Helga ja tänavu esimesel oktoobril peetud rahvusvahelisel muusikapäeval toimus restoranis Kivi paber Käärid, avalik vestlusring kolme Eesti heliloojaga. Kokku said Elis Vesik, Ekke Västrik ja Peeter Vähi. Ning juttu tehti heliloojaks olemisest, sellega kaasnevast vastutusest teoste loomisest ja üksindustundest. Kust tuleb insenere? Tsioon? Kui suur on helilooja, vastutas oma kuulajate ees ja miks on maailm, on üleüldse heliloojat vaja? Kohe kuulete. Vestlust modereerib Johanna Mängel. Sülgaja. Täna on siin leidmas aset üks tore vestlusring, mille keskmes on kolm eesti heliloojat. Üsna omanäolist ja väga erineva helikeelega heliloojat Elis Vesik, Peeter Vähi ja Ekke Västrik. Tere, tere. Tervist. Võib-olla see järgnev tunnike vestlust ongi suunatud pigem neile, kes ei tea helilooja hingeelu. Uurime siis, millised võlud ja valud selle erialaga kaasnevad. Ja kui ma mõtlen sõnale helilooja, siis mulle väga meeldib selle tähendus eesti keeles. Kas teil heli loojatena on mingi hirm ka selle ees, kui suurt vastutust tegelikult kuulajate ees tunnete? Elist jah, selles mõttes. Eks ikka on suur vastutus, aga eks igat asja tuleb väga hästi teha, ükskõik, mida sa teed, oled sa helilooja, oled sa interpreet igal alal, on, ma arvan, vastutus väga-väga suur. Aga selles mõttes jah, et tahaks alati teha siiski oma asja väga hästi ja professionaalselt, et et selles mõttes küll on kaal sellel kõigel, millal sa teed ja ja tahaks seda hästi teha, lihtsalt. Peeter, miks on maailmal heliloojat vaja? Ikka selleks, et need maailmahelid kuidagi ilusasti paberile panna ja tegelikult jäädvustada tulevastele põlvedele sest see, kus me elame, see on mingi situatsioon, see loob meie ümber sellise heliruumi ja näiteks 100 aasta pärast või 200 aasta pärast. Keegi tahaks teada, kuidas nad seal Eestis või seal Tallinnas või seal Telliskivi loomelinnakus parajasti, mis situatsioon valitses. Kui heliloojaid ei oleks, kes selle kuidagi fikseeriksid mitmeks 100-ks aastaks, siis tulevased põlved ei saaks sellest teada, sest heliloojate kaudu me saame ju teada, mis toimus Bachi ajal, kuidas mängiti orelit, mis pillid üldse olid kasutusel, nii et ma arvan eelkõige selleks Ekke on sul ka hirm selle vastutuse eest, mida sinu muusika võib tekitada. Ma ei ütleks, et ma lähen otseselt mingeid hirmud olnud. Eks ma olen nõus sellisega, et iga asja peab hästi tegema, endast parima andma. Aga mingi hetk on ikka see, et mõnele meeldib, mõnele ei meeldi, ma ei tea, et on läbikukkumisi, on õnnestumised. Kuidagi hirmu selle ees, ma ei ütleks, et ma tunnen. Aga hirm selle ees, et tegelik kontroll oma loomingu üle on teadmata või seda ei ole võimalik kuidagi hallata. Et mis hetkel sinu muusika levib plaatide kaudu või partituuri kaudu kaugele maailma ja see tõesti ei saa seda kontrollida. Aga selle kohta on, mul on üks anekdootlik lugu küll, aga see ei tekita kambas mingit hirmu, et ma ei ole kunagi Spotify kasutanud ja ükskord ma sinna sattusin kuidagi ja vaatasime, et oh, et ka minu muusik on seal olemas üleval, et kunagi miski, mis oli SoundCloud'i tasuta allalaetav, oli jõudnud väga paljude plaatide peale ja need plaadid olid seeriast vannimuusika, aga ma ei tea, rahulik õhtupoolik küünlavalgel, kusjuures lugu ei olnud üldse mingisugune, väga rahulik lugu, et ma ei tea, kuidas nüüd selle otsese tegelikult, et keegi midagi küsinud ja kuidagi on ta sinna levinud, aga ma ei ütleks, et sa otseselt mind ärritab kuidagi. Elis, mis tunne sul tekib, kui keegi kuulaksin muusikat vannis mõnuleda? Väga hea, mulle väga meeldiks. Ja selles mõttes mina, ma arvan ka, et muusika nagu Peeter alustas oma vestlust siin, et et nüüd heli tuleb kuidagi korrastada ja mul on tunne, et muusikal on ikkagi mingisugune korrastav mõju, et alates juba sellisest helist, et kui me näiteks vaatame erinevaid helisagedusi, on tehtud katseid, et heli on lastud läbi kõlari nende peale asetatud väga tundlikul alusel. Liivaterad ühesõnaga, sageduse tekitavad siis omakorda hästi keerulisi ja ilusaid mustreid. Alates sellest, kuni selleni tõesti heliloojad ongi selleks Need helid korrastada. Ma leian, et sel ühel teosel on siiski kuulajale üsna korrastav mõju. Et seda ma täpselt ei oska öelda, miks, aga ilmselt seal midagi on, miks peab olema helilooja, miks need helid peavad olema kuidagi mingisuguses omavahelises struktuuride ahelas ja, ja kui see kõik nagu toimib, siis tegelikult see korrastabki, et minnes ikkagi kuulama väga head sümfooniaorkestri kontserdi, kus on väga hea dirigent taga interpreedid ja siis samas nooditekst on selle aluseks, et kõik need osapooled nagu toimivad, siis tegelikult see mõju on vapustav, ma leian. Niisiis ükskõik kui seda muusikat kuulata ta, et selle funktsioon võiks olla üks funktsioonidest, siis inimese mõtteid ja elu korrastada ükskõik siis, kus lõpuks aset leiab. Peeter, kas see kontroll oma muusika leviku üle on midagi, mis sind puudutab? Jah, eks teatud mõttes puudutab kontroll oma muusika üle meid kõiki neid heliloojaid. Me elame sellisel haiglasel ajastul, see ajastu on juba võib-olla 19. sajandi lõpust kuni tänase päevani. Et kui kõik sajandid enne seda oli tegelikult muusika kasutamine absoluutselt vaba, ei olnud mitte mingisuguseid autorikaitsega seotud probleeme, noh näiteks isegi Mozart võttis oma kaasaegsete heliloojate mingid ilusad viisid, kasutas neid viise oma klavessiini, kontsertide teemana ja Bach kasutas oma kaasaegsete teemasid, niisugust küsimust üldse ei eksisteerinud. Tänapäeval me kasutame sõna plagiaat ja on igasugused kohtu case'id, eks ole, ütleme heliloojana ma isegi ei tohiks niisugust juttu rääkida ja niisugust mõtet avaldada, aga mõnes mõttes ma olen nõus ühe Moskva heliloojaga ja niisuguse, ütleme, filosoof heliloojaga, kelle nimi on Vladimir mar, Tõnu, kes on kirjutanud raamatu nii vene kui saksa keeles, eesti keelde võiks tõlkida selle heliloojate ajastu lõpp. Ja tema filosoofia on selline, et kama kõik, kes on autor või mis probleemid tal selle oma muusikaga on. Mina võtan ja kasutan. Nii on tema võtnud Vivaldi muusikat oma teostesse, Arvo Pärdi muusikat ja ja ta vilistab või sülitab igasuguste autorikaitse ja autorluse probleemide peale. Tema meelest tähtis on lihtsalt taasluua midagi ilusat, pakkuda publikule ja kama kõik, mis on selle taga või, või kust see mingi alge pärineb, tegelikult mõnes mõttes džässmuusikas on ka natuke sarnane olukord või India improvisatsioonilised muusikas, et võetakse kõik varasem loodu ja noh, nagu lihtsalt taasesitatakse seda ja küsimata, kas see on minu muusika või kellegi teise muusika. Hiljaaegu mul oli üks tore vestlus siin minu kõrval istuva helilooja helis vesikuga. Ja Mulle jäi meelde sellest meie jutuajamisest, et sa ütlesid, et helilooja roll võiks olla ka mõnes mõttes maailma paremaks muutmine. Mismoodi sina saaksid maailma paremaks muuta? Selles mõttes ongi see, et, et ma arvan, et kui inimene saab ikkagi omal alal väga heaks, et siis tal on ühtlasi võimalus ilmselt selle asjaga, mida ta teeb. Ta juba omab mingisugust rolli ja positsiooni, et ühtlasi see, mis iseenesest juba on ilmselt see asi, millest on väga professionaalne näiteks arstid või kirurgid, kes on väga head, teevad head tööd, nad juba päästavad elusid. Aga noh, et helilooja ei saa ikkagi noh, nii konkreetselt, eks ole, elusid säästa ega päästa. Aga kindlasti on mingisugused momendid, mida helilooja kui ta kirjutades ikkagi neile, ma arvan, mõtleb vähemalt, et see on ikkagi see kunst ja mäletan, lugesin ühte Marju Lepajõe artiklit, kus ta viitas, et tegelikult kirjandust lugedes, mingis mõttes sa saad ka elu tavaprobleemidele vastused. Ehk siis, et ükskõik millist kunsti me tegelikult ka ei kogeks. Et seal tekivad mingisugused paralleelid, mingisugused sellised küsimused ja vastused, mida saab kanda üle tavaelu Enda probleemidele, nii et ma leian, et et igatahes saab helilooja funktsiooni, on, on nii või teisiti juba kunstnikuna esitada küsimusi, tõstatada probleeme ja leida ka neile mingil moel, siis võib-olla viidates lahendusi. Et selles mõttes ei olegi siin üksüheseid vastuseid, kuidas seda nagu saaks teha, aga jah, et ma siis sel korral viitasin sellele, et minu meelest on näiteks Arvo Pärt üsna selles mõttes ideaalne helilooja omand või heliloojana ka isik, et tema muusika püüdleb ikkagi selles mõttes inimesel puhtuse ja igasuguste selliste eetiliste küsimuste suunas. Ja on igatahes mõtlemapanevad ja selles mõttes kadaisikuna aitab väga palju, ma arvan kaasa sellele, et meie ühiskond kuidagi püüdles paremate asjade poole. Egge, kuidas sulle selline maailmaparandaja roll istub? Mina ei pea küll ennast mingiks maailma põrandajakse aga jällegi ma olen Elisega selles osas nõus, et ma arvan, et kui ükstapuha, millega tegeledes süveneb ja põhjalikult ja tõesti annab nii-öelda oma elu ära mingisuguse asjaga tegelemiseks, siis see on juba iseenesest midagi väärt, ilus, ja ma arvan, et seda näevad ka teised väljastpoolt, et ma ei ole kindel, et ma mingit maailma parandan, et mõni teine helilooja seda teeb, aga see, et sa süvened millessegi keskendunud sellele ja tõesti teeb seda hingega, on suur väärtus ja, ja ma arvan, et sellest võivad küll paljud inimesed saada mingisuguse positiivse kogemuse ja miks mitte siis võib-olla midagi aitab kaasa maailmas. Kõik on õige, millest te räägite, aga nii imelik kui see ka pole nii-öelda muusika mõju, võib-olla isegi maailma parandav mõju, see võib-olla üllatab, mida ma nüüd ütlen, see mõju ainult mitteliigile homo sapiens ehk inimkonnale inimestele vaid see võib mõjuda isegi loomadele ja taimedele. Üks näide, mis on peaaegu uskumatu, lihtsalt ma sõitsin mingisuguste puhkpillimängijatega kunagi mööda maanteed ja nad ütlesid, et, et teeme katse, peame bussi kinni ja nad võtsid välja oma trombooni maanteel ja hakkasid mängima niisugust masoorsed väga ilusat meloodilist, muusikat ja lehmad, kes olid paarisaja meetri kaugusel, need kõik jooksid nende muusikute ümber, istusid maha ja hakkasid noh, nii-öelda kuulama. Noh, võib-olla oleks liialdus öelda, kui ma ütlen, et nautima seda muusikat. Aga väidetavalt on tehtud katseid, et isegi nende piimatoodang suureneb. Järelikult see parandab, noh, ütleme lehmade füsioloogiat. Noh, see on nüüd maailma parandamise üks niisuguseid väljendusi. Ja praegu ma enam sellega ei tegele, aga veel paarkümmend või isegi rohkem aastat tagasi ma tegelesin koos ühe psühhoterapeudiga sellise tervendava muusika loomisega ja kadunud niisugune ütleme teadmamees, Gunnar Aarma tegi selles minu muusikaga katseid ja ütles, et proovime, kui see muusika on positiivse energiaga laetud, siis see peaks taimedele mõjuma hästi ja ta nii-öelda pani ühesugused lilled kahte potti kasvama, ühes toas mõjutas neid paar tundi päevas minu muusikaga teises toas mitte ja need lilled kasvasid palju jõudsamalt. Mis olid siis noh, nii-öelda mõjustatud minu arvates positiivse energiaga laetud muusikast, nii et, et see maailma parandamine ei ole mitte ainult inimestele suunatud. Siis mulle meenus seda, et mingisugusest muusikapsühholoogia loengus oli ka räägitud muusika mõjust loomadele ja seal just vastupidi, olid tehtud teste, kus, nagu kui vähegi võimalik, siis näiteks ahvide puhul. Alati helistasid vaikust, et kui oli võimalik muusika kinni lülitada, Nad lülitasid selle kinni. Mõtlesin, et see on nagu just teine pool, et igasugune heli tegelikult mõjutab meid, mul tuli ka meelde, eks üleeelmine aasta oli, vist, arvestati nüüdismuusikaga kursustele, festivalil esinesid teadlased, Tšernist ühesõnaga teadlaste väljapanek oli seal ja, ja siis nemad aretasid sellise bakteri seenekultuuri, mis reageeris siis erinevatele muusika heliimpulsssidele. Nii et sisuliselt see bakterikultuur ise siis tulenevalt nendest Ilmpulsidest, mis neile tootsid omakorda mingisugused uued impulsid. Et nad reageerisid sellele, siis neil olid nagu andurid küljes. Ja siis see oligi praktiliselt see teos, et selles mõttes, et sellega on jah, mitu korda juba tõestatud ära, et igasugused organismid tegelikult reageerivad helidele muusikale. No võib-olla kui me jõudsime juba sellise väga isikliku punktini, et kuidas muusika kedagi või midagi mõjutab, siis ehk see on just hea aeg, et kuulata teie endi loomingut ja võib-olla pisut ka kommenteerida seda miks üks või teine teos on sündinud ja mis on olnud selle põhiline idee. Ja muidugi loomingut on sündinud väga pika perioodi jooksul, et see, et üks teos välja valida, oli siis minupoolne juhised võib-olla võtta midagi värskematest salvestistes. Eke, võib-olla alustame sinu teosest? Et see on üks lugu, mis on tegelikult graafilisel partituurile, esitas ansambel luulugu, sündis nii et ma kuskil niimoodi ajameelset voltisin paberit ja võitlesin kokku ja valdsin lahkuja pärast vaatasin, et see muster, mis paberi peale jäi, tekkis minu jaoks midagi, väga huvitav struktuur või muster sinna. Kandsin seda paberit mitu aastat endaga kaasas ja mõtlesin, et sellest peab saama mingisugune muusikapala. Et üks asi, mis mind huvitab, võib-olla ongi, et kuidas tõlkida mingisuguseid mõtteid, materjale, asju muusikakeelde ja siis tagasi ja siis uuesti muusikakeelde sellise mitmekordsed ringid. Et ühesõnaga lõpuks sai siis sellest volditud paberist kõik need jooned ilusti üle joonistatud ristumispunktides ilmusid noodid, helikõrgused ja joonte pikkusest, sai siis nende nii-öelda nootide vältused, et üks asi, mis mind huvitas, oli lihtsalt, et kas miski, mis visuaalselt tundub huvitav ka struktuuriga ja põnev, et kas see on ka muusikaliselt sama huvitav. Aga Peeter Ahaa Johanna, nagu sa palusid, et võtaks näiteks ühe värskema teose ja muidugi värskemat teost kui see, mida ma nüüd tahaksin teile demonstreerida, on raske leida selle teose sündon pisut säärane, et noh, ütleme võib-olla liigagi intiimne või liiga isiklik, ma nagu ei tahakski sellest väga rääkida, aga noh, kui nii-öelda juba meie heliloojad publiku ees oleme teie nii-öelda alasti siia toodud, eks ma siis räägin selle ära. Oli 19. septembri öö või õigemini varahommik juba tükk aega mind oli piinanud üks asi, minult on tellitud üks kontsert viiulile, tšellole ja sümfooniaorkestrile. Ja mitte kuidagi see looming ei edene ega edene. Ja siis 19. septembri hommikul äkki ärkan üles hommikul umbes kell viis või pool kuus, tavaliselt märkan märksa hiljem ja teate kusagilt nagu ülevalt või kusagilt, ma ei oska isegi selgitada, kust on mulle pähe tulnud üks lugu. Tavaliselt ma komponeerin lugu kuu või kaks, aga see oli valmis täiesti valmis, lugu, mitte küll liiga pikk, umbes viieminutine lugu. Orkestripartii oli sajaprotsendiliselt mul peas nagu fikseeritud. Lisaks on veel soolo-oboe seda maad, tõsi küll, natukene pärast nii-öelda viimistlesime, lihvisin jamalt kiiresti, hüppasin voodist välja, keetsin isegi kaks tassi kohvi, et natuke oleksin ärksa ja et ma kiiresti fikseerinud selle noodipaberile ja arvutit mitte mingil juhul ära ei unustaks, sest mulle tundus, et see lugu oli nii kuramuse hea, palju parem kui need lood, mida ma läbi raskuste kuidagi vaeva nähes komponeerin mis ei tule kusagilt kõrgemalt nagu valmis kujul paningi selle kirja. Nüüd oli tarvis pealkirja, ausalt öeldes, see oli niisugune kurb lugu ja ma mõtlesin, et mis ma sellele pealkirjaks panen, aga vaatasin kalendrisse ja teate, vot nüüd tulebki see isiklik moment, millest ma nagu mõtlesin, et kas ma pean sellest üldse rääkima, sest selle loo partituuri ma seda kuidagi ei pühendusena ega kuidagi teisiti fikseerinud. 19. september, minu ema, kui ta oleks elanud, oleks saanud sajaaastaseks. Ja siis mul oli selge, miks mulle see ilmutuse kujul see lugu nagu tuli. Ja siis ma panin sellele loole pealkirjaks tude Madev ehk eesti keelde tõlgituna emale. Läks paar päeva mööda, ma juba printisin noodid välja ja mulle tuli külla minu sõber ja dirigent Andres Mustonen. Ütleb Peeter, mis sul siin laua peal on, mõtlesin, et siin on kaks partituuri kahes eksemplaris prinditud. Et jah, et ühe niisuguse loo kirjutasin. Oota, aga kas seda ette saaks kanda, et mul on esimesel oktoobril kell kaks Moskva aja järgi lõpeb Moskvas festival sirkalov Sirkkali ja Tšaikovski nimelise konservatooriumi suures saalis dirigeerib Andres Mustonen sümfooniaorkestrit, täpselt, ma tahaksin seal seda ette kanda. No nii. Ja järgmine päev tuleb mulle külla, maestro Neeme Järvi ja teine eksemplar jäi nagu lauale ja Neeme küsib. Hitler, et oot, mis, mis asi see siin on? Mõtlesin, et on üks lugu, mille ma siin paar päeva tagasi kirjutasin. Kuule, aga 27. septembril on meil üks kontsert ERSO ka Estonia kontserdisaalis, kas ma seda ette saaksin kanda, teeks esiettekande? Ma ütlesin, et kuidagi ei saa, et esiettekanne on juba Moskvasse planeeritud? Jaa, Neeme ütles, teeme niimoodi trikki, teeme mitteametliku esiettekande ja seda ei pane kavas, see on ainult lisalooks. Ja nüüd see salvestus, mis siin on, see ongi sellelt nii-öelda mitteametlikult esiettekanded, lisaloona, äkki sa paned seda lugu kuskilt poole pealt käima, sest noh, paar minutit kuulata. Mul ei ole praegu vastukaaluks midagi nii ilusat pakkuda vist. Ent noh, seda ma saan öelda, et see lugu, mis ma siia valinud oleneb, on küll mingisuguses mõttes hästi märgiline mu enda jaoks. Et see sündis nagu mõnes mõttes ajal, kui ma ise inimesena hästi palju muutusin ja kasvasin, olin just emaks saanud, nii et selles mõttes palju uut endas nagu leida ja nii edasi. Aga ühtlasi ma avastasin selle loo kirjutamise ajal, et tuleks ilmselt vaadata palju kaugemale ajalukku, et tegelikult kõik tuleb ringiga tagasi. Ja kõik need minu sellises mõttes muusikalised mõtted, mis on seotud igasuguste küsimustega, kuidas teost üles ehitatud, mis asi on pingestatus, mis asi on kulminatsioon, mis asi on harmoonia, mis asi, funktsionaalharmoonia, mis oli enne seda, ühesõnaga et ma jõudsin lõpuks isegi võib-olla ma ütleks keskaega ja keskajamuusikasse, et ja leidsin väga sümpaatset keskaja muusikute näitel oleva mõttemaailma ja ja ka selle rotatsiooni problemaatika, millest ma olen hästi palju rääkinud juba. Et teatud mõttes on hästi huvitav see, kuidas tegelikult notatsioon ja muusika mõjutab meie ajatunnetust. Ehk siis võib-olla heliloojad oskavad seda natukene natukene nagu spetsiifilisemalt vaadelda, aga samas ma arvan, et on mõistetav ka igale kuulajale, kes absoluutselt midagi notatsioonist ega selles muusikas täpsemalt ei tea. Et näiteks kui mõelda selle peale, et keskajal muusikas ei eksisteerinud tegelikult isegi nii-öelda takte, eks et muusika oli mingisugune väga selline hõlju. Ja selline. Ma ütleks, et palju nagu mitte organiseeritud palju ebamaisem, kui ta muutus, nagu näiteks klassikalisel perioodil koos funktsionaalharmoonia, aga kus tekkisid igasugused nii-öelda pinge ambitsioonid, kulminatsiooni, ambitsioonid ja mul endale tundub hästi sümpaatne see mõte et kui me üritame olla käesolevas hetkes käesolevas ajas siis tegelikult võiks aduda seda, kuidas tegelikult meie ümbritsev maailm ikkagi mõjutab meie olemist, suutlikkust olla käesolevas hetkes, et näiteks kui me vaatame mingisugust märulifilmi või, või actionfilmi, et see tahes-tahtmata tekitab väga suurt, pingestatud ärevust ja mõnes mõttes ka inimesed on justkui võetud ära võimalus olla käesolevas hetkes, kui me vaatleme näiteks seda suurt infohulka, mis on meie hinnpered ja ka see, kuidas inimestes püütakse kogu aeg külvata hirmu uudiste toel läbi uudiste. Et see tekitab inimeste mõttemaailmast hästi suurt fragmenteeritust. Ja seetõttu on, mul on tunne praegu vähemalt olema selles hetkes, et ma püüan hästi palju tegeleda sellise nii-öelda mõttemaailma või filosoofiaga, mis üritaks tuua nagu mõtted jälle tagasi käesolevasse hetke. Mitte et ma sellega üritaks kuidagi eraldada ennast mingisugusest võimalusest mõelda tuleviku homse peale või, või üldse. Et mul ei oleks võimalust justkui planeerida või tahta või ette võtta ja organiseerida suuremaid asju, mis on nii-öelda tulevikus, on ju, et see, see ei ole päris see, et pigem see on selline seostub ka natuke võib-olla sellise sen temaatikaga ja ma loodan, et kõik asjad, mis on tegelikult väga head ja millega on juba aastasadu olendeid tegeletud, mis on juba näiteks erinevates usu filosoofiates teatud mõtted, mis on tegelikult juba nii-öelda ka kirja pandud, et see tõde on kõik olemas ja, ja hästi palju tasubki. Võib-olla just vaadata ajalugu, kui vaadata keskaega, vaadata keskaja autoreid, lugeda keskaja filosoofia, et seal on hästi palju selliseid häid mõtteid minu meelest, mis aitaks ka tänapäeva inimesel püsida rohkem selles käesolevas hetkes ja mis aitaks, sõida inimesena rahulikumalt, et keskenduda asjadele, mis on tõeliselt olulised. Et selles mõttes tasub tegeleda igasuguse filosoofia ja käesolevate hetke praktiseerimist võimalustega. Nii et, et selles mõttes vabandust, et ma nii pikalt rääkisin, aga mingis mõttes selline see taustsüsteem minu muusikal praegu on, et ma üritan võimalikult palju tegeleda muusikaloomes võimalustega, mis toetaksid nagu muusika arendamist just direktsionaalseid, mitte kulminatiivsusele, suunatult ja nii edasi. Nii et, et see on see hetk, kus ma olen praegu võib-olla homme-ülehomme ma leian jälle mingisugused uued nurgad ja see on ka selle teosega väga seotud, see mõtte loogika võib-olla natuke algusest võiks seda lugu lasta, et päris kõike ost polegi mõtet. Aitäh kahjuks jah, tervikuna neid teoseid praegu ei õnnestu kuulata, me tahame ikkagi jutustada ka. Ja kõik need, kes siis hiljem on liitunud, teadmiseks me räägime kolme heliloojaga. Elis Vesik, Peeter Vähi ja Ekke Västrik. Ja väga põnev oli kuulata, kuidas need kolm lugu olid sündinud millestki väga isiklikust juhuslikust. Olgu siis selleks üks Kärdunud paberitükk taskus või südaöine ilmutus või mõtted ajast ja enese muutumisest. Et sellest tulenevalt ma mõtlen, et ei loe, roll on ajas mõistagi muutunud, aga kas selline idülliline ettekujutus sellest, et parim koht on majake keset metsa ja mõtteid aitab koondada jalutuskäik mere ääres, et võib-olla need ei olegi enam tänasel päeval helilooja jaoks liiga võõrad või mis te arvate? Eke? Mulle meeldis küll majake metsas, jalutuskäik mere ääres kindlasti väga. Et kui saaks niimoodi elada ja tööd teha, ei oleks mul selle vastu midagi. Majake võiks ka olla, aga minule tegelikult annab rohkem inspiratsiooni see, kui ma saan sõita kusagile väga kaugetesse eksootilistesse paikadesse, näiteks Antarktikas käia, siis ma kirjutasin seda kitarrikontserdi, mille nimi on Antarktika Concerto ja väga mitmeid igasuguseid muid teoseid on sündinud kaugete maade teemadel. Näiteks kas või siingi on üks plaat, selle nimi on kai tara müstilisel maal sündinud Lääne-Aafrikasse muusika ja tegelikult Johanna, et sinu palvel ma võtsin kaasa noh, nii-öelda mingisuguseid vidinaid ja tegelikult see oleks koht praegu, kus me saaksime ka need vidinad ära näidata. Kas annab praegu korraks aega nii? Ühesõnaga, ma olin Lääne-Aafrikas, külastasin ühe hõimurituaal, oli parajasti ja sealt sain inspiratsiooni nii-öelda rütmimudeli jaoks, selle kai tara teose jaoks ja proovime praegu nii-öelda teerida umbes seda rituaali päriselt, me ei saa seda autentselt kujul teha, sellepärast et kõik need aafriklased olid väga tugeva mingi psühhotroopse aine mõju all, ühe sõnaga, täieliku laksu all. Et noh, siin ma näen, võib-olla jah, ei, no selles mõttes päriselt ei pruugi välja tulla nii. Aga Johanna, kõigepealt sina, ma näitan sulle ette, mida sina peaksid tegema, kui rütm on selline, üks, kaks, kolm, neli, sinul onu. Kuule tagasi nii kergelt, aga sinul on niimoodi üks, kaks, kolm, neli. Kokku tuleb selline asi, ma näitan, kui te kahekesi nüüd mängite, eks ole. See on koos Johanna Pange see asi nüüd järgmine asi. Nii on aitäh. Ma ei tea, kuidas tekitalt siia jõudsime, aga püüame siis edasi minna. Inspiratsioon võib tulla tõesti mistahes ja kustkohast? Ma mäletan, et eile või üleeile sa küsisid ja viitasid, siis ma ütlesin, et tahet tegelikult võiks hoopis võtta kaasa viiuli, ega siis. Ühesõnaga ma ikka mõtlesin, et ma ei võta ikka ju inimesed igal viiulit näinud, aga lihtsalt mõtlesin, et siis kui mul avanes esimest korda võimalus võtta kätte viiul ja lihtsalt seda natukene hoida ja ma ei tea, ma mõtlesin, et kui ma oleks nelja aastaselt seda saanud käes hoida, siis oleks viiuldaja, see oli lihtsalt nii ilus. Aga siiski ma täna kahjuks ei võtnud viiulit kaasa, aga mul on seevastu üsna mitte instrumentaalsete asjad, et mul on märkmikud ja selles mõttes üsna kuiv kraam. Et mul on sellised märkmikud, mida ma siis olen hakanud nagu sisse seadma, et alati, kui ma alustan mõnda teost, siis ma võtan omale ühe märkmiku või paar ja viimasel ajal on siin väga palju numbreid. Lihtsalt mulle meeldivad numbrid, mulle meeldib nendega katsetada, teha igasuguseid asju, tihtipeale need just ei jõuagi tegelikult üldse mitte kuskile. Ma ei kasuta võib-olla neid asju, mis ma teen, aga näiteks siinse viimane märkmik on just ühe valemi põhjal arvutatud siis sagedused, mille põhjal ma siis lõin kogu teose sellise harmoonilise plaani, et sme, arvutasin siis oma nii-öelda sellised heli intoneerimise süsteemi nagu, et siis ühesõnaga neid on siin sadu. Ja tegin seda kuu aega järjest ja ma olin väga õnnelik. Mingisuguseid lihtsaid arvutusi, vaid ikkagi kohelisi. Preili ja keerulisemad kõrge ja selles mõttes põhineb eksponentsiaal võrrandil, ühesõnaga see arvutuskäik, et see on üsna sama et kui me räägime helis, siis heli koosneb nii-öelda erinevatest osa helidest ja sellele on põhiheli ja siis mina toetudes siis mingisugusele teatud selli sagedusele, hakkasin selle bilansi seljas ehitama uusi sagedusi, nii-öelda uut akordisüsteemi või kuidas reelingud või mis iganes. Mind hakkasid need küsimused jälle järjekordselt nagu huvitama, sest et ajaloos on väga palju olnud seda tempereerimis küsimust nagu päevakorral. Et see praegune nii öelda tempereering on tegelikult selles mõttes selle ajalugu on väga lühike, võrreldes sellega, et vanas Kreekas millised intoneerimis süsteemid või noh, millised häälestussüsteemid kasutusel on olnud. Nii et see oli see temaatika, mis mind siis praegu nagu väga huvitas. Ja lisaks sellele on ka igasuguseid mõtteraamatuid, kuhu ma panen kirja sellised olulisemad mõttesähvatused või loetud kirjanduse mingisugused avastused ja enese mõtte, sellised sähvatused ja neid on tihtipeale väga hea jälle mõnikord lugeda ja vaadata, kui tuleb nagu sein ette, et siis siis tekivad ka mingid mustrid, et oh, et see sein on mul juba olnud, et vaatad, et kuidas siis mingisugust probleemi või mingisugust vormilist küsimust jällegi nagu lahendada, et siis on nagu omal ka taskust võtta mingisugused lahendused juba, et ei pea enda jalgratast uuesti leiutama. Et selles mõttes hästi tänuväärne minu meelest, et hoida üheskoos kõik mõtted selles mõttes, et veel mitu aastat tagasi ma kirjutasin lihtsalt igal pool erinevate paberilehtede peale, aga selline märkmik, et see soovitus tuli, Kristjan Kõrver ja ma olen väga tänulik temale ta sellest Lisaks on sul veel väga veatu käekirjaga sinna kirja pandud. See oli väga ilus, tundus kaugelt nii. Nii, aga Eke, mul on tunne, et sina püüad oma inspiratsiooni siis talletada selle masina taga, kus on palju värvilisi juhtmeid. Mul vist käivad need asjad erinevalt akustilise ja elektroonilise muusika puhule akustilist muusikat, ma Ma ei usalda või õigemini kuidas öelda, kui ma seda hakkan kirjutama, siis minu esmased reaktsioonid kirjutatule kuidagi tunduvad mulle valed ja siis ma proovin samamoodi leiutada igasuguseid valemeid, igasuguseid teistsuguseid nurgataguseid, teid pidi leiutada midagi, mis juba hakkaks küll sellega, mis on kirja pandud. Aga et see areng toimuks kuidagi minust natuke nagu sõltumatult või, või et noh, lõpuks ma saan olla see inimene, kes otsustab, jah, see meeldib mulle, ma kasutan seda, et see siiski on täielik jama, millega ma hakkama sain ja me kasutame leiuta mingi muu süsteemi niimoodi lihtsalt oma intuitsioonile tuginedes. Kuidagi ma tunnen, et see intuitsioon on juba kuidagi rikutud erinevate kuulamisharjumustega ja, või siis nagu näiteks minu pillimängu piiratusega, et ma klaverit mängida ei oska. Ühtegi testiinstrumenti ka mitte väga heal tasemel, nii et noh, see on nii-öelda annab nii palju siukseid otseühendusi mingisugustesse, kohtadesse, kuhu ma tegelikult jõuda ei taha ja et jõuda kuhugile huvitavatesse kohtadesse. Selleks mul lihtsalt ei ole. Intuitiivselt annet ma arvan, aga elektroonilise muusikaga on kuidagi jällegi teistpidi, et on väga palju seotud nagu intuitsiooniga, et ma tegelen selle heliga otse selles instrumendist, mis tuleb ja kuidagi ma saan. Näiteks ma olen päris mitu aastat vaba improvisatsiooni ka tegelenud, kus mudulaar süntesaator ongi minu peamine instrument. Et siis muidugi tunnen ennast vabalt improviseerima selle instamini taga ja teinekord on ka olnud mõned improvisatsiooni pidama, olen pärast püüdnud vähemalt mingil määral kanda ka üle näiteks noodikirja. Aga teeb see masin häält ka praegu. Näed, siin on laual mul naturaalsüntesaator, mis tähendab, et on üks karp, kuhu on pandud hunnik mooduleid, siis selleks, et nendest mingi hääl välja tuleks, on vaja nad omavahel juhtmetega kokku ühendada. Kui tavaliselt elektrooniliste instrumentide puhul on seal mingisugune väljund sisend on, ütleme siis elektrooniline assilaator, aga väljund on kuskile taha pandud auke kirjutatud output siis selle instrumendi puhul on eriline see, et, et siin sellist väljundit ei olegi olemas, et väljundid ja sisendid on igal pool üle instrumendi laiali ja selleks, et tal üldse midagi tegema hakkaks, tuleb neid nii-öelda hakata siis ühendama kõige lihtsamalt võtta lihtsalt teha näiteks siinuslainete. Ja ma võin seda siis kruttida. Väga madalalt, väga kõrgele. Edasi ma võin valida mingisuguseid teistsuguseid lainekujusid. Näiteks. Millele on hoopis teistsugune ülemhelide koostöös, aga siin on siin polegi üle, milliseid? Ja siis ma saan hakata võtma teisi mooduleid ja seda tämbrit näiteks vaikselt modulleerima. Ja ühesõnaga, hetkel ma ei tee küll käega midagi, sest et ma olen teinud nende ühendused. Ma olen määranud siin mingisuguseid parameetreid, mis siis nüüd hetkel seda tämbrid ajas muudavad. Kas sa seda saehammast ka on? Eliise tungival soovil kuulame need saehammast. Hetkel oli siin juba käimas kõvemat sorti rändom generaator. Ühesõnaga madal saehammas ja. Väga aeglane saehammas kuuleme tattattattattat, et see on siis. Jah. Ja siis edasi ühendusi tehes on võimalik näiteks jõuda mingisugustele sellistele. Ja nii edasi, aitäh. No väga hea mulje jääb sellest värviliste tulukeste ja juhtmepuntrast. Mulle tundub, et see on midagi, millega on päris meeldiv oma argiõhtuid sisustada. Sellega võiks terve päeva veeta et mitte ainult õhtu poolikutest labaselt väheksa. Nagu ikka, juhtub nii, et aeg kulgeb hästi kiiresti ja meile usaldatud tunnike on tegelikult kohe-kohe möödas. Aga lõpetuseks võib-olla veel mõned mõteteilt selle argipäevaga toimetulekuks, et kunagi üks Eesti helilooja on öelnud, et helilooja amet või elukutse on tegelikult üks väga üksikamet. Kuidas tulla selle üksildusega toime, kuidas saada hakkama oma ametiga? Täna just mõtlesin selle peale, kuna ma olen just tööprotsessis selline hetk, et ma pean kuidagi väga kiiresti genereerima kuskil 60 partiid, et siis ma mõtlesin, et olles kogenud mingisugust selle institutsiooni, et näiteks kui korraldada mingisugust suurt festivali, kus on hästi palju inimesi ja kui on nagu väga raskelt sisse, kuhu kõik motiveerivad 11, siis jagatakse ülesandeid ja nii aga heliloojaid liigub ikkagi oleme, nii et sõltuvalt tehnilistest igasugustest nüanssidest, helilooja peab tihti siiski päris palju tööd ise tegema. Kirjastaja, et tegelikult ka tänapäeval nõuavad heliloojatelt juba päris enamus asju, et nad teeksid ise, et igasuguse noodigraafik ja asjad, nii et tegelikult praktiliselt ühe teose kirjutamisest läheb veerand vähemalt konkreetselt selle tehnilise küsimuse jaoks või rohkemgi. Ja eriti kui on kiire ja, ja ongi selliseid tohutuid massiivselt palju tööd siis nagu tekib vahepeal lihtsalt niisugune tunne, et oh, nüüd mul oleks vaja seda festivali Kiievi või et kuidagi nagu need siukseid raske tehnilised küsimused nagu ka kuidagi läheksid nagu lõbusamalt või paremini, et see on nagu see see miinuspoole, et kui tõesti on nagu vähe aega teha kõiki riike kogu aeg nagu ise ja üksi. Aga minu meelest see ei kisu nagu kurvaks, et peab seda tööd ise tegema või üksi et mingis mõttes, eks lõpuni kõik teevad ikkagi ise oma asju, et üksildus on nagu suhteline ja ja inimesed on ikkagi minu meelest ringes hästi palju inspireerivad ja kohtades paljude heade heliloojate või teiste muusikutega. Tihtipeale see perspektiiv natuke jälle muutub ja, ja siis tahaks juba jälle nagu uue hooga minna koju, lohistama asjade kallale. Jah, et see küsimus oli, et kuidas on see tunne, et helilooja teeb üksi oma tööd, mina ei näe selles üldse probleemi ja isegi seda üksindus aega võiks veelgi rohkem olla selles nii-öelda heliloojad, töös on suhtlemised kirjastajaga, suhtlemised, plaadifirmadega suhtlemise, dirigentide, orkestrite esindajatega ja suhtlemised teiste kolleegidega ja praegu siin publikuga ja, ja sinuga, Johanna see on kõik väga meeldiv, et see soov sellesse üksinduse tundesse täiesti piisavalt vaheldust, et see asi on täiesti balansis ja ma arvan, et see oli tegelikult ka Mozarti ja Bachi ajal ka nemad suhtlesid oma kas kirikukooriga või nii-öelda tööandjatega, nii et see ei ole mitte ainult tänapäeval nii. Jah, pigem nõustun ka, et seda üksiolemise aega võikski rohkem olla ja kui seda on, siis ei ole see küll kuidagi kurnav, koormav, et esiteks on mul siis võimalik suhelda oma instrumendiga või teiseks võimalik suhelda oma valemitega, mis mulle nagu nii-öelda uut vestlust kogu aeg genereerivad, et et selles mõttes on, ma arvan, karjed, valemeid toredad, et muidu noh vähemalt mina jätkuma. Aga niisuguse nii-öelda intuitsiooni peale lootma siis võib-olla ma räägiks kogu aeg sama lugu, aga kui ma olen neid, siis on nagu alati sihuke nagu vestlus mingi uue teemale. See on nagu kahju moment, võib-olla, et vahepeal kirjutades tulevad mingisugused naljakad nüansid, et ise nagu naerad seal kunstilisele noolidega muheledes et ah, et kahju, et nüüd kedagi teist ei olnud, aga ta ei oleks nagunii sellest selles mõttes, et sa ei saagi nagu seda jagada või noh, mis seal ikka noh, eks ma siis iseasi et te oma oma võlud ja valud Aitäh, ma olen ka väga tänulik, et lubasite enda tegemistesse piiluda ja soovin teile siis head inspiratsiooni, kus tahest teid järgmisel hetkel kummitama hakkab. Aitäh. Helga ja vestlusringis kohtusid kolm Eesti Heiloviat Elis Vesik, Ekke Västrik ja Peeter Vähi. Räägiti heliloojaks olemisest, sellega kaasnevast vastutusest, teoste loomisest ja üksindustundest. Jutuajamine toimus rahvusvahelisel muusikapäeval restoranis Kivi paber Käärid. Vestlust modereerib toimetaja Johanna Mängel salvestas helirežissöör Kaspar Garner. Traditsiooniliselt lõpetab saate aga iganädalane rubriik. Muusik mõtleb, kus hekto lei. Paju räägib sel korral muusikuid kimbutavatest, terviseriketest. Ja tere kuulama järjekordset rubriiki muusik mõtleb, mikrofoni ääres on Hector ei, paju. Täna tuleb juttu inimese jaoks kõige hinnalisemat varast tervisest. Inimeste jaoks, kes ise muusikaga ei tegele, tundub muusiku elukutselust ja lillepidu. Mis viga on laval olla ja lõbusasti laulda või pilli mängida? Tegelikkuses aga on muusikaelukutse seotud mitmete tervisehädade ning ka kutsehaigustega. Et ka muusikaga mitte tegelev kontserdikülastaja aimu saaks, et tema ees olevate muusikute naeratuse taga peitub tegelikult ka valu ja kurbus. Räägime täna veidi muusikuid kimbutavatest probleemidest. Pillimängimine eeldab tihti inimese poolt asendeid, mis pole just anatoomiliselt kõige sobivamad. Pidevas sundasendis töötamise hinnaks on mitmed lihaste, liigeste ja lülisamba probleemid. Kui vaatate kontserdisaalis teatribinokliga orkestrantide näoilmeid, võib asjasse pühendamata kontserdikülastaja arvata, et mõnel mängijal on halb tuju või et talle ei meeldi tema töö. Tõenäoliselt on aga orkestrantide lihtsalt valus. Edasi jõuame kuulmiskahjustuse juurde. Üle sümfooniaorkestri forte kõlav helisev trompet oma kuldses registris on saali tagaosast kuulates muljetavaldav. Kuid kas kujutate ette, mis tunne on trompetisti kolleegidel, kes istuvad orkestris tema ees? Ooperilavalt on tuttav olukord, kus teineteist tõmbavad armastajad laulavad võimsa, kogu saali täitva häälega üksteisele oma tunnetest. Tegelikkuses on laval olukord, kus sisuliselt karjutakse üksteisele kõrva. Enamik raadiokuulajaid ei tea, et viipekeel on muusikutel omavahelises suhtluses päris tihti kasutusel ja seda praktilistel põhjustel. Paljud kontserdikülastajad on hämmelduses, milleks üldse on vaja inimeste orkestrite vehkima, kas tõesti ilma dirigendid ei saaks? Dirigendi olemasolu esmaseks põhjuseks ongi kahtlemata orkestrantide hulgas nii levinud kuulmiskahjustus. Kurioosumina on paljud dirigendid, endised orkestrantide, kelle kuulmiskahjustus on niivõrd ulatuslik pillimäng, pole enam võimalik. Kui rääkida veidi spetsiifilisemalt, siis näiteks oboe mängijatel on oht aju hapnikupuuduseks kuna pilli mängimiseks läheb vähe õhku. Fraasid on pikad ja kopsudesse jääb hapnikuvaene õhk seisma. Seda on võimalik vältida, kasutades teadlikult õigeid hingamisvõtteid. Küll aga on arstid leidnud, et oboe mängimisest tulenev suurim terviserisk on hoopis seotud närvidega. Tegu on tross pilliga ning mängija soos olev heli tekitav kadakapuust. Trost on ümbritseva keskkonna suhtes ülitundlik. Õhuniiskuse rõhu ja temperatuuri muutus. Kõik see muudab oluliselt trusti mänguomadusi. See on oboe mängijatele pidevaks stressi allikaks ning seetõttu kohtabki selle elukutse esindajad tihti kutsehaiguste kliinikus psühhiaatri vastuvõtul. Kuulsusrikka oboe mängu traditsiooniga Inglismaal on olemas isegi spetsiaalne psühhiaatrihaigla, kuhu ravile pääsevad ainult oboemängijad. Rääkides psüühilistest probleemidest on unikaalses seisus Alt viiuli ehk lühemalt aldi mängijad. Viiulit on ikka kutsutud pillide kuningaks kuid mingil põhjusel muusikate seast tavapäraseks saanud anekdoodid aldi mängijatest adi mängijate kohta käivad. Anekdoodid on tihtipeale taktitundetud ning lausa jõhkrad. Ja neid räägitakse muusikute seltskonnas hoolimata sellest, et mõni selle elukutse esindaja võib ka parasjagu kohal viibida. Säärane suhtumine on viinud selleni, et oma stressirohkuse poolest ületab aldimängija elukutse isegi lennujuhtide oma. Õnneks on Eestis selles osas oodata olulist paranemist. Kuna Eesti töötervishoiuamet koostöös Kultuuriministeeriumi ja Eesti kontserdiga on otsustanud sirutada altviiul teatele oma abikäe, luues nõustava tugigrupi anonüümsed aldi mängijad ehk lühemalt A mida hakkavad vedama oma ala tippspetsialistid. Anonüümsete aldi mängijate drugi. Grupp hakkab kogunema igal laupäeval kell 11 Eesti kontserdiruumis number 112 Sissepääs administratsiooni uksest. Kuid on olemas ka rühm instrumentalist, kelle tööga ei ole võimalik seostada ühtegi terviseprobleemi. Need on kontrabassimängijad. Selles osas jaotavad arstid kahte leeri. Ühed väidavad, et kontrabassimängijatel pole tööga seotud kutsehaigusi, teised aga ütlevad, et probleeme on. Kuid need on kaardistamata, kuna küsitletud kontrabassimängijad ei ole aru saanud neile esitatud küsimustest ja seetõttu ei ole antud ka adekvaatset tagasisidet. Et lõpetada positiivses võtmes tõdeme, et asjatundjad on seisukohal, et muusikute terviseprobleemid on mõnes mõttes ka positiivne nähtus, kuna isiklikult läbielatavad inimlikud kannatused lisavad interpretatsiooni sügavust. See on vajalik eelkõige romantilise muusika esitamise puhul. Tänu kaasa kannatamast stuudios oli Hector ei, paju.