Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord rääkisime oktoobrirevolutsiooni, kasutame praegu seda terminit kulminatsiooni, sündmusi ja nimelt talve pale vallutamist. Vaatasime mõlemat varianti, seda, mida esitati meile nõukogude ajal ja enam-vähem püüdsime kirjeldada ka neid sündmusi, mis leidsid tegelikkuses aset ja vahe on ikkagi päris suur. Ja kui me mõtleme, millised olid need teosed, need propagandistlikud võtted ja nende seas on väga oluline kujundada just seda visuaalset pilti mida inimesed ette kujutavad, mis seal siis aset leidis siis selle kujundamisel mängis muidugi erakordset rolli film Lenin oktoobris. See film telliti otseselt Stalini poolt 20.-ks aastapäevaks, nii et teame, et eelmine suur film Steni film oli oktoobrirevolutsiooni 10.-ks aastapäevaks. Kust need tuttavad kaadrid, kuidas sõdurid ja madrused, rahvas vallutab talvepaleed siis järgmise juubeli puhul tellib Stalin uue filmi. Ja selle filmi autoriks on rom. See on üks tema esimestest filmidest. Ja arusaadavalt juba selle filmivariandis on kaks peamist tegelast. Kui esimeses on valdavalt lenin, siis nüüd juba Stalin Lenini kõrval. Ja näidati seda filmi alati pügada ajal, nii et tegemist on filmiga, mida olid nõukogude ajal näinud kõik nõukogude inimesed. Nisuke oblikad Thorne nõukogude propagandarelv, mida rakendati alati enne oktoobripühi ja selle filmi NATO-s, nagu paljude taoliste filmide saatus pärast Stalini isikukultuse paljastamist 56. aastal monteeritakse film ringi. Stalinit seal jõudsalt vähendatakse. Aga see ei ole veel kõik. Pärast 20 teist kongressi sõnastatud 1963 näidatakse film ringi veel kord, nii et päris huvitav on neid variante võrrelda. Kuidas siis on võimalik ühest filmist sisuliselt üks kangelane välja lõigata ja monteerida teine film ja vot selles lõppvariandis 63. aasta variandis, aga filmi näidati ikka edasi, oktoobripühade puhul juba Stalinit üldse ei ole. On ka väga oluline, kes selles filmis Leninit mängib, sellepärast tänu selle inimese rolli täitmisele ongi valdav osa Nõukogude inimeste silmis Lenin just selline nagu filmikaadrites teda kujutatakse ja son Boris Žukil ning paljude nõukogude inimeste jaoks veel kord see ongi neid Lenin. Jurkin mängides Leninit muutubki inimeste jaoks oleks ette kujutuseks, milline Lenin oli. Sellel ei ole tegelikkusega mitte mingisugust seost selle kohe ära ja ei hakka ju uuesti läänini häälolo käigu juurde tulema, sõdame kunagi tegime nii, et soovi korral vaid neid lõike uuesti kuulata. Aga mõningatele meie jaoks praegu olulistele joontele tahaks tähelepanu juhtida. Kui nüüd Lenin saabub uuesti Venemaale ja see on 1900 seitsmeteistkümnenda aasta kevad, kõik nad jällegi tuntud kaadrit, kuidas ta seal vaksalis pöördub rahva poole, kõik need aprill teesid sellel kõik oli siis mida ju teda iseloomustab juba eelmine kord, mäe määratlasime teda mõistega tung ja tõesti saal, nisukene, raudne tahe, sihikindlus. Kuid millast ei ole ju räägitud, et see on ka ebastabiilne närvisüsteem. Nii et väga paljud need inimesed, kes temaga kokku puutusid, emigratsioonis lähedalt kokku puutusid, on kirjeldanud, et Tal olid iseloomulikud ägestumine mingisugused vihapursked ja mis veel teda iseloomustab ta väga ruttu väsis ja vajas päris pikk, ehkki taastumisperioode. Nii et on kirjeldatud, ta ju kogu aeg võtab puhkepause, kusjuures ei ole ju see pinge emigratsioonis nii suured peaks pidevalt ära sõitma, kuskile puhkama Pansonaatidesse, aga me näeme seda tema elu perioodi kirjeldatud allikates. Need pausid, mida ta veedab koos naise ja ämmaga on ju mitte lihtsalt nädalatepikkused, vaid vahel ka kuudepikkused. Ja ta kirjutab emale ja see on päris huvitav, arvestades tema rolli tulevikus, et tema peamine soov on logeleda ja vältida inimesi. Ja seda kirjutab tegelane rabav ülestunnistus, kes soovib asuda võtta võimu selles hiiglaslikus riigis. Veel võib-olla paar momenti, unetus, lakkamatut, peavalud, ja kui vaadata tema töövõimet, siis hommikus tunnid on reeglina väga vaevarikkam. No nagu ikka inimeste puhul, kes põevad unetust ja kellel on sagedased pea valud. Aga maniakaalne ja see on jälle üks huvitav paralleel. Paralleel, mis tuleb meelde ja sellest meil vist pole kunagi juttu olnud, aga vaid meie kuulajatele soovitada on väga huvitav Hitleri analüüs, mis kuulub Erifromnile. Ja sellele analüüsile ei hakka praegu peatuma, vaid ta paiguta. Ta räägib nii Hitleri eluloost kui ka Ta jaotuses tema poolt välja pakutud jaotuses biofiilne inimtüüp, ekrofiilne inimtüüp, Hitleri just sinna teise kategooriasse. Ja üks tunnusjoon selle teise kategooria puhul nende inimeste puhul, kelle jaoks lahenduseks on alati purustamine, on äärmuslik puhtuse, iha ja Lenini puhul on sedasama kriipsutanud alla inimesed, kes on temaga emigratsioonis kokku puutunud, ei kannata mingit mustust, teda häirisid igasugused plekid. Esmapilgul see kõik on normaalne, aga just nimelt selles seoses ja vot seesama, mida näiteks Hitleri puhul puhastame riigi juutidest, homoseksuaalide Ast must lastes siin täpselt samuti endistest valgetes, nii et kuskil mingeid paralleele, võib-olla nad natuke vägivaldsed, aga võib ju leida. Mida veel on emigrandid, kes temaga kokku puutusid, alla kriipsutanud, meenutanud, et ta oli muidugi väga meeldiv vestluskaaslane või õigem oleks öelda, oskas olla väga meeldiv vestluskaaslane. Väga võluvalt võis ka naeratada, kuid mida väga paljud allakriipsutatud tema naer oli? Hirmujudinaid tekitab, see oli mingi hüsteeriline haiglaslik naer palju järgijaid, palju austajaid, kuid, ja seda ka mitte kuskil nõukogude aegses kirjanduses, isegi Nõukogude aegses kirjandus me ju ei leia. Et Leninil oleks olnud mõni lähedane sõber. Miks meil seda lühikest kirjeldust oli vaja, sellepärast et see leenil, mida meile näidatakse, filmis on ju hoopis teistsugune, hoopis teistsugune. Täpselt samuti nagu ka sündmuste areng, mis leiab aset oktoobripöörde Nendel, kulminatsioonipäevadel on ka teistsugune. Ja kui vaadata silmi variante ei hakka sellel pikalt peatuma ja tegeliku elu siis filmis 37. aasta filmisime muidugi trootskit ei näe, kui vaadata Trotski päevikuid ja siin tuleb temaga nõustuda. Ta võtab need sündmused kokku ja väga huvitava lausega ja ta kirjutab, et kui 1900 seitsmeteistkümnenda aasta oktoobris poleks olnud teda Petrogradis, oleks revolutsioon ikka toimunut. Aga ta ei pane siia mitte punkti, vaid tõmbab kriipsukest ja ütleb tingimusel, kui Petrogradis oleks olnud Lenin ja ta jätkab. Kui aga Petrogradis poleks olnud tol hetkel mindi ja Leninit, siis poleks oktoobrirevolutsioon toimunud. Ja tõesti nii see ju olla. Kui 1900 seitsmeteistkümnenda aasta suvel ajutine valitsus selle valitsuse juhid süüdistasid bolševike katses korraldada riigipöörde siis Lenin ütles trootskile ja ütles seda heitunut ja seda jällegi nõukogude ajal, mitte kuskil mitte kunagi heitsid planeeritud. Et nüüd lasevad nad meid kõiki maha. Lenin on paanikas ja see on nende jaoks kõige sobivam hetk. Ja kartes arreteerimist tajub, põgeneb meelejale, räägitakse sellest sangarlikkust varjamises, seal, seal seal, kus ta oli, eelmisel korral oli meil sellest natukene pikemalt jutusele emmeljanovi juures töölise juures. Aga tol ajal ju mitmed bolševikud süüdistavad teda arguses. Aga millise järeldus on, saame teha, jällegi võrreldakse filmi stsenaariumiga. Et kogu see ettevalmistus töö oktoobrirevolutsiooni läbiviimiseks toimus Lenini juhtimisel siis tegelikult ju Leninit kuskil ei ole, nii et kogu see ettevalmistustöö toimub ilma temata. See on päris oluline moment ja veel üks moment, mida me võiksime arvestada, kui ma ta natukene tema käitumist mõistowee analüüsida. Ja jällegi mida ju mitte kunagi, mitte mingisuguse küsimusena nõukogude ajal tõstatatud. Vast mäe kuulajad mäletavad, milline oli Lenini vanema venna saatus, Aleksander hukati ja ainus lause, mida sel puhul tsiteeriti kasutad, välja toodi, olid Lenini sõnad, nüüd ta lähtub sellest kogemusest ja need sõnad on meie valime teise tee nomite sellega ja mitte selle terroristliku teenimatamist, seda nii tavalisele sander, aga meie korraldama siis revolutsiooni hoopis teine tee. Aga ilmselt kui vaadata Lenini toimimist sellel kriitilisel hetkel suvel, siis võib ju arvata, et jaa, võtame need arvesse see lause, mida ta ütleb trotskil. Siis võib järeldada, et venna hukkamine on ikkagi väga tõsiselt teda hirmutanud, tema psüühikat mõjutanud, teisiti ei saagi kuidagi olla. Aga miks meil seda oli vaja tuua välja jälle üks seos mis on jäänud ju tegelikult mingis mõttes kahe silma vahele? No võib-olla mõned arvud, et meil oleks pilt natukene selgem. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal Venemaa elanikkond umbes 150 miljonit inimest. Suurusjärgus kui tänasel päeval, aga muidugi territoriaalselt hoopis suurem riik. Ja kui vaadata bolševike partei liikmete arv, aga see on nüüd väga oluline moment, sa ei ole mitte enne veebruarirevolutsioonis länna oktoobripööret, kui juba. Kordades suurenenud siis on ligikaudu 240000, aga kui me võtame 150 miljonit ja 240000, siis muidugi on tegemist protsentuaalselt väga väikese arvuga. Ja ta on ka väike, võrreldes teiste parteidega. Võrdlusena võib-olla siis üks number, et Esseeride parteis kooli ligikaudu miljon inimest seega peaaegu neli korda rohkem. Ja vot sellest partei väiksusest tulenebki sinovjevi ja kaameni seisukoht, kui nad arvavad, et edu saavutada pole võimalik ja see on jälle väga oluline moment. Sellepärast et see oli ju peamine ja meil on vaja seda ka selle filmi kontekstis peamine süüdistus, mida neil ette heideti, et nad on reeturid. Naad on kogu selle püha ürituse teinud teatavaks teistele. Ja seda mantrat jätkati ka pärast Stalini surma. Kultus oli nagu paljastatud või vähemalt oli talle mingi hinnang antud siis kaamenefolid jätkuvalt ikka pahad, et reetsid nad Stalinit rätsida tollal juba Leninit. Tegelikult, aga selles bolševikud kavatsevad võimu haarata mingit saladust. No ei saa reeta seda, mida kõik teavad. Aga kamminiewyazinaviorit süüdistatakse just nimelt selles reetmises ja üks faktikenemis kinni, et tegemist pole mitte mingisuguse saladusega on 15. oktoobril, nii et ikkagi 10 või rohkemgi päeva varem ilmunud ajaleht. Seal ajalehe nimi on Pedja, Kurski Listok, spordileht. Ja selles on sõna-sõnalt kirjas. Eila toimus täissaalis rahva tsirkuses modern. Väga huvitav, sana esines, suurepärane kollantai, mitte lihtsalt kallan, Taivaid suurepärane kallata. Aga tuletan meelde, meil oli mitu näidet, tol ajal partei hierarhias oli kolontai eespool Stalinit. Nii programmide koostamise kui ka valimiste nimekirju silmas pidades. Ja keegli publiku see aasta ajaleht kirjutab, oli tema kass küsinud, et mis siis toimub nüüd järgnevatel päevadel, järgnevatel päevadel, Jaagolontail vastab ajalehe variandis, nii et see vastus on siis kõigile ajalehelugejatele teada. Ja järgmine toimub, väljaastumine kukutatakse, ajutine valitsus, kogu võim läheb nõukogudele. See tähendab bolševikele. Nii et kollane räägib põhimõtteliselt sellest samast, millest rääkisid veel rida reetsid sinovjagaminev, et kohe-kohe bolševikud tahavad võimu haarata. Ja selles mõttes, kui nüüd vaadata seda Zenovia kaamenieri pöördumist, oli ju neil õigus. Sääsnaatio kirjutavad sõna-sõnalt seal peaaegu et tsitaat. Et räägitakse, et meie poolt on enamus Venemaarahvast ja enamus rahvusvahelises prolatariaadist, kuid kahjuks pole seni medasisenaajas jagamine, teevad nad lihtsalt sedastavad seda reaalset olukorda, mis tol ajal Venemaal oli. Ja sellest lähtuvalt teevadki ettepaneku, et ainus võimalus olekski töötada nüüd asutavas kogus ja üritada tuua massid oma poolele siis saavutada see enamus rahva seas hea tullagi võimul. Vot see on see nende niisugune demokraatlik. D. Lenin saab ja suurepäraselt aru, et see tee ei vii teda mitte kuskile. Ja selles mõttes tema loogika, kui vaadata järgnevaid sündmusi, kellel siis õnnestus võim haarata, millist teed kasutades oli muidugi õigem. Nii et kui asutav koguma sellest rääkisime, oleks kokku tulnud siis ta oleks ju ametlikult ja igati legitiimselt pannud paika selle valitsuse ja valinud ka Venemaale selle tee, mis poleks ju bolševikele mitte kuidagi sobinud. Ja tõenäoliselt poleks siis hiljem õõnestanud ka nii hõlpsalt vähemalt võim haarata ja hõlpsalt muidugi selle haaramise esimeses faasis. Kui nüüd vaadata filmi, siis muidugi kõike sündmusi juhivad Lenin ja Stalin. Ja tegelikult, milline roll on trots küll veel kord seal, null, aga teame tänu tema sütitavatele kõnedele Petrogradi garnisoni väeosades jäid need bolševike poolele või vähemalt ei toetata tanud asutava kogu laialisaatmise ajal seda vastaspoolt ja kui vaadata, kes siis on konkreetselt nende sündmuste epitsentrist tol saatuslikul ööl siis on trots kehta, viibib Smol kolmanda korruselt selles kabinetis, kus istus sõjarevolutsiooni komitee ja juhib otseselt kõike, näid sündmusi just nimelt tol ajal, kui toimub ka palee hõivamine. Eelmine kord vist jäi ütlemata detail muidugi nende inimeste jaoks pole tegemist detailiga, kes surma said. Talvepalee hõivamise käigus hukkus tõenäoliselt, kui me nüüd jätame kõrvale need haavatud sõjamehed, kes hukkusid. Tulenevalt sellest Peetri Pauli kindlusest avatud tulele. Ja nende arvu pole täpselt teada, aga pakutud paarkümmend inimest mürsud lõhkuvad ja kujuna nad tabavad otseselt seda pale, osa, kus oli Hospital, siis pole ka midagi üllatusliku, et inimesed seal hukkusid, nad olid ju tihedalt koos. Aga neile lisaks hiljem kirjandusest jookseb läbi arv, et selle mõllu käigus sai surma neli naist. Ja ei hakka jällegi sellel peatuma, pigem olid seal niisugused kuritegelikult surmad kui nüüd, et tegemist oleks naistega, kes relv käes, oleks talvepaleed kaitsnud. Ja kui nüüd öösel kell oli kaks, 30 toimub Petrogradi nõukogu erakorraline koosolek siis seal koosoleku jutt tribüünile astub nõukogu esimees Trotski. Ja just tema teatab. Ajutine valitsus ei eksisteeri rohkem. Ja seal on üks väga huvitav lause, mida ta ütleb. Ja mis annab meile veelkordse kinnituse, sellest ju sisuliselt midagi sellist, mida kujutati tohutu revolutsiooni nakk, kuidas rahvamassid tormavad vallutama talvepaleed. Paugud käivad av rootslase aset mitte midagi ei toimunud. Ja Trotski lausa järgmine. Meil on räägitud, et ülestõus uputab revolutsiooni verre, kuid jätkab Trotski kõik mõõdus veretult ja kui siin oleks punktsis, nonii, ta ka on. Muidugi ohvreid oli aga laias laastus väga palju jupole. Kuid ta jätkab, kodanik elanikkond rahulikult magas ja ei teadnud, et üks võim vahetub teisega. Nii et see Trotski lause iseloomustab meile seda olu kallata seda olukorda, mida me oleme iseloomustanud nii sõnadega võõrandumine, kedagi huvita, kõigil on oma mured, inimesed on näljas, inimesed on külmas, inimesed rahulikult magavad ja lihtsalt võetakse see võim, võim, mis vedeleb tänavatel ka, nii on seda väljendatud bolševike poolt oma kätte. Ja kui nüüd vaadata seda öist koosolekut, siis alles siis ilmub saali Lenin. Lenin ei ole mitte selle sündmuste kulminatsioonis seal epitsentris, vaid kuskil kõrval, satelliidi na ilmub alles kahe või kuskil kolmel ajal saali. Kui vaadata seda filmi Lenin oktoobris, aga veel kord, see on väga oluline film just nimelt, kuna ta kujundas väga paljude inimeste jaoks just nimelt selle põlvkonna jaoks, kes elas kolmekümnendatel neljakümnendatel, võib-olla viiekümnendatel aastatel seda pilti oktoobrirevolutsioonist. Aga sellele eelnes 10.-le aastapäevale pühendatud Eisen, Steini film oktoober. Ja sealt pärineb jõus tuttav talve pale vallutamis seen. Kuid kui nüüd neid filme vaadata ja võrrelda siis seal on ka väga suur propagandistlik vahe seda niimoodi iseloomustada kahe filmi vahel. Üks on ju vändatud 27. aastal, kus Stalin ei ole veel koondanud selle võimu absoluutselt oma kätesse. Teame, et selleks verstapostiks peetakse aastat 1929 ja teine film aastast 1937 kus on juba Stalin täielik diktaator, diktaator, kelle voli on kujundada ajalugu, minevik sellisena, nagu ta seda tahab. 27. aastal olid siin veel teatud probleemid. Ja kui 27. aasta filmis otsida seda revolutsiooni peamist jõudu, et me vaatame seda filmi mõtlema, ütleme järeldusi seal ilm meid kuidagi mõjutab siis me näeme, et selleks revolutsiooni liikumapanevaks jõuks on rahvas, just nimelt rahvas tormab talvepaleed valutama. Kui aga vaadata 37. aasta film, siis revolutsiooni liikumapanevaks jõuks enam ei ole. Rahvas sellepärast et filmist laenama ikkagi otseselt välja, et selleks jõuks on tandem Lenin, Stahlil ja rahvas on nihkunud teisele kohale. Rahva silma juhtideta tehakse meile selgeks, on teovõimetu ja need juhid, On Lenin, Stalin, siis on väikene nüanssiline vahe ka selles, kuidas kujutatakse asutavat kogu, nii et kui keegi meie kuulajatest on neid katkendeid vaadanud, siis millesse vahe ilmneb, 27. aastal on tegemist pigem sihukeste Meidrikegalist imelikud inimesed ei saa üldse aru, mis toimub, ajavad seal oma asja. Aga 37. aastal teavad nad juba väga hästi, mis asja nad ajavad ja nende põhieesmärk on muidugi Tapaleeninud. Ja veel, mida ei saanud 27. aasta filmis olla. 37. aasta filmis oli kindlasti ja pidigi olema. Tuletame meelde, oli üsna hiljuti 36. aastal toimunud suur protsess protsess, mille tulemusena sinovjefia kaamenev hukati. Ja need filmivariandis tuligi kõikidele inimestele veel kord seletada, lahti joonistada, et see on asja eest, tegemist on suurde reeturitega ja seega ei ole siin mitte mingisugust subjektiivset moment, vaid see ongi kõik ära seletatud. Ja nii see ka oli. Nüüd veel üks väga huvitav nüanss, see on, mis toimub Lenini kujuga, kui nüüd võrrelda kahte filmi, paistab, et no Lenin on nisukene, igavene kuju ja teda on käsitletud näidatud meile, kas silmagraafias enam-vähem ühe sõna, aga kui nad olid niimoodi läheneda detailidele, siis me näeme ikkagi väga paljust teistsugust Leninit. Ja 37. aasta Lenin selleenin, mida kujutab Boris Župil siis ta on ju teinud selle jaoks väga palju eeltööd, pole ju mingit kahtlust, nii oluline roll, ajalooline isiksus ja võimalus vaadata, tutvuda ja need on dokumentaalkaadrid, neid ei ole eriti palju, kunagi ma sellest rääkisime ikkagi dokumentaalkaadrites mäe ju võime Leninit näha. Aga need on ju oma aja kaadrid ja spetsiifiline erinevus tänapäeva dokumentaalkaadrites seisneb ju selles, et liigutused on seal ju väga kiiret. Ja vot see on andnud Leninile sihukese natukene tõmbleva ja energiliselt leeriva inimese kuju. No arusaadavalt, et selles filmis, kui vaadata ei väsi, nii nagu Lenin nendest dokumentaalkaadritest. Kuid ta on säilitanud selle Lenini niisukese rahutu olemuse ja esmapilgul tühi-tähi nolkse inimene struktureerib rohkem, teine vähem. Ta võib-olla milles küsimus on, aga kui ekraanil on keegi võrdlusena kõrvades ja see keegi on kujutatud Nesukassas rahulikus monumentaalseid tüübinnaga rahulikumana aalse inimesel no siis võib ju enam-vähem kuidagi nad paika panna, kelle suus siis kõlavad nisukesed kaalutud laused, kes neid tulistada, kellel on nad läbimõeldud, kellel võib-olla on natukene pealiskaudsemalt. Need esmapilgul küllaltki tõsine detailikene, aga paneb selle järjest osa, mida me oleme juba korduvalt rõhutanud, kolmekümnendad Ta lõpust. Jakk Lenin nagu oleks esikohal. Aga võib-olla pole ilus võrdlus, aga see oleks enam-vähem selline nagu voorimees ja hobune. Hobune on küll eespool, aga voorimees, kes istub tema selja taga tegelikutega juhib. 37. aasta film kujutab ka Leninit, nisu, kas inimlikuna isegi vahetevahel tekib niisugune tunne, et oleks vaja teda nagu kaitsta, ta vajab kaitset, on niisugune õrn, sõbralik askeetlik, inimene ja ühe episoodi tiitrites öeldakse vaatajatele otseselt, need on tiitrid, mis kommenteerivad episoodi, kus Lenin ööbib oma ihukaitse Vassili juures ja Pip põrandal jaan, loovutanud oma voodi ja nüüd me näeme seda ülimat inimlikkust, miks siis nüüd leninpõrandal magada, voodis magada, aga seal on üks voodi jahmit, sellele ihukaitsjale pole ta loovutanud voodi, aga sellel Vassiilil on last ootav naine. Vaat siin me näeme seda lell, inimlikkust ja, ja küll vähe sellest, need kaadrid, aga et kõik oleks meile vaatajatele selge, öeldakse nii põrandal võõrab mantli all magas taarse revolutsiooni geenius et mitte ainult visuaalselt verbaalselt tehaksegi filmivariandis selgeks. Tagantjärele on selles filmis vaesid üks seik, muidugi tol ajal seda nii ei käsitleta. Mees iseloomustab meile Leninit kui vahendeid mitte valivad julma juhti. Ja see on episood, kus Vassili loeb talle etamaalt saabunud kirja. Ja ongi kuidagi nagu kahe vahel, et kas seda heaks kiita aitäh. Ja selles kirjas talle teatatakse, et Maaldama kodu kohas talupojad põletavat mõisu ja tapavad mõisnike. Ja vaata, ma olen nagu ei saa aru, kas seda tuleks heaks kiita, hukka mõistad, inimesi tapetakse ja Lenin väga asjalikult repliik. Noh, ja mis siis väga mõistlik kiri. Reis on aga huvitav, et jah, see on nüüd nagu ainus nisukene repliik, millest me võime tagantjärele muidugi tol ajal keegi midagi taolist üldsegi ei arva rea vaatajatest. Aga seda liini jätka prom, tugevdades järgmises Leninjana sarja filmisson Lenin aastal 1000 või ta ongi Pealkiri leni 1918. aastal ja vot seal on juba otsesed juhised, revolutsiooni vaenlased tuleb tappa, hävitada ja see mõte on toodud esile tunduvalt reljeefsemalt kui selles 37. aasta filmis. Nüüd, kui vaadata selle filmi valmimissiis on ju rekordiliselt lühike aeg ikkagi monumentaalne film. Ja saab Ta valmis kahe kuu ja 20 päeva jooksul. Ja on öeldud, et pole aega duubleid teha. Ta läks nii nagu läks. Ja kogu revolutsiooni aegne Petrograat rajati Mosfilmipaviljoni. Kui võrrelda selle eelmise filmiga, siis Ermitasi vallutamine oligi seal lavastati seal siis nüüd on see köik rajada, tänud veelkord Mosfilmipaviljoni. Kiiruga monteerida saadakse kokku ja demonstreeritakse esmakordselt seitsmendal novembril seoses pühadega suures teatris, nii et seal on kogu ladvikus ja on ekraanidel mõni päev siis takse maha sellepärast, et Stalin annab juhiseid. Tuleks täiendada kaks lõiku, nii et jää rahule filmi kahe lõiguga ja need olid talve pale vallutamine. Anu ajama nomentaalsema esitleda ja ajutise valitsuse arreteerimine. Ja hiljem on Ron meenutanud ööd, kui ta saab teada. Märkused jõuavad temani, ta olevat kaotanud meelemärkuse, et hirm on selli hirm midagi valesti teha. Ja talvepalee vallutamine lavastati samuti Mosfilmis, nii et Ermitaažis ei saanud, poleks isegi jõudnud. Ja rom on hiljem meenutanud, kuidas kasutati ära igasuguseid vanu dekoratsioone, et luua niisugune pilt, mis meenutaks kogu seda talvepaleed. Ja et see seen, kui madrused tormavad mööda talve, pale treppi ülesse. Et see oli ära kasutamata filmist tsirkus, stseen Alexandra oli filmis seal madrused, armunud mööda treppi, nii et see lihtsalt võeti sealt need kiiruga see film monteeriti. Ja kui kedagi huvitab, kuidas see kõik toimus, siis Rommi kuskil kuuekümnendatel aastatel avaldatud mälestusteraamatus suuliste jutustuste s on sellest pikemalt kirjutatud. Kui ma nüüd veel kord tahaksin selle filmi olulisust rõhutada just sellest aspektist, et ta kujundab Nõukogude inimestelt seda pilti, mis oktoobris toimus, siis me peame panema selle filmi paari praktiliselt samal ajal ilmunud Partei lühikursusega, vot selle raamatuga, mis oli kõigile kohustuslik, seda õpiti seda kanti ette, nii et film, visuaalne pilt siin kirjalikult ja need kaks teost just nimelt kujundasidki selle arusaama, mis paljudel inimestel Venemaal ja mitte ainult Venemaal on tänase päevani. Selle filmi väntamiseks kuulutati välja konkurss, nii et kaks peamist stuudiot Mosfil Lenfilm konkureerisid. Mosfilmi olukord oli tol ajal päris vilets. Nii et selle konkursi võit tõigi neile tulevikus väga palju nisukesi tellimusi, kui neid nii võib nimetada. Ja kui oktoober oli tummfilm veel, siis muidugi see oli helifilm. Nii et siit ka saadi kätte just nimelt see hääl, mis inimeste jaoks oli see Lenini hääl ja mis inimeste jaoks oli Stalini pääl. Ja kui need olla selle Lenini rolli täitja juurde, siis väidetavalt olevat teda pakkunud välja kolki. Teatris näinud ja Tägisele ettepaneku. Päris lustakas on vaadata, kuidas 63. aasta variandis üritatakse Stalinit kaotada. Seal on näiteks mõnes kohas Stalini ette pandud suur lamp, tegelikult Stalin ei paista välja siis keegi inimestest on tema ees, aga kadekstuaalselt filmis kõlab päris sageli Stalini nimi. Ma toon ühe näite. Algvariandis on keegi siis lõikab või et jookse või jookseme Stalini ja Sverdlovski juurde, et ja 63. aastal jookseme Publoovia Swertlari juhte nii, enne jooksti Stalini juurde, nüüd Publavju ja selle filmiga seoses on veel üks episood, mida on esitatud, kuid tõest, aga milles väga paljud kahtlevad. Kui toimusid filmivõtted veel kord suure kiiruga ja parajasti oli käsil see seen, mis kujutab ajutise valitsuse arreteerimist siis Rom olevat nagu küsinud või arutanud, et kuidas oleks vaja parajasti keeretskit rõivastada ja et kas keegi teab, kui palju tal oli medaleid, ütleme siin rinnas ja kui palju tal oli turvamehi. Kas inimene, kes selles stseenis osaleb, ütleb, et ei Tal ei olnud, ei nädalaid rinnas kaka, turvamehi tal ei olnud. Ja room olevat ta käest küsinud, et kust te seda teate, nii täpselt, mille peale see mees ütleb, et ma olin ajutise valitsuse minister. Ja need inimesed, kes leiavad, et see nii ka oli ja temast saabki selle stseeni peamine konsultant, noh inimene ise viibis seal ruumis ütlevad, et jah, et kui vaadata nüüd teda ekraanil, siis see ongi seesama inimene, kes oli see minister vist oli justiitsminister vanad aga ikka ütlevad ei siis on välja mõeldud lugu, et see ei ole tema. Aga mis puudutab nüüd reaalselt seda ministrit, siis ta arreteeritakse, 37. aastal jääb lahtine, on see küsimus, kas ta mängis iseennast selles filmis või mitte ja hiljem lastakse maha. Aga nii palju siis sellest visuaalsest pildist, mis nõukogude ajal oli kujundatud oktoobripöördest ja peamistest osavõtjatest ja mis väga paljus seostub selle filmiga oktoober ja sellega võikski täna lõpetada.