Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere suvepuhkus on nüüd läbi ning mul on väga hea meel kirjandussaade loetud ja kirjutatud esimeses saates tervitada tõlkija drin kaupperit, tänu kellele on eesti keeles nüüd olemas Ernst jõngeri romaan marmorkaljudel? See raamat ilmus tänavu suvel Loomingu raamatukogus ja see ei ole siiski ainuke eristengeri teos, mis eesti keeles on kättesaadav, aga võib tõesti siiski öelda, et on üsna märgiline, et viimaks on selle äärmiselt omanäolise ja põneva saksa kirjaniku üks kuulsamaid teoseid eesti keeles kättesaadav. Varem on järjest Ungarit ilmunud siin ja seal peamiselt kultuuriajakirjanduses. Aga nüüd on meil siis tegu tõesti ühe, tema võiks öelda võtmeteosega, kuigi see on ka natukene võib-olla liialdus. Sellepärast et järjest jünger on kirjanikele elu ja looming olid niivõrd lahutamatult seotud. Kõike, mida ta tegi, märkis üles, registreeris tema sulest on ilmunud ma ei oska öelda, aga tuhandeid ja tuhandeid lehekülgi päevikuid või selliseid Belletriseeritud päevikuid, mis on kuskil oma eluloolise ja ilukirjanduse piirimaal. Nii et siis ma võib-olla alustuseks küsingi Katrin kaugele, et miks just marmorkaljudel, miks oli vaja see nüüd niimoodi Loomingu raamatukogus esimese rest tüngeri teosena välja anda? See ei olnud küll nüüd minu, see ütleme niimoodi, et see oli tõesti Loomingu Raamatukogu pakkumine, see oli nende valik ja minul jäi üle ainult kas nõustuda või mitte nõustuda. Nii et sellele on väga lihtne vastata. Aga ma küsin siis võib-olla niimoodi, et kas on õige, et nüüd just see raamat võib öelda ühena esimestest tvingeri teostest eesti keeles ilmub vähemalt seal esimene, mis eraldi raamatuna ilmunud. Kas see on õige koht, kust alustada? Mis temaga, jah, me isegi ei toimeta, aga rääkisime sellest, kui see plaan tekkis, et, et kas see on praegu õige ja siis natuke ise veel võttis aega selle asja realiseerimine ja minu arust praegu on nagu just väga õige aeg selle raamatu jaoks, et et noh, asjad ilmuvad ka siis, kui on õige aeg. Ja selles mõttes ma olen täiesti päri sellega, et sellest võis alustada küll. Aga võib-olla enne, kui meie alustame detailsemalt sellest rääkimist, mis raamat on marmorkaljudel, peaks ikkagi rääkima järjest Ungarist endast ka, sest et tõesti ta oli ju inimene, kes elas lausa kirjanduses, on lausa enda kohta öelnud pikemaid perioode enda elust, kui inimeste keskel on ta elanud raamatu lehekülgedel, nii et ta ühest küljest võiks öelda toitus lugemisest ja teisest küljest kõik, mida ta luges ja mida ta läbi elas. See leidis ka tee tema enda raamatute lehekülgedele. Ja ja teda tõesti peetakse ikkagi üks vastuolulisemaks saksa kirjanikuks üldse läbi aegade ja ilmselt õigusega peetakse teda on nii paljude asjadega siiski kuidagi seotud. Ta oleks nende kõigiga tegelenud, ma isegi seda ei ütleks, aga ta on nii paljude asjadega seotud. Et seda saab vaadata tõesti nii mitme kandi pealt, et teda noh, võib tõesti vaadata nagu mingid sõja sõjakirjaniku kindlasti teda võib vaadata, kui entomoloogid vaadata nagu filosoofi, teda võib vaadata nagu publitsisti, nagu mingil ajal ka nagu, nagu nagu poliitikut nagu botaanikat ja, ja kuskilt pidi olidega müstik ja kuskilt pidi lõpuks oma elu lõpul võib-olla see, kuidas ta elas theri teatud mõttes Heremit võiks, võiks nii öelda. Remiit küll, aga samal ajal ei olnud tal midagi selle vastu, kui kõikvõimalikud tähtsad riigijuhid tema juurest läbi voorisid. Jajaa seal härrased, cool ja mitteraan ja, ja veel see ja teine. Minu arust oli selline väga suur suverään, et ta küll elas jah, kõikides nendes ühiskondades, mis selle 100 aasta jooksul teda tabasid, aga ta elas, läbis need kuidagi sellise suveräänina. Ja kuna ta tõesti lõpuni ju tegelikult pidas päevikuid ja pani panigi kõik kirja, mis, mis sa sellest maailmast arvab, mis ta sellest hetkest arvab, mis tema ümber parasjagu on maailmas. Siis on muidugi seda, seda pinnast, kus ta neid oma raamatut kirjutas. Et no ma ei tea, mitmed tuhanded leheküljed võivad seda olla ja ta vist ma tea, sajaaastased teistegi viimase märkme. Nonii, umbes oli ta 102 aastaseks, nagu me teame, elasid ja kogu aeg tõesti refekteerise ja kogu aeg ja mõtlesin, kogu aeg oli täie mõistuse juures ka, nagu on jäänud mulje haavasti. Võib-olla tema retseptsiooni puhul ongi oluline teha vahet oma elu erinevatel perioodidel, sest et tõesti ta ka kirjanikuna tegutsesin nii pikalt. Ta tuli kirjandusse väga noore mehena vahetult pärast esimest maailmasõda, kui ta kirjutas oma sõjaelamustest raamatu, mida on vahel peetud ka sõjahelistuseks terastormides. Ja hiljem kirjutas ta väga erinevaid asju, ta on kirjutanud poliitilisi tekste, poliitilist filosoofiat, võiks isegi öelda, kirjutanud puhtalt ilukirjandust, ulmekirjandust ja, ja siis just suure osa tema loomingust moodustasidki päevikulised teosed. Seega tema puhul ei tohigi seda kunagi ära unustada, et tema ühe elu sisse mahtus nii palju eri perioode, et sellest oleks jätkunud päris mitme elu jaoks. Jah, ja sellepärast teda kuidagi niimoodi hõlmatu või kokku võtta, et see on täiesti lootusetu alustada. Ma arvan, teda võti igal ajahetkel võib teda jälle ette võtta. Ta ja mingi kandi pealt võid Darja läheneda ja jälle ongi väga õige, Katja ja väga noh, väga palju on ta nagu öelda selle kohta. Aga siis võib-olla peakski vaatama, mida ta ütleb enda raamatus marmorkaljudel see on ju iseenesest väike raamatuke eestikeelsel väljaandel on 100 lehekülge koos teie kirjutatud järelsõnaga. Aga samal ajal on see raamat, millest on ju tõesti tohutu hulk kordustrükk ja millest kuidagi ei saa üle ega ümber. Ja ta on tõesti sihuke väike raamatuke ette võib, võib kergesti jääda üldse kahe silma vahele siin suuremate nagu värvilisemate vahel ja noh, seda enam tõesti võiks teda kuidagi tutvustada siin tõesti. Et võib-olla alustaks hoopis selle raamatu järel märkustest. Mis oli see ajend või kuidas see sündis, mis ta ise selle kohta räägib. Et see oli kuskil 1000 938. aasta sügisel, kui venna tüngerid olite seltskonna väikse seltskonnaga pooden see ääres seal nopiti kalaja, jalutate seal puuviljaaedades väga sunnis oli kõik. Ta ise ütleb selle kohta et Lääne vallil samal ajal juba kaitsekraave. Ja siis ta nägi seal pärast nihukest ohtralt joomist, nägi niisugust und, et. Ilusad linnad kaldal põlesid ja leegid peegeldasid vees. Ja siis ärgates ta teadis, et see unenägu oli, nüüd ennustas see saksakeelne sõna foor prant ehk uute tõlkisingi eelpõleng, aga see tähendab nihukest unes ette nähtud õnnetust. Ja nii ta siis oli selge, et ta teeb seal lihtsalt kirja panema ja seda siis järgmisel aastal ta tegi ja kirjutas siis 39. aasta suvel, siis kirjutas mingi viie kuuga, nagu siin teatakse öelda, kirjutas selle valmis hiljem on ta seda siis ka toimetanud kahel korral. Ja seda lugema asudes peaks võib-olla kohe endale teadvustama, et see on nüüd küll üks mõistujutt. Et selle loo jutustab minategelane tagasivaatena ja tagasivaatena ajale, mil nad elasid oma vennaga eraklas ja niinimetatud marmorkaljude jalamil. Ja kõigil nende sündmustega seotud paikadele on niuksed, müütilise kõlaga nimed. Ja ka see aeg, mil need sündmused aset leiavad, ei ole tegelikult määratletav. See maailm on selline segu niukestest, põhjamaistest, müütidest ja ja Vahemeremaastikest, kus need asjad seal toimunud. Nii et need kohanimed, noh, ma võib-olla Nimeta need kohanimed siin ära väikse kommentaariga, et põhiline on siis suur Marino ehk siis Marina järv ja selle ümbrus, mis on siis niisugune kultuurmaastik, väikelinnade jõukate küladega ja viinamägedega ja kindluste kloostritega. Ja siis raamatus on selle kohta öeldud, seal kohtasime ikka rõõmsameelseid kaaslasi, sest maa on rikas ja kaunis, nii et sellel maal võrsub muretuid, juude elu ning nali ja hea tuju on seal hinnas. Nii kõrvalmärkusena jõudeelust pidas üldse jõnger, väga lugu, võitleja hindas seda kõrgelt, ütleme niimoodi. Siis teine maastik on kampaania, seda nimetab no itaalia keeles kampaania on just lihtsalt maa minu teada see on niisugune madaliku või rohumaad, kus on siis talukohad tollide ja küünidega ja kus omal mingi privitiivsel moel siis lapseline, metsik ja ohjeldamatu karjus rahvas. Ja teises servas läheb, see kampaania on siis üle juba niisukeseks sooks ja, ja niukseks süngeks kohaks. Ja seal on siis nagu muuhulgas nende karjuste kõrval ka ikkagi leidnud varjupaiga sellelt kaunilt Morinalt pagenud igasugune ringi hulkuv selline rahvarämps, sellist sõna jõnger, kasutabki, kes hind oli niisugune rahvarämps. Siis nüüd need marmor, karjud, need siis lahutavad seda Marina kampaaniast ja no need on ka ikkagi niisugused müütilised kohaden lõhedes, seal elavad lõgismaod ja, ja mingid sisalikud ja ja kõik sellelgi kiiska päikeses, nii et noh, see pilt, millele maalib, et see on ikka päris selline. No mul on päris muljet avaldav. Ja seal asub siis, kui nende vendade eraklasele marmorkaljude jalamil ja kõige selle taga juba siis selle järve teisel kaldal ja seal on siis Alta plaana, mis on selline vada mägismaa, kus elasidki vabad rahvad ja seda valdablanad seal raamatus küll mainitakse, aga seal nagu selle raamatu piires tegelikult mingit tegevust nagu ei toimu kuni raamatu lõpuni, seal tulebki otsustavalt mängu. Ja siis on selline piirkond, mida siis raamatus nimetatakse, lihtsalt metsadeks Nialgi metsad ja mis kuuluvad siis metsaülemale kust siis kerkib niukse kunagise võimu hingustimusest? Saksa see on ju alati olnud mingi väga müstiline koht ja kui me siin ka eestlased, peame ennast ikka tõsiseks metsarahvaks, siis ausalt öeldes kui seda saksa metsa nagu vaadata sisse ikka kraad kangem. Ja siis on see selline koht nagu kätel Splee mis on selle metsaülema maadel üks niisugune vanaraiele kus töötab nülgija, aga sellest siis kohe võib-olla natuke täpsemalt. Ja noh, see aeg nagu siis öeldud, et seal nagu viiteid täiesti erinevatele ajastutele, nende tegelast seal tavalise kommetes ja riietes, mida nad kannavad ja need sõjariistadest seal võib jääda mulje, et on mingi väga muinasaeg, et seal on püünised ja pistatud, aga aga siis siis kuskil sõidab autotuledega seal õue ja no seal, kas see on selge, et ta ei ole tahtnud seda ühtegi konkreetsesse ajastusse paigutada, seda lugu, siis selle loo tegelased, kõik muidugi on jällegi kehastavad mingisugust ideed, minu arvates minategelane ja tema vend, minategelase nime me teada ei saa. Vend, oota un ida kogu aeg seda nimetab lendoto. Nemad justkui oleksid üles kasvanud kuskil kaugel põhjas olnud nihukese mõjuka itaallaste ordu liikmed käinud selle orduga sõjas nende altablana vabade rahvaste vastu, aga nüüd on nad tagasi tõmbunud ja elavad siis oma seal eraklas, mida nimetatakse aedruudi erakaks. Kuna seal nende lahedruudi taimedega ümbritsetud, mis oli jünger endale niimoodi ja millega vennad siis tegelevad, nad tegelikult botaanikaga koguvad taimi, määravad Herkariseerivad neid ja tegelikult isegi üldisema muttiski eluga siis on seal nende majapidajanna, miks Monan ained on minu meelest nagu selline muinasjuttude nõid pisut oma ühe hammu. Aga selle majapidajana lamp puusaga said nad tuttavaks seal Aldabla sõjakäigul ja puusa tütrega on minategelasel olis seal sõjakäigu ajal selline väike juhuslik armulugu ja sellest sündis poeg, poeg Erio kes on selline pisut maagiliste võimetega poiss ja siis mängib nende kaljulõhedest elavate lõgismadudega, ajan sellise tasase ja tähelepanelikku meelelaadiga ja jälgib ka oma isa selle botaanika juures, istub seal ta vahendusel herbaariumisse. Nii et minategelane ütleb, et kui ta tajustada seal enda kõrval istumas, et siis ta tundis ennast kuidagi erksana ja nagu oleksid asjad tänu tollele sisemisele rõõmsale elu tulelemise väikses kehas leegitsevas mingi uue sära omandanud anteeri on seal olulisel. Noh, tal on oluline koht selles loos. Siis on seal selline tegelane nagu Isalampras, seal siis marja Lonaarise nime kandva kloostri munk kes kasutab varjunime, loobus, mis on mingite putukate, mingite Mardikaliste liiginimi vist oli nii. Ja kes on siis loodusteadlasena kunagi kirjutanud väga olulise teose viljade sümmeetriast ja tegeleb ka seal kloostris botaanikaga ja tema roll siis selles jutustuses on vahendada vendadele sellist metafüüsilised salateadmist võib-olla loodusest ja kosmosest. Ja taimedes valitsevast sümmeetriast ja kunagisest ilmalikust elust on on talle jäänud vaid kriifi tiivaga pitsatsõrmus. Edasi, vana karjus Belo var, kelles olevat siis kihastunud parim, mida seal kampaanial üldse pakkuda oli, kes on siis pisut tahumatu ja pisut metsik, aga üldiselt mitte alati ja mitte nurjatu. Edasi piidan Horn, kes on võõramaiste palgasõdurite ülem ja kelle kohta on öeldud, et temas oli sellist joviaalset põhjamaist, kavalust, mida sageli alahinnatakse jäägi sahkerdas seal ühteviisi nii nende Marina hõimuliitudega kui ka metsaülem, aga siis on veel olulised tegelased. Mauretaallaste ordu liige, Pracemart ma loeks seda nii, ma ei tea, võib lugeda ilmselt ka kuidagi teisiti. Kes on selline jämedakoeline, aga terava mõistusega seikleja ja kelle kohta on öeldud, et ta läks ohtudele vastu nii nagu nagu sportlane või nagu spordi mõttes ronitakse kuhugi kuristiku servale. Et talle oli omane selline külm juurteta, kus ja kelle maailmavaade on hiline nihilism? Jah, selle inimtüübiga tegelasse hingele mitmetes oma oma raamatutes ma olen aru saanud. Ja oluline tegelane küll episoodiline, aga oluline on Sun müüra vürst jällegi loeks. Nii. See on siis selline napilt kahekümnene noor aadlik keeles justkui oleksid ühinenud tema sellise piitsevi põlise soo kõrge vanus ja tema enda isiklik noorus ja kes on kuidagi selline melanhoolne ja uje ja hajevil. Ja no siis muidugi metsaülem ise, kellega me seal nagu ei kohtu, aga kes on selle kõige taga, mis seal juhtuma hakkab. Et see on siis nende metsade vana isand, kelle kohta jällegi autor ütleb, et tema silmis oli mingi hirmutava joviaalsuse helk. Metsaülemal on suur mõjuvõim ka väljaspool neid omi metsi ja temaga liitunud kui võimalikku rahvast, õigemini sedasama rahvarämpsu, mingit röövlijõuk ja siis mingit peenemat sorti pettureid mässajaid ja, ja igasugust rahulolematut seltskonda. Ja need jõud teenivad seda metsaülemad üldiselt hästi. Nii et autori sõnul siis maailma ajalugu peegeldus siit vastu nagu sogases veega tiigilt. Ja metsaülemal oli ka silmapaistev oskus jagada hirmu ekstes väikestes annustes. Ja ta olevat sarnanenud kurjaarstiga, kes haige valusid esiotsa suurendab. Et siis ära teha need lõiked, mida ta teha tahab. Aga see on nüüd see seltskond, kes seal raamatus tegutseb või kuidagimoodi ette ette tuleb meile. Ja nüüd lühidalt nendes sündmustest Et võib-olla enne kui sündmustest rääkida, midagi ei ole parata, aga tohutu kiusatus tekib ikkagi hakata nendest tegelastest otsima paralleele reaalsest maailmast ja sellest ajast meil see raamat valmis. Jerstingerile endale see ju ei meeldinud. Jah, jah, seda muidugi hakati kohe tegema ja see on ka muidugi täiesti arusaadav ja seal siis võrreldigi võrreldigi neid tegelasi konkreetselt, et 30.-te aastate Saksa ühiskonna siis poliitikute ja asjameestega, et selles metsa ülemas on nähtud ühtepidi Hitlerit ja ühtepidi Göringid, kuna Göring oligi tegelikult sellises ametis mingil ajal nagu metsale mingi ooperi heegelmaistel ja sellest ei saanud kuidagi mööda vaadata, siis selle vürst Sun müra külaskäigu kohta. Samamoodi on seda võrreldud konkreetse sündmusega, kui Hitleri atentaati Ettevalmistava seltskonna seal mõned mehed käisid jõngeri juures, ilmselt siis teda ka sinna kuidagi siis kasu kutsumast ei läinud sellega kaasa. Aga see episood langeb kokku selle selle episoodi, kes seal raamatus, kas ikka küll suurel määral siis selle nülgija? Jah, nülgija ikka tõesti jah, selle niuke, ütleme siis tööplats seal sekretär Spleek siin paratamatult Köödes tuleb kohe kõigele meelde, kuigi tegelikult see keppeskleek oli ühe kosleri tänava nimi. Kuigi see muidugi tähendabki tegelikult ka ikkagi mingiteks timuka lihuniku tegutsemise kohta, aga ingel ise on öelnud, et teiseneks tänava nimetas Kui ikkagi sellised paralleelid on olemas ja samal ajal autorile endale need ei meeldinud, siis. Pühadus jah, no ma ise, kui selle raamatu olin nagu läbinud, ütleme niimoodi, siis mul esimene mõte oli kõik ära unustama, hakkaks üldse ära unustama, mis iial see on selle kohta öeldud. Sest kui lugeda näiteks sedasama metsaülema kirjeldust sealt kuskilt seitsmendast umbes peatükist siis kõik need Brassimised, Aasjalikult, peod, kõik seal rikkus kõik see joviaalne helk, ma ei tea. Mulle meenusid mõnedki metsaülemad praegusest noh siin no praeguses maailmast, et seal ei ole tegelikult tõesti mitte mingit vahet. Et võib-olla peaks katsuma teda niimoodi lugeda nagu jõnger selles mõttes ka kirjutas, et ta ei teadnud ju, ega ta ju ei saanud ju kindlalt teada 39. aastal, mis juhtub esimesel septembril, 30 äärsel, ta ei saanud seda teada. Aga ta lihtsalt niuke prohvetlik luu selles mõttes mis kõik edasi juhtus, tõi ta, ei saanud ka nendest surmalaagrid, sest ju siis 39. aasta suvel ju küll midagi kuidagi teada neid ikkagi nagu väga ei olnud siis veel mu meelest. Nii et see on üks võimalus seda niimoodi lugeda, et see on mis tahes ajal mis tahes türann, mis tahes. Ma ei tea, ma maailma osas. See võib juhtuda, et selle eeldus, mida jõnger ka mitmel pool rõhutab, on, on see, et kõigepealt läheb sellel maal midagi paigast ära, kõigepealt hakkab seal seal vaimne vaimne elu kuidagi alla käima ja et see on, tegutseb pinnas ja siis tuleb mingi metsa üle ja siis ta lihtsalt nagu korjab saagi, et mitte, et kõigepealt tuleb mingi katastroof, siis variseb kõik muu kokkuhoid, et kõigepealt nagu see ühiskond kuidagi käib alla ja siis silub teed sellele, et tuleb mingi suvaline metsa elama ja kõik sellest kõigest üle seal. Aga tuleb tunnistada, et kuigi seal metsaülem esineb ju sellise taustajõuna ja tõesti on, saame teda ei kohta, ta on ikkagi selle raamatu kõige sellisem, ligitõmbav, omi põnevam. Ja aja, ega ta teda ju päriselt ka niimoodi maatasa ei tee. Ta nendib, et tal oli selline, selles oma võlu, selles vana võimu selles juhti hinguses, nagu ta ütleb ja ta oli selline joviaalne ja ja et tol ajal, kui nad seal need peategelased, siis nagu selles orus teenisid, et siis nad tundsid ennast seal nagu maailma kõige vägemate juures, peolauas nendele meeldis, see oli selline uljas aeg mingis mõttes? Jah, see ei ole nii mustvalge, et ta igal juhul oli nii kohutavalt. Ehk siis tõesti tekib küsimus, et miks siis ta nii palju jüngreid oli seal. Muidugi järgmine küsimus, mis ka kohe tekib, on see, et miks seda raamatut tolleaegsel Saksamaal ära ei keela. Ja ma lugesin selle kohta ka igalt poolt, kust midagi lugeda oli võimalik, et miks see keelatud ja üks variant on see, et et kuna ta oli ikkagi niimoodi tõesti kõrgete autasudega esimese maailmasõja veteran, ütleme nii ja ka sel hetkel juba ju võitlemas Saksamaa eest juba teises maailmasõjas, kui raamat ilmus. Et nagu ei tahetud teda puutuda, see nagu üks tõlgendus, teine asi on see, et et kuna see seltskond seal Niukest ilulamiste niisugust esteetikat, mis luule ja mis kõik see noh, see nagu niuke, tühine, et nad ei võtnud seda võib-olla nii tõsiselt või nad ei näinud võib-olla seda ohtu. Mis sellise raamatuga neile endile võiks mis see võiks kaasa tuua. Ja ma ei tea, kas oli veel mingisugune oletus, miks see siiski puutumata jäi. Nendest olid niuksed põhiliselt, et natsionaalsotsialistid ei arvanud, et see võiks nendest rääkida. Võib-olla päästis teda, aga mingil ajal ikkagi see kõigepealt siiski ka ärrituse tahtis, teda ei ole kinni võtta ja. Ei no tegelikult muidugi kannatas kõvasti. Hiljem keelduti tema raamatu väljaandmise teinud ja on ka oletatud, et see, et tema poeg itaalia rindele saadeti, surma sai, see oli teatavas mõttes kahtlev kiusanud. Aga peaks siis äkki rääkima sellest, et mis siis selles raamatus marmorkaljudel õigupoolest juhtub, mida see metsaülem siis teeb või mis on need sündmused? Sündmused näevad lühidalt välja nii, et vennad siis kaks venda elavad seal rahumeelselt oma selles Aedruudi eraklas mida siis maast laeni tõesti täidavad raamatutest ja tuhandete herbaariumi lehe, et jaa, jaa, kivimi kollektsioon ja mille terrassil ja siis seal kamina ääres nad pärast päevadelt juttu ajavad noodi meelisklevad, et see kõik on sihuke väga sunnis. Aga siis liiguvad kuuldused, et metsaülem, kellest nad ju teavad, kes ta on. On oma metsadest liikvele läinud ja võtnud sihiks vallutada need Marina äärsed alad. Ja kasina marmorkaljudele on seda vägivalla lähenemist tunda, nii et vennad ei saa kuidagi teha nägu, et seda ei ole, aga nad ei lase end sellest esialgu siiski häirida. Ja käivad ikka oma Herboriseerimis retkedel. Võib-olla oluline on siin ka see ära osutada, mis oli ka üks selline jünger. Oluline tees siin raamatus, et seda konkreetset murdepunkti ju ei olegi kogu aeg midagi juhtub iga päevaga läheb midagi natuke kehvemaks ei ole seda hetke, kus keegi asutada, et siit alates välja kannab. Just ütlesin, ütlebki, tsiteerin, et esialgu jätkas Elumorina ääres oma ringkäiku, see oli ja samas ka ei olnud endine elu. Mõnikord, kui seisime terrassile, silmitsesid aedade, õie pärga, tajusime varjatud väsimuse ja anarhia hingust. Et noh, tinglikult võib olla või oli selle loo sõlmituseks nagu pidada seda päeva, mil nad siis lähevad otsima seda haruldast lillasele orhideed, seda punast tolmpead ja leiavad selle ketelsbleeki. See nüüd siis küll. Juba üks samm edasi selle selle vägivalla lähenemises. Ja et nad leiavad selle taime, aga siis satuvadki selle taimeotsingutel siis selle jubeda vaatepildi tunnistajaks ja see on siis nüüd tõepoolest õõvastavat seal niukene uni, ohakatega kaetud lagendik ja mingi valgeks võõbatud mingi dismingi küünia selle katuseviilu alla siis löödud inimese kolpa seintele naelutatud inimkäed üldsegi seal ümberringi puudel, seal kõlguvad kolbad ja see kõik on päris jube. Vähe sellest, siis näevad seal ühte meest toimetamas muidugi vilet laskmas ja siis selgub, et see on selline nülgimis koda või kuidas tuleks öelda, ja seal siis see mees tõmbab siis nagu me aru saame inimeste Nahkusinaneligimis pingile. Ja no sellest muidugi need botaanikuste vennad siis muidugi tarduvad õudusest ja pagevad sealt. Aga Ungari lase sellel asjal niimoodi mitte minna, vaid ta laseb neil ikkagi tagasi tulla, et nad kuskil mingil hetkel Nad lähevad tagasi ja ikkagi mõõdavad ja kaardistavad selle taime, mille pärast nad ju välja läksid. Siis jällegi noh, otseselt midagi nagu ei toimu, kuni siis nüüd ühel ööl siis külastavad külastavad neid siis Brake markerist juttu oli ja sumbunud vürst, kes on siis minemas nüüd võitlusse selle metsaülemaga ja vajavad seal mingeid andmeid ja kaarte. Ja vennad neid tõesti abistavad, aga ise nad kaasa ei lähe. Sest nemad on juba varem juba seitse aastat tagasi seal moore, taanlaste ordust lahkudes on nad otsustanud, et nemad vägivallaga enam ei liitu. Siis küll kahjuks tuleb sõnum, et see rakemata, need vürst on seal hätta jäänud ja see minategelane siiski tõttab neid otsima, satub ise hirmsasti taplus, seal mitte ei tappelduda mingite relvadega üksnes, vaid ka mingid jubedad verekoerad on seal. Lahingupilt on üsna verine ja jõhker. Ja need metsaülema väädvusesse tõesti täies hoos põletatakse Marino linnu ja külasid, rüüstatakse talusid, ühesõnaga see katastroof ongi siis nüüd käes. Ja selle peale vennad pakivad oma elutöökokku, ei võta seda kaasa mitte jätavad selle sinna, teades, et kohe see kõik süttib põlema. Ja lähevad pagendusse sinnasamasse Aalto plaanasse, kus nad kunagi ju käisid tegelikult sõjakäiguga ja kus neile annab noh, võib-olla tänutäheks peavarju nende kunagise vastase poeg, keda nad seal kriitilises olukorras kunagi olid suuremeelse kohelnud. Ja tegelikult on seal ainult üks väike lausekatke, millest selgub, et et tegelikult ehitatakse või ehitati San Marino pärast üles, ütles on see, see raamat ei lõpe sellega, et noh, katastroof kõik läbi maatasa ja midagi seal enam ei ole. Ei mis ehitatakse üles, et see oli nagu jälle sai Ungari üks nagu põhilisi minu meelest veendumusi, et nii kui ma ta kosmiliselt kui mõelda väga suurelt siis peabki kõik korra maatasa põlema, et siis uuesti alata ja paremal moel, et et see on tal siin selles samas raamatus ka tsitaate selle kohta. Aga kui see raamat niimoodi kokku võtta, siis võiks isegi kiuslikult öelda, et see on üsna triviaalne lugu, mis peale selle veel kiidab või õigustab üsna kehvakesi ideaale ja väärtuseid. Ei, aga ta vist ei jäta sellist muljet või? No ma tean rääkida, et ta jätad, võib-olla on asi ikkagi ka selles selles keeles ja seal ei ole lauset, millal sa saad maha tõmmata, et sellel ei ole tähtsust tõesti, et otsida sealt mingit lõigukest, mis oleks kuidagi nüüd iseloomustaks seda täiesti ilmvõimatu, sest kõik need lõigud ongi olulised ja, ja ma arvan, et ta tekitab mingisuguse lummused, ma ei hakka. Ma arvan, et ma ei suuda seda sõnastada, aga ta tekitab selle loomuse ja ta ei ole ängistav. Mida ma tahaks öelda, et kõik need tänapäeva siuksed, düstoopiaromaanid? Ma ei võta neid kättegi, ausalt öeldes. Sest noh, ma saan teada, et maailma lõpp kohe umbes ülehomme tuleb ja teha midagi ei ole, et jünger ei jäta sellist. Ta ei tekita ängi, seal on mingisugune kogu aeg, mingisugune algus. Jah, tuleb jah, juhtub see, aga pärast on parem. Ma palusin teil tänase saate jaoks valida välja ka üks katkend raamatust ja seda oli äärmiselt raske teha. See raamat moodustab tõesti sellise poeetilise terviku, kus on raske midagi välja võtta, aga, aga siiski te midagi leidsite? Lihtsalt jõuga võtsin ja see on siis selle allakäiku märkide ilmnemise kohta siis rikk. Võis täheldada veel mitmeid allakäigumärke. Need sarnanesid töödega, mis tekib, kaob ja ilmub taas. Sekka pudenes ka rõõmsamaid päevi. Meil kõik paistis olevat endine. Just siin ilmnes üks metsaülema silmapaistev oskus. Ta jagas hirmu väikestes annustes, mida ta tasapisi suurendas ja mille eesmärk oli vastuhaku halvamine metsaülema osaks neis segaduses, mida tema metsades väga peenelt sepitseti oli, olla korda loov jõud. Sest samal ajal, kui tema madalama järgu agendid, kes olid pugenud, karjusid liitudesse õhutasid anarhilisi meeleolusid, tungisid asjasse pühendatud isikud linnaametitesse ja magistraatidesse isegi kloostrites. Ning seal nähti nendesse eakaid mehi, kes mööblist jagu saavad. Metsaülem sarnanes kurja arstiga, kes haige valusid esiotsa suurendab, et teha siis ära need lõiked, mis tal mõttes on. Kuulame vahele muusikat ka ja selleks saateks ette valmistades sai siis mõeldud, millist muusikat mängida ja ma pean ausalt ütlema, et mul on hästi raske mingisugust muusikat endale restiangeriga seostada. Ja lõpuks valisin kaks saksa muusikapala, millest esimene kohe kõlab. See on laulja, kes kasutab sellist nime nagu Tasket Saiknete isse mis on viide ühele Gottfried Benny luuletusele, kohvrid vennariga, Ungari sõber ja nad olid aastakümneid omavahel kirjavahetuses, nii et ehk sellepärast sobib. Ja pala kannab pealkirja to s hundi. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja minu tänaseks külaliseks on tõlkija Katrin Kaug-ver kes eestindas Ernst Ingeri romaani marmorkaljudel, mis tänavu suvel Loomingu raamatukogus ilmus. Oleme nüüd rääkinud sellest raamatust päris palju selle tegelastest ja tegevusest ning kuulnud ka ühte katkendit ja nüüd kuulasime vahele ka natukene saksa muusikat. Tegelikult siiski on mõni asi veel, mida peaks seoses romaaniga marmorkaljudel mainima, mis kehtib kogu jõngeri loomingu kohta. Ja mis ma saan aru, valmistas ka teile Katrin Kauber teatavat peavalu, nimelt erist ingel oli ju selline pidevalt ennast reflekteeriv autor, kes muuhulgas raamatuid ümber kinnitas, mis tähendab seda, et kui midagi temalt tõlkima hakata, tuleb enne hoolega uurida, milline väljaanne, milline on see, mida ta ise kõige õigemaks pidas või milline on kõige parem, et see on üks selline pidev nuhtlus tema puhul. Jah, selle marmorkaljude kohta ma sain aru, et need korrad, kui ta seda revi redigeeris või endal tegijate siis ta siiski midagi talle sisuliselt olulist ei muutnud, et ta võttis, on mingite, mis võiksid sõna lause alguse sõnakese vesi ära ja siis sidekriipse mingite liitsõnade vahel, et algul oli see marmor, klippen oli tal nagu sidekriipsuga ja ja siis veel mõned laused vist olevat sinna lisanud, nii et ses mõttes võis suhteliselt julgelt ta selle 60. aasta väljaande pealt tehtud see raamat, millest ma tõlkisin 2014 kordust rikaga, noh, ta on tehtud selle, selle viimase ingerivariandi järgi, kus siis on ka see tema enda adme, ootan seal lõpus järelmärkus. Ja selle järelmärkus on ta kirjutanud 10. detsembril 1972, kus ta muu hulgas kõvasti õiendab siis jällegi selle raamatu poliitilise tõlgendamise vastu ja ütleb, et talle ei meeldi, et seda raamatut on peetud vastupanuromaaniks, just. Mis hädadel ikka sellega hõlimat, tulen selle juurde uuesti tagasi mõelda, testiga tema loomingu tema elu peale kahekümnendatel olid ja väga äge konservatiivse revolutsiooni eestkõneleja kirjutas väga palju poliitilisi ajakirjanduslikke tekste ja kirjutas ju ka ühe, võiks isegi öelda kummalise essee. Terarba aitab töötaja või tööline, mis sobiks väga hästi ka näiteks bolševikele. Ja hiljem siis selline täielik eitamine kogu selle poliitilise tegevuse suhtes poliitilise tõlgendamise suhtes. Jah, ma olen niimoodi aru saanud, mida ta kuskil pöörduski nagu sellest poliitilisest Elust, kui nii võib öelda pöörduski eemale või otsustavalt ei, ei lasknud tõmmata end sellesse, pigem siis ta ju ka ei võtnud vastu nende natsionaalsotsialistide pakutud ametikohti, aga midagi kuigi ta nendega läbi käis, et ta on nagu korduvalt siin ja seal ikkagi seesama asi on öelnud, et mina olen kirjanik tihti aru ja saksa keeles kõlab sellel kaunivalt muidugi see kihvt poeet, et ärge segage mind sellesse, et ma vaatlen ja ma kirjeldan ja ma mõtestan, aga see ei tähenda seda, et ta ei võiks Nende oma ajastu noh, oluliste persoonidega kuidagi läbi käia või et see on seesama asi, mis ta seal selle järel märkuse juures ka ütleb, et iga mees võib igal ajal näidata, kes ta on. Ja mis, mis masti mees ta on. Ta ei taha kellegi juurde kuuluda, vaid taha kellelegi lasta ennast kellegi hulka arvata. Mulle tundub niimoodi seal. Aga kuidas tundub, kas teda ennast tema varasem kirjanduslik tegevus siis ka häiris või koormas, kas hilisematel aastakümnetel, mil ta oli täielikult distantseerinud ennast igasugusest poliitilisest avalikust elust kas teda näiteks koormas tema esimene menuk teost terastormides, mis räägib esimesest maailmasõjast või, või, või ka tema poliitilised tekstid? Ei, mul ei jäänud mulje jäänud küll sellist muljet, et ta vist jällegi peab seda loomulikuks inimene kasvatud, küpseb talle paistavad asjad mingisuguste kogemuste järel teistmoodi, et see on nagu normaalne. Et ühel hetkel ta teeb midagi teisiti, mitte nagu selle marmorkaljude kuskil oli ka selline mõte, et, et eksitusest saab viga siis, kui sellesse pidama jäädakse. Ta möönab jõu ja see on ka selle mõrva kaljude puhul üks nagu selle menu või edu populaarsuse põhjusi. Nagu ma aru sain. Et tuli selline inimene, kes mitte ei distantseerunud, selles ütles, et ma emigreerunud ja ma ütlen, see kõik on paha ja ma ei tegele sellega ja ma ei kirjuta teile vaid sealtsamast Saksamaalt seest läinud ärade sealsamas võttis ja kirjutas ja tunnistas, et ta on ka jah, käinud sõjas ja ka seal nii-öelda moore taanlaste Ordos. Aga nüüd ta pööras teise lehe kirja, et ei, minu meelest ta ei, ei põdenud. Seda küll, aga mul ei ole jäänud muljet, sellest pole nii palju muidugi ka teda lugeda saanud. Tema hilisem looming on ka väga mitmetahuline, nagu ma saate alguses ka ütlesin, ta on ju kirjutanud ka lausa ulmekirjandust ja ja kirjutanud ja siis ka tõesti hästi palju putukatest on kirjutanud raamatu putukate jahile. Ja see on niisugune väga kena raamat, seal on kohe selline pealkiri, suktiivsed, jahiretked võiksid eesti keeles olla Sissub diili action kus ta tõesti kirjeldabki, seda, kuidas ta neid mardikad, mardikad, tema lemmikut, kuidas ta neis siis jahtis ja kogus ja kirjeldas ja imetles ja. Ja siis on ta ju veel kirjutanud ka narkootikumidest, ta oli ju ka iseenda peal eksperimenteerinud hulga sellest teega ja kõige võimalikum. Ja, ja ja jällegi niimoodi sellise jaheda vaatlejana, nagu ma aru saan siis narkootikumide justkui nagu ajalugu Euroopas ja Mehhikos ja, ja kuskil veel seal. Ja siis ta kirjeldab seda, mis narkootikum inimesega teeb tänapäeval ma ei tea, võib-olla peaks ingeri poole pöörduma siis muuhulgas. No mis paratamatult jälle viib meid tagasi selle tõdemuseni, mida me saate jooksul mitu korda oleme teinud, et väga raske on herts tüngerit ja tema loomingut ühe nimetaja alla kokku võtta nagu võimatu tõesti. Aga selleks, et ta kuidagi ka eesti lugejale omasemaks saaks, mida peaks tema suunast kindlasti veel tõlk. Jah, ma mõtlen, et kuna need esimesed ütleme, see tema sõjapäevikud, neid on siiski ka eesti keeles nüüd seal, kus sellest vormiga ja on siiski olemas mingi märk sellest eesti keeles ka. Et võib-olla siis midagi sellest, kas nende 60.-te aastate statistikast näiteks ma ei tea mind mind isiklikult kuidagi väga intrigeeriv seeder, valt Kang. No metsa minek, ma olin, ma ei ole seda lugenud, aga ma loeks seda hea meelega ka see, kuidas sellest räägitakse, katkendid, mida ma olen lugenud. Et see võiks olla täitsa üks asi, mis tähendab päeval mõjuks täpselt sama värskelt, kui siis siis samad narkonarkootikumide lugu võib-olla ei oska öelda, siis on tal üks võluva pealkirjaga see liivakellaraamat sant uur, puh, sest ma olen kuulnud mingit katkendit ka väga hõrk tekst mu meelest. Noh, need on nii ajatud, need on sealt võtta mida iganes. Minu meelest. No ilmselt selles jäljes tüngeri fenomen seisnebki aga põhjus, miks tema ihukirjastus Getkotaalid pidevalt annab uustrükk teostust välja, et nad on tõesti äärmiselt aiakentsettai, ta ei taha ennast ankurdada ei ühte kohta, nagu seal marmorkaljudel, eks, ega kõht aega. Ja no see on ikka erakordne, et keegi niimoodi terve sajandi ongi tõesti nagu sajandi päevikupidaja või sajandi tunnistaja, lihtsalt 20. sajandi on lihtsalt inimene läbi töötanud ja palun väga, lugege mõelge või, või mis iganes. Aitäh selle tõdemusega võikski lõpetada. Palun lugege. Suur tänu, Katrin kaaber selle vestluse eest. Ja siia saate lõppu paneme veel mängima sellise ansambli nagum, Bernstein, muusikapalad, tants, main, ingel, ehk siis tantsi mu hingel, mis minu meelest ka enda kõlas, kuidagi sobib järjest tüngeri romaani marmorkaljudel kõrvale. Tänan kuulamast, mina olen Peeter Helme ning loetud ja kirjutatud on taas eetris kahe nädala pärast.