Orientiiriks on hiigel-sur-lover ja selle kõrval uhkeldavat tiikide purskkaevude ning määratutel Ellebreener tega tülriaajad. Ja kohe laiub Sões sädelev ja rahulik, seal tuleb minna hele Bahriaali kuninglikus silla. Kunagi mängis siin kaldapealsel peaaegu igal sügisel üksildane saksi mees. Seekord teda ei ole. Teispool jõge seisab silla nurga all kõrgel mustal alusel pikk mustast kivist mees Ühendriikide saadik Prantsusmaal 1700 kaheksakümnendatel aastatel. Thomas Jefferson Orsay muuseumi kõrvalt siinsamas see ilmatu hoone ongi. Nii siis Orsay muuseumi kõrval tuleb sukelduda vasakkalda Pariisi kitsaste tänavatevõrk kokku. Ja siin ta on rüüde Vernüü maja number viis. Kõrge kivihoone on teistest tänavat pallistavatest majades mõne meetri võrra taandunud ja nende tekkinud miniatuurset aeda piirab tänaval umbes paari inimkasvukõrgune müür. Midagi lähevad üleni ja põhjalikult, värviliste graafi ütleme, pildid ja tekstid. Suurimal pildil on äärmiselt sarmika ja omapärase näoga mehe ja väga noore pikkade juustega naisenäod. Ja need on nemad sörgendis voor, Jeynbräkin, kui neist ka mitte midagi muud ei peata, siis seda laulu tõenäoliselt ame. Helijälg jälg ajas ajas. Helijälg ajas. Taaskord kaunist pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja Prantsusmaa popmuusika kultusfiguur laulja, helilooja, pianist, poeet, kirjanik, näitleja, režissöör ja kunstnik Sergei puur lahkunud, kuid vägagi meenutamist väärt. Lihtsa ja kauni meloodiaga laul preverile on tegelikult laul laulust, loomingut imi Brewer ja Kozma laulust sügislehed. Just eemantaani hääl ja see on ju siinkandiski tuttav laul. Sörs laulab oma kunagisele armastatule, kelle lemmik too sügislehtede laul oli ja kes meenub söötšile alati, kui ta seda laulu kuuleb. Hea ütleb, et kui see pre vääri laul tema mälestustest ükskord kaob siis kaovad ka kõik tema armastused, siis pole enam midagi. Sööge, inspur oli üdini prantslaslik, kaugeltki mitte klassikaliselt, et ilus mees oma suure kongus nina ja peast eemale hoidvate kõrvadega. Kuid juba fotode järgi võib näha temas oli see miski, mis muutis ta erakordselt atraktiivseks stiilseks jõelegantseks. Oma väga mitmekülgset annet kasutas ta tihtigi teiste, ütleksin tavapärase maailmapildiga inimeste šokeerimiseks ning kõndis sirge seljaga ja naudinguga, ühest skandaalist teise, sigaret pidevalt suus ja joogiklaas käes. Selline mulje võis jääda inimestele, kes ei tundnud. Söffgeens vööri juudi soost vanemad põgenesid pärast 1900 seitsmeteistkümnenda aasta revolutsiooni Venemaalt Kariisi. Tema isa Joseph Insburg oli õppinud klassikalist muusikat, kuid teenis leiba gabareerise kasiinodes klaverit mängides. Kui sakslased teise maailmasõja ajal Pariisi tungisid, pidid käkinsburgid rõivastel kollast juudi tähte kandma. Õnneks suudeti valedokumentide abil Pariisist limoshi põgeneda. Siin tegutses sakslastega koostööd Vichy valitsus. Juudi põgenikele oli elu ehk pisut vähem ohtlik kui Pariisis. Teismeeas sööselejaid nendest aegadest valusad mälestused kogu eluks 1928 sündinud. Sünninimi oli tegelikult pluss jäängi inspur. Uus nimis, mille ta endale valis, esindas tema meelest paremini tema vene juuri. Insbergi vahetas ta Insruuriga. Austusest inglise maalikunstniku Toomas Keynsburu vastu, kelle tõite alati imetles 1009 50.-teks, oli söškeensbur, nagu kirjas illusioonidest vabanenud maalikunstnik, keda hirmutas pisut kunstirahva boheemlaslik eluviis ning kes teenis leiba samuti nagu ta isagi paarides klaverit mängides. Ja hakkas vähehaaval laule kirjutama. See jõudis laulude kõrval juba ka filmistsenaariume ja filmimuusikat luua mingi ise neis filmides mängida aga 1900 viiekümnendatel ja kuuekümnendatel ka kaks korda abielluda ja lahku minna. Teisest abielust sündisid tütar Nataša ja poeg pool. 1967. aasta sügisel juhtus midagi, millest saame lugeda tollase filmistaari ja ele ilmad. Tuntud seksisümboli printsid Bardot raamatust initsiaalid veepritsid, kirjutab. Mulle helistas söögigeinsbur ja tahtis minuga kokku saada, et anda mulle kuulata paari laulu, mis ta minu jaoks kirjutanud olin. Ta tuli ja mängis klaveril Harlil Davidsoni. Ma ei julgenud tema ees laulda, sest tema pilgus oli midagi, mis mind tagasi hoidis. Mingi arg see oli küll buss, mingi ootus, tagasihoidliku üleoleku ja kummaliste kontrastidekoores irvitav ilme äärmiselt kurval näol. Külm huumor, pisarais silmad, sellisena täius pritsid, söödi nende esimesel kohtumisel. Uhke kirjeldus küll. Pärast šampanjapudeli tühjendamist laulis Fridžitule Harley-Davidsoni loo ülbelt ja tundeliselt ära, nagu ta ise kirjutab. Nii algelise printsiipi sõnade järgi nende meeletu armastus, selliseid oli näitlejateri elus juba õige mitu olnud ja tuli veel veelgi juurde, kuid tundub, et see armulugu oli võib-olla tõepoolest mõlema jaoks milleski päris eriline. Keynspuur kirjutas kvardoole terve plaaditäie laule ja ka tollesama skandaalse söži sõnul viimase tõelise või lõpliku armastuslaulu, mille nad ühel hilisel stuudios salvestasid. Kuid printsiipe ei lubanud tookord seda päris intiimset salvestust avaldada. See liiga julge samm oleks lõhkunud tema abieluärimees Gentel saaksiga ja kogu tema filmistaari maailma. Pritsige, sööge Insbury mitu kuud kestnud. Plaan oli muidugi üldteada fakt kuid see pidi lõppema, kui pritsid sõitis pikaks ajaks filmivõtetele Hispaaniasse printšikilejaid sellest lühikesest argisust vältinud kirglikkust loost, nagu ta kirjutab, üllad ilu, armastuse, nalja ja hulluse mälestused söösiaga, kuidagi uusi laule ta ise neid kokku ei lugenud. Need, kes on lugenud, teavad laule, oli tal 550 ja rohkemgi igasuguseid jazzi šansoone, poplaule rock n rolli ja räiget. Räige kosmari lõuga ja pisut svingi koos söögiga. Puutuk. Tõtt-öelda. Aadile. Ris. Maak. Elud. Polnud ju nii monotoonne see must tromboon nüüd troopikapäikese alla, täpselt õigesse kohta. Kus küll võiks olla see täpselt õige koht otse päikese all, New Mexicos. Käib hoonis kusagil arhipelaagist mere ääres kindlasti, või oli see lihtsalt unenägu, mida ma avasilmi nägin? Väga palju laule jõudis Šgeensbun teha, aga kuidas olid ikkagi lood selle ainukese kõige ehtsamad tõelise armastuslauluga, mille ta bridžipardoole kirjutas ja mille avaldamisest viimane tollal keeldus. Molonni metsa lähedal pikal avenüül seisab teiste omataoliste seas üks tüüpiline Pariisi hoone kõrge uusklassitsistliku fassaadiga hoone, kus elas 1900 viiekümnendatel oma elu lõpuaastatel Edit. Pea ja samas majas alustas koduõpetajana oma Pariisi eluga. Nooruke inglise näitlejatar ja lauljatar. Olin 22 aastane, Tšetšeenia neljakümnes- inspur kohtusid 1968. aastal filmi slogan. Ent Rein on meenutanud, et söös, kes alguses tundus ülbe, üleoleva ja kõrgina oli tegelikult vägagi uje ja diskreetne inimene. Ei võtnud kuigi palju aega, kui sellest esimesest kohtumisest oli kasvanud kõikehõlmav suur tunne, mis hoidis paari tervelt 13 aastat koos Nad kolisid Verne'i tänava majja, kust meie tänane väike lugu algas ja sööd, sisustas selle algusest lõpuni, ise rõõmuga antiigipoodidest põnevat mööblit otsides. Kuid Ženja sööd ametlikult ei abiellunud. Seini sõnade järgi kartis ta, et abielu võib nende fantastilise sühises elus midagi muuta või rikkuda. Aga nii oli söönškeensbuur leidnud täiusliku partneri, kellega koos oma, nagu ta ütles, lõpliku armastuslaulu laulda. Laul salvestati Londonis, esinejad seisid erinevates kabiinides mikrofoni taga ja Šein on meenutanud, et sös käskis tal laulda võimalikult kõrge häälega. Kui nad selle plaadistuudiopealikule ette mängisid, öelnud viimane ühe singli pärast. Ma ei taha vangi minna. Minge ja tehke veel 10 laulu, et oleks terve kauamängiv. 1969. aastal ilmuski Šein vöökini ja söörigensbury ühine plaat kuid ainult üks laul. Sellel oli tolle aja jaoks nii sensatsiooniliselt Jaskandaalselt tiimine Osama them BBC ja mitmed teised Euroopa, ka Prantsusmaa raadiojaamad panid loo keelu alla ja Vatikan mõistis selle avalikult ja karmilt hukka ka. Aga laul levis üle ookeanide. Ženja söötši kirglike armulugu jätkus ja 1971. aastal tuli ilmale nende tütar Shallat. Praegu väga tuntud ja hinnatud tuntud filminäitleja ja laulja Sallotkeynspuur. Söötši jätkas oma lauludega ja skandaalid käisid temaga kaasas. Sest mis mõtet oleks ühel tavalisel ja igaval elul. Tall salvestas koos kohalike tuntud muusikutega lauluaks et seda ka, mis oli prantsuse rahvushümni marseljeesi rege versioon. Ju ta siis oli, kui asjatundjad, nii ütlevad, aga igatahes Puurama versiooni eest surmaähvardusi Parempoolsetel Alžeeria sõjaveteranidelt ja aja lehtriga rooliga väga kuri. 1979. aastal tuli üks kontsert lausa pooleli jätta, sest vihaseid prantsuse armee langevarjurid saabusid kohale protesteerima. Üksi lavale jäänud söötškeynspuur tõstis rusika püsti, hüüdis meie rahvushümn, on revolutsiooniline ja hakkas marseljeesi laulma. Publik ühines, sõdurid ka, kõik lõppes õnnelikult. Kui klinspuur ei suutnud kohe kuidagi šokeerivatest teemadest eemal püsida 1975. aastal, siis kolm kümnendit pärast teise maailmasõja lõpp Pokk leidis ta, et nüüd on paras aeg natsismi teemadel sõna võtta ja ilmutada provokatiivset koomiline album rock round. Pange. Plaadil oli näiteks ka laul natsi-rokk, mis jutustab naisterõivastes esse sõduritest pikkade nugade ööl ringi tantsimas ja laul SS Uruguay's. Pildike Lõuna-Ameerika elu nautiv SS mehest, kes kuuma päikese all kõrrega papaiamahla joob, õlgkübar peas ja värviline papagoi istub ta kõrval ja hüüab häil. Kuid punkrite ümber rokkimiseks oli aeg ka kolm aastakümmet pärast sõja lõppu. Ilmselt liiga varane teema oli valus ja naljast vägagi kaugel, nii et kriitikat tuli taas uksest ja aknast. Nii Chain pöökin kui viimase ja seltsi tütar šarlot väidavad kindlalt, et söötsi tarvitanud kunagi uimasteid, küll aga alkoholi ja suitsetas pidevalt. Selline elu tõi talle juba 40 viieselt esimese südameataki. Ta kukkus oma stiilses Verne'i tänava kodus kokku ja kiirabi viis ta haiglasse. Sölts nõudnud näiteks tema enese äärmiselt moodsa ja kallitekiga, sest haiglad, kui oli liiga kole haiglas juba paranedes ja ilmselt igavledes teatanud, et saab otsekohe teise südameataki, kui ei kutsuta kokku pressikonverentsi. Arstid olite iseenesest mõista suitsetamise rangelt keelanud, kuid hiljem leitud, et tema pala Ta oli peidetud sigaretikonisid. Täissõltlane on sõltlane, kuid kaasaegsete sõnul oli söörliga inspur äärmiselt intelligentne, tark, vaimukas, kohati natuke hullumeelne sõltlane, mitte ilus. Te erakordselt sarmikas ja huvitav mees. Kuid ilmselt ikka oma komplekside küüsis sein röökinud, meenutanud, et lõpupoole muutus nende kooselu üha monotoonse maks kuhu nad ka läksid. Igal pool pakuti sörsile ikka ja uuesti alkoholi, mille ta alati rõõmuga vastu võttis. Elu oli üha väsitavam ja masendavam. Seda enam, et purjus inspuur käitus tihtigi väga ebameeldivalt. Senhias dekadentsi langus, laostumine, mandumine, jumala anna meile andeks, meie patud, meie väsinud kehade ja rändavate hingede laastumise laulab sees. Kuid ta oli üliandekas looja, tema sageli lihtsad meloodiad ja tihti vägagi tähelepanuväärsed tekstid sündisid kiiresti otsekui iseenesest. Ta oli poeet, ütleb söötši tütar, filminäitleja, šarlotkeynspuur. Tema keerulist sõnademängu ja selle tähendust saab mõnikord ainult prantsuse keele oskaja mõista. Oma loomingus oli ta oma ajast kaugel ees. Talle meeldis inimestega suhelda kasvõi tänaval ja eriti hästi tundsid teda Pariisi taksojuhid. Šein pidas öösi kõrval vastu 13 aastat, siis lahkus ta nende Werneri tänava kodust uude ellu uue mehe juurde. Šarlotile meeldis pigem isa juures olla, nende suhe oli vägagi soe ja semulik. Aga söös kohe biki ümbritsevat seltskonda. Ta ärritama ja provotseerima. Kui Charlotte oli 13 aastat vana, salvestas, käin spuur oma tütrega mõnevõrra kummalise duetti. Murduv lapse hääl, see sõnad, sa oled naiivne, otsekui viirussoomaal, mu imekaunis laps, mu liha ja veri. See, tema sõprade Jevgeni jaoks oli see vaid kaunis armastus Laul isalt oma tütrele, kuid tollaseid vastukajasid arvestades tundub, et kogu Prantsusmaa oli pärast laulu ilmumist šokiseisundis. Ometi osteti plaati tohutult ja söönsoli taas kord tõestanud, et tema teab, mis müüb. Charlotte on meenutanud, et täitsa tore oli seda laulu koos isaga laulda ja lapsena ta päriselt ei taibanud, milles selline suur kõmu ühe väikese laulu ümber hiljem muidugi taipas ja taipas ka seda, et tema isale meeldib inimesi ärrit. Ja nagu ta tunnistanud on, meeldib ka talle endale seda teha. Aga öelda, et tegu olnuks mingi tohutu skandaaliga on ilmne liialdus. Ajakirjandus leidis igasuguseid väljendeid sööskeynsbury iseloomustamiseks. Ohjeldamatu nautleja, inimpõlgur, ebaviisakas liiderlikkus, keeriv geenius, alkohoolik, poeet, rahvuslik aare, küünilise huumoriga romantik tänapäeva Muller ja Rimo. See nii eriline mees oli osanud oma elust kunstiteose teha ning suutis ka stiilselt ilmast lahkuda. Südameatakk tabas teda une pealt tema kodus Werneri tänaval teisel märtsil 1991. Talle oli antud 62 aastat president François mitteraan ütles matustele. Jens puur oli meie aja Meie apoli näär, kes tegi oma lauludest tõelised kunstiteosed. Skandaalid ja draamad on pikapeale unustusse vajumas. Üliandekas ja karismaatiline looja on alles jäänud. See ei olnud kindel, et temast kõneldakse ka aastakümneid pärast tema surma. Noh, nii see ongi.