Tänane ateljee vestlus on väga kaasaegses miljöös. Mustamäel sai möödunud aasta lõpul valmis monumentaalkunsti maja tõesti meeldima oodatud tähtis kunstielu sündmus. Peale mitmete kujurite said siia ateljeed ka näiteks maalijad Malle Leis, Olev Subbi, Tiit Pääsuke. Olen Tiit Pääsukese tööruumis, suured aknad vaatavad TPI poole, akende all aga jookseb raja tänav. Seda on vist kohati järgnevalt linditki kuulda. Tiit Pääsukese ateljee on veel oma näota sisustamata või õigemini sisustamisel. Ometi on ta siin maalinud juba paar suurt tööd. Need, mis kunstihoones meie kunstnike liidu kongressi näitusel aasta algul väljas olid. Kui minu ateljeedes harja senised vestluskaaslased on kõik vähemalt esimese juubeli pidanud, siis Tiit Pääsuke kuulub hoopis noorema põlvkonna maalijate hulka. Ja nendest on ta huvitavamaid nii ainevalikut kui ka puht maaliliselt. Tema loomingu keskseks objektiks on inimene, mis muide meie noores maalis ei ole enam kuigi levinud. Seepärast tulebki meie tänane jutt suurel määral just inimese kujutamise ümberkunstis. Riivamisi puudutame ka seni veel üsna kitsaid ekspositsiooni võimalusi millest eriti noortekunstiga seoses on viimasel ajal õigusega nõudval toonil räägitud. Niisiis kohtume mustamäel Tiit Pääsukese uues ateljees. D olid tegelikult üks üks vähestest kunstiinstituudi üliõpilastest, kes on juba seal, ma ei tea, kas kolmandal-neljandal kursuse kaasanud nagu töödega näitused, eks ole, kolmandal kursusel jah, see oli 1968 s teha jalgratturid, eks ole, jah. Te lõpetasite 71 ja nüüd praktiliselt esimese ateljee saite siis 76 või oli teil varem midagi? Ei, mul on see juba neid kolmandatele mitte neljas, aga, aga see on nüüd esimene tõeline ateljee. Esimesed olid mul niimoodi laenutatud aastaks ja ja kord ühe kord teise käest, kes, kes parasjagu ei töötanud. Siiani ikka need tingimused mängisid nisu, trolli lõuendi grantimiseks kohta ei olnud ja siin oleks võimalik juba kruntida ise nõuandeid ja, ja mitmesuguste eksperimentide saalis. Teie olete kogu aeg Instituudi lõpetamisest peale instituudi ajal väga palju maalinud inimeste, tundnud huvi inimese vastu ja nende inimestevaheliste suhete ja ja võib-olla ka inimese üksioleku vastu. Mina olen osalt veel nisuke vana kooliga maale ja kui ma instituudis õppisin, siis neil oli ikka põhiline figuraal kupasitsiaalne seal nagu ei saanud kuidagi läbidanud seda maalijatest ilma inimest kujutamata. No see on nüüd üks asi, aga, aga üldiselt mulle tundub, et inimene on ikkagi siin ilmas kõige huvitavam objekt ja kõik, mis üldse eksisteerib, on inimesega niivõrd seotud, et sellest nagu mööda ei pääse. Muidugi on, on võimalik ka ilma inimest kujutamata, kõiki neid samu asju seletada ja lahendada, aga ma nagu vestlen inimesega, suhtlen temaga, kui ma maalin, kui hästi kaua seda teha, see võib isegi omamoodi niukseks ohtlikuks mänguks saadet, et kogu aeg. Ja kogu aeg temaga nagu mõttes vestleja saavutab mingi kontakti ja kui see see kuidagi nii tähti seal õnnestub, siis pilt saab siis niisugused valmis ja ilmselt on need inimesed, kes maalib, kuidagi teised vaated on ka võimelised nendega mingit kontakti saama või pilti nagu seletama või ma arvan, et kui seesama tunne, mis väga pingsa maalimise läbi pildisse läheb, et see kuidagi nagu tuleb sealt tagasi teistest saatest, Te olete lahutanud, ühesõnaga eeskätt nagu isiksust ja see on selle omaaegsete kuraal maali vastu, kus inimisiksus nagu oli kadunud, oli kohe niisugune võte niisugune mängureegel, et mingi figuraal kompositsioon, kus, kus kõik tegelased on ühte nägu, öeldi, et isegi see lõhub nagu pilti, kui tervikut, kui igalühel seal veel lisaks karakter seal mingi tegevus on, eks ole, inimeste näoskeem vastava töö puhul ja see mulle nagu eestlane ta põhjendada seda niimoodi, et et ükskõik millise kontakti juures iga inimene jääb ikka ikkagi omaette ka samal ajal, nii et on võimalik siis rõhutada seda, seda kokkukuulumist ja ka vastupidi maha või kasvõi minu minu käe läbi nende tegemine, see viib nad kuidagi jälle sarnaseks. Kui inimest juba kujutad, on need siis seal lõuendil üks või 10 või siis peaks ikka tingimata ja iga inimene omaette nagu huvi, pakkuma tegijale juhatajana. Nii et ta on ikkagi vähemalt individualiseerunud. On ju muid võimalusi ka, aga mulle tundub see esialgu nagu huvitavam olema. Ja noh, mul on nagu seda ka öelda, et on nagu alguses öeldi, et mul on oma tüüp, keda ma kujutan, aga siis aegamööda öelda Mul on kaks tüüpi, lõpuks kolm või neli tüüpi tööd. See on ta loomulik. Igal inimesel ka niisugune tüüp, kes talle kuidagimoodi istub. Kui tuleb nägu silma ette, siis ma ei oska seda seletada, siis sa pead tingimata ta siia pildile panema, kui vaataks seda tööd ja kohe näed silma ette tuleb, keda sa pead seal kujutab, siis ei tohi nagu hakata kalkuleerima, et kas see CD kõlbab või ei kõlba. Siis läheb nagu midagi kaduma tekib võib-olla niisugune ilmetanud mask või mul siiamaani olnud suureks takistuseks, et ma ei ole saanud modellijadele maantee lihtsalt need ateljeed. Aga nüüd sealt ei leia muidugi, et linn peaks ikka saama modelli kasutada. Figuur kompositsioonid on põhiliselt siis tehtud portreede põhjal jah ka käinud jah ikka, aga Napoteed mõni portree on maalitud natuurist enne. Aga ma seda mõtlen siis olete kollektsioneerinud, leiame siia. Ma lihtsalt vaatan lihtsalt nägu, mis mulle meeldib ja mida ma tahaksin kujutada. Maris pärast paika panen õigesse kohta ja kui neid maalide neist portreed maalida, vastased, et tegelikult igas inimeses on midagi nihukest või no kasvõi selles samas inimeses, keda sa lihtsalt välimuse järele teda maalida tuleb välja, et tema sandakse põnevaid omadusi temaga vesteldes. Mind vahest on hämmastanud, et ei saagi nagu inimest lihtsalt lihtsalt kedagi nagu, nagu maalidelt kohe hakatakse sinna nagu sisu külge pookima ja et kui inimene on juba kujutatud, siis peetakse loomulikuks, et seal on väga rikas sisu, jäi, Võib ju nii olla, et lihtsalt noh, väline vorm on nagu nagu tõmmanud maalima, lihtsalt ühe inimese nägu meeldib sulle maalitada. Aga muidugi, kui ta niisugune klassikaline portree on, siis seal peab midagi muud seal taga ka olema. Tähendab karakter ja kõik, aga, aga figuraal kompositsiooni puhul ja siin mind hämmastab, kui laialt seda tõlgendatakse, aga üldiselt mina olen sellega nõus ide rääkida seda juttu siia juurde oma pildist, et see, see on nagu mõtet, kui ma olen ta maalinud, eks ole, siis mul ei ole nagu mõtet seda asja hakata enam seletama, rääkima, aga nüüd teistele inimestele on jälle täielik vabadus, sest et igaüks võib arvata sellest, mis tahab, ja muidugi kunstikriitik, tema paneb selle kirge. Pahatihti võetakse mingi nõme, aga siin. Minu meelest on ka asi nii, et kunstikriitik võib ja, ja peaks siiski pakkuma ainult teatud lähenemise võimaluse. Sellepärast et kui ütleme üks niisugune teos Annaks võimaluse seda lahata täiesti lõpuni siis järelikult see poleks laenamist, kunstiteost isegi pisendanud seda teost kui, kui seda saab tõesti öelda lihtsalt mingisuguse paari paari-kolme lausega ümber selle asja minule isegi tundub maalides tähendab pilti tehes, et, et noh, see on ainult praegu niivõrd subjektiivne, et mõnes kohas jäta mõni vorm või mõni koht või mõne mõni värvi üleminek. Lahtiseks või, või mitmemõtteliseks, see on väga vajalik, tähendab nisuke täpne äraseletamine otsast lõpuni ära tegemine minu laadile vähemalt seal tuleb kahjuks samal ajal ma võin nagu vastu öelda, et, et Toomas ta ei või oma pildi peal niisugust asja teha, eks ole, tal on teine laada, ta peab kuidagi teisiti selle selle asja nagu kätte saama, aga mina minule tähendab, tuleb nagu ühiskasuks ja ja need on niisugused lahtised kohad, mis jätavad vaatajale võimaluse ja jätab väetavate niisuguseid võimalusi, mida mille peale mina pole kunagi tulnud ja ma pole üldse sellest mingit probleemi teinud, tab võimaluse vaatajal olla kaaslooja. Nojah, nii ta, nii ta tegelikult täna Kas need 30 maalimiste olete maalinud, on need kõik olnud näitustel väljas? Ei ole? Suur osa küll, aga kõik ei ole mõni päev tagasi žüriis saadetud ja ja mõne ma olen maalinud ka nii, et ei olegi ette nähtud näitusele panna. Maaliliselt suveti maalib natuurist, maalin loodust sellel autoga. Pildil see maastik siin tagasi natuurist maalitud Tartu lähedal, Temastan äradeks, väike töö olemas ja mul jäi see pooleli ja hiljem Ma siis võtangi lihtsalt ette, mul tuleb meelde, mida ma läbi elasin ja tantsin maalides ja siis siis mausamate läheb kuidagimoodi nagu pildi sisse, sest ainult välja majandus nagu kõiki asju, mina lihtsalt järjest vaesunud natuurist maalimas on omamoodi nagu põnev tegevuse tihtipeale näed midagi nii põnevat, et tahaks nagu seda kuidagimoodi ära kasuta kasutada ja muidugi võib slaide teha ja ma olen ka kasutanud niimoodi, et värvidiapositiivne aga ma tavaliselt ei ole nakatuda prioriteerinud pildile, vaid ma lihtsalt kaotusest, aga materjali kui lisandite asemel muna vahestunud. Imelik see muidugi, see on niisugune väga tõsine küsimus, aga tähendab, kui on fotojärele maalitud siis teda uuesti mustvalges reprodutseerida kuskil ajalehes, siis tuleb, tuleb, tuleb nagu see foto tagasi, kui ta on nii täpselt maalib, tähendab, sinna värv kaob ära mustvalge foto, siis tundub, et tundub niuke õudselt igav või tundub nagu mõttetu. Aga sel juhul peaks olema siis kas mati valikkuse objekt ise sihuke inimesele mõju kui nüüd üldse on võimalik nagu niimoodi jagada, et noh objektiivne ja subjektiivne, kui, kui niisugust piirigi oleks sinna vahele õige tõmmata, siis siis minu meelest ei jääks ennem siiski selle subjektiivse kunstitegija poole peale. Ma olen mõelnud sellele ka, et konstruktiivsed kunstisuunad või ütleme, puhas kasvate Wismi nagu välistab subjektiivsuse ja täiesti ja, ja ja on ka kunst. Ja samal ajal mina näiteks arvan, et noh, ma ei kujuta ette, mismoodi niisuguses laivis nagu pilte teha, kui, kui ei ole nagu isikut taga igale kunstnikule jääb, see, see vastutus jääb talle iseendale, tähendab kuidas ta tunneb, nii ta töötab, kui ta tunneb, et ta selles mingis kindlas laadis töötab, see talle ei ole vastumeelne ja tunneb, et ta ei ole sellega veel nagu kõike öelnud, siis ta jätkab samas laadis süveneb, süveneb, lahendab seal järjest uusi Alalise kaasaegse kunstiekspositsiooni puudumine, see tähendab praktiliselt seda, et kunsti tohutu väärtus ja tohutud töö selle kasulikkuse koefitsient on sisuliselt minimaalne. Teistmoodi kunstisalongist, tähendab see oleks ikka väga ideaalne võimalus, kui lüüjal tähendab lahku, üks on siis niisugune salong nagu, nagu praegu ka teises salongis võiks hakata müüma ikka siukest poissi nagu, nagu näiteks sellesamaväärseks veider, kuidas töö sinnapoole pretendeerivad ja, ja võib-olla siis on nii, et seda sealt hakkavad ostma noored inimesed, kes lihtsalt ostavad esialgu, kasvõi sellepärast, et see on moodne või, või see on noorte tehtud või midagi. Noh, seda, seda jutt on nagu juba räägitud ja mina ise rääkinud tähendab, mingi niuke näitusesaal, kus on salong, kus on võimalik osta. Vaat seal väljapanek uueneb ja ja isegi võiks olla nii, et igal kunstnikuna oma mingi mingi jutt sellest ruumist oma sektsioon ja, ja siis ta võtab, vahetab suvaliselt, võtab ära pilte, mis tal enam mida ei taha näidata, enamjaolt uuesti sinna välja sat võiks osta, samal ajal ta oleks alati ske pidev ekspositsioon ju iga autor ise vastutab oma ekspositsiooni eest oma endale au küsimus, millised töötal seal väljas on pidevalt seal inimeste silmad on, nii et see, ma arvan, et sellise süsteemi lihtsalt see tase nagu kõigi langeda, see annaks ka kriitikat. Väga-väga hea võimaluse jälgida kunstnike loomingut ja avaks üldsusele võib-olla kunstnikuisiksuse paremini kui, kui üks ülevaatenäitus, kus ta saab ühe pildiga esineda, eks ole. Sest et noh, ülevaatenäitus on, on üks võib-olla noh, teine töö on nagu tagasi saadetud või, või žürii valib, ütleme, eks ole, ennast paaristeste ja peale selle, see on ikkagi üks, üks juhuslikult valitud moment sinu loomingust, aga teisel juhul oleks nagu järjepidevus ja ja kui sa ise paned välja, mida sa tahad, siis ta täielikult pakkuge ennast välja nii nagu sa oled, eks ole, siis on võimalus otsustada Kuigi ütleme, 50.-te aastate lõpul, 60.-te aastate algul oli meie kunstis suur tõus. Ometigi hävitas minu meelest terve rea vanemate kunstnike loomingulise impulsi, sellepärast et nad hakkasid nagu, nagu kuidagi rabelema, nad tundsid, et nad ei ole enam moodsad ja siis nad püüdsid peenikese pintsli asemel teha laia pintsliga, siis kui nemad oleksid võib-olla paljud teinud tõepoolest selles Väljakujunenud laadis rahulikult edasi süvenenult edasi, oleks võib-olla olnud nende loominguline potentsiaal palju suurem ja võib-olla küll hektariga ikka tuleb ennast ennast koera usaldada. Ja muidugi see on jah, niisuguse riskiga seotud, et, et kui kui tuleb välja, et, et kõik see oli nagu asjata, siis sa oled lihtsalt kadunud meese, aga igal juhul tuleb enda kalal õudselt tööd teha ja, ja niisugune Visa ja endast kõik välja pigistada ükskõik mis, mis laadis ei töötaks. Nii et ühesõnaga niisukest pealiskaudsust, enesega rahulolu ja see, see jääb igas laadi sealt lõpuks ikkagi kui mitte kohe, siis hiljem nagu jääb see välja paistma, tuleb nagu hiljem aastatega väljalaas tahtma. See, see ei ole veel mingi küsimus, kui mees nagu moodne, ei ole tähtis, kas seal taga on, midagi, ei ole. Mina hakkasin õppima kuni 57. aastal Tartu kunstikoolis ja ja ma mäletan, et see oli üks niisugune aeg, kus kool koolisüsteem õpilases teemiaskonnagu vabaks paist õppimise süsteeme ja meie olime õudselt huvitatud Impressionistiliste, meid ainult värvi probleem huvitabki samal ajal me ei osanud joonistada ja mitte midagi selle värviga teha. Ja ma mäletan küll, kuidas mässasin ja kõik kompressaalidele üles valgusele ja värvile kõik rajatud. No mine tea, võib-olla see andis mingisuguseid värvi eksperimendi mõttes mingeid niisuguseid tulemusi, värvi, julgust, aga samal ajal meil läks ikka aastaid palju aastaid kaduma kus me niisugused niukesed asjalikku kunstialust nagu õppinud samal ajal tähendab, meid ei huvitanud, joonistas ja, ja, ja need kindlad kompositsiooni reeglid ja meile endale momendil tundus, et me väga hästi tegime, aga tagantjärele me oleme neid asju vaadanud, need on küll väga kahtlase väärtusega noh, midagi head, ikka tegijad, aga võib-olla oleks siiski õigem. Seda teha, joonistamist, joonistama, õppida peale kooli oma käe peal ja kõik need asjad, mis puudu jäävad, tuleb pärast veel valusamalt kooliraha maksta. Tuleb ühest küljest on see maalimine selline vaevaline ja raske tegevus aga teisest küljest on, ta on niisugune omamoodi mõnuga, kuidas ta kunagi on, vahest mõnikord tuleb nii mõnusate, mõnega pusid. Aga kui sa tahad töö parasjagu valmis, siis on küll nii, et teise töö vast võib ka otsa kohe teha, aga, aga siis tekib ka niisugune tunne, et, et nüüd on vaja kõrvale jätta tükk aega, üldse mitte, selle peale mõeldakse puhkamata ikka ikka kedagi nagu mõju või noh, ei ole õige järjest siis tunned, et sa oled nagu tühi ja ei saa kohe alustada uute asjadega.