Head kuulajad heligajas räägime sel korral uuest muusikast. Klassikaraadio oli möödunud nädalal rahvusvahelisel nüüdismuusikafestivalil efekt ning vahendas otse-eetris kontserte, mille keskmes oli Me tahuline ja kõige uuem nüüdismuusika koos stuudiokülalistega vaatamegi toimunud festivalile tagasi. Saatejuht on Johanna Mängel. Hea meel on klassikaraadio stuudios tervitada külalisi Johanna Kivimägi, Liisa Hirsch ja Gerhard Lock ning Tartu stuudios on meiega Marta-Liisa Talvet. Tere kõigile. Tere, tere päevast. Mitu päeva täis uuemat muusikat on möödas. Festival affekt kulmineerus läinud kolmapäeval lõppkontserdiga Rotermanni soolalaos ja võiksimegi vaadata tagasi, mis olid need vast enim meelde jäänud sündmused ja milline pilt nüüdismuusikat, sest meile selle festivali käigus ette kangestus. Festivali bukletis sirvides me näeme siin väga küllusliku kava. Pea igal õhtul oli isegi mitu kontsert. Kuidas teie üldse festivali käigus orienteerusin, et kui palju lähtute te enda huvidest soovidest või lihtsalt vaatate kalendrite ajakava, et millal kuhugi jõuab? Johanna Ma lähtusin festivali kontserdite valikul tegelikult kõige rohkem ikka ajast ja ma üritasin nii paljudele kontsertidele jõuda kui võimalik. Festivalidega on alati see, et väga palju toimub ja sa saad hästi palju infot. Ja see festival kuidagi tunduski mulle, et seal oli hästi palju erinevat, mis oli minu arust hea festivali puhul. Avakontserdil oli sümfooniaorkester, siis meil olid ansamblid, lõpus õpilased, olid esindatud tudengid, elektronmuusikat ja oli ka audiovisuaalne kontsert. Üritasin niimoodi kõigest ikka midagi saada. Justkui kõigile midagi? Jah, just. Aga kui palju kutsutud kuulame näiteks esiettekanne või mõne tõelise klassiku teos. Liisa. Mina samuti lähtusin, ütleme sellised kõige praktilisemaid asjad muidugi ka, et kui palju sul on võimalik käia omaenda proovida kõrvalt, aga, aga siis kindlasti just et kui on meie oma esiettekanded, siis neid kindlasti tahtsin kuulma minna ja muidugi ansamblit, kes Euroopas on väga hinnatud ja kes on need meile koju kätte toodud, et see oli ka midagi sellist, kuhu ma kindlasti kindlasti pidin jõudma. Gerhard, mis sinu jaoks on selline magnet, mis üht nüüdismuusika festivali Kuulama selline magnet on Muuga see, et kui julged, on heliloojad, kui, eks mendaalselt nad on ja kas on midagi, mis mind näiteks vabaks sest võib öelda, et ma olen juba nii mõndagi näinud ja kuulnud ka erinevates kontekstides ka Saksamaa ja siin Eestis, nii et võib-olla ma ei lähe teadlikud sellise mõttega, aga festivali jooksul see mõte paigaldab mind siis kontserdist kontserdisse ja siis ma üritan leida, kus on see, mis mind näiteks jalust rabab ja, või kui on midagi väga tuttavat ja sellist tüüpi muusikat, mida ma armastan, kui ma seda kohta on, siis ma olen väga kolmasse. Need aspektid olid siin festivalil kõik esindatud ja lisaks veel see, et noored muusikakeskkooli interpreedid said taaskord ennast näidata. See on väga oluline. Mulle tundub, et tänavusel festivalil oligi kaalukas roll ka noortel heliloojatel ja Martalisa. Sina oled Elleri kooli kompositsioonitudeng ja ka selle festivaliga seotud sinu teoseid ka mängiti Tartu kontserdil, ütle, kuidas Tartus public festivaliga kaasa tuli, tegelikult ju avakontserti, aga lõppkontsert olid mõlemad välja kuulutatud nii Tallinnas kui Tartus. Kuidas publik seal nendel kontsertidel käis, kui palju oli noori? Ja mind isegi natuke üllatas, et tõesti igal kontserdil, kus mina käisin, oli päris päris palju inimesi, näiteks sellel avakontserdil misel elektroonilise muusika kontsert, mis toimus erinevate tubade klubis. Tundus küll, et saal oli peaaegu täis ja kõige rohkem inimesi tundes, et oli ka Genialistide klubis ansambel Shalfeldi kontserdil, kõigi ruum oli tehtud selleks puhuks mingis mõttes nagu väiksemaks, siis ikkagi see jättis vähemalt sellise täissaali tunde. Ja Erkki-Sven Tüüri spektrominter Pauluse kirikus oli samuti päris palju rahvast, et see igastahes rõõmustele kontsert ei oleks võinud isegi rohkem olla. Arvestades seda, et publik tuli täitsa hästi kohale. Jah, vist Tallinnas toimus rohkem kontserte, aga need kavad paljuski kattusid ka, kui me nüüd vaatame sellele programmile otsa ja meenutame, millised olid võib-olla sellised eredamad kontserdid festivali raames ja mida te tahaksite välja tuua? Kõigepealt oli minu arust väga hea avakontsert ja mulle väga meeldis Elis vesiku esiettekanne. Ja mulle väga meeldis, kuidas Elis vesiku teos täiesti sulandus nende eestlase suue kujude loomingus, nagu ta oleks samasugune vanameister juba, et ma tean helisid juba tükk aega, ta on Tallinna Ülikooli saanud minna juhendatav, nii et ma olen näinud, kuidas ta arenes heliloojaks ja tema teoses oli midagi sellised, mis mind tõesti, mis ma enne ütlesin, ma mõtlesin midagi, mis mind vapustab. Üllatab, on seda, esiteks ta kasutas, lisandusid mis oli väga selgelt seotud teosed peagi ega kadumispunktist. See oli väga selge ja siis tekkis efekt nagu sepad, keel, kus on nii-öelda lõputu liikumine kuhugi poole ja see ei olnud nii-öelda, vaatasin nagu välja mängitud sellisena, aga see iseenesest nagu täiesti loomulikud muutus nagu lõputuks ja selles mõttes see mõjus väga hästi. Mis oli tema teose puhul veereda, lasi algu saali pimestab ja lõpuks sa ja see tekitas natuke omamoodi üllatust ja miks ta siis lasi saali vahepeal jälle heliendad arusaadavalt, muidu ei oleks dirigent Sandjorigeerida, aga minul tekkis see mõte, et mis on, kui see teos oleks kõlanud täielikus pimeduses? Puttidele saabki valguses panna või mittetäielikus, aga sellises pimendatud atmosfääris see oli see, mis ma ütlesin, et see oleks veel üks vint keeratud peale juurde. Mis minu meelest on huvitav on see, et see tegelikult tingib ka selle natuke teistsuguse kirjutamisviisi, sest ütleme, et puldi valgustega ei ole mingi probleem ka noote näha ja mängida, aga kuna Elisel oli seal täis kottpimedas siis see tähendas seda, et tegelikult ju orkester alustas ilma nootid, et annate, kas pidid selle pähe õppima või kuidagi üksteisele reageerima mingisuguste märguannete mingisuguste helide kaudu ja see tekitas minu meelest nagu väga huvitava sellise esteetilise lähenemise tegelikult kogu sellele teosele, et, et seal oli mingisugused, sellised täiesti mittekonventsionaalseid asjad sees, mis väga tugeva efekti andsid. Ma mäletan, et dirigent Valter Brennima ütles ka selle teose kirjelduseks, vist oli see pressikonverentsil, et me oleme võimelised kuulma ka oma silmadega, näinud selle peale mõtlema ja ma tegelikult alles hiljem sain aru, mis ta öelda tahtis. Et see tõesti toimis, selline valguse pimestav efekt seal kontserdisaalis, see oli siis Estonia kontserdisaalis eelmisel reedel kontserte rituaalid, kus Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees oli dirigent Valdur Brennimann Šveitsist. Ja selle õhtu alustas yks Rumitellideos kohe piss algas, siis me küsisime mõlemad sõbrannaga suhteliselt samal ajal, et kas siin on kasutatud ka elektroonikat. Aga vist ei olnud, et see oli selline kuidagi huvitav tehislik teos. Et selle elektroonikaga vist tal oli isegi selline asi, et ta kasutas seal neid palju hääldeid ja mingisuguseid selliseid mehaanilisi asju, mis tegelikult tekitavad seda kõlavärvi selles orkestris, aga et mitte midagi seal vist nagu päris pätsi mehelt ei tulnud, et nüüd kui ma hakkan mõtlema, ta lihtsalt oli tegelikult üks sampler laval, millega siis mingeid asju mängida, aga see kõik oli nii sulatatud sellesse orkestrisse tõesti, see oli lihtsalt nagu instrument, puhas instrument seal laval. Aga kuidagi ja kohe, kui helid hakkasid kõlama, siis selline esimene reaktsioon oli see, et kas siin on jääd, teine nihestunud maailma küll. No üks selline sümfooniakontsert, kus. Kusjuures on ainult uus muusika, see on väga eriline sündmus ja see kava oli ju tegelikult ka väga keeruline Chrysee pulees, need on teosed, mida ei ole mitte kunagi isegi Eestis väidetavalt mängitud, mis paneb ka natukene imestama üks üle 40 aasta tagasi kirjutatud teos, mis on saanud maailma nüüdismuusikalavadel klassikaks kuidagi meist niimoodi mööda läinud või alles nüüd hilinemisega, meieni jõuab. No ütleme nii, nende looming on mängitud ka teiste kontserdite oli ju ka Puleesi sünnipäeva kontsert ja ühesõnaga see konkreetne teos, sa mõtled, kuidas esimest korda jah, see oli omamoodi vapustav, kuidas nüüd erinevad rihmad, mis olid paigutatud lavale, kuidas nad omavahel suhestusid, et kohati nad pidid olema iseseisvad üksteisest ja kohadinatšenkoniseerusid läbi dirigendi, et see oli omamoodi rituaalne tegevus, nii nagu ka pealkiri ütles, tämbrid kohati meenutasid lausa tiibeti muusikat. Ehk see rituaalsus läbi teatud helipildi, mida me teame teistest kontekstides ja samas võtmilisus, mis on väga iseloomulik puleesile. See kõik nagu tuli väga hästi esile. Samas Arkestrali laval paigutatud väga ebatraditsiooniliselt sinna tekkisid nagu justkui sellised väikesed ansamblid aga see pani ka natukene mõtlema, et selline ebatavaline olukord toob ühe orkestrandi, võib-olla isegi pisut ebamugavasse situatsiooni. Võib-olla riiulitel, kes olid pandud sinna taha vita, kus nad tavaliselt istuvad ees, eks näevad Kyrienti paremini ja siis seal ma, ma võin ühineda sinu tunnetega, et ma tundsin ka, et võib-olla nemad tundsid ennast natuke ebamugavalt, et nad olid sinna nurka pandud ja siis nad pidid neljad esimest mõnija käsi mängima. Ja natukene tembrilised kukkusid kontekstis veidi välja, sest kui kõik oli muidugi löökpillide ja puhkpillide poole kaldu, siis nüüd kee pildid jäid natukene tahaplaanile, mulle tundus See asetus oli ikkagi taotluslik. Aga kas me veel mainima midagi selle avakontserdi kohta enne kui Tartusse lähme? Jah, mulle võib-olla selle kontserdi juures ei meeldi, aga see just see kava oli kuidagi hästi kokku pandud. Et Taal, kes sellise väga nagu ma ütlesin enne tehisliku orkestriteosega sellise kuidagi tiheda orkestriteosega ja ta lõppes siis puleesiga, mis oli jälle täiesti teine kuidagi orkestri kasutas. Jah, aga ometi näidist ühendab mingis mõttes prantsuse esteetika, sest et Caromi telli, on krise õpilane olnud ja seda spektraalset, et küla on seal selles muusikas väga palju, kuigi nagu tõesti see lahendus on absoluutselt teine, mis muudab ka nendega nii huvitavaks, et neid võimalusi kasutada, neid teadmisi on väga palju ja väga erinevaid, et kuidagi jah, ma ka täiesti nõustun, et kava kuidagi väga huvitavalt hoidis koos ja moodustas sellise ühe tervikuna. Täiesti kui Tallinnas oli festivali avakontsert sümfooniaorkestriga, siis Tartus olid fookuses audiovisuaalkompositsioonid Marta Liisa, kas see kava sütitas festivali ja tõi sellise tõelise festivalimeeleolu juba esimesel õhtul? Ma nüüd mõtlen, et elektroonilise muusika kontserdi kohta mõnes mõttes tahaks isegi mingit muud sõna kasutada. Kuigi see kontsert mulle iseenesest väga meeldis, siis võib-olla festivali avakontserdiks oleks isegi sobinud, võib-olla mingisugune live is selline suurem ansambel võib-olla paremini, aga samas nagu ma ütlesin, siis ma lähen, see kontsert väga meeldis. Ja selles mõttes elektroonilise muusikaüritusena ta ikkagi lõi väga erilise atmosfääri. Juba see, et sellist laadi kontserdil näiteks ei plaksutati üldse osade vahel lõi sellise ühtse fluidumi või sellise seisundi, milles saidki viibida terve see umbes tund aega. Ja see keskkond siis, kus see toimus, erinevate tubade Klubi sobis väga hästi selleks ürituseks. Et seal võis ennast tõeliselt, et niimoodi mugavad süvenenult sammas tunda. Kelle kompositsioonis sellest õhtust välja tooksid? Minu isiklik lemmik oli Rainer Ki teos nimega lamento industriaal-le ja sellele oli siis visuaali loonud eesti kunstnik, kallioone Movko ja olles eelnevalt ka tegelikult külastanud Rainer pürgi meistriklassi, kus ta siis avas selle teose tagamaid siis võib-olla ka mõjutatuna sellest, see teos jäi mulle kõige rohkem meelde. Aga mitte ainult sellepärast, et see visuaalne pool täiesti sobis sinna väga hästi ja näiteks sellised metall-sed kõlavärvid, mida selles Pürki teoses oli väga palju kasutada, jutud olid väga hästi toetatud selle visuaali poolt, mis oli selline elegantne, abstraktne, aga samas siiski mingisuguseid kindlaid kujundeid juskui loov siis teine meeldejäävam teos oli just sellepärast meeldejäävate eristus teistest nii palju selli, Paulasi rolli Alt-Sook uuel või mille puhul just visuaalne pool jäi meelde, sest et kui teised olid sellised pigem abstraktne, igatsed visuaalid, siis selle puhul oli olemas ka väga selge selline humoorikas narratiiv siis mehest, kes see spagette ja millised probleemitel sellega tekivad. Seda on raske edasi anda niimoodi siin, ilma et seda näeks, aga et kui kuskilt on võimalik üles otsida, siis ma arvan, et ma täitsa soovita. Elektroonika, ja ka visuaalne pool olid tänavusel festivalil minu meelest päris olulised pea igal kontserdil oli kaasatud elektroonika pool ja võib-olla kui vaadata siin programmi lähemalt, siis üks erilisemaid elektroonilisi kontsert oli kindlasti esimene sirakas Tallinnas Vaba laval. Seni esmaspäeva hilisõhtul ma veel mäletan, ma kahtlesin, kas sellele kontserdile minna, et kuna eelmine kontsert oli lõppenud oodatust varem, tekkis selline pikka uksel, aga õnneks oli palju toredaid inimesi koos minuga seal ootamas. Sain osa Eesti muusika ja teatriakadeemia elektroonilise muusika ansambli esimesest avalikust kontserdist ja see ansambel on ema juhendajaks Taavi Kerikmäe. Ja no see oli küll ikkagi täiesti ootamatu sisened saali kuskil kõrgete tribüünide taga peaaegu et peidetud varjatud asukohas toimub kontsert, mis on valgustatud välja punaste eredate prožektoritega, aga nagu Kraftwerki kontsert mulle kohe meenus. Ja siis ilmuvad lavale need ülipidulikud pintsakutes isegi kiki lipsudega muusikuid, kes istuvad laua taha ja tegelikult Me ei saagi lõpuni aru, mis nad seal täpselt teevad, aga me usaldame seda, mida me kuuleme ja nende selja tagant kõlaritest kostus väga erilisi elektroonilisi helisid. Esiteks, ma pean ütlema, et see oli väga ilus elamusse kontsert minu jaoks ja kõige tugevam mulje jättis kogu see nende omavaheline sünergia nende kuue elektronmuusiku üksteise tunnetus oli tõesti muljetavaldav, eriti teadlased see tehnika, millega nad mängisid või nii-öelda need instrumendid ei ole just kõige stabiilsemad ja vajavad nagu väga suurt enesekontrolli, et ühtlustada seda kõla, mis sealt tuleb, et selles suhtes see oli väga ilus elamus. Aga ikkagi see, et päris lõpuni me ei saa aru, kuidas need helid tekivad ja mida inimesed seal laua taga ikkagi teevad. Kas oleks kuidagi mõeldav seda siis seletada kuulajatel või kuidagi kuvada seda pilti kuhugi ekraanile või kas see on vajalik? Teatud kontekstides on seda lausa tehtud, et kui laivis nähakse, kuidas kood jookseb ja Boga Meetakse, seda võib näha, aga samas ma usun, et ka elektronmuusika on oma akustilise esteetikaga ja et ei ole väga oluline konkreetse näha, kuidas interpreet seda pilli mängib. Me ei ole lihtsalt harjunud, võib-olla mina räägin ka sellest vaatenurgast, kuna ma tean natuke rohkem, et siis minu jaoks võib-olla pilt saigi mind. Sinu küsimus on muidugi valmistatud nii-öelda tavakuulajale, samas võib täiesti usaldada seda esteetilist poolt, et see on muusika, mis sama tasandi nagu tavainstrumentide mängituna jõuab meieni ja meie ülesanne on seda nautida nii, nagu ta tuleb. Et mida see interpreet ja kuidas ta seda teeb, see ei oma antud juhul siis tähtsust. Võib-olla see on huvitav selles kontekstis, kui oli ühes toosis mängitud ajulainetega, et siis see interpreet kui senine tõusis rohkem fookusesse. Täiesti me loomulikult ei saanud nende mõlema pähe sisse vaadata, et Tarmo Johannes ja Mihkli Tomberg, et see muutus jällegi ülimalt huvitavaks, et siis muutusid need interpreedid nagu oluliseks ka laval olijatena. Aga teistes teostes mine Aksi võlu ja vaimustus tekib puhtadest külalisest. Enamusest, mida ma tahaks lisada, on see, et see on tubli samm edasi selles plaanis, mida Liisa juba ütles, ja ka selles plaanis, et sai mängitud nii-öelda improviseeritud muusikat, kui ka tuntud tuur kujude muusikat, valsi ja seda kaasneb, oli see vist lõpuks, et see on tubli samm edasi, sest me saame sellise tehnikaga teha väga palju eksperimentaalsed asja, mis sünnib hetkel siin omaette kvaliteet. Aga jõuda nüüd sellisele tõepoolest tundliku tehnikaga tasemele, kus me saame mängida kanooniliseks, muutnud heliloojate teoste esitusi, see on väga tubli samm edasi. Jah, selle siis visuaali poolelt, et mulle tundus ka, et sellel kontserdil see vajalik ei olnud, sest nad, kui nad lavale tulid ja kõik see oli selline lavastuslik element oli minu jaoks olemas ja seal oli valgustus, oli eriline ja ruum oli eriline, et minul seda tunnet ei tekkinud, et mul oleks vaja veel midagi nende arvutiekraanilt vaadata. Lavastuslik aspekt oli kindlasti olemas ka kübergalal, Tallinna Vaba laval. Mina väga teadlikult mõtlesin, et ma võtan seda ette ja olid ka teatud ootused, meenutasin eelmise aasta samalaadset kontsert ja nagu ütlesin, juba on väga oluline, et noored saavad kokku puutuda nüüdismuusikaga nii klaasikutega kui ka aktuaalsema muusikaga. Siin oli pikem klassikute paraad, nii maailmanimed, kuid ka siis Eesti maailmanimega nii-öelda. Ja see visuaalne pool oli, ma pakun nii-öelda segu kindla peale minekust ja natuke eksperementeerimisest sest välja oli kuulutatud ka kuued, sõukus, elemendid, mis olid väga tagasihoidlikul moel kasutatud. Mina ei oleks seda niimoodi välja kuulutanud, see on natuke kriitika minu poolt, sest kui sa lubad liiga palju välja ja siis tuleb ainult väike sutsakas, siis see võib tekitada väikeselt pettumuse. Visuaalne külg oli selles mõttes kindla peale minek, sest lisada lava kõlavatele teostele suurtel ekraanidel, mis raamistasid siis lava jooksvaid videosid erinevat tüüpi, sealhulgas loodusvaadetest kuni natukene apsatsemate visuaali, teni, see on kindla peale minek, mis mulle meeldis, oli see lavakujundus oli liikuv, see Khani isa oli mitmetasandiline, ruumi sügavus. Aga need ida siis seda nad muutsid kogu aeg ja et see oli jällegi huvitav lahendus. Võibki öelda, et visuaal kohati haakus kohati Ehakunud laval kõlava muusikaga ja niisuguse elemendid, kui tõsteti siis pianisti üles enne pausi viimases teoses peda patoki Leigo Paavo puhul siis seda päris tabelid, nad ei hakanud tõstma, kanna tõstsid ekaanide tiblad tuurid videolahendustega püüti neid sünkroniseerida, see oli huvitav ja lõpuks jäi pianist sinna rippuma ja meie läksime pausi. Ja siis jäi küsimus mõttega asja point, kuidas jänes alla saab? Oki, ja siis tulime tagasi ja siis tuli pianist tagasi. Jäin mõtlema, kas see oli sama pianist? Ei, loomulikult ei olnud sama pianist, vahepeal oli see esimene maha löödud ja teine sinna üles vinnatud ja siis ma sain aru, jah, see oligi asja point ja see oli selles mõttes põnev lahendus ja ma ei tea, kuidas teistele see mõjus, aga see mõjus päris hästi, et eksperimentaalsinna üllatusena see on jälle see, et mis üllatab ja natuke ka jalustvabad. Ja mina käisin ka selle kontserti just esimesel poolel ja mul on väga hea praegu, kuuldame seal edasi, sai. Et mul jäi ka see küsimus rippuma, et miks ta sinna ja ma arvan, et see oli õpilaskontserti navilavastusena väga lahe asi, mida teha. Saal oli rahvast täis, väga palju inimesi oli, seal oli palju, mida jälgida jälle, aga korraks mul tekkis sellel kontserdil hirm kyll see oli sellel hetkel, kui see pianist üles tõstetud. Ta hakkas vaikuses sinna üles minema ja korraks ma ei tea, kas need ketid nagu natukene kuidagi jäid seisma või mingi niisugune ebakindel tunne tekkis endale, et kas ta ikka saab sinna ülesse. Mina vaatasin jällegi ainult esimest poolt, ma usaldasin. Kui nad seda teevad, küll see on ka kindlustatud. Sama õhtu jätkus ka Sirje Aleksandra viise soolokontserdiga, kus olid kombineeritud vokaal, elektroonika ja pideo. Seega pakkus mingisuguseid eksperimentaalseid üllatusi. Kahtlemata, ja muidugi see, et see viimane teos, mis oleks olnud kõige eksperimentaalse, on see langes tehnilisest osast kahjuks ära, nii et natuke oli selle kontserdi tärviks läbi viltu nii-öelda, et see oli komponent puudu või üks vaade naise olemusele. Selleks kontserdiks oli väga vaja lugeda kavalehte ja mida see lauljanna kontseptsioonis ette nägi. Aga need ülejäänud teosed, mida ta ehtas Neeta esitas ülimalt professionaalselt ja need tema poolt soovitud eelnevalt naisteolekut tulid väga hästi välja. Martalise sa ütlesid, et festivali efekt, avakontsert Tartus võinuks olla mõni ansambli kontsert. Kas hiljem oli mõni selline kontsert, mis neid ootusi täitis? Kindlasti, ja selleks oligi minule kõige sügavama mulje jätnud Kontsert sellel festivalil, mis oli ansambel Sheffieldi kontsertansambel, salsed, siis on pärit Austriast kraatsist ja nad esitasid sa nii heliloojate teoseid siis in näiteks itaalia heliloojate Lorenzo Romano ja Lorenzo trajaani. Kui ka näiteks Eesti helilooja Marianna liigi uudisteost siis sellise kaasaegse muusika klassiku Georg Friedrich Haasi teost. Ja see kontsert oli tõepoolest väga erilise atmosfääriga. Esiteks mindi juba rõõmustas, et see toimus Genialistide klubis, kuidagi sobis sinna väga hästi, selline paigutus oli ka toolidel niimoodi ümber lava ja siis ansambel paiknes publikule väga lähedal, tegelikult minule meeldis sellepärast et siis see heli juba tekkis kuidagi lähedal ja siis kogemus oli sellevõrra intensiivsem. Aga sellelt kontserdilt mulle jättis väga sügava mulje näiteks itaalia helilooja Lorenzo atriaani teos, mis kandis väga selgelt kuidagi ühte mõtet edasi. Sellised tšello väga madalad registrid ja sellised natuke karmid helid, kärinad ja igasugused muud tämbrid olid seotud väga kuidagi sujuvaks tervikuks ja yle üldse. Sellel kontserdil oli väga hästi tunda sellist sujuvust. Olin väga hästi näha, et ansambel neil on väga hea koos töötada, oli väga eriline, sünergia omavahel ja siis eesti helilooja Marianna liigi uudisteos, samuti sobitus sinna teiste vahele, väga kenasti isegi eristus minu meelest teistest tali kuidagi õhulisem ja rohkem kõrgetele registritele panustav. Ja samuti jättis mulle väga sügava mulje Georg Friedrich Haasi tria, eks, Uuno. Ma ei olnud seda teost niimoodi varem kuulanud. Ja nüüd sellesse süvenedes ikka oli väga muljetavaldav, jällegi, millistes sujuvusega nagu minnakse ühelt teemalt justkui üle ja Anneli viisid, eks seda ja ja laiendatakse ja et see oli tõesti. Mulle tundub küll, et üks parimaid neid kontserte, mis Tartu festivalil toimus Jah, ma võib-olla isegi tõstaks selle kontserdiga Tallinna kavas esile selles aspektis, et tegemist oli ansambliga, kes väga hästi teadis, mida ta teeb ja paralleeliks ta on ka trio akanto lõppkontserti festivalil. Ilmselt on tegemist selliste ansamblitega, kes väga sageli esinevad nüüdismuusikafestivalidel, neil on kindel kontseptsioon ja kava, mis töötab. See kontsert on hea pikkusega ja nende koosmäng on sujuv, mõnus ja seal ei teki nagu selliseid kahtlusi kuulates. Et me pole jah, need kaks ansamblit olid tugevamad kui mõned teised kooslused, mis siin festivali ajal olid natukene nagu pool tehislikult kokku pandud. Solfeli puhul. Minu jaoks ka tundub huvitav tegelikult see kava valik, mille nad tegid, et tegelikult siin võib olla üks teos, mis justkui jäi teiste varju, kuid väga põnevalt avab seda Shalfeldi maailma, on ka Richard Barretti kuudeks üks kuuele kuni 12-le improviseerivad muusikule. Et see on nagu tegelikult Chalfeldi puhul üks selline huvitav iseloomujoon, et nad on tegelikult väga head improviseerivad ja Barretti improvisatsioon oli, vähemalt jättis mulje, et ta on väga struktureeritud, tuntud ja väga hea, sellise süsteemi ja balansi oli ta leidnud siis välja kirjutatud muusikal ja sellel improvisatsiooni ma küll ei ole tegelikult seda partituuri näinud, et mis seal täpselt toimus, aga ta jättis väga sellise infotihe Ta ja huvitava mulje, et seal oli ka seotud seda siis nagu nende elektrooniliste helidega, mis tulid kahest Genelegi kõlarist maas ja sulandusid väga hästi selle ansambli akustiliste instrumentidega aru, et nad on tegelikult liikumas nagu seda teed mööda kasutada elektroonikat erinevaid võimalusi, et muidugi Päreti Haas on mõlemad ju väga teada, aga kolm noor helilooja teost kavas on tegelikult noh, selline lahe julgus, millega tulla ja ja minu meelest väga tervitatav ja väga värske. Nii naised kui ka agantu, kontserdid ja seal esindatud muusika minu jaoks kaldus pikem senise intellektuaalid poole. Et mis oli hästi huvitav jälgida, kuidas heliloojad võtavad mõne varasema muusikaperioodi muusikat ja tõlgendavad seda täiesti uues kuues, et ma viitan siin Friedrich Haasi ja siis finishiteostele, aga ka teised teosed olid minu jaoks hästi intellektuaalselt ka Marianna liigi lähenemine, mis koos nende noortega väga hästi sobisid kokku nende vanameistrite teostega. Et Helena Tulve teose esiettekanne mudigi jääb vägagi meelde minu jaoks, sest ta muutis seda baritonsaksofoni minu jaoks? Ei tooks, see oli minu jaoks võimas küla ja meenutas tema abiliste teost Sula. Ühesõnaga tema tämbri käsitluses täiesti erineb teistest ja ta on nii-öelda vana hea kvaliteet ja ma alati hammustan, kui ma Heljana muusikat saan kuulata, see on omamoodi väga kindel helikeel, milles võib ennast tunda eesti kodus. Ja mida ma veel lisaks, et mul oli võimalus käia finisi loengus Emptas ja siis pärast kontserti korravil rääkisin heliloojaga ja siis ta mainis mulle, et selle teosega, mis sa ise ette kantud Eestis jõudis ta enda jaoks uuele tasemele ja minu jaoks ka oli hästi silmi avav. Kuidas finisei mõtleb, et see, mis ta loengutes rääkis ja siis kokkupanduna selle viimase teosena, siis minul Tema mõtteviisist Need olid sellised positiivsed muljed, aga ma tahaksin ka välja tuua midagi, mis minu jaoks sellel festivalil hästi toiminud ja see oli üks väga konkreetne teos, Almiliseeri süttingine rõõm kuidagi väga suure põnevuse või elevusega ootasin. Ma arvan, et see taotlus, mis heliloojal selle teose juures on, oli kuidagi valesti tõlgendatud või ei olnud seda hästi mõistetud selles ruumis. Kas teie jaoks oli ka midagi, mis võib olla petis, ootusi, lootusi või ei olnud festivalil asjakohane? Noh, minu jaoks oli park teos tegelikult, mis ei töötanud ja isegi selliste vanameistrite teost, mis tundus justkui, et oli kirjutatud võibolla kiiruga ja siinkohal ma pean enda jaoks küll silmas Georg Friedrich Haasi, aga, aga see on tõesti minu enda isiklik arvamus. Mul oli lihtsalt küsimus, et sellega ma arvan, et selle Alvindus, sirvi Anssidenginen, ruum, et siin võis juhtuda see, et see lavaruum oli väga-väga pirtsakas selle teose jaoks, kuna näiteks kahelt poolt ei olnud sellel laval seinu, vaid lava oli ju limiteeritud tegelikult kangaga, mis ei reflekteeri millest ei saa kätte seda helipeegeldust, mis oleks nii vajalik selle teose jaoks. Ja teiselt poolt oli siis publikutribüün, mis samamoodi endasse lihtsalt selle heli imab ja vastu ei anna. Et see tingis arvatavasti ka sellise suure ülevõimendamise, et saada kätte mingisugused helid, mis tegelikult võib-olla ei tekitanud seda objektiivset ruumi reflektsiooni, vaid hoopis need kõlarid tulid sinna sinna, sellesse mikrofoni, mis pidi seda ruumi võtma üles. Et jah, et siin muidugi jääb küsimus, et kas ja kuidas tehniliselt seda lahendada, et oleks saanud nagu nii-öelda selle teose truult, et see asi korraldada. Ja kindlasti on see selline teos, mis justkui oma suures lihtsuses ja oma instruktsioonide nappuses tegelikult tekitab igas uues ruumis, kus seda esitatakse, väga-väga palju küsimusi, tegelikult see on, see on tõesti teos, mille lavastamise jaoks peab võtma aega, sest on väga palju ettenägematuid, olukord ja seal võivad tekkida. Sirje viise kontserdil mulle tundus, et ta on Gatesi areaalis fantaana, miks teoses oli lindipadi, mis väga vaikne, ta oli minu jaoks veidi liiga vaikne. Seda võiks tuua sellise teose esituse kriitikana ja siis kübe kala, seal jäi kontseptsioonilised natuke vajaka, sellepoolselt lõppes küll sellised nagu vaimustatult, aga naftat pärase võttega, dirigenti lõpuks kanti lavalt siis kõikide laste kätel, nii nagu rokk-kontserdil. See oli küll vapustas ja tore ja hea lahendus, aga samas üleminek sinna ja see põhjendus, miks seda tehti, see mõjus veidi kunstlik, nii et selliste kontserdite puhul on vaja kaaluda, mis on kindlad lahendused, mida noortega saab teha ja mis on siis see, mis on eksperimentaalne. Et võib-olla mul on ka eelmise aasta mulje nii tugev, et seal tekib automaatne võrdlased, eelmine aasta see oli kõik minu jaoks ilusti paigas. Aga sel aastal tundus, et seal on veel võimalusi seda audiovisuaalses ja lavategevust ja kõik see, mis seda peaks tervikuks siduma, seda veel natuke täpsemalt kuhugi viia. Põhjendatult. Kui mingisugust kriitikat üldse tuua välja, siis võib-olla see, et festival, mis kasvas tegelikult ju välja Tartu helile võete festivalist ja tal on olnud erinevaid nimesid ka siis seekord oli Tallinnas ikka väga palju rohkem üritusi millest oli natuke kahju, sest et nagu ma ennist ütlesin, siis tartus isenesest publikut seekord vähemalt oli päris palju ja tundub, et inimeste huvi nüüdismuusika vastu tegelikult aine kasvab Tartus. Et võiks kuidagi Tartu publikusse panustada rohkem ja võib-olla selles mõttes selline strateegilise otsuse kriitika oleks ainult minu poolt hetkel. Epartalise viis jutu kaudselt ka publikuni, siis ma tahaksingi lõpetuseks võib-olla arutleda sel teemal kellele ja miks seesugune nüüdismuusika festival üldse vajalik on. Alustaksin seda arutelu hoopis Helena Tulve mõtetega. Helena käis klassikaraadios sel nädalal rääkis nüüdismuusika hetkeseisust ja ka mõningatest murepunktidest. Kindlasti see publik võiks olla suurem. Ma arvan, et on inimesi, kellele see võiks meeldida ja kelleni see ei pruugi jõuda, see on üks asi. Teine asi on see, kuidas nagu lapsi muusikaliselt harida juba noh, algusest peale, kuidas nendele kuulamist õpetada või nendele tähelepanu õpetada, et see on minu arust seotud väga palju. Uus muusika tegeleb väga palju tähelepanu kontsentratsiooni, keskendumise fookuse küsimustega, vajab suuremat keskendumist, et see ei ole ainult see, et kas see tundub mulle nagu ilus, kõlab, võõralt häirib, kriibib see ei ole ainult see vait, et selles on sageli ka mingisugune teistkümne ajaline ja see teistsugune kõla, ta vajab keskendumist ja seda kipub endalgi juba puudu jääma kõikide nende tänapäevaste kommunikatsioonivahendite kasutamisega. Kuidagi see nagu ikkagi siseneb inimese meelde seda enam, mis on oluline see tähelepanuõpetus või Se kuulamise õpetus keskendumise õpetusele üldiselt. Et lõpuks ei ole ju tähtis, et need inimesed suudaksid uut muusikat kuulata ka, et nad oleksid üldse tähelepanelikumad eluavalduste suhtes looduse suhtes. Sest see on meie kõige suurem mure, eks ole, see ökoloogiline katastroof, mis ikkagi läheneb. Ta on juba nagu tegelikult kohal. Nii et sellel on ju nii palju märke, et see on selline üleüldine tuimus ja tähelepanematus, mis nagu selleni viib, et see on, ma arvan, märksa olulisem kui see, et need selles uue muusika kontserdisaalis oleks väga-väga palju inimesi, aga see oleks muidugi tore, kui oleks kuulajaid. Ja ma arvan, et see on mingi harjumuse küsimus ka ikkagi, et kui palju inimesed on harjunud? Eesti probleem on selles, et Meil tegelikult ikkagi puudub selline nüüdismuusika esitamise traditsioon, et meil on olnud nüüd ansambel, kes tegi seda tööd väga missioonitundeliselt ja nüüd ansambel U, kellel on oma selline missioon täita. Ta, aga sellest ei piisa, see ei ole see, mis inimestes tekitaks sellist tunnet, et see on meil kogu aeg olemas, nad on nagu nii-öelda oma võimete piiril. Aga noh, riiklikult toetatakse väga vähe praegu sellist püsivat sellist tegevust ja sellist nüüdismuusikaskeenet tegelikult kus oleks võimalik katsetada ja kus toimuks midagi, et ei tea, mis täna nüüd juhtub. Sest me võtame nagu mingit ajalugu tagantjärgi suurte sammudega püüame läbida mingisugust kiirkursust, aga et siin sellist kohapeal katsetamise skeenet noh, lihtsalt selles laiemas plaanis ei ole, et see on nagu väga selline ainult vähestele kuidagi seda peaks olema nagu rohkem, kui see peaks olema rohkem ühtlasemalt teadvustatud. Kõik see tegevus, aga kuidagi on nii, et et inimesed teevad oma võimete piiril ja, ja mingil hetkel on nagu aja sellist ikkagi institutsionaalset tuge ja kui seda ei tule, siis sinna see jääb, et noh, Eestis ei ole näiteks sümfonietta ansamblit peale nüüd ansambli lagunemist ei ole ja ükski Eesti helilooja peaaegu ei ole kirjutanud sümfonietile teoseid ja, ja ometi on see, mis välja viies, võiks olla just nii-öelda ka täitsa ekspordiartikkel, sest et maailmas uus muusika püsib just sellistel paindlikel ühest kuni 20 nii 25 mängija koos seisudel ja meil ei ole sellele mängumaale praktiliselt üldse asja, sest et ei ole kedagi, kes telliks, neid teoseid ei ole ansamblit ja sellist suurt ansamblit, kus mängib 15 inimest, ei ole võimalik projekti põhjal niimoodi kokku panna, see nii kulukas, et neid rahasid ei tule kuskilt. Ja selles mõttes on meil selline suur tühik. Selge see, et selle tühiku täidavad teised asjad ja ja on võimalik teha elektroonilist muusikat, et mis ma olen näinud oma Ameerika kolleegide juures, on ainukene lahendus sageli, sest et see on ainuke võimalus, kus nad saavad oma muusikat esitada, sest mängijatega koos töötamine on nii kulukas. Meiega võib samamoodi juhtuda, et meil ei ole muid võimalusi. Et see on üks lahendus, et sa oled ise kirjutad, ise esitad, et võib-olla teed kellelegi ühe mängija või kahe mängijaga koostööd. Aga et sellised suuremad kooslused jäävad nagu haardeulatusest välja. Ja kuna ka ütleme tasapisi see nagu ilmneb ka orkestrite puhul, aga see uue muusika esitamise protsent on ikkagi väga madal, väga madal. Mõned üksikud sellised kontsentreeritud täpid aasta jooksul, aga sellist pisikasvatust ei ole. Ja sinna ei ole midagi teha. Meil tekkis selline pidurdus juba nõukogude ajast ja raske on sellest üle hüpata, mingis mõttes kuidagi tuleb järele võtta, aga selleks ajaks võib-olla, et see kultuur sellisel kujul on ka mujal juba noh, ongi nagu orkestrid ja kõik on sattunud palju suuremas hädaohtu. Et nad peavad omaenda müümiseks ja äraelamiseks nii palju rohkem mõtlema publikumenule, et et võib-olla ka hakkavad vähem mängima uut muusikat ka mujal maailmas, et see ei paista väga roosiline, aga aga samas peab olema rahul sellega, mis meil on. Meil on mõned festivalid, mõned aktiivsed tegijad ja kindlasti mõned sellised visiooniga inimesed ja need ongi need siuksed, energia, täpid, mis seda nagu edasiviivad ja igaüks saab sinna panustada omal moel. Helena Tulve mõtetest kustus välja päris mitu murettekitavat punkti. Liisa ja Marta Liisa. Teie teosed olid tänavu festivalil afekt kavasterite ise selle festivali keskmes. Kas seesugune sündmus Eestis on teie Queen noorte heliloojate jaoks hädavajalik? Ja ma usun küll, et on nüüdismuusikat aastaringselt esitatakse vähemalt Tartus ikka päris vähe. Ja festival efekt kindlasti oli siin väga-väga hea võimalus nii esitada oma teost kui eelkõige muidugi kuulata teisi, kuulata head muusikat, et ma sain päris mitu sellist elamust, mida pole ammu saanud üheltki kontserdilt, et ma arvan, et tegemist on väga olulise festivaliga ja selliseid üritusi võiks olla muidugi rohkem. Liisa-Helena jutu kommentaariks ütled Siit tuli nüüd väga, väga mitu valu kohta välja ja võib-olla ei hakka neid nüüd ümber jutustama, aga tõesti oled sa ise ka tundnud, et need on need muret tekitavad küsimused absoluutselt ja ka isiklikumalt, et mida see tähendab, olla festivalil esitatud, siis on täiesti eksistentsiaalselt vajalik heliloojale niigi me oleme selles mõttes olukorras, kus eestlane kui sellised ühepäevaliblikad, et, et sa kirjutad selle teose, see võtab ikkagi päris palju aega ja energiat. Seda esitatakse ju tegelikult üks kord. Et võrreldes teatri või tantsuetendustega, mida siiski mängitakse enamasti selle ühe teose valmimiseks, on palju rohkem aega, et esmaettekanne ei pruugi isegi õnnestuda, aga siis see teine või kolmas etendused siis alles tegelikult asjad hakkavad, et tööle või minnakse selle muusika või selle teose sisse. Et meil ei ole sellist võimalust üldse, et parimal juhul me saame korraldada võib-olla kontserti Tallinnas ja Tartus, aga see toimuks nagu areng selle muusikaga, seda me nagunii ei saa. Ja sellisel juhul tõesti need esiettekanded on äärmiselt olulised üldse võimalus kuulda. Ja jällegi, et meil oleks omal ansamblid, kes mängivad neid teoseid, et meil oleks võimalik neile kirjutada ja nendega koos kasvada. Äärmiselt vajalik on see, need ansamblid saaksid koos mängida, et nad saaksid mingisuguse finantsilise toe eksisteerimaks ja neid kontserte tegemaks ja sellega kasvatada üles seda publikut, sest et eks see töö on ju käinud, et pikalt ja mul on väga hea meel kuulda sellest, et Tartus näiteks sellel festivalil oli rohkem publikut ja seda publiku huvi on, sest eks siin on ka tegelikult olnud ju küsimusi, et kas on üldse vaja kahes linnas seda festivali, et kuidas me suudame nagu ühe nüüdismuusika festivali mahutada kahte linna, et topelttöö topeltvaev ja ma ei tea sellest väga palju sellest korraldamisest, aga et need asjad võtavad aega ja et see jaks enne otsa ei saaks, kui midagi hakkab toimima? Aga Johanna, sa oled Eesti muusika ja teatriakadeemia kompositsioonitudeng, millest te unistate, kuhu suunas seesugune festival võiks kasvada selleks ajaks, kui sa oled juba suur helilooja? No kindlasti oleks tore, kui on ikka rohkem esiettekandeid ja eesti muusikat rohkem kuuleks, oleks minu meelest väga, väga tore. Ja ma mõtlesin ka selle publiku küsimuse peale praegu, et mulle võib-olla tundub ka, et see lihtsalt ei jõua õigete inimesteni nii palju maaga esmaspäevasel kontserdil tegelikult rääkisin ühe täiesti muusikauge inimesega, kes ütles, et tal on väga hea meel, et ta siia sattus ja et tal ei olnud aimugi, et sellised kontsertid üldse toimuvad. Et ainukene asi, mille järgi tema nagu muusikat hindab, ongi lihtsalt see, et kas see puudutab teda või kas see kõnetab teda nagu igal inimesel. Ehk siis võib-olla jah, seda nüüdismuusikat on nii vähe, et inimesed lihtsalt ei, ei saa sellest teadlikuks. Ja just mitte muusikutel on kuidagi see arusaam, et kuidagi kardetakse seda kontserdisaali minekut. Suures osas ma nõustun Helena toodud punktidega, samas minu silmis on ikkagi olukord Eestis võrreldes näiteks nende piirkondadega, kus mina olen pärit Saksamaalt on ikkagi päris hea, ma tahaks tuua sisse ikkagi positiivse noodi, et kui vaatame näiteks selle sügise peale, siis Eesti muusika ja teatriakadeemia sügisfestival toimus, siis olid Miku tonaalsuse festival ja siis sekt festival. Sügis on hästi tihe ja kui me ütleme Eesti muusika päevadele kevadel ehk minu silmis jällegi toimub ütleme nii, Tallinnas hästi palju nüüdismuusikat võrreldes sellega, mis võib-olla mõnes regioonis Saksamaal, mina vaatan sellele positiivselt endiselt. Ja teine punkt, mis puudutab seda, kuidas noori tuua nüüdismuusika juurde interpreet ja heliloojaid ka, et siis ma tõstaks ikkagi uuesti kübegaalad esile, see oli omamoodi, eks teerimis lava ja seda tuleb väga kiita. Ja seal tekkiski see olukord, mida Helena algul kirjeldasid nüüdismuusika vajabki õiget ruumi, õiget aega ja keskendumist ja selles kontserdis ostma. Tais on täpselt need mõtted, mida Heljana välja tõid, et seal vabalaval see oli hästi suur ruum, palju rahvast oli. Aga nad olid hästi vaiksed, inimesed olid, eks ole, suures osas musi keskkuni vist. Ja muusikavaldkonna inimesed aga võib olla ka mõni vanem või tuttav väljastpoolt ja kõik olid ilusti vaiksed ja seal kõlasid üsna keerulised teosed koos visuaaliga ja oligi vaja keskenduda, minu jaoks see selles plaanis väga hästi toimis, et ma seda tahaks ikkagi. Suur aitäh teile kõigile täna festivalist muljet temast ja kindlasti efekt järgmisel aastal tuleb jälle, kuuldavasti on lubanud siia Eestisse tulla ka. Laen on näiteks teiste tuntud nimede hulgas, nii et kohtumiseni nüüdismuusika kontsertidel. Helgaja heligajas rääkisid lõppenud nüüdismuusikat. Marta-Liisa Talvet, Johanna Kivimägi ja Gerhard Lock, saatejuht oli Hanne Mängel. Festivali kontserdid on järelkuulatavad klassikaraadio kodulehel. Ja tere kuuluma rubriiki muusik mõtleb, mikrofoni ääres on hektari paju. Tänane teema paneb paratraažina meenutama Enn kasaku lausa ööbiliselt head loengut. Mis tunne on olla loll? Seda nagu ka kõiki teisi n kasaku Ülikooli sarjas peetud vestlusi, soovitan kõigil meie rubriigi sõpradel kindlasti kuulata minaga arutleks tena teemal, mis tunne on olla toitumisahela lõpus? Mõeldes muusikutele, tulevad ikka kõigepealt meelde suured staarid oma ekstravagantsust, suurte nõudmiste ja honoraride, aga siin on aga tegu püramiidi tipuga, kuhu pääsevad vähesed. Suurem osa muusikuid on aga just nimelt püramiidi alumistes kihtides kuid ilma nendeta ei saaks olla kogu püramiidi. Näitena võib tuua kasvõi ooperietenduse teatrikülastaja kindlasti teab veel isegi 20 minutit peale Rigolettot külastust, kes oli täna õhtul dirigent ja kes laulsid peaosi. Kuid kes mängis näiteks teiste poed, seda teavad ainult oboemängija kolleegid ja võib-olla mõni üksiksaalis viibinud sugulane võidutab. Milles siis väljendub toiduahela lõpus olemine. Kuna meie ühiskonnas on fookus materiaalsel heaolul, avaldub koht toiduahelas just eelkõige majanduslikus aspektis. On üsna tavaline, et laval esineva muusiku igakuine palganumber on organisatsioonis üks väiksemaid ja inimene, kes müüs teile kassas pileti, võib vabalt saada suuremat palka, kuni mitmedki muusikud. Seetõttu rabab muusik tihtipeale mitmetes kollektiivides paralleelselt ning nii mõnedki kõrvalseisjad küsivad tihtipeale miks sa seda kõike teed? Vastus sellele küsimusele on lihtne, kuid selleni jõuame oma rubriigi lõpuosas. Toitumisahela lõpus olemist illustreerib ka näiteks säärane nähtus nagu heategevuskontsert. See on ettevõtmine, kus kontserdipiletitulu läheb peale kulude mahaarvamist mõne ülla ettevõtmise toetuseks. Kulude hulka liigitub korraldustöö, transport, helitehnika ja muu sarnane. Küll aga eeldatakse, et laval esinenud muusik teeb oma tööd tasuta ning ka esitatavad heliloojad võiksid loobuda oma autoritasudest. Harilikult just nii lähebki ja peale piletiostjate on just muusikud need, kes üllast eesmärki toetavad. Kuna heategevuskontsertidega toetatakse harilikult teisi toiduahela lõpus olijaid, siis muusik mõistab ja ei kaeba palju. Üldiselt pakutaksegi muusikutele palju võimalusi osalemiseks erinevatel üritustel, kus tasu ei saa, kuid see-eest on võimalus end tutvustada. Mis siis toidab muusikut, kes ise on ühiskondliku toitumisahela lõpuosas. Ise küsin, ise vastan. Suurem osa muusikuid armastavad oma tegevust ja võimalus tegutseda alal, mis endale meeldib, polegi tänapäeval nii iseenesest mõistetav. Nii hoiabki muusik sellest võimalusest kinni. Professionaalne muusik on reeglina oma ala fanaatik, kes on oma tegevusele pühendanud tohutult isiklikku aega ja energiat. Muul viisil muusikas heale tasemele ei jõuta. Isegi niinimetatud imelapsed on lisaks isiklikule andekusele panustanud oma arengusse tohutul hulgal töötunde. Kui meie rubriigile on ka nooremaid kuulajaid, kelle elus olulised otsused alles ees siis võib mõnel kuulajal tekkida küsimus. Kas tänase jutu valguses tasuks muusikaõpingute mõte üldse peast heita? Ühiskonnakorralduse võimalike arengustsenaariumite ning sellega seotult ka muusiku elukutse üldise vajalikkuse teemal tuleb juttu ehk mõne nädala pärast. Etteruttavalt võib öelda, et kõige mõistlikum oleks tulevikuks õigete otsuste tegemiseks läbida selgeltnägijate kursus. Sääraste kursuste osas on üks hea ja üks halb uudis. Need on kõik tasulised ning neid kursusi on palju. Kumb neist oli hea, kumb halb uudis, mõelgu kuulaja ise. Tänan kuulamast. Rääki sektor ei vaju oma põrandaalusest stuudiost.