Ivo, sa tead, et biorgil tuleb varsti uus album välja või ei teadnud seda nii super super kõheda profiilipildi endale Facebooki ja, ja siis ütles, et see on tema uue albumikaasma hakkasin kohe kartma. Okei. Halloweenil sobilik. Tere, minu nimi on Ivo krustak, tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet Birk kulturistid. Pirkul turistidega ei tulnud välja, seal on see ka täht lõpuseks, kerku, jahvata sängi, Berkulistiti Türkulistid. Kas või oleks väga lahe, kui meil saatel oleks mingisugune selge fookus, mingi hästi konkreetne spetsiifiline fookus, sest tänapäeva maailmas, kus kus valitseb info üleküllus ja meediaportaalid, paiskavad sulle uudiseid läbisegi eri kategooriatest ja see kõik on kokku niisugune ebamäärane sihuke nagu sigrimigri, et siis kui kuskil on mingid spetsialistid nagu mingisugused nagu mingid teemanti mehed, vaata, kes nagu nokitsevad nende üksikute teemantidega. Me võtaksime ühe teemanti ja näiteks võiks olla Birk. Juba saate alguses ütlesin, et tal on uus profiilipilt, on ju. Et äkki see on uue epohhi alguses praegu meie saatesarja võtangi tõrkul turistid ja me räägime ainult pürgist. See noh, ütleme see hästi tugeva fookuse saamine eeldaks seda, nagu sa juba ütlesid, et on kuskil mingid spetsialistid, eks ole, et siis siin saates peaksidki olema justkui mingid siuksed, väga pädevad inimesed, aga nagu me selle saate jooksul oleme juba selgusele jõudnud, see oli vist, eks ole, nüüd eelviimane saade, kus me leidsime, et tegelikult me ei tea väga mitte midagi. Et selle sellepärast me olemegi nii laiali ja nii igasuguste teemade sees, et siis vähemalt jääb selline näiline mulje, et kuna me räägime paljudest asjadest, siis me justkui oleme nagu targad inimesed, aga. Aga pädevus tulebki ju kogemusega ja ja selles mõttes see nõuab siukest järjekindlust, järjepidevust ja pühendumist. Nii et kui ma nüüd ise astuksime sellelt sigrimigri karusellilt maha jaa, süveneksimegi ühele asjale, siis ma arvan, et noh, viie aasta pärast oleksime me väga pädevad kõige kõigil teemadel, mis puudutavad biorki. Jah, viie aastaga, Me võiksime olla Eesti parimat Birgi spetsialistidel selles suhtes Ja mõtle, kui see asi lõpeks sellega, et Pirkkan lõpuks meil siin stuudios külas tuleb spetsiaalselt Islandilt lendab kohale siia R2 stuudiosse Gonsiori tänavale Tallinnasse veedab meiega siin aega. Me lähme siia R2 kööki, joome koos teed või kohvi, võib-olla küpsiseid, sest ta pakub meile võib mingit islandi toitu mingit vaala vaatama, kas sa või hülgekeelt hülgehambaid, hülgehambasuppi nad ei kõla nagu islandi toidudega, okei. Kõlavat küll, kusjuures, sest et ma. Seda haikala liha, mis on liiva alla maetud. Ära anna hermenteerunud just näiteks see on väga Islandlik, miks siis hülgehambad ei võiks olla Islandlik toit? Pürgi kodus kusjuures on rep mille käsipuu on tehtud vaala ribi kontidest. Vaata siin ongi see probleem, et sellel saatel, mida sa praegu pidžidsin, selle asemel, et popkulturistid tundub olevat selline hästi loogiline lõpp ja mingisugune eesmärk, mille poole töötada, et me nagu kogu aeg harime ennast, tegeleme sellega, et me oleksime parimad pürgi spetsialistid Eestis ja siis üks päev tõesti on Pirkme stuudios ja siis järsku, et järsku tekib selline olukord, et mis siis nüüd, mis siis edasi saab. Ja siis nagu on niisugune tunne, et justkui peakski pillid kotti panevad sellise eba pärasuse juures ma arvan, et me võime hõljuda jube pikka aega, kuni ma ütle enam lõpuks üldse relevantsed ei ole. Aga samas, see on ka väga äge, kui sa nagu mõne hea sarja puhul vaata et kui on lõpp, siis on lõpp. Et ei ole mingisugust venitamist, et vaatajanumbrid olid nii kõrge, toome, saaksime siit veel raha koorida. Lõpetad ära siis, kui on lõpetamise aeg ja, ja ongi konkreetne lõpp-punkt kohtume pürgiga, ongi kõik kõigi tegelikult muidugi mu sõbrad, kes on erinevatel aegadel Islandil elanud erinevatel põhjustel on vist kõik pürgiga varem või hiljem kohtunud, sest et teatavasti nii see, nii see läheb. Kui sa vaatad Islandile, siis lõpuks sa näed ikkagi kõik need muusikud ära seal ja kõik kõik teised inimesed ka, et see ei võta väga palju aega, et kohtuda kõigi Islandlastega. Selles suhtes ma ei, mulle väga meeldib kerkaga, mulle ilmselt ei meeldi Pirk nii väga, et et viis aastat võta oma elust ja nüüd pühenduda ainult tema tema uurimisele temast rääkimisele, samas mis mulle tõesti väga meeldis, oli teie viimane saade Türgiga. Sina ja Helene Vetik arutasite disainiküsimusi ja mul oli, mul oli üks väga spetsiifiline kommentaar, mis ma tahtsin teha kogu selle arutelu pealt, seal tuli mingi hetk välja selline selline mõttetera justkui, et et noh, disainer olla ühiskonnas, kus kus on nii palju nagu jutumärkides olulisemaid ame tegelikult justkui politseinikud ja kiirabitöötajad, et see, see on nagu selline selline ühiskonnad, sügav vajadus, et siis nagu disain on selline noh, naiste häält teeme maailm ilusamaks. Aga, aga ma olen sellele nagu fundamentaalselt vastu, et minu meelest hea disain on, on sama oluline kui, kui hea kiirabitöötaja või noh, selles suhtes, et et noh, kui me mõtleme sellelegi, et näiteks kuidas üldse meditsiin toimib, siis meditsiin põhineb ikkagi heal disainile. Need aparaadid, mida kasutatakse, peavad olema hästi disainitud selleks, et neid hädaolu võras võimalikult kergesti kasutada. Ravimitel olev info peab olema võimalikult selgesti loetav ja arusaadav selleks, et, et patsiendil oleks võimalik noh, vajalik info väga kiirelt kätte saada ja nendes ja nii edasi, et tegelikult see maailm toimib tänu sellele, et on hästi disainitud ja vahel väga-väga-väga suured ja, ja nagu keerulised vead tekivad sellepärast et disain on halvasti tehtud, nii et ma paneksin nagu ühele tasemele. See kõhklus tulenebki sellest, et disaini puhul ei ole kasutegur mõõdetav, lõpuks. Meditsiinis sul on, Sul on mõõdetav see, mitu elusa päästad aasta jooksul või ei päästa. Aga disaini puhul sa ei saa öelda tegelikult, mis on see kasu protsent või mis on see kasuteguri indeks mis suurenes, või vähenes tänu sellele, et mingi aparaat oli, saade oli, oli disainitud nii või siis naa. Ehk siis ebamäärasus alati jääb ja lõpuks see, millele disainer saab lootma jääda, ongi mingisugune eneseusk, mingi oma intuitsioon ja lihtsalt teiste õlalepatsutuse, eks ole, nagu Heleene puhul, kes siis on, räägime oma popkulturistid, erikorrespondendid, Helene Vetik, kust, kes oli eelmises saates külas asendamas Ivot ja kes hakkab aeg-ajalt meil ikka siin stuudios ka käima, kuna ta meie erikorrespondent, et sai räägitud disainis, keda huvitab, saab kuulata järele selle saate. Aga Ivo, sul on selline nagu, et sa tahad lisada siia midagi ei taha, ei taha ka ilusasti öeldud, tead mis ei ole ammu-ammu sellest ajast saadik, kui me istusime su elutoas ja seda saadet tegime, me ei ole kasutanud vahe kõlli. Ma nüüd. Kasutad meie vahe kõlli, sest et milleks neil muidu siin on? Spetsialiseerumised issand jumal, sõitsin niimoodi sisse, vale, sorri kõvasti tegema. Et siis see oli siuke bluuper hetk praegu. Ivo, kas sa tead, et need inimesed, kes ei spetsialiseerub ja need, kes lasevad selle sigrimigri karussellil end muudkui keerutada. Et need inimesed kannatavad tegelikult palju ja nad ei pruugi ise aru saada, et nad kannatavad, aga inimesed, kes on olnud kogu seal sigrimigri tekitamise juures, kes on selle algpõhjustajad mõnes mõttes on nüüd vaikselt jõudnud arusaamani, et ei ole mõtet sellel tõmblemisel sellel info müral ja sellel pideval laikimisel ja follow misel. Jutt käib siis tegelikult, et ühest palju kõneainet pakkunud Guardiani artiklist pealkirjaga armains kämbi Haydžeakt mis kõlab väga nagu siukse paranoilise vandenõuteooria liku pealkirjana või siukse nagu hüüatusena. See artikkel, artikli autor on pool levis, nagu ma ütlesin, see ilmus Kadienisega tegelikult käesoleval nädalal. Ja praegu meil on siis novembri algus, eks ole, novembril, et siin käesoleval nädalal ilmus seesama artikkel ka Eesti Ekspressis tõlgituna. Nii et paljud inimesed on pidanud seda artiklit piisavalt oluliseks, et seda levitada nii palju kui võimalik. Ja ka mind see artikkel kõnetas, tegelikult päris sügavalt, puudutas täpselt seda teemat, mille kallal me sinuga iga päev tegelikult juurdleme ja mille millest me oleme ka rääkinud, ehk siis sellest, kuidas sotsiaalmeedia tegelikult õgib väga väärtuslikku aega meie elust ja, ja mitte ainult meie aega, vaid ka meie tähelepanu õgib meie tervemaid emotsioone vahetades neid millegi halvema vastu ja nii edasi, ühesõnaga tõmbab meid mingisse rattasse. Ja vastupidiselt sellele pealkirjale, mis kõlab väga kuidagi niimoodi paranoilised niimoodi, nagu ma ütlesin, vandenõuteooria likult, siis tegelikult see sisu on vägagi kaalutletud ja sihuke mõnusalt, et ülevaatlik nimelt artikli autor on kohtunud siis Facebook'i laik nupu leiutajaga, näiteks ta on kohtunud inimestega, kes on olnud Google'is tähtsad otsustajad või tähtsad programmeerijad. Ja ja järjest siis uurinud neilt, et miks see nii on, et just need inimesed on järk-järgult eemaldanud ennast sotsiaalmeedias tegelikult ja kõik, nad ei ole läinud päris nii kaugele et nad on oma kontod näiteks kustutanud päris, aga nad on seadnud endale näiteks mingeid väga ranged piirangud, et näiteks, et lasevad sotsiaalmeediat üle vaadata ainult oma assistendile ja assistent siis postitab sinna aeg-ajalt mingeid asju, mida on vaja teistele edastada. Aga nad ise hoiavad eemale või siis neil on endale mingeid väga selged reeglid. Et mis hetkedel nad vaatavad mingisugust voogu infovoogu, eks ole, ja mis hetkedel nad sellest eemale hoiavad, et, et see asi blingi neil kogu aeg kuskil taustal. Ja nende kõigi ühine eesmärk paistab, on ikkagi see, et, et võita endale tagasi oma meelerahu, võita endale tagasi oma kontroll tegelikult oma aja üle oma tähelepanu üle ja lõpuks tegeleda asjadega, millel on mingisugune kestvam väärtus ja, ja suhelda nii, et sellel oleks mingisugune sügavus. Ma räägin sellest artiklist lähemalt, kui me oleme tutvunud ka oma tänase muusikalise külalisega kelleks on ansambel, prügi, ansambel, karbid nimelt on väga mõnus näide sellest, kuidas inimesed on jäänud oma liistude juurde ja pole lasknud ennast kaasa tõmmata moodsa ajanärvilistel tõmblustel hiljuti, kui kaabits uuesti nagu pildile tuli, sest nad olid ju tükk aega justkui nagu kuidagi väljaspool siukest, väljaspool blokk maailmaradarit. Et uuesti pilti tulid. Siis keegi kuskil kommenteeris Shirley manssonile karbitši lauljale, et et ei ole ju üldse enam relevantsed. Miks te tagasi tulite, et noh, see aeg on möödas, kus karbis oli tähtis ja see käis talle nii hullult närvidele. Niisugune repliik, et keegi võib üldse niimoodi öelda, mis on täiesti mõistetav, selline laksimine käib iga päev ju need ei maitsepõhiselt kuidagi tujupõhiselt meie popmuusika tarbimismaailmas. Aga Manson oli väga resoluutne ja jäi endale kindlaks, et karbitš võib teha täpselt seda, mida nad tahavad ja nende viimane albumis, Screens liider, pöörits, mis tegelikult ilmus eelmisel aastal, tõestab ka seda. Vahet ei ole, mis on aasta ja vahet ei ole, mis on moes või ei ole, karbitš teeb ikkagi oma prügi edasi ja mina isiklikult olen neile alati väga tänulik, see on karbid looga empty. See oli ansambel kaabits albumil streinis, lillvööd, lugu nimega empty. Ai, see oli nii tore praegu Ivo, et selle loo ajal Me mõlemad taipasime, et oleme mõlemad Shelli Münchenisse ikkagi nagu olnud eluaega armunud või võib-olla natuke tore, no nii et nüüd enam ei saa nagunii. Okei, nüüd sai juba välja öeldud ägeda iseloomuga, ütleme nii, et on lihtsalt, on ääretult äge. Nõus absoluutselt, kusjuures kas sa mäletad seda aega, kui karbich pidi tulema Tallinnasse esinema? Ei see võis olla aasta. 97 98, midagi sellist ma ei mäleta, 90.-te lõpp ja, ja mul oli pilet olemas juba. Ja nad ei tulnud, sest et neid ei lastud üle vene piiri kontserdi ära midagi hakkab meenuma. No vot ja, ja lõpuks õhtul sai neid näha kahvli saatest TV3-st midagi võeti saatesse, kus nad siis rääkisid, et mis juhtus, et miks neid üle piiri ei lastud ja ja siis nad vabandasid. Väga kahju, et kontsert ära jäi ja me väga loodame ikkagi tagasi tulla, aga nad ei tulnud, seda ei juhtunud ühesõnaga juhtunud nii et Charlie siin Tallinnas on kaks noormeest, kelle südamed on siiani murtud. Mina olin liiga noor sellel ajal, et kontserdil minna, ma arvan, ma hakkasin niisugune mõni aasta hiljem käima rokk-kontserditel, sa oled minust mõne aasta vanem. Aa nojah, natuke vanem, siis ma olin siis 15 97, aastal, ma pidin, ma olin 10 aastat vana siis ja noh, aga mina olin siis ma arvan, mingi 13. No 13 on ikka juba nagu noh, nagu päris inimene 10 nagu laps ikka veel või noh, ma ei tea, inimesed arenevad erineva kiirusega ja teevad erinevaid asju. Ma mõtlesin, et ma sõidan nüüd otsa sellele pikale monoloogile, mis sa tegid enne selle lugu sellest sotsiaalmeediast. Otototoot kasutame oma mõnusat vahe kõlli, mida pole ammu kasutanud. Täna lähed selle vahematerjali Felica, sa sõitsid vahe Kõllile sisse, vot see on juba järgmine tasaiva. Kas nüüd võib? Aga sa ei tohi küsida, kas nüüd võib see kõla professionaalselt, see on nagu ma ei tea, mis sa teed raadiosaadete sisse. Vahe Kellitamine on huvitav täna igatahes selle sotsiaalmeedia artikliga ma, see tekitas minus nii palju erinevaid emotsioone, et mul on kohe raske raske kuskilt alustada, sest noh, nagu sa ütlesid, et me oleme sellest siin saates korduvalt rääkinud, ma olen sellest ääretult palju mõelnud ja, ja püüdnud siis leida nagu seda. Et milline ma tahan, et oleks minu tasakaal või minu suhe sotsiaalmeediaga üldse minu elus, ma ei tea seda ja ma ei ole suutnud seda pikka aega välja mõelda. Selle artikli lugemine muidugi tõi nüüd jällegi tagasi hulga erinevaid mõtteid ja erinevaid hirme, mis mul on seoses sotsiaalmeediaga olnud ja seda lugedes nagu osa minust justkui nagu noogutas selle artikli sisuga kaasa ja teine osa minust siis püüdis nagu selle vastu võidelda või justkui kaitsta sotsiaalmeediat, sellepärast et noh, iga asjaga niimoodi, et kõik need nii-öelda tasakaalukalt kirjutatud ja mitme eksperdiga konsulteeritud artiklid võivad vahel olla tegelikult hoopis sellised, et püüaks püüaks luua sellist nagu näilist võrdsust olukorras, kus, kus tegelikult ei olda võrdsed. Et noh, sa võid võtta, eks ole, Google ja Microsoft ja Facebook ja Twitter ja kõik, need on väga suured firmad, kus on väga palju töötajaid ja on täiesti kindel, et nende inseneride seast leiad mingi hulga inimesi kes tulevad, ütlevad sulle, oi, kõik kõik, mis me siis tegime, oli väga kurjast või, või väga halb ja, ja nüüd me enam sellesse ei usu. Aga, aga nad on nagu meeletu vähemus kogu selles kogu selles nii-öelda nende kaaskondlaste sea sealt nagu kõik teised nagu ei näe seda probleemi tegelikult. Aga nagu sa ütlesid, see artikkel on, seal on väga palju vastukaja väga palju noh, sihuke huvi, mis näitab, et tegelikult need probleemid on olemas, eks ole, et noh, ja me tajume seda, tegelikult me teame, et noh, mina küll ei võrdleks nüüd sotsiaalmeedia kasutust tugevate narkootikumidega, nagu seal artiklis kohati tehti. Aga, aga noh, meil on olemas see probleem, kus me justkui nagu järjest enim seome ennast nende nende virtuaalsete maailmade sisse ja ma ei tea nagu, mis kontekstist see nüüd on juba halb, et kas me oleme selle piiri ületanud, mida see meile nagu kaasa toob? Jah, vaata, see halb hea, siin on ka selline ääretult keeruline punkt, et et noh, et see on nagu väga individuaalne, et noh, paljud uuringud aga näitavad seda, et on inimesi, kellel näiteks madal enesehinnang on, kellele see sotsiaalmeedia nagu liigne kasutamine tegelikult veel enim nagu toob seda enesehinnangut, all on seostatud depressiooniga, sotsiaalmeedia liigkasutust ja igasuguseid selliseid muid probleeme, rääkimata siis sellest, et me kipume ka oma telefone vaatama tänaval kõndides ja, ja siis kõnnime autodele ette näiteks või postidele otsa. Et, et noh, see siin on väga raske nagu väita, siis seda, et need ei ole negatiivsed asjad. Samas noh, ütleme ka ka sellistest positiivsetest asjadest rääkides nendest popkulturistid ei oleks võimalik olnud ilma sotsiaalmeediat ilmasele uue veebita, kus me olemegi üksteisega pidevas suhtluses, kus igaüks võib tulla välja oma ideega seda jagada. See, see idee saab, kajastus see idee saab, saab neid nii-öelda laike neid nii-öelda toetusavaldusi ja, ja tegelikult noh, see on muutnud täielikult seda maailma, kus me elame seal kodanikud toonud lähemale või ütleme, iga inimene on nüüd järsku võimul lähemal seetõttu hoolimata sellest, et nagu seal artiklis öeldi võib sotsiaalmeedia ohustada täielikult nagu demokraatia alustalasid. Just see oli see kõige hämaram lõppjäreldus, milleni artikkel jõudis. Ja see, see lõppjäreldus ja ka see, kellega üldse juttu räägiti, seal artikli loomiseks. Need kaks elementi annavad sellele arutelule kaalu. Sest et muus osas muidugi räägitakse ju nii palju sellest nutisõltuvusest ja kui palju me peaksime üldse nagu laskma oma lastel istuda sotsiaalmeedias, kas me üldse teame, mida nad seal teevad ja nii edasi ja nii edasi, eks ole. Aga mis teeb selle artikli tähelepanuväärseks ja ma pean ütlema siia ääremärkusena, et see ei ole üks-ühele laitvas toonis või ta ei ole nagu üks-ühele sotsiaalmeediat kui nähtust mahategev, seal on ikkagi olemas mingisugune tasakaal. Aga mis on, väga huvitav, siin ongi just see, et, et need samad inimesed, kes on muide meie Ivo ja, ja mina, meie põlvkonnakaaslased, ehk siis oma elu kolmekümnendates eluaastates eluaastates olevad inimesed sugugi mitte vanad ja väsinud inimesed, vaid vastupidi ikkagi nagu noored, täis täies elujõus inimesed, et nemad, kes on olnud seal selle sotsiaalmeedia siukse nagu tüve loomise juures on tundnud nüüd, et neil on vaja nagu pageda, neil on vaja eemalduda ja see on hästi huvitav, et miks just nemad niimoodi tunnevad, eks ole, et, et nad on olnud ju sele seal epitsentris, nemad on ühel hetkel tundnud, et see on meil praegu, loome tulevikku, me teeme seda, mis, mis kujundab homset maailma. Ja nüüd nad tunnevad, et, et kohati isegi süüdi ennast sellepärast, et nad on panustanud sellesse, et, et minna natuke konkreetsemaks, siis ma toon välja ka mõned momendid sellest artiklist, mis, mis eriti tähelepanu äratasid minus. Sa mainisid, et siin võrreldakse sotsiaalmeedia kasutamist narkootikumide kasutamisega ja siin ongi konkreetsed. Eks, Marcia Liino nimeline inimene, kes samuti on olnud sotsiaalmeedia alustalade loomise juures ja kes siis muutis oma kurssi ja hakkas hoopis ühel hetkel neurokirurgiks õppima. Ja tema räägib siin artiklis sellest, kuidas viies kokku neurokirurgia või üldse neuroteaduste tarkused ja viies kokku oma kogemused sotsiaalmeedia loomise vallas, siis tema on selle ühenduse enda jaoks küll loonud, et need sotsiaalmeedia tehnoloogiad mõjutavad ajus tegelikult samu. Ta mõjutab aju samal neurotasandil mida mõjutab ka kasiinos käimine või hasartmängud. Ehk siis või siis jah, nagu ta ütleb narkootikumide kasutamine, eks ole. Noh, see on selline ilus hüperbool sellest, et noh, me kõik teame, et igasugused käitumuslikud asjad on sõltuvust tekitavad ja siuke kiirete autasud elus üldse nagu käituvad samamoodi dopamiini ka ja noh, kõik need asjad Just, aga seda on oluline teada, sest et vaata, me ühiskonnana tegelikult ju teame, me oleme väga ranged. Reguleerinud alati seda, kuidas noored näiteks hasartmängudele ligi pääsevad või et, et noh, sa ei saa kasiinosse sisse, kui sa ei näita seal dokument, eks ole, ja et kuidagi seal on need piirid rangemad, et seal on, seal on tõmmatud mingisugune inimesi kaitstakse tegelikult hasartmängude eest küll onju, aga sotsiaalmeedias keegi ei kaitse meid ja me oleme harjunud arvama, et see ongi kõik väga süütu värk, eks ole. Aga samas on väga kihvt, kuidas siin artiklis väga konkreetselt tuuakse välja näiteks Christian Harris kes oli disainer Google'is ja kes nüüd on siis selline sotsiaalmeediakriitik põhimõtteliselt. Ja kuidas ka? Kuidas ta siin artiklis toob välja, kuidas tema sõber, kes, kes töötas Facebookis ja kes Facebookis näiteks kelle ülesanne oli välja mõeldud teavitus täpikene, et kui sulle tuleb mingisugune, kui midagi Facebookis toimub, millest sa peaksid justkui nagu teadma, et siis see täpike ilmub sulle kuskil ekraani nurka, mis annab märku, et kuule kliki siia ja vaata, kas keegi panin mingi pildi üles või keegi laikis seal midagi. Et esialgu pandise täpikene täpikese värveli sinine kõigepealt, sest et see sobis Facebooki üldkoloriidiga paremini kokku ja siis taibata, et see on liiga leebe värv. Inimesed ei kliki seda. Ja otsustati, et teeme selle punaseks, sest et punane on värv, mis seostub meil häiresignaalidega näiteks ja kui kuskilt plingib mingi punane täpike, siis sa tunned palju sellist vastu pandamatumat vajadust tegelikult klõpsata sinna peale ära, et näha, et no mis siis nüüd on, eks ole, ta tekitab mingi väikse ärrituse sinus ja juba sa oledki nagu konksu otsa tõmmatud. Ühtlasi oli väga lahe, kuidas selline inimene nagu Loren Richter kes mõtles välja selle pöörleva rattakese, mis ilmub ekraanile siis, kui sa sotsiaalmeedias värskendada oma infovoogu, ehk siis, kui sa näiteks oma nutiseadmel tõmbad näpuga, eks ole, mööda ekraani alla siis korraks hakkab ekraanil keerlema see rattake, mis justkui annab sulle mõista, et ootama nüüd mõtlen, kas sul on mingit uut infot siin voos olemas ja siis sulle kuvatakse, eks ole, see kõik need uued postitused. Korra parandan sind, ta ei mõtelnud mitte selle keerleval, rattake sellele, et kogu selle süsteemi tõmbadki ekraani veel kaugemale, kui ta saab minna ja see justkui värskendab seda lehte, tehes sellise kasiinolaadse või slotmahhini laadsena. Ja just nii, aga siiski ka selle ratta disainis, sest et ta märgib siin ära, et algne mõte selle Radcakese loomiseks tules tuli sellest Ta disainerina ei leidnud ekraanile sobivat kohta, kuhu panna värskendusnuppu. Et talle tundus, et see rikub kompositsiooni ära ja ta mõtles, kuidas seda nuppu tekitada, nii et see rikuks kompat, et see ei oleks kuidagi kogu aeg nähtaval, et see ilmuks ainult siis, kui vaja. Ja siis ta jah, mõtles välja selle mehhanismi, et sa tõmbad seda pilti allapoole, kui, kui varem oleks saanud ja sinna ilmukesel väike rattake. Ja siin on välja toodud, kuidas tegelikult ei ole mingit reaalset vajadust, et seda rattakest me näeksime või et see veetseeviibe hetk seal oleks. Aga mis toimub meie ajus, on see, et meil tekib seesama mõnurefleks selle või see on niisugune nagu ootusärevus, mis jällegi tekib näiteks kasiinos, kui sa tõmbad aparaadil seal kangi, eks ole, ja hakkavad need kettad seal pöörlema ja sa ootad, et mis see tulemus nüüd on need samamoodi sotsiaalmeedias, seal tekib mingi teatavat sorti hasart, et sa ei tea kunagi, mis nüüd tuleb, et korraks on see ootusmoment, et nii, mis nüüd tuleb, kas tuleb mingisugune äge pilt või tuleb lihtsalt mingisugune reklaam, mida sa tegelikult ei tahtnud näha? Ehk siis sa küll ütlesid, et see on niisugune tüüpiline hüperbool, eks ole, nagu tekitada see seos, et toas on sõltuvust tekitav, see on nagu kasiino ja nii edasi. Aga kas me oleme seda endale piisavalt teadvustanud tegelikult, et, et peened pisikesed elemendid on, mis tegelikult tekitavad need seosed, sest need elemendid on reaalsed ja see mõju on reaalne, et mismoodi nad toimivad. Seda enam, et kui nende väikeste mehhanismide ja disainiotsuste tegijad ise nagu on loonud, need seosed enda jaoks on ise tundnud, et tegelikult tagantjärele mõeldes nüüd on natuke isegi kahjulikud nad isand sellest eemaldunud siis mina ei julgeks enam pisendada seda mingiks või, või siis üle paisutada vastupidi, mingit hüper pooliks, vaid ma võtan seda tegelikult palju tõsisemalt. Aga mis, mis tundeid see artikkel sinus üldse tekitas, et sa lugesid seda, noh, me oleme mõlemad ju ikkagi sotsiaalmeedia kasutajad. Me vaatame ilmselt mõlemad nii Facebooki, Instagrami kui ka veel mõnda kanalit igapäevaselt ja ja kasutame seda noh, kas siis oma sõpradega suhtluseks või või ka näiteks sellesama saate tegemiseks, et noh nagu mis tunded või mis mõtted sinul sellega tekkisid, kas oli ka selline vastandlikkus või püüdsid sa siin alati huvitav, kui inimesele anda sellist informatsiooni, mis justkui nagu üritaks muuta seda staatus, quod, mis tal elus on, et inimene kipub alati mingeid sihukseid, veidraid veidraid õigustavaid mõtteid ja siis nagu kaasamine vaid mõtteid ja kõike siukseid asju nagu välja tooma. Pani mind kaasa mõtlema, on vist põhiline efekt või mõju see ei tekitanud selles mõttes mingeid tundeid minus. Et mul ei tekkinud mingit ärevustunnet ja mul ei tekkinud ka mingisugust sihukest viha nende nende kõnelejate vastu või selle artikli autori ostetud, mis jama sa nüüd ajad, on ju, et sa kuidagi paisutada üle mingit asja vaid see pani mind kaasa mõtlema taaskord ja mingile nagu veel sügavamal tasandil. Ja huvitav oli see juhtumisi, sattusid kaks mu sõpra pidama nutitelefoni paastu samal ajal. Üks üks neist pani selle üsna suure kella külge ja, ja käis sellest ka televisioonis rääkimas Tõnis Niinemets, kes tegi siis nutitelefonivaba nädala endale ja testis enda peale, kuidas see talle mõjub. Ja, ja, ja teine inimene on Loore Martma, samuti näitleja keda ma juhtumisi nägin Balti jaamas ja siis ta võttis taskust telefoni välja. Mis asi, see on? Korra käinud ammu näinud täpselt nii nagu nagu nagu tänapäeva noored ütlevad nupuga telefoni vanaemal taskus, et siis ma küsisin samamoodi, mis asi see on? Ma ütlesin talle, et see telefon näeb välja nagu mu kodus on õhksoojuspumbapulk? Jah, et. Ja siis ta seletas, kuidas on peen disaintoode, mille ta on tellinud näiteks Tšehhi Šveitsi disainfirmalt, mis müüb neid isegi üldsegi mitte väga kallilt pärast kontrollisin järele, et kuskil 100 eurot maksab see nuputelefon ja selle eesmärk ongi tuua siis kasutajale rahu eri. See spetsiifiline telefon vist oli natuke kallim. Olime no ühesõnaga, et aga noh, point on selles, et ma vaatasin, et okei, et, et need mõtted on õhus, eks ole. Et mida ma sellest kõigest järeldan, kas ma ise tahaksin olla nagu nutitelefonivaba ja sain aru, et ei taha, et samamoodi, et mulle väga meeldib, et me saame oma saadet näiteks planeerida tänu nendele vahenditele, mulle väga meeldib, et ma saan suvalisel hetkel teha pilti millestki, mis tundub huvitav ja seda jagada. Aga millega ma olen endiselt hädas, ongi just nimelt see piiride seadmine iseenda jaoks. Et ma ei, et ma ei, et ma ei värskendaks kogu aeg oma seda voogu, et ma ei läheks kogu aeg kontrollima, et on mingi, et kas on sõnumeid tulnud ja kui isegi kui on tulnud, et ma suudaks piiritleda seda. Tõnis Niinemets on üks väga lahe, nagu järeldus või sihuke? Isegi mitte järeldus oli selline nagu asi, mida ta püüdis siis nagu järgida kuidagi pärast seda. Pärast seda aasta oli see, et näiteks vaadata oma meili väga konkreetsetel hetkedel päeva jooksul ma saan aru, et see sõltub ka inimese tööst, eks ole, et mõnel on selline tööta, ei saa seda lubada, endale vaatab kaks korda päevas näidata, peab kogu aeg vaatama, eks ole, et kogu aeg peab olema kättesaadav. Aga juba sellised asjad, igaüks oma elu eluolust lähtuvalt seaks endale konkreetsed piirid, et sulle kogu aeg ei sõidaks sisse mingisugust infot. Vot see on nagu peamine asi ja see pani mind jälle täpselt selle peale mõtlema, et kuidas seada neid piire enda jaoks, kuidas elada. Kokkuvõttes siis nagu harmoonilisemat, rahulikumat ja, ja suuremat nagu keskendumisvõimet võimaldavat elu. Aga keskendume nüüd prügila ja sodile, ansambel karbitš albumiga Sleinis, lillvööd rõõmustes, nii, vot kui mind möödunud aastal kuulame lugu if i Losti Ansambel karbaaž looga Ifail lost you ivo mis me siis ikkagi teemet shell lisaks teada, mida me päriselt tunneme? Me saame talle sotsiaalmeedias kirjutada seda kõikide nende teiste inimestega, kes, kes teevad kirjutama, et tule tule Eestisse kontserti andma, et kunagi nagu jäi lubadusi ju. Et häägime Kiur Aarma ja Hannes. Ma arvan et anda nagu sellele palvele rohkem kaaluga ja et noh, nagu oli ju kunagi lubasite Kiur Aarma ja Hannes Võrno, mina arvan, et me peaksime isegi ma ei usu, et Shirley Manson mäletab, et üldse sellise lubaduse kunagi andis kuskil Tallinna-nimelises linnas mingis telestuudios, et ma arvan, et me peaksime paluma kahvli saate tegijatel tegelikult annaks meile ligipääsu oma arhiivile, kui neil on selline asi olemas, et seal on õnne, kaevasime välja sealt selle saatelõigu ja siis saadaksime koos selle palvega selle videolõiguga, kus oli, nagu lubab seda vaata tehtud. Tegelikult Fufaythersil oli ju niimoodi, et mingisugused fännid jubedalt tahtsid, et Fufaitamist oleks nende linna esinema riiki, nende riiki ja äkki see oli Poola või Tšehhi, mul ei tule täpselt, mul ei tule meelde oli ja mis nad tegid, oli siis see korraldasid siukse meeletult suure aktsiooni, kus hästi palju inimesi õppisid ühe konkreetse Fufaytalisi loo ära ja siis kogunesid ühele sihukesele väljale ja mängisid seda üheskoos, see oli nagu väike laulupidu, aga pühendatud Fufaitamisele konkreetselt. Ja siis nad tegid sellest video ja siis kohe pani Youtube'i vastuseks video üles, kus te lubasite, tuleb neile külla ja tulid ja nad tulidki. Teeme kas siis midagi sarnast järgmise laulupeo ajal võtame, palume, kasutame kõiki võimalusi, mis meil on ja paneme kamba sisse näiteks jupid, körli. Oi-oi-oi, see oleks nii äge ja siis. Siis saadame selle klipi tüübid Köl järgmise üldlaulupeo kava. Kampaania. Paneme Youtube'i, paneme Facebook'i, paneme Instagrami Twitterisse kõikidesse sotsiaalmeedia kanalitesse. Laseme inimestel laikida sheerida, ma ei tea, mis seal veel saab teha, kommenteerida, panna südamekesi ja saadame kõik need südamekesed siis ansambli karbich poole. Kuulge, aga kõik, kes te meid kuulate praegu ja omad sotsiaalmeedias kontot, siis pange meie kui me selle saate, nüüd postitame ka oma Facebooki lehele popkulturistid all, et pange kommentaariks pluss üks või mina ka või ägedaksimegi kampaania mingi siukse nagu hästi välja mõtlema, et kuidas inimesed märku anda, et nad on valmis meiega tulema, laulma karbid, seest, jupid, Kööli. Et meil on niisugune kampaania praegu, et sest jupid, üldlaulupeo kava, eks ole, et kõik inimesed, kes tunnevad, et nad on valmis meiega meiega kaasa tulema, et andke endast märku meie Facebooki lehel häste karbest karbest või ei, ma kuidagi Estratsime sisse seal ei loll tüdruk, hästi-hästi, loll loll tüdruk, laulab. Loll tüdruk, no me jõuame selle, mõtleme midagi peale. Me peame seal kampaania läbimata, aga alustaks pange lihtsalt mina, mina, mina ka näiteks või pluss üks või midagi sihukest, et ma tahan kalolli tüdrukut laulda või kuidas iganes sõnastus on vaba praegu. Või hoopis karbitši põhise saatidega, mitte pürgi. Ja vot vot sellega ma läheksin isegi vist lihtsamini kaasa, kuigi see sotsiaalmeediakampaania on täielikult juba minu minu mõistuse ära röövinud ja, ja kaasav. Juba on sellest saanud kinnisidee, sellest kahe minutiga on saanud kinnis. Ma ootan seda, seda dopamiinilaksu, mida ma saan nendest Likidest ja kommentaaridest ja Jesseeridest ja lõpuks siis seda, kui, kui karbitš esineb Tallinnas ja meid kutsutakse lavale ja Jerlimens tuled siia stuudiosse meiega juttu ajama. Koos oma bändikaaslast. Ega nad ei pea tulema? Ei no mulle selliseid ja ei ei mulle ka kogu austuse juures puhh vastu näiteks, eks ole, kes on nagu legendaarne produtsent, tegeled, kelle tööd ma ikka jälgin ja hind on ja nii edasi, et ikkagi nagu. Ühesõnaga, aga see, see üllatab võime, röövon aeglaste vahe, kõlli on või sa tahad jätkata? Näppima Tõdu, näe, unelma punastanud? No ma saan aru, et kui punase andis, keegi ei saa aru sellest sajandiga, pruun selleks aga on näha, et pole seal niukene. Palav, mul hakkas palav. Et äkki äkki värskendama ennast vahepilliga? Sotsiaalmeediavõime tegelikult noh, tõesti võta, võta meid üle mõelda ja viia mingi teemaga täiesti täiesti kaasa on tegelikult väga huvitav asi, mida analüüsida ja mõelda kasvõi lihtsalt niimoodi tugitooli, filosoofinaat istuda ja mõelda, et kuidas me siis tegelikult suhtlen selle kanal nende kanalitega. Ja, ja noh, ei ole tegelikult mitte mingit ime, kui kiiresti need kanalid ja kui kiiresti need süsteemid on arenenud selles suhtes, et noh, see kasutajate hulk ja see meeletu võimalus testida eri viis inimeste peal, nagu sa siin rääkisid, et noh, et kas nupuke peab nüüd olema punane või sinine, et mis mõju sellel on. Facebookil näiteks ei ole mitte mingi probleem anda mingile 100-le 1000-le inimesele, nende kasutajate hulgas on see väike rühmak ja seal sajad 100000 inimest saavad sinise nupu, 100000 inimest saad rohelise nupu õõnestatud punase nupu ja nad suudavad oma neid algoritme ja, ja, ja asja nagunii täpselt lihvida ja proovida nagu seal artiklis välja toodud, et noh, et nad tegelikult juba postituste järgi saavad aru näiteks mis, mis tujus mingi teismeline näiteks on, või mingi teismelisi ja selle läbi näiteks neile mingeid teatud tooteid reklaamida või noh, seda infot kasutada siis ütleme kasumlikult ära. Ja, ja kuigi see noh, nagu sa ise ütlesid, et et me ei tohi nagu alahinnata selle võimsust või selle nii-öelda ohtlikust, siis noh, sellisesse küllaltki vabasse turumajandusse uskuva inimesena ma nagu ei tahaks ka jällegi mina ei tahaks olla selles positsioonis, et öelda, et, et, et ei, nad ei tohi seda teha, et see tuleks võimalikult palju piirata, sest noh, ütleme nii, et et nemad ikkagi ju käituvad. Loomulikult, nad on ettevõte, kes tahab kasumit teenida, nad pakuvad inimestele asju, mida nad ise tahavad. Ja, ja noh, kogu selle argumenteerimise tulemus on see, et inimesed lihtsalt ei suuda ennast kontrollida. Ja p Me ei ole võib-olla lihtsalt valmis selliseks meeletuks arenguks, mis on tegelikult selles sotsiaalmeediamaastikul toimunud, et meie sinuga veel mäletame internetti, kus. No sinu arvutit, kus? Selles või, või alustada sellest, et me mäletame seda, kui ei olnud arvutit kodus ja, ja siis, kui järsku oli see võimalik ja nii edasi. Mina olen alati olnud väga suur internetisuhtluse fänn, kõik need irk, jutukad ja MSN, Messengeri ja kõik need asjad, kus kuidas on arenenud või Orkut ja kõik muud sellised asjad, mis praegu meievanustel, inimestel ajavad kõrvad kuidagi eriti teravaks ja mõtlema toimuvale. Ta on ka seda, et, et need asjad nagu minu elu tollel hetkel vähemalt ma tundsin seda oluliselt nagu on parandanud, aga noh, nagu seal artikliski välja toodi ja nagu me oleme siin rääkinud, kuskil on piir. Ja ma tõesti tõesti tahaks nagu leida enda jaoks seda piiri. Ma ei tea, kas see on siis see, et ma pean omale nuputelefoni leidma või mingeid äpid maha installima. Need ideed nagu tõmbavad minu poole. Ma mäletan, enne kui Loore oli omale selle nuputelefoni ostnud, me rääkisime sellest ja ja ma nagu väga kuidagi ajendas, kiitsin takka seda mõtet, et, et see on tõesti nagu lahe ideest, sest see nagu need katsed meeldivad mulle. Aga juba täna seda artiklit lugedes ma hakkasin mõtlema, et kas ma tahan nüüd omal mingi täpid ära kustutada. Ma ikkagi hakkasin leidma, et äkki ma ikka ei kustuta, vaid tõstan nad kuhugi, näiteks. Kohta ja see on nagu see, see nii võima äkkima, peidan viinapudeli lihtsalt teise kari puu halgudel vahele, siis ma pean õue minema, kuvad lõmakat võtted, snäkkini tihti ei lähe. No vot täpselt. Ja jah, aga selle artikli Kõige hämaram lõppnoot seisneski selles et inglise keeles oli siis lause, et sotsiaalma sotsiaalmeedia Privlyczis empalsis our insentšens, eks, kui seda neile kiiruga tõlkida, et ta, eks ole, pigem julgustab meid või utsitab takka, et me oleksime impulsiivsed ja et me, et meie otsused sünniksid impulsi ajal, mitte pikema järelemõtlemise ajal. Ja artikli sõnum või niisugune hüpotees ongi siis see, et et see, mismoodi sotsiaalmeedia on hakanud meie ajusid mõjutama ja kuidas ta on hakanud pakkuma sellist nagu selliseid ärritajaide, selliseid erutajaid nagu on varem pakkunud näiteks hasartmängud või ütleme, kollane meedia, aga noh, eks ole, et ta kõik on võimendanud seda sellisele tasandile, et seal hakanud reaalselt mõjutama näiteks maailmapoliitikat. Ja, ja artiklis tõmmatakse seosed ka selle vahel, et miks sai Donald Trump nii palju tähelepanu ja miks teda saatis nii suur edu, et sellel oli väga suur roll mängida ka sotsiaalmeedia ja sotsiaalmeediamehhanismidele. Ja teiseks ka see teine pool, et ka liberaalsem poolelt, miks Bernie Sanders oli selline fenomen, et samamoodi Sandril teatavasti oli ju väga suur Noorema põlvkonna toetajaskond ja jällegi see toetus kasvas sotsiaalmeedias ja kõik see hüperbool tema ümber, eks ole, sama samamoodi toitus sellest justkui et see oli see eriti mõtlemapanev moment. Ja tõepoolest, mind pani see mõtlema seda, et kas siin ei ole mitte liigne selline korrelatsiooni ja põhjuslikkuse sassi ajamine, et noh, meil ühiskonnas hästi palju sotsiaalmeediat ja need toimuvad ühiskonnas protsessid järelikult sotsiaalmeedia nagu justkui oleks kui nende protsesside taga või, või võimaldaks neid esimest korda üldse, et noh, ma ei tea, kas see päris tõsi on, aga kindlasti mängib internet kõikide poliitiliste protsesside juures väga suurt rolli täna. Noh, kindlasti ja kindlasti on ju alati olnud nii, et kes kõvema häälega karjub, seda märgata märgatakse rohkem, nii et mida sellest kõigest järeldada teeme aralt, teeme valjemalt häält. Lõugeme ja küll me siis võidame. Ja siis meie saadet kuulatakse rohkem. Meie saadet saab rohkem kuulata aadressil popkulturistid, punkt com. Meid saab jälgida näoraamatut. Stop kulturistid Alt. Neid saab säutsu nimelisest rakendusest säutsuda nimelisest rakendusest, leida popkulturistid ja nimelt me oleme isegi Instagramis olemas. Ja nii see on, kuulake meid jälle. Me oleme teiega, saate lõpetab ansambel karbitš, kes hülgas mind ja Ivot juba noores eas ja need armid ei parane. Aga vähemalt meil on karbitši muusikalugu nimega Kitsing, lill lingvist. Lei.