Kõnelesin rõõmsalt, kaks aastat ma ei saanud ennast kunagi tunda seal kodus, samuti nagu arg kaebab emaarmastuse järele. Nii tundsin võõrsil olles vajadust hingata kodumaa õhku ja tunda kaduma pinda jalge all. See, mis minus siis tekkis, oli juba kahetsushuviga, jälgisin alati raadiosaated kodumaalt, selleks pidime paraku sõitma iga kord teise linna serva tuttavate poole. Sest mul polnud kahjuks raadiovastuvõtjat. Märg, tasus ennast kuhjaga. Ma sain umbkaudse käsituse kõigest sellest, mis kodumaal toimub, kuidas elatakse, töötatakse, ma istusin tundide viisi aparaadi ees ja neelasin ahnelt iga sõna, mis tuli eetrist. Ja konser, kuulsin Paul Pinna, et hästi ammu kuuldud tuttavat häält, kes kutsusid mind koju tagasi, ei suutnud ma ennast enam taltsutada. Hüüdsin neile vastuseks, nagu kuuleksid nad mind. Soolen tingimata tulen. Ega ma vist ei eksi, kui ütlen et küllap istus südames, kahtles, et kodumaale saabumine tooteid ega ebameeldivusi. Nii nagu sääraseid mõtteid heietama. Paljudki õige, nii see oli, kuid sa kartus hajusaga otsekohe, kui ma reisil märkasin, millise hoole ja tähelepanuga mind undritsetakse. Repatreerimis komisjon oli, Leningradi saadab mulle vastu oma esindaja, kes kandis nagu kogu matkakepp kestel food, et mul ei oleks millestki puudu. Sain tunda täiel määral vene rahva võrratut, külalislahkust. Missuguseks kujunes tõeliselt kodulinna saabumine jälle saabumist kodulinna, olin kujutlenud vaimusilma ees mitmes variandis et ma poleks suutnud siiski uskuda, et see Kuimulik nii kauniks Käepigistus suu ja tervitussõnu ootas mind balti jaama vagunist väljumisel. See moment tuli, liigutav, kui nägin vastuvõtjate hulgas Ants Lauteri Estonia teatri direktorit. Mulle sai selgeks üks küsimus, mis hoidis meid pagulasi väärarvamuste kammitsas. Kuidas teie edaspidine käekäiku ma ei julgenud teha illusiooni uuesti teatrilavale pääsemiseks. Vahepeal on juurde tulnud palju noori andekaid, mõtlesin mina olen juba vana, varsti 70 aastane. Aga ometi veel samal päeval, õigemini juba saabumistunnil sõlmiti minuga leping ja mõtelge ometi. Ma astusin jäljest Sloveeniasse kus ma olen töötanud juba 48 pikka aastat. Järgmine üllatus oli see, et jube algava teatri hooaja ava nöödellis anti mulle kandev osa. Mängisin Hugo Raudsepa uusimas rahvatükis taga tipudiisi poose. Ja hiljem sai mulle osaks veel suurem au. Mulle usaldate teenijanna osa eestlaste esimese surfilmis elutsita tellis kuid Polnud kunagi varem esinenud filmiaparaadi ja selle eest teavet omistati teile Eesti NSV teenelise kunstniku austav nimetus. Olen südamest tänulik nõukogude valitsusele, kes vaatamata minu eksirännakule hindas minust tööinimest, kes oma elus on palju andnud teatri lava kaudu rahvale. See oli mitmekordne pidupäev nii mulle kui 1000-le teistelegi. Lihtsalt varsti juba poolteist aastat minu tagasijõudmisest kodumaale repatrieerumisega komisjon muretses mulle kaku ja korteri ja aitas hankida sisustuse, sest saabudes koosnes minu kogu minu vallas kõigest paarist-kolmest kohvritäiest kõige hädakajalisemast. Rahalisest küljest on kindlustatud lisaks tavalisele palgale saanud personaalpensioni, mille Iisrael tänulik kunstide valitsusele. Olen oma eluga täiega rahul. Tunnen end tegeliselt muss järele, õnnelik, et võin teile töötada armastatud kutsealal oma koduma. Oma rahva keskel.