi tähele. Teeb oma tempusid edasi, ükskõik, kas toas tuld ehk ei. Vahel jälle keelab kodukäija tuld üles võtmast, et toasolijad teda liialt kartma ei hakkaks. Ehk jälle, kus tuli toas põleb, tuleb kodukäija ja kustutab tule ära. Lihtviisil ei või keelda kodukäijat tuppa pääsemast, teda ei pea tihti Raudega müür kinni. Kui ta tuleb, tuleb ta vahel kange, mühinaga kange tuulega. Lukus uksed lähevad täies iseenesest lahti, kellest mööda läheb, see tunneb, nagu oleks külm tast üle käinud. Mitte ainult toas ei pea kodukäija oma mänge. Niisama nagu tuba armastab ta ka rehealust. Siin päästab ta loomad kütkest lahti, kui need seal lahti on, kihutab neid taga, veab vankrit välja. Lükka Pastjad ümber, pillub põud laiali ja nõnda edasi. Mõnikord hakkab kangesti loomi vaevama korra läinud kodukäija loomade kallale ja kiskunud ühe musta lamba nii paljaks. Villakarvagi lambale selga ei jäänud. Teise korra läinud noormees laudilt loomadele heinu alla viskama. Kodukäija ema, seal aga ees. See pojale kohe ütlema. Härra tulepojuke, ma viskan ise heinu laudilt alla. Ja Eino sadanud laudilt maha, nii, mis küll saanud kõigi sarnaste pahade kodukäijate tegude üle. Elumajas kuuleme kahesuguseid arvamisi. Vahel räägitakse, et kodukäija öösel palju pahategijaga, kui hommikul seda paha mindi üle vaatama, siis leiti kõik jälle vanamoodi. Nii, näituseks oli nurka tõugatud laud jälle sellesama koha peal, kust kodukäija ta nurka tõuganud. Kummuli pöördud riistad jälle õigel kohal kütkest lahti päästetud, loomad jälle kütkes ja nõnda edasi. Kodukäija ei ilmu mitte üksi kodus, vaid niisama tihti iga väljas. Vahel nähakse kodukäija tulemist ju kaugelt, vahel ilmub taaga nagu maa seest. Korra tõusis kodukäija maa seest ülesse, lühikene hall kuub seljas, vasknööbid ees valge torujas müts peas, läks kärmesti edasi, aga ei liiguta Tõnud ometi jalgu. Ehk jälle tuleb takka kellelegi järele ja ähib ise. Jää. Vahel laulab tulles küll, hüppan ja kargan. Pikti oli Päinurme üks kapukas jalas. Ja jälle mõne korra tulevad kodukäijad mitmekesi, kepid käes ja hüüavad ise allo. Allo. Korra ilmub kodukäija mesipuu kaenlasse, pakub vastutulijale met. Korra jälle õllekann käes ja pakub õlut. Vahel kõnnid mööda põldu, sahad seljas, ehk vaatab põlluääre säkkeid sahku. Korra jälle kõnnib kõrtsi ümber ei julge sisse minna, sest kõrtsis palju rahvast. Teise korra lükkab kõrtsi ees kõik koormad ümber. Mehed jäänud valvama näinud tulnud metsast pikkade sammudega silmad nagu tulesöed peas. Mehed karanud kallale, võtnud kinni viinud kõrtsi. Vahel jookseb kodukäija koerakutsika viisi hobuse kõrvas ega karda piitsagi. Vahel jälle istub koguni vankrisse ehk rekka sõidab teekäijaga, ühes on aga keegi teel kodukäija vasta kuri, siis teeb see hõlpsasti mõne tüki ära. Korra käsib mees kodukäijal teelt eest ära minna, kodukäijaga hakkab rattasse kinni ja tõmbab lopsti ratta alt ära. Kodukäija avaldab sagedasti koledat jõudu ja üleloomulist võimu. Korra saab mees kodukäijaga kokku. Mees nõuab, et kodukäija teelt kõrvale astuks. Kodukäija ei pane nõudmis tähele, mees tõukab kodukäijat. Tüli tõuseb. Mees tõmbab kirve kätte, aga kirves kaob käest ära. Mees hakkab piimapütiga peksma, aga pütt laguneb käest. Vahel katsutakse aia roigastega ja teivastega kodukäija kallale minna. Aga kodukäija murrab jämeda Troikad katki, just nagu oleksivad need vitsa. Raud. Ülepea ei ole hõlpus kodukäijaga tülitseda ehk maadelda võid kipub alati kodukäija kätte jääma. Hädaga pääseb, kui hunti appi hüütakse, ehk kui vaadeldes kuu poole pöördutakse. Niikaua kui kodukäija peal kaalub võid tema poole maadleja jääb ikka kodukäija alla, oskab ometi maadleja ennast kuu poole hoida, siis ei aita kodukäija surra midagi. Võit jääb maadlejale. Korra sattunud üks köster kodukäija kimpu. Köster ei tundnud üleval nimetatud kooku pikkade küüntega kraapinud kodukäija köstri näo veriseks ja hammustanud viimaks köstri nina peast ära. Kui kodukäija muidu kellelegi kimpu satub, pigistab ta nii inimese käsi käes, üsna ragisevad kavalas tantsust. Räägitakse, et Hans kodukäija kanget jõudu tundes enesele raudkinda lasknud teha ja selle kodukäija peost pistnud, kui seda kätt nõudnud kodukäija pigistanud nii mis raud ragisenud. Ants aga ei tundnud mingisugust häda. Tihti käib kodukäija püüd selle peale inimese hinge võtta, kui tähendatud inimene kuidagiviisi kodukäijat pahandanud. Herra tahab kutsari vardasse ajada ja ära küpsetada, kui kutsar herra seitsmeks aastaks hauda kinni pannud. Mõne korra ei räägita kõige vähemat mingisugusest isa äralikust põhjusest vaid nimetatakse aga, et kodukäija inimest ära tahtnud murda. Mitu korda kipub kodukäija just selle kallale, kes ta surnukeha hauda viib. Kodukäija kargab kirstust välja ja tungib Me kauale. Õnneks on mets ligidal ja mees pääseb puu otsa ronima. Kodukäija puu otsa üles ei roni, kellaga hakkab ta puud alt katki närima. Mees hüppab üleval teise puu otsa veel mitu puud närib kodukäija sedaviisi katki, kuni mehele viimaks pääsemine tuleb. Ülepea tuletab kodukäija loomus tihti vanapagana loomust meelde ja kodukäija teod lähevad mõnegi korra vanapagana tegudega ühte. Kodukäija tõmbab vahel hammastest niisama tuld nagu vanapagan. Kurjad inimesed teavad kodukäijaks saamist ju ette ära. Mõni inimene ähvardab pärast surma kodukäijaks saades tulla ja neid, kes teda eluajal pahandanud, ära murda. Enamasti oskavad aga need, keda sedaviisi lubatud ära murda, ette vaadata, nii, et nad kodukäija tagakiusamisest ära pääsevad. Viimaks saagu veel tähendatud, et kodukäija mõne korra inimeste palvel käib. Seda juhtub, kui kodukäija midagi tarvitab. Tuttav on, et need, kes iseendid tapnud, sedasi asja tulevad nõudma, millega nad oma elu võtnud. Räägitakse aga ka niisugust lugu, et kodukäija korduvalt kindaid ja kapettaid tulnud paluma, kaebanud väeti, et külm ta sõrmed ja varbad tahta ära võtta niipea kui soovitud jala ja käevarjud saanud läinud kodu käia oma teed. Vaikida ei või me kodukäijate pidudest. Neid peavad nad tavaliselt kas kirikus, kabelis, surnukambri, sek muus niisuguses paigas. Seal viidavad nad oma aega kaardi mängimisega ehk tantsuga, kuni kukk nad viimaks Auda kohutab. Enamasti langevad sarnased pidupidajad, mõisnikud ja suuremad meeste kilda. Et kodukäija oma loomu poolest nii tihti vanapagana loomuga ühte läheb, võime kergelt mõista, miks teda veel meie päevilgi kangesti kardetakse. Jaan Jung räägib, et aastad, et 60 tagasi inimesed kodukäija ees nii suurt hirmu tundnud, et keegi päisel päeval üksi kusagil ei julgenud minna. Veel vähem ööse kui päeva ajalgi mõnda valget riietega inimest valget hoost muud looma üksikult nähtud olnud kisendamine lahti koolias tuleb. Küll on kodukäija kartmine päeva ajal nüüd kadunud, aga öösel teeb kuri loom kartlikudele meiegi päevil ikka veel kolli. Küll. Lõpuks ei tohime nimetamata jätta, et mõned kodukäija hirmsad tükid küll vist vanapagana süüks langevad. Lugu on niisugune, et vanapagan kurjadele inimestele esimesel ööl pärast surma naha katsub seljast ära kiskuda ja ise selle naha sisse pugeda. Vanapagana sulased lähevad seni surnuhingega oma teed. Sedaviisi surnunaha sisse jäädes hakkab vanapagan teisel ja kolmandal öösel kodu käima. Kes teab, ehk saadab niisugusel korral kodukäija vanapagan mõnegi hirmsa töö kordamis, muidu lihtkodukäija paturegistrisse üles pannakse. Niisugust vanapagana tempu tuntakse aga väga hästi ja valvatakse ikka surnud hoolega, et vanapagan surnud nahka seljast ära ei võtaks ka ise selle naha sissepoeks sünnib ometi sarnane lugu, siis katsutakse keeva veega hobusesõnnikuga ja nõnda edasi vanale paganale puusärgis palav Põrgut valmistada, nii et vanast paganast sinine suits välja käib ja vanapagan kisendades punuma pistab. Kui ta mehike veel üle pea eluga pääseb. Parem hoida, kui hoiata ütleb tuttav vanasõna. Selle vanasõna tähtsust tundsid esivanemad väga hästi. Küll teadsid nad abinõusid kodukäija kaotamise vasta. Siiski arvasid nad paremaks selle eest aegsasti hoolt kanda, et surnu üle pea ei hakkaks kodu käima. Väga mitmesugusid, kuntsisid, pruugivad saarlased selle vastu, et surnu rahulikult hauda jääks. Puusärki pannes antakse surnule kõik elus tarvilikud asjad kaasa. Iga surnu saab raha rinna peale. Selle rahaga peab teises ilmas ostma, mis tarvis. Tihti pannakse ka leib ja viinapudel kirstu. Viinapudel peaaegu alati raha ja viinapudelipanemist kuuleme aga üsna üleüldse suureltki maalt niisama ka raamatupanemist rinna peale. Saarlased kingivad surnule veel sellesama nõela, millega ta riideid õmmeldud ja tüki lõnga etalon tulevas elus riideid võiks paigata priiuse tuleku ajal veel pandud peale selle peahari ja kirveski puusärki öeldud, mine nüüd teise ilma ja valitseja seal sakste üle, nagu need siin sinu üle valitsesid. Sai nüüd surnu kõik tarvilikud asjad kaasa, siis ei pruukinud ta enam koju tulla, neid teistelt nõudma. Kui surnuõueväravast välja viiakse, visatakse talle väravast kapaga vett järele. Sedaviisi kodukäijal meri ees ei pääse enam tagasi. Ka visatakse kolm korda tuhka surnule väravast järele. Ja peale selle pannakse puusärgi juurde veel viht. Kas surnuvihaga ennast hauas peab lihtlema või mõnda muud tegema? Selle kohta puuduvad teated jälle, teisal tehakse seitse risti, iga ukse akna värava läve ja nõnda edasi peale siis ei pääse kodukäija tuppa. Sarnaste ristide tegemist, kuuleme läänest harjust Pärnu ja Viljandimaalt ja veel mujaltki. Nõida ehk tarka veetakse kolm korda ümber haua vastupäeva nimelt mõnikord ei aidata see kook ometi mitega kummuli hauda panemine, mida üleüldse tuntakse näituseks viidud koki Juhan kaks korda ümber raua siis aga läinud puusärk nii raskeks, et enam ei jõutud kanda pandud kummuli hauda ja kolm suurt kivi haua peale. Sellegipoolest tunud hauast välja ja hakanud jõululaupäeva õhtul kiviaeda maha kiskuma. Kirikuaialt tagasi tulles lõigatakse tee äärde puude koore, siis ristid. Atla ja Karala tee ääres kihelkonnas on mõned puud nii ristisid täis, et kusagil enam tühja paika ei leita. Iga matuseline teeb risti. Need ristid hoiavad surnud tagasi tulemast, sest surnu tuleb alati sedasama teed tagasi, kust teda ära viidud. Ristide juurde on tihti veel õuemärgid lõigatud. Nende õuemärkide abil saab teada, kui mitu surnud kellelegi talust surnuaiale viidud. Läänest leiame palju samu pruukisid, mis saarestki. Väravast välja viies visatakse surnule toobiga õlut ehk klaasiga viina järele. Puusärgi laastud viiakse aianurka hunnikusse. Jälle teisal põletatakse laastud iseäralik, kus kohas ära ristisid, teevad läänlased niisama rohkesti nagu naabrid. Saarlasedki. Surnule pannakse pühapäevased riided selga, muidu tuleks hauast tagasi neid nõudma. Paiguti pannakse muude asjade kõrval raha ja tubakakott puusärki kaasa. Viljandimaalt teame Tarvastus surnule pesuvesi südame kohal, laua alla pandi aga viht puusärki kaasa anti pat külas visati surnule mõnesuguseid terariistu järele. Ja peale selle lõikasivad matuselised pat külas Risti kuus ja siis ristisid rüüpasivad märjukest ja ülendasivad sealjuures hinge ja alandasivad patu. Pilistveres suitsetatakse surnu väljaviimise järele, kadakatega tuba. Kadakamarjadele on ristotsas. See rist peab kodukäimist keelma. Ja peale selle tehakse pesuvesi, millega surnud, pestud uuesti tuliseks ja visatakse tullist vett mööda seinu. Põrandale ukse alla tehakse kolm risti maha. Mõni lõikab ka Baku peale, kolm risti. Neistristidest ei saa kodukäija üle. Hauale löödi Tarvastus, kadakas kepiga kolm korda risti. Virumaal pannakse hõbevalged surnupesuvee sisse ja seotakse punane villane lõng surnu parema jala suure varba ümber suka sisse. Peale selle tõmmatakse nöör kinganõelale taha ja käiakse sellega kolm korda vastupäeva ümber toa. Surnuaialt tagasi tulles viskavad matuselised esimesel sillal ehk trummil surnuvankril ehk reelt, et need ülejäänud maha, mis puusärgi all olnud. Kodu käima hakates ei pääse surnusest kohast, kuhu õled maha visatud edasi ja tee kõrva seisada kraavist ehk ojast üle. Jõhvis jälle sõidetakse tee peal kolm korda ratast moodi risti surnuga. Muidu arvatakse jõhvised väiksele surnule väike loom suurele surnule suur loom tarvis ära tappa. Loomade tapmine on üleüldine, aga igal pool ei tehta selget vahet väikse ja suure surnu vahel. Loom peab ometi tapetud saama, sest tapmine hoiab kodukäimise eemale. Herneste keetmine ja söömine on üleüldine. Jõhvis võetakse aga herneid surnuaeda kaasa ja pannakse ka kirstu peale. Risti juurde tehakse auke, pannakse rahaauku, kes surnud saatmast ehk vaatamas tulevad, panevad käed vastu ahjunurka. Peale selle peetakse surnusaatmise teel hobune kinni, kui hobune ise seisma jäänud ja tehakse tee äärde puukoorde rist. Väikses Maarjas topitakse kui surnu majast välja viidud kõik praod ja augud kinni, siis ei pääse kodukäija talusse sisse. Surnusaatmisel tehakse igal teeharul puukoorde rist. Järvamaal hamblas sõidetakse surnuga ümber puude ja kivide ja riisutakse siis rehaga jäljed kinni. Ometi ei aidata see kõik viga korra. Andide peale. Santidele pannakse suurt rõhku. Korra unustanud, üks Messantidel, anda kohe ilmunud kodukäija, ütelnud too mulle süüa. Mul kõht tühi. Harjumaalt kuuleme ka tuttavat naela löömist läves, aga harjakad lisavad sinna veel üht ja teist juurde. Risti kihelkonnas lüüakse nael ukse, siis surnu väljaviimise järel. Kirstu kinnilöömise ajal lööb igaüks veel naela pihta. Kui keegi ise ei oska lüüa nagu väiksed lapsed siis hoiab vanem inimene nende kätt kinni ja laseb sedaviisi lüüa. Surnu matmise juures tehakse veel mõnesuguseid temposid, aga Need jätame siin kirjeldamata, sest neist ei ütelda selgesti, et need kodukäimise vastu on. Siin saavad ainult need tähendatud, mis kodukäimist arvatakse eemal hoidvat. Sarnastest nimetame veel mõned Wiedemanni raamatu järele. Surnupuusärgi Mõet pannakse puusärki teel naelutatakse pisukene ristike ühe puu külge ja soola riputatakse hauda. Surnukeha raputatakse üle kivide sõites. Seega loodetakse surnupea uimaseks minevateta kojutuleku tee ära unustaks. Jaan Jung teab rääkida, et surnule paberitükike südame kohta pannakse. See sünnib selle sihiga, et kui Peetrus surnu käest passi küsib tal siis pass ette oleks näidata ega pruugiks seda otsima tulla. Et Peetrus passinõudeks tehakse, tunnistab, et viin viis ristiusu mõjul sündinud. Ennemuistne maamees ei võinud ju Peetrusest midagi teada.