Täna jätkab Smarti, so säärama keskee sarja õhtu kunstniku ateljees. Matti Varik on suur, tugev ja rahulik kujurmis kuju. Tema tutvustamiseks pole palju vaja öelda. Isegi need, kes ei pea suuremat kunstinäitustel käimisest teavad Matti Variku töid. Tuletaksin siin meelde Tehumardi võimsat mõõka fašismiohvrite mälestusmärki Saaremaal Kingissepa linnas. Või 1924. aasta esimese detsembri ülestõusu monumenti balti jaama, vastas. Eesti NSV teeneline kunstnik Patti Varikon maarjamäe memoriaalansambli nõukogude võimu eest võidelnud suurejoonelise mälestusmärgi pea autoreid. Tänased minutid lindistasin Matti Varikuga Pirital, tema koduateljees või ateljee kodus. Kuidas oleks õigem öelda? Tema tööruumiks on ka monumentaalkunsti maja mustamäel ja monumentide loomisel. Muidugi on kujuri tööruumis ka loodus. Kahtlemata kõik tallinlased, kõik Tallinna külalised on käinud vaatamas Maarjamäe memoriaalansambli esimest järku. Ja kindlasti kõiki, neid huvitab ka see milliseks kujuneb see ulatuslik töö, mis nüüd on käsil teise ehitusjärguga kuidasmoodi. Seda võiks nagu sõnades kõige lühemalt ja ilmekamalt öelda. Ma arvan, et keegi teine ei suuda nähtavasti seda paremini kirjeldada kui tor kes on olnud algusest nii selle kavandite sünniloo juures kui ka kogu selle valmimise käigu juures. Muidugi, see ansambel on nagu kõik on seal veel näinud, on pooleli. Viimane kontseptsioon, mis peab siis ansambli lõpetama ja andma talle oma nõu. Lõpetatuse on siis üks arhitektuurne ülesvoolu kõrgemate vormidega funktsioon mis siis moodustab suure saali tingliku saali kus siis on terve rida temaatilise kompositsioone mille ka siis on. Lahendatud kogu meie eesti rahva ajalugu, tema katsumused ja viletsuse revolutsiooniline minevik. Nii ja see on siis tehtud mitte nüüd mingisuguses ajaloolises ranges järjestuses ja dokumentaalsuses, vaid see on antud naguniisuguses suures sümboolses lahenduseni. Ansambli kõrvale on loomisel ka ajaloomuuseum kus on siis kajastatud ajalooline kogu see tegelikkus on näidatud konkreetselt siis meil nagu ei olnud mõtet seda ajaloolist olustikku niivõrd täpselt seal näidata. Meie lähtusime nagu selle ajaloo emotsionaalsest kunstilist emotsionaalsest küljest ja näitasime selle nagu inim inimhinge nihukest emotsionaalset laengut ja selle lahendust. Kui nüüd linnulennult võtta, siis Maarjamäe memoriaal, see kujutab endast nagu kahte ristuvad telge. Nüüd see teine järk siis tähendab selle ühe telje väljaehitamist, eks ole, mis jookseb näoga siis merre. Jah, see on, nagu see peatelg on. Peatelg on rajatud siis suunaga see lasnamäe lindilt mere suunas ja see nagu ühendame need kaks looduslikult väga võimast komponenti mere ja, ja siis ma Lasnamäe klindi ja need on siis nagu ära kasutatud ja ja ansamblisse liidetud. Ja annavad ansamblile palju juurde emotsionaalsust. Võib vist täiesti rahulikult öelda, et see on kõige suurem niisugune lahendus, kus skulptorid ja arhitektid on koostööd teinud üldse Eestimaa pinnal. Võib öelda jah, sest et siin on juba juba ehituse mahud, on niivõrd suured ja skulptori töö juba tehniline tehnilisest küljest mahtudele suur. Praegu siis moodustab selle grupi tähendab autorid alguses nii-öelda esimesest variandist ja võistlusest peale olid Matti Varik Allan Murdmaa, siis tuli pall Hiljem tuli Jüri Palm ja no seal olid veel haljastust, Valve Pormeister tegi. Ja neid hiljem siis liitusid veel juurde Kuldja Mölder. Ja peale selle ka veel vist insenere. Insenere on siin mitu all, peainsener eelmise, esimese selle järgu juures oli tallu, oli, nüüd on põhiliselt on seal tegelenud selle inseneritööga Hütsi Vello. Nii muidugi ei saa, et, et igaüks seal töötab omaette ja nokitseb taastikeks üks altar nagu prevaleeriv seal. Ja tema nagu tema tunne käib sellest tik läbi ja tema nagu paneb selle siis paika ja siis ühtlustab kogu selle kogu selle loo seal. Ja annab sellele siis niisuguse ühtekuuluvuse nendele funktsioonidele. Antud juhul. Olen muidugi kahtlust, et selle selle ühtse joon annab seal Matti Varik. Mina olen nagu algusest peale selle. Vaarime juures on talla vormuga ja. Ja ideekavandit töötasime ka, läbisin pikka aega, kui oled töötanud, siis hakkad neid tunnetama, neid terve suure funktsiooni kõla raskusi. Ja siis on võimalik neid liita üheks üheks osambliks. Kes kujutab ette praegu Maarjamäe memoriaalansamblit, võib vist öelda, et vähemalt pool tööd seisab veel ees. Ja kui nüüd võtta seda ehitusmahtu ja betoonitööde mahtu ja selle tehnilisi raskusi, siis võib ütelda isegi, võib-olla. Selles suhtes on rohkem kui pool. Ja samuti ka skulptuuri tööde mahtu. Kui olla need optimist, mis saastaks võix Memoriaalansambel Isal reaalselt seda asja võtta ja arutleda siis kuna on tulemas olümpiamängud siin siis võib arvestada, et täiesti reaalne aeg oleks 80 500-st. Neist skulptuure on aastakümneid paistnud silma intiimse portreeskulptuuriga eeskätt ja võib öelda nii, et alles tõesti kusagil kuuekümnendatel aastatel tuli äkki Eestis skulptuurigrupp noori kes on just tegelenud monumentaalskulptuuriga figuraal skulptuuriga. Siis, kui instituut sai lõpetatud, siis oli niisugune soodne ajajärk, oli parajasti või alustati nende konkursside korraldamisega. Sest ma mäletan, et sel ajal, kui ma õppisin, siis siis nagu monumentide peale konkurssi ei korraldatud. Kui siin mõni mõni tehti, siis ta nagu telliti skulptorid, konkurss on üldse üks niisugune tore ettevõtmine. Loominguline moment tekib ja sa nagu elad ennast välja selle, selle konkursiaegsele elad välja selle teema ja veenvalt sa õpid seda muidugi teemat tundma ja see sellest, kuidas sa oskad sellesse teemasse sisse elada, kuidas seal oma ennast laed selle teema peale, kuidas häälestada ennast ja siis siis ta nagu nagu käärib sinus endas. Vabanemine kuses vabalastes teemast, annad selle õige lahenduse, see nagu väga tore moment omale ja ta ei väsitasin, annab sulle nagu uut energiat juur pärast konkursi ütleme, läheb selle monumendi teostamiseks tegemiseks siis töömaht on niivõrd suur. Vastupidi, ostis loominguline, osaleb palju väiksemaks seal. Skulptori peab olema nagu minu meelest peab olema ka see tunne, et sa oled nats füüsiliselt monumendist üle sa võid. Näiteks kui sa hakkad modelleerimisele. Et sa tunned, et see suur mass, mis sul savisteerinud sa suuteline sellest massist üle alal, sa võid selle seda massi nii nii paigutada, kuidas sa tahad, teada? Seda tunnet ei ole, siis tegin niisugune ebakindlus ja siis tulevadki niisugused, mida on vahest nähtud nõust, allid, lahendused. Et inimene ei ole suutnud haarata seda, seda töömassi ja seda aktiivselt tähendab mõjutada seda savipinda. Esimene võistlus oli ilmselt siis Saaremaa Kingissepa linna fašismiohvrite monument vä? Jah, see oli, mina võtsin seest siis osa, see oli 64. aastal, aga aga esimene suurem võistlus, ma mäletan, oli, oli see Vilde monumendi peale ja see siis vot sellest ajast peale hakata neid konkursse tegemise nagu nagu noh, tekitaks huviga noortes meestes sellest osavõtt jõudu proovida ja ja siis sealt niimoodi see välja kujunes. Ja oligi instituudi ajast jäänud, nagu nagu suurem huvi just funktsioonide vastu ja portree oli nagu ei tekitanud nii suurt huvi ja pinget. Järgmine suurem töö oli Tehumardi. Lahingu mälestussammas. Tema murde siis me olime kolmekesi Riho Kuldmina ja siis alla murdma tema mardi väga tänulik kohta teema ja see koht nagu noh, kunstilises mõttes sobisid teineteisele hästi. Ja selle tõttu sai seda, seda kohta sai ära kasutatud monumendi idee väljatoomiseks. Ja neid nüüd mõni aasta tagasi ta nagu valmis lõplikult Tehumardi. See vennashaud seal sai oma uue kujunduse loodusega hästi kooskõlas lahendusel. Kui me nüüd loetleme veel neid suuri töid, siis peaks nüüd järgmisena nähtavasti rääkima nimetada 1924. aasta esimese detsembri ülestõusu monumenti Tallinnas balti jaama vastas. Raske situatsioon oli siin balti jaama juures. Monument Ta nagu ei saanud olla ühekülgne, ta on samuti igalt poolt vaadeldav rahvas käib seal ümberringi. Pargist peab olema vaadeldav pargist tulijale kui, kui möödujale, kes läheb mööda kõnniteed, sealt mõõdud ja samuti on ta balti jaamast vaadeldav, nii et selle tõttu sai lahendatud kolmest küljest vaadeldav ja selle tõttu ka, et see teema andis seda. Andis nagu lahendada. Sest see ylestõus ei olnud sugugi mitte võiduks ülestõus. See ülestõus suruti väga veriselt maha ja sai ka vastavalt see ülestõusu teemani lahendatud erinevate kompressiooni teemadega. Erinevate rohkudega sooviksin nii kaugelt vaadata vaatamiseks kui ka ligidalt. Võrdlemisi Bronxon võrdlemisi detailirikas. Kaugelt saab üldpildi, ligidalt on ka midagi vaadata moderlasel. Kui sa oskad anda edasi selle ühe ajamomendi niisuguse küsimuse et see nagu annab sellele momendile monumentaalsust ja raskuse ja väärikuse, jah, olen näinud, et jätsin staatika stardiks omamoodi, nagu ilu on ühelt piirilt minek, ütleme staatikalt seal dünaamilise liikumise peale piirima tunnetamine, see, see on väga tähtis. Monumendi juus. Monumentaalskulptuuriga peabki vist hakkama tegelema väga noorelt, peab olema ilmselt suurt julgust. Näiteks ütleme, kui skulptor teeb ühe näituse töö see nüüd eriti hästi võib-olla ei õnnestu. Seisab võib-olla paar nädalat, võib olla aega näitusel väljaskuda, näitusele pääseb. Ja sellega ühesõnaga võib ka jälle tööle niisugune avalik ajalugu ehk lõppenud olla, aga monument jääb püsti võib-olla sajanditeks. Ja kui see monument tõesti ei õnnestu. Siis ta on nagu omamoodi niisugune häbiplekk kunstnikule et nii tema eluks kui, kui ka võib-olla väga pikaks pikaks ajaks pärast teda monumendi tegija peab vähemalt alustama noorelt ja tal peab olema niisugust julgust ja muidugi mitte ainult julgust, vaid ka vastutustunne. Muidugi peab olema vastutustunnet. Ja siis peab olema hästi palju eneseusalduse, ilma selleta, et sa usuksid endasse sisse muidu monumenti, nagu sa ei hakkagi tegema. Ja see, see enda usaldus ja see, kui need vastutustunne ja see teema teema mõistmine, kui need kokku langevad, siis ma arvan, et niisugust asja juhtub nüüd. Monument ebaõnnestub. Monumendi tegemine nõuab tegelikult, et väga palju fantaasiat mitte ainult ma ei mõtle seda lahenduse osas, vaid ma mõtlen selles mõttes fantaasiat, et tuleb näha neid vorme ja kogu seda lahendust ju mitmed korrad suuremana, see ei ole ju mehaanime suurendamine, vaid see on ühesõnaga suurelt nägemine. Monumendi kavandamine hakkab peale muidugi hakata peale mälus. Sa vaatad erinevaid variante juba, kujutad omale ette ja käid seal ja vaatad siis paberi peal ja muidugi kunstnikul taastanud nägemismälu. Ja see nagu annab talle võimaluse, et alati ei olegi vaja sellelt neid üles joonistada. Võtad oma mälust neid asju mõned paiku võrdlevalt võtad maha. Lõudel üles ja see on niisugune pidev protsess enne enne, kui siis jõuab paberile hakkab jõudma neid kavandeid. Kas monumentaalskulptuur selliste suurte tähtsate oluliste ideede lahendamine, monument tõdena on viinud, tõid Matti Varik selleni, et te olete ka ta näituseskulptuurides väiksemates töödes alati pannud rõhku töö niisugusele mõttele ideele või on nüüd vastupidi, et need ühesõnaga just see selline lähenemine oma ülesandele on teid viinud selliste suurte lahendusteni. Aga üldiselt peab ütlema, et et nagu järjekindlamalt võib olla mehe skulptorite just sellises liinis töötanud Ma arvan, et nad on mõlemad, muidugi omavahel on seotud ainult dekoratiivne skulptuur on ilus, nii kena vaadata aga temal, temas puudub see niukene pipar, niuke hea, mis annab sellele tööle suurema niukseid suurema kindlama tähenduse, nagu viid selle töö nagu laiemale pinnale. Ja mind on alati huvitanud need teravad inimestevahelised probleemid ja, ja siis on neid oma töödes on näidatud ilusale või õigesti valitud vormile leitud õige õige sisu ja nende ühtsus siis see nagu annab tööle suurema mõju ja ma arvan, et ka surema. Nihukese püsivuse aja vastu. Ateljees on mitmed uued kavandid. Mis on järgmine töö. Mul on üks nihuke. Üks ilus skulptuur siin tegemisel on. Elurõõm on peal, tahaks valmis teha selleks. Sügisel aatavus 60. aasta astronoom näituseks. Ja arvatavasti seda pronksist. Ühe figuuride kompositsioon. Ja noh, eks siis pärast paistab juba