Üheksakümnendad. Tervist Meie oleme saatejuhid Urmas Vadi ja Peeter Helme ja oleme kutsunud stuudiosse Kauksi Ülle ja Kivisildniku et rääkida kirjandusest ja kirjastamisest, et üheksakümnendatel aga võib-olla enne kui me hakkame üldse kirjandusest rääkima, siis öelge kuidas toona elasite, mida sõite, kus te elasite ja kust te elamiseks raha saite või süüa. Kauksi Ülle. Kui minu 80.-te teisel poolel kuni 90. aastal sündinud täiskasvanud lapsed teevad tihti neid stiilipidusid ja siis küsivad, et mida kanti kuuekümnendatel, mida seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel, kui nad küsisid korda, et üheksakümnendatel Ma jäin täitsa ta sellepärast et me elasime tookord nii oma, selles luule ja kirjanduse maailmas, et ausalt öelda üldse ei mäleta. Et oleks kunagi poeski käinud või niimoodi, aga muidu tol ajal sai elatud kas kohe kesklinna lähedal, Aleksandri tänavas ja Kirjanike majas tööl käidud? Mul oli väga huvitav ametinimetus, mida ma täiesti kõike ei mäleta, aga see on mingisugunegi kirjanduse klubi pegasus, metoodika poole kohaga või teise poolega Tallinnasse. Li valt oli naine. Aga ma ei lasknud sellest ametinimetusest segada ja loomulikult tegelesin nii kirjutamise kui kirjanduselu sellise noh, kuidagi lihtsalt elasin selles. Aga natuke oli selles kindlasti ka mõju eesti kirjanduse ajaloo ja just võru kirjandusse ajaloo pärast. Sest ma just siis lugesin ülikooli ajal palju nendest arbujatest ja nendest need raamatuid, mis olid keelatud enne Eesti vabariigi tulekut uut tulekut ja siis seal oli, et Watson, kes oli võru kirjanikke, kelle sünnikoht on kaheksa voolu minu sünnikohast allavoolu Sännas. Et tema oli noh, rühmituse organiseerija ja kirjastaja ja kindlasti see nagu noh, ma teadsin seda ja siis, kui tulid nagu sellised momendid, siis see kindlasti oli midagi, mis kohe oli meeles ja mis sellele tõuget andis, et on nagu väike selline kohustus seda teha. Mis, mismoodi sina elasid? Mina elasin külluslikult sõna otseses mõttes, ma olin sisu, ajalehe post nagu staarajakirjanik. Mul oli raha nagu raba, seal küll lühikest aega, leht pandi kinni, aga selleks elu kogu aeg paremaks ja paremaks ja rublasid või kroonu või ma ei mäleta, mingi raha oli. See oli veel selline imelik aeg, et alguses tuli käia Tallinas kontoris seista palgaluugi juures järjekorras, aga Tallinnas ei töötanud. Ma olen ikka Tartus. Sõitsin korra kuus raha tooma, siis mingil hetkel oli, tekkisid juba pangakaardid, siis sai mingisuguse siis ta Ühispank Ühispangakaardiga raha välja võtta tahtsin. Ühtepidi tegi elu nagu väga mugavaks, aga sel ajal oli ühiskonna ühise pangakaardil selline kummaline omadus, et raha nagu kuidagi isetahtsi kadus. Vahepeal kaardi pealt sa kunagi ei teadnud, näiteks nädalavahetuseks lähed sünnipäevale, ostad kingituse, raha pole. Tõesti ei ole, aga esmaspäeval raha oli tagasi tulnud. Et sellised asjad aga olid regulaarselt, seal oli väga selline loto värk, et kas sul raha on või võiks olla, mõni, pidin välismaale minema ja ostma valuutad, mis Ungari reisi või ma ei tea mille jaoks raha ei ole. Lihtsalt kõik raha läinud jälle kaardilt, mis helistasin, sõimasin rahadele kohe tagasi. Šabloon sellist väga huvitav elu oli, et iial ei teadnud, mis, nagu mida, mingeid pangahärrad olid selle rahaga parasjagu teinud. Aga kuidas teile tagantjärele tundub, et kas üheksakümnendad moodustavad mingid terviku või mitte, et kui ma näiteks rääkisin Karl Martin Sinijärvega meie plaanist teha saade 90.-te kirjandusest, siis tema ütles kohe, et oi-oi, mind ei ole küll mõtet kutsuda, et tema jaoks on üheksakümnendad üks terviklik kümnendi, nimelt selline kümned, mille vältel ta üldse midagi ei kirjutanud. No see on ju väga tavaline, et kirjanik midagi ei kirjuta, see ei ole üheksakümnendatel aga kahe tuhandetele. No ühesõnaga, võtke nüüd ausalt see Kirjanike Liidu matrikkel hetke, vaadake palju seal üldse leidub, kes raamatuid kirjutavad ja kas nad on üldse mõnel kümnendil midagi kirjutanud, Veina mõned ikka mõne raamatu Istan kirjutanud ka, aga paljud noh, sellised, kes ikka liiga raamatut või iga aastaraamat või üle üle aastaraamatuid, et neid on väga vähe ja see ei ole ainult üheksakümnendatel nagu omadusi. Kirjanikul on kuldne põli, sai, kirjuta midagi, oled kirjanik. Noh, mis sa veel tahad, see on ju nii hea olla, mõtlengi korstnapühkija, ühtegi korstent ei pühi, natuke hea elu oleks, isane peab pühkima, eks, ajakirjanik võib vabalt võtta 10 20 40 60 aastat ja mitte midagi kirjutada. Eka saab jõulupaki pärast, ta läheb pensionile, on kõike, köögi jõulupakk enam-vähem. Ikka vahepeal said küll, antakse midagi muud. Pensioniikka saab. Ma ütleks talle 90.-te kohta siiski, et see oli väga loo aeg noh, minu jaoks just see 88 89, kui me moodustasime kostabi seltsi ja luulerühmitus dile vahel, et sellist nagu mõttetegevust või sellist unistamist või laia haaret ja kõiksugu uute asjade väljamõtlemist ja katsetamist ja noh, see oli ikka niisugune tõesti niisugune noh et mul on alati hea meel, et selline noorus ja elukoht langes just sellisesse aega, et ütles, et oli ikka teised kirjanikud, kellega seda üle elada ja et selles mõttes see oli kindlasti nagu umbes samasugune aeg nagu kirjandus, lossi uluaegki. Ja ta oli niisugune luule kuldaeg tegelikult heie Treier, kes oli ka meil kostabi seltsis, tema on kirjutanud mingis artiklis klišee raamatus, ülbed üheksakümnendad on kirjutanud, et tegelikult see etnoturismifilosoofia, mis meil oli siis selle tegevuse selline käigus ühelt poolt kujunes välja, teiselt poolt me tegutsesime selle järgi, et see on ainukene selline filosoofiline mõttevool, mis, kes Eestis ja siis levines rahvusvaheliseks, teised kõik kopeeritud mujalt ja kodustati Eestis, nii et selles mõttes näiteks mingi väga katkisest toas väga viltuste, lagedal ja suhte katkiste kingadega õnnestus ikkagi noh, teha midagi, mis tegelikult ei ole kadunud sesse etnoturismi osa tõesti selle järgi veel soome-ugri rahvad toime võtavad senimaani ja tulevad seal uued tegijad peale ja see kari salla, ma olen ainult et see nagu päästis selle soome-ugri mingi mõte hävinemisest. See eeskuju ja mõte. Aga kui sa võtad kokku, et mis etnoturism toonases tähendas või kus ta tekkis üldse? No see tekkis niimoodi ja mõtlesime, et noh, nüüd on nõukogude aeg läbi, et kirjandus peab siis ka muutuma, et noh, tsensuuri enam nagu ei ole. Ja kirjastamine oli üks selline nagu võtmekoht, sest kirjastamisega hoiti kontrolli all, et kõike, mis ilmus näiteks minu esimene luulekogu, kes kummame kõike, mis on kirjutatud juba keskkoolis olles ja ilmus alles 86. aastal, nii et mingi kaks pool aastat oli ta lihtsalt kirjastuses, kus teda loe. Ta toimetati, laoti ja noh, ühesõnaga marineeritud oli terve selle aja Olemaspalgalised toimet, mida tänapäeval enam ei ole vist või, või peaaegu ei ole või tähendab nad ei saa tööd teha sellepärast et neid ei saa palgata. Trolli all kõike ja siis oli niimoodi, et, et see noh, see esimene raamat, ma tean, et Märt Luige minu kursusevend, tookordne, temal õnnestus oma esimene raamat teha kuidagi niimoodi, et. Ma ei tea, mis, ma ei mäleta, mis meetodil, aga tal õnnestus nagu mööda minna, et seal ei olnud enam see eesti raamat sees. Nii järgmine raamat, mis ilmuski niimoodi, et ilma riikliku kirjastuseta oli tegelikult naki kirjastusel Indrek särjejuht tellimisel minu ballaadi kogu haned ja luiged ja kuna siis parajasti kostabi seltsi tegelased Enn Kasak ja ja Neeme kahusk töötasid tähetornis ja seal olid juba esimesed arvutid, siis tehti tähetornis Kasema, et valmis, kuigi seal hästi nurgeline ja hõreze kiri ja kõik. Aga ikkagi see on siis esimene raamat, kus ei ole tõesti seda sisuliselt, et noh Märt Luige oli ikkagi samas selles trügi kaasa, aga meil oli ka trükikoda, oli täiesti teine ja, ja täiesti oma kirjastusest. See võis nurgeline olla, aga oma aja kontekstis oli see ikkagi ilus raamat. Sest kui me vaatame neid, kui palju luuleraamatuid ilmus 91 92, neid oli sadu noh, neid oli. No ma ei oska öelda, kui mitusada, aga neid on väga palju. Ja nad on kõik, ehk siis ühte tüüpi, sellised väikesed mustvalge, koleda või armetu kaanega tehtud, kas väikeses trükikojas kuskil pärnus tehti palju ja muidu mingeid väikeseid trükikodasid Eesti täis, et kuidagi läks asi vabaks, kõik, kes olid mingisuguse materjali kokku kirjutanud, Ta ei olnud saanud avaldad, hakkasid need avaldama nagu järjest, kusjuures ega seal mingit puhast kursid nüüd ülemäära palju, kellel harrastuslikud jõleduse nuttes nagu korsett tänapäeval midagi sellist. Et noh, tõesti jõledad. Et, et see oli jube aeg, kujutate ette, 300 korsett, siit ilmub ühel aastal, see ületab igasuguse ettekujutlusvõime. 96. aastal ilmus sensul igavene matsakas raamat nagu härjale punane kärbseseen ja siin on üks esimesi luuletusi selline minu meelest, mis sobib meie saates, sest see raamat on kirjutatud vanal ajal, kui töömehed veel tähti ei tundnud ja raamatuid loeti härgadega hobustega. See aeg üheksakümnendad on Eesti riigi ja meie kõigi jaoks nagu hästi murranguline. Ega kirjanduse jaoks, aga milles murrang siis kirjanduses nagu väljendas? Noh, see oli see teatud niisugune vabadus vabaduse teha, teha asju, aga nõukogude ajal ei olnud see, mis on, nüüd ise kirjutad nii nagu sul pähe tuleb ikkagi kuidas kirjutatakse, oli täpselt teada, aga ma arvan, et see aeg on praegu teises mõttes tagasi tulnud, et noh, on täpselt teada, kuidas tuleb teha ja kuidas veel täpsemalt teada, kuidas ei tohi teha. Aga see oli vaba aeg, tõesti, majanduslikult oli see üldiselt raske ja niisugune jube raamatut nägid ikka sel ajal väga närused välja, suurte kirjastuste raamatul on sellised sihukseid trükkaline, udune ja vilets ja noh, ega neid tänapäeval lugeda lugeda on juba lausa raske. Aga, aga samas ikkagi noh, see oli sihuke avanemise vabanemise aeg, nakati mingisuguseid asju tõlkima, Midelenud tõlgitud. Hakkasid tulema mingisuguseid nagu eestiaegsete autoritena, kes neil muidugi keelatud igasugused. Ma ei tea, Under oli keelatud, peaaegu Underid küll ilmus, aga ikka noh, mingeid isamaalisemad asjad olid keelatud. Kõikum Ristikivi oli, ma ei tea, kahe kahe kuusnurkse templiga kõige keelatud. No mis on ristikivil tegemist poliitika või millega üldse mingisugune ajalooline sihuke nii abstraktne soiku olla saab, see oli ka keelatud. Täiesti haige. Et seda haigust hakkas nagu vähemaks jääma. Aga noh, eks see haiguse vähemaks jäämine noh, ütleme ühtepidi nagu vabaduse teha mingeid toredaid asju, aga, aga väga sageli sajad luuleraamatud näitasid vabadust teha täielikku jama, eks ei, vabadust sellist vabadust ja vene ajal ka ei olnud, et seal ikkagi hoiti mingit keskmist taset, neid raamatuid ikkagi natuke toimetati ja kujundati. No kas kõik oli see nüüd see kujundas, milline ta oli. Minu meelest oli see hierarhiat lõhkumisaeg kirjanduses, sellepärast et kirjanduses oli sihuke ametlik hierarhia, kes siis olid Kirjanike liidus, kas just parteilased nagu see Jõerüüt ja et kes olid siis sellised nõukogude võimu poolt tunnistatud parteilased ja siis olid sellised kirjanikud, keda siis hädapärast avaldati ja jäeti siis kuskilt välja ja kuhugi ei lubatud ja keda siis hoiti nagu ka kontrolli all ja siis olid veel noored, keda ka siis kuidagi suruti kas kõrvale või kuhugi raamidesse. Aga üheksakümnendatel seoses sellega Sa said oma raamatu ikkagi välja anda, et kui sul oli raha, kui sul oli sõpru, kui sul keegi ära aitas kujundada, keegi aitas kinni maksta, keegi laenas raha, sa võisid laenata, et oli võimalik ikkagi oma raamat välja anda ja oli võimalik siis oma luuleõhtuid teha ja, ja tekkisid ka mingid sellised võimalused või mõned jõukad sõbrad, et kes ei jätnud nagu omaga maha ja, ja see oligi selline hierarhiat lõhkumisaeg, sest mina mäletan tollest Kirjanike Majas töötamise ajast 86 87. Ma mäletan seda, et tolleaegsel nakil oli ka sised, et kõik inimesed ei tohtinud minna Betti Alveri-le külla, vaid siis üks, kas viis talle kommikarbi või tervitas, tema pole. See oli selline nagu kirjutamata hierarhia, jällegi järjekordselt see ei olnud nõukogude ja relv oli hea. Ja siis mina tahtsin teda väga näha, ma olin juba mingi kooliajal teinud mingi olümpiaaditööks, uurinud tema luulet ja inimene elab ja ei saa ka, mina nagu kuuletasin sellele hierarhial, algul ma olin ikka hea maa tüdruku siia Tartusse tulin. Aga, aga mingi hetk siis, kui siia ilmus Karl Martin Sinijärv, siis tema läks nagu mingi tulekera kõigist hierarhiat test läbi. Ja, ja siis, kui temale ütlesin, lillele ütles, et ei tohi minna Betti Alveri juurde, siis tead, kuidas ma ei tohi, et lähen tervitan oma vanaisa Erni poolt ja lähme kõik on ju. Et see on nagu niisugune väike väikese jahihierarhiat. Elukoht ma tahtsingi vahepeal küsida, et kuidas siis 90.-te alguse tingimused üldse olid selles mõttes, et kuidas pääsete ja kust saadi raha, aga ma sain juba aru, et raha saadi, noh keskus sai, et raha saadi nende käest, kellel raha oli. Kultuurkapitali ei olnud olemas kiiver ja oli küll, Eesti raamat oli olemas, selline asi, aga sinna ei olnud nagu eriti mõtet käsikirjaga minna, mõistega käisin, vahepeal öeldi, et vaadake ikka ise, vaadake ikka ise. Selle jüriöö raamat on just 91. aastal ikkagi eesti raamat. Nii tegelikult peaks see olema minu teine raamat, aga see oli siis kirjastuses kaks aastat, 89 kuni 91 aga 89 ja Luige ballaadi kogu tekkis ma arvan, et käsikiri oli valmis, illustreerimine, trükkimine, ilmumine Dovetis alla kuu aja. Et selles mõttes 89. ilmus minu kolmas raamat ja 91., siis kahe aastaga riiklikus kirjastuses minu teine raamat, nii et see on tegelikult mu teine raamat. Jahilist kirjastamist. Keegi midagi seal ei kontrolli, sellist asja ei olnud üldse olemas, see, seda on praegu raske mõista, kui, kui noh kui teistmoodi olukord see järsk oli tõesti, seda raha ja võimalusi nagu oli raske leida, aga kui nad leiti, siis oligi nagu asi tehtud. Ei olnud mingisugust, ma ei tea, mingi parteikontorite ka kooskõlastamist ja ma ei tea, mis asja, eks ole, või noh, midagi seal tulid, tsensuurist ei võta tempel peale, minu raamatul oli ju ka mingisugune seal, kusjuures tsensuuri templit ei tohtinud veel maketis olla. Me tahtsime ta maketti sisse jätta trükkide kohast Emmdeegalasedeli. Aga tegelikult ei ole, on laane sees, sest Piret Viires just oli see, kes käis ja võitles trükikojaga, tähistab niimoodi pidasaina läbirääkimisi ja nootika võtsid maha ja tema pani ikka tagasi need mingis raamatus, meil on ta tempel sees, et lubatud. Aga äkki tulekski konkreetsemalt Õie tegevuse juurde, et Kivisildniku sa enne ütlesid, et koos nõukogude võimu lagunemisega oli igaühel õigus ka täielikke lollusi teha, siis teie siiski päris lolluste peal väljas ei olnud, vaid kui te tegite rühmitust Hirvo hall ja Eesti Kostabi Seltsi siis selle taga vist õhkus mingi programm ka või oligi programm ainult see etnoturism ja ta tähendas siis igaühe jaoks, mida ta tähendus või oli teil äkin isegi mingi manifest või midagi, meil on igasuguseid asju olnud, aga ütleme, kui päris aus olla. Ta oli nagu sõpruskond lihtsal tali nagu kamp lahedaid inimesi, häid kirjanikke, sinna polnudki tegelikult enam mingit programmi valijast asi juba töötas isegi väga hästi. Et ma arvan, et programme on vaja siis, kui on vaja midagi noh, hakata mõtlema või seletama või põhjendamatult, põhjendage midagi, asjad olid head ja asi oli viimase peal. Ja kirjanduselu oli siis ikkagi äge. Noh, see, see, mis toimus, oli võrreldes sellisena võtta see nõukogude aegne noorte autorite sarine Merike võimud ja kes, kes nüüd jälle uuesti raamatuid välja annavad, saba udused ja igavaid, nagu siiski, et noh, selline ilmetu omadusteta tüüp. Noh, niisugune nõder luule oli valitsev et noh, see, see, mis tuli seal ikka äge asi oli Baueriga need tüübid olid lahedad, luule oli lahe ja eriti lahedalt mõjusta selle halli tolmuse tuima hingetu nagu bürokraatliku luule taustal. Ega see praegu on see jälle nagu tagasi tulnud, kõik need noored bürokraadid või või tolmunud hinged ja need vanad tolmunud jälle nagu kõik noh, ega seda ägedust ei ole enam nii palju. Et selles mõttes see kõik on nii tuttav, selline noh, selline stagnatsioon ja praegu on minu meelest ikkagi noh, kirjanduses nagu üüratu. Kuigi samas noh, nagu häid kirjanikke on ja kõike tõesti, ma tulen ikka tagasi selle aastapreemia juurde koorseks korsett on kirjutatud aastal. No see on nii absurdne, see on niivõrd haige, see on niivõrd solvav. Koik on siis halvem, riismaa talve. Tule taevas appi, mis toimub, noh, täiesti dementne ja see ei ole ainus dementne otsus. Jah, anname sõna. Selle üheksakümnendatel see meie tegevus, et mina siiski mäletan, et sellel oli oma missioon, et Sven oli ju koos Ahto oga Ahto gaasikuga ka koos tegutsenud ja, ja siis Ahto Kaasik oli öelnud kuskilgi, et siis hakkas juba see euroopa jutt, et niisugune, et nüüd tulime nõukogude ajast välja, et nüüd on tohutu alaväärsus kompleks, et kohe Euroopasse tormama. Ja siis, et kunagi oli siis olgem eestlased, saagem eurooplasteks, aga siis meie see mõte tegelikult oli, et me oleme siin Euroopas tegelikult olnud juba kõika paigal. Me olemegi Euroopas ja me peame oma kultuurist päästma selle, mis on nagu veekindel igivana, alati tööd Ta ja selle kohaga seotud ja selline hästi väärtuslik. Ja juba siis oli näha, et uute aegadega hakkab igav saasta siia voolama rämps asju ja noh, tookord veel rämpstoitu ei olnud, aga rämpsesemeid hakkas juba üleujutus, täiesti. Inimesed oli rooli, et inimesed olid, inimesed olid nii unistanud mingitest noh, mitte ainult välismaa autodest, vaid iga kodumasinatest ja noh, läksid orjasid Soomes ning et saada mingi kohvimasin või võiksid triga või, või noh ühesõnaga täiesti arusaamatu sellisel taustal meile tundus, et ka kirjandusest, et kuidagi tuleb päästase ja ma kardan, et hetkel on see jälle aktuaalne, sest ikka endiselt igasuguste tõlgete eest makstakse palju rohkem kui mingi originaalloomingu eest ja tõlkeid väärtustatakse palju rohkem kui originaalkirjandust, et selles mõttes on see aeg ikkagi see kõik on jõus. Esimene moment oli meile, mõtlesime, et mis seltsi me teeme, et seda Eesti kõige väärtuslikumat osa või seda mustrit või seda säsi, et seda noh, eesti kultuuri tuuma maabus tuuri, mitte seda saksa mõjulist, et kuidas seda päästa. Siis esimene mõte oli, et võiks teha Jakob Hurda Seltsi, et jätkata sealt kohapealt, aga siis juhtuski nii, et et Sven Mägi saadet kostab vist ja siis meile tundus, et see võtab paremini kokku selle, mida me teha tahame. Raadiokuulajale veel võiks öelda, et Eesti kostabi selts seltsi esimene täht S on nagu dollarimärk, nagu läbitõmmatud see s, et kust see tekkis? See oli see raha värk, et, et nõukogude ajal pidi kirjanik, noh, eks nad praegu tahavad kad, kirjanik vaene ja surnud oleks, aga tookord oli see eriti niimoodi, et, et selleks, et kirjaniku artikli tohtis kirjutada, pidi ta olema vähemalt nagu 80 saama ja siis selleks, et temast hästi kirjutatakse, siis ta pidi ikka surnud juba hea tükk aega olema ja soovitav, mitte välismaal. Aga siis kirjanik ei tohtinud raha võtta. Ta oma töö eest ja sellised nagu olid sihukesed ideaalid, et peabki olema see kirjanik hästi vaene, kirjutama sahtlinurgas, tööl ei käia, pintsak katki, niisugune Juhan Liivivärk ikka pidi olema, siis on õige kirjanik ja. Romantiliselt stambid jah, et see ajakirjandus on nii püha asi. Ja meie siis tegime nagu naljad, et kellegi poole vist pöörduti mingi sünnipäeva luuletust, no mina ka ei taha sünnipäeva kaarte kirjutada, kuidas end tõesti hullem kui raamatu kirjutamine, aga, aga, aga siis tehti nalja, nalja pärast pandi kuurort, kus siis ajalehte edasi vist oli tookord, et kirjutame raha eest tekste ja tõepoolest tuligi siis mingeid pakkumisi, et mida võiks kirjutada Spukkumise Faleerija, Räniku lähtusi minu meelest just mingi kas sünnipäeva kaart, side või mingi selline pakkumine ja räägitakse teel vestile oli tulnud pakkumine kirjutada romaan Savisaarest, aga seal see on minu jaoks kuulujutu tasemel? Jah, nii et mina teadsin sellest kuulujutte, kuigi Jüri oli meil kõva kampa mees ja kõik, aga, aga, aga siiski noh, selliseid asju ei teadnud. Aga ma küsiks ikkagi selle rahastamise kohta, et kui Telelise, Eesti Kostabiselts, mille alt andsite välja vahepeal ajalehte ja ka raamatuid, et siis kust kohast tekkis raha konkreetselt, et ma olen kuulnud õlle sinu käest, et et oli mingisugune arvutiäri, et kas sa julged sellest rääkida avalikult. Asjalehte toetas Andres Raidi nii ruumide kui kui palgarahadega üks eraettevõtja ja siis oli arvutiäri ka olemas, aga noh, sel ajal olidki sihukesed imelikud ärid, mis tänapäeval nagu raskele õiget sõnagi selle kohta leida. Selleks arvutiärist ma võin natuke rääkida küll, et mis seal ikka taga Läti äri oli, siis sellega oli seotud minu esimene abikaasa minust sulte laste isa Neeme ja see käis umbes niimoodi, et noh, lihtsalt nad tundsid arvuteid, sest Neeme isa oli juba nõukogude ajal töötas füüsika laborisse sellise raaliga, mis oli toa suurune, nii et tal oli teatud juba soodumus. Et ta ei kartnud arvuteid nagu osa Tartu kirjanikke, kes käskisid need kuidagi inimestel käest ära võtta, Ta, ja nii edasi, et aga tema neid loomulikult tema loomulikult ei kartnud arvuteid ja siis noh, kuna isa oli juba töötanud sellise suureraaliga siis tema jaoks mingi arvuti ka õppida või noh, niisugune lingvistika ja praegu ta tegeleb sellise noh, nagu keelt uurimise sõnastike tegemisega minu teada aga vajati siis inimesed nagu vajasid arvuteid ja siis minu meelest oli seal vahepeal natuke naljakas, et tähetornis arvuteid Saksamaalt ostetud ja viidi Venemaale ja vahepeal osteti Venemaalt ja müüdi Saksamaale. Ja meil oli ka siis eriti laua peal ja ma olin kindlasti üks esimesi eesti kirjanikke, kes siis hakkas luuletusi ja romaane arvutisse kirjutama, mis mulle väga meeldib silma. No esialgu esi ja sellest ühest esimesest äpardus, sest ma tahtsingi praegu rääkida. Olin siis kirjutasin sellise vana, eks kirjutuslaua taga, mis ma tean, mitu rubla ta maksis omale stipist sai ostetud, et kirjutasin seal siis mingit mingit ballaadi. Aga no ikka neli last, no mida sa kirjutad, jäi pooleli ja siis pidin vahepeal poodi või ma ei tea, kuhu, on ju noh, ja siis järgmine päev hakkan arvutist otsima, tahan edasi kirjutada ja vaatan, ei ole seda ja muudkui otsin, otsin juba väljas ja, ja siis õhtul küsida, et kuule, et ma ei leia seda üles. Muidugi sa leiad, müüsin selle arvuti maha, et väga hea, pakun. Et see on lihtsalt ei tea, kus ta kord arvutil internetti selles jotnud. Vot sellised asjad, omalgi. Vähemalt üks käsikiri, nagu umbes sama teed läinud Mul läks romaan hiljem elulooline romaan, aga mul ei ole eriti kahju, sest hakkasin jälle näidendeid kirjutama. Käisin käsitöökoolitusel, küll ma ükskord jälle kirjutan. See on tegelikult seesama raamat, mis nüüd on joti sarjas välja tulnud, on Kauksi Ülle, sinu raamat aga räägib peamiselt Kivisildnik vist. Pealkiri on ülim tõde. Sellega oli ka sarnane lugu, et see oli ju aastakümneid kadunud. Oli tähendab, et siis mingil ajal mul põhi põhiasjad olid hoopis Fenno-Ugria arvutis, sellepärast et ma käisin seal tööl, ma pidin alati kaheksast olema kohal, aga kui ma kaheksast üheksani ajasin kõik Fenno-Ugria asjad ära, mida pidi varahommikul ajama, siis järgmine etapp Poliku intelligendid ärkasid ja siis umbes nagu 12 ja ühe ajal hakkasid tahtma siis seltskonda ja õhtul oli tühi. Nii et minul jäi siis kuskilgi üheksast 12-ni selline kirjutamise aeg sisse. No seal oli lihtsalt see asi, et ma tööl pidin olema, aga siis lihtsalt asjad olid aetud ja intelligendid Bon tärganud, ma ei olnud üldse süüdi. Ja siis siis no lapsed ka ei olnud veel koolist tulnud ja siis oligi niisugune võimalus, et ma kirjutasin ja kirjutasin ka selle ülim tõde. Aga siis hakkasid muutma Tomachi kiirusega arvutiprogrammid niimoodi. Ja mingi hetk ma avastasin, et mul ei ole seda raamatut enam ja väljadele, kui on ka kadunud seoses Maalekolimisega ja ei leidnud ma väljatrükki ja ei leidnud ma ka seda nagu enam faili üles ja siis vaatasin, et nojah, et klann lännu, mis lännu. Et kohe päris algul me ei saanud avaldatud seda, et kuidagi erinevatel põhjustel ta jäi nagu ja siis, kui oleks tahtnud avaldada, siis ta oli kadunud ja siis pärast alles Sven tissile juhuslikult vanu asju otsides kuidagi tuli, dub töötuse fail, sest ma olin saatnud, siis oli juba vist internet, noh, niipalju et ma olin ikkagi juba sellest Svenile ka arvutist siis see kass saatnud või laadinud seda teha. Ma ei mäleta, kuidas viie, viie veerandi tollise kettaga sai kunagi ühest masinast ei oska antud, et seda, et kuidagi niimoodi tali õnneks Sveni arvutis olemas ja ja, ja siis tuli ta välja ja siis oli Svenil kirjastus ja ja siis vaatasime, et noh, miks mitte niimoodi, et noh, et et noh, kas või mälestuseks, et üle lugedes tundus, et selline hoogne ja inimestel lähebki meelest ära. Endalgi oli meelest ära läinud, lihtsalt ei mäleta neid asju, kuigi siis omal ajal tundus kõik nii tähtis ja oluline, aga. See on kirjutatud et ta on kirjutatud kohe, kui, nagu kuumalt see asi toimus ja just selles Nagu Sven Kivisildnik, kust üldse sinust ka Kauksi Ülle, et mis siis nagu reaalajas toimub? Jah jah, ongi jah. Oli häid asju ja ei ole ülemäära palju kus on täiesti noh, ma olen ise, ta on täiesti oma aja ja praegu järel, seda näiteks mina ei suudaks kirjutada, ma ei mäleta neid asju, ma tõesti ei mäleta, ma loen seda raamatut. Ma tean, et siis ma käisin üle nagu faktid üle kõik, et kõik läks noh, nii palju, kui mina tean, kõik oleks õige. Kiskusin välja, rikkusin ära, ilusesid kujundlik ja toredaid kohti, sest no päris nii ei olnud, eks ole, ja siin peab olema nii, nagu päriselt on. Ja selles mõttes jah, tal võib-olla sellist nagu teksti ilu läks kaduma, aga ei tea, et omal ajal see üle käidud, et faktid ruudus, nii palju kui mina teadsin, on täiesti nagu okei, võib-olla mõnest asjast siis ei teadnud, eks ole, selle kohta ei oska öelda, aga kõik, mis ma teadsin, on kontrollitud, aga praegu ma ei mäleta pooliasse. Ja seal on üldse, ma ei mäleta nendest 90.-test mingid üksikud asjad meenuvad, sest tegemist oli ju palju. Aga mingit sellist päeviku moodi asja ei pidanud. Ja asju juhtub niipalju, et mis, mis, mis õnnestub meeles hoida, üllatus, et rämpstoit ei ole, mina mäletan täpselt, et ta oli mingisugune esimene burksiputka kuskil seal kaubamaja ees see purk siis oli selline tavalise saia otsast. Ei see torn oli hiljem paremaga oli mingisugune väike putka, nagu need putkad siis olid sellised lõigatud nurkadega sellised. Seal oli tavalise saia otsast lõigatud tükid, mille vahel ei pandud tavaline keeduvorsti lõike ja natuke mingit kapsast. Ja see keeduvorst oli koos kilega pandud vahele uunisele kile sinna kapsa sisse ära sulatatud, selline rämpstoit, sellist taset ikka noh, isegi tänapäeval enam ei ole, et noh vot olid üheksakümnendad, inimesed seisid sabas ja ostsid, sest see oli burger, selle uue elu selline hea, uue elu sümbol, medali igal pool, no ma tea, udustes vene ninahäälega peale loetud filmides nähtud, eks ole, ütles videofilmides VHS-i pealt. Vot see oli siis see asi, see oli nii, niimoodi elati, oldi rahul, ega siis inimesed olid õnnelikud ka. Üheksakümnendad. Sa ütled, et sa eriti ei mäleta sellest 90.-test, aga ma värskendan su mälusid samast Kauksile raamatust ülim tõde. Jutumärgid algavad minu lapsepõlve, unistused on täitunud, seletas ta. 96. aasta kevadel. Tahtsin originaal teksaseid kanda nii palju nätsu süüa, kui tahan ja et Eesti vabaks saaks. Rohkem ei mäleta. Nüüd mulle ikkagi meenus üks lapsepõlveunistus veel umbes aasta või paar tagasi, et pinginaaber oli jõukal järjel perest ja tal oleks Rakveres üks väheseid eraldi ettevõtjate oma vana seal ei autosid üles tegi plekitööd ei ole raha, liikus nagu laiali ja siis oli Ulvaril oli olemas noh nagu sihukesed korralikud nagu muusikamasinad nad tekk, eks ole, et mustad kastid üksteise peal. Ja siis ma tahtsin kogu aeg endale ka nagu sellist, noh tal olid kõik need nõuka kõige paremad masinad, lintmakid, värgid. Me oleme praegu on alles Ulvar tore ta edasi. Ja siis see innustas mind niivõrd võtma, et ega kuskilt ja sõbravil ostsin endale mingisuguse 80.-te masinavärgi, vinüülimängijad, värgid, asjad, kõik mingisugused legendaarsed võimud, asjad tean nagu vinüüle kuulata. Ei tulnud raamatut parandades meelde, et veel oli lapsepõlveunistus, et saame need asjad ära õiendada. Lõpuks hea seegi. Mingeid mingeid asju ilmselt ainult omas ajas kirjutada ja sellega seoses muidugi Kivisildnik sinu puhul meenub sinu 1996.-st aastast pärit olev tekst Eesti Kirjanike liit 1981. aasta seisuga olulist. Ma kujutan ette, et paljud raadiokuulajad ilmselt teavad seda teksti, noh kindlasti me kohe jõuame ka nende informeerimiseni, kes täpselt ei tea, aga ma arvan, et selle teksti puhul võib olla ongi selline omas ajas olek, et ega see vist praegu ei hakkaks seda enam kirjutama ja, ja selge on see, et praegu ei juhtuks midagi sellist, mis toona juhtus, kui hakati arvutid konfiskeerima ja juba sellepärast kuna omale Kirjanike majas palju käidud. Ülle pakkus seal kohvi, oli sihuke kesklinna maja, kui sai minna ja oli tore. Aga samas ikkagi noh, näed kirjanikke lähedal ja kuulsaid kirjanikke, kellest on sul oma selline noh, mingi sihuke ja siis näed, et nad on ikka selliseid, noh, nagu inimesed ka ja sageli väga vastikud inimesed veel. Et siis, et kuidagi nagu selline noh, et kirjanik oli ju sellel ajal nagunii püha ja neile maksti ju väga hästi. Mäletan oma selle esimene esimene raamat mul küll enda kirjastatud raamat ilmus varem aga ka eesti raamatus mul ikkagi seda aega viita ja ilmus nagu riigi kirjastusele, siis oli nii, et kui sul leping tehti ära algajal luuletajal. Ma arvan, et see oli mingi 2000 rubla, oli 1000 rubla, said kohe kätte, siis ole inflatsioon juba küll peal ei või oli see 5000 rubla seal mingi üüratu raha, võib-olla pigem viis, isegi et kaks pool sai kohe kätte ja see oli üüratu palk, ma arvan, mu ema sai head palka, see võib-olla oli 1000 aastas 300 400, ütleme nii, et sellisena nagu spetsialisti kahe aastapalga arvutage, praegu ma ei tea korraks aastat oli raamat Kirjastus ja siis oli kirjas see lõpuks, kui see raamat ilmus, oli inflatsioon teinud rahaga nii puhta nurga, et sellega sai neli, neli talongiviina välja osta ja ja ühe ühe kalli raamatuantikvariaadist mingi Eesti ajaloo mingi, ma ei tea, mitmenda köite. Sel kõrvale jah. Aga mida? Oli et tegelikult see oli ikka üüratu raha, mis kirjanikele maksti ju mingisugune loomingus avaldamise eest sai ju ikkagi ka mingisuguse, ma ei tea. Samas suurusjärgus mingisuguse, ma ei tea, 1000 ma oletan, et see oli ikkagi väga Heino kuupalk ikkagi vist ei olnud selle raha, ostsin esimese ära, et meelekadu raha tänapäeva siin tänapäeva mõttes. No nii, nii kujuteldamatult suur raha on ikka kümned tuhanded eurod oleks vist ikkagi selle pigem 50000 eurot noh, mingi luuleraamatu eest, ma arvan, et luule oleks praegu väga heal järjel, kui oleks kümnendik nendest ressurssidest, noh, mis, mis siis oli nagu laiata nagu kirjandusel ja no romani rahasse või osta maja või auto, noh siis oli ju majad, autod olid enam-vähem ühes hinnas, tänapäeval ei ole võib-olla või siis need autod ikka väga vägevad, mis ma jäin asemel sellest kõigest peab järeldama seda, et sinu tekst, Eesti Kirjanike liit 1981. aasta seisuga olulist on sündinud puhtalt materiaalse kadedusega mitte kadeduse, vaid see materiaalne on üks, et kadedus ka, aga see ei olnud nagu tähtis lihtsalt nagu see vastuolu, et selline pühad, suured kirjanikud ja kui väikesed ja alatud inimesed nad tegelikult nagu olid, et see on see põhiemotsioon selle ära ja ma tahtsin selle välja öelda, mis ma arvan sellest asjast. Ma kirjutasin selle Kirjanike Majas mingi igav väliseesti tädi pidas mingi loenguna siis nagu väliseestlased, tundus, et kõik nii lahedad ja siis lähed kohale, nii igav, tüüta, nii mõttetu. Ja muide, ülla käest ma vist laenasin selle matriklid mul tee selle siis lihtsalt noh, nagu lõbutsesime seal, kuna nii igav oli seal loengus midagi teha, siis üritasin leida igale nime taha midagi. Aga kuna see eesti keele roppust varu ei ole väga suur, siis ta tuli nagu ta tuli. Mõningaid läks kogemata pihta. Naljakad näiteks, noh, ega kõik ju väga ei solvunud, noh, normaalsed inimesed ei solvunud Klenski taha, kirjutasid lihtsalt. No ma olen kirjanik ja asja kuulnud, kuidas teda niimoodi nimetada, et, et ega see, minu ma lihtsalt kirjutasin üles, mida kuulsin, aga see ei ole minu avastus. Ja minu meelest ka ei ole, aga lihtsalt kui, kui niimoodi sõimama ja siis noh, oli vähemalt üks probleem lahendama, ei pidanud Kaplinskile midagi mõtlema, see oli juba ära tehtud see, see minu eest. Et mäletan seda, kuidas keegi, ma ei tea, kust kaugelt hiljem rääkis, et Rein raud oli nagu väga solvunud ja mõtlesin, mis siis nagu oli nagu reisinud, aga et ma nagu noh, mul ei ole temaga mingit kana kitkuda ja millest on midagi halvasti nagu ka ei öelnud. Et tuli välja, et ma olen öelnud, et tema ongi see tühi koht, mida loodus ei pidada sallima. Aga Rein rool on mingi isiklik suhe loodusega, noh, talongi nagu mingi ebaklapp loodusega kaupa romaanist või kuskilt võib selle kohta rohkem lugeda, et see oligi talle endale nagu väga tähtis ja valus teema temaga läks nagu pihta võib-olla kellelegi oleks mõni asi veel niimoodi juhuslikult pihta, seda ma ei tea, aga see oli täiesti nagu selline noh lambist noh, lihtsalt lambist, aga kuidagi tabas, et ka seda võis seal olla võib-olla midagi veel, aga ma ei tea. Seal ei olnud üldiselt midagi inimestega seotud, see oli täiesti suvalt pandud, aga seal ei olnud mingit neid inimesi, paljusid ei tundnud üldse, paljude kohta ei olnudki võimalik midagi teada saadadele nimematrikes noh, ma vaatasin ülikooli raamatukogu andmebaasi läbi, no mitte ühtegi märget ei ole. Siis, kui see tekst ilmus, siis peale seda konfiskeeriti arvuti. Seega, see ei olnud üldse niimoodi, kõigepealt see ilmus umbes, oli legend, et kui ise kirjastada, et 50 eksemplari võib nagu teha, et siis ei ole nagu tüli võimudega see tegelikult nii ei olnud. Aga tüli võimudega olnud seda masinat paljundatud umbes 50 laiali jagatud ja sellest isegi ilmus sirbis arvustus. Ja mingit jama ei olnud. Jamaks läks siis, kui see aastaid hiljem sai internetti üles isegi mingit kodulehekülgede tegemine sai nagu kuidagi tuli nagu uus asi, interneti kodulehekülg, siis tuli nagu midagi sinna tehakse, tuttav arvutiinimene oli nõus nagu tegema ja siis oli, seal on mingit materjali vaja, siis kõik, mis mulle kätte sattus, asi nagu torgatud. No ja siis siis, siis algas kohtusse kaebamise asi. Kui kirjaniku nime sisse lööd, siis ilmus kõigepealt midagi muud. Võis tõesti olla. Ja heie Treier tegelikult ongi käsitlenud Sveni kui sellist esimest, seda häppeningi performance'i meistritelt, kus ta sihukesi nagu olu korreti loob ja teeb, et kus siis mingi süsteem käriseb või niimoodi. Aga ütleme, et noh, tõenäoliselt ei olnud üldse asi selles, et noh, nüüd see keegi nii väga oleks solvunud selle nimekirja peale, sest kui ta avalikult ringi käis, arvustas ka ilmasoo, oli teada, et selline asi on ikkagi olemas. Polnud seal nagu midagi, eks ole, ju ei leita, üldiselt ei läinud täkkesse ja no mis seal ikka lihtsalt on mingi läbi on, eks ole, naksamasele ta Kajar Pruul just kunagi rääkis, et tema jaoks oli see hästi nagu teraapiline tekst. Ta lihtsalt luges seda ka, oli nagu raske hetk või niimoodi, et siis ta selle lolli häälega naerda vaja kuidagi. Leilago klaariks, et tema jaoks oli psühhoteraapia element, võis olla seal tõesti on võetud see püha asi ja see püha asi on nagunii nagu ära rüvetatud võidu vabastavalt mõjuda. Et selline efekt tal kindlasti oli. Aga põhjus, miks see kohtuasi nüüd tuli, seda võib-olla ei saagi küsida, kõik ei ole enam elavate kirjas, kes seda kohtuasja ajasid. Aga, aga ajaliselt see juhtus niimoodi, et me Indrek särjega kirjutasime parasjagu selline hüpli noorte kirjandusteadlaste kevadkooli jaoks uurimust eesti Key luule järjekordne algus, Hando Runneli loomingut. Töötasime Runneli loomingu läbi ja mitte ainult tema loomingu võtsime pisteliselt veel teisi tuntud kirjanike, et vaadata luuletajaid, just, et noh, et kas viidingulon, kas Kaplinskile on, kas Paul-Eerik Lanno jagas Visnapuu on kas on selliseid motiive, mida saab tõlgendada homoseksuaalselt? Nii ei leidnud, aga samas Runnelil Me leidsime neid nagu väga palju, see on ka võrgus üleval see uurimus ja on ka seal vist kuskil kogumikes ilmunud ja täiesti euroopalik siis eurooplaste õieti veel ei olnud, aga mingid nagu õrnad sihuksed virvendused nagu olid needki tundusid juba kaunis siuksed võikad. Täiesti euroopalik asi teha nats eesti luule nagu Euroopas, aga kuskil kedagi ei huvita, aga ma olen selline huvitav auto randa Runglasega huvitavad homoseksuaalsed motiivid, grupeerisime need motiivid ära. Naistevihkamine ja meeste sõprusele igast asjad, mis seal kõik olid lõputult sarnaseid asju, mitte üksikute tekstinäidetega, tõesti päris massiivselt siis tõlgendasime, et noh, see on selline homoseksuaalne luule peaks eurooplasi väga huvitama ja viima siis eesti kirjanduse nagu maailma sellisena, nagu eesti kirjandust maailmas näha taheti. Selleks et meil on olemas tegelikult ikkagist vist ei läinud maailma väga hästi, aga, aga põhimõtteliselt tuleks veel üritada. Ma arvan, et aeg on nüüd küps, ta oli liiga palju omast ajast ees uurimas, aga praegu oleks juba väga okei. Ja siis see uurimus ei olnud veel valmis ja me tegime sellega tööd. Aga teemad ju käidi välja, eks ole, pandi kirjandusmuuseumisse seina peale, et tuleb see kool, eks ole, ja seal on selliseid selliseid ettekanded sellistel teemadel, sellistelt, sellistelt aut taritelt, mina ei olnud seal muuseumis. Aga kes muuseumis olid, rääkisid, et sinna laekus härra Runnel ja pidas neljatunnise kirgliku loengu teemal, et tema ei ole homoseksuaal. Ja see tuleb ära keelata, see ettekanne. Aga siis ristaruli siis direktor, eks ole, ja tema ütles, et nad on nagu muutmise tuuled ja värgid, et noh, ei saa ju enam niimoodi ära keelata ja noh, mis seal siis on, et inimesed teevad, et aga näete, et on nagu enam-vähem ei elanud ära. No ja siis järgmisel päeval oli mul politsei nagu ateljee ukse taga, ootas need oma sisse, läks siis tulid politseinikud, järgia hakkasid läbiotsimised ja asjad ja arvutit äravõtmist ja, ja kõik see siis algas see käsi peale. Kuidas teile tagasi vaadates siiski tundub, et mille poolest üheksakümnendad on erilised või mille poolest nad erinevad nii möödunud ajast kui ka siis järgnenud ajast, nullindatest või ka praegusest ajast? Siis oli veel luule oli siiski nende 90.-te algul oli ta veel tähtis ja väga juhtiv, et ma mäletan, et kuskil 80 889, et siis meil oli ju see legend, kohvikus olid kirjandusõhtud ja ja, ja siis oli veel kirjandus kuidagi selline tähtis inimestele ütles midagi ja, ja, ja inimesed mõtlesid ja aga siis, kui see 90 kolmanda-neljandaga sai nagu väga vaene aeg mööda kartulikoorte aeg ja kus tõesti palgast ei jätkunud ja kõik aeg oli niisugune, toit oli vilets ja ja midagi ei jõudnud kortereid osta ja tähendab tõesti hästi vilets aeg oli siis nii, kui tuli see natuke Vene Parem kuskil 94 või siis hakkas inimeste tähelepanu kanduma kõik poodidesse, raamatute ostmine vähenes ja, ja kõik nagu ostsid, et siis noh, näiteks kui ma võrdlen seda kosta piraama tuga kostabi kinkis meile oma raamatu 92. Varased aastad siis, kui mul oli 30. juubel, kostabi tuli mulle sünnipäevale, jooksis linnavalitsusele vastuvõtult ära, ütles, et ta läheb ühele daamile sünnipäevale, noh ja siis ta ütles, et see daam olen minas, kõik vangutasid pead muidugi. Aga igatahes saabuste sünnipäevale ja teisele raamatu kingituseks ja seal on siis tal need maalid või need ei olegi. Igatahes need teosed, mis tal seal on ja siis on mingid sellised, et inimesed jooksevad peldikupump käes kuhugi niimoodi tohutult massidena ja kõiksugu sellised pildid ja tookord tundusid need meile, et seal mingi sürrealism. Ja siis, kui see kapitalism oli saabunud, me saime aru, et see on lihtsalt puhas realism. Noh. See oli nii naljakas, et algul need pildid aitasid meid täiesti teistmoodi ja siis kui need inimesed siis sööstsid sinna niimoodi kaubandusvõrk, Quad algul osteti kõik tühjaks, mis oli veel jäänud vanade hindadega ja nende enne seda krooni tulekut rublade, kõik osteti tühjaks. Siis hakati uusi asju niimoodi, noh, kohe niimoodi, noh, et see see ostmine ja poodi tormamine ja, ja siis mingi hetk oli meil ülikooli kohvikus selline luuleõhtu, kus olid tõesti Tartuselised head luulet, et koos ja Kaplinski ka esines ja ja meie see vileklubi, Hirohalli inimesi ja tõesti selline väga vingele luuleõhtu oli ülikooli kohvikus sellised ilusad suured aknad, värvilised vitraažidega nagu hästi ilus kõik ja niimoodi. Ja ma loen oma luuletust juba tunne, et inimesi see absoluutselt ei huvita ja on huvitanud, nüüd enam ei huvita. Ja siis ma nagu kuulasin selle luuleõhtu ära, vaatasin inimeste reaktsiooniliselt, nii. Luuleaeg sai nüüd läbi, et nüüd tuleb romaanide näidendit ja ajakirjanduse aeg ja poodide aeg ja mingid muud asjad, aga luule aegs ainult sellega möödun täiesti, tundsin seda tollel momendil, et et nii see lihtsalt on. See on kurb ja ilus ja kardetavasti üsna tõene, kui võtta sellest möödunud ajastust 90.-test, mis aga samal ajal pakub viimasel ajal inimestele jälle erinevatel põhjustel huvi ja huvi, pakub see ka Urmasele ja minule jätkuvalt. Järgmistes saadetes vaatleme 90.-te elu muid aspekte. Suur tänu, kirjanikud, luuletajad, Kauksi Ülle ja Kivisildnik, aitäh siia stuudiosse tulemast. Mina olen Peeter Helme ning koos Urmas Vadiga on meil juba järgmine kord järgmised jutud. E Black 90..