TPS-i Hauni pärastlõunaaastat 100 tagasi suurt kõma teinud tegelikult ju üsnagi malbe ja suures osas vähemalt näivalt tasaselt kulgev muusika muusika, mille kohta lükka on öelnud, et siin on suvekogu maagia koondatud ühele leheküljele. Ja travel lisanud seda muusikat kuulates ma mõistsin, mis on muusika. Riigikogu on kiitnud ehk natukene asjasemalt et Fawni pärastlõuna on pidusöök muusikalisele gurmaanile ja luuletaja läbissile ehk kõige lähedasem ja temale suunda andva mall armee, kelle pikale luuletusele Ecloogile see lugu ongi kirjutatud, hindas seda muusikat, kuivõrd see tema arvates jätkas luuletunnet ja saatis hiljem ka püssile oma luule, tänu seda muusikat võiks nimetada eemaldumiseks neetud küsimustest. On viidatud ilu jäädvustamise mõttele ülistusele keskendunud rõõmule. See on muusika, mis küll nõndanimetatud tõsiselt valdkonda kuuluv väga populaarsena on kõlanud igal pool. Seda on tantsinud üks vene kuulsamaid tantsijaid, kes oma karjääri põhiliselt Pariisist lähtudes ja Läänes teostas Nizynski. Kriitika märgib, et skantaliseeris oma erootilise trastikaga isegi Pariisi. Mis muusikas ja siis on? See on flöödi ja harfi ja inglissarve juhitud muusika. See on üks aeglane libisemine heas keskregistris, kus flööt hakkab omandama veidi hämarat kõla. See on looduses olemine, loodusse sulamine, tegevusetus, passiivne oleski, elurõõm. See on olemine ja hetkeliselt muljed ümberolija. France on kirjutanud 1893. aastal selle pettumusest laiskusele joobumusest katkendlikust. Ja ta on lisanud, et kui ma läksin vana ja elaksin provintsis ma kirjutaksin sellele kaks köidet kommentaare. Selle filosoofiliseks sisuks on soovimine ise on suurem jooblustavam rõõm kui selle soovi rahuldamine. Impressionismi, st on hea rääkida teadupärast muusikas seda ju ei olegi. Kuigi sisse kõneldud harjumuslikku terminina on ta meie jaoks teatud kõla väärtuste kõla taotluste kompleksi tähenduses. TPS-i on kui üks neid heliloojaid, keda peamiseks implist solistiks on harjutud pidama. TPS-i on öelnud. Ma viitsin tunde, otsides seda mitte midagi, millest on tehtud melis saanud. Võluv, habras järsust puudutusest. Otsekui puruneb peategelane nende püssiooperist Bella, ja me lisand. Selles ooperis on veel üks väga tähendusrikas koht. Seal on väike poisike, tilluke, tal ei ole palju, jõududel on tema väike tahe. Ta tahab saada suure kivi alla, veerenud palli kätte ja nii on vastamisi seal suur kivi, seisev, rahulik ja väike poiss oma sooviga. Eemalt möödub Talle, mitte nähtav lambakari. Kostab kõnet. Kostab lammaste mängimist. On õhtu. Väike poiss on väga üksi oma teel. Ja ta tõttab ära, öeldes. Lähen jooksen, ütlen kellelegi midagi. Tühised sõnad. Ometi väga meeldejäävad sellest ooperist, mille kohta nii tegus, nii aktiivne, nii soove teostav Richard Strauss on öelnud seda ooperit kuulates. Ja kas see on kõik, kas midagi muud ei tulegi siin ei ole ju mitte midagi. Prantsuse muusikas on maitsekalt kaunil värvikal kõlal eriline tähendus olnud läbi aja. Üks prantsuslikumaid, prantslasi on meie jaoks vähemalt püssi kes ennast oma elu vanemas põlves hakkas hüüdma prantsuse klotiks, viidates nõnda oma Isamaa lähedusele. Püssil endal oli sõna Impressionism vastu allergia, nii nagu hiljem söönbergil. Sõna Atonaalne vastu, mida templina pandi tema loomingule. Meil oleks ehk õigem rääkida impressionismi puhul muusikast tegelikult sümbolismist ja seda just alates püssist ja alates tema kontaktidest mallarmee salongiga ja sellest, mida ta seal kuulis. Nimetada eset tähendab hävitada kolm neljandikku tema võlust. Või see ikka jälle esitatav küsimus, mida tean mina. Sümbol iseendast on tähistus mitte ennast ise avavale vaid üle enda, millelegi muule viitavale. Meelte kujundile. See võib olla arhailine juba lähtudes tulest kui ürgsümbolist. See võib olla seotud teatud kultuuriringiga, laiema või kitsama, aga olgu kasvõi kristlik rist. See võib olla individuaalselt ja aina uuesti arendatud ja viidatud privaatvorm kunstis Prantsusmaalt, sümbolism, lähtudes kirjandusest, voogas üle Euroopa. See oli soov vabaneda reaalse nähtava maailma objektiiviteedi ahelatest ja kujutada teist selle taga olevat suuremat reaalsust. Maagia reaalsust. Sellest räägib sajand tagasi avaldatud sümbolismi manifest. See soov leida ideele vormi, mis oleks mõistetav meeltele ja mille teemadeks on suuresti saavutamatu täidumatu fataalne, väga tihti ka surm või liikumine surma poole. Ta püsi ei olnud kaugeltki mitte kurbuse ja surmalaulik või nii nagu tavatsete tema jäljendajaid nimetada. Ilma luustikud, kõlavibraato, kirjutaja muusikas või inimene, kes elab eraldatult elevandiluust tornis, nagu seda meilegi on palju õpetatud kaugetel aegadel. Ta oli oma loomingus, eset, looduse vägevust ja looduse hapraid, imelisi koosmõjusid. Jõupursked ei olnud talle võõrad, olgu siis rahvapidu või kasvõi uus jõhker rõõmus Räkk taim, mis teda kaugeltki peletanud, vaid ligi tõmbas. Ja kuigi teda juba eluajalgi viidi ühte maalilisi impressionismi ka siis on seal ju ka omad väikesed kontaktid olemas. Ja me oleme neid paralleele harjunud leidma. Kui me nüüd kuulame ühte kui teist, saavad need asjad meile ehk rohkem selgeks. TPS-i väga mitmekülgse loomingu põhiosa on siiski seotud klaverimuusikaga mida ta on Schottanialisti järel samuti revolutsioneerinud, nagu ütlevad targad raamatud. Schönbergi mitte arvestades ei ole ühtki 20. sajandi alguse komponisti, kellel olnuks nii suur mõju kaasaegsetele järgnevatele põlvedele. Eestis sattus temast ist esimesena vähemasti kirjelduses väljendatud vaimustusse Johannes Semper kes kirjutab püssi surma järel 1918 temast ülevaatliku ja väga austava artikli, kes aga otsese kontakti visii maise nähtumusega sai kontserdil Peterburis, mida ta kuulis 1913. aastal, kus Savitski juhatas seal sümfoonia kontserdite sarja, mille hoolas kuula ja ma olin, nagu ta kirjutab. Vaeste muusikaentusiastide koht oli üleval galerii, seal tuli mul siis püsti seista ja kaela üle teiste õiendada, et oma lemmikut näha. Olin teda kujutlenud, hapra ja kahvatuna olidaga kehakas, musta habemesse kasvanud ja sassis juustega tulnud niisiis pigem faunide seltskonnast kui salongist. Kui taktikepp tõusis, olin kehastatud tähelepanu, seda enam, et maade püssiorkestriteoseid siniveel polnud kuulnud. Vallarmee poeem Ühe fauni õhtupoolik. Meie ütleme küll, tõlgime seda pärastlõuna oli mulle tuttav, olin ta raskest kujundite ja sõnade rägastikus püüdnud läbi tungida, katsunud seda isegi tõlkida. Ta mõtleb luuletust, aga see oli väga keerukas algebraülesanne. Ma lootsin saada muusikatõlgendusest tulu. Kuid see pala muutus mulle haaravaks elamuseks omaette, aga mitte mingiks kommentaariks. See kuuldud kontsert ei ununenud niipea. Juba fauni lõpetamise ajal asus püssi esialgu viiulile mõeldud, hiljem orkestrile kujunenud suure orkestritsükli kirjutamisele. Ta nimetab seda trip, tühon. Nocturnid. See nimi on pärit inglise, samuti impressionismi ennustava uistlerimaalidest, keda püssi armastas. Mu need ta ei tundnud. Ja andis oma muusikale ka mõnesuguse programmi mingi muljelise viite, mida meiegi võime kasutada sellesse muusikasse süvenedes. Ta räägib värvist valgelt toonitud hallist hallist, mis temale kui värv sinakaga eriti seostudes väga oluline on. Ta püssi loodusetunnetus on väga erinev romantilisest. Ta ei kirjelda, ta ei loo Helimaale. Ta tajub pigem looduses paralleelselt, kulgeb vaid ja võib-olla ka vastakuti kulgevaid liikumisi. Ta tajub rohkem, ehk kui enamus teisi ja sellega võlub, on ka mind läbi elu võlunud. Ta tajub dünaamika ja staatika üksolemist ja rohkem kui kuskil mujal, võib-olla võib-olla ka lihtsam on seda tajuda Locturnide esimeses osas. Pilved ei ole olulisi kontraste, on varjundivahetus, deebeeessiid nagu muide külga maali impressionismi on ikka huvitanud valguse ja varjuliikumised. Kogu lugu oleks nagu vaade. Üle viivalt sillalt alla utumatunud, jõkke üleval kulgevad, tuulest aetud pilved ja udu. Nad on kulgenud sellel kulgemisel pole algust ja see ei vii kuskile. Sellel ole kindlat eesmärki nagu romantik, kes Kürgiks kuskile, kes tahaks midagi omaks teha, kuhugi jõuda saavutada. Ja see Eestis niimoodi kahe liikumise sees all nähtamatut läheb jõgi, pea kohal pilved. Ja siis nagu kutse, nagu tõeline heli sümbol ulatab sellest kahelisest liikumisest läbi. Ehk auriku vile. Võib-olla sisimas kõlav kutse oli see minu jaoks on ikka sirutanud kätt lõpmatuse järgi. Ta nagu oleks tahtnud eest ära lükata seina seda piiri, mis meie maist paratamatut kujutlust suled. Tunda mida, kust mina seda tean teile öelda? Tahaks tuua väikese paralleeli Eesti kunstist ja nimelt eesti kirjandusest, nii nagu seda on võrrelnud. Ja just nimelt muusikaga paralleele toonud Johannes Semper, Tuglase Felix formussonist. Me jälgime ühe järve muutumisi ja veelgi kaugemal läigib endisest endiselt tumesinine järv tumeroheliste randade vahel, siniste Bioletsete puus alkudega keskpäevases hääletuses. Ning üle kõige põudne taevas, mille Opaalses rauguses hõõgub juba mingeid roostisi toone. Või minu ees lõppes maailm. Paari pika ja sirge pedaja taga, kadus äkki maania, avanes otsatu sügavus, milles paistsid otsekui peeglis pisut Valendavate äär joontega liikumatult pilved. Kollane hämarus, mis täitis koidueelsed taevast, oli järves peaaegu heledam ja selgem ning Järneis sügavam ja unelikum olevat kui taevast ikka kollasemaks ja kollasemaks muutus järv, sinna lisandus rohelisi toone. Pilvede kontuurid muutusid märg vaata kui niisama kindlalt, nagu muudab osutikellatahvlil oma kohta. See kahekordne taevas. Kahekordsete pilvedega näis otsekui kahekordne unenägu kahe kord sete viirastustega. Uskumatult tabav on see kujutlus tema värvivarjundite kulgemisest, tema topeltmaailmas olemises. Ja tema saatuslikkuses. TPS-i-pre-lüüdid annavad meile hea kujutluse sellest, millest on inspireeritud helilooja looming, olgu kasvõi tema prioliidide tsükli esimene delfi tantsitarid mille fantaasia ajendiks on olnud tegelikult postkaart Ühest vanast antiigi bareljeef ist püüda ja tegelikult kinnistada ühte hetke või mingit muudatuste rida teatud rahulik pidevas protsessis, mida võibki ootamatult katkestada. Aga kinnistades püüda säilitada juht iga hetke põgusust riivamisi seda anda mitte seda pihku võtta, et see puruneks nagu liblikas ja endast sõltumatult. Ja selle sees meelte rõõm olemisest. Imetlus ja võime, nagu ta ise ütleb, kuulata tuulejutustust, mida ta ehk kõige tähtsamaks inspiratsiooniallikaks peab helilooja juures. Ja kõige selle sees ühte kummalist valu ja väga tihti ka ohutunnet, ohutunnet, mis mõnigi kord seostub tolle kutse sümboliga, mida me kuuleme õige palju tema loomingus seal või teistsugusel kujul väga tihti seotud, nõnda öelda pahupidi pööratud punkteeringuga tähendab mitte edasiviiva Jaan Bahambampa, Paabunkteeringuga, Vaide raba ja k niukse. Kas komistama laisa? Või veel mingi tõsisema tähendusega rütmiga. Prelüüd number kaks purjed. Püssi pürgib klassikalisest tonaalsusest välja. Prantsuse poole pealt on tema paralleeliks samasugusele tendentsile näiteks vene muusikas Rimski korsakovi juures eriti seotud selle muusika muinasjutt, kulisemate kujunditega. Täistooniline gamma, suured Tertsid üksteise kõrval lõhuvad kolmkõlakindluse võtavad meilt sisse harjunud rahuliku kodu, mis piiratud kindla aiaga jagus, õitsevad kindlad teadaolevad lilled. Selle kõrval tuul tantsib tasandikul nii kergelt kui võimalik virvendav üle muusikalise ruumi, mida te püssi väga tihti kas kahe või kolme erineval tasandil kulgeva liiniga püüab haarata üks tähendusrikkamaid, prelüüdi on kuues jäljed lumel. Lõpeta vaikselt. Nukralt võib olla väsinud, aga väga tugeva, kuigi väga vaoshoitud tundega kõlab see prelüüd, mis on üleni üles ehitatud äsjakõneldud rütmile. Jäljed lumel ei ole kahtlemata mitte ainult, kuigi ta sedagi, võib-olla pilt talvest ja lumest. Aga see, mida me siin edasi mõtleme, milliseid tundeid see meis tekitab millise jälje see meisse jätab? See on selle muusika sära päras tema tabamatuses. Ja tema samal ajal meid väga vaikselt erutavas põnevuses. Sümfoonilise maid, teoseid on tema samuti kolmene tsükkel, meri kust me kuuleme kõlamas killukesi teisest osast lainete mängust. Siin on samuti need kõlatasandid, mis püüavad meieni tuua virvendama valguses võitlevat päikeses sätendavad aeg-ajalt varjusid enesest üle libistada lubavat merepinda siis sügavuse tunnet, sellest pinnast põhjani ja kogu seda sündmustikku, mis põhja Ja pinda eraldavad ja lõpuks kuskil väga suures sügavuses kulgevat õigemini püsivat rahu. Ja selle järel tuule ja meredialoog Lübyysii lemmikjõud hakkavad vastamisi teineteisele mõjuma. Meri on tema armastatu, nagu ta on öelnud, armastatud, kes teda päevast päeva rõõmustab erinevate kaunisti riidega. Ja siingi kõlab taas TPS-i kutserütm. Põnevama kõnelisi on tema tsükkel klaverile Imasid kujundid, 1905. Püsi ise väga hindab esimest nendest. Peegeldused veel või läbi v. Ta kirjutab oma kirjastajale Tyranile ima võltsi edevuseta, usun ma, et need kolm pala siin on hästi õnnestunud eriti esimene neist ja võtavad enesele hea koha klaveriliteratuuris. Kas ruum on vasakul või paremal käel, nii nagu teile meeldib? Nad on loodud harmoonilise keemia uusimate avastuste tasemel. Valgusrefleksid kulgevad üle kogu klaveriulatust, haaravate veepinna passaaside aga nendest kõla liikumistest ulatub taas läbi mingi salapärane sõnum. Kolm heli laabemmoll, faa ja Miibemal, mis läbivad kogu seda ulatusliku ja rikaste klaveripala. Muide kirjutati Vishima, veendun üha enam, et muusika oma olemuses ei ole asi, mis end laseb rangesse traditsioonilisse vormi valada. Tal on värvid ja voolavad, aja mõõdud. Ja just see, mitmes ajas kulgemine, samaaegsus selle juures simultaansus on ka midagi vist, mis nii tugevasti meie peale mõjub, selles aga vabas liikumises kulgeva palas. Need kolm heli kasvavad võib-olla ka mingisugusteks kelladeks läbi keskregistri, nad seostavad muusika väga laialt ruumi haaravat kogu kõla. Ja kõige selle üle helendav valguskiirtes murdu sädelev pritsmeina mänglev vetepind. Oma elu lõpus 1916 kaks aastat enne surma kirjutab püssi viiulisonaadi ühe oma kolmeste sonaadist. Enne seda, kui me kuulame. Vaadakem kord nooti ja me saame aru detaili tähendusest sügavast tähendusest, selle kummalise ja eripärase helilooja prantslase ja maailma mehed loomingus. Seisaku, jääkiliste kirepursete vaheldumine, see mahe, õrn, püsiv ja ootamatult pausiga katkestatud. Nii nagu oleks hingamine hetkeks seiskunud ainult üks tühine ootamatu akord hilisemal, kui enne muudab senist pehmelt kulgevat liikumist, mis püüab nagu rõhulisi taktiosi varjata, kindlat organisatsiooni mitte näidata. Läbi teose kombinatsioonid kulgevad klaveris vägevate, täis toonialisele, kambale üles ehitatud akordidena, puhtad kauged, selged, kiire tõus jõud ja kadumine, Tontse vibraator ja taas üks kummaline ja nagu võõras heli mis püsib, mille kohal tantsiskleb viiuli kõla. Ootamatu peaaegu rahvalikku peole. Kutset kõlab klaveri markeeritud rütmilisest hüüjust ja taas kadumine sügavusse käestlibisemine. Kõrvalteemamaterjal ja taas üks püsiv kumav pind ja sellel täiesti vabalt kõnelev nagu üldisest rütmipildist välja mine. Madalahäälne viiulikõne, mille iga lause taas haihtub nüüd juba kõrgusse. Ja sellest välja kasvav repriisi eelne taas üks salapärane kummaline. Oigeline mõtte viiulilt. Mis lõpus kulmineerub, mille tähendus siis ehk selgemaks saab kui enne? Esimene osa püssi viiuli sonaadist