Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Majandusleht Wall Street Journal kirjutab Christoph kohmurest, mida viimase aja edusammud ei tehisintellekti vallas peaks inimestes põhjustama või siis mitte lubatud tulevikku vaatamine olla kõikidel töönägija ja kuulutaja. Tehnoloogilise tuleviku teemal on aga iseloomulik kaotada maailmast hallimad toonid ja polariseeri arvajad kahte mustvalgesse leeri. Ühed hoiatavad uute riskidest, kuid teised ei suuda uue põlvkonna tehnoloogiat äragi oodata. Neist esimesed murelikumalt pakuvad tehisintellekti arendamisele välja piiravaid kontrollivaid mehhanisme. Muuhulgas kutsusid mitmed teadlased ja arvamusliidrid hoiduma rakendamast tehisintellekti inimesteta miseks. Kõrgema hirmuläve ja optimistliku kallutatusega. Teadlased ning arvamusliidrid pakuvad vastukaaluks rahustavaid lubadusi, et kõik läheb hästi ja inimene jääb endiselt olukorda valitsema, sealjuures rõõmsalt uudseid hüvesid tarbides. Nagu öeldud, tõde ei hooli ennustustest. Seetõttu sobib mänguplatsile lisada kolmandana Christoph Kochi tee, mis lähtub võimalikust probleemsest stsenaariumist. Selle asemel, et muretseda ja piirata tehnoloogia arengut peaksime valima konstruktiivse tee ja samaaegselt avama teise arengusuunad. Selleks oleks inimese võimekuse parendamine. Sest kui tehisintellekt püüab neist nodikuses mööduda, peame ise nutikamaks tegema tema artikli pealkiri sisaldabki mõtet, et vajame paremat, see tähendab kõrgtehnoloogilist aju. Autor osutab, et teadupäraselt Ta on valguse liikumise kiirust piiritletud, aga asjadest arusaamisel puudub teoreetiline piir. Kuigi instinil oli samal teemal oma arvamus, pidades piirituks nähtuseks hoopiski inimlikku rumalust. Jätkem targale mehele eksimisvõimalus ja mõtelge koos Kristofeliga, et kui arvutipõhine mõistus avardub koos protsessorite, võimekuse ja algoritmide kavalusega Peaks sama olema võimalik teha ju ka inimese ajuga. Inimese puhul on traditsiooniliseks aju võimekuse suurendamise meetodiks olnud õppimine. Sellele aga kulub liiga palju aega, mida kõik nagunii õppimisel ei kasutaks oma võimete piiratusele viidates. Christoph loodab olukorda parandada. Rajades väite mitmele täna peamiselt veel eksperimentaalses staadiumis uudsele aju mõjutamise ideele ja tehnoloogiale. Näiteks elektriväljaga transkreniaalse ehk suurte elektromagnetitega koljut läbistava neurostimulatsiooni tulemusel on saadud huvitavaid haju plastilisusele ehk rakkudevaheliste uute ühenduste tekkele viitavaid tulemusi. Sel moel on püütud parandada nii joonistamisoskust, golfilööke kui klaverimängu. Need tulemused toidavad õppimisvõime kiirendamise võimalikkuse lootust. Analoogselt võib õppimisele abi saada magamisega kolju pinnalt aju elektrilisi signaale lugema ja analüüsima. Ning neid kasulikkus suunas suurendava tehnoloogia abil. Radikaalse mõttest õppimisvõime mõjutamise meetmetest oleks operatiivne elektroodidega. Aju struktuuri ja talitluse sekkumine traumajärgse liikumisvõime kaotusega haigete puhul ongi õnnestunud elektroodide abil täpseid rakustruktuuri mõjutades liigutada trauma tõttu tahtel enam mitte kuuletuvad jäsemeid. Ja siin juhivad inimese liigutusi, siis arvutisignaalid esialgu kohmakalt, aga tulevikus peaks võimekus kindlasti paranema ja arvuti juhendama juba mõtlemisprotsessidega. Töö aju uurimisel on intensiivne ja viljakas ning nüüd ongi paras aeg märkida, et artikli kirjutanud Christoph. On ise ajuuuringute keskuse juht ja valdkonnas tunnustatud teadlane. Lisaks on ta optimist, kes usub, et taju avardamine tehnoloogia abil on reaalne. Ja ta peab võimalikuks stsenaariumit, milles inimene mõtleb tekstile, mille siis ajus olev kiip näiteks Vikipeedia lehelt ja siirdub. Välgukiirusel inimesena nägemisvälja, kus siis siirdukt tema mällu. Teise stsenaariumi peate võimalikuks. Kahe ja enama inimese ajupotentsiaali ühendamise. Ühtsesse rühma mõtlemise protsessi mis tunduks kõigile osapooltele ühe ajuna neuroloog, väidabki, et optimismiks on põhjust. Paraku avaldati just äsja ühe uuringu tulemused, mis peaks põhjustama vastupidist muret. Selgub, et kõrgema IQ-ga inimesi ähvardavad. Mitmed vaimse terviseriskid, umbes viiendikul esineb sagedamini Hännistuse ja hirmuhäireid. Nad kannatavad sagedamini kroonilist stressi, kuna kõrgenenud kognitiivse võimekuse tõttu kipuvad keskkonnasündmustele nii emotsionaalselt kui käitumuslikult üle reageerima. Mis omakorda mõjub päästik sündmusena immuunsüsteemile ja selle kaudu, soodustab mitmete haiguste teket. Järelikult peame südant vaevama lisaks tehisintellekt. Riskidele ka liigse inimnutikuse murelike tagajärgede pärast. Ja ilmselt on need kaks asja omavahel seotud.