Üheksakümnendad. Oleme Urmas Vadi ja Peeter Helme ning eetris on ülbed üheksakümnendad. Üheksakümnendad oli tõepoolest ülbe aeg, mil Eesti loodi uueks ja vana maailm, vana riigikord kadusid. Korraks tundus, et koos sellega kaovad ka seadus ja kord 90.-te alguse Eestis lokkas tohutu kuritegevus ning riik pidi tegema suuri ponnistusi, et sellele piir panna. Kuritegevusest ja selle vastasest võitlusest olemegi täna kutsunud stuudiosse rääkima endise kriminaalpolitseiniku, praeguse Eesti vabariigi siseministri. Tere Andres Anvelt, tervitus. Tegelikult tahtsime me siia saatesse saada ühte kurjategijat ka, sest et muidu on meil ikka saadetes olnud kaks külalistega, vot kahjuks ei õnnestunud, nii et tuleb selline natukene kallutatud saade. No, ma arvan, sellest pole hullu, et ma puutusin nendega tol ajal nii palju kokku, et ma võin nendega rääkida. No väga hea, seda me ootame, aga mis siis niimoodi üldiselt kohe esimese hooga meenub 10 aastateni tegelikult pikk aeg, nii et kui me räägime 90.-test, siis on suur vahe sees, kas rääkida 90.-st või 99.-st aastast või kas meenub midagi terviklikku või päris, nii siiski ei saa vaadata. Ei saagi vaadata, sest tegelikult 90. algus üheksanda lõpp olid nagu öö ja päev. Et see on, tundub nüüd tagantjärgi meelde tuletades või rääkides kellelegi sellest tundub, et seal on mitte 10 aastat, et see oli 20 30 aastat, sest aeg ja, ja sündmused arenesid nii kiiresti. Eriti kui ma nüüd tänapäeval siin mõne lääne kolleegiga olen rääkinud, siis nad on kõik ütlevad, kuidas üldse ellu jäid, vastu pidasite, et nende jaoks on seesama periood, mis oli, ütleme, ma ei tea, peale teist maailmasõda Euroopas kuni siis 90.-te, nii et seda me pidime kõik 10 aastaga ruttu alla neelama, mis mul meeles on, kõik igast asju on veel, et ma olen seda raamatut ka kirjutanud, mis meeles on, eks ju, ja kavatsen tulevikus veel seda teha, aga aga 90.-te algus siis, kui Eesti politsei taasloodi siis ma julgen öelda, et oli küll selline. No mingil määral nagu nagu filmist nimed marmortahvlil noored koolipoisid läksid otse koolipingist rindele vabadussõtta, siis oli mingil määral sarnane sellepärast et mina olin küll üks vähestest, kes oli saanud ka veel juba hariduse lõpetanud kaheksakümnete lõpus, eks ju, seal Nõmme miilitsakooli. Aga kui 90.-te aastatel hakati siis Eesti politsei taaslooma, siis eriti Tallinnas just Tallinnas tegelikult ma ei oska öelda, kuidas mujal, aga meil oli ainult. Ma pakun välja mingi 10 protsenti miilitsast üle tulevad kaadrit. Politseisse olid ju viisideks eestikeelsed. Väga palju lahkusid Eestist nii et selliste noorte poiste ja mõnede tüdrukute õlgadele see koorem pandi, et me olime nagu visatud vette täitsa tundmatus kohas tuju kui välja ja see, mis ümbring hakkas toimuma, jäänud mitte lihtsalt vesi, aga see oli keev vesi. Aga samal ajal, ega nad tolleaegset kurjategijaid ka palju kogenumad saanud olla. Täna ei ole see päris niimoodi. Eesti oli ikkagi, nõukaajal öeldi niisugune aken Euroopasse, eks ju, ja ja jaagu kahegümnetel hakkas siin ikkagi mühisema. Organiseeritud kuritegevus, mis sai ka 90.-ks, päris kõvad jalad alla oli olemas ja kõik need kurikuulsad ühiskassat. Eesti oli täis sõitnud igasugustes grupeeringutest permi Krasnodari, Solicamski, keemia, Rovo kõiki, tule nüüd meelde pool Nõukogude Liidu atlast, kes siis oma selle päritoluriigi järgi ennast nimetasid ja keerutasid alguses, eks ju, siinsamas nende viru, egas teiste välismaalaste ümber, siis tuli salakaup. Ja siis läks tulistamiseks, nii et nemad olid ikkagi saanud juba päris hea koolitus, meie olime vastas tegelikult suhteliselt väikeste teadmistega. Aga kui need tõid Andres Anvelt tsiteerida, sest te olete öelnud, et 20 aastat tagasi toimus Eestis aastas 365 mõrvatäna, on see number seitse korda väiksem või isegi rohkem umbes poolesaja kandis. Kui tõepoolest vaadata seda inimröövide mõrvade statistikat, siis tundus, et see 90.-te aeg siin Eestis oli nagu metsik lääs. Täpselt niimoodi oligi, see number 365 on veel selline soft number, et see oli see, mis tuvastati, kui laip leiti. Ei leitud ja no ma arvan, et natukene ma kirjanikuna võime utreerida ka seda, et ma arvan, see number on umbes kaks korda suurem, needki teadmata kadunuks siiamaani teadmata kadunud. 94 oli muideks see kulminatsioon, kus oli see 365 ja tegelikult on tänasel päeval see number lausa pea 10 korda väiksem, sest nüüd eelmise aasta numbrid tulid sinna 40 kanti. Et mikspärast ta niimoodi oli 91 90 200 või nii suur ei olnud. Sest siis oli seda janti, mida Venemaal suurte erastamistega oli võimalik läbi Eesti vedada. Eesti oli muideks 90.-te alguses oli ju kõige suurem maailmas värviliste metallide eksporti sest kogu see vene sõjatehaste ja ka muude tehaste erastamine õigemini paljaksvarastamine, kõik see metall, mis sealt tuli, tekitas siin ummikuid meie raudteedel ja sadamates. Ja, ja 92 93 teda veel oli ütleme niimoodi, käive oli 94, tekkis see olukord, kus see on midagi sealt enam varastada ja siis hakati selle väikse pärast ikka sinna kõvasti üksteise kõrisid lõikama, pomme panema. Ja, ja sellepärast 94 oli ta nagu kulminatsioon. Pärast seda hakkas ta langema. Ja mispärast ma ütlen, et tegelikult 90. aastate lõpuks see kõik oli maha rahunenud ja noh, kindlasti üks osa sellest oli, et me õppisime tööd tegema, kuritegevust avastama. Hästi, palju aitasid meid. Soom Meie saksa kolleegid, igast tehnikat tuli, me võtsime suure kiiruga kohe suunale, üks niisuguseid digitaliseerimise olid meil nüüd üheksanda aasta lõpus juba igavesed uhked andmebaasid tekkisid nagu Kairid ja ja mida me nüüd oleme tänapäeval lugenud siin, mis siiamaani toimetavad moodsamalt muidugi analüüsi programmid ja teine asi muidugi, mispärast see kuritegevus vähenes ja sinimaksa salat oli see, et eks nad 11 ikkagi peksid mättasse ka päris kõvasti. Et lasid ikka need verised sügised ja pool veriseid kevadet, mis siin Tallinnas Ida-Virumaal said, sihuksesed, kõlavad nimetused. Nende käigus ikka langes nagu loogu neidsamu kurjategijaid ja seetõttu jäi see pats, teate nagu öeldakse, tühjemaks. No siis on selge, et ilmselt selle kuritegevusega on alati seotud ka raha või see äritegevus on ükskõik, puhas või must või noh, ilmselt väga must äritegevus. Aga, aga mis need artiklid või teemad olid, millega siis üheksakümnendatel pidi nagu tegelema või kust see kuritegevus nagu välja kasvas, mis need, mis pinnas oli? Pinnas oli tegelikult ju juba nõukaajast Gorbatšovi ajast nii-öelda selle pehme äritegevuse luga lubamisest peale ehk ma julgen niimoodi öelda, et kuritegevus pakkus 90.-te alguses nii-öelda avaliku võimuteenust ette võtta, ütleme ehk see oli mingil määral ta ütles ka konkurentsiamet, et mul on katus kõige lihtsam näide annatama, mul on kiosk või putka, nagu vanasti öeldi. Püüdsin, ma ei tea, rajal piirituses Kunifanaanideni välja, eks ju. Ja vastas on ka putka üle, tee tema mükoema, müüb odavamalt. Ja siis mis oli, mul on katus nagu konkurentsiameti poole, siis nad panid teisi putka põlema lihtsalt. Ja nii see käiski ja, ja teine asi, kuidas saadi ka, ütleme endale konksu otsa, neid ärimehi oli. Üks asi oli sidemeid Venemaal. Kui sa läksid Venemaalt midagi tooma, kui sul katust ei olnud, siis sind toodi tagasi harilikult jalad ees. Nii et seal pidi olema mingi katus. See oli üks teema, teine teema, mis üheksandatel võib-olla oli veel alguses vähem, aga, aga hakkas kasvama, olid kõikvõimalikud kelmused, näiteks oli üheksakümnete keskel, see oli väga huvitav juba, et see oli nagu uus teema, kui metallkodus ära hakatakse otsima kohe mis on uued teemad, siis hakkas meil nagu see liisinguturg, siis mindi sinna väga vapralt, olid terved, et nagu mina ütlen, vagunitäied tankiste, eks ju, kes siis võtsid mingeid liisingukaupa välja, viidi kuhugi välismaale, müüdi maha, see oli väga suur, tulus äri, kindlasti prostitutsioon oli üks teema narkootikumid 90. aasta alguses ma arvan, mitte mingisugune suurem, vedav teemad hakkas jalgu alla saama. Ja tegi muidugi väga huvitavaid tekk, et me oleme tänapäeval täitsa teistmoodi kui enamus Euroopat oma narkoturu, aga noh, see on juba tänapäeva küsimus. Nukas pealise oopiumitarvitajate ring oli suur, need olid põhilised vangid või nende sõbrad. Ja, ja see oli kindlasti mingi teemaga teinud nii suur tulus äri, et tulus äri, orika katus, punkt üks, kogu äritegevusele võimalikult laias haardes. Ja teine asi siis ise ka Venemaalt sellesama metallivedamine, need olid põhimõtteliselt kaks. Sinna juurde käisid veel inimröövid, pantvangid, väljapressimine, see oli igapäevane asi, neid krõbistati statistikasse, nagu ma ei tea tänapäeval. Ma ei oska isegi võrreldes kuritegevus on, meil on siin selliseid, mis läheb massilised, et noh, mingid lihtlabased vargused, ütleb. Aga see katusepakkumine, et ilmselt see näitabki mingit ühiskonna enda pilti ka, et kuna sellised asjad said toimuda niivõrd massiliselt, et järelikult ei olnud ka nagu võimu sellele vastu hakata või just nimelt politsei poolset. Katusepakkumise puhul on tähtis, nagu öeldakse, kannatanu, kannatanu ise seda tahtis siis ka nendega politsei tegeleda. Harilikult see asi oli natukene teistpidi, et väga paljudel elualadel otsite ise endale katuse nagu tegutsema hakata. Nagu ma rõhutan veel kord, et see katusepakkuja oli talle siis nagu teenuse osutaja, kes hoidis tal eemal näiteks teised pätid. Et alati näiteks kui teine bet tuli, väga lihtne asi, mul on näiteks, kellelgi on näiteks mingisugune jälle müügikiosk käivad vargad siis tol ajal põhimõtete järgi, pigem pöörduti katuse poole ja siis kogunesid, et ühiskassa juures näiteks need liidrid arutasid, kelle territoorium otsida üles need vargad ja neid karistati ja vastaga rangelt karistati, et ma mäletan, üheksakümnendatel sai nüüd laipu küll välja kaevatud, kes olid maha maetud selle eest, et nad varastasid vale inimese käest ja pakuti turvateenusteks. Nii et selliseid juhtumeid oli, kust tuldi ärimehele kallale, öeldi, et davai, hakanud katust maksma ja, ja mõnikord vahest harva. Siis ta läks politseisse ja siis me tegime valitsuses ja siis me võtsime kinni, eks näiteks kinni ka. Aga ma ütlen veel kord. Selle musta turu maht oli nii suur, et väga paljud üheksandate aastate ettevõtjad ise ei olnud huvitatud sellest, et riigiga koostööd. Aga miks nad sellest siis ühel hetkel hakkasid huvitatud olema, sest see, mida te praegu kirjeldasite, on ju noh, täiesti ebanormaalne, selline asi halvab ju riigi toimimise, ühiskonna toimimist. No aga üheksakümnete aastate algus oligi mingil määral ebanormaalne, see oli hull aeg selles võrrelda, seda saab kirjeldada. Seda saab jutustada, mida ma jällegi olen proovinud oma raamatutes, teha. Teda iseloomustas jõhkrus, vägivald, ülbus, teistest mitte hoolimine ja riigi mittetunnistamine. Triiklus eksisteeris ikkagi väga nõrkadel jalgadel ja pidi ennast kehtestama. Riik pidi muutuma autoriteediks ennem seda 90.-te alguses oli ta kahtlase väärtusega. Olgem ausad, siin ei ole mõtet, et nagu loorbereid endale pähe panna, et ei usaldatud riiki. Kindlasti oli seal ka põhjuseid. Riik oli noor, oli kindlasti korruptsiooni väga palju, nii et kõik see koos andis signaali, et pigem otsime alternatiive. No mis ajal see katusepakkumine siis lõppes või noh, ma ei tea, kui lõppenud on ilmselt praegu ikkagi Eestis on ja kuidas lõpetati? No tegelikult ütleme, illegaalsete läridele samal narkoäril eksada prostitutsiooni, meil siin Eestis veel on salakaubavedajad, nendel kõigil kattusid siiamaani toimetavadki selles hallis tsoonis ja siin tänapäeval politsei tegutseb teistmoodi oma varjatud meetoditega, mis on täitsa teisel tasemel tänapäeval, sellega tehakse kindlaks kõigepealt see algkuritegu ja kui vaja, siis leitakse katus ka sinna siis pärast läheb kaasosalisele näiteks täpselt samuti kinni, siis seal taga võib olla rahapesu, mida siis pakub jälle mingi kuritegelik rühmitus. Aga eks ta niimoodi vaikselt ühe kahe kolme juhtumi kaupa, kus ikkagi politseil õnnestus üks või teine autoriteet kuritegevus maailmas kinni panna, siis vaadati juba teistmoodi, vennad saavad hakkama, hakati vaikselt piiluma, riigi poole hakkas kannatanute arv, suurenema hakkas ka suurenema, politseinike arv, keskkonnapolitsei meil just nendel aastatel päris jõudsalt kasvas, tekkisid ikkagi juba sellised suunatud allüksused, varavastased, organiseeritud kuritegevus, mõrvaüksus ja kõik muud sellised narkoüksus, kui me omaenda tegevusega igapäevase tegevusega tõime enda poole rohkem aina rohkem inimesi üle ja, ja ma julgen öelda, et kui siin 90.-te alguses oli võib-olla usaldus politsei vastu oli ehk mõni protsent ainult isegi peast ei mäleta statistikat, praegu on ta ligi 80, see näitab täpselt samuti, kuidas tegelikult suhtutakse. Te olete juba paar korda isegi maininud enda raamatuid ja tõesti oma raamatutest punane elavhõbe ja direktor, ühe turu erastamise lugu. Olete rääkinud nendest 90.-test ja mis siis toimus ja kui hullumeelne aeg see oli. Aga kas nende kirjutamise ajal tuli äkki mingisugune teistsugune pilt ette või hakkasid mingid seosed silme ette tulema, mis tol ajal ise selles ajas tegutsedes märkamata jäid või või, või vastupidi, äkki hakkas tunduma, et asjad ei olegi nii hästi meeles? Punkt üks on see, et oledki, kirjutad siis iseendale üllatavalt tulevad mõned asjad meelde, mida sa igapäevaelus ei peaks üldse meeles. Punkt kaks on see Te ise endalgi aastakümme hiljem kirjutades mõned asjad tunduvad nii naljakad ja nii ebaloogilised, kuidas asjad tollal käisid, et see tundub isegi nagu sihuke fantaasiamoodi aga kindlasti oma raamatutes ikkagi ikka tugev, selline osa on ka selles mõttes fiktsiooni, et ega ma ju ei teadnud täpselt, mida pätid nagu mõtlesid, et selle ma mõtlesin ise sinna juurde olles nendega väga palju suhelnud, siis ma umbes ette kujutasin. Milline nende mõttemall võib-olla ja, ja selle siis voolisin ka teise poole tegemistesse. Aga iseenesest see olustik, see toimimispõhimõte, mida ma seal nendest mõlemas raamatus kirjutasin, ütleme niimoodi enamuses niimoodi kõik oligi, et seal kõik see vastab mingisugustele sündmustele, mis ühes või teises kohas käisid, mis ei tähenda seda, et ma neid sündmusi omavahel kuidagi miksinud, et teha huvitavamaks, sest ausalt öeldes ühte kriminaalasja ümber kirjeldada võib-olla lugejale üks vastikult igav tegevus. Aga see üheksakümnendad oli selline aeg, kus saabus meile suur vabadus ja võib-olla see, et, et noh, üks asi, meie riik oli niivõrd noor ja ja kõik see, aga, et selle vabadusega kaasneb ka see, et kõik oli võimalik, kõik oli võimalik teha. Ja ilmselt ka mõned inimesed mõtlesid, et noh, kuna kõik on võimalik ja lubatud, siis on võimalik ka nagu, nagu kuritegevust teha. Et kas see võib olla sellega seotud? Ma arvan, et isegi kuritegevuse kasv tihtipeale ei mõeldudki, et sa oled sa kuritegevus. See on üks asi, et kuritegevusena võib-olla võeti, no väga lihtsalt sellist asja, kui ma lähen, varastan auto ära näiteks konkreetselt teen uksed lahti, panen juhtmed kokku, seda minema, see on vargus või siis tulistan kedagi, tapan kellegi ära. Tapmine, kui ma toon kuskilt mingit salakaupa suhteliselt üle nõrga piiri, ei maksa kellelegi maksu või siis varastan isegi oma, ma ei tea, mingi tööl, kus ma olen mingist firmast, et see oli kõik selline hall maailm, et see nüüd päris, kas ta nüüd mõned nimetavad neid väikesteks rõõmudeks? Nojah, võib ka niimoodi nimetada, et meie asi oli neid rõõmusid siis hakata taltsutama, et et inimesed ikkagi hoiaksid võõrast eemal. Aga iseenesest ma arvan, et väga paljudel, kes hakkasid tegelema näiteks metalliäriga mõelnud, suhestanud selles või mõni grupeering pakkus katust, siis ta otseselt ka ei mõelnud, et see katusepakkumine on, see pakub teenust. Mingil hetkel tekkis turvafirmad ja läksid litsenseerituks legaalseks. Tegelikult seesama tegevus, mis suuresti oli ennem millegaalne ja kasutas muidugi teisi meetodeid, mis olid reguleerimata. Aga ilmselt oli siis ka kuritegevuse vastane võitlus selle võrra raskendatud, et inimeste seadust teadlikkus oli tohutult madal. Kindlasti oli, kindlasti oli meetodid, olid teised, et hull aeg vaeski selliseid hulle tegusid, politsei käitumine kindlasti oli palju jõulisem, aga see oli vajadus oli ka, et nii palju kui meie reageerisime siis nagu linna peal räägiti meid jälle see maskishow tuleb, eks ju, et siis K-komando, maskide, selle kuhugi baari sisse kõik seina äärde, tänapäeval tuleb sellest kohutav skandaal, siseminister peaks tagasi astuma, eks muidugi, tol ajal astusid muidugi ka ministrid tagasi nii kiiresti, et ma olin kokku 23 tükki olnud seal aastate jooksul, et mul on, aga, aga iseenesest tol ajal oli see normaalne meetod. Politsei pidigi niimoodi jõuliselt käituma, kui näiteks ikkagi me teadsime seda, et ühes või teises linna kõrtsus näiteks meil oli vaja. Noh, hakkame sellest pihta, et ma natuke töö sisusse. 90. aasta alguses, kui me kesklinna politsei tol ajal tervikuna politsei büroo nimel tegutsema hakkasime, hakkasime siis kõigepealt kaardistama organiseeritud kuritegevust. Karistamise võimaluse kahte moodi, kuna tol ajal ei olnud ei mingisuguseid mobiilide tugijaamasid mobiilieelistusi võib-olla hakkasid tekkima 90 keskel need või, rääkimata pealtkuulamisest, need asjad tulid meil kõik kunagi hiljem oma kolleegide abiga kuskilt välismaalt. Et kuidas siis tehti üks asi, kuidas kaardistada, oligi niimoodi, et linna peal ütleme, käis kõlakas, et kuskil ühes kõrtsud kogunevad siis ühe grupeeringu liikmetest tehti, viimati sõideti bussidega ette, maskid peas, rivistati üles, pildistati, igaüks ütles kaamerasse oma nime mis grupeeringusse kuulub. Kui tahtnud rääkida, siis räägiti temaga natukene sõbralikumad, siis ikka tuli meelde oma nimi ja, ja teine asi oli see, et mis oli nagu üks väga hea vaadata kogu allilmast sai pildi ette, et kui siis jälle oli, toimub kuskil tulistamine ja Aleksander Nevski katedraalis. Kuna meil mitte 900 aastat kuritegevus oli suuresti venekeelne, olid kindlasti matused. Siis me panime sinna kuhugi riigikogu platsi peale panime oma mingi vana Ford bussi, kus me olime abiväli Abelis abiga saanud, panime sinna. Pildistasime eemalt, tegime kõik näod selgeks. Ja siis, kui jälle sai mingisugune lahkema tüübiga kil kokku saadud, kes siis näitas ja rääkis, et see on see, see on too ei, tekkis meil ülevaadet grupeeringute, sest et me saime hakata aru saama, kes kellega käib, kes kellega tülis siis tuli sinna, järgmine faas peal oli see, et nagu jalad hakkas talle tulema, järgmine faas, et oli otsida siis õppida, leidma informaatorid sealt hulgast. Sest inimallikas oli tol ajal üks ainukesi maid sellised töömeetodid selle kaudu siis me hakkasime otsima, pisikuritegusid kasvõi mingi kõrtsikaklus, et hakata eest ära saama siis mingeid grupeeringute liikmeid pisiasjadega, sest nii kui sa saite jälle mingi huligaansuse kuhugi arestimajja vanglasse said tema juures käima hakata Ta suitsu viima ja juttu rääkima ja siis tema lobises midagi ja, ja nii edasi, nii edasi ja niimoodi saadi siis lõpuks nii kaugele, et kui juba toimusid mingisugused suuremad arveteõiendamised omavahel, kus olid laibad taga. Me teadsime täna vähem, kes võis olla selle nagu kuriteo taga ja siis me saime hakata juba töötama konkreetsete motiivide kallale ja niimoodi me jõudsime nii kaugelt üheksanda aasta teisel poolel saime hakata sellistes rasketes nendes kuritegudes omavahelist tapmiste siis ikka inimesi juba reaalselt täideviijad ja telleid vangi panema. Üheksakümnendad. Andres Anvelt, kuid alguses saate alguses mainisite seda, et oli ka väga palju. Eri rahvustest tegelasi käisin ringi, tuusaldasid Eestis siis oskate te öelda protsentuaalselt, et kui palju oli selles kuritegevuses, mõtlen seda allmaailma asja. Kui palju oli seal protsentuaalselt eestlasi ja kui palju sealt oli nii-öelda muulasi või mitte. Eesti riigi kodanik? Tead, protsentides on seda raske öelda iseenesest ma arvan, et muidugi panen robustselt praegu, aga ma arvan, et umbes 70 protsenti olid mitte eesti keelt kõnelevad emakeelena. Ja siis ülejäänud oli tõesti see maailm, jumalaloomad oli päris kirju, enamus olid küll Venemaalt, aga oli ka teisi, oli siin nii Gruusia, Armeenia grupeeringud, aserbaidžaanlased kindlasti oli siin ka näiteks tšetšeene, aga Eesti allilma omapära oli selles. Ja noh, ma ei taha niimoodi öelda, et allilmale tänulik olla. Aga võrreldes meie mõne lähiriigiga näiteks Lätiga, kus ikkagi väga selgelt oli klassikaline vene organiseeritud kuritegevus kõigi oma selliste juhtidega, keda nimetatakse seaduslikud vargad, Need, vorsakooni, kes siis konkreetselt juhtisid allilma siis Eestis sellist asja ei olnud käsitlust. Kuna nüüd juba kadunud Nikolai Tarankov siis võttis selle asja juhtimise kaheksandat käestatel oma kätte. Ta oli natukene vaikselt ka selline KGB tausta ja ta ei lasknud varastel nagu ütleme vanglažargooni, varastel Parögadele või ükskõik kuidas nimetatakse pahalnidel võimule võtta, teda prooviti võimude troonilt maha lükata mitu korda. Ja kõige kuulsam oli see Mihhail Gorbatšovi grupeering, see ei ole endine Nõukogude Liidu president, see oleks teine. Ja, ja need kõik inimesed said surma Kesbrustada troonilt kõigutada harilikult siis, kui nad surma sõid. Trankovi ennast Eestis ei olnud, oli läheduses. Aga, aga see oli nagu selline omapära. Nii et kui me räägime sellest etnilisest taustast, siis eestlastel jah, no eks me kõik teame siis nii-öelda linnuke grupp oli saha loo poisid. Aga väga palju eestlasi oli tegelikult ka teistest grupeeringute saab näiteks keemiarelva grupeeringus oli täitsa selline Eesti tiib ja, ja ka teistel, nii et ütleme, neid sidusid pigem mitte niivõrd etnos, vaid eesmärk. Aga kas, et ka eri grupeeringute, ka nendest, mis olid põhiliselt venekeelsed, oli eestlasi, tähendab seda, et kas eestlastel oli mingi konkreetne töö, siis mille jaoks just oli vaja eestlast või see ei mänginud mingit rolli. See ei mänginud mingit rolli, harilikult oli seal olemas mingi ajalugu. Ajalugu võis olla näiteks ühine vangistus kunagi kasvõi nõuka ajal või siis pikka aega käisid sisse-välja, nii et ega seal päris nüüd, et sellist, et nad täitsa karistamatult olid, ei olnud. Teine asi oli see, et kui tekkis kuritegelik maailm, ei ole päriselu nagu organisatsioon, kus võetakse tööle, kus koondatakse või ma ei tea, et koondatakse ka seal, muidugi koondamine on natuke teistmoodi, seal on nagu lõplike füüsiline koondumine edasi kaevata ei ole võimalik. Aga harilikult leiti 11 mingisuguse eesmärgi tegemisi. Pakun täitsa, ma ei lähe isegi võib-olla väga üksikasjalikuks. Näiteks hakkas arenema Eestis 90.-te keskel. Jah, seda ennist unustasin mainida amfetamiini tootmine Eestis, see oli see kuus teema ja amfetamiin kõige parem turg Soome. Ja siis tekkiski kindlasti selline väljundit eestlased soomlastega lihtsam kontakti leida, eestlased lõid näiteks kuskil nii-öelda aken tehti samuti see aken, mis puudutab näiteks mingit piiri või oli korruptsiooni ja müüki ja siin siis toimetati näiteks ühised huvid. Nii et selles mõttes ei saa võtta, et nüüd oleks eestlasi võetud grupeeringusse palgale selleks, et nad mingid, ma ei tea näiteks siit välja, et tegelikult on Eesti grupeering ja et et seal keeleseadusi Ühesõnaga ei ole olemas sellist asja nagu Eesti oma kuritegevus. Ei ole, ma arvan küll, et isegi seesama noh, linnuke grupp, mis oli mõned aastad mis peale tormilise 90 aastat keskpaiga sündmusi nii enam-vähem ära lagunes, aga palju sai hukka kõik need Piispea mängud ja kõik teised, kes siin olid. Et see võis olla niimoodi rohkem eestikeelne. Aga iseenesest ei saa seda nimetada niimoodi, et meil oleks olnud oma eesti, Eesti keel, on kuritegevus, nii nagu räägitakse väga palju vene organiseeritud kuritegevusega. Eestis oli üks pudru ja kapsad, ütlen veel kord, et selles mõttes Lätis oli asi väga selge, Leedus oli üheksakümnendatel ka väga selge katoliiklik maa, nemad ei lasknud muideks Vene organiseeritud kuritegevus sisse. Nendel olid teatud perepead nagu sellise natukene itaalia moodi, kes siis olid väga tugevate perekondlike sugulussidemetega, nemad hoidsid nagu Leedu kuritegeliku maailma oma peos meil, et tegelikult see näo jah, seesama ühiskassa loomine, sedasama Tarankovi isik. Ja tema autoriteet hoidis täitsa omas omas rennis, et meil noh mõnes mõttes, selles mõttes läks nagu nagu hästi, aga jumal teab, kuidas teistmoodi oleks läinud. Aga vaatame siis natukene teist poolt ka, et kui Eesti politsei alustas, oli see ju vägagi venekeelne ja see tekitas ju ilmselt ka toimimises suuri probleeme ja kuidas, kuidas Eesti riigiga üldse suhe oli politseis ja individuaalselt politseinikele, et kuidas need asjad paika. Need olid päris huvitavad sündmused, no ütleme niimoodi, et mina rääkisin suhteliselt noorelt, sattusin viimasena, öeldakse sinna keskaparaati või kesklinna politseisse või selle eelkäija SRAM, mõtlesin politsei büroo isegi natukene varem kriminaalid, valitsus, veel miilitsaaegne ühe aastasena sealt töötatud, mis asus tänases Vene saatkonna majas, eks ju, pikk 19 seal oli siis meie peakontor ja meil oli see asi suhteliselt noh, nagu öeldakse, muret, meil uus organisatsioon loodi, see oli selgelt väga eestikeelne eestimeelne. Vene kolleege oli ka, need olid kõik väga eestimeelsed, aegamööda said ka eestikeelseteks natuke keerulisem olukord kindlasti Tallinna prefektuuris kus, kui isegi siin 90.-te alguses olid sündmused, eks ju noh, näiteks kas putši ajal kõige parem näide, siis isegi teatud Tallinna politseiprefektuuri juhid, kes siis korjasid osadelt eestikeelsetest ohvitseri delt, relvadele tasin, kes andsid korralduse vähemalt relvakappi ära panna. Nii et oli ka selliseid sündmusi, aga see kõik muutus, vot eesti politseinikud, et see suur pluss oli see, et esiteks eesti politseist vanem on ju tegelikult Paikuse politseikool, sealt tuli noori peale päris kiiresti, kes läksid küll enamuses tööle prefektuuridesse, kes krimkas meele noppisime, parimad, sellised helgemad pead kuskilt prefektuuride seda endale tööle ja see kaader vahetus päris ruttu, nagu ma ütlesin, et, et väga paljudest nendest, kellega ma näiteks üheksandate aastate täitsa alguses koos töötasid nad väga paljud lahkusid Nad sõitsidki kuskil Venemaale ära ja, ja see asi lahustus päris kiiresti. Ma julgen öelda, et 93 94 oli keskkrimka ja enamus Eesti politsei tuli ikkagi vägagi eestikeelne eestimeelne, teistmoodi oleks muidugi saavutatud tulemusi. Aga kuidas seadusandlus soodustas teie tegevust, et kuivõrd tugevad need seadused olid, et näiteks 96. aastal jõustus kriminaalkoodeksis kuritegeliku ühenduse mõiste et neid tegelikult neid mõisteid ja, ja täiendusi 90.-te lõpus on päris mitmetes kohtades, et, et kuidas nende seadustega oli Andres Anvelt. Ei no seadused hakkasid järgi tulema praktikale ütleme sedapidi, et kuritegeliku ühenduse mõiste tuli seadusesse tõesti 96. Ma nüüd peast ei mäleta, millal te esimest korda õpuks õpiti rakendama? Tänapäeval on kurdliku ühenduse menetlusi on kümnetes-kümnetes-kümnetes. Tol ajal just seesama tõestamise pool oli väga keeruline, sest meil ei olnud isegi tehnilisi vahendeid selleks, et ütleme, salajaselt jälgida, kui olid, seal olid väga algelised, jälitustegevuse seadus tuli 94 alles et ennem see kõik käiski, nagu öeldakse tavaõiguse toel, et kriminaalkoodeks oli küll olemas Eesti NSV kriminaalkoodeksis minutit ümber Eesti vabariigi kriminaalkoodeksi ja kriminaalmenetlusseadustik ajas ja ruumis kogu aeg muutusid. Noh, selles mõttes ta oli nagu, muutuste läbiviimine oli palju kiirem kui tänasel päeval tänasel päeval, kui sa tahad ikkagi kriminaalmenetlusseadustikus midagi muuta, siis tehakse töörühma töögrupid revisjonikomisjonid ja väga tähtsad ja targad inimesed käivad koos, väga õige peabki olema, seadusandlik peab olema konservatiivne tol ajal ikkagi ma mäletan seda, et, et kui me ikka väga oli vaja, siis asi käis väga lihtsalt, et rääkisime ühe või teise poliitikuga ja ja saime siis menetlusse kiiresti mingisuguse seadusandliku muudatuse ja, ja ta oligi meil varsti töös ja siis jälle muuta teda, kui näitasite praktiliselt kokku ei lähe. Nii et iseenesest paragrahvid kriminaalkoodeksis olid olemas täiustusid, aga ei olnud neid vahendeid, millega neid samu tõendeid luua, ma rõhutan meiega kuratliku ühenduse puhul on tähtis ära tõestada seda, et üks on teise alus. Et see seos. Kui te nüüd ise sulle ei räägi, et teise alus peab olema mingi tehniline võimekus, siis ma ei tea pealtkuulamiste jälgimistega panna siis kohtule ette, et näete siin Me tõestame ärasel tol ajal, need olid väga-väga lapsekingades. See töö või siis mõnel hetkel üsna frustreeriv ja masendust tekitav ka olla, kui võimalused olid nii vähesed ja ja samal ajal, eks ta ju ilmselt ka politseis teadsite, millised võimalused näiteks on teie lääne kolleegidel, kes siia lahkesti meid õpetama tulid. Jah? Ega neid oli väga raske meid õpetada selles mõttes, et nad ei saanud aru, kuidas üldse on võimalik niimoodi töötada. Et pigem nagu teistpidi, et nemad sattusid võib-olla masendusse. Meil oli energiat palju, noored mehed ja naised ja tõsiselt ütleme, seepealehakkamist oli ja seda huvi, seda põnevust oli niivõrd palju. Et kõik me olime noored, eksju, ja siis ma mäletan, minu tolleaegne ülemus Koit Pikaro. Seal ma olen ka ühes selles punase ladudes kirjeldanud, et et kui mõni noorem kolleeg tuli kurtma, et näed, et mu pereelu on täitsa tuksis tänu sellele, et ma siin veedan öid ja päevi kuskil valitsustes asjadesse. Kuldsed sõnad tulid, üks õige operatiivtöötaja võib, mõnede politseinik peabki lahutatud olema. Kuldsed sõnad, kui meil oli äriteemaline saade ja meil olid stuudios Raivo Hein ja Armin Kõomägi siis me küsisime nende käest, et vot seda, et kas nad tunnevad ka neid inimesi, kes, kes toona valitsesid pool kriminaalide ajasid äri. Aga tänasel päeval on sellised tunnustatud korralikud pintsakutes ja lipsudest härrasmehed. Et kui palju? Andres Anvelt ju mainisite ka juba seda, et need katusepakkujad läksid lõpuks turvafirmad, eks ole. Aga et kui palju te ei tea, võib-olla ka riigikogus või kuskil mujal tänava peal poes kohtate neid inimesi, kellega te muidu võib-olla kuskil arestikambris kokku saite. No ma ütlen selle kohe ära, et, et ma Riigikogus läheks neid inimesi, seda ma ei näe, seda, see oligi provokatiivne, ma saan aru, et need kindlasti tänaval ikka kohtan ja mõnigi kord on olnud selline isegi soe käepigistus, et et kui sa isegi nende pättidega ikkagi jäid aumäeks, esiteks üks reegel oli see kunagi luba, midagi, mida sa teha ei saa. Näiteks lubada seda, et kui sa räägid ja vabadus ja, ja tegelikult ei saa, see pettus, levib kohe allilmas väga kiiresti, et selle politseitöötaja, aga noh, tema sõna ei maksa midagi. Ja kui sa käitud temaga ausalt, et selles mõttes ei seo ennast kuritegeliku maailmaga nii nagu 90.-te paljudega juhtus. Et ka see korruptsiooni maik oli nii suur, et võis mõne silma asja kinni pigistada mingi summa peale siis sisse, kui sissid pandi kohe pätiks, selles mõttes pättide jaoks võidukas pat, kes töötab politseis siis ei olnud silmi vastu austust, aga sa tegid oma tööd korralikult. Ja, ja noh, suhteliselt neisse ka lugupidavalt suhtuma lugupidavalt teatud taseme inimestesse, sellepärast siis nad vajadusel ka näiteks noh, on olnud selliseid asju, et kui meil siin üheksakümnendatel oli täpselt ei mäleta, mis keiss oli, aga oli üks lapsepilastaja, siis see inimene sisuliselt toodi ise kohale politseis lihtsalt sai sõnu saadetud allilma et keegi teeb siukseid, Räkkasid kuritegusid, ei saa teda nagu oma meetodite kätte ja siis ühel hetkel keegi siis tuli ja ütles, et tema ongi lapse külastaja. Et, et sellised sündmused, aga ütleme niimoodi, et ükspäev sõitsin taksoga ja taksojuht vaatasin, et tuttav nägu temaga piilus minu poole ja, ja siis tuli välja, et on üks permi grupeeringu päris autoriteetne vana. Aga nüüd paneb Uubrid Nii need ajad muutuvad et tegelikult üks küsimus, mis, mis ongi võib-olla hästi huvitav, et, et mis on selle 90.-te ja võrreldes tänapäevaga just nimelt kuritegevuses muutunud, et ma ise mõtlen, et ilmselt üks väga suur ja oluline tegur on internet, et siis ei olnud internetti, et need kõik need mingisugused alates mingitest libakirjadest ja et te olete saanud varanduse, kandke raha üle ja mingite kontode võltsimised ja kõik, kõik sellised asjad, noh, on on tänase päeva teema, et ilmselt see kuritegevus on kuidagi liikunud kuhugi mujale. Kuritegevus läheb kavalamaks, tegelikult muideks ma mäletan, et üks päev ma avastasin kuskilt filmis kuulsin seda vana head sissehelistamis interneti, eks ju, mis hakkas plärisema niimoodi segmenteeritud ühendust. Et see ikka tuli 90 juba niisuguse esimeses pooles. Aga üks asi, mis on toimunud ja mis toimus 1000 90 aastatel, see rank muutus ära, et kuritegevus eriti organiseeritud kuritegevusaru, et ta ei taha vägivaldsusest vägivaldsus toob suuremat riiklikku tähelepanu. Politsei jookseb jälle maskid peas, eks ju, pikali sind minna, kavalamaks on vaja minna majandusse, on vaja minna pettuste teele ja ma arvan, lihtsalt seesama kehtib ka tänases maailmas, lihtsalt üks ruum on juurdunud, seal küberruum, vanasti tehti seda kuskil mujal avalikus ruumis, noh, ma ei tea, kõige harilikum ma paberi peal mingi liising pettuseks ju kirjutati, tankist toodi siis tänapäeval tehakse lihtsalt teises ruumis teiste meetoditega. Aga alged ja põhimõtted, eesmärgid on jäänud täpselt samaks. Vägivaldsus on vähenemas, seal kogu aeg vähenemas. Sest veel kord rõhutan ka kuritegevus, näeb seda, et et selline professionaalne kuritegevus, ma ei räägi seda vägivaldsust, mis meil on Eestis kõige suurem probleem, eks ju. Mida me tol ajal nagu üldse ei teadvustanud perevägi Valdeks, mis moodustab nendest samadest tapmistest üha suurema hulga vägivallakuritegudest kõige suurem hulga, eksju siis tol ajal üldse pannud selles softis tähele, kindlasti olid olemas, aga professionaalne kuritegevus on sellest vägivaldsest eemaletõmbunud just selleks, et saaks rahulikumalt väiksema tähelepanu all toimetada siis oma niux petumaailmas ja nüüd ongi politseil on selles mõttes ta on natukene keerulisem isegi, sest petumaailmast tüübi kättesaamine on nõuab palju rohkem tõendamise nüansse, palju rohkem igasuguseid meetmeid, vahendeid, tehnilisi vahendeid. Ja, ja seetõttu näiteks inimallika luure kriminaalluure osana on vähenenud võrreldes tehnilise luurega, mis on peale tulla. Aga kuidas meil üldse olukord on, nende igasuguste keeruliste eelsete, väga kalliste tehniliste vahenditega, et selliseid keerulisi kuriteoliike üldse avastada ja tõendada. Ma arvan, oleme võime rahulikult öelda, et me oleme Euroopa tasemel. Euroopa keskmisel tasemel võiks olla alati parem minuga siseministri asi, tänasel päeval ongi käia, taotleda, võidelda selle eest, et me saaksime neid samu vahendeid, et mis lähevad natuke kogu aeg eest ära. See on nagu arusaadav. Samas on jälle väga uhke tunne on selles mõttes, et kui sa nüüd ise oled mõnede Ida-Euroopa riikide suhtes täpselt samasugune, sa käid nüüd koolitamas ja räägid, nad kuulavad, suu ammuli ja ja, ja siis nad imestavad eriti veel, kui nad räägivad. Oi, aga meil on tegelikult teate, milline tapmine käib tänavatele ikka selline asi on, oi Me teame muidugi, et selles mõttes meie vahe on see, et, et kui meil käisid näiteks soomlased õpetamas kui tulid oma rahuloluriigist, eks ju, rääkisid meile, kuidas tuleb uurida ja siis ehmatasid ära, mis meil tegelikult toimub, siis kui meie käime nüüd õpetamas ja Medina öeldakse, näete, mis meil toimub, niisugune meie jaoks on, see niimoodi toimub, toimub meil toimus ka, et võtke rahulikult, õppige, lähebki kordama. Aga kuidas elab praegu Eesti organiseeritud kuritegevus? Ma arvan, et ta elab organiseeritud kuritegevus. Ma ise arvan, et eksisteerib isegi Põhja-Koreas. Siin nagu ükski meid ei aita, et on paralleelmaailm. Aitab see, et riik suudab oma muude tegevustega muude tegevustega, ma ütlen veelkord, politsei roll väheneb võitlus organiseeritud kuritegevusega võrreldes näiteks teiste meetmetega, see on igasuguste riiklike tegevuste läbipaistvus ja maksuameti töö ja, ja õiguste tagamine seepärast, et inimene hakkab otsima alternatiivi, kui ta ei saa riigilt tuge. Ta on kindlasti olemas, aga mis me varjame, et selles mõttes ma arvan, üks osa organiseerid kurjust tegelebki meil täna majanduskuritegevusega väga selgelt ja seda näitavad ka statistilised näitajad reeglitest, ühendustest. Kindlasti on väga tõsine roll tänasel päeval mängida ka narkokuritegevusel. Sest mis ma alguses ütlesin, et eripära ongi see, et, et näiteks Eestis lokkab fentanüül valge hiinlane, kuidas keegi nimetab, mida mujal Euroopas sisuliselt ei ole, mida nad ka Rootsi ka jõudnud. Aga mis sa näiteks Ameerikas kohutav probleem, nii nagu Ameerika siis justiitsminister kuulus Jeff Sessions mulle nädalapäevad tagasi rääkis seal nendel probleem number üks sama sarnane nagu Eestiga. Ja seal kindlasti ei pääse ilma organiseeritud kuritegevuselt, nii et on olemas. Aga me kindlasti näeme teda täna teisena, kui ta oli 90-l. Aga kas võib siis öelda, et üheksakümnendad olid Eesti organiseeritud kuritegevuse jaoks omalaadne kuldaeg? Jah, ta oli korraks, oli kuldaega ka, siis tulid puust kirstud, et selles mõttes ta oli karm aeg, ellu jäid nutikamad ja targemad. Aga see ei olnud kuldaeg sellest mõttest, et ta oleks siis jätnud sellise pika ajaloolise jälje, et ta oli Karmo, ettegi. Lõpetuseks küsima seda ka, et mitu korda ka viitasite enda raamatutele. Korraks ütlesite, et te kirjutate veel, ma saan aru, et nüüd algab ka Eesti Euroopa Liidu eesistumine ja ilmselt on siseministrina tööd palju, aga te olete materjali. Aga te olete veksli välja käinud, et tuleb veel raamatuid ja tuleb üheksakümnendad. Ma ei oska öelda, kas 90.-te tähendab, tegelikult ma tean, mul on midagi ka kirja pandud, aga ma olen selgelt endale aru andmas, et see kõik saab toimuma alles siis, kui ma mingisugused oma poliitilised tegevused tahaplaanile kuhugi lükanud. Lihtsalt mul on selline tunne jäänud, et ega see muusa ei taha käia poliitikute ukse taga, ta pigem ootab seal vaikselt, et seda aega, kus ma mäletan, mul abikaasa tuli koju üks kord ja kuuliselt ma kuskil teises toas kellegiga suhtlen. Ja, ja ei tahtnud segama tulla. Siis kui pärast ma tulin välja sealt olin üksinda. Et ma kirjutasin oma raamatusse dialooge ülekuulamisest ja ta mõtlesin, et mitu inimest on toas. Seda aega tuleb veel natukene oodata. Jah, nii aga suur tänu. Täna oli meil külas siseminister Andres Anvelt ja me rääkisime kuritegevusest üheksakümnendatel. Meie elame saatejuhi Urmas Vadi ja Peeter Helme ja kohtumiseni järgmisel korral. Üheksakümnendad.