Nüüd kihnukeelse uudise. Ehkki siin hääd meelt Mialedas kai Kihnust Nii Miale, kase, Mark Maviast, täna oleme siis siin raadioteatris, Tallinnas on esmaspäev. Vikerraadio saab täna viiekümneaastaseks sealed, kai, vikerraadio kõige noorem reporter. Oled üheksaaastane, mina aga võib arvata, et kõige vanem Isegid tõeaastasi on juba Need viis olen palju raadiosaates teinud ning 62. aasta tegi esimese saates aastasest naisest Maria kepist kes elas Vana-Pärnus. Kahjuks raadioarhiivis säilinud õle aga vikerraadio sündimise päeva peakontserdi ning siukse minu jaoks küll ette suure avastuse tegi Jarek Kasar, kuidas seostama kontsert oli? Ja Eesti Kontsert oli ette äge nõmmel Still tema Etti äge sellepärast et veadlikeseks ägenesid trikke. Ning siis nagu liikus juurvolinik, tegi kätega käsugusi Asjoningem. Kas mõne äga tundsid, keda järgida? Georg Ots ning Ivo Linna nüüd küll kergesti ära tunda, aga üks oli veel. Riina Ruus. Seost peenikese häälega lauldud laul ja siis oli tõesti Riina rõõmust. Ma ei tea aga äikest hoopis Roušina. Ta oli küll ette rõõmus ja vikerraadio peatoimetaja. Tule aga rahvas seatab ühte laulu koos laulma, et võtame ka latsi ning vaatame, kas meiega seda mõistame. Jao väikesed lapsed, kõik magavad juba. Niuke tunne oli laulda seda laulu koos vikerraadio paarisaja töötajaga ühes kohas ühendkooris. Laden, pinnani, Reene niuke viltsi ole, Silmele tuli sea ja vikerraadios nagu uudistes Eesti raadios töötades laulda seda laste unelaulu tuli ikka kodune sealt edasi sellepärast et peale seda õhta juttu ole lastele allalaskmise laulan kõikjale ikka tuttav mede peres, nii et unejuttu lapsed raadiust ikka kuulvat. Seakoldeoreetuled kohasi, vikerraadio sündimise päeva puhul kena tõstanud, helmed kaelas ning rätik peas, et on ka vikerraadio ümnega laste peas. Muidugi meloosile Reenega seda jumala selliseid sõnu ei oleks tarvis. Vaata Me teame, laulu armas laul. Kohe tulid. No mina ei taha veel magama jääda, minule ikka niisugune rõõmus naine läheks ikka veel linna peale, mis jalgsi ja Tallinna sai tulla, magamisest on võtta kaugel vikerraadiole, soovime. Paelu aas vedega mingi tervikuna. Kas ei ole nõudlus järgmised 50 aastat vikerraadioreporter olema? Ja nihukesi saatesse, sa mõtled, et tulevikus tegema peab? Kihnu keelt veab Arimane ühte peenart ühte põldu või karjas maad. Rannaniitu muidu sedasi andke asja seojaks, kihnu keel tähendab. Keenia esimene keerimis jäägini kihnu keel ja pikapeale kalliks. Nii nagu keel on seo emakeel ning Kihnu saar on, see on sama sedasi. Kuidas Eestimaaga luudon? Esimaadiga kohaga Kihnu. Kihnu on nina peale kallim kihnu, tikame sünniga. Niisugune pisike Ligeltsid Eesti Raadio esimeses stuudios, aga nüüd me läheme teise koha peale, läheme solaariumi, seal on teine koht, on nende meelest. Nonii, Yosemesi sinna otsa. Nüüd jõudsimegi siia Apollo raamatupoodi sigadki hülgeraamatu esitlus, Ülgoria märkessete sisepärast seakas margiga sellel raamatul üldse tegite. Me tegime selle sellepärast, et me oleme käinud merel nende hüljeste järgi juba üsna mitu aastakümmet ja mõtlesime, et on need teadmised ilvestel hüljestest inimestel, mis nemad on meile natukene sinna juurde öelda margil oma, selle filmimehe töö ja, ja, ja pärimuse korjamise töö poole pealt mul teadlasena, kes hülgeid uurib, et mõtlesime, et teeme niisuguse raamatu, kus me osa sellest jutust, siis paneme piltide ja tekstidena, siis kaante vahele. Et säär jääksid selle, näete, et inimesed ei tähist tulla häid julgetest, et vastab see tõele. Päris nüüd tõele ei vasta, aga aga kui me neid vanu lugusid kuulama ja need legende loeme, siis tihtipeale selline võta sealt läbi käib, sellepärast et inimestel alati on olnud huvitav mõelda, et kust hülged tulevad ja, ja kuhu näiteks inimesed merel vahest jäävad, et need kaks asja kokku panduna on arvatud nii et midagi ühist meil hüljestega on ja no kindlasti mõni kaugem esivanem, aga eks nemad ole ka rohkem kiskjat loomad ja me oleme ikka inimesed. Tänapäeval selline teaduslik arusaam. Päevapiltnik Kaido Haagen, et see, et seal tõlgetega veekogus on, et kuidas see siis juhtus. Minul oli see esimene kord hüljestel, kui saada oligi vee all. Et see oli hästi huvitav, et vee peal ma olin neid näinud peanuppe ja esimene kord oligi vee all ja kuna see oli nii põnev sellepärast et hülged tahtsid ilmselt mind ka näha siis pärast seda ma hakkasingi käima ja igal võimalikul juhul läksin jälle ja jälle ja jälle, et oleks võimalik nendega kui saada, sest noored hülged on umbes nii nagu väiksed lapsed on hästi uudishimulikud ja tahavad ka kõike teada ja tahavad inimesi näha seal vee all. Võib-olla tähtede hoopis pildi peale jääda? Vot seda ma ei tea, nad nendega rääkida on nagu raske, aga suhelda saab nagu teistmoodi, et saab pilguga suhelda ja saab liigutustega suhelda, aga see on hea mõte endale nagu meelde jätta, et tõepoolest, et äkki nad tahavadki ise seda pilti saada. Eesti Jahimeeste Seltsi esimees Tõnis kardsete, kas seal ka mõni hülgeisi Mahalasse? Mina ei ole ühtegi hüljest maha lasknud, küll aga soomlaste juures käisime hülgejahtija hülgeid õppimas ja siis ma osalesin koos soomlastega jahil, aga ma ise ei ole ühtegi hüljest maha lasknud. Soomes siin rahuna maal lõdvates aastas 1500 hülged maha laska aga Eestis ainult 50 sose pärast esinenud. Selge see, et põhja pool on, on need hülgeid rohkem ja seal on sellised teised tingimused, aga aga eks see lõppparv tule ikka teadlaste poolt, et teadlased on need inimesed, kes teavad täpselt ja nemad siis ütlevad jahimeestele, et kui palju tohib ja kui palju ei tohi. Aga ma tean ka seda, et ka Soomes vaatamata sellele, et küttimismaht on nii suur tegelikult seda mitte kunagi täisi kütitud, kütitakse ikka vähem, et need päris ehtsaid hülgeküte on seal Soomes ka päris vähe ja see hülgeküttimine ei ole üldse lihtne asi. Aga kas sellest skand, ütle sunnetel hoopis Kihnu meistril need load anda ning nemad püüdlevad ju jää pealt, et ennem püttiva jää pealt ta praegu või vänt veest püüda. Mina arvan küll, et siin kihlastel peaks eelisõigus olema ja ja kui seda hülge jahtisin, avati, siis tegelikult üks tähtis asi oligi, et need traditsioonid, mis kunagi on olnud, et need saaksid elustatud, et ja täname ka Eesti jahimeeste seltsis jahimeestega ikkagi arutame, et see jahindus peaks meil selline rahvuslik, oleme oma homotraditsioonidega, et sellepärast on see hästi tähtis, et et seda õigesti teha, et me kuskilt kaugelt ei taha, et keegi tuleks meile külla, ei hakkaks neid hülgeid siin küttima ikka seda peaks tegema ja meie omad inimesed, kes seda mõistavad ja me oleme aru saanud, et seal Kihnus ikka seda natuke mõistetakse teha veel. Isendite ellus mõtte aetina seal selle eest see hakka säilmete tänaõhtune saade alustasid Tallinna linnast või et uudised juba selle häda, olge rõõmsad, terved Siim seal.