Vladimir Beekman, kuidas suhtute sellesse, et olete nüüd 50 aastane? Raske öelda, see on kuidagi imelik ja minu jaoks pean ausalt tunnistama, täiesti ootamatu. Aga ometi, sellel hetkel teeb inimene siiski ka tagasivaate ja vähemalt küsib enda käest, kas ta on nende aastate jooksul teinud nii palju, kui ta oleks tahtnud teha. Paraku küll jah, see on mitte ainult komme, vaid see on ka mingisugune vajadus, on ju mingisugused sellised tähised seatud inimestel, see on tinglik loomulikult see võiks olla ka näiteks 48 ja pool aastat oleks võinud olla mingisugune niisugune pöördepunkt, kus inimene peab kokku võtma või, või 51,4 või midagi niisugust, aga kuna on 50 noh, siis tehakse sel puhul ja ja loomulikult tagasi vaadates ma ei tea, kuidas kellelgi, aga minul on küll selline tunne, et ega ega ei saa öelda, et näiteks päris rahul olla oleks tahtnud nähtavasti teha siiski rohkem ja mis peaasi oleks tahtnud ehk teha paremini, aga 30 aastat on seda tööd nüüd tehtud. Alates nii pidevamates, publikatsioonidest, noorte hääles 49. aastal. Ja eks üksjagu tehtud. Mul on isegi piinlik, praeguses selliste juubeli puhul peaks ajakirjanik ennast ette valmistama ka statistilise informatsiooniga kuid tõepoolest, Vladimir Beekman on teinud nende aastate jooksul niivõrd palju, et ma julgen teie enda käest küsida kokkuvõtteid, kui palju on kirjutatud? Lühidalt öeldes on ilmunud 30 originaalraamatut eesti keeles 17 tõlkeraamatut muudes keeltes ja ma loodan, et peatselt lisandub neile veel mõni. Ja on ka filmistsenaariume. Jah, on ka filmistsenaariume tehtud, tõsi küll, mitte kõik neist ei ole veel linale jõudnud, aga mõnel on veel see šanss ja paar näidendit ja noh, rääkimata publitsistikast väikesest kriitikast ja muust jooksvast tööst, mida ei saagi nagu päriselt mõõtega arvutada. Selge, kõige selle järel on loomulik küsida ei arvata, et ongi saabunud kõige meeldivam küpse tööajajärk. Kuidas läheb, kirjutamine kas nobedamalt, kui varem või vastupidi? Selle kirjutamisega on üks imelik lugu, kui ma alles alustasin ja kirjutada oli raske siis lohutasin ennast vahetevahel sellega, et pole viga oskuste ja kogemuste tulles läheb kirjutamine kindlasti hõlpsamaks. Ja pean ütlema, et siiamaani olen selles pettunud. Ei ole läinud, kas ei ole veel õppinud hästi kirjutama, ei ole kogemusi küllalt, või on see töö üldse niisugune, ta ei lähegi kergemaks, isegi peaks ütlema, et mõnes mõttes läheb raskeks kuigi, tõsi jah, enam selliseid kobamisi algajal ikka nõutuse hetki sellisel kujul, nagu nad kunagi olid, justkui ei ole. Aga on hoopis tõsisemad probleemid, tõsisemad raskused ja nendega maadlemine võtab ausõna, mitte sugugi vähem energiat ja vaimujõudu. Nii et peaksin ütlema, et kirjutamine kergemaks ei ole muutunud. Hea seegi, et ta ei ole ka ebameeldiv. Jõuaks muutunud, see on muidugi oluline ja siiski, kui loetleda seda, mis meeldivamaks on muutunud selle aja jooksul milles küpsus nagu eriti ennast tunda annab. Ma ei julge nüüd küll iseennast siia kõrvale seada, kuid me oleme ühe põlvkonna mehed. Näiteks minule tundub see, et maailmast arusaamine, inimeste elu nägemine läheb aastatega teiseneb aastatega väga oluliselt ja, ja see on ka üks suur rõõm, aga muidugi ekseedeegaa kirjanikul kirjutamise raskemaks. Ja kahtlemata, aga see on paratamatu ja ju see peabki nõnda olema, sest muidu jääks ju kirjanik ühenäoliseks kogu oma loomingulise elu jooksul ja see oleks kirjanikule peaaegu sama hea kui surm. Kirjanik peab teisenema ise ja ta teiseneb modeostes loomulikult, et ka tema lähenemine, ka tema maailma nägemine, tema inimese mõistmine, inimesekontseptsioon isegi võib muutuda mõnegi võrra. Ma arvan, et see on täiesti loomulik evolutsiooniprotsess ja ilma selleta vaevalt saaks edukalt kirjutada. Aga võib olla ka paljusid muid asju. Nii, ja siit nüüd tagasi hüppe sinna, kust kõik õieti alguse sai siin võib-olla isegi kaks sellist momenti, kelleks tahtsite saada siis koolite, nendes tahtmiste heas. Ja kuidas juhtus niiviisi, et teil on ju keemiku diplom? Ja see on juhuste, aga võib olla ka paratamatuste kokkusattumus. Sel ajal, kui inimene tavaliselt valib elukutset, oli mul neid huvialasid ja kiindumusi ausalt öelda üsna palju. Üsna mitmeid kord ma mõtlesin saada tingimata komitee ajalooliseks, siis arheoloogiks ja siis oli mul veel teisigi nooremas eas loomulikult selliseid mehisemaid ja natuke primitiivsemaks mõistetud kutsumuse. Aga sel ajal, kui ma polütehnilise instituudi ettevõtlusosakonna pärast seda lõpetasin, siis oli keemia üks neid alasid, mis mind õige õige kõvasti köitis. Ja üldse täppisteadused ja loodusteadused nende vastu on huvi ikka olnud. Aeg on ka niisugune, ma kasvasin ikkagi ka kolmekümnendatel, kui, kui see urbanism keerumine küll tegi alles esimesi arglikke samme, aga ta oli meie elus juba, ma olen linnapoiss, masinad, tehnika, see kõik oli igal sammul ja see oli alati väga huvitav ja uudne ja kogu aeg uuenes. See tõmbas enda poole ja loomulikult tegin minagi kätseks niipalju kui võimalust oli ja ei olnud peaaegu kahtlust, et Mareaal elukutsele ennast pühendada. Nõnda ma siis täiesti kõhklematult läksin, kuigi ma olin sel ajal juba kätt proovinud ka kirjutamisega, aga see oli nii nagu nagu iga taidlus ikka, et rohkem oma lõbuks ja natuke teiste rõõmustamiseks ka. Aga siis siis juhtus nõnda, et sel ajal, kui ma instituudis õppisin, sel ajal hakkasin makstavat teist jumalat teenima Hainukamalt. Ja oligi nõnda, et enne, kui ma diplomi kätte sain, sain ma kätte oma esimese luuletuskogu signaal eksemplari. Võib-olla selles oli ka mingisugune saatuslik vihje. Igal juhul hiljem jah, isegi veel kolmandal kursusel mulle pakuti, siis ma kirjutasin ja avaldasin ennast juba. Mulle pakuti üle minna polütehnilisest Gorki nimelise kirjandusinstituudi Moskvas. Ma kaalusin ja keeldusin, sellepärast et mulle ei paistnud see siiski veel nii kindlalt elu täitva alana nagu. Ja peale selle olin ma kuskil sisimas veendunud, et kõrgem polütehniline haridus ei tee halba isegi sel juhul, kui sa kirjutad. Selle veendumuse juurde olen ma siiamaani jäänud, elu on seda kinnitanud. Niisiis ei, mitte juhus, vaid seda võiks parafraseerida vanarahva tarkus, kus aga küünalt ei hoia vaka all ja nii ka Beekmanest pidi saama see, kes temast sai kirjanik. Nüüd hilisematel perioodidel, kui analüüsitakse teie loomingulist arenguteed. Mõnigi kord rõhutatakse, et sõjateema on olnud küllaltki oluline selles ja te olete sellele eri perioodidel lähenenud siis oma selle aja arusaamade järgi. Kuid kas ei ole nüüd nii, et sõda on üldse olnud küllaltki oluline teie ja minu põlvkonna mõjutaja ja kujundaja? Päris kindlasti, päris kindlasti on see nii ja see ei saanudki teisiti olla. Sest millises eas tabas meid sõda, me olime parajasti 11 aastat vanad, kes 10 11 12 niimoodi kõige vastuvõtlikum as eas poisi eas kui maailma avastamise tung on kohutavalt suur, kui kõik pakub huvi ja siis tuli sõda, sõda täiesti meie poolt senikogematu vapustus, mingisugune mingisugune katakk, lössi, millele ei olnud midagi võrdset meie senises elus ja mis börsid kõik pahupidi ja ka meie elukäigud Elu isiklikud saatused, samuti Steljalise mäleri omavahel ja mul oli temaga veel oma vahekord, kuna ma sattusin, sattusin nii-öelda sõja jalgu ja sõjakeerisesse. Ja võib-olla sellepärast, et ma 41. aasta suvel ja sügisel sattusin Leningradi rindele ja üsna nii eesliinivahetusse lähedusse ja sõjameeste keskele taganemisega. Siit võib-olla sellepärast ma nüüd pärast pikki küpsemise aastaid võtsin ette, kirjutas nimelt romaani ja 100 surma sellepärast et kuigi maaga pole ise neid asju läbi teinud 22. territoriaalkorpuse ridades ma olin ju liiga pisike siis see õhk, see atmosfäär on minu poolt läbitunnetatud läbi elada see elustus, midagi lapsepõlvest, elustus siin, mis on täiesti kustumatult mälus ja hiljem loomulikult kõik blokaadiaeg ja, ja lastekodupäevad tagalas, ühesõnaga kogu see sõjaraskuste ja katsumustekompleks, mis vajus peale igale ühele isemoodi, aga, aga kõigile meile kahtlemata, kes me selles selles maailma nurgas sündisime sel ajal? Ma usun, teisiti ei saanudki olla, see pidi ju meisse vermima oma jälje ja küllap on see seda teinud. Ja õige on ka see, et erinevatel loominguperioodidel erinevas küpsusastmes olen ma püüdnud seda, olen ma selle juurika tagasi pöördunud? Mitte sellepärast ma oleks tahtnud seda, vaid ma pean, see on minu mingisugune seesmine kohusest, ma tunnen, ma pole veel kõik ära öelnud, on veel palju tundmatuid nimesid, on veel palju kangelaslikku, palju mehist, palju hirmsat mida ei tohi vaka all hoida tänaste inimeste eest, kellest juba enam kui pooled ei oma isiklikke kogemusi sõjast. Meile eestlastele tähendas sõda ka veel poliitilise valiku tegemist, sest sõda ja 1009 neljanda aasta juuni sündmused need langesid kokku. See tuleb ka teie raamatus väga teravalt esile. Seda pidite te ka ise teie perekond tegema. Mul on meeles luuletus teisast. Tänu isale tänu kodule, perekonnale olid teil need asjad selged juba. Noh, kas just päris selged, aga vähemasti mingisugune soodumus oli mul kahtlemata mingisugune tõuge oli antud, suund oli olemas ja mulle isiklikult võib-olla oli see selle tõttu natuke natuke vähem keerukas, natuke vähem vastuoluline protsess kui mõnelegi teisele. Aga siiski, ma ei, ma ei ütleks ka, et see niisama iseendast läks või kõik oli ette määratud, ei olnud see asi kaugeltki nii lihtne, nagu ta ilmselt mitte kellelgi ei olnud. Nii kui tulla nüüd tagasi viimase suurromaani juurde ja 100 surma, siis kas te ei pea seda täiesti erinevaks oma varasemast loomingust, ma mõtlen kasvõi seda suurt dokumentaarsust, mis selle teosega kaasas käib. Ma olen alati arvanud, et vormi tingib sisu, ma pole kunagi eelnevalt määranud ühegi kavatsusele oleva teose vormi vaid olen selle asja jätnud ikka nagu, nagu intuitsiooni ja mingisuguse jah, äratundmise ja vaistu hooleks ja enamasti on see ennast täiesti õigustanud, sellepärast et eks iga materjal nõuab mingisugust adekvaatset vormi ja seda ei saa kunstlikult välja mõelda, see peab temast välja kasvama. Nõnda ka see romaan, sellepärast et ma tahtsin peale kõige muu Pääle pääle inimpsüühikauuringute, mida seal ka ikkagi mõnevõrra ehk on ja pääle niisuguste ekskursside siia või sinna ajalukku tahtsime anda ka väga konkreetsed õhustikku, väga konkreetset ja täpset tegevust, mis ei ole ju kõik dokumentaale, see ei ole dokumentaalkirjandus, sellepärast et seal on palju dokumenti, aga seal on ka, on ka fantaasiat ja seal on ka lubata, kui need väike saladus avaldas ajal on ka autoripoolset tööd dokumendi stiilis. Ja kui ma kirjutasin, ma teadsin täpselt, kus on mul miski dokument võetud või nii, aga kui ma praegu löön raamatu lahti, siis mõne koha pealt pean ma nüüd mõtlema, et kas see oli nüüd sealt arhiividokumendist võetud või on see siia natuke juurde kirjutatud, aga täiesti täiesti samas stiilis täiesti tõenäoliselt, tähendab ma olen sügavalt veendunud, et need asjad, mis on seal dokumentaalse täpsusega kirja pandud kui nad täpselt niisugusel kujul ka ei sündinud, tegelikkus Nad võisid sündida iga hetk igas Eestimaa nurgas. Tähendab, see on tunnetus on selline ja ta peabki olema, kuna materjali täpsus ei ole ju mitte ainult faktoloogiline täpsus, vaid mingisugune sisuline täpsus on hoopis tähtsam. Ma oletan, et mingil määral mul on see ehk õnnestunud ja see oligi eesmärk. See raamat nõudis sellist laadi. Mõni teine nõuab teist ja ma ei, ei oska öelda, kas ma enam taolist raamatut kirjutada. Aga siin ma tahtsin nõnda teha, mulle see need dokumendid aasta dokumendid on tihtipeale vapustavad kui igasugune väljamõeldis ja siis need tuleb ainult ühendada autorivalikuga autoritahtega. Sushi eeliselt mingit moodi psühholoogiliselt põhjenda panna paika ja nad on väga kõnekad. Nii kirjutasin ma selle raamatu teisime, kirjutan teisiti. Vahetades nüüd teemat, sest juubelisaates me ei räägi ainult Vladimir Beekman ist kirjanikust oma kirjanduslikust loomingust, vaid me püüame võimaluste piirides teie enda kaasabil teid portreteerida. Meie kuulaja jaoks ei ole kunagi teie tegutsemist silmas pidades pidanud ennast kirjanikuks, kes suhtleb rahvaga ainult läbi oma loomingu. Te peate kirjaniku ühiskonnategelaseks, olete ka sellise naise tegutsenud? Küllap see on iseloomu viga, see sai alguse üsna varasest noorusest, kui ma juba 40. aasta sügisel pioneeriks astusin, pioneeriorganisatsiooni läksin ja hiljem hiljem jah, kõik õpiaastad ja alati olen ma ikka olnud seotud nii või teisiti mingisuguse ühiskondliku tööga, olgu see siis ametiühingu liinis, komsomoli liinis või hiljem parteitööga. Mingil määral. Ja ühiskondlikke ülesandeid on mul alati olnud rohkem kui, kui ühel käel vähemalt sõrmi, aga mõnikord mõnel perioodil ka rohkem kui, kui kahel käel te armastate ka juhtida. Kuidas võtta autot ehk küll, aga kui nüüd võtta nii kollektiive, siis ma ei tea, see on, see on väga-väga vastuoluline asi ja seal on pääle pääle plussidega omadused väga suured miinused. Vähemalt mis puutub isiklikku loomingusse ja, ja noh, aeg on meile kõigile kallis ja järjest kallimaks ta läheb, nii et, et oleks tahtmine nagu rohkem tegeleda oma ainuloominguga, mida saab teha ainult mina ja mitte keegi teine. Nii aga võtame Teie töö NSV Liidu ülemnõukogu saadikuna vabariigi ülemnõukogu saadikuna sellel kohal olevate ka praegu selle positiivne külg. No kahtlemata see, et ma saadiku töös aastate jooksul on paratamatult kokku puutunud väga paljude probleemidega, millega mul muidu oleks ehk ainult põgus kontakt olnud ja mul on tulnud süveneda küsimustesse, millega ma vaevalt oleksin muidu kokku sattunud, lihtsalt see kõik on olnud huvitav, seda enam, et kõigi küsimuste probleemide taga on inimesed väga erinevad inimesed, kümned ja sajad inimesed, kes tulevad oma muredega või, või oma ettepanekutega oma asjadega ja siin on, on küllalt huvitav olla sellega kontaktis ning mõtelda kaasa, leidmaks mingeid lahendusi, töötamaks välja mingeid seisukohti. Arvan, et see on nii mõtte arenduselt kirjanikule kes ju on siiski sotsiaalse funktsiooni täitja ühiskonnas, see on üsnagi, üsnagi positiivne, üsnagi vajalik, tõsi küll, nagu nagu iga vajalik õpetus, võtab ka see oma aja ja vaeva, aga ilma selleta midagi. Alates 1967.-st aastast Ta juhtis Vladimir Beekman, kirjanike liit sekretärina 71.-st aastast esimese sekretärina kuni viimase kirjanike kongressini. Kas pole nii, et see organisatsiooniline töö ja see suur ühiskondlik töö on teid sundinud väga täpselt oma aega arvestama, täpselt tunnid paika panema? Sest kui tulla tagasi sellesama teie loomingu hulga juurte näitab ka see, et töötate vist väga range, täpse tööplaani järgi. Küll oleks tore, kui see kõik niimoodi klapiks ise ka rõõmustaksin, väga. Aga paraku paraku teooria on üks ja praktika on teine. Pigem on siin ehk tegemist üliõpilasaastate harjumusega, kui ühelt poolt oli tarvis õigeaegselt, esita kõik oma projektid ja kursusetööd aga meil polütehnilises tuli teha tihtipeale üsna ulatuslikke jooniseid, sinna juurde arvutada dusi, mis võtsid aega. Ja samal ajal oli tarvis teha ka ühiskondlikku tööd ja samal ajal oli tarvis ka luuletusi kirjutada ja, ja pidudel käia ja elada oma elu ja ühesõnaga tegeleda kõigega, siis jäi aega napiks ja siis sai öötundidest lisa võetud, sai tehtud, kui oli tarvis midagi, valmistaja sai rabatud nii-öelda ööd ja päevad. See harjumus nii hea või halb, kuid on, ega ta vist hea ei ole ja ma ei julge seda kellelegi soovitada, on mingil määral säilinud tänaseni, kui on ikkagi töö lõpetamine, siis ei ole, ei ole harulduseks niuksed, 12 tunnised tööpäevad väikeste laua tagant tõusmisega ja on teisi päevi, kus lihtsalt ei pääse laua taha, sellepärast et nii palju on, on igasuguseid muid tegemisega siis teetsele tasa. Nii et ma ei ütleks, et see oleks nii rangelt planeeritud süsteemi kindel nagu see ilmselt oleks kasulik nii, nii tööle kui tegijale. Aga siiamaani jah, on, olen püüdnud ju hakkama saada, sest nagu patt viriseda, ise ameti valinud, eks ise pead kandma. Kuidas suhtute sellesse, kui ajakirjanikud püüavad esitada küsimusi, mis puudutavad teie eraelu apelleerides sellele, et kuulajale või ajalehelugejale on huvitav teada ka, kuidas kirjanik töötab ja kuidas ta väljaspool oma loomingut elab? Jah, see on üks, üks keeruline küsimus, keeruline küsimuste kompleks õieti, sest et nii palju kui see on seoses loominguga ja aitab ehk loomingut paremini mõista võiks, võiks sellega soostuda. Aga seal, kus see ületab ühe teatud piiri ja muutub tüütuks ning loominguväliseks isiklikuks huviks. Seal ma ehitan seda sellepärast, et kirjanik on inimene nagu iga teine ja olgugi ta avaliku elu tegelane, ka temal on õigus mingisugusele isikupuutumatusele ja võib tema elada ju nii või teisiti, see ei pruugi tema loomingule mingisugust tagasimõju avaldada. Ja seepärast ei peaks ka ei tohiks ka õieti huvitada teisi võõraid inimesi. Seepärast tuleks muidugi niisugustesse küsimus suhtuda õige õige ettevaatlikult ja, ja pieteediiga. Et mitte tungida sinna, kus, nagu ei ole tegemist enam ei loomingulise köögiga veel enamgi siis loomingu loomingu tagamaadega ka loomingu psühholoogiaga vaid kust algab kirjaniku inimene, sest et paraku olgu temal ka siis mingisuguseid omale keset saada. Nii me nüüd järgnevalt teemegi, kui ma ületan piiri, siis ta lihtsalt ei vasta mulle, eks ole, võimelnud. Missugune on teie abikaasa, kaaskirjaniku roll teie loomingulises töös? Kaks kirjanikku majas, see on ühtlasi nuhtluse õnnistus. Nuhtlus Ma alustan miinustest nuhtlus sellepärast, et ega majas ei ole, ei ole kirjandus vaba hetke, sest ikkagi ikkagi kipuvad kõik kõik arutelud ja mõttevahetused nii või teisiti puudutama kirjandus või suruma kirjanduse juurde. Ja no lõpuks inimene tahaks ju oma tööst ka puhata. Selles mõttes on, see on see raske pääle selle, kui kaks inimest töötavad, nende tööde tipud ja, ja mõõnaperioodid ei lange kokku. Nad käivad vaheliti, aga see tähendab, et peaaegu alatasa on üks majas oma töö kõrgpunktis või lõpuspurdi is või niimoodi ta ei taha mitte millestki muust teada, ta on närviline. Ta pühendub ainult oma tööle ja ühesõnaga, nagu ta normaalset õhkkonda on raske loota. Teisest küljest aga nüüd läheme, plusside juurde on sellisel puhul alati omast käest võtta, esimene kriitik sealjuures üsna usaldatav kriitik, kelle kirjanduslik vaist ja maitse on teada ja väljaspool kahtlust. Ja kes samuti ütleb oma arvamuse täiesti igasuguseid muid asju arvestamata, sest see jääb ju nelja seina vahele. Ja ei ole, ei ole nii-öelda publitseeritav, see tähendab, et see on üsna teinekord üsna karm, aga täiesti aus arvamus ja see tihtipeale aitab. Ühesõnaga käsikirjaline esimene lugeja olemas juba teisega on lihtsam. Nii te olete heas füüsilises vormis ja ka see on seotud loominguprotsess, sellepärast julgen küsida, kuidas sellest hoolitseta. Lihtsalt tuleb maja pidada ja tuleb võimalikult võimalikult palju liikuda, igas mõttes. Füüsiliselt liikuda, ma mõtlen, see on ainuke saladus, kui seda üldse saab saladuseks nimetada, see tegelikult tuleb, tuleb käia jalgsiturul ja, ja mööda Nõmme, et ma olen eluaeg praegu nõmmel elanud. Meil on selleks head võimalused. Tuleb liikuda üldse palju, olen alati nii palju kui võimalik armastanud reisida, kus tuleb ka palju liikuda ja ennast liigutada. Ja peale selle peale selle kirjutuslaua töö kõrval ja selle vahelduseks igasugune käsitöö, nokitsemine ja, ja aia ja muu töö on päris õnnistuseks, kui seda jagub. Siis on väga tore. Mida tähendab teile auto peale selle ta on liiklusvahend. Suurt mitte midagi, ma olen liiga kaua juba liiga suure staažiga autojuht juba veerand sajandit ja õieti algas minu tutvus autovski, ma olin kaheksaaastane ja mu jalad ei ulatunud pedaalidele, kui mu isa, kes oli kutseline autojuht, mind esimest korda sülle võttis ja rooli taha pani. 10 aastaselt ma sõitsin juba ise. Nii et ma olen temaga niivõrd harjunud, et temas mitte midagi ei oska ja ei tahagi näha. Tine temas ebajumalat ei tahabki paljud mehed. Ma isegi suhtun teatud kaastundega õnnetadesse meestesse, kes temast seda näevad ja kes õieti alistuvad temale siis nii hirmsasti ja teenivad, teenivad ehk tarbeeset kaugelt rohkem, kui ta väärt oleks. Hoolt tuleb kanda iga omatarbeeseme eest maa, puhastan hoolega oma kirjutusmasinat ja, ja kannan hoolt selle eest, et mu sulepead oleksid korras, sõnaga kõik rääkimata, rääkimata oma oma röövlitest, saagidest ja, ja peitlitest. Tööriist peab olema korras, aga rohkem tõesti ei ole, ei ole nagu midagi vaja. Kas te oskate ja kas te naudite toiduvalmistamist? Ma ei pühenda sellele kuigivõrd tähelepanu, sest minu arvates see on üks üks tarbetoiming, mis nagu ei vääri rohkemat. Nii intiimvaldkonna küsimused on läbi ja nii nagu kuulaja märkas, vastate kõigile küsimustele. Nüüd aga selgus veel ja õieti on see meile kõigile teada, teie kõige suurem hobi, armastus ja ilmselt ka puhkus siis reisimine. Reisimine on aga lihtsalt, mitte ainult võõraste paikade võõraste inimeste nägemine. See on üksjagu maailma tunnetamine ja enda jaoks mõtestamine. Võib-olla nüüd, kui põgusalt lihtsalt fikseerime kuulaja jaoks, kus on käidud. Käidud on nende aastate jooksul õige mitmel pool, sest esimese välisreisi pikema reisi tegin ma 1956. aastal, see oli Rootsi ja see ei olnud juhuslikult linnast enne seda ma juba tegelesin rootsi keele rootsi kirjandusega, ma olen nende aastate jooksul viimati ka rootsi keelest tõlkinud üsna palju. Ja pärast seda siis on mitmel pool Euroopas käidud, aga kaugematest reisidest võiks öelda, kuigi ma usun, et paljudel on need teada, sest mõnestki neist on kirjasõnas ühtteist jäädvustatud. Viimane suurem raamat, mis minu arvates millega ma mingi perioodi oma oma reisikirjanduses nagu kokku võtsin, on maakera kuklapoolel pikast reisist Austraaliasse, Uus-Meremaale ja Fidži saartele. Peale selle on käidud Ühendriikides ja Mehhikos, Brasiilias ja Kanadas Islandil ja nagu ma juba ütlesin, mitmel pool euroks Minu järgmine küsimus on nüüd küllaltki lai ja üldine kuid ehk nii pikad reisid võimaldavad ka juba selliseid üldistusi teha. Kuidas suhtuda lääne kultuuri saatusesse eriti tänapäevase massikultuurisituatsioonis? Teame, kui paljud läänemaailma filosoofike on selle pärast muret tundnud kasvalbers Vaitserit meenutades kuidas seda probleemi näete ja mõtestate. Ma ei hakkaks siin filosofeerima sellepärast et siis peaks ju minema minema Jaspersi Markuuse vastu võitlema ja igasuguseid pikki arutlusi tooma, mis oleksid igavad. Ma viitaksin oma viimasele, seni viimasele teosele romaanile. Ees oli aasta, seal on mõned aspektid sellest ehk puudutamist leidnud. See romaan ei ole pühendatud mitte ainult massikultuurile ega kultuurisituatsioonile kaasaegses läänemaailmas. Kuid seal on küllalt palju kaasaegsest maailmapildist, mida ma olen terahaaval korjanud, isiklikult ka. Ma arvan, et, et tähelepanelik lugeja teeb sealt mõningaid järeldusi aga mitte mitte lõplikega, mitte kõiki, sest neid ei püüa minagi dikteerida. Ma ei pea ennast kõiketeadjaks majana kõiki retsepte. Aga üht-teist on selles romaanis nüüd nähtavasti küll puudutamist leidnud. Ma loodan, et niivõrd-kuivõrd keegi lugejast selle vastu huvi tunneb nende probleemide vastu, nii palju võib sealt ka midagi leida. Mis teid rõõmustab, mis teile muret teeb meie oma väikeses koduses eesti kultuurisituatsioonis? Rõõmustab see, et meie kultuuris on viimasel ajal järjest rohkem üllatavaid ilusaid välja murdeid oma kitsast kodusest ringist. Ma mõtlen seda meie muusikas ja kujutavas kunstis, ka kirjanduses, viimasel ajal seda, et me läheme kaugele üle oma keele ja koduvabariigipiiride üle Nõukogude Liidu, jaga laiemalt maailma. See on nii väikese kultuuriala jaoks, nagu seda on Eesti tänapäeva maailmas, mis on täis mitte nii palju informatsiooni kui informatsiooni saatvat müra. Üsna suur saavutus, see on, me oleme väga hästi omadega mäel, et meil on olemas näiteks Neeme Järvi ja, ja, ja mitmed teised mehed ja naised, kes on silmapaistvaid saavutusi mitte ainult meile pakkunud kodus, vaid neid on viinud ka väljapoole maailma, nii et meid on hakatud tundma. Sest eks iga iga rahvas identifitseerub ikkagi oma hulka tuuri läbi eelkõige teiste silmis. Ja mulle tundub, et, et see on nüüd kõige rõõmustavam, et meid on rohkem hakatud meie muusikat mängima, meie raamatuid, tõlkima, meie inimesi, interpreet kutsuma kuhugi ja, ja neid imetlema, neist kirjutama. See kõik on väga tore. Jah, sellel nähtusel on ka oma oma pahupool olemas. Eks me ikka tihtipeale veel veel ise liiga aralt läheme välja, eks me ise ikkagi oma seda kaunist väikest kodu natuke ehk liiga tähtsaks peame ja, ja võtame ka kõiki oma kultuurinähtusi oma mõõdupuudega, oma väikeste mastaapidega, mis ei pruugi üldse suuremas kultuurikontekstis paika pidada. Me ei oska alati isegi seostada täpselt ja leida oma oma ühe või teise kultuuriilmingu kohta Nõukogude kultuuripildis, rääkimata maailmakultuurist, aga see nähtavasti on väga tähtis selleks, et me mitte ei oma oma vaiksel eesti viisil ei leiutaks soome-ugri jalgratast uuesti kultuuris, ma mõtlen ja selleks, et me mitte ei vaataks mööda huvitavatest ja tähenduslikes asjadest, mis meie kultuuris ka sünnivad. Ja mida siis võib-olla teinekord tükk aega hiljem, kui need need asjad on jõudnud üle keele, kultuuri piiri. Keegi teine meie jaoks hakkab avastama esinema, tõesti? Vaadake, meil on nii toredad, nii toredad teosed või autorid, seda on juhtunud ja see kurvastab väga sellepärast, et seal ei ole nagu põhjust, me ei peaks tegema. Juubilari enda juurde nüüd tagasi ka teie loomingut on küllaltki palju üle keele piiride viidud. Siiamaani on eri raamatutena ilmunud 17 teost kokku umbes üheksas keeles ja mõned on praegu veel lepingus, mõned on tulemas ka peale selle muidugi üksikud publikatsioonid, nagu luuletajatel juhtub tihtigi siinse alantoloogiates ajakirjanduses ja nõnda luuletusi on muidugi kaugelt rohkem tõlgitud, aga loomulikult ilma teevad ikkagi eriväljund. Nii ja oleks lausa patt, kui ei puudutaks üht probleemi, mis on lähedalt vahetult seotud Eesti raadioga. See on Vladimir Beekman ja tema esinemised ringhäälingus. Kui tänasele saatelegi selle pilguga tagasi mõelda, siis iga kuulaja märkab, et meil on tegemist suurepärase oraatoriga ja ka väga hea raadio esinejaga. Ütleksin, et vabavestlused, kirjanike vabavestlused mikrofoni ees tulid Eesti raadiosaatekavasse just tänu Vladimir Beekmanni reisikirjadele. Jah, sellest on nüüd juba aastaid tagasi, ma ei mäleta isegi, kuidas see alguse sai, aga küllap nõnda, et raadioinimesed, kes on alati tähelepanelikult jälginud vähemalt mis puutub minu kirjanduslikku ja ühiskondlikku tegevusse, siis mind on jälginud, ma olen tundnud endale raadio inimeste valvsalt silma ja kui mul on midagi olnud öelda siis on mind alati üles otsitud ja küsitud, isegi siis, kui ma pole ise aegsasti sellele mõelnud. Küllap nõnda oli see ka ka reisikirjadega reisi vestlustega õieti, sest need ei olnud ju tavaliselt, nagu me mäletame, Nad ei olnudki mul paberil, vaid tihtipeale olnud ainult teesid pandud punktid ja siis ma vabalt rääkisin. Siis oli nõnda vist, et ma kuskilt tulles olin kodus ja heliseb telefon ja kes see siis võis olla, ma enam ei tea. Igal juhul igal juhul mõni tänastest raadiotegijatest, kes, kes ütles, kuulge teie käsitöö oleks huvitav kuulda ja kui ma hakkasin vaidlema vastu, et mul pole aega, kirjuta nüüd, ma teen midagi, muud ei ole tarvis, noh, tulge vestleme, lindi pealt saab parajasti monteerida. Ja, ja see lindi kõikvõimsus nähtavasti julgustaski mind. Et tõepoolest, kui ma kuskil midagi ütlen, ütlen valesti, võib-olla ise millegagi rahul, me saame ju selle rahulikult välja lõigata. Me saame teha sellest vestlusest vestluse, kui ta ei tule ka esimese võttega nõnda. Ja ma pean ütlema, et nad on mulle endale ka pakkunud huvi, sest nad sunnivad, sunnivad mõtlema ja sellise vestluse käigus tekivad võib-olla mõned ütlemised, mõned kujundid, paradoksid mõtte, paralleelid iseendast vestluse käigus ja siis, kui nad nii värskelt instatunast sendi nagu, nagu öeldakse keemias oma sündimise hetkel jõuavad ka linti ja siis nõnda vahetult kuulajani, siis võib-olla on sellel isegi natuke suurem mõte, kui nad oleksid välja lihvitud täpselt kirjasõnas. On veel üks küsimus, mida teile on väga sageli viimastel aastatel esitatud. Kas olete luuletamise lõpetanud, millal jätkate? Ja ma ei oleks osanud sellele küsimusele veel veel paar kuud tagasi midagi vastata, sest tõepoolest viimased luuletused, mis ma kirjutasin, mis on avaldatud, kannavad aastaarvu 1970. Mitte et ma oleksin võtnud siis nõuks lihtsalt tuletamise maha jätta või, või mingisugused ealised muutused oleksid tinginud vaid lihtsalt siis tekkis mul terve rida selliseid kavatsusi mis nõudsid proosavormi, mis lihtsalt luulevormi ei mahtunud sellest noh, võiks öelda, see oli, see oli romaan, romaan, lendurid ja, ja hiljem ka kasereisiraamat, kreisi mõtiskluste raamat, maakera kuklapoolel ja edasi viimased romaanid. Nad kõik nõudsid mingisugust suuremat vormi proosat nimelt mida loetaks, millest saaks arendada mõtteid, mitte ainult kujundite ja paradoks asjadega mängida, nagu tihtipeale mille peale luule just eriti meister on. Ja nõnda ma siis kirjutasin proosa ja mul ei tekkinud tahtmist, kirjuta luuletusi, pikka aega üldse ei tekkinud tahtmist ja isegi ma kuidagi leppisin sellega, arvasin, et võib-olla pühvli luht oli siis niisugune kokkuvõtlik kogu, mis jääbki siis nii minu minu värsiproduktsiooni lõpp-punktiks ja ma ei tea, vahel on tarvis nähtavasti välispidist, tõuget ka kuskil siin, käesoleva aasta kevadel oli meil juttu Loomingu toimetaja Kalle kurega ja temale tekkis äkki niisugune ideed, küll oleks tore, kui saaks nüüd Loomingu augustinumbrisse mõned täiesti verivärsked luuletused minu sulest. Ma ei öelnud midagi, mõtlesin, ma mõtlen selle peale, et see on kangesti võõras mõte mulle ja tont seda teab, kas nüüd, kas ma oskangi enam luule ehk on edasi läinud ja ma olen maha jäänud ja ei tulegi välja. Aga ta tuletas mulle meelde seda paaril korral ja mul hakkas lausa piinlik, kui, kui toimetaja peab autorile meelde tuletama, sest maailmas on nii palju luuletajaid, kes oleksid nii õnnelikud, kui neile suure ajakirja toimetaja pakuks võimalust publikatsiooniks. Sest on palju kohti ja palju keeli, kus luulet peaaegu ei loe. No ja siis ma võtsin ja proovisin öelda ja ma kirjutasin tõesti mõned ulatest. Kui neid nüüd ka või mõnda neist nüüd ka kuulata tohiks. Luuletus kannab pealkirja ja vaatame neile järele. Tule istu mu juurde soojale kiviastmele siia pae sisse, päike, killu endast on poetanud. Tule istu ja vaikime. Keegi ei astu meist üleplekiga löödud poe uks pandi kinni veel lapsepõlves. Vahepealsete aastate jooksul mööda tuttavat tänavat on tulnud nii palju inimesi on tulnud jälle läinud kõpskingades kulunud sandaalides ja räntsuvaist sõdurisaabastes on nad tulnud ja käinud ja läinud ikka minema minema, minema. Ära kartlikult nihele plekiga löödud poe uks ei paotu. Tema kinnipaneku kell kukkus tõepoolest juba ammu. Veel on pajaste soe. Hämaruseles hakul istume koos ja vaatame neile, kes läksid järele. Saad sa neid tagasi hüüda? Mina ei saa. Siis vaatame sõnatult järele, kuni silm seletab, kuni silm seletab, ei pööra neilt vähemalt pilku. Ega meiegi jää siia ööseks.