Nõnda külastan Kentoni orkester, kellest meil täna järjekordsest svingi klassika saates juttu tuleb. Palav oli. Kentoni omalooming hiigarbiiver tõlkes pugeja soolosid mängisid Kenton klaveril ja Viido musso tenorsaksofoni. Kõigepealt paar sõna Kentoni eluloost. Stalli niukam Kenton sündis 19. veebruaril 1912. aastal. Suri 67 aasta vanusena 26. augustil 1979. aastal. Klaveri algõpetuse sai ta emalt edasi harisenud eratundidega. Esimese arranžeeringu tegi ta kuueteistaastasena. Kaks aastat hiljem alustas mängimist tantsuorkestris ning töötas alates 1934.-st aastast pianistina haranžeeriana juba mitmest tuntumast bändis. Üht neist juhatas tema hilisem saksofonist, äsja kuuldud Viidomusso. 1941. aastal asutas Sten Kenton oma esimese bändi, mille tunnusmeloodiaga sai ta oma kirjutatud Yaranžeeritud aadist siin rõõme, mida tõlkima peab üsna pikalt. Kunstimeisterlikkus rütmivaldkonnas. Siinkohal meenub Sten Kentoni kontsert 1976. aastal Stockholmis ühes väikeses saalis, mis suuruselt on võrreldav Mustamäe mängude maja, aga kuna klaveri mahtunud madalale poodiumile, siis oli ta orkestri ees põrandal. Sealt alustas, kistan Kenton mainitud pala alguses olevat pikka soolot, mängis selle orkestri sisseastumiseni ja istus siis publiku sekka esimesse ritta, nõjatus mugavalt tahapoole, pani käed risti rinnale ja kuulas muusikat nagu kõik teisedki. Olgu märgitud, et kuuldud palas ammendas Sten Kenton inspiratsiooni Ravelli balletist tahvlis ja kloori ja et seda aadistrei sarja viljeles ta üsna mitmes laadis. Lühendatud versioon äsja kuuldud palast kandis nime aadistrei Champs. Aja jooksul tulid tema sulest veel aadistreen, boolero, tango, Berkashen bluus ja 1956. aastal plaadistatud aadistreenbugi kirjutatud koos Pi drugologa, kes 10 aastat varem oli Clintoni orkestri juures Aranžeeriaks. Kentonid on sageli võrreldud Youcellingtoniga. Ta oli pianist oma orkestris, kuid mitte tooniandev pianist džässmuusikas. Tal oli tung väljuda tantsulise džässiraamidest, arendada palu pikemaks ja mitmekesisemaks, laenates mõjutusi ka süvamuusikast, mis andis talle põhjust nimetada oma muusikat esialgu progressiivseks Tšassiks alates 1965.-st aastast Neufooniliseks muusikaks kui elling Donner oli paremaks käeks pilistrei hoon. Siiscentonil oli mõnda aega tihe koostöö pyydrugo looga. Kuni viimane 1950. aastal oma bändi juhatama hakkas. Üks selle koostöö vilju oli ka eelpool mainitud aadistreenbugi. Puudutagem siinkohal ka üht-teist Kentoni sarja, mille aluseks oli Rift džässiteemades või saate partiides kasutatav lühike, kuid ilmekas motiiv, mida üsna palju korratakse. Kentoni repertuaaris oli uni, Soonrif minurri, intermissiooni, riff, rifi, rapsoodia ref ja pluus, Henriv. Viimase autor oli pyydrugolo ja siin mängisid soolosid pealegi Enton enese altsaksofoni start Pepper, kes tollal kõlas üsna Li konitsei Moody trompetis short iroonias ja tenorsaksofonist Bob Cooper. Stan Kentoni Jewoodi orkestreid on nimetatud svingibändide liikumise viimaseks hinge tõmbeks algasse liikumine 30.-te aastate keskel ja selle kõrgperiood kestis umbes 10 aastat. Kenton oli oma ees jooksjalist umbes viie aastaga maha jäänud kuid selle eest jätkus tal võhma ka palju rohkem kui enamikul teistel. Kuigi tema orkestri repertuaarist pole jäänud püsima nii palju populaarseid palu kui tema suurima konkurendi koodi. Mani repertuaarist oli ta alates 1943.-st aastast üks mõjukamaid figuure tollases svingile põhinevas džässis. Märkigem kas või sedagi, et ta saavutas Big bändidest esikohata orbiidi edetabelis aastail 1947 50 51 53 ja 54 metronoomi edetabelis aastail 1947 48 49 54 ja 56. Kentonil oli peale muusikalise ande veel eriline talent oma ideede reklaamiana, organisaatorina ja talentide avastajana. Tema orkestris mänginud terve plejaad džässis üldtuntud nimesid eesotsas vest, koosti džässitugisammastega nagu saksofonistiga koonid, aateper, Patšenk, Lenini aus pil, hoolman ja Bob Cooper, trompetistid Shorty Rogers ja kontegandooli trummarid, meil Louis Shelli männijastanud levi trombonistid Frank rosolyinoyamilt, Bernhard ning palju teisi. Ja kuigi ta pidi 40. aasta lõpul kõiki tabanud bigbändi kriisi puhul paar aastat vahet pidama alustas ta 1950. aastal uuesti ja tegutses seejärel üha uusi ja uusi orkestri koosseisu kokku kutsudes kuni surmani kordoni orkester suure keelpillirühmaga kordolise kuue saksofoni, viie trombooni ja viie trump petiga bigbänd, milles mängisid veel trompetikujulised metsasarved, Mellofonid. Koosseisud vaheldusid vastavalt loomingulistele plaanidele alates biit rukola kaasa tõmbamisest Aranseeriscentonise tunduvalt vähem tema bändile arranžeeringuid teinud hulk selle ala meistreid järgides aga Kentoni enda stiilinõudeid. Nagu märgitud, oli üxcentoni põhitaotlusi teha Tšassist kontsertmuusikat ja üks varasemaid sellesuunalisi katsetusi oli Kontšertodu end kontsetus, kontsert, mis lõpetab kõik kontserdid. Praegu kõlab selle pala hilisem 1956. aasta plaadistus, solistid on Kenton tenorsaksofonist, viida musso, trompeti, istmenad, Ferguson, altsaksofonist, Lenini, aus ja pisut ka trummar, meil Louis. Centrali rütmiotsinguid teritasid alati afro-kuuba rütmid, mis läksid moodi pärast teist maailmasõda, meenutagem kas või isegi lesbi bigbändi sellesuunalisi plaadistusi. Clintoni varasemaid afro-kuuba rütmilisi palu on mossessaimanssi maapähkli müüa. Kus meil Louise kõrvale Chico Kerro kuuba trummidel nimega Tim Wales. Tromboonil mängib teemat Milt, Bernhardt klaveril muidugi Kenton ise ja läbi kogu pala hõiskavad kuus trompetit eesotsas ainult Ferrussaniga. Varasegentoni klassikaliste palade hulka kuulub ka ta oma pentid, rõden, värvitud rütm, milles jällegi säravat kuus unisoonis trompetit, soleerivadcenton ise Viidomusso ja trumbonist Milt rahad. Kuigi Kentoni orkestris alati häid soliste eesotsas just saksa fonistidega oli tema kollektiiv mitte solistide, vaid arranžeerija teenistuses. Esikohal oli massiivne, pingeline kõla nii hästi kiiretes kui ka aeglastest palades. Kui võrreldagentoniteesiga, siis viimase kerget svingi ja solistide sära esimesel polnud. Tema aktsent oli kõlajõul ja tämbritel. Nii märkiski prantslase kriitik hüppanasi Kentoni kohta halvustavalt. See oli kõigi progressiivsete bändide prototüüp, mis mängis pretensioonikat, pseudosümfoonilised muusikat, mil pole mingit suhet tõelise džässiiga. Tõepoolest, Kenton plaadistes vahel muusikat, milles puudus sving ja improvisatsioon, mis vahel polnudki džäss, nimetagem Robert kretingeri klaaslinna, samuti plaate jõululaulude ja maailma maade hümnidega. Ta tegi palju ringreise, kuid üks orkestri koosseis püsis vaid ühe ringreisi järgmiseks korraks kutsus ta kokku uue koosseisu erinevalt tellingtonist reisist, kes eelistasid koostööd juba omaseks saanud muusikutega. Kui Ellington kirjutas mitte pillidele, vaid muusikutele, kes neid pilli mängisid siis Kentonile oli ükskõik, kelle huultel oli trompet, tromboon, peaasi, et oleks tegemist oma alameistriga. 1961. ja 62. aastal sai Kenton Grammy auhinnad. Oma plaatide quest said story ja thinghers years eest. Viimane ei jäänud tema viimaseks niinimetatud seikluse plaadiks. Nimelt tellis ta Johni Richard silt kontserdi oma orkestrile, mille pealkirjaks thinghers in taim. Seiklused ajas aga täpsemalt seiklused taktimõõdus, sest kontserdi kaheksas osas on kolm neljandik, neli neljandik, viis neljandik, seitse neljandik, uus kaheksandik ja üheksa kaheksandik-taktimõõtu. Taktimõõt vaheldub mitu korda ka kontserdi finaalis, kus soleerivad maa instam trompeti ja kee Balthasar Al-saksofonist. 60. aastal alustas Sten Kenton ka pedagoogilist tegevust. 1970. aastal asutas ta oma plaadifirma greidi World Records, järgmisel kahel aastal aga põdes kaunis pahasti. Sel ajal juhatasid tema orkestrit ringreisidel teised dirigendid. Siiski pani ta sel ajal alusega paigalisele džässorkestrile, mis esines sageli ülikoolides ja andis 70.-te aastate keskel õppeasutustes ligi 100 kontserti aastas. Koos konsultatsioonidega. Kentonile omistati kaks audoktorikraadi. 1974. aastal tunnistas bigbändide hindamise assotsiatsioon tema kollektiivi aasta parimaks bändiks. Ühe selle perioodi koosseisu esinemine Redlansi ülikoolis on jäädvustatud topeltplaadile, millelt valisin Willi Meideni pala terri kõne pühendatud humoristliku kätt. Kõne viljeleja läklarterile. Siin jutustab osalt improviseeritud sõnadega trompetis Joe Elis, kes mängib ka trompetisoolot. Tänase lõpetuseks valisin Sten Kentoni orkestri lindistuse Varssavi klubist Stodola Viieteistkümnendal septembril 1976. aastal. See on sama koosseis, mida samal kuul kuulsin Stockholmis, kus kavas oli ka järgnev pala kriini keha ja hing algab see, nagu paljud Kentone orkestripalad klaverisoologa temalt endalt. Ja ega me vist sellest soolost palju kaugemale ei jõuagi. Svingi klassika juurde läheme aga veel tuleval aastal.