Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere täna on minuga stuudios luuletaja ja tõlkija, aga täna eelkõige kui tõlkija Kristjan Haljas, tere tülist. Christian, sinuga tegime viimati saadet pea kolm aastat tagasi novembris 2014 ja tegelikult rääkisime siis samast asjast, millest hakkame tänagi rääkima, õigemini samast autorist küll teisest teosest nimelt prantsuse poeedist ja nagu võib vist ka öelda esse eestist šarl modelleerist. Just nimelt, et tookord rääkisime ühest teisest Butleri raamatust, mille ma samuti tõlkisin, mis ilmus siis nime all minu alasti kistud süda. Nüüd sel aastal kevade lõpus ilmus minu tõlkes kunstnikud, paradiisid, nüüd see raamat erineb üsna palju tollest minu alasti kistud südamesse selles mõttes, et minu alasti kistud süda oli siiski justkui kogum, mingisuguseid päevikumärkmeid või pudeleid ei olnud viimistletud tervik teos. Kuigi tänapäeval me seda nõnda loeme, siis tegelikult ta seda pole ja poleeri eluajal see ilmunud. Aga nüüd kunstlikud paradiisid, see on midagi hoopis teistsugust, see on siis tema enda kokku pandud, enda viimistletud ja eluajal välja antud raamat. Nüüd, kuidas selle kohta öelda, kas see on nüüd esseistika, on see proosa, on see luule, tihtipeale antakse Prantsusmaal seda välja näiteks luulenime all tegelikult ja mis sugugi ei ole minuarvates vale, sest et tõepoolest paljud jupid sellest raamatust kategoriseeruksid tõesti päris hästi, ma arvan, proosa luule alla ja samuti selles teoses on palju osi, mis justkui oleksid võiksime seda nimetada. Proosa, tõlk eks poleeri värss luuletustest. No samal ajal on kummaline see, et kuigi tegu on tõesti üsna poeetilise roosaga kunstnike paradiiside puhul siis kui sa ise tõid juba sisse võrdluse oma eelmise Bodeeri tõlkega alasti kistud südamega, siis mind valdas küll selline kummaline tunne, loomulikult ma hakkasin neid kahte teksti võrdlema, kuigi sa võid nüüd kohe öelda, kas seda peaks tegema või peaks. Mind valdas selline kummaline tunne, et seda fragmentaariumitma alasti kistud südant oli justkui kergem lugeda. Ja see on tegelikult väga huvitav tähelepanek, sellepärast et kindlasti või mulle tundub vähemasti, et võib-olla poleeri kaasaegne oleks öelnud midagi hoopis vastupidist, sellepärast et meie oleme selle fragment tavalise vormiga harjunud, noh, kas Me nimetaksime seda siis, et see pärineb modernismist või postmodernismist, mingisugune kord, no ütleme, tänapäeval võib rääkida postmodernistliku sellest eetikast, mis on nagu mingis mõttes muutunud juba iseenesestmõistetavaks nii luules kui proosas ja sellepärast jah, ma olen sinuga nõus ja muidugi kunstlikud paradiisid poleeri keel ja lause ja muidugi ka kuntsi, lauset, kuntsi, keda ta siin osaliselt eks ole, tõlgib kas seda nimetada nüüd puhtaks tõlkeks seda osa, mis on oopiumi pühendatud või mitte ka temagi, ütleme keel on kaunis raskekoeline. Aga võib-olla siis peaksite küsima hoopis teistsuguse, üldisema ja võib-olla rumalama küsimuse, miks on see poleeri tekst, mida võib siis ükskõik kuidas defineerida, kas luule või proosa või esseistika või ilukirjandusena, miks see on oluline, miks peaks üldse tänapäeval lugema seda, see tekst räägib juua alkoholist ja narkootikumidest ja nendest asjadest on Vudleyrile järgneva pooleteise sajandi jooksul kirjutatud äärmiselt palju kirjutatud nii teaduslikke kui ilukirjanduslikke tekste ja igatpidi on mõeldud nende üle lääne ühiskond on nendega võrreldes Burleri ajaga metsikult eksperimenteerinud. Mida on Bodleyril meile selle kohta veel öelda peale nii-öelda tolleaegse teadmiste seisu ja miks on siis ka tänapäeva eesti lugejal vajalik kunstlikke paradiisi tega tuttaval? Nüüd jah, tõepoolest, ma ennem raamatut küll natukene kirjeldades ei öelnud, millest see räägib kunstlikud paradiisid just nimelt, eks olegi, siis tema puhul siis hažis pium ja vein nüüd tõepoolest see uurimus hašišist veinist ilmus märksa varem kui tervikteosele paradiis aktis siis seal ilmus juba üheksa aastat varem ja selle ma panin endale kunstnikele paradiisi juurde, sest et tõepoolest ma ütleksin, et see on selle raamatu kõige huvitavam osa, see vein, veini, hash. Aga miks tänapäeva lugejale see huvitav peaks olema? No esiteks muidugi on tegemist, ma arvan, et seda võiks nimetada klassikalise teksti, ütleme, et see on võib-olla võiks seda nimetada Kokirjanduse alguseks kui selliseks, eks ole. Et kõik, mis 20. sajandil kirjutati mingis mõttes, et selle juured ulatuvad ikkagi 19.-sse sajandisse ja poleer, eks ole, Potleja ise nüüd muidugi see teos siis koosneb mitmest osast, esimene osa on see hašiši poeem, aga teine osa oopiumisööja. Nüüd see on juskui tõlget Toomast, kunstiraamatust vastavasisulisest raamatust kontionisada inglisUpioniiter. Ning see on siis justkui tõlge, aga mitte päris, et suuresti on see selline ümber jutustus ja selliste ütleme, moraalivalda kuuluvate kommentaaridega. Ja nüüd, mispärast siis Boderi raamat on tänapäeva lugejale oluline tõesti? Me võime lugeda võib-olla palju aktuaalsemaid uurimusi, teaduslikke uurimusi, käsitlusi hašišist või ookeanist, jobjaatidest üleüldse. Kuid ma arvan, et see, mis Bodlejaga sinna sisse toppima lähenemine on huvitav ja tema lähenemine on see, millest tänapäeval ma arvan, et kaunis vähe, räägitakse seda moraalset külge, nagu justkui eks ole. Heidetakse ette tee inimestele narkootikumide pruukimist. Jah, seal on mingisugune moraalne mõõde sees. Aga miks see halb on? Noh, kas ta on halb, sellepärast et nii ei tohi teha, jääte haigeks, surete ära, olete haigekassale koormaks, noh okei, aga, aga vot löögile natukene huvitavamalt see lahti kirjutada. Võib-olla ta räägib millestki, millest tänapäeval inimesed ei taha väga rääkida. See kuidagi ei ole nagu teaduslik, ta räägib nagu, nagu hingest, mida ta su hingele teeb ja tahtejõule selles mõttes, et aga muidugi tema lähenemison kohati natukene naljakas, eks ole. Et muiste enne tahtsin sulle juba öelda, enne kui saadet alustasime, et mikspärast on huvitav, mida ta veinist räägib, näiteks ütleb veinil leinan, töötav inimese jook, vein on tahtejõujooki ei käinud, nagu, kui teeks midagi halba, hashis seevastu oi kui kuri, oi kui kuri, et võib-olla siseorganeid ei kahjusta, aga hävitab tahtejõu ja see on ju poleeri arust ahta jõu hävitamine, siis kõige suurem kuritegu, mida inimese vastu võiks teha. Kui sa juba niimoodi räägid ja olles ka natukene lugenud Borleeri elu kohta muu hulgas sinu enda saatesõnast kunstnikele paradiisi telesiis tekib kohe küsimus, et kas mitte Bodeeri räägi eelkõige iseendast. Jah, muidugi muidugimõista räägite, räägite suurest iseendast ja kui lugeda tema kirjavahetust, siis või siis kas või tema neid noh, kuidas ütelda mõttepäevikuid või neid pudeleid, mis ilmusid mu alasti kistud südame nimel siis jah, see tahtejõu küsimus on see, mis just nimelt teda painas ja tahtejõuetu, kus siis peaasjalikult, sest et ta jõudis eluajal noh, mis ei olnud küll väga pikk, aga ei olnud ka nüüd väga lühikene ei jõudnud suurt ju avaldada muidugi kurja lilled või kurja õied, kuidas tõlkida. Pole, kas lilled, õied? Muidugi. On küll luuleklassika vaieldamatult oluline teos, millest võib-olla võime noh, paar sõna siin ka rääkida varsti. Aga see on ikkagi üks, üks raamat, kui võrrelda seda jugo või kellelgi teisel Balzaci nomiss. Pudeerist on põhimõtteliselt ainult üks saavad, olgu, meil on veel Pariisis pliin ehk väikesed põnnid proosas, aga noh, seda mis on ka väga oluline, ütleme kaks raamatut, kunstlikud paradiisid tõsis kunstikriitika ühe elu jaoks, tegemist on ikkagi vabakutselise kirjanikuga, põhimõtteliselt, kes Muuga justkui ei tegelenudki peale kirjutamise, siis kvantiteet ei ole just väga suur. Teame, ta tahtis väga palju, tahtis romaanide kavandid, näidendid. Ja hea, et üks žanr, milles poleer oli ületamatu, olid ju kirjad, kus ta kirjeldas, mida ta kirjutada kavatseb. Jah, just nimelt. Ja selliseid kirju ikka leidub ja ja tema kirjavahetus on ka väga huvitav muidugi kui mõelda, mis seal eesti keeles ilmumata on, siis noh, on üks jutustus, tal nimega Fafarlow võib seda kunagi tõlkides on üsna väikene ja mitte nüüd kui võib-olla kõige huvitavam Budleri tekst, aga siiski üsna huvitav ja Prantsusmaal on ilmunud, tema kirjavahetus on antud välja mitmeid kordi, nii et seda on tegelikult päris päris huvitav lugeda. Aga see muutub üsna painavaks kurnavaks. Tegelikult on see efekt lugejale natukene sarnane nende nende tema mõtte päevikutega. No juba jõudsid ära öelda kunstnikesse paradiiside son sellist moraliseerimist natukene ja, ja noh, ma ise tunnen, et see on eelkõige mõeldud autorile endale. Aga see ei ole siiski ainult moraliseeriv raamat ja seda ei saa võtta ka ainult pedagoogilisena, sest et siin on ju ka selliseid testi ilukirjanduslikult nauditavaid episoodi ta ju kirjeldab mingeid stseene näiteks ja, ja teeb seda üsna võluvalt. Ja tõsi, et see ongi selle raamatu puhul üks huvipakkuv seike, sest et tuli, eks aspekt, no et kas, kas pole heaks, siis mõistab hukka narkootikumide ja alkoholi pruukimise või mitte ei saagi selgesõnalist vastust sellele anda, nüüd see moraliseerimine on osaliselt seal sees küll, aga samas selle kõrval on sellised noh, vaimustavat kirjeldusest täiesti vaimustunud kirjeldused, kas hažis joobes inimene muutub, ütleb inimene muutub jumalaks, ta saab ühe lusikatäie keedisega kätte paradiisi. Vein ta kirjeldab kõige kõik, kuidas rõvedaid jooma, Reidud olla, kes tänaval. Üks on üks mees, kodutud peaaaegu, kodutud võrdub kahte pomsi, kirjeldatut, sealhulgas üks lamab. Kujutame ette nüüd pilti, üks loeb näiteks balti jaamast selili maas ja teine tiritada jalgadest Selveri poole, et osta veel üks. Ma ei tea, mis pootsman, jõuluvõid, aurus, midagi sellist, umbes midagi taolist. Ta kirjeldabki seal raamatus muidugi mitte Balti jaam ja mitte Taurus, aga, aga pilt on üsna sarnane. Nii et, aga ta kirjeldab seda täieliku imetlusega. Nendes inimestes ikkagi vein toob välja midagi, midagi jumalikku. Ehk siis see moraliseerimine veel kord tulen tagasi jälle selle juurde, tundub, on eelkõige talle endale suunatud, justkui saab aru, et ka need kunstlikud paradiisid on siiski eelkõige paradiisid. Aga kui ta hakkab mõtlema iseendast kui inimesest, kes peaks töötama siis muutub ta murelikuks. Jah, just nüüd noh, võib olla psühhoanalüüsiga rohkem tegelevaid isikuid oleks siin rohkem kommenteerida, aga sessi komplekssem Bodeeril muidugi noh, ma ei tea, kuidas niisugust asja nagu süükompleks, ühesõnaga süütunne on tal püsiv, pidev kõikehõlmav ja noh, tegelikult muidugi ei ole see. Ja põhjendada miks ei ole ju mingisugust sellist universaalset nõuet, et inimene peaks olema töökas ja peaks palju tegema. No ei ole sellist nõuet, miks ta peab, ei pea, aga tundis, et peab ja sellepärast sellepärast et neid etteheiteid siin raamatus on, eks ole nüüd ette heita, mida ta teeb. Ta teebki sama selle isikliku süütunde pärast, tekib tunne, just, ta heidab endale. Heidab seda ette, et, et justkui ta hävitaks enda töövõimet mingil moel. Muidugi nüüd pean ruttu kommenteerima, et pott leiab ise, meil ei ole mingeid andmeid selle kohta, et oleks tegu olnud kas alkohoolik või paadunud narkomaanid, on küll üritatud selliseid käsitlusi välja pakkuda, oli ta üks hiljutine biograafia, mis ilmus nüüd paari aasta eest. Ma ei mäleta, kas oli keegi Ameerika autorist senine sensatsioonihimuline, eks ole, mis üritas mõtestada Bodeeri tervet elukäiku ja loomingut selle kaudu, et väitis, justkui olnuks mees oopiumisõltlane. Ta üritas siis vaadata Bodeeri kui, kui tüüpilist. Ta tõi selle tänapäevasesse konteksti kui tüüpilist hero sõltlaste heroiini. No sa praegu just veelgi tõid välja selle tänapäeva konteksti küll küsisin seda juba enne ka, et kuidas on Bodleri tähendus ja tähtsus ajas muutunud, aga tahes-tahtmata üks kirjanik, ühe kirjaniku tekstid, alluvad kaja nõudmistele või ajaseadustele. Et kuivõrd me suudame üldse siis ikkagi objektiivselt aru saada sellest, mida ta tahtis öelda, kas tahtis lihtsalt ilukirjandust teha, kas ta tahtis äkki selle muraliseerimisega kunstnikesse paradiiside näidata, et ta ei ole selline tohutult kõlvatu autor või, või on seal mingisugused siiski üldisemad motiivid või printsiibid, mis ei ole niivõrd ajas kinni? Nii ma arvan tegelikult, et see teatav, see ongi nagu justkui mõistatus, et ma arvan, et sellest saadud saanud aru ei poleeri Mother'i kaasaegne ega ei saada aru sellest ka tänapäeval, et mida ta nüüd otseselt, miks ta selle raamatu kirjutas, mida ta otseselt öelda tahtis, sest nagu ma ütlesin, siin on mitmeid erinevaid aspekte, mis justkui ei sobi kokku, no see, et kas ta nüüd kiidab heaks või laidab nende ainete tarvitamist. Aga küsida seda, et kas siin on midagi sellist, mis, mis on, ütleme, ajaülene või kuidagi, kas sa mõtled seda, et mis nagu tänapäeva lugejale arst küll? Jah, ma arvan, et tema kirjeldus nii nüüd hašiši veini kui oopiumi mõjust inimpingele inimvaimule. No ma arvan, et see on täiesti pädev, aga inimene ei ole meil ju on nüüd selle 150 aastaga eriti palju muud. Aga kas 19. sajandi keskpaiga Prantsusmaal mõjus see teos millegi eksootilisem? Jah, ma arvan, et küll üsna eksootilise, sellepärast et ikkagi prantslase kontekstis või Lääne-Euroopa kontekstis ikkagi midagi üsna võõrapärast juu selle tarvitamine ei olnud laialt levinud. Küll seda omajagu ikkagi praagiti. Nüüd. Aga noh, see raamat iseenesest muidugi ei tekitanud, kui aus olla nii suurt furoori kui, kui, kui kurja lilled ise, nii et selles mõttes, et Nad on ühtpidi naljakas, eks ole, tänapäeval muidugi ka see raamat ei tekita mingit furoori, aga noh, niukene niuksed narkojutud justkui ikkagi inimesi köidavad väga palju tekitavad pingeid, justkui, nagu sellest teemast ei tohikski rääkida mingisuguse nurga all, mis ei ole otsesõnu hukkamõistev. Noh, ikka tohib, ma arvan, et sellepärast on see raamat samuti oluline, et ta näitab Mingisuguse nurga alt, mida, mida eesti kirjanduses võib-olla varem pole avatud? Seda võib vist siiski öelda, et kuigi kunstlikud paradiisid tänapäeval suurt furoori ei tekita, siis on selle raamatu tähtsus ajas ometi kasvanud. Et tõsi, tõsi, mida sa täpsemalt silmas pead selle raamatu tähtsuse kasvamise ajal muidugi tanud kasvanud kindlasti seetõttu, et nüüd, kui see raamat ilmus, ei olnud pood lehe, aga eks ole ju isegi väga väga tuntud, ta oli ju üsna noh, teise järgu kirjanik, prantsuse mõistes ta noh, tolleaegsetes kirjanduslugudes noh, ütleme silmusid siis Butleri eluajal või vahetult pärast tema surma. Ei noh, ei peetud eriti kellekski. Mõned tõepoolest, mõned suuremad autorid teda hindasid, aga sellist staatust, mis tal praegu on sellise saida alles palju hiljem. Ja nüüd kunstlikud paradiisid muutub muidugi huvitavamaks ka seetõttu, et Potlejagan kirjutanud kurja lilled, eks ole, kuna Boderon kirjutanud kurja lilled on kunstlikud, paradiisid palju huvitavam raamat, nüüd sellega meenub mulle nüüd, kui me seal siis narkokirjandusest juba räägime, kuulus ameerika out tor, William ja kelle üks esimesi romaane Chancy, mis kirjeldab siis ühe heroiinisõltlase argipäeva või siis ehk siis tema enda see noh, peaaegu nagu dokumentaalromaan siis, kui ta alguses seda pakkus, kirjastustele öeldi talle, et kui selleks kirjutanud Winston Churchill siis me avaldaksime seal selleks väga huvitav, aga praegu kes te olete, mis sassi? Kõik õige, mis sa ütled, ma tegelikult selle tähtsuse kasvu all pidasin silmas. Osaliselt muidugi testi, seda, et üldse poleer on avastatud, avastati millalgi rohkem kui 100 aastat tagasi, eks. Aga just see nii-öelda narkootikumide pool, see tuli ju veel enam fookusesse kuuekümnendatel aastatel. Kogu selline üliõpilasja seksrevolutsiooni värke ja Villemit arvasid, sa mainisid siis, millest me enne saadet rääkisime, on ju saksa kirjanik Ernst jõnger, kellest oli ülemöödunud korral siinsamas saates juttu tanud raamatu, mille pealkiri võiks tõlkida droogi joove, mis üsna otse toetub Bodleyrile, nii et kunstlikud paradiisid on muutunud ise omakorda kirjandust inspireerivat teoseks. Seda ma pidasin silmas tähtsuse kasvanud. Ja just nimelt muidugi sul on täiesti õigus. Aga jah, jah, võib öelda küll, et ta on, ta on mõjutanud otseselt siis järgneva sajandi sellist droogi kirjandust. Kahtlemata Ta jünger ja ma usun küll muidugi nüüd Viitnikud ma tegelikult ei teadnud, ühtepidi muidugi ma arvan, et neid võis mõjutada poteesi, võib olla võib-olla müüt selline oma, nüüd ma ei julge pead anda, kas nad kõik need ise selle raamatuga tuttavad olid, aga, aga selline 60.-te kontekst, kus noh, kus nii seksrevolutsioon kui piitnikud. Selline meele kõikide meelemürkide pruukimine jah, tõesti, muutus noh, võib-olla see, ma ei oskagi öelda, kas nüüd hakkas laiemalt levima, seda nüüd raskelt võib-olla hakkas laiemalt ka leiame päris kindlasti, eks ole, aga, aga seda hakati ka justkui mõtestama teistmoodi kui varem. Ja selles mõtestamises võidi tõesti tõukuda KaPodeerist. Aga nüüd ma ei saa siiski küsimata jätta selle mõtestamise osas ikkagi seda, et kui ka Eesti ühiskonnas aeg-ajalt räägitakse narkootikumidest, nende legaalsest staatusest, siis diskussioon kipub olema väga valuline. Ühel pool kipuvad olema inimesed, kes räägivad sellest tuleks legaliseerida ilma väga palju mõtlemata, kuidas see välja näeks ja milliseid tagajärgi milliseid ühiskondlikke muudatusi ja milliseid bürokraatlikke protsesse see endaga kaasa tooks ja teisel pool on ütleme siis üldistavalt riigivõim, kes on täiesti eitaval seisukohal kuhu siis Butleri lugemine selles kontekstis asetuvad, kas see ta ei võiduta sellise riigivastase? Ei, ma arvan, et Bodeer annab, on selle eest hoolt kandnud, et tema raamatut ei loetaks riigivastase aktina, sest et kui ta võttis juba ette pärast pärast 55. kuuenda aasta kohtuprotsess ette sellise raamatu kirjutamise, mis ka isegi tollast ühiskonda muidugi ikka võis võis juhtuda siis ta siia raamatusse sisse kirjutanud nüüd, kas nüüd miks sa seda ei tea, aga siin peab muret tundma, tema keelaks küll kanepi ära. Nii et Blair on ikkagi selline justkui ebaromantiline romantik ja justkui selline äraspidine moralist. Jah? Jah, võib, võib küll niimoodi öelda. Nüüd äraspidine, moralistia, ebaromantiline romantik ebaromantiline romantika, kas soovid seda mõtet avada või tahad, et avaksin seda ise, kuidas sulle tundub? Ma pean selle all silmas ja nüüd ütle, kas sa oled nõus või mitte. Seda, et Me suhtume temasse sageli väga romantiliselt, peamiselt nagu sa ise ütlesid, kurja lillede, see kandub üle teistele tema teostele. Võtame teda justkui sellise tumeda romantikuna. Samal ajal ta ilmselt ise ei käsitlenud ennast ju kuigivõrd romantik, kuna tema jaoks oli elu niikuinii üks selline traagiline akt ja ja ta vist ei. Enda meelest ei romantiseerinud suurt midagi. Jah, jah, siin tekkiski mul korraks väikene segadus, sul on õigus, ühtepidi hakkasin mõtlema kohe Roman dismile kui, kui kirjanduse saarele, mis kontekstis kusjuures sinu väide peab samuti täiesti paika, eks ole, ta on ühtpidi viimane, viimane romantik aga teisiti juba algab temaga, mõnes käsitluses see midagi nimetame kirjanduslikuks modernismiks. Aga nüüd, kui mõelda seda ka seda omaenda elu romantiseeris. No, ega ma ei saa iialgi ei saa seda iialgi teada, jah, mis sa seda teada. Aga äkki kuulaks vahepeal muusikat ja Christian, sa valisid temaatilisi muusikapalu tänasesse saatesse kaks tükki ja kuulaksis esimest. Milleks on serv? Puuri, May leidi, serotoniin, eks tema inglisekeelne pala aastast 1977. Dub kommenteerin vahel, et, et nüüd päris inglisekeelne see siiski pole pealkiri noh, on nagu on, aga muidugi inglise keelega meeldis flirtida flirtida palju ja valisin jah, sellised sellise laulu sellepärast et mis siis ikka, kui, kui juba raadiosse satutud rikkamad lemmikartiste lasteni. Jätkub kirjandussaade loetud ja kirjutatud, minu nimi on Peeter Helme ja täna on minuga stuudios luuletaja ja tõlkija Christian haljak. Ning meie tänase saate teema on šarbod. Leer, kelle raamat kunstlikud paradiisid, ilmus maikuus Kristjani tõlkes ja oleme nüüd rääkinud sellest raamatust, mis kõneleb alkoholist ja narkootikumidest vahele kuulasime ka temaatilist. See raskendas puuri lugumayleidi heroiin ja mõtlesin, et võib-olla oleks kohane ka ühte väikest tekstinäidet kuulda, sellepärast et üks asi on ikkagi rääkida teoreetilisest teosest. Ja seda oleme omajagu teinud, aga teine asi on siiski kuulda, kuidas autor eesti keeles kõlab ja Christian saalisid ühe katkendi. Võib-olla sa natuke räägid kamis, katkenson. Jah, katkendi raamatu alguses, see on siis esimesest osast, mis kannab nimetust hašiši luuletus või siis ashi poeem, võiks seda samuti tõlkida, aga ma eelistasin varianti luuletus. Miks sellest pikemalt järelsõnas, kes soovib, loeb, ja see lõik räägib siis hašišiss. Ja. Ma arvan, et siin juba peegeldub päris palju sellest, mida me enne Bodeerik sellisest segasest kahetisest suhtumisest droogidest rääkisime. Võtke teadmiseks, suur ilma inimesed ja võhikud, kes te soovite tundma õppida erakordseid naudinguid, et ei leia Haašišist midagi imedabast, mitte midagi muud kui üksnes loomuliku ülemäärasel mõõdul. Aju ja organism, millele hash mõju avaldab, ei too esile muudki, vaid tavalisi, individuaalseid. Tõsi, ta on arvu ja laengu poolest võimendatud nähtusi, kuid nad jäävad alati oma allikale truuks. Inimene ei pääse kunagi oma füüsilise ja kõlbelise isiksuse laadi saatuslikkusest. Inimese tuttav likele, mõtetele ja muljet ei toimi hashis kunagi teisiti kui kõver reeglina. Kuid ikkagi on see lihtsalt peegel. Selline näeb välja trookide silme all pisut rohelist keedist. Kogu see on seesama suur kui pähkel lõhnab nõnda iseäralikud, et tekitab teatavat vastikustunnet ja iiveldust nagu õigupoolest iga peenia isegi meeldiv lõhn, mille tugevus ja kui nii võib öelda tihedus on viidud maksimumi lubata, kui mul möödaminnes mainida, et see väide võib kehtida ka ümberpöördult. Kõige vastikum jõledam hais võib pakkuda naudingut, kui tema kogu see leviala on viidud miinimumi. Selline ongi siis õnn. Ta mahub teelusikaele õnn koos kõigi oma joobumuste, hulluste lapsikustega. Võite selle rahumeeli alla neelata, selle kätte ei sure. Teie ihuorganeile ei tule sellest mingit kahju. Hiljem võib ehk nõiduse liialt sage esilekutsumine vähendada teie tahtejõudu. Võib-olla olete siis inimesena vähem väärt kui täna, kuid karistus on nii kauge tuleva katastroofi iseloom nii raskelt hoomatav. Millega te riskite? Ehk vajavad homme teie närvid pisut puhkust. Kuid kas riskide igapäevaselt väiksema tasu nimel suuremate nuhtlustega? Niisiis, asi on otsustatud, te olete isegi lahustunud oma õli ekstrakti doosi tassis mustas kohvis, et ta mõjuks jõulisemalt ja suuremas ulatuses. Te olete lükanud peamise söögikorra kella 90 peale õhtul, kandes nii hoolt selle eest, et magu oleks tühi ja mürksaks volisid tegutseda. Äärmisel juhul sööte tunni pärast kerge suppi. Te olete end tolle pika ja kummalise reisi tarvis piisavalt täis laadinud. Auruvedur andis vilet, purjeid heisatud. Tavaliste reisijatega võrreldes on teile ka üks kummaline eelis. Te ei tea, kuhu te lähete. Ise te seda tahtsite. Elagu saatuslikus. See on tõesti üks väga hea, katkenud ja oma intensiivsuses sunnib see kohe mind ka küsima, et kuidas siis on sellist teksti tõlkida? Ühest küljest ju selle tempo rebib kaasa, aga samal ajal olles ka ise mingeid tekste tõlkinud, ma tean, et tõlkimine on just selline töö kus ei saa lubada endale selle algteksti tempoga kaasa minna. Paraku küll paraku küll raamatut oli, ütlen ausalt, raske tõlkida, see on väga raske, raamat pole, on väga raske autor, nii et töö oli kaunis ränk. Pean tänama toimetajad, kes juhtis tähelepanu mõningatele ebatäpsustele, mida ma siis hiljem korrigeerisin, Triinu Tamme. Tänan. Aga. Aga jah, just just nimelt. Hooge, mis nüüd, et jõuda lõpuks eesti keeles, sellise hooni tuleb vahepeal ikka hoog päris kõvasti maha võtta. Mis siis teeb selle teksti raskeks, kas kunstlikud paradiisid on raske või on poleer kui selline raskesti tõlgitavad? Ei, ma arvan, et pole hea, kui selline on lihtsalt raskesti tõlgitav autor. No miks, sellepärast et Bodlejev tundub, et tema mõtlemises valitsusel justkui mingisugune süsteem ja ühtsus, mis ühendab siis kurjalilli kunstlikke paradiis ja tema päevikumärkmeid ja kunstikirjutisi justkui mingisugune mõiste ühtsus või, või mingisugune esistelt mõiste ühtsus justkui oleks olemas, et oleks justkui mingi süsteem, aga saasta vahepealsest süsteemist ka hälbib ja no kuidagi lihtsalt nõnda Butleri puhul on peaaegu iga sõna oluline, et muidugi võib seda öelda iga autori kohta, noh, kes on tõsiseltvõetav autor. Aga jah, muidugi nõuab see muidugi ka seda, et tõlkija oleks kohusetundlik, noh vastasel juhul võib muidugi ka seda üsna kergesti tõenäoliselt noh, mitte väga kergesti, aga, aga noh, oleneb muidugi kohusetundest ja sellisest tõlkija vastutusest, et kui kui, kui truu ta originaalile on või kui paljud austab originaali, kui paljud austab lugejat? Kas sa andsid ajakirjale looming intervjuu ja seal ütlesid sa, et kui lugesid esimest korda Blairi päevikumärkmeid mu alasti kistud südant siis tundsid, sa tahaksid ise? Ja ühtpidi ma tundsin, et tahaksin ise nii kirjutada või võib-olla Tunne oli rohkem selline, et et ma oleksin võinud niimoodi kirjutada, sellepärast et või justkui oleksin mõned mõned asjad ise juba mõelnud, ise juba läbi mõelnud või, või kirja pannud. Sellepärast et noh, seal ma pean silmas justkui selliseid natukene võib-olla loosunglikumaid või kuidas öelda mõtte pudemeid, noh, selles mõttes, et see raamat oli lihtsalt ränk ja selline masendav, tegelikult masendav raamat Hiiumaal oli lihtsalt kehv tuju, kui ma seda esimest korda lugesin, ma arvan, seal mõõdik Aga kuidas kunstlikke paradiisi tega on, kas see on ka selline raamat, mille puhul sa tunned, et sina võiksid nii kirjutada? Raske öelda, sellised selle raamatuga sellist tunnet ei tekkinud, siin võiks muidugi, peaks mõtlema sisule ja vormile, kas ma vormiliselt midagi sellist kirjutaksin? Vaevalt just seda vormi tänapäevases kontekstis mõistlik jäljendada oleks või siis üle võtta. Aga sisuliselt pean tunnistama, et olen Bodelleeriga suuresti nõus, kuigi muidugi jälle nagu ma juba enne ütlesin, et tema, see süütunne või selline selline seen miski, mis, mida ei tahaks, sest mingil juhul endale üle võtta. No kui veel rääkida tõlkimise tehnilisest poolest, siis jällegi selles samas Loomingu intervjuus ütlesid sa keelast rääkides tõlkides on keel pigem võsa ja kirjutades vool ja kui enne ka tunnistasime kunstlike paradiiside puhul on kohatise vool hästi kiire, siis kuidas, kuidas need asjad haakuvad, et selleks, et selle kiirevooluline jõuda, nagu ma aru saan, piditsa kõvasti võsa raiuda? Jah, õige see hõsa voolu kujundan, väga vahva, kaunis poeetilises läheb asi kätte, aga muidugi ei pakkunud tegelikult seda võsa ja voolu kujundit ma ise välja, selle tõi Karoliina juba küsimuses sisse. Aga miks tõlkimine nagu võsa kirjutamine nagu vool? Tõepoolest? Sellepärast, et tõlkides ei saa justkui enamasti sellesse sellisesse päris vabasse vabasse voolu vabas, kuidas öelda, teadvuse liikumisse sisse minna, sellepärast et kogu aeg sa pead tõepoolest juskui raiuma läbi võsa, sellepärast et ja mis on see võsa, mis on see võsa, mis, mis seal juskui vohab, võsa võib-olla peaks ütlema, et need tähendused või need tõlkevariandile lõputu kogus Neid tõlkevariante tähendusi, mis võiksid nii-öelda ühest keelest teise keelde peegeldamisel tekkida. Nii et muidugi olema ka nõus sellega et kui võsast läbiminek õnnestub või võsa, siis hakkab emakeeles tekst viimaks voolama, see on kõige olulisem, ma arvan, et see protsess isenesest protsessikirjeldused nii kirjutamisel kui tõlkimisel. Ma arvan, et see ei ole oluline. Oluline on see, et tulemused, emakeelne tekst tuleks hea, see on kõige olulisem tõlkimisel, samuti. Kui sa juba ütlesin, et võsa on erinevad tähendused, siis poleeri tõlkimise traditsioon eesti keeles kui palju sa tunned kohustust selles traditsioonis olla, kui palju sa tunned kohustust järgida varasemate tõlkijate, näiteks sõnavalikuid või mingisuguseid stiililisi võtteid või kui palju sa leiad, et et sina teed nüüd oma asja ja teised on teinud varasematel aegadel oma asja? Muidugi võiks austada traditsiooni, aga lõppude lõpuks kardan, et siiski küll vajadusel konsulteerides neid eelmisi tõlke keetja siis viimaks ikkagi ehitan justkui oma süsteemi, mis, mis jääb küll traditsiooni sisse, kuid mis ei tunne ennast sellest traditsioonist piiratuna. No aga sa oled lisaks sellele, et sa tõlgid ka luuletaja ja lisaks tegelemisega kirjanduse uurimisega ju akadeemilisest, mõistsin kuidas need kolm erinevat positsiooni omavahel haakuvad, sinult ilmus tänavu ka luulekogu kontseptsioon kuulata siis teadustöös, tegeletakse sürrealismi ka ja siis poleer, need on kolm kõik üsna erinevat asja ja ma ei saaks öelda, et näiteks luulekogu oleks sürrealistlik ja poleer, nagu sa ise ütlesid, liigitub mingis mõttes esimeseks modernistiks üldse. Justkui kolm väga erinevat asja, millega sa tegeled? Ja tõsi ja ma tänan sind muidugi ette juba selle eest, et, et, et sa mind sürrealistlik nimetas. Tihtipeale inimestel mul on tunne, et võib-olla kas parema sõna puudumisel või millegipärast üle kasutatakse seda sürrealismi mõistet üleüldse. Aga noh, see selleks ja selleks sellest on muutunud peaaegu peaaegu selline suvaline omadussõna, mis tähendab kõike, millest kohe aru ei saa. Täis sobib tähistama kõiki nendest kohe midagi mõista otsemaid. Aga need, kuidas need kolm rolli omavahel haakuvad? Jah, sürrealismi oleme tegelenud nüüd õpingute ajal tõesti nii bakalaureuse kui magistritöös doktoritöös sürrealism pole nüüd küll esmatähtsas rollis, ma uurin siis eesti kirjaniku Jaan Oksa ja prantsuse autorit Lotramooni, kes oli noh, umbes samast ajast kui pott-le võib öelda. Neid seob küll võib-olla see, et nii lotoyamooni kui Jaan Oksa loomingut võiks justkui läbi sellise 20. sajandi algus modernismi sellises sürrealismi spektri vaadata või valgustada. Aga see on lihtsalt üks üks aspekt, see ei ole peamine. Nüüd kuidas seostub pod-le ja sürrealism realistid hindasid väga pole ja siin on juba esimeses manifestis on praegu betoonkirjutised, poleer on sürrealist moraali vallas midagi taolist. Ja kuidas seda mõista, eks ole, siin on mitmeid võimalusi, just võib-olla see kahetisus, millest ma rääkisin, et just nimelt see ongi see, mis katoonile imponeeris. Ja mis ma ise kirjutan. Noh, ma arvan, et jah, ma ennast ei nimetaks, ei sürrealistlik sega dekadendiks ega üldse selliseid silte, et endale külge kleepida ei taha küll teine, keegi teine neid silte külge kleepida tahab, siis võib muidugi, et ma ei näe, ma ei näe kummaski kummaski nimetuses midagi solvavat dekadentsi. Realist kutsuge kuidas tahate. Ega ma ei pahanda, aga ma arvan, et need rollid tegelikult sobivad, sobivad päris hästi kokku küll. Jah, töö iseloomud on, on väga erinevad. No kui sa praegu ise juba mainis, et selle sõna dekadentsis selles samas loomingu intervjuus, mille sa Carolina pihelgas andsid, pillad sa sellise lause kunstiteosel ei lasu mingit kohustust või vastutust ja see kõlab küll ju nagu mingisugusest dekadentsi manifestist välja võetud. Lause jah, tõepoolest, tõepoolest selleks justkui kunst kunsti pärast ja nii edasi. Jah, ühtepidi ma tegelikult juba selles intervjuuski otsekohe. Kas katsun sellele samale väitele vastanduda või ma toon välja ühe briti autori will selfi mõttekäigu ütleme trükisõna absoluutse vabaduse kohta ja et kas see vabadus ikkagi peab olema absoluutne, ma ei ole selles veendunud, et kas kas ikkagi võib kõik ja kirjutada või noh, ma arvan, et võib küll kõike kirjutada, teos ei pea olema moraalne, kui te soovite või heatahtlik, see võiks olla hea, sest muidugi kuidagi teda juba avaldatakse, võiksid teos hea olla, aga seda ei saa nõuda, kuigi see päris ränk moraalne rikkumine, halb kirjandus. Aga kui ikkagi ilmub midagi, mis inimestes justkui vastikust või valu tekitab, siis miski ei, ma ei arva, et selle inimesega peaks tegelema nüüd kohtuvõim, aga muidugi keegi ei keela niest mitte sallida vihata või, või siis tema teost rünnata need kuskil muus meediumis. Bodleril tuli pistmist teha mõlema asjaga. Jah jah, föderil tõesti tuli pistmist ja tema võib-olla ütleme, et elu lõpuni oli see solvumine väga suur, kui kuid kurja lilledest kui ta pidi maksma trahvide pärast kurja lillede avaldamist ja osad luuletused keelati veel ära, nii et see valmistas talle suurt meelehärmi, sest et tema ei saanud aru, mispärast tema tema ikkagi pidas ennast pidevalt või vähemasti üritas ennast esitada, kui, kui moraalikaitset. Sellisena ta küll ajalukku tõesti ei jäänud, ei ole, paraku mitte paraku mitte. No kas on plaanis bordleyrilt midagi veel tõlkida, kas sinul või kellelgi teisel, kas tema, nagu sa ise saate alguses ütlesin, on tema looming ju lõppude lõpuks üsna pisukene, nii et ega väga palju neid asju ei olegi, mis on veel tõlkimata, aga üks asi on, mis on veel tõlkimata, aga teine asi jällegi viitan loomingule antud intervjuule. Ütled, et tegelikult tahaksid sa võib-olla ühel päeval ise ka ühe kurja lillede tõlke teha, sellest on eesti keeles juba mitu tõlget olemas. Aga sulle tundub siis, et sinu oma on veel puudu. Jah ei noh, kas see puud on, aga noh, ma arvan, et sellisest tekstist ei sa häid tõlkeid kunagi liiga palju, sellepärast et noh, pole iseenesest juba tema kurja lilled, selle tõlkimise traditsioon, ma arvan, et see justkui terve Eesti kaasaegse kirjanduslooga käib kaasas, eks ole, see algas, ütleme nooreestlastest nüüd viimane, selline viimased tõlked, eks ole, siin on kunstlikud paradiisid, eks ole, aga näiteks kurja õite teed ja 2000 aastal Tõnu Õnnepalu, mis tegi, põhjustas, suutis tekitada isegi tõlke kohta väga, päris suure tormi, eks ole, et kuidas, kuidas selline asi on lubatud, kuidas, kuidas võib niimoodi teha? No muidugi võib, aga võib ka teha veel teistmoodi ja kolmandat moodi ja ma arvan, et see oleks miski, mis võiks olla huvitav muidugi ma nüüd ei ütle, et see oleks midagi, mis lähiajal juhtuda võiks, see tõlge ja see võib võtta kindlasti aastaid ja need kui selleni jõuda, aga, aga huvitav, see võiks võib-olla. No mõtle selle üle, ma loeksin huviga, mina olen ka seda meelt, et tõlked ei ole kunagi liiga palju, pigem ongi meil siin eestikeelses keeleruumis häda, kuna tõlkida vähe, siis me olemegi harjunud sellega, peame seda normaalsuseks, aga see ei ole normaalsus. Normaalsus oleks see, kui aga selleni me jõua muidugi kunagi, kui iga põlvkond suudaks klassikalistest tekstidest oma tõlked teha. Jah. Aga meie saateaeg hakkab läbi saama ja Christian, sa valisid saate lõppu veel teisegi muusikapala selleks Velvet Underground, LUGU Aimuetting foldi mäel aastast 1967. Ja see ei ole ka just selline väga, kuidas öelda, moraalne. Lugu tõesti, see pole, pole väga moraalne lugu, valisin selle siis sel põhjusel, et et kuna poleeri raamatus on päris palju Duphoopimiste, siis opil rottidega võib ju jätkata ka nagu käenzlovi laulgi vihjas Üheroviinile, siis ei pääseme heroiinist ka selles Velvet Underground-i laulus võitsin forma mäenuga sümfoonia, näen, noh, kes see töö näen, on, see määr on ikkagi diiler, et jutt käis, siis kirjeldab siis ühe narkomaani elu, kes ta ju vaid lihtsalt ütlema, seda diileri ootamise kogemust. Kes ei tule ega tule. Suur tänu Kristian haljaks selle vestluse eest, mina olen Peeter Helme ning loetud ja kirjutatud on taas eetris kahe nädala pärast.