Üheksakümnendad. Üheksakümnendad oli ülbe aeg, mil vana maailm kadus ja tekkis sootuks uus Eesti taasiseseisvus ja tekkisid ka meie riigiasutused. Muuhulgas võrsus, kaasovjetlikust vägagi erinev söögi- ja joogikultuur. Sellest on täna rääkimas Eesti Toiduliidu juht ja endine ettevõtja Sirje Potissepp ning näitleja ja lavastaja, aga ka mitmed toitlustusasutuse looja Rein Pakk. Saadet juhivad, Urmas Vadi ja Peeter Helme. Oleme varasemateski saadetes teinud. Küsime mõlemad saatekülalised kohe päris üldiselt. Kuidas need üheksakümnendad meeles on, kas nad on meeles mingi ühe tervikuna või on nad tõesti pikemad kui üks kümnendsest? Alles eelmises saates? Meil siin käinud Andres Anvelt ütles, et sellesse ühte kümnendisse mahtus see, mis mingil normaalsemale ajastul mahuks kolme või 40-sse aastasse. Kuidas Sirje, teie mäletate üheksakümnendaid, kas see on ka mälus kuidagi palju pikem kui 10 aastat peaksid olema? No kindlasti on pikem, et julgen, julgen küll öelda, et tõepoolest üheksakümnendad jagunesid omakorda väga-väga mitmesse ajajärku, et mitte 10 aasta peale, et minul on jäänud meelde sellised märksõnad kõigepealt 90.-te aastate alguses, kui just selline era Ta võtlus hakkas ju oli juba tekkimas ja mitte ainult kooperatiivide näol, vaid ka osaühingud, aktsiaseltsid, siis mina töötasin alkoholi tootmise vabrikus, mida me ise siis üles ehitasime ja, ja tõepoolest alustasime 1989, nii et minul on nagu väga ehedad mälestused ja minu kolm märksõna, mida ma täna siia tulles ka mõtlesin, olid kõigepealt kõikvõimalikud spekulandid. Kõik oli defitsiit, absoluutselt, kõik oli defitsiit ja kui keegi siis midagi sai, siis selle seega väga suure vaheltkasuga kohe maha müüdi ja see puudutas täpselt samamoodi ju toiduaineid, et mäletate selliseid pilte poest, kus pereemad läksid õhtul poodi ja poes olid ainult tühjad riiulid ja tühjad ostukorvid ja siis toodi näiteks üks suur kang võid, mida mida lõigata eriti suure noaga kööginoaga müüa langes sinna rinnuli peale sellepärast et või või oli kõva ja kui praegu seda näiteks meie kontrollametnikud poes näeksid, nad oleksid peaaegu kohe kas põlvili või selili, et see on ju nii ebahügieeniline, et kõik sellised seigad, teine märksõna, kindlasti sedasama defitsiit. Et, et ega spekulant ei saa olla, kui defitsiit ei ole või vastupidi ja, ja siis üdini selline võlusõna välismaa oma. Oi oi, oi välismaa oma, ükskõik mis asi see oli, me ei räägi siin ainult gloobuse konservidest, mida ka nõukogude ajal oli, oli saada ja, ja tänases suhkrumaksu, mis ei ole veel lõppenud. Õnneks see arutelu võiks välja tuua selle, et mis olid, tuletage meelde üdini magusat, sellepärast et lihtsalt Ungari oli väga suur suhkrutootjariik. Ja need ongi kolm võtmesõna ja spetsiifiline muidugi meie sektorile oli, oli salaviin ja salapiiritus, mis vohas igal pool, nii et tegelikult sa tulid hommikul tööle, sul ei olnud ühtegi head mõtet, kuhu oma nii-öelda ametlikku toodangut müüa, sellepärast et, et ametlikku toodangut pool liitrit oli umbes kaks pool korda kallim kui salaviin ja salapiiritus, aga kindlasti spekulandid taas olid nõus kohe müüma sulle väga hea hinnaga salapiiritust, et, et teha veel rohkem ametliku viina juurde, et selliseid hästi-hästi huvitav aeg. No sellest salaviinast piiritu, sest me kindlasti veel räägime selles saates, aga küsima Rein Pakk sinu käest, et mis sinule etele kui öeldakse, üheksakümnendad Eestis. Jah, muidugi täpselt sama asi, et nii nagu oli vabanemise aeg, oli see noh, minu jaoks pigem ma ütleksin, avanemisaeg noh, nii minu kui kui minu rahva ja minu maa ja kogu maailma jaoks. Et loomulikult, et olid üheksakümnendad aeg, mil nagu käivitasid, avanesid mingisugused protsessid, mis vält tahtsid paljud vältadel siiamaani kõik need muutused ja kujunemisel ja, ja ka see 90.-te kümnend oli kohutavalt erinev kui võrrelda 90.-te algust ja lõppu, et just noh, mina ilmselt olengi siin hetkel satun vestlusesse kui tasakaalustav element, üheksakümnete alguse lõpu vahe, et näiteks kui see just rääkis oma märksõnadest, siis. Ma arvan ja mulle tundub, et need puudutavad pigem 90.-te algust, kui oli vaja viskuda noaga külmunud või rahnule sealt tükke lõigata. Üheksakümnete lõpus oli juba väga palju erinevaid ja, ja täiesti uut võisid kenasti pakendatud ja juba pakkumisel rahvale poes. Et, et see oli tohutult erinev, tohutult muutlik, tohutult kujunemiseaegse üheksakümnendad avanemine, on just see märksõna, mis minul meeles. Tohib, ma räägin ühe anekdoodi, mis ma hiljuti kuulsin ja kui naljakas on, siis räägi ma proovin. Ühesõnaga, see puudutab ka just 90.-te algust. Et inimene läheb poodi ja poelettidel ei ole mitte midagi. Inimene küsib, et paluksin, et pool kilo vorstimüüjad vaatavad otsa, et hulluks oled läinud. Vorsti meil ei ole siin vorsti. Noh, hästi, aga no üks tükk sinki, siis, palun sinki. Siin ei ole mitte mingit sinki, vaadake siin, mitte midagi ei ole, kõik on tühjus, lihtsalt. Inimene tänab, läheb poest välja ja kaks müüjat fotod üksteisele otsa, vaatavad sellele mehele või inimesele järele. Sühmavad on tüüp, teine vastab, et jajah, aga vaata, kus on mälu. Et kas Sirje Potisepp see, see anekdoot ilmselt peegeldab sellist 90.-te alguse olukorda ja siis olid muidugi ju seotud selle algusega ka hästi suured meie enda isamaalised ideed, et räägiti ka kartulikoorte söömisest, et kuidas sellega oli nende kartulikoored. Põllukartulikoortega oli suhteliselt kitsas, ütleme nii, et mina tean seda, et 90.-te aastate alguses igal juhul väga palju langes põllumajandustootmine ja, ja samas oligi selline olukord, kus hinnad tõusid järsult ja muuseas käibemaks 1991. Ma otsisin selle välja, oli seitse protsenti ja kohe juba 1992 tõsteti 20-le protsendile koos siis Eesti krooni tulekuga. Et see on selline hästi hästi vahva aeg, et võib küll öelda, et kartulikoorte söömine oli, oli kindlasti märksõnaga märksõna selles võtmes, et kartulitoodang muuseas vähenes 40 protsenti 90.-te aastate alguses ja see tendents on, on kahjuks säilinud tänaseni. Et kui me räägime nagu sellest ka, et mida söödi siis kodudes kindlasti need inimesed, kes ikkagi elasid maapiirkondades ja kellel oli võimalus ise kasvatada, siis need olid kindlasti palju paremini varustatud ja just nimelt sellise noh, tõepoolest võib öelda, et väga traditsioonilise ja meie ajalooliselt, et meid meid ka üles kasvatanud toiduainetega, milleks oli siis tõepoolest kartul oma oma piimatooted kõik, mis aiast võtta, oli kõik roheline, sellepärast et samal ajal kui Eesti lettidel vähemasti üheksakümnendad aastate alguses. Kuulge, tuletage meelde 92, minu teada pandi käima talongimajandus 92 ja mida see tähendas, see tähendas seda, et tuletage meelde, no mina mäletan muidugi minu hea kolleeg, praegu stuudios noorem mees, tema pole sellisel kujul talongi kindlasti näinud, see oli rahvasuurune talong ja seal olid siis kõik asjad peale, absoluutselt, ma ei tea, võid suht hoo ja suhkur, milline defitsiit oli suhkur, sest inimesed kukkusid kostma ja, ja sõna otseses mõttes osteti varusid. Ja kui me räägime jällegi tuleme korra tagasi selle esmatootmise juurde, et kui kui põllumajandustoodang langes tõepoolest kartulitoodang langes minu mäletamist mööda 40 protsenti ja muu põllumajandustoodang ka siis samal ajal siiski veeti veel Venemaale meie toiduga põhja, meie põllumajandussaadusi ja seal olid protsendid täidetud. Mis ma nüüd internetist leidsin. 123 ja ja 160 protsenti. Ehk et seesama tendents, et meil on Venemaa turg, on olnud meile nagu ematurg ja Venemaa tarbijad muuseas mäletavad sellest ajast peale Eesti toiduaineid ja nad on, nad on väga huvitatud ka praegu veel maitsemälu täiesti olemas huvitatud Eesti toiduainetest, aga kahjuks me seda ei saa isegi täna, vabatahtlikud, kui enne pidime sunniviisiliselt viiva, siis täna ei saa ka vabatahtlikult viia, vähemasti enamus neist ja, ja teisest küljest jälle võtame ikka tuleme selle defitsiidi juurde tagasi, need suured rahva häälesuurused, ega siis Rahva hääl oli ikkagi väga-väga suur ajaleht mitte sellisel kujul nagu täna, et on ainult A3. Ma ei kujutagi ette, mis ta siis võis olla üks äkki või midagi, midagi sarnast. Kaks jah või, või, ja kaks, et siis vahetati neid talonge ju, kelle pere oli väike viina, võtke see vahetas talongid näiteks Kuru ja seebitalongide vastu ja nii see elu käis, et et eks me arenesime ja, ja kindlasti kasvasime koos koos riigiga ja kuna mina olin eraettevõttes töös, ma mäletan ka seda, et et kõik ka tooraine, see tähendab, et korralikud klaaspudelid, etiketid, nii näiteks paber muuseas Eestis alguses ei olnudki ei saanudki Eestist etiketi paberit hoopis Venemaalt, et kõik kõik, mis puudutas ka tootmist, kõik, mis puudutas töötlemist, no absoluutselt oli kõik defitsiit. Ja siis, kui me mõtleme 90.-te aastate lõpupoole ja lõpu peale, siis küllus saabus meile ju üleöö. Ja oligi jama majas, spekulandid kaotasid oma sissetuleku allika, enam ühtegi asja defitsiit ei olnud, aga meil ei olnud ju raha, et seda kõike osta. Et, et minu meelest me oleme nagu saanud hästi sellise hea kogemuse osaliseks ka inimestena tarbijatena. Et tulles ühest ühiskonnakorrast sisuliselt üleöö teise kus on siis külluseajastu, et see on minu arust seda kogemust nagu annab mäletada, ilmselt veel aastakümneid. Ta koos selle küllus ajastuga tulid ju kartulikoored ka lõpuks, mida siis enam vist keegi väga ihalenud, aga praegu ikka siin-seal kõrtsides on võimalik õlle kõrvale neid tellida. Praegu on ju kartulikoored just nimelt nüüd tulnud täiesti uuel kujul tagasi sellistes pappkarpides ja käekirjalisteetikeetidena hästi kalline tänapäeval on ju kartulikoor, on eriti eriline Kurmeesk, hipsteri suutäis. Nüüd me sööme lõpuks ka kartulikoori ja maksame nende eest ka nii hästi, ausalt, hästi, palju. Ja kui katsuda ikkagi defitsiiti leida, siis seda leiab, et Eestis on vist võimatu näiteks täiesti värskeid austreid saada ja see on küll defitsiit. Noh, nad kipuvad jah nagu kaugelt tulema Läänemerest on ühe käe sõrmedel austreid võimalik õngitseda. No aga koos igasuguste peente ja heade toite tõde ja sellise toiduteadlikkusega selle kõrval on ju kogu aeg oma triumfi käiku marssinud ka kiirtoit. Hea küll, nõukogude ajal oli ka kiirtoit selles mõttes olemas, et pirukaid ja saiakesi müüdi. Aga selline nii-öelda päris kiirtoit, et see oli ka üks asi, mis ühel hetkel Eestis väga popiks sai, aga nüüd vist jälle on sellest lähikäiku tegemas. Ojaa selle kohta, mina võin kohe ühe loo jälle teile rääkida, et kas see kogemus on mul Remediast olemas, et kui te ja kes mäletab, kunagi olid ju suurte maanteede ääres olid miilitsaputkad, ehk et neid kutsuti kai putkades aeg-ajalt seal peeti autosid kinni, aeg-ajalt mõõdeti seal äkki isegi kiirust või midagi sellist ja siis saabus aeg, kus need ju miilitsaid enam ei olnud, kaiputkade funktsioon kaotas oma tähtsuse. Ja siin need kaiputkad ju kas erastati või müüdi või igal juhul Remeedia võttis ühe Kuusalus oleva kai putka endale. Ostsime ära ja pärast andsime kellelegi rendile. Vot vot seda käekirja ma enam ei mäleta, aga igal juhul ei, seda mitte, aga me tegime sinna hamburgeriputka. Teate, kui populaarne see oli ja mis oli hamburgeri puhul kõige kõige enim sellist vaimustust tekitada. Ta oli hamburgeri vahel olev kaste. Sellepärast et seda käidi õppimas kellegi käest, kellel oli see kompetents olemas ja seda kodus järgi teha ei osatud, ehk et hamburgeri tihtipeale tuldi ostma sellepärast et sinna vahele pandi üsna suures koguses väga hea maitsega kastet. Sirje Potissepp, öelge palun nüüd see saladus, millest see koosnes hamburgerikaste. No ma arvan, et ta koosnes ikka suuresti nagu, nagu praegugi hapukoorest ja majoneesi, aga aga fakt oligi see, et majoneesi ei olnud üldse saada ja hapukoort, vaid vahel harva kui ikka ketšupis, rääkimata tsüklist me üldse ei räägi ja, ja tegelikult äpiga ka näiteks veel on võimalus teda maitsestada. Aga tõesti mul on ka kuidagi meeles, et see, see hamburgerikaste oli eriline ja ma pean tunnistama, et ka mina käisin seal, meil oli isegi oma inimestele muuseas, soodushinnad nädalaga, vahetustel, nii et et läksid, ostsid näiteks perele neli hamburgerit läksid oma suvekodusse. See oli mingi eriline hetk. Sellepärast et igapäevaselt meie pere küll hamburgerit ei ole kunagi söönud ega ilmselt ei hakka sööma. Tartus oli esimene hamburgeriputka kaubamajad Inglismaa vahel ja seal müüdi hamburgeri nime all sellist toodet. Toode on selle kohta võib-olla isegi palju öeldud, sellist kängart mis oli nagu tavaline pätsi Saimisele neljaks lõigatud keskelt pooleks ja siis niimoodi nagu pikkupidi pooleks ja seal vahel oli umbes selline noh, kolme nelja sentimeetri paksune keeduvorstiviil mida oli eelnevalt hoitud kuuma vee sees, noh, niimoodi nagu sardell ja viinereid. Naised lihtsalt jah, ja inimesed sõid seda tegelikult, et nad said aru, et see on üsna nagu Totteri, jäle ja vastik. Aga inimesed juba teadsid, et seda peab sööma, sest niimoodi elatakse vabas maailmas. Vabas maailmas peab sööma kiirtoitu. Ja meil küll korras ja meil oli. Mis aasta see oli? No ma pakun, et see võis olla mingi äkki 93 Neliva. Ja no mina räägin vist mingist 89 90 sellest ajast Nehatu oli ikkagi juba väga korralik tegija. Aga teine asi, mida ju vabas maailmas on alati tehtud ja mis ka, kui vaadata näiteks Euroopa ajalugu ongi seotud ühiskondade demo kratiseerumisega, on väljas söömine, restoranikultuur, nagu meie seda tunneme, tekkis ju tegelikult prantsuse revolutsiooni ajal, sellepärast et eneseteadlikud kodanlased tahtsid kõigile näidata, et meil on raha, mida kulutada ja tegid seda avalikult ja Eestis muutusi ka väljas söömine üheksakümnendatel oluliselt populaarsemaks. Absoluutselt nõus, et, et minu meelest nagu väljas söömine varem, siis ütleme nõukogude aegse pärandina ja ka 90.-te alguses oli tegelikult kahte sorti üks oli viisakas, väljas söömine, seda tehti restoranides, kus söödi, siis Vene keeles öeldi terveks tarove Campot ehk siis praad ja magustoit. Need valikud ei olnud kunagi eriti suured, seda toitu üldiselt, mida seal restoranides pakuti. Aga need olid niuksed, pesto konnasid ja ja šnitti, niuksed traditsioonilised ütleme siis vene saksa köögi päritoluga Eesti toidud. Neid üldiselt peeti suhteliselt headeks, aga tegelikult inimesed teadsid kõik väga hästi, et kodus tehakse seda toitu paremini. Siis teine viisaka söömise koht oli kohvik, kus ei käidud sooja toitu söömas, vaid seal ju joodi kohvi, teed, söödi jäätist või kooki või saiakest. Ja siis olid piimasaalid, sööklad ja kõik need kohad ja minu meelest nagu ideoloogiliselt olid need väljas söömise kohad. Kõik, mis jäid restoranidest ja kohvikutest üle, olid tegelikult kohad inimestele, kellel ei ole kodu. Noh, piltlikult öeldes, kui sa lähed välja sööma, siis sa oled mingis mõttes nagu õnnetu. Sa oled sattunud nagu sellise noh, halastamatu väljas, mis ratta peale ma mõtlen veelkord, et sööklad, piimasaalid, kõik, kõik need kohad ja sellepärast võis ja lausa pidigi seal tegema natukene halba toitu. Aga mis ajal see trend muutus? Rein, paks, sa oled ju ise ka söögikohtasid teinud, et. See ikkagi hakkas pöörduma korralikult kuskil 90.-te keskel, aga tegelikult toimus üks 80.-te lõpus üks oluline muutus, kui tekkisid nagu uut tüüpi väljas söömise kohad. Noh, näide on Adavere tuulik ja vot sedalaadi sellised nagu toidubaarid. Neid oli tegelikult nõukogude ajal ka üksikuid, mõnede sööklate kõrval olid siuksed, kus siis nagu kunagi keedetud kartulid praeti üle ja siis anti nagu snitslit miljonile praemuna peal olid natukene nakkusest paremad. Paremad, nad ei olnud restoranid natuke just nimelt nagu söögikohad. Aga nad olid midagi siis selle söökla restorani vahepeal, aga nad tekkisid jah, nagu kaheksakümnendatel sealse toidu kvaliteet ikkagi ei olnud ka veel päris see, aga 90.-te keskel väga olulist rolli mängis siin minu meelest rahvusköökide sissetulek meie turule ka, sest vanasti ehk siis kaheksakümnete lõpus ja varem olid ju ainsat rahvusköögid, mida me teadsime, olid šašlõkipaarid ehk siis Gruusia või Armeenia ja Aserbaidžaani päritolu teravad maitsed. Aga siis üheksakümnete keskel tulid rahvusköögid ja nendega koos tuli ka kodusele toidulauale hoopis teistsugune söök. Mehhiko pada ja onkel, pensikastmed ja Santa Maria maitseained ja kõik see, et toit läks ühtäkki maitsvamaks ja sellega koos läks traditsiooniline toit minu meelest lahjemaks. Ühel hetkel ju kaotasid piim ja hapukoor ja tabelid, teised piimatooted kaotasid pool oma rasvasusest. Nõukogude ajal oli hapu kuue midagi, mis oli 20 protsenti rasva. Praegu on ta jälle tagasi Smettana nime all. Piin on, vaat see farmi teed meil tänapäeval, eks ole, 3,5 kuni 40 kaheprotsendilist piima. Aga kui te mäletate, siis 90 teisel poolel kõigist piimatoodetest võeti ära vähemalt poolrasvast ja muidugi asendati suhkruga. Seda meile üksiti ei öeldud, küll aga olid seal tekkisidki, vaata nüüd jogurtid ja kõik niuksed nagu suhkrut sisaldavate komponentidega, piimatooted tohutu valik. Ja see oli tegelikult see, mis koos vabadusega tuli. See oli vabaturg, mis hakkas inimeste toidulaudaga dikteerima. Aga jah, et, et minu meelest väljas söömist oluliselt mõjutas see, et tulid rahvusköögid ja, ja rahvusvahelised maitsed. No kahtlemata ma võin siin jälle lisada ainult seda, et 90.-te keskel tõepoolest hakkas ka toiduainete tööstuses selline suurem toote arenduse võib olla uus ajalugu, et ma, ma lihtsalt meenutan Eesti parima toiduainevõidutoodet 1994, kui esimest korda konkurss peeti siis võidutooteks oli Põlva piima võideks ja, ja võidexon tänaseni turul, aga mis oli tema, tema edu võti oli ju, mitte ainult pakend. Kuulge, kui me oleme saanud kogu aeg terve elu ostnud, võid hea, kui vahel sai pakki võid, siis ilmselt jäi mingi koorem jälle Venemaale saatmata, et kui kogematestipoodiga ka kenasti pakendatud või tuli enamus oligi ikka selle kangiga ja siis visati sinna tühja letile, kus siis 10 teda haarasid, et saada endale endale midagigi. Ja 1995 võitis siis parima toiduaine juba Tallinna piimatööstuse virsikujogurt ja see oli tõesti juba täiesti uus sõna, issand jumal, jogurt iseenesest ja veel virsiku ja veel nii maitsev. Et, et see on kindlasti olnud selline murdeline periood. Aga kui tulla selle toiduainete peale tagasi, siis tõepoolest nagu ma ennem ütlesin, et minu meelest see 90.-te aastate, et on olnud hästi mitmekesine, et siis võibki öelda niimoodi, et 92. ju kui meil raha ei olnud ja toiduainete hinnad tõusid meeletu kiirusega, et siin oligi see, et mis sa ikka sinna restorani sööma lähed, kui sul raha ei ole, raha oli spekulantidel, ärgem unustagem põhiasja ja kolmas märksõna, mis ma välja tõin, välismaa oma, kõik, mis tundus nagu välismama, Needsamad, uued maitsed, sa olid nagu kohe popp ja noortepärane ja, ja kaasaegne, kui sul oli ikka noh, naid jalaga ukse lahti ja nahktagi oli seljas, dressid olid jalas, kuulge täna möllavad muuseas Retrobestil nägin eile ainult ainult pealkirja, sellel aastal ise ei saanud minna, eelmine aasta käisin kulges, me peaks tuga, oleme hoopiski Retrobestil ja ja nahktagid seljas, kiledressid seljas ja mul on muuseas Marati dressid olemas, nii et mina võin täiesti kampa tulla. Et vaatame, mis seal täna süüa. Ma olen täitsa kindel, et seal on üht-teist ka 90.-test. Ja muidugi selline noh, vabas õhus ja vabaõhuürituste toiduga tuur. Omavahel öeldes see peaks ja võiks meil ikka ka tänapäeval veel parem olla. Tagaistmel ja diiselmootor laulab mulle vaikset laulukest. Hea, et sain kupatada rooli taha eide, kellega ma vahekorras olin. Magi pall õhtupimeduses tähti taevas. Ning nüüd teel koju all kõike aeg. Sõber Raine. Jälle. Mis ei veni pääle vanu vantiga suitsus ja peale võtsin viina. Hakkas pihta mis raud selleks ajaks kuumaks köetud oli, Soome. Ma mõtlesin See aeg, kui naise saunas käisid, et tuli juurde terve kari. Nemad teevad viina. Vahel tasuks julge paljas naine, Jossid, tulge sauna, kes on veel naine? Siis kui käte kolmas tungil ta lasti aga magusa viinauimas. Kes oli ikka lõbusad ja mees juba koidik. Joogid? Marga eest üks laine tekkis ja näitas ka igasugus eksimise tõlkeliin. Töötavaid puudus sisu võtsid minult ära pihlavõtmises. E Black üheksakümnendad. Kas 94. aastal see võideks oli esimene kodumaine karbi sisse pakendatud? Ja seal oli kakk, seal oli kaks asja, kõigepealt, kui me saime kunagi võid siis või oli ju veel reeglina külmutuskapis, no no peaaegu ikka igalühel oli külmutuskapp iseenesest muidugi ei tea, kuidas see saadud oli, aga kellelegi oli ju keegi tuttav, no poes ikka nii külmutuskapid kõigil olid või toite hoitaksegi külmutuskapis ja, ja ega tänapäeval ju täpselt samamoodi, et või on väga hea, väga kasulik, väga maitsev, aga teda leiva peale määrida natukene selline omaette ettevõtmine ja siis tuli korraga või maitsega. Mis oli, võtad ja sa saad teda kohe panna võileiva peale ja veel sellises pakendis. Ma ütlen, ta tundus nagu välismaa oma, see oli selle toote valimisel printsiip, et et see juba räägib ise sellest aja sellest ajajärgust, et tõepoolest sellises kaubakülluses, nagu me täna oleme ja 90.-te aastate lõpus kahtlemata juba olime. Et seda ju 90.-te aastate alguses. Ja kindlasti üks oluline teema 90.-te söögi- ja joogi juures on kindlasti see, et tänasel päeval me räägime tervislikust toidust. Sellel ajal ilmselt räägite, et saaks lihtsalt toitu kui mõelda 90.-te algust. Aga Sirje Potisepp, kuivõrd palju on see toit muutunud võrreldes 90.-tega, et kas nad on läinud need tooted kahjulikkumaks või siis on võimalus, et me lihtsalt toona ei teadnud, millest need asjad koosnesid, mida me sõime? Väga palju on tegelikult selliseid müütega liikumas toidu tootmisest ja toidu töötlemisest ka tänapäeval, et noh, et see samad oi kunagi ikka nõukogude ajal me ei kasutanud mingeid lisaaineid. Kuulge, ärge ärme nüüd rääkima asjadest, mida, mida me ei tea loomulikult lisaaineid kasutada, et mitte kellegil inimestest ei tulnud isegi pähe küsida, et mis selle toiduaine koostis on põhilisaaineid, mida on kasutatud lihatööstustes, kasutatakse tänapäevani ja kasutati ka juba nõukogude ajal. Et selles osas lihtsalt inimeste teadlik, kus inimeste huvi toidu koostise kui sellise vastu oligi väiksem, sellepärast et toitu iseenesest oli ju ka vähem saada. Et kindlasti need muutused on toimunud, mida 90.-te aastate alguses noh, seesama välismaa oma kõik, mida, mida välismaalt saadi ja tõepoolest see juhtus ja peaaegu meil üleöö. Et eile oli kõik defitsiit ja täna oli kõike saada, ainult et inimestel ei olnud raha ja kui see raha siis hakkas tekkima kui meie palgad. Muuseas, ma otsisin välja, ma ütlen teile, mis olid 92. aasta keskmine brutopalk, kui oli 256,7 krooni, ehk et 16,4 euri ja täna on keskmine brutopalk 1153 eurot. Mille kohta küll pool Eestit küsib, et andke andeks, kellel nii kõrge palk on, aga see selleks, et me teame, kuidas statistiline keskmine saadakse ja, ja meil ei jää muud üle kui, kui uskuda. Ehk et see näitab ka seda, et meil on ikkagi tohutud käärid olnud juba palkades tohutud käärid olnud hindades. Mis edasi juhtus, oli see, kui tulid väga palju välismaa ehk et import tooteid, siis kõik tahtsid neid import tooteid osta, kõik neid ostsid. Kuulge, saksa jogurtit, saksa keeksid, endiselt seisavad kaks aastat endiselt mitte midagi juhtu maha, sellega inimest lüüa ei saa, sest kõvaks ta ei lähe kahe aasta pärast ka mitte. Need ajajärgud on ju meil kõik üle elatud, et meil on endal väga head piimatooted, sest meie tööstustel, kes tulid nõukogude ajast, võttis tõepoolest pisut aega ka ka selline asi endale selgeks teha, nagu tootearendus. Et ennem ei olnud tootearenduseks mitte mingisugust erilist põhjust. Ma võin teile täiesti siiralt öelda, kuidas mina olin tipi ajal Pärnu piimakombinaadis olin praktikal ja, ja situatsioon sarnane vanillikohupiim. Nii tuleb sisse vahetada, Meister plaksutab, ütleb nii, vahetame paberid ära, kohe läheb peale Rosinaga kohupiim, rosinatega kohupiim, palun vahetage paberid ära, mehed, vahetage rollid ära ja, ja kusjuures ütleme, et ma ei valeta võtta nii, nii asjad toimisidki ja kellelegi ei tulnudki pähe, et minna kaebama, et kui ta ei leidnud ühes ühes kohupiimapakis näiteks isegi mitte ühte rosinat, see oli lihtsalt, see oli ebaõnn. Tal ei sattunud sellist kohupiimapakki, aga vahel ei saanudki seda ju sattuda, sellepärast et need rosinaid sinna ei pandudki. Aga täna igal tarbijal on õigus võtta kohupiimapakki, öelda, miks minu kohupiimapakis joon, ainult ma ei tea, 20 rosinat võiks ju olla 29. Et jällegi sellised vahvad vahvad näited ja vahvad seigad. Aga kui meil on nüüd mitu korda olnud juttu nendest välismaa mõjudest, siis ma julgeksin isegi väita, et nende välismaa mõjude tõttu on ka eestlaste, mitte ainult söömisharjumused muutunud, seda niikuinii, vaid muutunud on ka natukene see, mida peetakse meelda rahvuslikuks maitseks. Me ei ole enam harjunud, et toitudele on selline maitse nagu neil kaheksakümnendatel ja me ootame midagi muud, et need on, need on just sellise välismõju kõige selle mõjul tekkinud selles mõttes, et kui vaadata, et isegi Põltsamaa toodab praegu sellist Soome maigulist magusat sinepit, millele järelikult on turgu ja samal ajal on kadunud näiteks kõigi kunagine tohutu delikatess bulgaaria ketšup, mis koosneb peamiselt kele äädikast. Tänapäeva inimesed, ma arvan, ei tahaks sellist hästi haput, ketšupit enam ja, ja, ja tänapäeva inimesed tahavad magusamat sinepit, see ikka räägib väga fundamentaalsete muutustest. Ja kahtlemata, et selles osas on teil kindlasti õigus, et ma mul on hea hea ära rääkida, see sinepilukku, et tegelikult mis sinepiga sai, oli ju see, et meie meie turule tuligi nii-öelda välismaa oma ja hakkaski tulema Soomes, mis ongi oluliselt magusam. Ja inimestele meeldis see, et lisaks sellele lihtsalt Põldsamat õigi, et miks, miks me peame ostma, ma ei tea. Ma ei taha nüüd ühegi firma nime öelda, aga, aga ma tean, et Meira sinep oli väga populaarne ühel hetkel Eesti turul ja, ja minu meelest on nagu igati tervitatav see, kui Eesti ettevõte teeb selle sinep täpselt sarnaseks. Põltsamaa endiselt toodab ju ka meie traditsioonilist sinepit, eks. Aga, aga tõepoolest võib öelda vahet kindlasti maitsevahed on päris tohutud ja me peame ikkagi vabas turu ja sellises konkurentsi tingimustes, mis tegelikult toiduturul on, siis noh, müts maha, miks ma pean ostma välismaa oma, ma tõesti ostan sedasama sinepit hea meelega, kui ma tean, et selle on teinud keegi Eesti ette sõna otseses mõttes. Et sellised suunad on kindlasti olnud ja kindlasti on sellel kõigel olnud omad mõjud inimeste tarbimisharjumustesse söömisharjumustesse, aga me ju inimestena ka ise. Meil on ju samamoodi, toodi alguses välja, et selline avanemine, avatus. Me käime mööda maailma ringi, me tahame neid maitseid kogeda ka Eestis, kui me tahame, tuleme tagasi, me tahame neid toita, proovida lausa ise Eestis teha. Et kindlasti kõigel sellel on, on meie igapäevasele toitumisharjumustele oma mõju. Ei, ma tahtsin veel lisada siia juurde, et siin mängib tegelikult rolli mitte ainult toidud, mida me endale suhu pistame ja nende maitse ja et selline, kuidas öelda füsioloogiline või noh puht nagu meie organismid harjuvad teiste maitsetega, vaid siin mängib rolli ka kultuur. Ehk siis turumajanduses räägib meiega pidevalt turundus ja turunduskasutab ka keelt, mis juurutab uusi kombeid. Näiteks kui me võtame Fazeri, need koorikleivad, teate, need õhukesed pätsid, kus kaks tükki on koos, võtad nad lahti, see on midagi, mida, millest me ei teinud ööd ega mütsi veel 20 aastat tagasi. Aga täna me loeme sealt pakendilt traditsiooniline koorikleib kuigi tegelikult tegemist on soome traditsiooniga. Aga kui meile kogu aeg öeldakse selliste toodete juures ka see retoorika on see, et, et see on traditsiooniline, see on meie oma, see on meie päris siis me hakkame ka seda uskuma, et tegelikult see mõjutab ka see jutt, millega toit meile suhu pistetakse, mõjutab seda maitset ja meie eelistusi sama palju, kui need maitsed ise. Seda ma tahtsin öelda. Ja kahtlemata ma olen sellega täiesti nõus, et reklaamil ja turundusel on olnud väga suur mõju ja jällegi, et tuletame meelde, minu meelest siin vahepeal oli lausa üks saade sellest, kuidas näidati nõukogude aja reklaam ja need olid ikka väga naljakad küll. Eriti täna. Ma tahtsin küsida veel nende toidukohtade kohta, et noh, ilmselt kui tänapäeval need kohad, mis sina oled kunagi loonud, sa võiksid muidugi öelda, mis kohti sa oled teinud. Toidukohti, aga et ilmselt tänapäeval Need alused, kuidas mingisugust toidu kohta teha või mis need printsiibid on, on hoopis erinevad. Rein Pakk, sa mõtled printsiipide all, õigemini mida mingit kohta teha või millist kohta üldse teha, mis, mis rahvale meeldiks või mis oleks nagu mõistlik? Mulle tundub küll, et on erinevad, aga mitte väga kardinaalselt minu meelest ütleme enamus toidukohti, mis tänapäeval sünnib, sinna on juurde tulnud nagu mõned nüansid, aga tegelikult see see kultuur, milline üks toidukoht olema peab, see sündiski umbes 90.-te lõpus. Vaat siis toimus, kui ma ütlesin, et 90 keskel ilmusid meie turule erinevad rahvusköögid, siis 90.-te lõpus toimus tegelikult väljas söömises üks niisugune kultuuriline muutus mis toimus kogu maailmas ja meil juba õnnestus sellega nii-öelda õigeaegselt kaasa minna, et me ei teinud seekord midagi läänele järgi. Nimelt see muutus oli see, et need rahvusköögid hakkasid segunema, seda siis välismaal öeldaksegi mõistena foosio köök, ehk siis seguköök. Üks söögikohti, mis ma olen kunagi rajanud, on restoran elevant Tallinnas mille oli indialane ja see oligi India köök. Aga ta oli töötanud väga paljudes erinevates söögikohtades, Koreaa, Kreeka, Vene köökides Kanadas ja ta oli kõigist nendest köökidest võtnud erinevaid elemente, nii et tema toitudes, mis olid oma põhiolemuselt küll india road, oli mõni kaste kreeka köögist, mõni valmistamisviis vene köögist, mõni mingisugune taignaga katmise viis kuskil toidus ei olnud mitte India, vaid hoopiski korea köögist ja nii edasi, et tekkis nii-öelda rahvusköökide kõrvale veel rahvusvaheline köök. Ja minu meelest see on ka täna. On see nüüd, ütleme, hipsterikoht, on see mingisuguses teises stiilis koht ikkagi kõik püüavad oma menüüsid üles ehitada igaühele midagi ja see igaühele midagi, kui me vaatame, menüüsid täna on tihti niimoodi, näeb välja juba selles menüü nimekirjas või sellel menüü lehel juba et midagi Inglismaalt, midagi Indiast, midagi Hiinast, midagi Koreast, midagi Vietnamist, et tegelikult püütakse menüüsid üles ehitada igaühele midagi põhimõttel, sealhulgas ka väga tähtis on, et midagi ka nii-öelda kohalikust, traditsioonilisest köögist, kasvõi kartulikoored. Et need põhimõtted on täna suhteliselt sarnased, aga üks väljas väljas söömas käimise ja väljas tegelikult ka kokkusaamise koht, näiteks ma olen olnud ka üks, rajades nihukesele klubilise söögikohale nagu noku klubi Tallinnas. Mis oli siis kuku klubi järel, mis selliseid vanema vanema generatsiooni kunstnik konna niisugune väljas söömise kohtumise paiku oli siis nagu uuem, see sõna noku ei tähenda mitte seda, mida kõik arvavad, vaid hoopiski lühendit, noorte kultuuriklubist. Nii et et see koht oli tegelikult omaaegne pluss keskkond, suhtlusportaal siis ei olnud veel Facebooki, siis ei olnud neid interaktiivseid, suhtluskeskkondi inimesed käisidki väljas, kui klubi oli Facebook, seal käidi kohal omavahel rääkimas ja muide, on ju tänapäeval Turu-uuringud väitnud, et õllemüük on drastiliselt langenud avalikes noh siis kogu maailmas avalikes söögikohtades ja tõusnud poodides, sest inimesed ostavad endale poest õlled, istuvad igaüks oma arvuti taga ja joovad neid, nad ei lähe enam välja jooma nomiteet üldse, aga noh, tendents on sinnapoole. Et see on ka üks asi, mis on muutunud, aga jah, küsimuse alguse juurde tulles, et minu meelest on need põhimõtted söögikoha rajamisel üsna sarnased nagu nad olid 90.-te lõpus. Ja Rein, ma lisaks siia juurde, et ma leidsin nüüd teiega ühe sideme üles, et me kunagi käisime elevandiga koos minu mäletamist mööda ühele õllesummerile. Me panime siis Remeediaga silmad kokku ja võtsime sealt osad, väga-väga tore oli kuulda, lihtsalt tuli meelde. Aga ma jälle tuletaks ikka seda meelde, et millest me täna räägime, et räägime 90.-te aastate algusest ja räägime 90.-te aastate lõpust ja tänapäevast, et siis 90.-te aastate alguses ikka ikka sellised. Ma ei tea, kas sellel ajal nimetati üldse neid nagu korralikeks söögikohtadeks, aga, aga söögikohtadeks võib-olla selles võtmes, et need olid ikka täiesti kantpeade pärusmaa. Et ainult. Eesti toll näiteks oli väga oluline legendaarne. Ega see söögikohti ikka mõned veel. Nõus, loomulikult oli see kultuur nagu algselt nii-öelda järmine Ja ja sinna ei saanudki minna, sellepärast et heal juhul sa ei saanud lihtsalt peksa, aga tavaliselt said. Aga nüüd meil ei, me ei tuleks ju selle pealegi, et tänapäeval meil ikkagi noh, me oleme ikka niivõrd ka sõna otseses mõttes oma igapäevakultuurilt edasi arenenud, et et tuleb üks söögikoht, siis esiteks sinna saavad kõik inimesed tegelikult ka rahakott lubab vähemasti kas kord kuus võib-olla välja sööma minna, et et ja mõtlemata selle peale, et seal võiks midagi sarnast juhtuda, et selles osas on kindlasti hästi suur edasiminek. Aga kuidas nendes tingimustes, kus rahvusvaheline köök meid nii tugevalt mõjutab, nii väljas söömise mõttes kui meil poes leiduvate toiduainete valiku mõttes kuidas nendes oludes siis tegelikult Eesti enda köök, Eesti enda toiduained elavad? No mina võin toiduainete poolest kindlasti rääkida, et et nüüd on nagu toiduainete ja jookide tarbimise puhul ja tarbimiskultuuride puhul on ka omad moevoolud, et hästi vahva on mõelda selle peale jookide puhul samamoodi seesama jälle see kolmas märksõna välismaa oma. Jumal siis tuli Ophelia kodumaine sinine džinn, mis meenutas praegust klaasipesu vedelikku ja kõik olid selle järgi täiesti hullud, sellepärast et ta oligi hoopiski teist värvi ja hoopiski teistsugune. Täna on jälle tagasi sellised kokteilid nagu rumm Coca-Colaga ja džinn toonikuga. Et jookide puhul ka kindlasti sellised moe moevoolud ja muutuvad ja kogu aeg see kõver käib üles-alla. Aga toiduainete puhul on ju viimased kolm kuni viis aastat noh, toidutööstuste poole pealt kindlasti märksõnad tervislik, kus soola, suhkru, rasvade vahetamine välja tervislike mata vastu, et kui ennem käis siit ka läbi, et 20 protsendiline hapukoor ongi ju normaalne hapukoor, siis siis ma pean teile tunnistama seda, et tõepoolest eestlased ei ole selelaid ehk et nii-öelda kergemate toodete tendentsiga kunagi kaasa läinud küll on üritatud, küll on üritanud ka selliste soome sugematega ettevõtted ikkagi siin sellist kultuuri tuua, aga eestlased on jäänud pigem nagu tarbitakse, võib-olla vähem, aga tarbitakse nagu konkreetsemaid toiduaineid. Ja, ja tänase päeva sellised võlusõnad on kindlasti toiduainete turul tohutu tohutu konkurents. Mida 90.-te aastate alguses noh, mis oligi väga raske, et tegelikult Eesti ettevõtetel oli ikka ikka paganama raske alustada, sellepärast et, et väga kiirelt vabaturumajanduses väga kiirelt leiavad kohad kohe riiulisse importtooted ja neid välja tõrjuda. Noh, kui me praegu võtame kas või piimasektori, et meil on piimast üle 90 praktiliselt 95 protsenti, et ikkagi piimatoodetest on meie kodumaiste tootjate käest turg, et siis see on ikka väga kõva saavutus, aga see ei ole tulnud kohe ja üleöö, vaid see on olnud ikkagi aastakümnete arengu ja tootearenduse tulemus. Ja samamoodi on ju leivaga samamoodi pagaritoodetega, et enam siin Fazeri näide, et võib-olla nii väga ikkagi ei, ei mõelda isegi, et meil meeldib nagu rohkem täna rääkida sellest, et et me eelistame igal juhul eestimaist, siis kahjuks me näeme. Ja, ja näeme ka tegelikult seda, et inimesed ikkagi ostavad toiduained kõigepealt maitse järgi, see on väga selgelt tunda. Tänane kindlasti selline märksõna on veel see, et, et toiduained võivad ükskõik kui vähe maksta ükskõik olla, olla ka tõepoolest me peame ju tootma ka väga laia sortimenti selles osas, et, et inimestel peab olema võimalus ka nendel inimestel, kellel on väiksemad sissetulekud ikkagi ennast normaalselt ära toita, täna on see võimalus, aga, aga see tähendab ka väga laia sortimenti. Ja see tähendab ühtepidi ka seda, et, et me peame nagu väga vaatama, mis, mis üldse turul toimub. Sest et Eesti toiduainete hinnad paraku tänu sellele, et me elame siin, kus me elame, kui tal on praegugi aknast välja vaadates me saame aru, kus me elame. Et ka klimaatilised tingimused panevad sinna oma osa kindlasti põllumajandustoetuste suurus, kindlasti käibemaksu suurus, mis on Euroopa liidus mitte kõige väiksem ja kõik sellised nüansside mõjutavad eestlaste toidulauda toidukaupade ostmist. Sellepärast et meil on, on toimunud ka ühiskonnas märksa suurem kihistumine, kui võib-olla 90.-te aastate alguses olid ja elasid hästi tõesti spekulandid ja, ja muud sellised inimesed, kes võib-olla nagu hästi kergelt said oma tohutud suured rahad tasku, siis siis täna me peame ikka selle nimel kõik vaeva nägema ja, ja on hea meel, kui on normaalne töökoht, mis annab võimaluse ka endale lubada normaalset toidulauda. Sirje Potissepp, kas te oskate öelda protsentuaalselt, kui palju tänavune keskmine eestlane sööb rohkem kui 90.-te eestlane? Sellist statistikat minul ei ole, et pigem on mul statistika, mis näitab, kui palju on meie tootmismahud langenud, aga tuletagem jällegi meelde, meil oli kohustus varustada kos plaani järgi ehk et riigi plaani järgi ka meie head sõpra, Venemaad. Et ma arvan, et need tootmismahud väga suures osas läksid ikkagi sinna, sest meil ju ei olnud, meil ei olnud lihatooteid. Kuulge, me rääkisime ennem vahvasti, siin söögikohtade ja ka restoranikultuurist. Tallinna bussijaamas oli hapukapsast sardelliga ja, ja inimesed käisid seal söömas, mitte sellepärast, et nad kõik bussi peale läksid, vaid sellepärast, et lihtsalt teati, et seal on sardelli ja mitte hapukapsapärast. Et Mul ei ole sellist statistikat, pigem on ilmselt muutunud ikkagi inimeste maitseharjumused ja, ja tõepoolest magus ja sool ja suhkur annavad toitudele väga eriliselt paljuga maitset, aga nad omavad ka tehnoloogilist funktsiooni. Et Rein Pakk, kas sina oskad öelda, kuhu kodus Est kompeksin ja pingviini jäätist, et ühel hetkel olid igal pool nad olemas, mingil hetkel mitte. Kas sa tead, mis? Ei, ma ei tea, minu meelest olid need härra Kofkini veetud ärid ja tal tekkisid mingisugused segadusel ja raskus, et aeg-ajalt ju meediast on võimalik lugeda mingisuguseid probleeme. Aga ma olen aru saanud, et just nimelt nagu tärkav kapitalism kuskil noh, niisuguses näiteks mõnes Ida-Euroopa riigis nagu meil siis 90 alguses tärkav kapitalism müüb hästi hoogsalt inimestele ja palju jäätist ja mida paremaks elu järk läheb, seda väiksemaks muutub jäätise müük. Ilmselt see ei ole mingi täpselt korrelatsiooni suhtes, aga ma usun, edest kompeksim leidis endale mingi uue turu, ma ei tea, millise äkki läks kuskile teisele. Ei, ei, ei, see päris see päris nii ei olnud, õigemini see ei olnud ikka kohe üldse nii et tegelikult igal asjal on oma aeg ja see oli see aeg, kui, kui sellise toote järgi oli tõeliselt puudus ja siis tõepoolest aeg läks nagu tema jaoks vist halvemaks ja kohe hakkasid peale tulema juba väga head pakendatud jäätised jällegi seda, mitte isegi niivõrd Eesti omad, et eesti omadel läks o ülesvõtmiseks natukene rohkem aega, vaid vaid ka importjäätised, ehk et jäätis muutus lihtsalt inimestele kergemini kättesaadavaks ja enam ei olnud mingit vajadust minna. Kuulge, me käisime lastega raekoja platsis, seal olid saba, oli nii, et sa ei saanud ju aru, kus kohal see on, terve plats oli, oli ussisaba täis ja see oli jäätisesaba, siis sul lihtsalt ei olnud enam põhjust ja, ja ilmselt et ilmselt oligi see lihtsalt selline selle ajahetkel selline hea äriidee ja siis ta hääbus. Ja aga, aga kui nüüd ma olen täna paratamatult olnud olukorras, kus ma räägin, siis väljas söömisest rohkem et selle kohtlema, tahaksin siiski ühte asja väga rõhutada, et kui väljas söömine ja väljas söömise, kvaliteedi, haljassöömise maitseelamused ja maitsed on teinud läbi suured ja tohutud muutused üheksakümnendatel, siis üks komponent väljas söömisest on teinud minu meelest läbi revolutsioonilise muutuse nimelt see, mis on alati nagu kaks otsa, üks on söödi, sisestamine ja teine on jääkainete väljutamine. Ja kui te vähegi suudaksite meenutada, missugune oli siis 80.-te lõpus veel väljas tualetis käimine ja missuguseks muutus selle kvaliteet 90.-te lõpuks, siis minu meelest on see täiesti võrreldamatult suur nihe kempsud avalikes kohtades nii söögikohtades kui ka lihtsalt avalikud käimlad on muutunud just 90.-te jooksul tänaseni välja on muutunud mitte lihtsalt sanitaarselt meeldivamaks, vaid ka ilusamaks. See on hämmastav, kuidas valitakse. Söögikohtades tehakse kulutusi kõigi nende sisustuselementide peale, mis vetsudes on, tehakse väga ilusad. Ma ise tunnistan, et ma olin üks esimesi, kes sellele pani juba elementi tehes, siis oli 98 aasta olulist rõhku, sest ma just mõtlesin, et miks peaks nagu miks peaks kõik see, mis söömisele järgneb kuidagi inetu omas ruumis või vähemolulises ruumis juhtuma, nii et minu meelest on nagu see üks väga oluline söögikultuuri, kuidas öelda lõik või komponent, mis on tohutu muutuse läbi teinud. Nii oleme kõik eestlased õnnelikud, et me elame tänases päevas ja sellega lõpebki meie ajarännak 90.-tesse aastatesse mis olid nii kauged ja lähedased, nii ülbed, võõrad tuttavad, armsad ja täna olid meil stuudios toidust ja joogist ja toitumisharjumustest toidukultuurist rääkimas. Sirje Potisepp ja Reinbok. Ja saadet juhtisid Peeter Helme ja Urmas Vadi. Soovime kõike head ja kuulmiseni. Üheksakümnendad.