Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Tänase saate keskmes on kunstikoguja Reigo Kuivjõe kollektsiooni põhjal koostatud näitus pealkirjaga Ma ei tea, mis. Ma kunagi ei ole hakanud süsteemselt koguma, et nüüd hakkan kogumisse, nüüd läheb asi pihta ja, ja hakanudki otsima ja ostma. Mul on olnud kuidagi selline tugevdatud omandiinstinkt mõningate kunstiteoste osas. Ja siis see on edasi arenenud selleks, et et need teosed on kokku kogunenud rohkem kui mulle alguses üldse plaanis. Ja nüüd võib-olla jah, natuke sellise kogu moodi näevad välja. Hea küll, sõnastame siis ümber. Tänases saates on tähelepanu all kunstist keskmiselt rohkem huvitatud või nagu ta ise on öelnud radikaalse kunstihuviga Reigo Kuiv omanduses olevate kunstiteoste põhjal kokku pandud näitus ei tea mis, mida võib veel kuni 21. oktoobrini näha Tartus galeriis noorus. Kuid enne, kui sõna saab Reigo Kuivjõgi tahaksin põgusalt peatuda ühel teisel küsimusel, mis ka kuivjõe näitusega otseselt seotud nimelt peal kirjandusel. EKA Estonia puiestee hoone fuajeegaleriis eksponeeriti oktoobri esimeses pooles urbanistika üliõpilaste näitust avamist välja kuulutava pressiteksti päises oli näituse inglisekeelne pealkiri. Eks kiusmi Patch hüper Mobility Iskanda in my way. Asjaolu, et näituse pealkiri ei olnud ka teate sees eesti keelde tõlgitud jäi silma staažikale kunstiteadlasele ja näituse korraldajale ning keeleküsimuses võrdlemisi tundlikule Enn Lillemetsale kellel tekkis peal kirjanduse küsimuses põgus kirjavahetus, urbanistide näitust, kureerinud Matias valku ja suhteliselt juhuslikult ka minuga. Lillemetsa etteheide kuraatorile oli lihtne. Isegi kui sündmus on mõeldud inglisekeelsele või poolkeelsele auditooriumile on siiski kohane tekitada ka eestikeelne pealkiri või vähemalt multikast tõlge. Et see arutlus siinkohal liiga pikaks ei veniks, ei tahaks ma küsimust, kellele näitus suunatud on mängu tuua. Kuigi lillemetsa ja malku mõttevahetus just sellele küsimusele keskendus, ma väidaksin, et tegemist on ennekõike vaatepunkti küsimusega. Minu kui poolkeelse näitusekülastaja üleskutse kõigile, nii Eesti kui teiste riikide galeriide-le on lillemetsa omale risti vastupidine. Olenemata sellest, kas näitus on mõeldud eestikeelsele või umbkeelsele auditooriumile, tasub alati tekitada ka inglisekeelne pealkiri. Argument, et meie inglise keele tase on kehva, ei ole sealjuures pädev, sest tõlgitud pealkiri kõneleb suuresti samuti kehva inglise keelega publikule. Kuid jätame adressaadi küsimuse siiski siinkohal kõrvale sest mis mind märksa rohkem näituse pealkirja tõlkimise juures köidab, on keel ise tähenduslik ühik. Nii näiteks tuleb Tartu kunstimajja novembris näitus, mille pealkirjaks on tänini olnud jumalanna ex machina mis mängib ladinakeelse sententsi kasutusel oleva fraasiga deus ex machina mida tõlgitakse eesti keelde kui jumal masinast. Tegemist on väljendiga, mis tähistab ootamatut või sageli jumalikust sekkumisest tingitud või lihtsalt loogikavälist süžeepööret kirjanduslikus jutustuses. Ent asi on selles, et tavaliselt seda sententsi ei tõlgita sest ladina keel on osa öeldava tähendusväljast. Keel ise on tähenduse kandjana sama oluline kui lausungi üksikud sõnad. Siit kerkib muidugi kohe küsimus, miks kuraator pealkirja valides otsustas jumala tõlkida ja ex machina tõlkimata jätta. Ma ei ole küll suurem asi keele tundja aga kui ma saan õigesti aru, on võimalik ladinakeelne sootu tegus vajadusel asendada naissoost teaga. Ehk jumalanna ex machina võiks olla ka tea ex machina. Ent jällegi jätame kõrvale vaidluse, miks konkreetsel juhul osa pealkirjast tõlgitud on ning jääme tõdemuse juurde, et ka keelevalik mitte ainult öeldu võib-olla tähenduslik. Jumalanna ex machina näitusega paralleelselt tuleb kunsti Maiega näitus Pimpin jamama gripp. Enn Lillemets viitas nutikale tõlkele tõlkijana ainult inglisekeelses slängis koosnevale Pimpinjo, mamma gripp, proputasin enese arvates väga leidliku upita oma käru, emme. Kuid enne, kui seda kellelegi läheb pakk kuidagi jõudsin, esitas kunstnik ise palve, et näituse pealkirja ei tõlgitakse. Ning ma pean seda täiesti põhjendatud palveks. Sest nii nagu latinismid on tähenduslikud, on sõdaga anglitsismid. Tõsi, aga siinsamas kunstiministeeriumis on anglidsisme korduvalt rünnatud. Kuid ma pean möönma, et näiteks discleimerile ei ole tõepoolest head eestikeelset vastet. Samas vaimus võiks ka igikestva vaidluse kaasaegse kunsti mõiste ümber lõpetada sellega, et võtta kasutusele inglisekeelne Contemporary. Kui me kasutame prantsuskeelset avangardi, siis miks mitte ingliskeelsed contemporary? Ma ei usu, et see juhtub ega arvagi, et see peaks juhtuma. No näiteks pean ma institutsionaalselt tasandil omaks võetud mõistet kunstiskeene õudseks sõnaks, mida keeldun kasutamast. Millele ma tähelepanu tahan juhtida, on asjaolu, et kui anglidsisme rünnatakse agressiivselt kui lohakust ja laiskust siis ennekõike latinismid. Ent ka mitmed teised laenud on käibel erudeerituse väljendusena. Möönan, et olukord ei ole nii mustvalgelt, kui ma seda siin näidata tahan. Kuid anglitsismidest, aunimise ja latinismide ülistamise vahel on siiski teatav silmakirjalik vastuolu. Rahvusvaheline kunsti inglise keel on standard inglise keelest irduv kirjutaja, professionaalsust tõestab Argo. Ja kuivõrd kõik tahavad prestiižsed kõlada, siis on seal väga palju kopeerijaid ja sealjuures ka väga palju halbu kopeerijaid. Ent ka see ei ole teema, millele ma tänases saates keskenduda tahan. Prantsuse kunstiakadeemia luuakse, eks ole, seitsmeteistkümne sajandi keskel ja siis on vaja kuidagi hinnata või kirjeldada kunstile, mis asised kunstis tähendab, ta hakatakse looma nagu uut ilukeskset väärtust, mida klassitsismiajastu hakkab looma ja siis kuidas teda hinnata, mis väärtus tal on, mitte rahaline, vaid just selline visuaalne väärtus või hingeline vaimne väärtuse Sis. Nagu nad leiavad need teoreetikuid sellel ajal, et mõnes kunstiteoses on see aga kuna sõna ei leita, siis öeldakse, et ei, ma ei tea, mis, aga see peaks ära seletama, et seal midagi väga palju erilisemat kui teises kunstiteoses algusel selle töö pealkiri üldse alguses ma tahtsingi selle prantsuskeelsena jätta pealkirjaks ja siis me muutsime ta eestikeelseks ära, et oleks veel jaburam, tan kui nüüd vaadata, ja siis ehkki muidugi võtab lappab ka, et ohoo, mis tähendab, sest nagu ma ütlesin siin ka sissejuhatuses, et mitte tänavaid avamisel briti kunstiteoreetikud võtavad selle puhtal kujul sellel samal kujul lini prantsuse keelest üle, kasutavad seda. Sellel ajal sobib see väga hästi, et, et selles on midagi sibi ainult puidukoguste kohta olema, see võib olla näiteks tantsija või teatrietenduse kohta või luule kohta. Et vot selles selles teoses on midagi ei tea mida, mida enam vaatad ja mida, mida, mida, mida radikaalsemaks isegi kunstradikaliseerubja muutub siin ütleva modernismi ajal, see küsimus jääb alati kunsti pihtima. Modernism tahab näidata, et on hüpanud, teinud mingisuguseid mütsiku kannapöörde ja paradigmaatilised muutused veel, mida kuidagi ei ole, kõik on evolutsiooniliselt arenenud ja sedasama küsimust, mis tehakse seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus, kasutada praegu, 21. sajandil, täpselt samamoodi. Esialgne pealkiri oli mul, ma ei saa aru. Sest paljud ma isesaar, sest ma ei saanud sellest aru, mulle meeldib siis seda mõtet olgeriga labad solgivad muidugi akadeemilises sisse, las olla, teeb kuidagi tähtsaks. Nii selgitas Reigo Kuivjõe omanduses olevate kunstiteoste põhjal koostatud näitus pealkirja valikut kuraator Holger Raja v? Mind esmalt täiesti nõutuks jätnud pealkiri, ma ei tea, mis on niisiis kombinatsioon prestiižsed klassikalisest kunsti argoost ja tammuta taun meetodil lihtsustuse läbi loodud tõlkest, mis muutub iseenda paroodiaks. Usun, et kuulajad nõustuvad, et nii prantsuskeelne originaal kui eestikeelne tõlge on selle pealkirja juures tähenduslikud ning ma loodan, et see aitab mõista, miks ma kaitsen väidet, et ka tõlkimata jätmine on tähenduslik. Isegi kui see sünnib laiskusest, hoolimatusest ikkagi on tähenduslik. Kui sirvida raamatuid ja artikleid, mis tutvustavad potentsiaalsele huvilisele kunstikogumist kui praktikat siis on seal sageli üleskutse sõnastada võrdlemisi rangelt, millist kunsti, millist perioodi, stiili, meediumi ja nii edasi kogutakse. Reigo Kuiv alustas kogumist väliseesti kunstist. No ma ise nimetasid väliskunstiks, ta on ikkagi nagu, nagu kodueesti kunst tehtud nende kunstnike poolt, kes ei ole saanud Eestis elada, ehk siis pagulaskunst. Ja noh, mis seal tegelikult piiritletud ajakiri 1944 kuni kuni 91. Pagulaskunstihuvi hakkas mul kuskil aastal 2000 umbes pihta ja siis ja siis sealt võib-olla aastak pisut hiljem jõudsin esimesse v esimeste tööde ostmisele ja niimoodi ta vaikselt läks siis siiamaani hoian sellel pagulaskunsti asjal väga aktiivselt silma peal. Kuid kuiv omanduses olev nüüdiskunsti valik paistab silma sellega, et omanik kangekaelselt eitab sellel mingisugustki ühendavat narratiivi olevat. Kui üldse, siis on kõiki töid katvaks ühisnimetajaks napakas. Ei ole, mul ei ole kogu loome seal mingisugust täpset strateegiat ega ette seatud valiku nimekirja kunstnikest, kelle tõidva peaksid sinna kogusse omandama. Ma teadnud ta napakas, ta tundub mulle endale ka see kogu napakas ja tõesti natuke hüplik. Aga Ta on täiesti isetekkeline olnud ja tugev telg ongi vaid minu maitse. Ma kunagi ei ole hakanud süsteemselt koguma, et nüüd hakkan kogumisse, nüüd läheb asi pihta ja, ja hakkadki otsima ja osta. Ja võib-olla kunagi tulevikus või kaugemas tulevikus seda muuta dub või, või paju rohkem mõnda konkreetsesse vakku või suundumusse. Aga täna mulle täiesti meeldib, et ta on selline pisut amorfne ja ühine nimetaja nendele erinevatele kunstnikele, kelle vanusevahe võib-olla isegi kuni 60 aastat ongi just mingisugune selline napakkus või just see joon, mis, mis minu silmas teeb need tööd kuidagi sarnaseks. Alguses av asigi kunstist konkreetsetest kunstiteostest, mis mulle meeldib. Ja, ja kui ta meeldib mulle nii piisavalt palju, et ma pean seda endale saama siis ta ongi üks järjekordne täiendusnõukogule endale. Mul kunagi ei ole olnud koguley ühikulist eesmärki ega ka väga selliste suundumuste või perioodide või ajastute eesmärki, see kõik on kuidagi tekkinud vaid minu enda isikliku maitse ümber. Aga kõik hakkab pihta ikkagi isiklikust sümpaatiast, vaimustusest konkreetse kunstiteose kohta, isegi mitte kunstniku kohta. Tihti anda ainult konkreetset teos põhine. Kunsti kogumine meenutab kuiv kirjelduses markide kogumist. Töid nii väga ei müüda, kui vahetatakse. Noh, meil ei ole sellist klubilist vormi, et käime aeg-ajalt koos, räägime, aga üldjuhul need, kes koguvad, kas sarnast maitset? Need ikka omavahel paratamatud läbivad, kas erinevate näituste kaudu erinevad kunstnikekülastuste kaudu. Ja, ja see on tore, see on hästi kihvt ja noh, ma loodan, et kunagi kaugemas tulevikus võib-olla tekib isegi koguda vahelised vahetused, mis oleks täitsa huvitav, mina oleks lõbult täitsa väli. Ma tean, võib-olla küll mõned, paljud teised hoiavad oma kogu hästi puutumatuna, kunagi ei ole valmis, vahetame või müüme kellelegi teisele. Minul sellist takistust pähe seatud ei ole ja mulle väga meeldiks mõne teise kunstnikuga midagi vahetada, näiteks ma teaks, tean Margus Punab kogust hetkel umbes kolmetööd, mida ma kindlasti kohe oleks valmis temaga nagu kauplema väetama. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium saates kõlas lõik Holger rajavee kommentaarist näituse. Ma ei tea, mis pealkirjale galeriis noorus kunsti omamisest ja kogumisest kõneles Reigo Kuivjõgi. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.