Salme Reek on Eesti raadio lastesaadete toimetuses üks väga väärtuslik inimene. Ilma tema käeta ei lähe eetrisse peaaegu mitte üks tekstiga saade. Lastesaates on vist väga tähtis, kes loeb ja kuidas loeb. On küll peab tunnetama lahti psühholoogiat, tundma ka natuke lapsi, peab teadma, mis neid huvitab, mis neid erutab ja kuidas nendele mõju avaldada. Ühesõnaga teksti kaudu. Paljud näitlejad tabavad seda väga hästi. Paljud nagu ei tunneta seda, mismoodi saab lapsi kuulama panna. Te olete lasknud lugeda lastesaadetes nii lapsi endid kui täiskasvanuid. Lapsid, arvan, nad oskavad lugeda nii, et see lastele mõju avardab päris teksti. Aga lapsed on suurepärased, vestlejad ilma kätte antud tekstita on erandeid poisiga kui ka tüdrukuid, kes on loogi niivõrd loogilised, et neid peaaegu ei olnudki vaja õpetada, neil on korraga selge, mida ta ütelda tahab, siin tuleb nagu ta iseenesest kuna tihtipeale isegi palju loomulikum ja loogilisem omas mõtlemise teksti andmises, kui elukutseline. Need äsja sai valmis järjekordne kuuldemäng lastele, misse oli. See on Anatoli Puurory must sulg, sündmus on. Või sündmused on selles kuuldemängus Smolenski kubermangus isegi täpselt ära määratletud 12. septembril 1943. aastal. See on. Suurte tegelaste hulgaga kuuldemäng ja peaosalised selles kuuldemängus on kaks poissi. Košaja, vaasia mängivad lapsed, ühesõnaga. Juba nooruki ohtu poisid. Kuidas üldse on, kas kasutate tihti ka täiskasvanuid laste osadele või olete hakanud rohkem kasvatama lapsi? Ma olin hakanud rohkem? Kasutama lapsi? Siis neile huvitav ja see on, minul oli ka väga huvitav nendega tööd teha. On ka rolli, mida lapsed ei suuda kanda. Siis tuleb kasutada ikkagi näitlejaid. Kas on neid lapsi raske leida? Väga raske leida? Väga raske leid. Tihtipeale ma olen nii proovinud ja lastega on ka niimoodi, et seda proovid ja ja kuidagi vähegi suure tööga on võimalik teda nonii viisi rolli paigutada, jääda, oma ülesandeid täidab. Siis ma iialgi ei vaheta välja, kui ta ka ei ole kõige parem. Sellepärast et see mõjub väga halvasti laste psühholoogiale. Ta ei saa aru, miks ta veel ei oska seda vahet teha. Ennist konkurssi ma ei pea õigeks niisugusel alal, see tekitab lapsel niukse. Minu arvates väga solvatud tunde, võib, see võib talle eluks ajaks jääda parem siis üldse mitte mitte nii kergesti proovida. Kas meie saade saaks praegu abiks olla mingil määral mõne lapse leidmiseks. Saaks küll, lapsed võiksid ise tulla ennast pakkuma, kirjutavad raadiole, et nad tahavad kuuldemängust osa võtta, proovime neid kuuldemängude mapp, on täiskogu aeg või tuleb vahest ka puudus kätte. Muidugi puudus tuleb kätte just originaalkuuldemängudes, meie kirjanikud kahjuks ei taha kirjutada või vaevu kirjutab tema lastele. Lapsed väga armastavad loomi, just väikesed lapsed, linn, dello ei mudilastele, nad kirjutavad ilusaid raamatuid, juturaamatuid, aga mitte kuuldemänge ja lastenäidendit nad ei taha millegipärast. Ja ma usun, et väga paljud lapsed ütlevad südamest, suur tänu ja peale selle. See, kuidas nende sisemisele kasvatusele mõjub, on muidugi veel kõige tähtsam. Ilus muinasjutt mõtte kastise last kasvatab sisemiselt ilusaks inimeseks.