Helga ja. Tere hommikust, head raadiokuulajad. Selja taga on sündmusterikas muusikanädal, milles oli nii konkursivõite kui ka Jaan Räätsa juubelisünnipäev mis juhatab meid ka tänase vestlusringi teemani. Mis juhtub, kui tehnika tungib muusikamaailma tehisintellekt loob muusikat ja robot dirigent juhatab kontserte. Kas ja millal loob tehismõistus teose, mis defineerib ümber tänase kunstimaailma? Neil teemadel vahetavad mõtteid teadvuseteadlane Jaan Aru, dirigent Olari Elts ning helilooja Erkki-Sven Tüür. Mina olen saate toimetaja Miina Pärn. Kaja. Kõigepealt läheme aga mõtetega eelmisel nädalavahetusel toimunud euroraadio koorikonkursile, kus särasid eesti koorid. Helsingis oli kohapeal toimetaja Marge-Ly Rookäär. Klassikaraadio esitatud koor võitis EBU koorikonkursi lätebee basseinis peavõidu, hõbedase Roosi karikaööl vastu lõppeva nädala esmaspäeva toimas music idalaos konkursi finaalkontsert koos täiskasvanute kategooria esikoha ja konkursi peavõidu sai kammerkoor Collegium Musicale dirigent Endrik Üksvärava juhatusel. Kooride olümpiaks kutsutud konkursil osales kaheksa koori kolmest erinevast kategooriast. Lisaks kammerkoorile Collegium. Musicale osales konkursil ka Eesti Raadio laulustuudio tütarlastekoor Kadri hundi ja Kaie Tanneri juhatusel. Esmakordselt oli finaalkontserdist ülekanne nii veebis, teleris kui raadios ning kokku jälgis seda üle kahe miljoni kuulaja ja vaataja EBU koorikonkurss toimub 1960.-test ning on üks tähtsamaid EBU rahvusvaheline raadiote koostööprojekt. EBU muusikajuht Pascal Prix kinnitas, et koorikonkursil saab olema väga suur tulevik ning mitmel platvormil korraga finaalkontserti edastades konkurss vaid võidab Pascal. Kuigi varasematel aastatel on lubatud kooridel osalemiseks laulda ka oma rahvusraadio stuudios, siis tänavu nõudis veebi ja teleülekanne kindlasti kooride kohalolekut finaalpaigas. Veel kord pas kallal. EBU muusikajuht Pascal frii sõnul on niisiis täiesti mõistetav, et kooride kohalolek on ühelt poolt keeruline, leidmaks raha ja võimalusi kohale sõita, kuid teisalt kooride esinemine laval annab konkursile mõõtmatult energiat juurde. Rahvusvahelise kooride suur konkursil FTP sing. Žürii esimees on viimased 20 aastat olnud vend kroonhold Taanist. Tema sõnul ootab konkurssi vaid ilus ja helge tulevik. Bent Grönholm. Žürii esimees vend Grönholm rõhutas, et pärast igat konkurssi žürii vahetab muljeid ja otsustab, mismoodi järgmine konkurss üles ehitatakse. Kas on õiglane kategooriad, tasse jaotamine või peaks seda muutma, kuid kahe aasta pärast kohtutakse igal juhul Hispaanias. Kammerkoori Collegium Musicale suurimaks trumbiks nimetab Grönholm taga väga ühtlast musitseerimine. Ka Norra raadio muusikajuht Yngve Ei kaasrõhutas, et tänapäeval on oluline ühendada erinevad meediaplatvormid. Kaasamaks võimalikult palju inimesi, eriti aga noori ei kaas. Seda, et koorilaul jääb koorikonkursil tahaplaanile ingley ei, ka see ei karda. Visuaalne pool peaks koorilaulmisele lõppkokkuvõttes vaid kasu tooma. Samas rõhutab Norra raadio muusikajuht Yngve, jäi ka see, et oluline on, et rahvusvaheline kooride suur konkurss leedeebee pressing ei muutuks meelelahutussündmuseks ning läbi selle konkursi. Endiselt väärtustatakse kvaliteetset koorimuusikat. Eesti koorid on konkursil osalenud mitmeid kordi. Peavõit on meile tulnud vaid korra 12 aastat tagasi Tallinna muusikakeskkooli tütarlastekoori ja dirigent Ingrid Kõrvitsaga kammerkoor Collegium Musicale. Dirigent Endrik Üksvärava sõnul tuli võit täiesti ootamatu. Et ma tõesti ei ole kunagi tulnud konkurentidele võitma, eesmärk on teha enda parim, mida sina suudad, me tegime niihästi väga harva, kui sa saad nagu väga-väga-väga hästi teha, tegime minu meelest kõik, mis suutsime, praegu oli ju ideaalne, et juba rahul, kõik meie poolt kõik juba tehtud professionaalne mulje tuleb jätta, see tähendab seda, et sa tead, mida sa teed ja kui sa lähed sinna, mida sa teed, kuidas sa teed mingis mõttes nagu improviseerida, millist suure kollektiivi ei saa teha. Ja need, mida ma ütlesin, et mida ma peaksime saavutama ja kuidas see peaks olema, need täpselt juhtusid seal laval. Ma olin väga õnnelik, et sellise tee nagu muusikalised momendid juhtuvat, mis sa tahad, et juhtuks, et ma olen väga rahul superkonkursil seda võitjana. Ma kindlasti ei oodanud seda. See on selle pärast väga eriline konkurss, et see konkurss jõuab lihtsalt väga paljude inimesteni ja see jõuab täpselt nende raadioesindajate. Ja loomulikult ma arvan, et mõõde on koorile, et saadakse aru, et Eestis on selline hea koort, see tähendab kindlasti mingisuguseid tuleviku väljavaated ja teine on see esitus. Taseme poolest tulebki esile, et kas see on hea lugu või see on halb lugu, kus esitad halvasti siis seesama lugu inimestele muljet Naatse helilooja ole ikka nii hea, et kui sõitnud väga hästi selle loo ja kõigile mulje, et seal on väga geniaalne lugu, peamegi esitama eesti muusikat nii hästi kui võimalik, et näidata, see on väga hea muusika. Niiviisi rääkis vahetult pärast konkursi lehter beibosing võitu kammerkoor Collegium Musicale, dirigent Endrik Üksvärav. Klassikaraadio kodulehel on järelkuulatavad nii konkursi finaalkontserdil esinenud eesti kooride dirigentide muljed kui ka kogu finaalkontsert. Sel nädalal tähistas oma 80 viiendat juubelisünnipäeva helilooja Jaan Rääts. Selle auks toimus 18. oktoobril Estonia kontserdisaalis pidulik õhtu, kus Räätsa loomingu paremik kõlas noorte muusikute esituses. Laval oli Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkester, keda juhatas Jaan Ots ning neli klaverisolisti auli lonks Õunium kyll. Johan Randvere ja Arko Narits. Muljeterohke kontsert on järelkuulatav klassikaraadio kodulehel. Tänase vestlusringi teema on samuti ajendatud ühest Jaan Räätsa mõttest, mida ta jagas 1998. aasta raadiosaates, sest keskööprogramm lõpuks ikka muusika ajab inimvaimuloominguks. Kunagi valetanud telesaates Rein Karemäe küsis, kas kompuutrid suudavad muusikat luua, mina vastasin, talle suudavad, kindlasti hakkavad looma endal, siis peavad olema ka kompuutrit, mis selle ära kuulavad. Algavas vestlusringis arutleme, kas Jaan Räätsa aastakümnete tagune ennustus vastab tõele täna, mil tehisintellekt kirjutab muusikat ning tehnoloogiafirmad on välja töötanud robot dirigendi klassikaraadio stuudios on dirigent Olari Elts, helilooja Erkki-Sven Tüür ning ajuteadlane ja teadvuse. Uurija Jaan Aru Kaardistame siis kohe alguses olukorra ära. Tänavu septembris toimus märgiline sündmus Itaalias rahvusvahelisel robootikakonverentsil, mille finaalis demonstreeriti publikule robot dirigenti, kes esitas koos Andrea Potšelliga, Giuseppe Verdi aaria La donna Emmuubile ja dirigeerivad tehismõistust võis näha ka selleaastasel heliloojate Rostrumil. Väljatöötatud on ka algoritmid, mille tulemusel luuakse täna tehisintellekti poolt muusikat reklaamidele ja filmidele. Nii et selge on see, et tehisintellekt on muusikasse mingit pidi sisenenud. Jaan Aru, ma alustaksin Teist. Te olete öelnud, et viimase viie aastaga on tehisintellekti poolt saavutatud selline läbimurre, et järgmise 10 aasta jooksul võtavad nad üle paljud töökohad, mida praegu teevad inimesed. Intuitiivselt tahaks mõelda, et need töökohad on midagi lihtsat, võib-olla on see töö monotoonse iseloomuga. Kindlasti ei saa see olla nagu loominguline valdkond. Öelge miks tegeletakse täna robot dirigentide ja komponeeriva tehisintellekti väljaarendamisega, mis on teadlaste ja tehnoloogiafirmade huvi selles valdkonnas? Tehnoloogiafirmade huvi on ikka raha teha ja kasumit lõigata ja nad näevad, et seal on meil võimalus seda teha. Teadlaste huvi on kahtepidi, esiteks mõista seda paremini, et kes me ise oleme ja mis teeb meist inimesed ja mis teeb meie mõistuse eriliseks, kui miski üldse. Ja teiseks lihtsalt meie elu paremaks teha erinevate algoritmidega, mis aitavad meil paremaid otsuseid teha ja erinevaid probleeme lahendada. Ja seda on kõige parem siis testida muusika valdkonnas. Ei, ei, kindlasti mitte ei ole kõige parem muusika valdkonnas, et kõige suurem edu tehisintellekti puhul on praegu olnud siis objekti tajus nägemisest, kus tehisintellektimasinad veel viis aastat tagasi olid väga kehvad näiteks nägude tuvastamises. Tänapäeval teevad nad seda paremini kui inimesed. Muusika on lihtsalt üks valdkond, kuhu nüüd tehisintellekt on sisenenud ja kus nad näevad, et praegused uued algoritmid suudavad kiiresti edasi liikuda juba komponeerida muusikat ja kuna kõrvalt on arenenud kõvasti ka robootika, siis kohati asendada aka dirigente. Olari Eltsi, Erkki-Sven Tüür, mis tundega te sellele vaatate, et tehisintellekt teie tegevusvaldkonda siseneb? Minu arust see, seda tuleb lihtsalt vaadata suurema pildi kaudu. Et me peame kõigepealt defineerima ära, millisest muusikast me räägime. Ja kuna asjalood on siiski teatud suunas arenenud juba pikemat aega ja see suund on niisugune, et kui me läheme nii-öelda, vabandage väljendust inimese juurde tänavalt, ehkki meil võib sinna vastu sattuda ja tegelikult iga kord satubki täiesti unikaalne olend. Aga ikkagi lääne ja küsime, et, et mis on nagu muusika, mida muusika tema jaoks tähendab, siis enamasti tähendab kas ühte lööklaulu või, või siis paremal juhul mingit filmi soundtrack, ehkki või noh, mingisugust nisukest, lounge'i, fooni ja jumala eest ma ütlen, et sellist muusikat suudame, praegu on Twitter kirjutada sellepärast, et, et juba tänasel päeval ütleme niisugusel noh, võtame need peedid, mille peale on enamus räpilugusid tehtud. Seal on sellise mehaanilise kordus, ma olen ise nende programmidega töötanud, see on ülilihtne, see võtab paar minutit ja, ja sul on nii-öelda lugu on olemas. Aga kui me läheme nüüd pisut kaugemale ja hakkame mõtlema sellest, et millal suudab computer luua, ütleme näiteks midagi samaväärset võtame kas või näiteks Gustav Mahleri üheksandale sümfooniale, siis siin tekib hoopis teistsugune küsimuste kompleks. Ja ka need näited, mis meil praegu on, ütleme, olemas kas või Sony poolt välja töötatud, see flumas siin, kus on ütleme, üks lugu, mis on enam-vähem nagu biitleid kopeerides püütud teha. Jah, ta on väga sedamoodi, tal puudub sihuke ere isikupära, aga, aga ta läheb kaubaks küll. Ja selles mõttes, kui me nüüd defineerime seda muusikat nii, et see on üks, ühesõnaga meloodia pass ja funktsionaalne harmoonia seal vahel. Milles küsimus. Olari Elts seda tehisintellektist dirigenti katsetati. D väga nagu kuidagi ootamatu loo peale, et selline romantiline ooperiaaria, mis ei ole ühtlases tempos, eks ju, mis sisaldab mingeid aeglustus kiirendusi justkui nagu väga suurt mingit tunnetuslikku faktorit. Kas te usute, et tehisintellektil võib olla edu dirigeerimise vallas ka nagu kontsert muusikalise sellise repertuaari puhul? Noh, sama lugu, et et kuidas me seda defineerime jälle, et on ju niuksed katseid. Ja kurioosne on, on tegelikult ju tehtud juba päris kaua ma siin tuleb kohe esimesena meelde minu jaoks väga lähedane orkester Dresdenis, kellel oli juubelikontsert ja nad väga soovisid. Et see dirigent, kes juhatas esimest kontserti kunagi ammu, et tal õnnestus ka kohal viibida kuidagi jube kontses, kuigi see ei õnnestunud, sest ta pidi samal ajal viibima Londonis, etendusel ja mis tehti, oli see, et ta juhatas siis Londonist treestini orkestrit, mis, ütleme tollal, kui seda veel tehtilisite tehniliselt päris suur väljakutse, kus meil olid need igasugused, ütleme, satelliitsides oli teatud noh, see Viive oli ja nii edasi ja see, kuidas nagu tehti, samamoodi lugu, mis ettekand, ütleme, et me ei olnud võib-olla kõige keerukam, aga siiski ka samamoodi nagu sa ütled suguste, laienduste ja muude asjadega ja ja see toimis, põhimõtteliselt toimis. Teine küsimus on, see ongi, et, et, et kuidas me Me räägivad muusikast ja ta üldse, kuidas me defineerime kunsti, eks ju, 21. sajandil kust need piirid lähevad ja tegelikult ma kujutan ette, et ühest küljest kõik need abivahendid, nagu sa ütlesid, et need kõik need tehnilised abivahendid, mis aitavad meil luua tegelikult nii, nagu me kõik kasutame arvutit ja, ja nii edasi, et need on hästi teretulnud. Mind huvitaks just see valdkond, kus kui me jõuame sinna, mis tõenäoliselt ei ole ka nendel on väga kaugel. Meie silmad seda näevad, seda ei tea, aga, aga kogus selle bioloogiline tehnilise maailma ja ja inimese nii-öelda ühendamine, millest on ka juba tegelikult pikalt, et juttu olnud, et, et see on see valdkond, ma arvan, et kus me võime tegelikult sellest tõesti võib-olla kõige suuremat kasu nagu leida. Ja siin ütleme, kui vahel, et noh, et minu fantaasiates selle koha pealt on käinud jah läbi, et, et noh, niisugune ütleme nagu tehniline ühenduvus. Et kui ma suudaksin panna kõlama ja modelleerida seda reaalajas oma sisemise kuulmise või sisemisest kujutel mas toimuvat, kõla mateeriat, et vot selline kõrgtehnoloogiline hüpe näiteks näiteks see oleks äärmiselt huvitav see, see mind isiklikult tõesti huvitaks. Ja ma leian, et sellest oleks oleks mingit abi asjale. Aga praegusel hetkel on see seis veel sealmaal, kus tähendab jah, ütleme konkreetselt muusika loomist puudutab, siis peab tehisintellekt suudab, eks ole, õppida meeletu hulga näidete loendamatu hulga näidete varal ja siis ütleme, mingi stiilivõtmes luua ise, et kas ta suudab, aga kas ta suudab tuua stiili, revolutsiooni, kas ta suudab luua midagi oluliselt uut? Vot seda me ei tea. Aga siiamaani on see vähemalt nii olnud need näited, mina olen kuulnud, et nii-öelda klišeede pinnal luuakse uusi klišeid. Janu palun väga kahtlemata nagu, nagu te ütlesite, et kaubaks läheb see ilmtingimata, et noh, väga odavalt näiteks ütleme keegi oma lähedase inimese ütleme, sünnipäevaks tellib ühelt programmilt sisestades lähteandmeid otse temale nagu sobilikud laulusõnad ja samas teine programm, eks ole, siis teeb sinna viisi ja sättungiga peale ja hopla ongi sünnib hommikuks tervituse laul valmis ja, ja noh, see on nagu see tasand, mida mina praegu näen seal. Ma arvan, et see diskussioon on väga huvitav ja väga oluline, sest inimestel nagu üldiselt onsena arvamus ja ka väga õige arvamused tõstsid meie, et me suudame nagu kvalitatiivselt midagi teistmoodi teha ja nagu loovus on midagi, mis on nagu võib-olla nagu meie liigile nagu natuke eriline ja ma saan täitsa sellest aru, ma tahaks tuua ühe väga hea vastunäite viimastest aastatest, et eks paljud kuulajad ja võib-olla te ka teate lauamängu Ko, mis on eriti Aasia riikides Lõuna-Koreas ja väga populaarne lapsed mängivad seda noorest peale pannakse kuukoolidesse, seal on väga pika ajalugu ja see on väga-väga keeruline mäng väga palju keerulisem kui male näiteks ja seal arvati, et tehisintellekt ei jõua nagu inimesele lähedale lähema dekaadi jooksul. Aga tegelikult tänaseks päevaks on tehisintellekt juba maailma parimat inimest võitnud korduvalt. Ja mis seal on kõige olulisem, antud kontekstis on see, et kui siis tehisintellekt ja inimene võistlesid selles, kuhu mängus siis tehisintellekt tegi käike, mille kohta inimesest kohtunikud, pealtvaatajad kõrget head kuu mängida ütlesid, oi see peab olema mingi viga. Sest inimene nii ei mängiks. Aga kui need hakkasid pärast seda vaatama, nad nägid, et see viis võiduni siis nad korduvalt kasutasid sõna, vot see oli loovkäik, et see tegelikult aitas meil, kes me oleme seda kuu mängu pikalt õppinud ja uurinud, siis aitas meil kuu mängu paremini näha, see oli midagi kreatiivselt. Nii et lihtsalt selline näide selle kohta, et tehisintellekt võib küll olla loov ja ma arvan, et me näeme seda lähiaastatel ka muusikas, tegelikult tahaks loota. Ühest küljest ja, ja siin on noh, väike erinevus minu jaoks on ikkagi ikkagi see, et, et kui me räägime ka kui tahes komplitseeritud mängust ja siis sellest, et mis on, mis on nagu selle eesmärk, et seal on eesmärgipärane käitumine, on, ütleme, võita seda, seda mängu, eks, aga luua mingit del eksistentsiaalsete tasanditel draamat nii abstraktset draamat nagu on seda võib-olla üks, 40 minutit kestev suur sümfoonia või mis tahes muu niisugune muusikaline orm, ooper, mis tahes. Et jah, noh, ma jään selle koha pealt nagu, nagu mõnevõrra mõnevõrra skeptiliseks. Et miks mitte seda saavad meie järeltulijate silmad näha kui saavad, sest sest ühtlasi, kui muutub tehisintellekt nii võimekaks, siis millegipärast mul tulevad ka Hopkinsi ja maski teatud hoiatussõnad teise, teise raadiosaate teema kuskile on küll ja aga et, et siin on, et see, see on sellega, ma olen täiesti nõus, et me oleme mingisuguse kvaliteetse või kvalitatiivse hüppe päev tunnistajateks või selle lävel me tegelikult ei tea, mis juhtuma hakkab. Kindlasti ütleme, mis interpretatsiooni nagu veel puutub, et eks neid noh, need põhjused, miks just on tüütud noh, siin on olnud keegi, kes mängib viiulit eksamiks robot ja keegi, kes teeb seda teiste dirigent ka, et ütleme noh näiteks ma kujutan ette, tänapäeval oleks mingi probleem luua robotit, kes esitaks meile noh, näiteks Karajal interpretatsiooni mingisugusest sümfooniast, see ei ole nagu mingi probleem, et see on tehniliselt, ma arvan, teostatav juba, aga noh, tegelikult väga pikalt, et ja, aga noh, mis see meile annab, on nagu teine küsimused. Väga huvitav oleks tõesti näha niuksed, et just just sellesama mängu näite puhul selliseid enderbitatsioonilisi selliseid nüansse, mida see kaasa tooks, aga aga nagu ma ütlesin, huvitaks ka see, mis meist saab selles valdkonnas, kus me tõesti noh, me näeme praegu, kuidas sõjanduse valdkonnas on mingisugused sellised biotehnoloogilised abivahendid, mis aitavad noh, vastupidavust suurendada ja jõudlust loomulikult, eks ju. Et sellised noh, praegu võib-olla veel nihukesest ilukirjandusest teadaolevat niuksed kiibid, mida me kuhugi võib-olla juba niukses aju lähedasemasse piirkonda sätime tegelikult noh, ma arvan, et see on ju aja küsimus, et kõik see, kuidas see aitab meie niuksed intertraditsiooniliste või ka loovust suurendada, et noh, see on väga huvitav küsimus ja ma arvan tõesti ka, et siin, ütleme paari aasta jooksul tuleb ka mingisuguseid niukseid läbimurdeid. On fantaseerides veel sellel pinnal, et kui näiteks järgmine järgmine niisugune pakkumine, et arvestades kogu seda seda kiibistatuste virtuaalset reaalsust et noh, pakkuda nagu niisugust võimalust inimesele, kes on siis muusikaliste huvidega, aga ütleme, et ei küüni sinna maale, ta pääseks reaalse orkestri ette. Ta võtab ja juhatab orkestrit, mis koosneb hologrammidest ja see mängib sulle siis seal niukses kolm, tehes seda muusikat tagasi, et noh, arenguruumi või noh, kui naguniimoodi mõelda, siis, siis see kõik on iseenesest nagu huvitav vastane. Installatsioon vist oli paga, kus. Kas Londonis mõned aastad tagasi just sellest samast valdkonnast selline multimeedia installatsioon, aga tegelikult see, et keegi tänapäeval võiks tulla nii-öelda tänavalt, kes lihtsalt muusikahuviline tulle juhatada sümfoonia, kes tegi mingi lugu, et noh, see ei ole juba mingitel teistel põhjustel ei ole mingi probleem. Ma ei käinud, ei ole, sul peab olema vastav ressurss, nagu ta võtab ja elu on ju näidanud, seda on tehtud ka eks. Te ise tunnistasite, et me oleme ilmselt mingi suure kvalitatiivse pöörde lävel. Et kui enne, esiteks pigem võiks öelda, et on ikkagi põlu all olnud sellise tarbemuusika selles mõttes reklaamile kirjutatud muusika ei ole võrdne sümfoonia, eks ole. Nüüd me justkui tekitame olukorra, et seda nii-öelda tähenduseta muusikat oleks rohkem, et igaüks saaks dirigeerida. Et me lööme need kaardid nagu kõigi jaoks nii lahti, kas see mõtestab kuidagi ümber ka nagu kunsti olemuse ja muusika olemuse. Kui see ei ole enam piiratud? No ma arvan, et kui tehnoloogia ise nagu kunsti mõistet ise nagu ümber võib olla, ühest küljest ei defineeri, aga noh, ütleme et kui me räägime jälle sellest, et tehnilised vahendid iseenesest ju on kogu aeg täiustunud ja ütleme, maitse, mis on siinpuhul väga oluline, on nagu näite ja loovuse mõttes ka, et et see, mida me muusikaks nimetasime, ütleme 200 aastat tagasi või mida me teeme praegu nimetame muusikaks või mitme aasta pärast nõua, ei teeks. Et kunsti olemus iseenesest, ma arvan, on ikka päris pikalt juba olnud üsna sarnane, et see, milliste näitajate puhul midagi kunstiks oleme võinud nimetada, ütleme viimased paarkümmend aastat. Võib-olla nojah, see kuulus poisi lausa, et igaüks on kunstnik on juba nii ammustest aegadest pärit, et, et selles mõttes siin on ka mulle vahel tundub, et me meil on mäluga probleeme, see meeletu info, hulk, mis meile lendab, lendab vasakult paremalt sisse, aeg-ajalt saavutab ka seda. Et tekib see tunne, et me oleme tegemas midagi tõeliselt uut, aga siis selgub, et see uus on juba tehtud mingis, mingis sisulises plaanis, et me ei tunne tegelikult oma oma lähiminevikkugi väga-väga hästi. Et need mingid mingid probleemid või noh, mingisugused niuksed, probleemipüstitus, et, et noh, see väga-väga paljud väga paljud, kordame neid, neid asju, mida on kahe 20. sajand nagu täis tegelikult. Aga kas te ei ole nõus, et siin on täiesti uus küsimus see, et me ei räägi enam sellest, et üks inimene loob kunsti või ütleme siis, et elutu asi üritab luua kunsti, et isegi kui on kunstinäitus ja kaasaegne kunstnik paneb vitriini taha mobiiltelefoni, siis tal on säädaga intensioon. Aga kui tehisintellekt loob muusikateose, et tal ei ole seal mingit nagu intensioonitsiooni põhimõtteline vahe? Kahtlemata aga me ei saa, me ei saa tähendab teha selliseid, see, see on täiesti viljatud, need viljatud oletused, millega me tegeleme, näidake mulle üks, üks niisugune kunstiteos ette, mis mind raputab täpselt samamoodi nagu ühe inimese tehtud, üks kunstiteos, mis on mu elu muutnud ja siis räägime edasi, see kõik see kõik siin on praegu on selles mõttes. Mõnes mõttes me tegeleme oletuste ennustustega, aga noh, mina, ma ei pea ennast, nõid, naist, jaks, eks ole. Aga seetõttu ma jätan, jään siin vastuse võlgu. Ühesõnaga, võib-olla tegime selle saate aasta liiga vara, et aasta või paari pärast juba selliseid teoseid oleks, sest et noh, on juba tehisintellekt loob ka klassikalist muusikat, millega on siis tehtud selliseid teste, et antakse kuulata inimestele seda tehisintellekti muusikat ja maailmas suurkujude muusikat ja, ja inimesed nagu nad ei suuda. Eristada seda, aga ma olen nõus, et millised maailma suugurud, mis, mis ajas, mis ajastust moodsa ja eks ole, ja teine asi on muidugi ka see, et, et kes on need kuulajad, et on võimalik, et on ikkagi ekspertide spetsialistide hulka. Kes saaks kohe aru, et see on tehisintellekti muusika ja see on nagu suurkuju muusika, aga ma arvan, et nende näidete põhjal, mis, mis me oleme näinud ja eelkõige selle mängu puhul, et me näeme, et see, et see vahe kindlasti väheneb ja et mina imestaks, kui siin järgmistel aastatel ka tuleb selliseid heliteoseid, kunstiteosed, mis sind tõesti vapustaksid, ma võtan, aga näeme. Näeme näeme, aga ma tahan, ma tahan seda öelda, et ma olen täiesti veendunud selles, et see tehisintellekt või kui tal on söödetud sisse kõik parameetrid, ta võib, ütleme nii-öelda jutumärkides Mozarti ära teha, aga ma tahaksin näha seda tehisintellekti, mis muudab täielikult, arvestades kogu ajaloolist pärandit, mingit kunstilist paradigmat ja toob meile täiesti uue, ütleme, mõtestatud, sellise helimaastikku, et et jah, andke mulle see, ma tõstan käed püsti. Ja siiamaani on olnud see kõik see, et kõige olnu põhjal tehakse ja see ei ole minu jaoks mingi argument, et sa võid ära vahetada selle, sa ütled, et see on, see on vist Bachi fuuga, Kamoon, see ei ole, see ei ole minu jaoks argument, ei loonud nagu Bachi puugat järgi, vaid ta tegi oma originaalse ja ma saan aru, ma saan aru stiililiselt tühja metsa, sa kuuled ja sa võid sellega nagu minna minna orki, et sa ütled, et see on sama hea, eks ole. Aga ma ei näe sellel mõtet. Ja mina ütlen, et mina ei ole nagu tehisintellektientusiast aga ma näen, kuidas tehisintellekt on õppinud asju tegema, mida me arvasime ja mida mina arvasin, et on täiesti võimatud. Seega mind ei imestaks, kui need asjad on tegelikult praktilised. Käeulatuses, aga eks me näeme Uue saate konks on selles, et mind ka väga huvitab see, aga esialgu on minus suur kahtlus, et kas seda tehisintellekt on just selle jaoks ilmtingimata vaja, et teda on võimalik arendada selle kaudu, et nende muusikaliste formulate kaudu. Aga tegelikult on tema nagu rakendus hoopis mingitel muudel elualadel, et noja maja selliste, tõesti sellised Ütleme, nagu sa tõid näiteid Mozarti stiilis kirjutamist, on olnud juba enne nihukesi tehisintellekti suuremad viimaste aastate arenguid ja seda on püütud püütud teha päris pikalt ja noh, samamoodi juba alates ka sellest, et mingisugust helilevate lõpetamata teoseid lõpetada ja nii edasi, eksju, milles on püütud ka ühendada, rääkimata sellest, et meil ju kasvõi maailmas ka selliseid nii öelda ja isegi neid inimesi, kes noh, Arvo Pärdi stiilis on püüdnud kirjutada neil meil olnud olnud piisavalt ja ütleme, nende parameetrite järgi ütleme ja kui ma arvan tehisintellekt suudaks luua muusikat, mida esmapilgul võikski võib-olla pidada mingis teatud hetkeni võib ära petta küll, eksju, mingi teatud kontekstis, et teine küsimus on see, et kui me jõuame tõesti nii kaugele, et see, see muudaks mingid paradigmad, siis me jõuame nagu küsimusteni nagu inimeseks olemise nihukeste põhiküsimusteni, et ja kuidas need asjad omavahel Või siis läheb asi tõeliselt lõbulatavaks. Esialgu ta pole sinnamaani jõudnud. Aga võib-olla põhjus, miks te jääte siin natukene eriarvamusele, on võib-olla teie erinev nägemus loovusest, võib-olla Jaan Aru, te tutvustate oma loovuse teooriat. Ei, minul ei ole mingit loovuse teooria, on mina, olen kõigest väike ajuteadlane, aga see, kuidas aju teadus üldiselt loovusest aru saab, on ma isegi, ma isegi ei arva, et teised sellega nii väga nagu vaidlema hakkaksid. Et noh, meie lääne kultuuris, filmides, raamatutes tutvustatakse loovust ja me oleme harjunud mõtlema loovusest nagu millestki, mis siis järsku tuleb kuidagi pähe ja siis kallab ja siis selles inspiratsiooni palavikus looja kirjutab oma heliteose või kunstiteose. Aga kui me uurime inimeste biograafiaid ja vaatame, kuidas asjad on tulnud, siis me näeme, et kõik vähemalt suur osa teoseid, mida me peame väga loovateks, stiili muutvat, eks need on, neid on arendatud aastaid kümneid aastaid, et kui vaatan Picasso teoseid, see on tõesti fantastiline, eks see hoopis teistmoodi. Aga kui me hakkame siis vaatama tema päevikuid, siis me näeme, kuidas tan sedasama maali teinud 40 korda üle mitmete aastate ja ajuteaduses. Loovus tähendab lihtsalt seda, et loovus muutub võimalikuks siis, kui sa oled piisavalt palju mingi teema kohta mingis teemas teinud, harjutanud selle sellele keskendunud, sellele mõelnud, sest siis sa näed neid piire paremini. Alles siis sa saad midagi loovat teha, nendest piiridest välja minna ja on huvitav kuulata teie kommentaare isegi arvaksin, et te nõustute sellega, et tegelikult loovus vajab pikka keskendumist ja harjutamist ja mitte sellist, et ühel ööl lihtsalt tuleb pähe mingisugune inspiratsiooni laine kuskilt. See juhtub, juhtub sellistes noh, ütleme kaheldava maitsega filmides, aga ses mõttes ma olen 100 protsenti nõus oma kogemuse põhjal ja just just täpselt nii, see on üks lõputu töö. Aga millest siis mingitel hetkedel tulevat Eestis seletamatut, ütleme valgustuse momendid tekivad mingid lühised, nagu ma seda ütlen, aga see on, see on, see on täiesti täiesti selge, et siin on väga pikk ka ja järjepideva tööga tegemist. See ei ole nii, et kuskilt sulle kallatakse lehtrist midagi pähe, see on iseenesest mõistetav. Igaüks, kes on korralikku tööd teinud mis tahes valdkonnast, teab, et see on niimoodi. Et siin ei ole meil mingit vastuolu. No iseenesest väga huvitav on just see kontsentreerumine ja, ja mis asi, mis asi see inspiratsioon on, mis tingimustes sündida üldse saada tegelikult, et see on nagu viimastel aastatel olnud, et järjest tõsisem küsimus ikkagi me näeme, kus me igasuguseid, selliseid nagu koolitusi ka erinevate valdkondade inimestele kuidas loovust, endasse esile kutsuda igasuguseid ja sellest noh, siin kas või samastes igalt populaarsematestesteetookides ja nii edasi, et teevad siin igasugused inimesed koolituse ja see üks põhiküsimusi ka seal on ikkagi just see võime näha nagu võta aega ja näha nagu asju teisiti ja ütleme, ütleme loovuse puhul üldse tegelikult ju nii nagu paljude asjade puhul ikkagi see võime näha nagu seoseid esmapilgul seosetut asjade vahel on see, mis, mis alati on olnud ju loovusega väga tihedalt seotud olnud ja ütleme, ka inimeseks olemisega, ühe ühe niisuguse väga olulise nüansiga nagu ütleme, huumorisoonega, et ega see on samamoodi seoste nägemine seosetut asjade vahel. Tegelikult kõik nõustume siin, et esiteks on vaja palju mingis teemas õppida, keskenduda ja siis on vaja tõepoolest uusi seoseid luua ja siis ajuteaduse seisukohast see ongi nii, et me ajus me loome uusi teadmisteühikuid, meie aju muutub selle käigus ja siis nende järskude, selliste ahhaa hetkede taga on siis see, kui, kui mingid teadmisteühikud ajus nagu järsku saavad ühendatud, järsku leiavad lühise, nagu sa ütled, nii et noh, me tegelikult kõik nõustume selle. Et loominguks piisab ainult väga süvendatult oma valdkonna tundmisest ja õppimisvõimest No ikkagi seal üksnes mõttes veel on ikkagi see juustude sähvatus nagu niux rääkisid selles valguses, et ikkagi see töö nagu üks asi, aga ikkagi see mis muudavad ju mingisuguseid suuremaid palade rihmasid, ikkagi on ju ikkagi see mingisugune idee mida siis nagu arendama kunstnik hakkab, et ikkagi selle uudse idee olemasolu on see, mis mingisuguste pöördeliste aste teha. Esmalt oleksid ka nõus, et see idee ikkagi tekib ajus teadmisteühikute vahel ja siis on muidugi aastate vältel sa seda arendad edasi, me näeme lihtsalt seda. On ainult sellest arendamisest meile ka ei piisa ikkagi kylma selle väärtuslikvideeta ikkagi seda, seda, seda pööret ei, ei sünni ja juustud selles valguses ongi väga tõsisem probleem ikkagi see süvenemise võime langus arusaadavatel ju põhjustel ja millist, et probleemi samas tehisintellektil ju ei ole. Et noh, see on nagu see, kus võib huvitavaks minna, et meil tekib selline olukord, kus selles vallas ka tehisintellekt võib tõesti üllatada. Ja, ja siis on veel see küsimus, et millistest väärtushinnangutest lähtuvalt teeks tehisintellekt niimoodi teatud kaugeleulatuva maid valikuid. Et see on, see on nüüd see. Me jõuame sinna maastikule, kui me räägime, et kus need, eks ole, ideed, mis muudavad mingit paradigmast tulevat, see eeldab kõik, mitte ainult süüvimist, omaenda materjali, vaid sa näed maailma, sa näed protsess, asju, need nagu suurt tervikut ja hoomad seda ja vaatate elu loogiliselt, kuhugi kaugele, eks. Et need need aspektid on need, mis tulevad sinna juurde siis töötades, ütleme, omas materjalis järsku ilmnevad mingisugused ka tänu sellele, et on olemas selline terviknägemus mingisugused hoopis uued suundumused, eks, et see kõik, see on niivõrd terviklik. Ma mõtlen, pean nagu seda just silmad, et see ei ole ainult, et et kui me räägime, et mis juhtus, ütleme maalikunstis või mis juhtus muusika valdkonnas kuidagi, et seal on, seal on alati veel juures, on selle looja laiem maailmakäsitlus ja arusaamine inimeseks olemisest, maailmast üleüldse. Et kõik mängivad kaasa. See on väga tähtis mõte selles suhtes, et midagi taolist pole küll praegu ühelegi tehisintellektile üritatud sisse panna, lisaks sellele, mida tehakse, on siis tõesti antakse lihtsalt tuhandeid lugusid ja ta õpib selle pealt ja üritab ise luua asju, aga praegused tehisintellekti testloojad, jutumärkides jutumärkideta, neil ei ole seda, sellist suuremat maailma tunnetuste pilti, sest see on väga huvitav mõte. See on see, mida ma püüdsin enne öelda, aga ma ei, ma ei suutnud seda selgelt sõnastada siin vestluse käigus ma nagu jõudsin ju, tähendab see on siin jah, see, mis nagu nagu Eritleb praegu, ütleme sellega, ma olen sellega mõelnud. Aga kas usute, et kunagi on see võimalik et on mingi ühtne väärtuste kategooriate süsteem, mida saab siis neile sisse programmeerida? Kas ma ei teagi, kas me tahame, et või kas see peab olema ühtne selles suhtes, et siin võib olla loojaid ja muusikahuvilisi näiteks huvitab see, et kas, kas teisiti elekt suudab midagi teistmoodi luua on ju midagi, mis tõesti oleks originaalne, seda sa oled mitu korda maininud, eks ja, ja siin on just võib-olla huvitav, kui ta ta võtabki teistmoodi paate natukene kogu sellele maailmale ja nende selle protsessidele võib-olla globaalsema, võib-olla lihtsalt natuke teistsuguse ja siis tulebki esile millegi muuga, eks. Et sel juhul ei näe siin ühtki takistust, miks see ikkagi võiks juhtuda, et tehisintellekt loob kunagi teose, mis raputab. Maailma, ma arvan, et me keegi ei välista seda, me lihtsalt natuke, võib-olla mina arvan, et see juhtub varem, mõni arvab, et siis saab hiljem, noh, et siin keegi ei välista seda. Ja siis ongi see, mis Jeldripetatsioonised, mida me väärtustame interpretatsioonis tegelikult ja noh, kunstis üldse tihti on just see, mis teeb ühe kunstiteose, teisest erilisemaks on tegelikult just see hälbimine reeglist ja kuivõrd kunstnik suudab käia teatud piiri peal, et, et see, kuidas reegleid eirata, on tihti selline hämaram ala, kus niuksed erilisemalt kunstiteosed ju kogu aeg on sündinud ja kust ta progress niukseid kunsti valdkonnas nii-öelda nii hirmutatud progress, kui seda võib niimoodi nimetada üldse kunstis võiks sündida. Tegelikult tehisintellektist rääkides ja, ja noh, põhimõtteliselt dirigeerimisest rääkides peamiselt ju praegu ütleme 80 protsenti ulatuses räägime sellest nii-öelda tehnilisest poolest, et see mis ja miks seda vaja on ja millest, nagu see elukutse koosneb praegu, mille poolest erineb sellest, milline ta oli, ütleme pool sajandit tagasi on praegu hoopis teine juba kas või sellepärast see, mida juhilt oodatakse tänapäeval või kuidas, mida eeldatakse, milliseid valdkondi juht peaks tundma, tänapäeval on hoopis teised kui ütleme kuuekümnendatel aastatel näiteks, või see, kuidas üldse ütleme juhtimisteooria seisukohast juba, et kuidas, kuidas need asjad peaksid käima, seal on hoopis teised ja seetõttu noh, ütleme, et selle elukutse tekkimisel tegelikult selles oli väga suur roll, et mitte ainult selles, et seal ei veel piisavalt palju inimesi, keda pidi keegi siis nii-öelda kuidagi nagu juhtima, eks ju vaid et seal olid ka muud niisugused nüansid igasuguse, ütleme nagu enamuste protsesside puhul me ei saa üle ega ümber tööstusrevolutsiooni 100 aastat tagasi ja nii edasi, eks, et see on hoopis teine lugu, temaatika. Kas te muusikutena olete huvitatud koostööst tehisintellektiga? Jah, no vot, selle kohta ma ei oska midagi öelda, eelistan suhelda oma inimestest, sõpradest dirigentidega, aga, aga see, et teatud määral tehisintellekt on olnud abistav mingit kompositsioonist algoritmide väljatöötamisel, see vana lugu seal mõtlema, mis irkamis on juhtunud. Ma mäletan üheksakümnendatel aastatel Kaia Saar ja Magnus Linbergiga tutvudes nendega rääkides teatud selliste rütmiliste struktuuride väljatöötamisel lihtsalt tänu Spetsiaalsetel programmidele seal arvutid pakkusid neile välja erinevaid võimalusi. Aga see on see, et lõpuks tegi looja omad valikud, aga ütleme, et see tehisintellekt või arvuti tegi selle töö neile tunduvalt lihtsamaks. Ühesõnaga nad ei pidanud ise tohutult selliseid variante nagu läbi töötama, et selles, selles vaimus, aga selles valdkonnas on see minu arust või noh, minu jaoks praegu isiklikult noh, ütleme siis, et kas huvitav või perspektiivikas. Aga kõige muu suhtes, noh, ma ei tea, et see sihukeste interaktiivsete programmidega võib olla ju põnev töötada näiteks just kus leida see mind, see interaktiivne pool nagu huvitab rohkem, et kus, kus on nagu ütleme siis ühendatud see inimlik, see intuitiivne ootamatute otsuste peal põhinev näiteks reageerimine ja tehisintellekti kaasamine sinna mingisuguses, ütleme esitus aktsioonis. Et noh, need on niisuguseid eksperimenteerivaid valdkonnad ja, ja küllap sellistes valdkondades saame ka võrdlemisi provokatiivset ja loodetavasti huvitavaid tulemusi näha. Aga kuna see, kus ja mil moel ja millisel tasemel, et eks, eks aeg annab arutust. Olari Elts, teie mõtted, olete huvitatud mitte inimese poolt loodud muusika esitamisest või pole see praegu pärisse? Kurioosumina kindlasti aga nüüd, et ongi, et kui kaugele me nagu ütleme, minu eluajal nagu selles vallas nagu jõuame, et kui osutuks võimalikuks, et ütleme ühest küljest, et meil on sellised selline tehisintellekt, kes heliloojat rahuldaks näiteks siis miks mitte, eks ju, kindlasti oleks ju tore. Ja samamoodi on, ütleme, loomingu puhul, et kui meil on mingisugune selline teos ükskõik mis valdkonnas, mis oleks huvitav, et, et noh, tegelikult see kombinatsioon iseenesest, onju üsna orgaaniline, võiks olla see, et kui tehisintellekti poolt loodud muusikaelustamine tegelikult see on ühest küljest ega intervjueerija ja ütleme nii, et minu jaoks ka, kui me võtame mingisuguse partituuri ette ega ka minu jaoks, selles mõttes ei ole vahet, et kas ma nüüd õpin tehisintellekti loodud lugu selgeks või ma ei õpi, eks see oli ka see, kus lähevad asjad huvitavamaks. On, on siis, kui. Me hakkame niukestest interpretatsiooni nüanssidest rääkima ja võimalustest ja ideedest, nii et ma kindlasti loomulikult võtaks ette proovida muidugi. Kui palju te ise usute seda, et kunstiteos sünnib nagu lõpuks ainult inimese peas et ta võib oma, ma ei tea, kas kogemuste või ma ei tea, millega teha sisuliselt tähendusetust asjast enda jaoks mingisuguse sündmuse. Minu jaoks saate natukene hämar olude eelkõige seetõttu. Ja mida aeg edasi, seda rohkem ikkagi kunsti puhul käsid teatud ükskõik mis, kuidas me seda naguniinimetatud käsitööoskus me ei saa sellest nagu mööda ikkagi see, see tasakaal, idee ja käsitööoskuse vahel on tegelikult see, kus niukses pikas perspektiivis alata. D see õige tasakaal on osutunud edukaks, et ainult idee puhul loodud ilma igasuguse käsitööoskuseta, millest me mitte kunagi kindlasti tehisintellektile siis või seda ei saaks selle puudumises. Nagu loodud on, et seal tekib alati mingisugune niuke dissonants minu jaoks. Et, et kui me leiame just selle õige tasakaalu, ma arvan, et see on see, kus sünnivad sellised erilised ja ka ütleme üld ja valdkonna jaoks olulised niuksed teosed. Jah, ma ei tea, kuidas te oskate siin muusika kohta paremini kommenteerida, aga mitmetes valdkondades on teada ka, et loovuse jaoks on väga kasulik nagu teiste inimestega suhtlemine. Näiteks kui tullakse välja mõne uue ideega teaduses, et tihti ei tule ainult oma peast ja me isegi näiteid selle kohta, kus inimesed oma peas mõeldes jõuavad väga rumalatele järeldustele vaid siis, kui nad suhtlevad õigete teiste inimestega, siis neil, see asi liigub edasi ja mulle tundub, et muusikas on ka seda teistega koos loovust või teistega, koostegemine on väga tähtis, näiteks improvisatsiooni või siis džässis näiteks. Kus siis veel, kui mitte interpretatsiooni kunsti interpretatsioonikunsti iseenesest ju ongi. Ongi eelkõige koostöö, isegi kui ollakse üksinda laval, sest siis selle inflatsioonita interpretatsiooni kunsti lihtsalt ei olekski olemas. Põhimõtteliselt. Ja ega vaatame kitsamalt siin noh, ütleme helilooja tööd, kes kirjutab konkreetselt akustilistele, instrumentidele siin on niisugune pidev, vastastikune toime, on parimate ütleme pillimängijatega siis, kes on leidnud mingisuguseid uusi võlgu täitsa kuul, et sa tahad saada mingit konkreetset akustilist, vastati oma ettekujutusele, eks ole, kus sa seda siis saad, kui sa ei suhtle, kui sa ei lase endale ette mängida, kui sa ei proovi seal koos, eks, et see on, see on äärmiselt äärmiselt niisugune tihe ja keeruline võrgustik tegelikult. Et mingisuguses hermeetilisus üksinduses siin peas eraldatuses ei toimu midagi, seal toimub väga palju, aga see on, see on alati, see on, see on kõik üks seoste maailm ju tohutu tohutut seosed, input, output, kogu aeg, eks ole, ja teised ajud annavad meile tihtipeale. Huvitavamaid, ja meie jaoks ootamatumaid, seoseid, mis aitavad meid edasi loomingus. Eks siia ongi hea lõpetada. Suur tänu teile. Jah, aitäh. No vot, oli oli põnev paari aasta pärast uuesti siis paarikümne aasta pärast. Tere kuulama rubriiki muusik mõtleb, kõneleb hekto, lei, paju. Täna on põhjust rääkida infotehnoloogiast ning omajagu puudutab seega muusikat ning kõiki teisi kunste. Kuna tänapäeval pole eluala, kus ei kasutataks raale. Raal juhib meie auto mootori tööd ja doseerib jõuülekannet teepinnale. Raal on meie käekellas ja kohvimasinas samuti pliidis ja pesumasinas. Näiteid võiksin tuua pea lõputult. Üheks suuremaks väljakutseks täna päevaraalide juures on vajadus üha suuremate salvestuspindade järele. Kunagiste koduses kasutuses olnud seriaalide salvestusmaht näiteks 1,4 megabaitide sketi kohta mõjub tänapäeval lausa naljakana. Megabaiti tõstan saanud gigabaidid, gigabaitide terabaidid ja lõppu ei paista tulevat, kuna vajadus suuremate salvestusmahtude järgi kasvab pidevalt. Nagu enamik meist, vastan kuulnud toimetava traalid binaarsüsteemis, kus väiksem võimalik info hulk on üks bitt, üks pizzapkanda vääringut kas null või üks ehk siis olla ühes kahest olekust. Sellest ka sõna binaarne ehk maakeeli kahest osast koosnev. Just nimelt bittide osas ongi õige pea revolutsioonilisi arenguid oodata ja võime uhkusega öelda, et suur avastus sai alguse siitsamast meie väikesest Eestist. 2015. aasta septembris uuris Eesti põllumajandusülikooli veterinaar küberneetika labori vanemteadur Sven Eerik rüüt elektronmikroskoobi all kaasaegsel Rahli salvestuskiipi ning avastas, et salvestatud ühtede ja nullide servad ei ole siledad, vaid pigem fraktuaalse iseloomuga. Uuringud veelgi võimsamate mikroskoopide ja suurema hulga testmaterjaliga kinnitasid algselt leidu. Bitiservad ei ole siledad ja fraktuaalse iseloomuga servad võimaldavad potentsiaalselt ühe biti sisse kodeerida palju enam informatsiooni. Sellele avaldusele järgnes paar aastat intensiivset uurimistööd ning praktilisi katsetusi, seda küll juba mitme mandri ülikoolide tippteadlaste koostöös. Leiti, et praeguse tehnoloogia taseme juures on ühtbitti võimalik panna edasi kandma kuni miljard korda enam informatsiooni ning seetõttu kujunes välja termin nano bit. Nanotehnoloogilistest materjalidest oleme vast kõik kuulnud, seega oleks nanobititulek juskui ootuspärane, kuid tegemist on tõenäoliselt arvutite arengus siiani suurima arenguhüppega, mis jätab varju isegi tuleviku kvantarvutid. Põhjus on lihtne. Nanobiti kasutuselevõtt kodustes arvutites on lihtne ja odav. Kuigi nanobiti ei suuda veel koduseriaali protsessor lähima paari aasta jooksul menetleda, on umbes üheksa kuu jooksul oodata turule USB väratisse torgatavat seadet, mis konverteerib bitte protsessori kõvaketta vahel. Kõvaketta pool liiguvad nanobitid ja protsessori pool harilikud bitid. Ühest tänapäevasel hüperaali salvestusseadmest peaks lähitulevikus piisama, et salvestada näiteks kogu Eesti rahvusringhäälingu raadio ja telesaadete arhiiv ja seda tehes alla sajaeurone lisakulutus. Veelgi põnevama arengu ootab ees, kui arvutite protsessoreid hakkavad reaalsuses nanobitte menetlema. Maailma suurimad protsessoritootjad on hetkel palavikuliselt uut tehnoloogiat oma kiipidesse integreerimas ning tulemusi kasutajate jaoks võib oodata paari-kolme aasta jooksul. Kasutades nanobitte harilike bittide asemel tõuseb personaalarvuti jõudlus hinnanguliselt kuni miljon korda praegusest mis võimaldab arenguhüpet ka näiteks tehisintellekti osas. Mida siis on seoses nanobittide kasutusele võtmisega oodata kaunite kunstide osas. Meie kunagises rubriigis käsitletud droon muusikute asemel hakatakse kasutama tehisintellektil baseeruvaid robot muusikuid, kes on inimtöö juures tunduvalt tõhusamad. Samuti jäävad ära suure ökoloogilise jalajäljega muusikute kontsertturneed, kuna muusika kontserdiks teises maailma nurgas on vaja ainult laadida üle internetti kindel parameetrite komplekt tuhandete kilomeetrite kaugusel olevasse seadmesse. Robot muusikud hakkavad suure tõenäosusega esitama tehisintellekti poolt loodud teoseid ning oletatavasti hakkavad neid kontserte kuulama enamasti samuti tehisintellekti omavat kuulajad. Analüütikud hindavad, et hüppelise arvutusvõimsuse kasvuga seoses on peatselt igal eluajal üsna vähe ameteid, mida inimesel mõttekas teha on. Seega võime üsna peatselt arvestada varajase ja küllusliku pensioniga. Ehk siis, armsad kuulajad, loetud aastate pärast, võime kõik tõdeda. Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks. Tänud kaasa mõtlemast mikrofoni äärel oli hektari paju. Ja selline sai lõppeva nädala helikaja. Saate tegid toimetaja Miina Pärn. Ja helioperaator Helle Paas. Soovime teile kaunist nädalavahetust ja huvitavaid mõttevahetusi.