Üheksakümnendad. Üheksakümnendad olid Eesti jaoks suurte muutuste aeg. Maailm keeras meie jaoks ette justkui uue külje, justkui Ruubiku kuubik. Paljud olid seda aega väga oodanud, aga paljud jäidki vana nõukogude aega taga igatsema. Kindlalt võib väita, et 90.-te kõige glamuursemate nähtuste hulka kuulub reklaam mida ei vaadeldud mitte niivõrd äri, kuivõrd suisa kunstiliigina. Ja sellepärast me olemegi stuudiosse kutsunud reklaamist üheksakümnendatel rääkima kaks reklaami tegijat. Tervist Asko Künnapi, Aare Marek Reinas tere, tere. Ja saatejuhid on Peeter Helme, tere ja Urmas Vadi. Kui mainida sõna 90.-te Eestis, siis mis teile kõigepealt ette lööd? Marek Reinaas. Üheksakümnendad jäid ju minu elukese kõige magusamas aega, ehk siis nii-öelda minu kahekümnendad ja Eesti üheksakümnendad. Mis mul sellest ajast ikka nii väga meeles on, aga pooled asjad on juba meelest läinud, poolede järgmine hommikulgi meeles. Aga, aga aeg oli loomulikult selline terav ja huvitav ja kirgas. Loomulikult oli huvitav aeg, et, et kindlasti ei saaks seda igavaks. Tähendab Asko Künnap, mina olen ka selles põlvkonnas, et kui mul hoid pähe tuli, ema nii enam-vähem täiskasvanuks omast arust olin saanud, siis oli juba kõik varandus laiali jagatud ja tuli enam-vähem nullist millegagi alustada. Reklaam, mis parasjagu nagu hirmsa hooga kasvas, oli kõigi tähelepanu all. Ilmselgelt oli see ületähtsustatud. Kui vaadata palju, nagu reklaamitegijatest räägiti meedias ja et siis oli see muidugi magus aeg. Teine seltsis oli väga palju rohkem vabadust reklaami alal, et praegu on ikkagi kõik Canoniseeritud ja riiulites laotud ja rahvusvaheliselt kooskõlastatud ja nii edasi, et siis sai möllata, et see oli niisugune kauboiaeg, reklaamis. Väga tore, et sa seda Osco ütled, et tegelikult sellest kindlasti Peetriga tahtsime ka selle kohta küsida, aga et mis ajal see reklaam üldse tekkis, et me ju teame, et nõukogude ajal olid ka ju reklaamid. Aga need reklaamid olid nagu sellised, lihtsalt huvitavad vaheklipid, et nad ei müünud justkui mitte midagi. Aga mis ajal tekkis selline kapitalistlik reklaam Eestis? Marek Reinas. Ma kahtlustan, et mina olin selle sünni juures kohe, et mitte öelda peaaegu et ämmaemand sirutasin oma käekesed välja ja Blumpsti minu käte peale kukkus ei miski muu kui nii-öelda Eesti televisioonis sündinud nähtus, mille nimi oli reklaamitelevisioon, ehk siis nii-öelda dolla ja võimsad tegijad nimega Siimann. Jep, Pia Jõesaar, kes seal olid, otsustasid, kes vaatasid ringi, et noh, iga normaalne vähja tiit varastas nagu oma tehase ära, eks ole. Et nemad tahtsid ka mingit juppi sellest ERR-is saada ja siis tegid endale sinna aktsiaselts reklaamitelevisiooni, mille Ta oli siis eelkõige selles, et müüa reklaami Eesti rahvusringhäälingu või Eesti televisioonisaadete vahele ja, ja noh, kes selle raha täpselt sai, aga mina ei tea, sest mina olin noor poiss ja vaatasin kõrvalt, kuidas asi käis. No aga miks just reklaam muutus selliseks glamuurseks asjaks igasuguseid uusi ärisid tuli ju Eestisse ja, ja paljud neist olid ju põnevad ja noh, siia kõrvale võib näiteks nimetada uue ja uudse asjana ju kogu selline arvutivärk, millega käis ka omamoodi müstiline aura, aga just reklaam oli see, mis tõesti kuidagi nii ägedalt mõjusad, tõesti, reklaami inimestest räägiti nagu Asko ütlesid ülemäära palju ja. Peeti sellisteks tohutataks, võluritaks teine ületähtsustatud sündmus, samast ajast oli iga moeshow järsk, oli niisugune mood ja moe-show'd ja kätt ookeani edasi. Ja loomulikult kogu tehnoloogiline areng, arvutid ja kuidas kõik muutus. Ja reklaam oli need, mis ju kõik need asjad ühendas, kasutas ära seda uut tehnoloogiat, võib-olla kõige intensiivsemalt. Käsutas ära uusi võimalusi, uusi trükitehnilisi võimalusi, uusi filmimisvõimalusi ja veel kõike, mis muidu oli klemm Summitte sinna sisse nagu näiteks noh, koostöö moekunstnikega, kes kõik olid järsku stilistid reklaamklippidele ja modellid ja kogu see pool, et kuna see kõik kaasnes sinna, sest see arusaadavalt muutus eriti Klemmiks, teemaks reklaam, vähekese nõidus ka sealjuures. Ja, ja aga ma arvan, et selle kauni punase vaiba, eesti oskamatute reklaamitegija tees rullis laiali ikkagi Soome televisioon, kus me nägime nii-öelda ennem seda reklaamides kõike kaunist, mida kapitalism võiks kaasa tuua meie ellu ja siis järsku nii-öelda Me saime ise seda reklaami tegema hakata, kuigi muuseas võin öelda, et sel ajal, kui vähemalt esimesed reklaamid Eestis ilmusid kapitalismi ajal ega nüüd, et seal poes väga midagi saada ei olnud, mina mäletan, et me tegime näiteks reklaami sealsamas Eesti televisiooni reklaami televisioonis, näiteks vask kaks, üks null kuuele, see, mis oli ka suhteliselt defitsiitne kraam veel sel ajal, ütleme üheksakümnendatel. Aga kui palju te võtsite noorte reklaamitegijatena üle just nimelt sealt Soome televisioonist või mingit sellist lääne reklaami või kui palju oli seda mingit sellist omaloomingulist eesti reklaami? Saad sellest rääkida üldse? Et kas Eestis oli omastil jah, loomulikult, sest Soomes oli selleks ajaks juba paika asetunud, noh, seal oli kogu asi juba paarkümmend aastat toiminud enam-vähem samasugusel kujul, lihtsalt tehnoloogia tasapisi arenes. Ja Eestis oli see, et kuna algul oli null, aga hetke pärast oli see tehnoloogia isegi vaata et uuem kui Soomes, sest Soomes ollakse väga konservatiivsed uute programmide, uute masinate peale üleminekuga ja samamoodi Rootsis, et kui ma esimest korda Rootsis käisin vaatamas, kuidas ajalehte tehakse see oli umbes samal ajal, et siis tuli naer peale, kui nad näitasid, sest Eestis oli see asi ammu unustatud, et noh, seal, kes ikkagi käsitsi veel, kui siin käis juba puhtalt digitaalselt nagu tänapäeval, aga noh, ütleme minu eelis oli veel see, et ma olin poisikesena Soomes üles kasvanud Helsingis. Et mitte ainult Soome televisiooni kaudu ei olnud näinud seda maailma, vaid omakorda Helsingis elades. Seal nägi Briti ja USA kanaleid ka kaabeltelevisioonis juba toona. Ja teine asi, et natuke nagu näha kõike seda, mida võib-olla telekas nii palju ei näinud ehk kuidas tegelikult poodides müük toimub või, või, või mis asjad on otsepostitused. Jaa jaa, olin käpa peale saanud mingitele õpikutele, mida siin ei liikunud, Interneti-oli ju väga vähe toona reklaamiõpikutele ja kuidas lihtsalt neid on hirmus palju välja antud ja need olid jube kuum teema, et neid sai Soomes toodud ja kuskilt Soo Malaisiast kirje kaupasid, Yakadeemisest ostetud ja noh, need olid kõvasti abiks. Aga kui sa veel proovid mingi märksõnaga iseloomustada seda just sündinud Eesti reklaami, siis mis need oleks need märksõnad? Ekstali vähekese pöörane ja noh, kuna kogemust oli ka kliendi poole peal vähem, siis võib-olla ise loomustaski see reklaamimehed, kes olid võlurid, nende sõna maksis nagu hirmus, palju. Praegu ikkagi istuvad, teisel poollauas, vastas inimesed, kes on ka seda asja õppinud ja ja kümmekond aastat näiteks sellel alal töötanud. Ja noh, see dialoog on hoopis teistsugune, siis oli ikka see, et reklaamimehed panid hullud riided selga, sõitsid vähestel välismaa autodel kohale, läksid siis sellistesse konservatiivsetesse kontoritesse, panid seal täiega segast ja siis need põlvkond või pool põlvkonda vanemad mehed imelikest pintsakutes istusid seal teisel pool lauda, ütlesid, oh, oh, oh, kas tõesti, sest nad ei teadnud sellest üldse mitte midagi. Ma arvan, et me peame eristama, kui ma üheksakümnendad oli üks, lõputult pikk aeg, et see, millega 100 üheksakümnendad algas, ei ole kindlasti see, millega see aeg lõpp. Et kui ma nagu päris algusest räägime, siis see oli tõepoolest selline nagu imelik aeg. Sellepärast et esiteks Asko oli ainuke inimene, kes oli mõne õpiku läbi lugenud kõik ülejäänud ei olnud seda teinud, mistõttu tegid nagu oma parema enesetunde järgi mis üldjuhul tähendas seda, et kui reklaam oli naljakas, siis ta oli nagu hea ja mis andis võimaluse teha ikka no täielik kui idiootsust. Ja teine asi muidugi, mis oli tänuväärne, oli see, et 90.-te alguses konkurents oli ikka sedavõrd lahja, et kui sa loba mingi reklaami tegid, siis olid nagu kõva mees ja su müük lendas taevasse. Ehk siis ega nüüd seal väga palju vaeva ei pidanud näge kuidagi mingit edu saavutada selle reklaamiga. Ja võib-olla üks märkus veel, et noh, et seal päris-päris alguses ega neid reklaame, mis siin Eestis oli tehtud, oli ikka suhteliselt vähe, ma arvan, et kõiki mäletada, võtavad mis noolega kapist värskust tuleb ja, ja kõiki neid Poolast afimist siia ilmus. Ehk siis ütleme, kui Asko oli natukene sinna nagu loomingulise poole peale seal 90.-te alguses, mina olin puhas reklaamiärimees, mis reaalselt tähendas seda. Et ma ostsin Eestis väga odavalt, et meediaaega ja meediapinda ja müüsin rumalatele välkaritele selle kallilt maha võttes sealt vahelt rämedalt boonust, noh ja, ja nii ma elasin, siis ma tegin võib-olla kolm, neli liigutust kuus ja, ja, ja, ja põhimõtteliselt teenisin oma esimese miljoni päris kiiresti, et selles mõttes jah, ütleme üks ots on see, mida me võime tänapäeval nimetada tõesti loominguks, aga teine oli see, mis oli, Ta nagu jõhker ja patunärimis seal käis. Ei, aga äkki, kui päris algusesse minna, siis Marek nagu sa õigesti märkisidki üheksakümnendatel ja pikaaegse algus nägi hoopis teistsugune välja kui lõpp, et kuidas see algus siis oli, et kuidas teie mõlemad Asko ja Marek üldse reklaami jõudsite ja mis, mis seltskond üldse sinna kogunes, et ma ei tea, kas sa oled tõele vastab, et Askoiust ainuke inimene oligi õpiku läbi lugenud. Sai öeldud, aga hind oli umbes kaksik. Veel täpselt need, mis seltskond seal selles maailmas tegutses. Et minu lugu on hästi lõbus ja lühike ja lihtne, et kuidas ma üldse reklaami juurde sattusin. Et istusin oma ateljees, üür oli maksmata, et elekter oli välja lülitatud, mille tõttu olin naabri juurest ajutiselt juhtme tõmmanud. Aafrika kokkuleppel ja minu hilisem pikaajaline kompanjon Priit Isok tuli Soomest, kus ta oli vahetusüliõpilasena praktikal käidud Ühes arhitektuuribüroos natukene töötanud ja saanud sealt kaasa nii uskumatu eseme, mida ta on näinud mujal kui võib-olla tõesti televisioonis nimelt läptopi. See oli küll mustvalge ekraaniga, sellepärast ta sai selle sealt kaasa. Mis aasta see oli? Oh jummal, see oli küll saurused, olid veel taksikoera suurused, ega ma ei mäleta neid aastanumbreid Eesti suist nädalalõpu ja 90.-te alguses vist oli 90.-te algus juba 90.-te alguse ja siis me istusime ateljee põrandal, kummalgi ei pannud üldsegi raha, sest Soomes teenitud raha oli kuidagi juba ära kulunud Priidul ja ainult tal oli see laptop. Istusime põrandal maas, sest mööblit oli vähe. Ja tahtsime osta paar õlut poest. Mingi uus õlu oli vist välja toonud, et tahaks proovida. Õlled läksid toona järsku hakkasid hoopis teistmoodi maitsma, tulid siukesed, esimesed nagu mitte hägusad õlled ilmusid ja otsisime kõik taskud läbi ja leidsime ühe 20 sendise sellises veel krooni sent 20-ni. Ja lõime selle peitliga pooleks. Sellest õlut muidugi ei saanud ja ühe poole sai Priit, teise poole sain mina ja leppisime kokku, et olgu see viimane kord, kui meil raha ei ole. Ja kaid, kuidas seda teostada ja siis kindlasti kõik on näinud filmi, veel suurem osa Eesti rahvast on näinud filmi Blues Brothers ja seal on kuulus stseen, kuidas nad vabanevad vanglast ja neil ei ole üldse raha ja nad lähevad kirikusse. Vennaksed kahekesi ja läbi kiriku akna langeb ühe näo peale valguse, ta saab valgustatud. Karjub bänd teises, et keegi ei saa aru kirikus, miks ta karjub. Händ tuli ideele, et tuleb teha bänd. Nii, meile saabus valgustus, vaadates oma viimast 20 sendilist, seda mustvalge ekraaniga läptopi agentuur. Ja nõnda sai see tehtud, kaks päeva hiljem olid paberid korda aetud, siis kes kõik vinks vonks juba. Kuigi ei mingit digitaalsus, ei olnud selle juures seal ikke paberites krabistaminega. Kaks päeva ja meil oli agentuur. Aga Marek Reinaas, ega see kõik käis ju täpselt samadel motiividel ja samamoodi, et minuga juhtus lihtsalt see, et ma ülikooli ajal ma õppisin Tartus õigusteadust, aga tol ajal polnud õigusteadust mõtet. Pidin sellepärast, et me õppisime Nõukogude õigust ja kõik said aru, et põhimõtteliselt see visatakse prügikasti. Ja mistõttu ma läksin tööle, ema saatis mind tööle, passid siin kodus, et mine tööle ja siis ma oma arust läksin tööle kuhugi reisifirmasse, mõtlesin, et järsku kurat reisima, aga sattusin hoopistükkis Eesti televisiooni sinnasamasse reklaamitelevisiooni reklaami müüma. Ja muuseas, see oli ka niisugune lõbus aeg ja kuidagi kiiresti-kiiresti, see kõik muutus selliseks, et mul tekkisid mingid omad sõbrad, kunded, asjad. Ja siis ühel hetkel oli mul otsustada, et kas ma nüüd asun advokaadi okkalisele teele või siis teen oma reklaamiagentuuri. Ja siis mulle tundus, et palju seksikam, tema on oma reklaamiagentuur teha, sellepärast et seal advokaadimaailmas olid need suurte kõhtudega tursad. Ja ma oleks jäänud sinna lihtsalt kuhugi kuhugi advokaadibüroo eestuppa ootama, millal see 10 aastat mööda saab, et ma saaks ka kuhugi sinna potti juurde, nii et tegin oma büroo ja, ja ei läinud kaua aega mööda, kui see osutus kisaks mõtteks. Aga mis laadi inimesi reklaaminduses tol ajal tõmbas või lihtsustatult küsida, et kas põhimotiiv oli ahnus või oli see edevus? Ei, seal olid ikka igasuguseid vandersell, et pigem tõepoolest võib öelda ühte reklaamiäris üldse üheksakümnendatel kogu maailmas oli kuldaeg ütleme 2000.-te algus oli veel, aga see oli ikka see koht, kus nagu raha oli lõputult palju, kõik uskusid, et turundus päästab maailma päästab kapitalismi. Me kõik kogu aeg tarbime 10 protsenti rohkem iga aasta ja see ei lõppegi seal, kus ta on tänapäeval, eks ole lõppenud. Mis tähendas seda, et kogu selles äris oli kenakesti nagu kopikat veeremas. Muuseas mitte vähetähtis oli see, et kõik olid noored inimesed. Tõepoolest, ma arvan, et sel hetkel sa läksid suvalisse Eesti reklaamiagentuuri sisse ja keskmine vanus, kui oli üle 20, oli hästi, eks ole, no okei, ütleme, 20 25 vahel. No see oli niuke nagu äge seltskond, kaunid naised loomulikult siin, mida Asko juba rääkis kätvuok, eks ole, kuhu ju alati tõmbab karvaseid koledaid eesti mehi ja, ja, ja, ja noh, nii see käis, eks ole, seksikas asi, raha liikus igasugust ja, ja noh, ütleme sa ei pidanud nagu olema geeniused dolla, reklaamispetsialist 90.-te alguses. Sul oli vaja lihtsalt natukene sellist nagu noh, nihukest nagu, nagu oled. Et noh, ma tean ja, ja juba juba kõik kuulasid sind ja kõik ülihästi, et selles mõttes seal ju oli püha jumal, keda meie silmad ei ole kõikuma agentuuris näinud ja, ja kes sealt läbi marssinud, et selles mõttes olid ägedad inimesed Sellel noorel seltskonnal oli üks eelis Eestis oli varemgi hea käekirjaga tugevaid disainereid kes tõenäol oleks olnud, need tõenäolisemalt mehed agentuurides loovjuhtideks. Aga neil oli üks viga, nad ei osanud arvutit kasutada ja seetõttu igasugune arvutipoiss sattus kujundajaks, mis andis jälle ühele kitsale grupile inimestele meeletu jõu ja võimaluse ehk ERKIs praeguses kunstiakadeemias õppinud disaineritele, kes oskasid mõlemat, oskasid käega joonistada, oskasid kompositsiooni näha, aga olid võimelised kiiresti noorte inimestena juba õppisidki arvutit. Et need kaks asja kokku panna, siis oligi, et vanem seltskond jäi välja, sest nad ei läinud nii kiiresti üle uutele tehnoloogiatele, pelgasid hästi korraks need IT-poisid, kes olid tagatoast välja pääsenud. Need taandusid tagasi tahatuppa, sest selgus, et arvutist üksi on vähe. Arvuti ei olegi, imemasin, et arvuti on hoopis üks täiustatud sirkel, et selleks sa pead oskama sirklike, käsutada käega joonistada arvutist midagi tuleks välja. Jah, sellest arvutist on kõvasti juttu olnud siin, et lihtsalt, et inimesed saaksid aru, et miks me sellest nii palju räägime. Tol ajal tegi võidukäiku siis disainerite seas selline firma nagu Apple, Macintoshi, kui keegi veel mäletab sellist veidrat nime sellel Company'lt, mis tänapäevaks on siis muundunud üheks õuna kompaniks ja näiteks üks disaineri arvud, kui mu mälu ei peta, mida me käisime Soomes Toomas peaaegu et suure veoautoga maksis minu mäletamist mööda 160000 Eesti krooni, mis on laias laastus 10000 eurot, aga no mis põhimõtteliselt tol ajal oli nii röögatu raha, et sellest võis osta maju endale paar tükki oli vist niimoodi enam-vähem sinna kanti. Et seetõttu nii-öelda omada seda võluagregaati, mis sul teeb nagu selle disaineri töö ära, muidugi peab ka mainima, et see 10000 eurone agregaat, Ta oli kindlasti vähem võimekas kui mobiiltelefon, mis mul praegu taskus on, aga, aga siiski oma veidra tööda tegi siis ära. Aga mul on näiteks üks Raamatu ja lehe kujundamisega tegelenud inimene rääkinud seda, et kui arvutid tulid sellesse maailma kujundamise maailma Eestis siis nende mõju ei olnud tingimata kohe positiivne selles mõttes, et nad arvutid sattusid tihti inimeste kätte, kellel tegelikult ei ole väga häid oskusi. Seda esiteks ja teiseks ka inimesed, kellel olid oskused, hakkasid kõiki võimalusi proovima, mida nad arvutit pakkusid. Osa nendest eelpakutud graafilistest lahendustest nägid noh, igasuguse esteetilise taustsüsteemi mõttes rõvedad välja. Ei, see on tõsi, peab ütlema, et sissejuhatuseks, kui arvutid tulid, siis eesti plakati raamatu kujundus muutus kohutavaks. Võttis ikka aastaid, enne kui, kas vanad tegijad õppisid arvuti kasutamise ära või tellijad said aru. Kohutav võitsid kellegi teise kujunduse. Kui sa võtad selle 90.-te aastate alguse raamatu kätte, siis need on enamus jubedad enamasti jõledad. Kuulge, sõbrad, ärge süüdistage kõiges arvuteid ka, oleme ausad, 90.-te stilistika ja ja maailm kole. Minu arvates on konkurentsitult kõige koledam aeg, mis üldse on inimkonna ajaloos olnud ilus. Ei olnud seal midagi ilusat. Huvitav, ta oli põnev, ta oli kirgas, aga mingit koti pükstes räpparid ja no mis maailm see oli, see oli nii õudne, et ma ei taha meenutada seda, ma ise olin peaaegu samasugune, et mis seal ikka patusele. Aga nüüd on see harukordne hetke, kus meil on võimalik vikerraadios minna reklaamipausile. Milline saar? Milline saar. Sa pead, palju Eestis saareni, 100000 5000, milline saare. Saaremaa tuuli. Jätkub ülbed üheksakümnendad, rääkisime täna reklaamist üheksakümnendatel ja kuulasimegi vahepeal ühte alkoholireklaami vikerraadios, üsna ebatavaline võimalus. Aga esiteks on tegu reklaamiga, mis tegelikult täna enam ei jookse. Reklaamitakse toodet, mida täna enam osta ei saa. Nimelt et tegu oli stiilinäitega 90.-te raadioreklaamist, selle valmistas agentuur Sakoyamantsetisele reklaami kopi Raitar oli Kaur Kender. Aga käsitööndusliku teostusega sai hakkama meie enda kolleeg Jaan Elgula. Ja näitlejad, kelle hääli siin kuulsime, on Vello Janson ja, ja Marko Matvere ning ilmselt sai ka tähelepanelik kuulaja aru sellest, et see reklaam mängib sellisele makaronivesterni-le nagu tiguuti päädembjaagli. Kuidas nüüd Asko Künnap ja Marek Reinas teie sellisesse reklaami suhtute, et see oli minut 20 või midagi kui selline päris korralikult mängitud kuuldemäng? Ega tänapäeval niimoodi ei tehta, Ivana? Kuigi maailmas oleks olemas reklaamikohus, siis mina igal juhul kaebaks Kaur Kenderi sinna kohtusse ja ma arvan, et ta saaks süüdi mõistetud reklaami pornograafias. Sellepärast et see oli ka ütlema, et kõikide reklaamikanalite vastane asi, mida me kohe hetk tagasi kuulsime aga peab tunnistama, meenutas armsasti üheksakümnendaid. Ja ma arvan, et kõik, kes on filmi näinud, said aru, et seal oli isegi nali olemas. Aga see pikkus just et üleminuteid, sellist asja tänapäeval ikka kuskil raadio- või teleeetrisse võimatu. Ma arvan, et pikkus ei ole üldse mitte nii väga ehmatav, oleme ausad, tänapäeval on pahatihti niimoodi, et inimesed näevad ennem reklaam internetis, kus nad on minut kaks-kolm ja vahest ka viis ja seejärel pigem neile näidatakse telest mingeid kolmekümnesekundilise Rimaindereid, mis seda lugu meenutavad. Et selles mõttes kindlasti minut 30 ei ole need mitte midagi sellist, mida reklaamimaailm tänapäeval mingiks anomaaliaga Reklaamide kirjutamine ja joonistamine oli ka selline pool maagiline tegevus. Et nagu ennem oli jutuks, et kuna see tellija pool ei omanud enamasti mitte mingit kogemustega ettevalmistust ei turundusega reklaami alal vaid oli nagu kitsalt oma erialas, eks ole. Et enamasti see neiu või noormees, kes oli pandud sinna reklaamijuhiks või turundusjuhiks, tegelikult ju seda õppinud ei olnud ja tal ei olnud aastatepikkust kogemust, ei saanud ka väga iseõppi olla. Et sellepärast reklaamiagentuurides kui kopirait Aadee tulid ikkagi nii-öelda reklaami käsikirja maha müüma, siis see oli suur mustkunsti etendus. Ja kui agentuuris sattus veel olema paar hea käega disainerit, kes oskasid stoori poordi joonistada sellist pildiseeriat, mille järgi siis tegelikult hakati filmima ja mis näiteks Hollywoodis on väga tähtis asi, kõik tänapäeva suured filmid tegelikult joonistatakse väga põhjalikult ennem läbi et see oli selline imeasi, kui sa selle lauale panid, sest seda ei osanud ju keegi järgi teha. Et noh, mingi slõugani puhul veel hakati arutama ja vaidlema, et kes ütleme nii või teistpidi. Aga story board noh, see oli, see käis lihtsalt üle jõu. Et võttis meest pastaka kätte, aga tal ei tulnud, staaribordi tulid kriipsujuku. Aga ütleme, oli olemas ka teatud selliseid mudeleid või valemeid, mille järgi sai alati kindlalt töötava reklaami teha. Üks mille leiutas reklaamiagentuur Division, kes oli väga austatud ja, ja, ja, ja loominguline agentuur oli selline. Sa võtsid ilusat tüdruku, pildistasid teda ja siis asetasid talle pähe aa õllepudeli bee küpsise sees šokolaadikommi v mingi kuradi kamajahu ja siis kirjutasid sinna üles vastavalt küpsisemõtted peas, kommimõtted peas või midagi sellist ja oligi asi vask, panid sinna alla ettevõtte logo, tüdruk oli ilus, komm oli tal peas, eks ole, juuksed olid veidralt mingisse patsi pandud ja jälle oli juhureklaam tehtud. Et selles mõttes, ega, ega see, mida Asko kirjeldab, oli see, mida me näitasime klientidele. Ja see, kuidas nüüd neid küpsiseid ja pirukaid seal reklaamiagentuuri tagatoas omakorda küpsetati oli, noh, omaette huumor. Aga kui me rääkisime nendest disaineritele, nendest, kes neid stoori purde joonistasid, siis räägiks ka nendest reklaami kirjutatest rohkem, et ma ei tea, võib-olla see on minu jaoks, kes ma ei ole kunagi reklaamiagentuuris töötanud, selline kujutelm lihtsalt, aga mingil hetkel läks väga palju kirjanikke ja lavastajaid tegema seda tööd. Osco, sa oled ju ise ka luuletaja, aga noh, näiteks Peeter Sauter on väga tuntud, kes on väga pikalt olnud reklaamikirjutaja Kivisildnik. Et Kender muidugi samamoodi. Kivirähk, muuseas, oli ka vahepeal, kirjutas. Et kas see, et, et ta on nii-öelda midagi loovat, kas on lihtsalt ettekujutus või mitte või siis, et kui seda tellijat ei oleks, kas ta siis saaks olla nii-öelda puhas kunst? Näikse nali, kes toona iga päev agentuurides läbi et kõik kulgeb imeliselt, konn, neid kliente, kes segavad meil töö tegemist mis siis, et nad kõik ise kinni maksavad. Ilmselt nad tänapäeval ka palju teadlikumad nagu see, no loomulikult ja, ja kogu see protsess on läinud palju Canoniseeritumaks ja keerukamaks ja need hammasrattad, millest sinu ideedes üle sõidetakse, jahvatavad need õite peeneks. Sest mul oli minu lemmikkujund, millega ma alati klienti niimoodi hirmutasin, oli see, et et noh, et kui toas teie poolt istub neli inimest ja ma panen ühe idee lauale, siis ühele ei meeldi see nurk, lõikame selle maha, teisele ei meeldi teine nurk, lõikame selle maha ja me kõik neli nurka oleme lõiganud. Mis siis järgi jääb sellest ideest ümmargune Siuke nullilaadne. Sellega oli alati hea, nagu alustada. Aga tagasi ma tulen sinna juurde, et ilmselt see, mida tol ajal räägiti kliendile, see, mis toimus reklaamiagent tuuri inimeste vahel, oli kaks eri asja Asko sarjaga. Mul tuleb meelde, et sina minu arust pidasid nagu mingit sellist võistlust, ma ei tea, kas sa oled nüüd selle oma missiooniga hakkama saanud või mitte. Aga sul oli kindel missioon leida kolm klienti, kellele ühele müüa maha logoks ring, ühele kolmnurk ja ühele kuubik. Ja soovitavalt võiks leiduda veel mõni debiilik, kes ostab ära korraga nii ringi kolmnurga kui kuubik. Et said sa selle asjaga hakkama? Jah. Müüdud. Ja mõni neist isegi kasutused Kas me näeme seda kuskil praegu? Seda rääkida ma täpsemalt ei ütle, aga võib-olla jääb kuskil silma. Ehk siis te olite toona ka ise väga selgelt teadlikud sellest, et teie teate asju, mida teie kliendid ei tea ja selle tõttu suhtumine klientidesse oli vist kohati üsna üleolev, isegi kui seda neile näkku öeldud. Noh kuidagipidi ennast lohutama sellist tööd tehes, sest kui me nüüd nagu jutuks oli, et see loom oli, see, seal oli lavastajaid, näitlejaid, kirjanikke, kunstnikke, kes omale erialal poleks nagu kiiresti tõusvate hindade ja kauboimajanduse olukorras kuigivõrd hästi elanud. Reklaamiagentuuris töötamine andis neile suhteliselt Klemmis kohas viisaka sissetuleku aga jällegi loomeinimese stress, et ta ei saa päris seda teha milleks ta loodud on, mis päriselt kõnetab siis, eks seda irooniat ja Sharkood seal oli. Tagatoas. Aga kuidas see elu üldse välja nägi? Mul on tekkinud üks ajakirjanik 90.-te sellisest elurütmist, et kuidas kogu elu möödus kuskil kõrtsides ja asi ei olnud isegi mitte nüüd joomisest, vaid selles, et nagu elatigi palju intensiivsemalt ja selline kodune ja pereelu polnud nii tähtis, vaid tähtsam oligi just selline seltskondlik elu, mis küljest kujutanud, et et reklaamibüroodes võis ju kaasa tööpinge teinekord üsna suur olla ja tõenäoliselt tehti päris palju ületunde või, või äkki isegi seda mõistet. Tuntud lubama kirjeldan sulle tööpinget 90.-te alguse reklaamiagentuuris, muuseas see oli üks selline kont, tar, kus me olime Askaga koosseisus, oli seal laia lai tänav, seitse leiutajate maja, mingit tuba oli, seal oli siis kaks suurejoonelist reklaamiagentuuri uksele nimega suum ja teine oli nimega Watson ja Watson. Ja me jagasime kahe peale ühte tüdrukut, et kes oli sihuke sekretär, offis, mänedžer, projektijuht ja pagan teab, mis nimetame teda kribuks, nimetame teda kribuk, seda inimest, sest tänapäeval on ta tähtsa rahvusvahelise kompanii Baltikumi ja Soome turundusjuhtAga kribud oli iga hommiku tööle ja tal oli kuus longerat kaasas. Tibu oli umbes niisugune meeter 40, siis ta pani need longero endale sahtlisse ja hakkas vaikselt neid seal timmima. Meie tegime rasket reklaamitööd ja teenisime raha umbes lõuna ajal kribu hakkas rääkima sellest, et noh, et mis me täna õhtul teeme. Ja tal oli juba vähemalt, et neli erinevat lahendust, kas minna Haapsalu Aafrikasse pidutsema, Pärnus, Tallinnas oli ka kuskil mingi pidu ja kõige tähtsam tema kuus longerjalt olid selleks hetkeks juba otsas, eks ole, mistõttu teda nagu kiskus kuhugi mujale. Ja niimoodi meie selline raske tööpäev, päädiski sellega, kõva organiseerija kribu, lõpuks orgunnis meile kuhugi Pärnusse mingi idee, kuhu me pidime sõitma ja kus me siis hommikul tagasi tulime, alustasime otsast peale, uks läks lahti, titt tuppa, tuli kribu longero kaasas. Ehk siis rutiin oli rõve. Rutiin oli rõve. No eks see oli päriselt kiireid aegu ka. Aga tõesti nalja, vabandage, aga oli ka selliseid päevi. Hiljem need mõlemad agentuurid kasvasid päris suurteks, et oma hiilgeaegadel zoomi's oli mingi 40 töötajat või midagi taolist. Aga alustasime me tõesti kaks agentuuri mahtusid ühte väikesesse tuppa ja ohtrasti nalja veel pealekauba. E Black üheksakümnendad. Jätkame saadet ülbed üheksakümnendad. Räägime reklaamist üheksakümnendatel aastatel, millal stuudios Marek Reinaas ja Asko Künnap jätkab Peeter Helme. Aga tagantjärele vaadates kui professionaalne või ebaprofessionaalne see tundub, mis te tegite? Ei noh tegelikult sai ka päris häid asju tehtud, sest eks käigu pealt õpiti. Ja noh, ma toon näiteks näite, et kui saime nuhu ninna, et Stockmann tuleb Eestisse siis kiiresti Viru hotelli, kus oli ainuke koht, kus müüdi Helsingin Sanomate ajalehte. Värsked Helsingin Sanomat sealt, sest oli teada, et Stockmann reklaamib iga päev, tal on mitu lehekülge reklaame Helsingin Sanomatele, mis oli toona hirmus suur ja paks ajaleht, nüüd on tast Väike-tabloidi järgi jäänud New know, nende põhjal reklaamid valmis. Praegu vaataks internetis tega, siis nii kähku ei käinud ja kui esimene kohtumine oli ja nemad tähtsalt oma stiiliraamatu avasid nende üllatuseks. Me panime kavandid lauale, mis nägid täpselt õiged välja juba nende stiili järgi, ainult et võib-olla pisut raiumate pealkirjadega julgemad kui need, mida nad soomes kasutasid. Et nõnda saadi endale esimene nii-öelda suur klient, kellele tehti ka loometööd, mitte lihtsalt ei vahendatud meediata midagi. See on tõsi, et ega noorte inimeste peamine selline positiivne omadus peale selle, et nad väga öösiti magada ei taha, nende õppimisvõime ja ma pean tunnistama, et see võib olla niisugune poolnaljatlemisi, mis me siin oleme kirjeldanud, et seda 90.-te alguse reklaamitööstust, ega me saime väga kiiresti aru sellest, et see äri, kus me oleme, me peame siiski seda tegema. Professionaalselt. Me peame ilmatuma kiiresti piima, meil oli väga oluline eelis muu maailma ees, et me alustasime tühjalt kohalt, mitte mõnes mõttes lohistades enda järel seda taaka, mis muul maailmal oli, mis oligi just nimelt see tehnoloogia areng. Ja ma arvan, et kui me võtame nii-öelda 90.-te keskpaiga Eesti agentuurid ja ütleme nüüd selle töö kvaliteedi, mis sealt juba tuli, oli see täiesti korrektne ja korralik tase. Et selles mõttes ma arvan, et reklaamitööstus on üks väheseid, mis on tõepoolest nii-öelda täiesti nullist kuni noh, enam-vähem normaalse Euroopa Skandinaavia tasemeni jõudnud mingi kahe, kolme nelja aastaga, et selles mõttes need noored inimesed olid väga õppimisvõimelised Jah, väga kiiresti ja kui ennem oli jutuks seltsielu või et oldi kaua tööl, aga käidi tihti pidutsemas ja kõik olid ju noored. Ja toona oli uhke rääkida, et oh, mul ei ole üldse mingit eraelu, ma teen kogu aeg tööd, see oli nagu uhkuse asi, tänapäeval isegi need, kellel ei ole eraelu, natuke vale, valetavad, et meil on mingisugune laenavad seda. Et täna see on nagu mingi kohustus, ükskõik millise ärimehe või millise tegelinski kunstniku käest küsida, siis tal on alati kohustuslik punkt igas intervjuus, kus ta räägib eraelust ja sellest, kuidas töö ja üldse kõige olulisem tema elus, aga siis oli see nagu uhkuse asi ja polnudki neid peresid, eriti kellelgi lapsi vähemalt ei olnud enamusel. Tänapäeval jääb mulje, et vähemalt osad taadid on sellised, kellel pere on selle jaoks, et aeg-ajalt teda sinna kroonikesse viie puhtaks pesta need lapsed ja siis sinna lohistada siis tol ajal ei olnud sellist asja nagu kroonikat. Kujutlege pilti, mäletan minu arust, kes oli aasta 92 või kolm, kui tuli minu juurdlik niuke blond kaunitar. Ta istus maha ja ütles, et kuule, Marek, et mul tuli hea mõte, et võiks ajakirjandus, mis ajakirja tegema hakkad. Kuule, teeks seltskonnaajakirjanik. Ma ütlesin, kuule, see on debiilne mõte ka minema sita tuli välja, et tegemist oli kurat, Ingrid Veidenberg iga. Ma oleksin võinud olla kroonika omanik, põhimõtteliselt, kui oleks taibanud sel hetkel mõni 1000 krooni tallanud. Aga näed, kurat ei taibanud, ma olen nii palju lollusi teinud seal üheksakümnendatel, mida kõike tegema. Et see on uskumatu, mõned asjad said tehtud ka ja mitte kõige halvemini. Noh, ja kui äri kasvas ja muutus järjest rohkem päris reklaamiäriks. Kontorid läksid järjest suuremaks ja uhkemaks, aga enamus neid tüüpe ilusates suurtes kontorites istusid, elasid tegelikult väga pisikestes ruumides. Noorel inimesel pole palju tarviski, polegi seal kodust õieti, nii et tahes-tahtmata kontor oli õhtul tihti ka niuke seltsielukoht. Aga kui nüüd lõpetuseks küsida seda, et mis on kõige suuremad muutused võrreldes 90.-te reklaamiga ja tänapäeva reklaamiga, Marek Reinas Ma arvan, täpsus üheksakümnendatel, kui me tegime mingit turunduskampaaniat või reklaami, siis me loomulikult kuskilt nagu kõhutundest enam-vähem aimasime, mis hakkab juhtuma, aga ega seda väga ei mõõdeta, tud väga ei osatudki nagu nagu, nagu mõõta mingeid tulemusi. Et mis, mis nüüd juhtus tänapäeval turundus ikkagi, põhimõtteliselt on üks suur Exceli tabel kus on väga täpselt teada mingit kontakti, mingid tulemused, mingid klik reidid, asjad, see loomingulisus tänapäeval on, on vahest peidus mitte selles, mida me näeme, vaid võib-olla hoopistükkis mingites valemit, mis on sisestatud Excelisse ja, või siis mingid sihtrühmade nii-öelda täpsuslaskmises, eks ole, et ma arvan, see on peamine vahe. Aga põhimõtteliselt, ega teisest küljest jälle ma pean ütlema, et mitte midagi ei ole muutunud, inimesed tarbivad, inimesed tarbivad asju mingil põhjusel. Neil on mingid veendumused, miks nad ühte, teist või kolmandat teevad ja meie ülesanne seal turundusagentuurides reklaamiagentuurides on muuta nende nii-öelda veendumusi harjumusi, mõtteid selle jaoks, et nad ühte või teist teeksid, mida meie klientidele vaja on, et pigem seal tehnika, tehnoloogia on seal taga palju keerulisemaks läinud ja täpsemaks, aga aga, aga ega see sisu on ikka üks ja see sama noh, inimesed pole ju muutunud. Sest ega, ega reklaamindus pole ju mitte midagi muud, kui ta on psühholoogia. Noh, ta on umbes nagu rakenduspsühholoogia, nii nagu matemaatika, rakendusmatemaatikat on tegelikult rakenduspsühholoogia. Ja ka inimese aju nüüd sellest ajast peale siiani väga palju muutunud ei ole. See tuletas mulle meelde ühe hea loo, et kuidas toonase suurima arvuti müüa. Uus turundusjuht tuli minuga esimest korda meie kontorisse kokku saama. Rääkis pika loo ära oma arvutitest kõigest. Toona oli see, et ta arvutimees rääkis arvutitest ja reklaamimees. Eeldatavasti oleks pidanud tema kunstist ja reklaamist. Aga ma katkestasin pikka juttu, kui see hakkas juba väga korduma ja läks õudselt spetsiifiliseks ja küsisin, et aga mitu arvutit sul on tarvis maha müüa selle kampaaniaga. See oli hetk vaikust. Ütles, et ma käisin viies agentuuris, viies esimest korda. Agentuuri loovjuht küsib mult üldse midagi, nagu müüginumbrite või eesmärkide kohta. Saime muidugi kliendi naksti. Et seda täpsust oli toona väga vähe. Suur tänu selle jutuajamise eest. Rakendus, psühholoogid Asko Künnap ja Marek Reinaas. Tänane ülbed üheksakümnendad oli pühendatud reklaamile üheksakümnendatel aastatel. Mina olen Peeter Helme, koos minuga juhib saadet Urmas Vadi ja järgmine kord on meil juba järgmised jutud 90.-test aastatest kuulmiseni. Üheksakümnendad.