Üheksakümnendad. Oleme Peeter Helme ja Urmas Vadi tervist ja eetris on ülbed, üheksakümnendad. Üheksakümnendad oli ülbe aeg, mil Eesti loodi uueks ning vana maailma kontuuridest sirgus midagi sootuks uut. Aga see oli ka hästi rahutu aeg, mil näiteks äri aeti üsna kikka ootilistes tingimustes. Ettevõtlusest üheksakümnendatel olemegi kutsunud endaga kõnelema kaks ärimeest. Tere, Raivo Hein, tere. Tere. Ja Armin Kõomägi tervist. Enne kui me hakkame rääkima rahast, ärist, ettevõtlusest ja nii edasi loeks Armin Kõomägi sinu raamatu tõst hea firma kohe päris algusest ühe lõigu ette. Ja siis ma formuleeris ka küsimus, et aga see kõlab niimoodi, see lõik. Ma olen uurinud vanu pilte, paljugi muutunud. Ja ma ei mõtle ainult hooneid ja tänavaid, autosid ja akendelt peegelduvaid reklaame. Ma ei pea silmas riietustega lõhnumite, mõtlen inimeste nägusid. Need on kõige rohkem muutunud, kui need piisavalt suumida ja teha seda teravust kaotamata, siis märkab midagi, mida juba pikemat aega tänavapildist enam naljalt ei leia. Noorusliku uudishimu, optimismi, jaatavat, elutahet, rõõmu kättekukkunud vabadusest, tegutsemissoovi ja mida kõike veel. Kui ma täna 30 aastat hiljem lülitan sisse oma kaamerat, siis näen midagi muud. Tänaval kõnnib hirm, bensiinijaamast tangib ebakindlus. Ostukäru lükkab mure. Ma olen seda uurinud kogu maailmas ja tulemused on hämmastavalt sarnased. Globaliseerumine, standardiseeritud, ka emotsioonid. Armin praegu kirjutab nii-öelda üks firma nii-öelda tema ei olegi nagu inimene, muidu on firma. Aga sina kui autor sina kui inimene, kes sellel ajal on ka äriga tegelenud ja tegeled senimaani. Et kas see kirjeldus on ka sinu kirjeldus, vastab see. On laias laastus vastab küll, et 90.-te alguses oli igatpidi väga ele aeg, eks ole, kõik nagu sündis, suur uks avanes sinu ees kogu ühiskonna ees mitte ainult äri ees nagu meie kõigi ees, eks ole. Ja nüüd me oleme jõudnud sellisesse nagu rahulikku tiksumise faasi, et noh, ma ei taha seda äraleierdatud peenhäälestamist kasutada. Aga, aga nagu see olukord on täiesti teine noor 20 aastane inimene üheksakümnendatel ja täna on nagu väga-väga teistsugused inimesed väga teistsuguste mõtetega, kuidas nad üldse maailmale lähevad ja nii edasi. Teatud mõttes. Kui mina oleksin täna, 20 aastane. Mul oleks nagu päris probleem leida näiteks ettevõtluses nišš, kui ma tahaksin ettevõtjaks saada, sest et kui sa vaatad aknast välja, käib mööda linna ringi, siis tundub, et kõik on valmis. Eks ole, kõiki äri käib, meid teenindatakse, meile müüakse Me saame osta siis ei olnud seda, siis tuli nagu kõik ühtepidi luua, kui me räägime just just sellest nagu vabanemise hetkest, et ja see tegi, ma arvan, et meil, Raivoga tegutsesime tol ajal palju kergemaks. Kuidas Raivo Hein, teil on see pilt 90.-test, et on seal mingisugune pilt või lõhn või mis sellest ajast nagu meenub. Ma olen. Selline inimene, kes sellel ajal just 90.-te alguses võttis naise, on temaga ka siiamaani edukalt abielus olnud, pea 30 aastat juba ja, ja kuna me olime täiesti noored, ütlesid 20-le veidike üle, siis poest ei olnud praktiliselt midagi saada ja kui väike titt on ka majas, siis oli ikka väga raske olla, nii et, et see sundis nagu tegutsema sinka ennast. Ta andis nagu, nagu, kui sa vaatasid ümberringi, kuidas osad inimesed hakkasid kohe tegutsema nad suutsid midagi luua, kiiresti osata, et ka kiiresti kadusid, aga osad on siiamaani üleval. Siis see oli selline positiivne kadedus, mitte mitte see, et kui naabrimehel on ilus uus Ford Sierra, siis ma lähen löön talle noa selga, eks selleks, et mul ei ole vaid vaid teistpidi ta ärgitas mind nagu voligutama ja ja noh, sellised esimesed ütleme nii, et äritehinguid või äritegemised olid tegelikult minu puhul sealmaal, kus ma ei mõelnud midagi suurt luua, vaid see oli häda sunnil, et perel oleks natuke kergem ja Saksamaa väikeseid vastikuid arveid maksta ja leiaks kuskilt poest piima. Vaadite läheks. Nii et noh, alates sellest, et, et ostsin Helsingist omale Žiguli Lada, kuidas seda nimetada. Raha isegi ei olnud sellega õllel laevaga tagasi tulla, nii et ma olin sunnitud ümber Leningradi sellega siia sõitma ja, ja sellega öösel siis ka piraattaksot tegema, et natukene raha hakata teenima. Aga tõesti täpselt see nii oli, et siis olidki uksed kõik valla ja, ja kõigil meil ei olnud kogemust, eks kõik Me õppisime, kes õppis kiiremini, käsupis aeglasemalt, kes sattus valele teele, kes sattus õigele teele ja selline otsimine, aga avanemine oli suur ja kõik võimalused olid täiesti lahti ja ja kui meile tänapäeval meeldib öelda, et, et ka tänapäeval on kõik võimalused olemas, siis olgem ausad, see on ikka tükk maad keerulisem. Nagu Armin ütles, leida mingisugust nišši, kus sa saaksid teha midagi paremini pakkuda rohkemat, et ja, ja läbi selle siis edukaks muutuda, et sa suudad inimestele mingeid asju veelgi lahedamaks või nende elu kergemaks teha, mille eest nad on nõus sulle ka raha maksma, eks. No proovime tänapäeval hakata Google'it tegema, eks nad Kamaalneks. Et, et see on, see on täiesti tõsi, tõsi küll, jah, et me olime laia silmaringiga, vaatasime igal pool ringi ja, ja me suhtlesime elusse ja tegemistesse hoopis teistmoodi kui tänapäeva noored. No kindlasti on oma nishi tänapäeval ettevõtluses raskem leida, aga paljud asjad on muutunud ka kergemaks juba alustades kasvõi elukeskkonnast, toona 90.-te alguses oli ju ka ettevõtluse ja kuritegevuse piiramist üsna hämar ja paljud asjad olid väga kaootilised. Kas tagantjärele tundub, et kogu see värk oli nii hulljulge, et enam nii ei teeks? Noh, päris nii suurt üldistust ise julgeks teha, kasvõi nagu enda isiklikule kogemusele tuginedes, et väga palju sõltused misse ärisse nii-öelda sees olid, et oli äri, mis võib olla, hakkame selle kuritegevusega kokku puutus. Aga meie äri näiteks mitte, et noh, meil selline suhteliselt aus ja lihtne, sirgjooneline kaubandusäri. Tegelesime toidu, esmatarbekaupade impordiga, lähivälismaalt, Euroopast ja mõningaid ka Eestis toodetud toiduaineid aitasime Sis kaubandusse viia. Et seal me kuritegevusega puutusime kokku minimaalselt, ausalt öeldes, et peab ikkagi Eesti riigi tunnustuseks väga palju ütlema, et väga kiiresti hakati kuritegevusega tegelema ja see tõesti meie silme all juuriti ikkagi noh, ma ei tea, vähem kui 10 aastaga välja, et sa räägid siis 90.-te algusest ja ütleme jah, minu enda isiklik, eks ole. Eraettevõtlusalgasid 93., see on ka 90.-te algus, aga ütleme, esimesse eraärisse tööle palgalisele läksin 92. seal puutusin ka väga värvikate inimestega kokku. Aga ausalt öeldes kuritegevusega mitte nii väga. Võib-olla ma ei taha ka halbu asju mäletada, ma ei tea, aga väga ei olnud. Raivo. No mina olen ka selline inimene, et ma sellise seltskonnaga ei ole kunagi läbi läbi nuud ja oma töös ja tegemistes nii väga kokku ei puutunud siis otsese äri tegemise näol küll aga, aga 92. aastal, kui ma tulin teerulli pealt, kuhu riikmid suunas tööle värske teedeinsener teerulli pealt ära ja asusin tööle neste järve bensiinijaama, mis oli esimene, selline läänelik koht, et meil meil siin Eestis ja Tallinnas siis see oli tõesti selline rahvaste paabel või kogunemise koht, kus nägid kõik ka ära. Selles mõttes oli see väga hea kogemus muidugi eluks, sa nägid, missugused inimesed seal käivad. Siis sa nägid selliseid inimesi, kellest lehed igatahes kirjutasid, kuidas nad riides olid, mida nad ussid ka nägi selle kuritegevuse poole ära, et toosama kalašnikovidega vennikest mahalöömine või mahalaskmine seal parklas olin mina tollel päeval ka tööl, nii et käisid mõned laksud ja keegi ei saanud aru, mis juhtus. Või siis või siis needsamad metalliärimehed, kes väga kiiret raha tollel ajal teenisid, käisid, et nendel kontorit ei olnud siis Est järve bensiinijaama kohvik oli nende kontole ja siis nad seal istusid ja pidasid nõu ja siis tulid, võtsid taskust 500 krooniste pakkija ja ladusid seda leti peale ossidy vas träni, eks kokku. Et, et see erinevad rahvaklassid, inimeste klassid segunesid seal kokku ja, ja see oli väga hea võimalus näha siis kogu ühiskonna peegelpilt. No näiteks kui inimene tuli tavaliselt oma väikse vana Žiguliga sinna tankima, läheks 95 tankuri juurde, bensiin maksis üks kroon liiter, tankis selle ära, oli õnnelik, et sai paagi täis. Värskelt ühisfirma eestlasest juht sõitis oma uue Volvo 740-ga ette, aga mitte 93. tankuri juurde, vaid sõitis 95 e tankuri juurde. Mis siis oli ainuke koht tollel ajal, kus seda müüdi ja selle hind oli üheksa krooni 30 senti. Ja siis ta paneb oma ilusa kuldse kaardikese lauale täis paagiga läks, nii et, et selline selline läbilõige oli muidugi ka igasuguseid muid inimesi, aga, aga oli hea kogemus ja, ja andis väga palju edasiseks eluks ka tegelikult selliseid tutvuseid, niimodi SAS'is tollel ajal käis, niiet. Aga kas see on siis puhas müüt, et kõik need tollased noored, pool pätid, ärikad, nemad on nüüd tänapäeval nagu ilusates viisakatest triiksärkides ja lõhnavad hästi ja juhivad ettevõtteid, mis on väga suured ja korralikud ja lihtsalt nendest asjadest enam ei räägita, et kas see müüt See ei ole müüt, kindlasti osa nendest on, ma ei kahtlegi selles ja mina isegi tunnen osasid selliseid inimesi, kes alustasid päris hallides tsoonides oma tegevusega, aga tollel ajal olidki kõik tsoonid tegelikult väga hallideks. Nii et olgem ausad, kuid teistpidi ma julgen öelda, et suurem osa nendest, kes käisid seal oma 500 kroonist pakkidega siis noh, üks osa nendest on ära tapetud, eks teine osa on ennast põhja joonud ja kolmas osa on siis tavaliselt, et nii-öelda inimesed, töötajad tänapäeval, kes kuidagi püüavad omal eluvaimu sees hoida, nii et sealt nagu ma alguses ütlesin, siis igal inimesel jagunesid oma edasise teede erinevaid radu pidi ja ja paljugi olenes õnnest ja paljugi olenes sinu mõistusest ja teadmistest ja haridusest, eks. Et igale poole jätkus sealt inimesi. Tänapäevaks. Ma võiks mõelda ka tänapäeva peale korraks, et jah, üheksakümnendatel kaost kui sellist, nii positiivsed kui negatiivsed kaost oli oluliselt rohkem. Aga pätid pole kuskile kadunud, eks ole, kui palju meil on poliitikuid praegu kohtus käimas ärimehi, ettevõtteid, et nad on viisakamad ja jah, et kellelgi ei lööda nina veriseks otseselt, et kõik on kuidagi rafineeritum, peenem euroopalikum võib-olla isegi et inimene on ikka selline, nagu ta on, et meie ümber ei ole enam nii palju kaost, aga neid võimalusi pätti teha ja ma arvan, need ei kao mitte kunagi mitte kusagile, need jäävad ka kõige paremini administreeritud ühiskonnas. Seda kindlasti, aga millal õigupoolest need nii-öelda kaootilised või metsikud üheksakümnendad läbi said, sa, Armin enne ütlesid, et Eesti riik sai sellisest suurest kuritegevusest vähem kui kümnendiga jagu, nii et kuhu sa piiri tõmbaksid, millal hakkas äri minema? Igavaks? No mõtle niimoodi, siia tulles mõtlesin, et kuidagi meie äri, eks ole, Ma iseloomustab ka, see oli hulgiäri selline lihtne ja sirgjooneline. Ja see oli meie kui ettevõtjate jaoks ikkagi üks seitse-kaheksa aastat selline igapäevane ränk töö, et ei läinud alati hästi, oli paremaid aegu, oli halvemaid aegu. Me käisime iga päev tööl, vahest naine mulle meelde tuletanud. Hetk laupäeval käisite ka vahest tööle, tegite koosolekuid ja nii edasi, et tööd oli kõvasti. Ja siis samal ajal oli ka selliseid kaootilise ahvatlusi kõrval, mida tänapäeval enam väga ei ole. Ma mäletan, mul tuli meelde, et 90.-te alguses liikusid meredel ringi sellised müstilised suhkrulaevad. Kus oli, ma ei tea, tuhandeid tonni suhkrut peal ja nende kohta liikusid faksid umbes samamoodi nagu mingisuguse. Ma ei tea, väärismetalli kohta, liikusid siin faksid ringi ja kõike, ostsid ja müüsid neid. Neid suhkru laevasid või vähemalt proovisid teha ja see oli selline ahvatlus, eks ole, kui üks selline tehing õnnestuks, siis sul on, ma ei tea, hulgifirma kahe aasta kasum nagu niimoodi käes. Ja eks me siis proovisime ka kuidagi laveerida nende vahel, sa oled noormees, saab 30, eks ole. Keegi tuleb, faks näpus, ütleb, et kuule, teeme nüüd niimoodi niimoodi, niimoodi, me saame kõik väga kiiresti, väga palju raha. Et sellised ahvatlused olid, mõni aasta hiljem läks Eestis börsi lahti. Seal hakkas selline ralli pihta, et eks ole. Mõne mõne aastaga olid ärksamad taksojuhid miljonärid, aga meie ikkagi oma hulgikaubandusega, eks seal võib olla, teenime samal ajal näiteks miinust, isegi jälle on see ahvatlus, et võtaks ikkagi oma firmast ka mõned miljonid välja ja siis prooviks ka seda nii-öelda lotomängu mängida. Ja me hoidsime ikkagi mitu aastat ennast tagasi ja siis, kui me otsustasime väljavõte raha sinna panna, siis me kohe nagu kõrbe sinna, see on täpselt nagu siin raamatus kirjutatud ka, et me nagu nemad vist ei kõlvanud, aga meie kõrbesime. Et kuidagi elu on õnneks nagu õpetanud ka, et ära Nende, suhkrulaevade ja börside mängude peale ütleme liiga palju looda. Aga seda Armin Kõomägi, kui sa ütled, et te olite kahekümnendates aastates, et kas see oli paratamatu, et need inimesed, kes siis hakkasid ettevõtlusega selles uues Eestis tegelema olid just nimelt mingid uue põlvkonna inimesed. Seal on ilmselt väga erinevaid lugusid võimalik rääkida, sellepärast et Need, kes siis üheksakümnendatel nii-öelda aktiivselt minema said, need võisid olla nii 20 aastased, 30 kui ka 40 aastased, et ju seal oli ikkagi vanemaid pintsak lipslasi ka, kes nagu vanu, nii-öelda kolhoosijuhte, kes panid ka päris edukalt minema uuest tordist. Aga, ja ma ei tea, minu endaga käis kuidagi niimoodi, et mina sattusin õigete partnerite otsa. Et siis kui hakkas Eestis selline kuidagi vabanemine, istusin mina Vene sõjaväes ja ega ma sellest nagu väga palju ise aru ei saanud, et on võimalik hõlma all, ma ei tea, viina Soome müüa, siis sealt mingit head kaupa vastu tuua. Aga need partnerid, kellega mina kokku sain, siis nemad juba kuidagi jah, said aru, et trump majanduskohe tuleb, et kohe läheb äri täiesti teistsuguseks ja kogu nagu elu. Ja siis noh, võib isegi öelda, et ma ühinesin nendega ja siis õppisin selle maailma vaatama, et siis ka nagu ära ja see tundus vähemalt lõbusam, kui isa pakutud töökoht kuskil Tallinna piimakombinaadis seal torusid seadistada, nii et ma ei tea, ma sattusin sinna, siis. Ma. Pööraks kui vaadata asja nagu humoorikamalt või, või ajastupõhiselt, siis, siis tänapäeval on meil tark mees taskus on kogu aeg taskus nutitelefoni näol ja, ja kui sa enne rääkisid siin faktidest ja, ja börsist ja ja kui me lisame sinna internetti, siis selliseid asju tegelikult tol ajal ei olnud. Ja mulle meenub üks selline tore juhus, kui ma oma esimese suurema äritehingu tegin. Lugesin ajakirjast Horisont, et uudiseid, mis on maailmas huvitavat välja mõeldud ja Inglismaal olla välja mõeldud üks hästi tõhus auto erandamis, vastane seade, mehhaaniline mis ühtepidi pannakse käsipiduri otse teistpidi, lukustab ta käigukangi. Ja, ja mulle tundus, see ei ole lahe, et äkki võiks seda tuua, et tollel ajal oli ju see väga aktiivne teema, et autosid läks iga päev nagu vasakule, nii et jagus. Aga küsimus oli selles, et kuidas ma saaksin ühendust Inglismaaga. See oli 92. Paremates ja suuremates firmades olid juba faksiaparaadid, aga faksi saatmine oli väga kallis, eriti välismaale. Ja kuna seal horisondi ajakirjas oli toodud ära selle ettevõtte faksi number ja nimi siis ma trükkisin, ma olin veel müüjana töölisel Nestesse, trükkisin Neste esimest personaalarvutit, jaa, nõelprinterit kasutades vigases inglise keeles ühe kirjakese valimismille ma siis öösel salaja, kasutades neste faksi, saatsin ära Inglismaale. Hiljem tuligi välja, küsiti, et kuule, et mis selline arvemeid, mis, kes, eks. Näe imet, Inglismaalt saadeti lõpuks sinnasamma faks mulle ka vastu ja, ja tollel ajal läks äritehing väga edukalt käima ja tõi hiljem päris häid kasumeid, aga faksid kus meie peamine Google'i oli, tollel ajal oli Eesti nõukogude entsüklopeedia ja kõik muud teatmekirjandusteosed ja kui sa tahtsid midagi uurida või, või teada saada piditsa raamatuga kokku minema, eks tellima omale kuskilt arhiivist mingi raamatu või, või leidma selle üles, et saada infot. Hea näide, börs, mis sa rääkisid, 95. vist avati börs Tallinnas ja mina olin kohe algusest peale juba juba seda tunnet, et ma tahan sinna raha mahutada. Olin ennast kirjandusega viinud kurssi totu kuul oli väga hea nii-öelda algtõdede raamat, mis andis börsist esimese maitseline aja läks ja kuidas käis perse tollel ajal päris käis siis niimoodi, et et iga hommikul oli äripäeva ajalehes siis kirjutatud, palju maksab Saku Õlletehase ja Rakvere lihakombinaadi aktsiahindeks. Mingit online infot ei olnud, eks kindu teatavasti börsil kogu aeg muutub, eks, ja siis vaatad sinna, hind on selline. Nii, nüüd kuidas saada neid aktsiaid, sa läksid panka ilusti, ütles tellerile tere, alanostardijad. Teller ütles, et ahah, okei, ma pean kuhugile helistama, küsima, et kuidas see käib, aga ma ise ka täpselt ei tea. Helistab, saame korda, et sul on vaja väärtpaberikonto avada. No saime väärtpaberikonto umbes nädalaga avatud siis uuesti panka, et nüüd ma tahaksin osta Rakvere lihakombinaadi aktsiad. Kui palju selle hind on? Ma täpselt ei tea, aga ma pean helistama küsima ja siis ta helistab ja küsib siis ütleb, et praegu on hind selline, palju sa soovid, ma soovin nii palju. Nii, teine maksekorraldused, aktsialiikumised ja ei näe veel mõned päevad hiljem ja aktsiad olidki kuskil sul arvel, ehk siis seda ei olnudki internetis näha, aga paberi peal väljuvatele oma konto oleks. Nii et, et sellise tehnika, areng ja, ja kõik see muu seadis täpselt samamoodi need käitumismallid või mustrid ette. Tänapäeval taas aktsiat osta soovitud nupule Solokia ostetud, eks. Nii et, et väga-väga huvitavad ajad ja eriti pärast seda, kui veel internet siis tuli, Eestis jõudis internet massidesse, umbes selline 96, mitte massidesse, aga hakkas levima juba kodudes, eks, ja ja, ja mina juba 97. aastal avasin omal Ameerikas esimese konto, et kaubelda ka seal börsil ja täpselt samamoodi oli väga raske seda raha sinna saata pidi kuhugile minema, täitma mingi Aktsiakorraldusi käsitsi kirjutama alla. Nii et tänapäeval on need asjad. Ka mina olin väga skeptiline interneti suhteliselt, milleks meile seda nagu ikkagi vaja on meil ettevõttes nagu partnerite seas oli üks selline edumeelne, kes kõike uut alati katsetuse proovis ja siis tema kajastada jura leidub ikkagi Interneti ühendus, tuleb teha, tuleb võib-olla isegi kodulehekülg teha. Ja siis ta ikka ütles, et me peame hakkame üksteisele ka meile saatma. Sest nii ehmunud, et kuidagi, et mis mõttes, et siin istume siin üle laua haka veel meile kellelegi saatma. Et nagu jah, sealt nagu tuli välja, aga minu selline väike tagurlik olemas. Aga eks harjusid ära. Kuidas siis tagantjärele tundub, et mis on võrreldes 90.-tega tänapäeval kõige rohkem muutunud, kas ongi see tehnoloogiline ja kommunikatsioonirevolutsioon või on see rohkem ikka see, mis meie peadesse meie arusaamades toimunud on? Tehnoloogilise kommunikatsiooni vastu, nagu see on nagu fakt, eks ole, siin ei ole, ma arvan, midagi arutadagi. Aga ma ikkagi kahtlustan, et meie peades on väga palju muutunud. Ja ma julgen seda väita, tuginedes minu suhteliselt arvukatele kohtumistele kooli lastega, kuidas Nemad mõtlevad ma alati, nagu kui me räägime just nagu ettevõtlusest, mitte kirjandusest, siis ma alati uurin ka, tõstke palun käed, kes teist tahab nagu ettevõtjaks saada ja see protsent on nagu imeväike alati. Ja ma olen päris kindel, et Ettevõtlike inimeste hulk tol ajal võis olla nagu suurem, just seesama, nii suur avatud uks, eks ole, paljud tahtsid sealt uksest läbi minna. Nüüd see uks, mis see soov oli rikkaks saada, ma arvan, et see oli üks soov ainult. Ja teine soov oli see ennast teostada kuidagi nii-öelda riigiväliselt, kus olid nõukogude liidus elanud, eks ole, siis kõik oli seotud kuidagi riigiga, välja arvatud mõned üksikud kooperatiivid. Ja nüüd on sul äkki nagu vabadus, ma ei tea teha seda, mida sa tahad, sa ei pea üldse äri olema, sa võid teha oma erateatrit, eks ole, see, mis ei ole nagu otseselt äri või midagi nagu sellist. Sest ma arvan, et täna on jälle noore inimese ees on suur keeruline kompleksne struktuur ja kas ta seal mõnda auku näeb? Enamus ei näe, et enamus lihtsalt vaatab, et see masinavärk, kus ma pean elama oma 70 80 kuni 100 aastat, eks ole. Ja see on ka kõik. Et see on minu arust nagu hästi suur muutus, mida mina tajun. No see statistika või teadusuuringud väidavad, et selline eraettevõtja geen on umbes selline 15 kuni 20 protsenti tee elanikkonnast inimest tundub mulla uskunud ja uskumatult suureks. Ja kui me vaatame välismaal, siis need numbrid põhinevad ka uuringud ja tõesti seal see niimoodi noh, olenevalt jälle riigi Street, aga keskmiselt on. Kui me vaatame Eestit, siis on Eestis praegusel hetkel eraettevõtjate osakaal umbes selline seitse, maksimaalselt 10 protsenti ja, ja see näitabki Armini sedasama tõdemust, et tegelikult noored ei julge hakata tänapäeval ettevõtjaks, sellepärast et see nõuab väga suurt riski ja, ja see nõuab väga suurt pingutust, eriti noot nagu sellist mõttejõupingutus, Dusteks, mis tänapäeva Youtube'i ajastul on nagu väga raske tekitada ühel noorel inimesel, eks, kes päevast päeva seda vahib tundide kaupa, eks see ongi see ja teine pool, kui me paneme juurde riigi ja tema poliitika, eks kes nagu laias laastus proovib teha ettevõtjatest nagu veidikene pätte ja veidikene kaabakaid, eks siis siis ka see pool nagu ei kutsu kuidagi sind sinna minema ja, ja lõpuks siis lähevadki need, kes, kellel on kogu aeg mingi orav kuskil tortimas ja ja nad tunnevad, et nad vajavad oma teostusse, nad lähevad ümber kivide, nii nagu jõgi läheb ümber kivi ja lõpuks jõuavad kogu kuhugile välja. Et, et ülejäänud inimesed, need, kes võiks olla potentsiaalsed ettevõtjad, siis nemad rahulikult teevad oma palgatööd ja on sellega rahul, eks, et nad ei kippu ega kiirusta kuhugile. Ja osa nendest saab ka hiljem ettevõtjateks, aga nad saavad ettevõtjateks tänu sellele, et miski väline surve sunnib neid, seda näiteks teevad oma töö ja siis siis ta peab midagi tegema. Ja kui tal on see nii-öelda geen või tunne sees, et ta suudab, siis ta hakkab tegema, aga muidu ta ei hakkaks seda tegema, eks. Nii et kahjuks see selline vahe on ja tõesti, tollel ajal siis oli see protsent ilmselt ka suurem kui 20 protsenti, eks, kes kõik proovisid midagi teha ja, ja osad siis läksid sealt uksest läbi, aasad takerdusid, eks. Aga Raivo Heinja, Armin Kõomägi, kuidas teil selle eneseteostusega praegu on? Mul on jäänud selline mulje teie tegemisi vaadates, et teid paistab, huvitav, et kõik muu kui ettevõtluset. Raivo, teie vaatate taevasse ja teid huvitab fotograafia. Armin kirjutab raamatuid. Kas äri on muutunud nii igavaks või, või on kõik tõesti nii ilusti juba toimimas, et see ei nõua enam nii palju aega nagu vanasti? Pigem see teine, et noh ma ettevõtlusse sisenedes seda endale kuidagi eesmärgiks ei sättinud, aga, aga kui ma praegu noorte inimestega räägin, siis ma pakun teile välja, et miks saada ettevõtjaks üks põhjusi võiks olla see see isiklik vabadus, mida sa sealt saad. Kas sa saad raha nii palju või naa palju, see ei ole nagunii tähtis, sest et väga erinevate raha ütleme, kogustega on võimalik rahuldavalt hästi ära elada. Aga mina naudin just seda, et mul on palju aega ja ma saan seda aega üsna niimoodi vabalt planeerida. Ettevõtlusendiselt pakub huvi, pakub väljakutseid. Aga ma kuidagi klammerdub sinna, sest et elu on nii palju midagi muud kui, kui ettevõtlus ja ja noh, jah, kuidagi viimasel ajal läinud nagu looduses, niimoodi ma isegi ei keera ettevõtlusele selga, vaid pigem see kui nii ilusti üldse kõlbab enda kohta öelda, kas inimesena kuidagi täiustab sind, teeb sind tasakaalukamaks, et, et sa ei näe ainult äri, sa ei näe ainult aktsiaseltsi seina ainult inimtegevust, et sa näed muud tegevust ja kui sa näed inimtegevus, siis sa näed ka selle varju külge, et sa saad ka nagu selle peale mõelda. Et see käib sellise nagu isikliku eneseharimise juurde see nii kirjutamine, lugemine, loodusega tegelemine ja nii edasi. Kui mult küsitakse aeg-ajalt, et mis on minu praegune missioon elus, siis ma olen lõpuks selle natukene leidnud endale, kui ma jätan oma isikliku elu välja, siis, siis selleks on noorteharituus ja hari, tuus ja, ja kõigega, mis sellega on seotud. Propageerimine ja Armin puudutas just sedasama teemat, mis on minu lemmik, mida ma käin samamoodi koolides lastele rääkimas ja see on seesama majanduslik vabadus, ehk siis mis on meie kõige kallim vara? Meie kõige kallim vara asub sünni ja surma vahel ehk siis meie elu on meie, meie aeg on meie kõige kallim vara. Ja nüüd on küsimus, et kui palju me tahame oma isiklikku kõige kallimat väärtuslikumat aega kulutada kellegi teise heaks või teha midagi sellist, mis mulle ei meeldi, mida ma ei taha teha, eks ja et sellest sellest nagunii-öelda välja tulla, siis sa peadki saama majanduslikult vabaks ja see tõesti ei tähenda, et sul peab olema väga suured miljonid selja taga vaid see oleneb sinu kuludest ja sinu passiivsetest tuludest. Kui, kui sinu passiivsed tulud on, et suured, et nad katavad sinu kulud ära, siis põhimõtteliselt oledki seal majanduslikult vaba ja sinna jõuda, pead sa väga aktiivselt tegema investeerimisega, eks, mis hakkab sulle tekitama hiljem passiivset tulu? Ühel hetkel jõuad sa selle punktini ja kui sul see punkt on ära läinud, siis sa võidki teha seda, mis sa tahad. Ja ma olen Arminiga täitsa nõus. Ta ei ole lahenenud teha kõike muud kui, kui käia iga päev tööl ja, ja, ja vaadata ja mõelda, et kust seda raha jälle juurde pigistada ja ja äkki teeme midagi uut jälle ja mis ei tähenda, et me mõlemad ei panustaks Eesti majandusse sellise tegevusega, sellepärast et meie investeeringud pakuvad tööd sadadele ja sadadele inimestele makstakse väga palju makse ja toimuvad ka muud arengud, nii et me panustame täpselt samamoodi ühiskonda, aga me panustame natukene passiivsemalt, et me, me võime võime tegeleda ka sellega, millega me parajasti tahame või heaks arvame. Et olgu see näiteks lõunauinak või helikopteriga sõitva laeva pildistamine, eks. Aga üheksakümnendatel tundus, et täitsa lahe on ka see, kui ka laupäeviti tööl käia, siis tundus see kuidagi äge. See ei olnud. See oli vastik, aga see oli niisugune nagu vajadus. Mõtlesin, et meie see äri käis üles-alla. Oli paremaid aastaid oli väga raskeid aegu ka ja siis teed täpselt nii palju, kui vaja. Iga ettevõtja ja palgatöötaja erinevus seisneb selles, et palgatöötaja on üheksast viieni tööl ja pärast seda ta teoreetiliselt või enamus palgatöötajad oma töö peale ei pruugi mõelda ja nad ei pea mõtlema. Ettevõtja peab seda tegema 24 tundi, eks ja, ja just nendel samadel segastel aegadel oligi täpselt niimoodi, et sa olid kogu aeg seda tegemas ja kahjuks kindlasti lõhkusse paljusid peresid ja, ja asjad ei olnudki nii ilusad, kui väljapoolt paistis, aga aga see on tegelikult ka tänapäeval. Nii, kui sa ikkagi oled ettevõtet ja ja igapäevaselt aktiivselt tegeleda oma ettevõtete arendamisega oma tööga, siis sa pead sellele ka kogu aeg mõtlema. Nii et see ei ole lahe, et sa laupäeval pead seda tegema veel vähem pühapäeval, eks. Et pühapäeva õhtul, kui hakkab magama minema, siis oled juba stressis, eks. Ma jäin just mõtlema, Raivo Hein selle passiivse tulu peale ja mõtlesin, et huvitav, kui suur on see protsent meie kuulajatest, kellel on passiivseid, tulusid, aga aga noh, ega seda ei saagi teada. Ja aga see, vot see ongi see probleem, et meil ei ole mitte kunagi seda õpetatud, eks ja meie vanemad ei ole õpetanud meile seda ja meie õpetajad üle õpetanud ja mispärast sellepärast et neid ei ole keegi õpetanud. Me elasime teisel aastal, eks, kui oli plaanimajandus Eks lisaks oleks vaja ka põlvkondi, kes siis saavad ka mingisugust nagu vara järgnevatele edasi anda. Ehk siis rasvakiht, mille pealt tõesti saab passiivset tulu hakata, teenima peab nagu kasvama, see ei tule niimoodi, et ma ei tea, minu isa oli 10 aastat edukas ja nüüd me kõik elame sellest, eks ole. Et vaba maailm on ju aastasadu andnud edasi mingisuguseid väärtusi, ükskõik kinnisvara, millele laenude ära makstud või mingisuguse oma näol või mingid muud investeeringud, et seal on see passiivne tulu kuidagi arusaadavam, aga, aga põhimõtteliselt Raivo räägib nagu õiget juttu, et kas või selles kontekstis, et noh, kui meie ükskord vanaks saame või veel hullem meie lapsed, et milline on pensionisüsteem siis, et kas saab selle peale nagu üles ehitada oma nii-öelda majandusliku hakkamasaamise mudeli, et võib-olla ei saa, et äkki tuleb hakata täna juba. Kõrvale jah, passiivne tulu on selles mõttes see tulu, mis tuleb sul sõltumata sinu igapäevasest tegevusest ja nendeks on tavaliselt näiteks aktsiate dividendid või kapitaliga kasv, kui sa ostad odavalt aktsiaid, müüd kallimalt või siis võlakirjade intressid või siis sinu mingi vanaema korter, vanaema on surnud, aga sa oled selle välja üürinud ja saad sealt passiivsed tulu ja loomulikult ka ettevõtlus, kui sa ise lood seda tulu endale, nii et, et need on need, need passiivse tuluvõimalused ja, ja see ongi kõige otsesemalt seesama teema, mida võetakse kokku sõnaga investor ja see tekitab inimeste seas segadust, selleks et see on väga imelik sõna ja kõik kardavad seda, eks. Nii et, et Armini nii-öelda põlvkondade kaupa edasiandmist selle kohta muidu on väga huvitav. Huvitav vanasõna hiinlastel et riisipõllult riisipõllule kolme põlvkonna jooksul, see tähendab, et esimene põlvkond alustab riisipõllult, kasvatab ennast üles, sureb ära, annab oma vara teisele põlvkonnale, kes seda vaikselt kuidagimoodi suudab hoida, aga hakkab juba langema. Kolmas põlvkond laseb selle kõik minema. Nii et haridus ja teadmised oleksin selle juures väga tähtis, aga ilmselt vanasõna on targem kui, kui meie lühiajaline mälu, eks. Just eile lõpetasin raamatu pealkirjaga mull tsivilisatsioonide häving. Seal väga hästi nagu võtab kokku just selle riisipõllunäit, et me liiga lihtsalt suhtume nagu mulda, et seal mingi mustus, mille sees kõik kasvab, eks ole, seda mulda kaob iga aasta maa pealt ära ja suid, kes seda mulda vajavad, tuleb kogu aeg nagu juurde. Ja teatud mõttes on selline nimetada seda paremat sõna praegu ei leia rikkusega täpselt sama asi, et selle eest peab hoolitsema ja kui, kui su, Ma ei tea vanavanematel, eks ole, on õnnestunud midagi teenida, siis sinu eesmärk võiks olla vähemalt, et kui sa ei ole ka ettevõtja, kõik ei saa ettevõtjad, kes on loomulik sul peaks olema nii palju nagu teadmisi, haridust, et ikkagi nagu hoida seda sinust ei pea tulema vabrik, kant, eks ole, aga aga ära laristada seda nagu ka maha. Et et niimoodi me peaksime suhtuma kõik kogu ressurssi, mis meil nagu üldse on. On üks küsimus, mida ma olen mõelnud, et kui on olemas meil eesti kirjandus ja eesti teater, et kas on olemas ka selline Eesti äri, mis on just nimelt Eestile omane või spetsiifiline või on see äri või ettevõtlusselline asi, mis on kuidagi globaalne, nagu nagu sa selles oma raamatus Armin Kõomägi hea firma nagu kirjutasid, et tänapäeval globaliseerumine, standardiseeritud kõik ma just Mingi eelmine aasta vist jõudsin selleni, et et meil tegelikult mingi selline ärinišš on täitsa olemas, mis eestlastele hästi sobib. Aga minu arust see on selline robootika mehhatroonika noh ütleme hea näide on näiteks, võib-olla olete tähele pannud, just käisid sümbool mardiasepresidendid Eestis, Viljandis, ettevõtte Cleveron juures, kes teeb neile pakiautomaate ja siukseid nagu pakki edastuse eest. See on siis selline seadeldis, kus sees on mehaanika, mis töötab nagu väike robot sees. Seal on tarkvarasidelahendus, eks ole, et sa saad SMS-i, lähed sinna niimoodi kuidagi mulle tundub, et vot see ongi selline valdkond, kus eestlane ja eesti kultuur hästi sobib maailmas suuri asju tegema. Vuravad ka mingisugused need väikesed pakiautomaadid, mis on siin välja mõeldud ja tõenäoliselt leiab nagu näiteid veel. Et me saame väikesel turul mingisuguse asja ära testida. Ja siis ühel hetkel võib juhtuda, et kogu maailm ajab seda kogu arenenud maailm. Nii et see võiks olla täiesti meie nišš. Toivo Hein. No kui me sellist teemat arutleme, siis me ilmselt otsime, vanasti oli see Eesti Nokia Nokia on nüüd ammu juba ära kukkunud ja enam ei ole Nokia. Et otsida ja välja mõelda, mis meie Nokia siis peaks olema siis siis farmini mõttekäik on väga sümpaatne. Mina jällegi teistpidi arvan et noh, me oleme üks osa suurest maailmast ja, ja kuna meil naftat ei ole ja põlevkivi ajame me ahju, siis ilmselt meil ei ole seda nii-öelda otsest ressurssi, millega, millega nagunii-öelda laialt riigina välja tulla ja öelda, et nemad on maailmas ainuke riik, kes teevad seda asja või müüvad seda asja vaid vaid pigem noh, nagu öeldakse, et rahal ei ole rahvust, siis äril teoreetiliselt ka ei ole rahvusteks, et et üks inimene teeb pagaritöökoda ja teine peab juuksurisalongi ja kolmas mõtleb välja roboteid, et ma ei tea, me lähme vist teemast väga palju kõrvale, kui me mõtleme sedasama see, et robotid tulevad ja võtavad inimeste töö ära ja siis on vaja vaadata kõigepealt su pensioniplaani, kuidas hakkab kujunema, ja teiseks need kõik inimesed, kes töötuks jäävad tänu sellele, eks, et kust nemad tööd leiavad ja, ja sealt tuleb see üles vana teema, kodanikupalk, eks. Et kuidas seda leida ja kuidas võiks töödata ja kas ta üldse saaks töödata nii, et see töötab ühes riigis maailmas, muide ühes piirkonnas ühes riigis on Alaska, kes siis oma väga rikkalikud maavarad maavarade müügist ja ekspordist pannakse raha fondidesse, mille intresside arvelt siis makstakse ja laska elanik teatud kindlat sissetulekut, et Euroopas on kõige lähem näide selleks Norraga, Norra ei maksa seda raha oma rahvale otse välja, vaid investeerib seda siis nagu riigi hüvanguks. Nad müüvad naftat, panevad selle raha fondi, ostavad hunniku aktsiaid, teenivad seal igavesti suurelt jaolt intresse iga norra elanikkond praktiliselt miljonär. Tänu sellele fondile, aga nad seda miljonit otsa maa käes ei näe või selle kasvikuid. Nii et et Eesti puhul võiks äkki olla selline mõte, mis on meie peamine maavara, põlevkivi fosforiit, eks inimeste hulk nutku tõuseb, väetiseid vahetaks aina rohkem, eks. Ja, ja Eesti mets. Nii et mis võiks olla sellised varad, kuidas Eesti võiks äkki sellesse rongi kaasa hüpata ja, ja natukene oma elanikega kindlustada, et uuring näitab ka seda, et need, kes seda palka saavad, muide ei ole mitte vähem aktiivsed, et nad ei jää istuma koju, eks tegutsevad ikka inimesed elasid. Et tõmmata paralleele neid 90.-tega, siis me võitlesime kõvasti fosforiidi vastu. Ja kahjuks ma arvan, et Eesti puhul see kodanikupalk sellise skeemiga käima ei saa minna tänapäeval sellepärast, et me näeme, kuidas need puudevalmistajad istuvad seal ja ei lase kedagi paju pajupuu kõrvale, eks. Ja, ja toimub mingi väga sürrealistlik tegevusetuse. Armin peaksid selle kohta mingi laheda raamatu välja. Aga kas see tegelikult, et seda paju kallistatakse, ei näita ka seda, et aeg 90.-test tänapäev on niivõrd palju muutunud, et meie elu ongi palju paremaks läinud, et meil ongi võimalus mingi paju ümber käia ja seda kaitsta. Aga see on, see on ju tegelikult me ta noh, normaalne või ütleme, haritud inimene saab aru, eks, et see on tähelepanu otsimine, eks. Meil on Raadil nagu miljon tonni vanu kumme, eks, mis reostavad keskkonda, kus on puude valmistada, et miks nad ei käi seal, kui võeti maha suurallees all Paldiski maantee, läks, kus nad siis olid. Aga nüüd on võimalus saada tähelepanu ja läbi selle siis endale kuidagi mingit lühiajalist feimi. Ja, ja see on see jumist, inimeste edasiajav, et ta tahab feimi saada. Et seal ei ole mitte midagi seotud looduskaitsega, mis on väga tähtis muideks. Meie vestlus on täna kujunenud palju fundamentaalsem aktsia teoreetilisemaks, kui ma ootasin, aga ma arvan, et ka raadiokuulajad saavad aru, et see siiski räägib meile päris palju 90.-test, nimelt sellest, kui kaugele me oleme 90.-test jõudnud. Kuna meie saateaeg hakkab tasapisi otsa saama, siis ma küsingi mõlemalt külaliselt Armin Kõomägi ja Raivo heinad seda, et kui te nüüd tagasi vaatate katsete kuidagi kokku võtta mõnda sõnasse mõnda lausesse, mida 90.-te eile andsid, mis nad nii-öelda eluteele kaasa andsid, mis see siis olla võiks? Ma arvan, et minule andsid just Selle arusaamise, et elus on ühel pool nagu raske töö ja selle kõrval on alati ahvatlused ja et kuidas siis karastada nende ahvatluste ja raske töö vahel. Ja ma kindlasti annan seda ka samamoodi nagu noortele, rääkides edasi, et et ei oleks vaja karta nagu rasket tööd mingi hetk ja et ahvatlusi muidugi on ja tuleb. Aga ainult nende peale ehitada üles oma sellist noh, elu ja edu, võib-olla on riskantne. See on nagu üks asi, mis, mis, mis mina, nagu ma arvan, õppisin 90.-test, et kui me oleks mõne ahvatusega nagu allavett läinud, ma arvan, sest ei olekski mind siia saatesse kutsunud ja olekski kõik, eks ole. Seal oleksite õelalt võib-olla, kes teab üheks põhja joonud igasuguseid. Variant on tegelikult laual. Raivo Hein, see, et ahvatluste teema on väga-väga kihvt teema, kui me siin enne just rääkisime ka Ta võtjaks olemisest ja, või siis mitteolemisest siis ahvatlus on üks märksõna, mis suudab eristada inimesi selliselt, kellest võiks saada potentsiaalne ettevõtja või kes on ettevõtja. Ja see teadmine ja tarkus, muide tuli sealt samadest 90.-test avada tuli niimoodi, et sa ei teadvustanud endale nüüd tagantjärgi sa näed seda, eks, seesama hea näide. Lastele pannakse üks kook, et öeldakse, et et kui sa ootad pool tundi, siis sa saad ühe kuhugi juurde, aga sa võid seda ka sööma hakata, siis on Facebooki, ei saa. Ja nüüd üks osa lastest, kes nutab ja kes närib küüsi ja ootab, nii et ja saate ise kuhugi veel, eks, ja siis küsib, et aga kui ma nüüd kahte ära ei söö, kas ma saan pelgaks juurde, eks kuigi samas teine osa ja suurem osa lastest ei pea sellele vastu ja nad hakkavad, annavad ahvatlustele järgi ja, ja see kook läheb ja rohkem neil kooki ei ole, nii et et selle võid sa tõmmata ka tänapäeval igale nii-öelda ettevõtjale sellise näite peale, et, et ettevõtja ei ole mitte see, kes suudab väga palju raha kulutada, vaid see, kes teeb optimaalselt. Kulusid, eks täna rääkisime siis ärist üheksakümnendatel ja meil olid stuudios külas Raivo Hein ja Armin Kõomägi. Me oleme saatejuhid Peeter Helme ja Urmas Vadi ja kohtumiseni järgmisel korral. Üheksakümnendad.