Hea kuulaja tänases dünastia saates kohtume Russakute ja leivategijatega. 13. oktoobril 2017 möödus 90 aastat Ago Russaku sünnist. Ago Russak oli Tartus palavalt armastatud koolijuht, klaveripedagoog kontsertmeister. Stuudios said kokku korrussaku tütred kontsertmeister Anu Russak, Kelleri muusikakooli direktor Kadri Leivategija ning viimase lapsed, tšellist Indrek Leivategija ja kultuuriantropoloog Karin Leivategija. Jagati mälestusi ja räägiti oma teekonnast. Saadet ilmestavad kaks muusikapala. Raamiv. Instrumentaallugu on Nikkolo paga niini, Moosese fantaasia Toomasti mänga, seades kahele tšellole, mida mängivad Indrek Leivategija ja Hendrik bluumen, rott ja kõlakad Seppe Verdi koor ooperist Nabucco. Klaveril teeb kaasa Ago Russak. Tartu akadeemilist meeskoori juhatab Alo Ritsing. Ja siirdumegi nüüd vestlusringi. Sel korral on stuudiosse kokku tulnud Russakuid ja leivategijaid. Meil on võimalus meenutada Ago Russakut, kellel on just selle saate salvestamise lähistel 90. sünniaastapäev. Ja kõik, kes siin stuudios on, on tema järeltulijad. Siin on järgmisest põlvkonnast Anu Russak, Kadri Leivategija ja kadrilapsed Indrek ja Karin. Ja tänases saates loodetavasti saame kuulda, kuidas on 11 muusikaliselt peres mõjutatud ja saame ka teada, kuidas parasjagu kõikidel nendel inimestel läheb, kes siia tulnud on. Alustuseks aga võiks meenutada Ago Rusakut, kellel 13. oktoobril on sünniaastapäev. Kuidas te mäletate oma isa ja oma vanaisa oma isa, kauaaegset Elleri muusikakooli direktorit, meenutab praegune Elleri muusikakooli direktor Kadri Leivategija. No eks meie oleme Anuga kasvanud just sellises keskkonnas oma isa juures, kus muusika oli väga väärtustatud ja ma kõige varasemast noorusest mäletan juba neid väga sagedasi kontserdite külastusi, kus me eelkõige olime kuulajad Tartu akadeemilise meeskoori juures, sest isa oli seal väga pikaaegne kontsertmeister ja, ja kas näiteks mõjutas ääretult palju selleks, et me hakkasime kuulama palju ooperimuusikat, sest Tartu akadeemilise meeskoori repertuaaris oli alati uhkeid kooristseene võimsate avamängude ja sellise ainulaadse elamusega, just kuna kontserdid olid alati ülikooli aulas. Ja täiesti loomulikult pandi meid ka muusikat õppima, sest see oligi ainuvõimalik. Ja kuna meie isa töötas kogu meie eluaeg koolijuhina alguses, siis start too muusikakoolis ja laste muusikakoolis koolijuhina, kus ta siis pärast läks tänasesse Tartu Heino Elleri nimelisse muusikakooli koolijuhiks siis kogu meie oma noorusaeg ja lapsepõlva seotud sedavõrd küll isa tegemist ega, ja nata Gazas käimistega, mis kõik oli siis seotud selle suhteliselt keerulise ajaga tema tööga ja muusikaga selle sees, sest õppisime ka mõlemat isa juures Elleri muusikakoolis klaverit. Ja päris huvitav on see, et ka laste muusikakoolis õppisime, isa õpetaja ei ole see ehk Aleksandra Semm sarve juures. Klaverit ja ka muusikaakadeemiasse õppisin mina Bruno Luki juures jälle isa õpetaja juures klaverit ilmselt isa nagu suunas ja tegi mingisugusel määral ka meie kindlasti valikuid. Aga oma olemuselt oli ta muidugi ääretult hääletu, tolt empaatiline, väga tundlik ja, ja väga armastatud koolijuht. Nii olen minata küll mäletama jäänud. Meenutab Elleri muusikakooli kontsertmeister Anu Russak. Ma mäletan oma isa, ta oli suurepärane inimene, tarinangu psühholoogia, ta õppis ka psühholoogiat veel lisaks konservatooriumi haridusele. Tema poole oli alati hea pöörduda oma murede või probleemide või mõtetega. Taati kuulas ja. Me mõtlesime nagu koos selliseid lahendusi, oli see siis isiklikus elus koos midagi õppides muusikateose, noh, sellist lahtimõtestamise juures. Mulle meenub selline väga positiivne hoiak nendes klaveritundides ja ja inspireeriv, selline toetus, mis, mis andis innustust harjutamiseks ja, ja ja tegelema sellise sellise raske tööga nagu klaverimängija interpeteerimisega. Tulevad ka meelde need tihedad olemised. Tartu akadeemilise meeskooriproovides kõrvalt jälgides ei saa isa tööd pühendumust klaverimängu ja, ja koos koos mängukooriga koos mängu koorisonistidega. Jätkavad Kadri Leivategija ja Anu Russak. Isa oli sellel ajal üldse väga tunnustatud ja lugupeetud, et inimene Tartus ta oli kindlasti muusika valdkonnas inimene, kelle käest küsiti nõu ja kelle arvamusega kindlasti arvestati. Olgu see siis kas või seda, kui ta ka Tartu kultuurihoone juures näiteks orkestri moodustas ja ka sinna etteotsa dirigendiks läks. Sest kõik see, mida ta nägi, et meil siin Tartus oleks nagu vaja teha, selle puhul ta tegi kõik selleks, et see võimalikuks saaks. Niimoodi ka saiu näiteks meie muusikakooli, Elleri nime või ka see, et ei saa Nääs vajaduste avas isa siin tänaseks hästi toimiva noorteosakonna et kindlasti võimaldada nagu järelkasvu Vanemuise teatri orkestrile. See oli kõige esimene mõte talle, mis saaks olla tema poolt tehtud selleks, et Tartus jätkuks muusikahariduse jätkuks muusikaelu ja et Meie lõunast inimesed siia jääks ja meie Lõuna-Eesti inimesed siin leiaksid sobivad töö. Nii on ka meil, Elleri kool ikkagi täna suures osas õpetajaskonnast just Lõuna-Eestist pärit hariduse saanud inimestest ta selles mõttes oli kindlasti väga tugev maamärke siin meie meie jaoks ihaseda kas seda tema pühendumist ja seda väga head õhkkonda, mis sellest tulenevalt meie koolis on see, see on kindlasti kindlasti veel sellest ajaski pärit, kus, kus tema selle meie jaoks on, on oma 23 aastase direktori tööga meile sinna sinna jätnud. Ago Russak lõppedes Tallinna riikliku konservatooriumi Bruno Luki klassis 1954. aastal ja siis ta saigi töökoha Tartus ja viibiski kuni elu lõpuni Tartus. Aga kust ta pärit oli? Ta? Sündis sündiski Tartus, tema pere elas Tartus õpetaja tänav 11 mis on väikese Vanemuise pargi juures sealt veel meenutades selles samas majas, kas oli ka üks tantsukool, kus samuti isa mängis siis tantsugruppidele sellist tantsu, tausta, tausta, liikumismuusikat, isa perekonnas tegeleti väga palju käsitööga. Selles peres on, ehk oli siis tänaseks päevaks kolm venda ja kaks õde ja meie vanaema isapoolne vanaema oli suurepärane õmbleja ja suurepärane kudu ja nii et ka väga, väga hea kondiiter, nii et isa tegi koos oma vennaga isa tegi oma vennaga kogu aeg ka puutööd. Nii et meie oma kodus on, on palju asju, mida isa on ise meisterdanud ja selles kodus kõik tegelesid, tegelesid just igasuguste loometegevustega, mõni meie tädidest oludest on tänaseks saanud olnud oma elutöös just õpetajate käsitööõpetajad, seal on ka spordi jätta, et seal on selliseid vaimse töö tegijaid üldiselt kõik. Ma arvan, et meenutades isa, ta tegeles mööblitegemisega, et see võis olla ka selline psühholoogiline moment, kus ta oli endaga oma mõtetega omaette, et kus ta võib-olla selle selle läbi mööbid tegemise arutas endas paljusid kooli puudutavaid probleeme läbi mõtiskles, et ta ta tihti koduski olles oli nagu omandis võttes ja ma tundsin, et, et, et see nagu selline minek eemale, et just läbi arutada võib-olla tähtsaid küsimusi, tähtsaid ees olevaid kas koosolekuid või, või kooliga seotud teemasid. Soovinudki tulla tavaliselt pärast kolinat kohe otse koju ta väga sageli just täpselt seal vanema venna juures puutöökojas viibiski ja isa oli kodus tegelikult ääretult rahumeelne ja pigem napisõnaline. Seda, et me istuksime ja niimoodi vestlesime tundide kaupa, siis tema kunagi ei mäleta. Ta ei saa, ikka oli mõtisklev. Ta ütles ist, ütles nappide sõnadega midagi väga olulist ära kindlasti alati absoluutselt alati toetav ja ja kaasaaitav. Nagu onu ütleski, ta aitas ja mõttes väga ja, ja elas meie eludele kaasa. Sest eks me pidime temast loobuma suhteliselt varakult, sest isa suri juba 64 eluaastaselt. Mis on nad tänases vaatasite ikkagi hästi noori ka, nii et me saime temaga olla vaid pisut üle 30 aasta, mõlemad koos. Kas te tahaksite kadrijanu rääkida natukene ka oma emast? Ma arvan, et temal oli väga suur roll isa elus et pigem oligi ema, see, kellega isa arutas või ema andis omapoolset tarkust ja ja nõu, mis puudutas ilmselt ka kooli juhtimist. Sellist ühiskondlikku elu, et oli tali suunajaks ja toeks alati. Jah, kuna ema veel isegi siiamaani astub sisse võimalusel iga päev Tartu ülikoolist omatoloogia polikliinikust, sest tema on eluaeg olnud siis tomatoloog, hambaarst, siis kindlasti emata, ei oma huvitava huvitava keskkonnasõpruskonna veel siia muusikute ringi juurde ja ema korraldas tegelikult kodus kõik selleks, et isa saaks seal alati hommikul värskena minna ja ja õhtul oli alati kindel see, et, et temal oli valmistatud kõik selleks, et isa saaks õhtul oma pere keskele rahulikult nagu puhkama tulla. Kindlasti, ema on ka väga tugev oma vaatega inimene, täpselt samuti põline tartlane. Nii et ka kogu meie lapsepõlv on ja ka isa kogu elu kooselu on olnudki meie ühises Veski tänava kodus, kus me oleme mõlemad Anuga sündinud, kus on sündinud meie ema ja kus elan täna seni mina ja kus on ka kasvanud üles minu lapsed. Nii et ka see on ilmselt mingi selline selline põlisuse olemine või olemas, miks me Anu ka kogu aeg ikkagi Tartut, et oma oma töö ja, ja, ja kõikide oma tegemiste ja valikute paigaks oleme siiamaani valinud. Nüüd ma palun? Xin kolmandal põlvkonnal jagada oma mõtteid vanaisast sünniaastate järgi ma näen, et väga kaua ei saanud vanaisaga koos olla, meenutab Hindrek leivategija. Jah, minu mälestuste perspektiiv võib-olla on pisut teistsugune kui, kui Anul ja kadril, sest et ma olin tõesti alles viieaastane, kui vanaisa meie seast lahkus. Aga mul on siiski mõned sellised katkendlikud mälestused temast ja ka mõned tunded võib-olla temaga seoses, mis väikesele lapsele mällu talletavad. Et ma mäletan, mäletan seda turvalist ja kindlat ja alati huvitavat tunnet või meeleolu, kui sai külas käidud uuel tänaval, siis kus vanaema ja vanaisa tädis sellel ajal elasid ja, ja ka veel ühiseid suvesid või ma arvan, et siis ehk siis tema viimast suve Tõraveres, sest et sellest on mul ka veel mõned mälestused. Aga mul on jah meelest see noh, selline võib-olla väikene, pisut rumal detail, aga ta tegi meile õhtuti aeg-ajalt seal tanguputru puu, mida me seal söömas käisime, seal oli selline eriline kogemus, eriline elamus alati, et argipäevast välja. Ja ma mäletan tema ääretut korrektsust, et nii nagu enne juba sai mainitud, et ta tegi hea meelega puutööd siis tema puutöökoda Tõraveres oli väga täpselt organiseeritud, seal oli sahtlikesed kapikesed, kus tal olid oma kruvida naelad alati ära paigutatud väga täpselt suuruse ja kõige muu järgi, et et mul viieaastase poisina oli seal alati huvitav ringi vaadata. Ja ütleme, et muusikuna ma teda loomulikult ei mäleta, sest et viie aastasena, kui palju sa sellest ikka tead muusikali meil peres? See oli nagu, kuidas ma ütlen heas mõttes iga päev. Et ma olin selles selle sisse sündinud ja seal kasvanud ja, ja muusika käis tihti kodus ja kontsertitel sai käidud. No ikka kord nädalas vähemalt hoolimata panin alles väikene. Enamasti magasin seal poole pealt. Aga sellest hoolimata, et see kogemus käia kontserdil on ilmselt saanud siis vanaisast kõigepealt alguse. Ja mul ongi nagu pähe talletunud selline nagu turvaline ja suur suur isiksus või suur eeskuju, kes oli lihtsalt ees väikse väiksele poisile. Räägib Karin Leivategija. Mina siis jah, olles sündinud 88. aastal, mäletan mäletan vanaisast veel vähem ja võib olla mina teda inimesena mäletan, kui pigem pigem kedagi väga tõsist, aga see võis olla ka seotud sellega, et et ehk oli juba selle haige, kui mina oma esimesed mälestused elus üldse talletasin, aga hästi huvitav tänav ja suur rõõm ja vaev oli mul paar aastat tagasi tegelikult Elleri koolis digiteerida. Umbes 4000 fotot Ellari fotoga koost ja nad ükshaaval siis läbi vaadata ja nende taguses läbi lugeda, et loomulikult vanaisa oli seal paljude paljude piltide peal ja siis see oli hästi huvitav, kuidas aegamisi see piltide digiteerimine ja vaatame või mingisuguse hästi tugeva kontakti minu jaoks minu vanaisa vahel, et et ma õppisin teda natuke selle nende piltide kaudu tundma. Avastasin, et tegelikult oli hästi hästi lõbus ja, ja tundus hästi heasüdamlik inimene olevat näha teda inimestega suhtlemas ja, ja oma töökabinetis ja, ja niisama tegevuses, et seal oli täiesti minu jaoks täitsa uue pildi ja vanaisast, et ja hiljem ka tema enda filmitud kaheksa millimeetrised filmid, kui need said ära digiteeritud, siis kuna tema oli küll kaamerad, aga kogu aeg, siis, siis teda oli seal suhteliselt vähe, aga, aga need paar paar naljakat, et tema tantsuliigutust ja naerunägu jäid sinna peale. See oli tore minu jaoks siis ainulaadne Viistada tundma õppida tagantjärgi. Lähtudes sellest, et ma olen kohanud mitut inimest, kes on mulle rääkinud, et nad on hästi inspireeritud olnud Ago Russak kuutundidest ja Kadri Anu, teie olete Elleri muusikakoolis olnud oma isa õpilased. Mida ta siis tegi, et see muusika noorte jaoks nii elavaks muutus? Kadri Leivategija. No mina mäletan nendest tundidest, kuna isa oli kogu aeg ikkagi eelkõige jogoli kooli direktor, siis tal oli oma kabinetis ka klaver aga võimalusel tuli sealt kabinetist ikkagi tunni jaoks eraldi klassi kuidagi ühest ühest olemisest situatsioonist või ühtedest kohustustest vabaneda ja, ja tulla siis ikkagi puhtalt muusika sisse. Kindlasti isa ei olnud see, kes väga suure sellise survestuse või miks intensiivsusega meile tahtis midagi nagu selgeks teha. Pigem äratan ma nendest tundidest sellist muusikamõtestamist nagu ise pidime nagu mõistma seda, mis, mis põhjus on meil ikkagi tõsiselt tegeleda klaverimänguga selleks, et suuta parimal viisil siis seda muusikat läbi enda publikuni viia ja, ja mäletan ikka seda, et midagi seal ei tohtinud olla tehislik, kui või just nagu lihtsalt ära õpitut ei saa, alati võimaldas repertuaari ise valida, et ta ei sundinud peale midagi, mis tundus talle ainuõigena. Et see repertuaar oli, oli meil koos nagu alati läbi räägitud ja läbi arutatud. Ja pigem ootas ta, kuni me ise leiame selle pühendumise vajaduse. Ta võis ka juhtuda tõesti, et kui me nüüd ei oleks ise nagu saanud kuidagi nii-öelda muusika sabast kinni ja tulnud, et see ei ole meie vajadus või meie valik, siis ilmselt isa oleks vabastanud meid ja ütelda, et tee seda, mis sulle nagu elus kõige rohkem meeldib ja meelepärane olla. Aga, aga ju siis see tema olemasolu ja kogu see keskkond, mille ta oli meie jaoks loonud ka muusikakooli oli see piisav inspiratsioon, sest kodus me harjutasime, et ma ei kujuta üldse täna ette, kuidas hommikust õhtuni harjutatakse klaverit kodus kolmetoalises korteris, kus on kolm läbikäidavat tuba, see kohutav müra, mis, mis pidi olema siis täiesti vastuvõetav ka kõikidele teistele perekonnaliikmetele, aga ma ei mäleta sellel ajal veel väga koolis harjutamise protsess, pigem seda kõik need suured suured teosed pidi kodus ära hajutama. Nii et igal juhul inspireeriv, pealesuruv, väga hea muusikalise maitsega, peenetundeline ja mõistev ja, ja emotsionaalselt selline positiivne ja pakkudes sellist turvalisust selles valikus, meenutab Anu Russak. Ma mäletan, kui ma käisin veel ka laste muusikakoolis siis sellise noore ulja muusikuna ma tahtsin mängida keerukaid asju ja raskemaid asju, mulle väga meeldis, šotanyaadu purunes ja ja ma vaatasin seda nooti, tookord panin noor ja ehmatas ära, see noot oli tiheda faktuuriga ja tehniline ja aga ma võtsin selle endale, et ma tahtsin, mulle meeldis see lugu ja, ja, ja edaspidi isa juures õppides oli siin oluline, et õpilastele meeldib lugu, see inspireerib ja ta kindlasti sai sellest aru, et mõni teos on tehniliselt raske, et käib üle jõu. Aga ta juhendas, ta lubas nagu pusida raskete teoste kallal, ta ei pannud seda kõrvale, vaid andi andis, andis võimaluse. Ja veel tundidest meenutades siin kadrigi mainis, et et selline inspiratsioon ja, ja selline repertuaari valik, mida sai ka ise teha ja missi ka isa pakkus, oli oli äärmiselt sümpaatne ja ta armastas väga romantilist muusikat. Kadri mängis riigi klaverikontserti, mängisin Schumanni klaverikontsert kriigi, sonaati väga palju, Schuberti ekspromt. Et selline romantiline suund ja, ja sellesse muusikasse, kas nagu ta viis meid sisse ja ja inspireeris viis veel isa õpetuste puhul, mul meenub, kui maaga käisin konservatooriumis, siis alati ennem esinemised ja ennem eksameid. Ma tahtsin oma isale ette mängida, et annaks veel veel nõu ja mis isa tugev külg oli tal nagu tekitas teosest terviku muusikalise terviku sellised dramaturgia. Et see oli väga vajalik ka edaspidi, õppides juba konservatooriumis. Mul tekkis selline vallatu küsimus, et kuidas te klaverit jagasite kodus. Me jagasime, jäime ikka õhtuti, pidime seda jagama ka mingi aeg saime ja hakata koolis harjutama. Kadri ja hakkas seal teisel-kolmandal kursusel ka koolis harjutama, sest meie aeg oli veel see aeg, kui lossi 15 maja renoveeriti. Et need võimalused olid natuke piiratud. Et õppetöö käis Pepleri tänavas, kus samuti olid tunnid ja, ja võimalus võimelisus, kui harjutada. Suviti ma mäletan siis, kui olime Tõraveres. Me käisime suisa Tartu observatooriumi suures saalis siis harjutamas, et suve suvepalasid siis selgeks õppida. Eks mingisugusel määral see väike privileeg, et anime, direktori tütred oli küll see, et, et minul oli Pepleri tänaval D ja viimastel kursustel just kolmandal-neljandal kursusel, mäletan ma väga palju seda, kui ma tulin täiesti kell 11 õhtul sealt Pepleri tänavalt siis ära kodu on meilt noh, 10 minuti teekond ja need õhtused harjutamised siis küll see selle võimaluse isa andis tõesti, et minu käes oli see, see koolimaja võti. Et, et seal juba siis harjutada. Aga peale selle näiteks isa soovitas vägagi, et mina mängi, õppisin ka sellel hetkel väga noore õpetaja Urmas Taniloo juures näiteks paar aastat orelit ja, ja ka see oli nagu selline hästi tore avardumine lihtsalt, et mõista mingite muusika faktuuri just eelkõige just muusika faktuuri üles ehitada, sest läbised barokkmuusika, et ka see, see oli üks üks selline isa valik mingisugusel määrale, et see haridustee oleks nagu hästi-hästi mitmekülgne, et kui sa juba juba tegeled muusikaga, et, et sa, et sa saaksid nagu igal pool hakkama lähtuvalt sellest, kuhu sa siis nagu lõpuks peale maavalitsuste omandamist potsatab. Aga lapsena käisime tõesti mõlemad seeme sarve juures ja, ja olid väga toredad sellised jalutuskäigud, kuna meid võeti teinekord pühapäeval ette ja siis kõndisime kahekesi sellel ajal. Anne Annel luha peal, kus olid mõned esimesed majad alles Tartu alles hakkas nii-öelda kasvana sinna anne lohale tohutult niukestest poistest potikutes Me kella kella 12 ühe ajal keset pühapäevast päevases potsatasime linna Aleksandra Semm sarve korterisse ja, ja ma väga hästi mäletan, kuidas seal noh, oli, oli ka hing hindeid täpselt nii palju, kui me siis sellel hetkel olime oma oskamistega, mõnigi kord tulime sealt ära, et mõni üks paar kahte oli ka pandud sinna päevikusse tähendab meile siis teada, et tüdrukud, tüdrukud, hakake harjutama. Aga meid Antiga siis turvalistesse kätesse. Pisem sarve. Me rääkisime, praegu saatis dünastia korrussakust, aga me tuleme nüüd ajas siiapoole ja. Räägime edasi sellest, millega tegelevad meie tänase saatekülalised praegu Kadri Leivategija ja Anu Russak, te olete rääkinud oma lapsepõlvest, võib-olla võiks kokku võtta nüüd mõne sõnaga, aga kõigi siinolijate tänane hetkeseis ja siis me saame rääkida jällegi muusikalistest mõjudest nooremale põlvkonnale. Kadri, sina oled võtnud nüüd isa käest üle selle töö. 10 aastat peale isa surma, võtsid kätte ja hakkasid ise Elleri muusikakooli. Jah, see on, see on tõesti mingisugusel määral nagu kummaline, aga võib olla ka, mingisugusel määral on see nagu täiesti täiesti mõistetav asjadeks käik sest kui isa suri, nagu ma ütlesin, on ilm alles pisut üle 30. Ehk see aeg oli tõesti see, kus niisugustest mõtetest, et hakata nagu isa mantlipärijaks tundus olema küll ilmvõimatu isegi mäletada. Ta neid väikseid vestlusi, mida isa minuga tegi, kui ta juba tundis, et ta tervis ilmselt ei vea pikalt välja. Et mis tema koolist. Aga, ja minul ei olnud sellel ajal tõesti mingisuguseid mõtted selles, aga kui ma siis 10 järgmist aastat seal koolis olin ilmselt sisse küpsemise aeg või see taju, kuidas võiks see kool siis ikkagi edasi liikuda tekitas Mussisele uskumise, et et võib-olla võib-olla peaks siis nagu nii-öelda selle Sillana selle koolijuhtimise üle võtma. Ja võin öelda, et, et päris Teie täiesti nagu füüsiliselt tajusin sellist mingisugusel määral isa kohalolu isa nagu suhtumist sellisesse valitsusse, kus see sest ka teisi valikuid oli sellel ajal just must, Vanemuise kontserdimaja sai valmis ja, ja, ja linnas oli teatud tegevusi. Peale selle olin ma Eesti Muusikaakadeemia Tartu filiaali juhataja ka. Ehk selliseid teisigi sildasid oli juba ehitatud enese jaoks. Aga ilmselt see oli tänaseks, kus ma olen 16 aastat olen selle kooli ees olnud siiski ilmselt ainuõige otsus. Ja ma olen muidugi ääretult tänulik, et, et see võimalus on mulle avanenud sest see kool on täis minu häid häid nii-öelda teekaaslasi, kellega, kelle juures ma olen mõndade juures õppinud või kes kellega koos me oleme õppinud või kellega oleme loonud siis seda järgmise põlvkonna kooli. Ja kindlasti on seal hästi palju seda, mida ma siis olen toonud läbi oma lapsepõlve läbi oma muusika ja selle kooli tajumise siis püüdnud tuua kooli. Aga noh, ajad on loomulikult kardinaalselt muutunud, võimalused on muutunud ja inimesed on muutunud väga sellest sellest kõigest tulenevalt. Onu Russak, ma olen tahtnud olla kogu aeg või kontsertmeister klaverisaatjana. Ma arvan, et see oli ka tugevalt isa mõjusest kodus, kui me siin omavahel jagasime klaverit, me pidime ka jagama koos isaga klaverit, sest isa pidi harjutama nüüd selliseid teoseid. Ja võib-olla selline kõrvalt vaatajana. Paratamatult tekkis selline mõte et edaspidi, kas, kas kaol olla kontsertmeister edaspidises tulevases elus ja mul on peale konservatooriumi lõpp puusuunamisega ja esimene töö oligi mul kontsertmeeste töö, tegelesin koorijuhtimisse osakonnas lauluosakonnas ja pikka aega olen saatnud siis meie helleri kooli flöödiosakonna õpilasi. Ja praegu ka kummalisel kombel või moel on viinud mind tee ühe koori juurde. Ja saades kokku selle koori dirigendi ka meie vestluses meenuta siingi seda oma isa isa tööd koori juures, mis mingise selles mõttes. Kolmekümneaastase ringiga olen ka ise jõudnud koori kontsertmeistriks. Et mulle meeldib mängida klaverit. Et see inspiratsioon on, aga on väga palju, ilmselt isa poolt mulle sisse pandud. Kadri, sul on kolm last, on mul õigus ja räägi palun oma lastest. No kindlasti kõik need lapsed, tänaseks on nad suureks kasvanud. Vanem tütar Margit töötab psühhiaatrina Soomes. Tähendab, ja tema väike poeg, tänaseks üheksa aastane Joosep Ta on valinud täpselt samuti muusika õppimise, õpib Mikkeli muusikakoolis tšellot, kindlasti eks valikuks pilli valikuks on kindlasti väga tugev inspiratsioon olnud. Indrekust. Indrek, mu poeg töötab täna Saksamaal Bambergi sümfooniaorkestrisoolod solistina. Ja noorem tüüp Darnell Karin on tänaseks dokumentalist, töötab ERM-is ja ka aitab meil koolis sättida kogu meie meie kooli ajalugu siis nii fotode kui filmidega, selliseks korrektseks, pile vaateks. Ja loomulikult kõik lapsed on õppinud muusikat Elleri kooli noorteosakonnas ja valiku on siis professionaalseks muusikuks saamiseks teinud Indrek. Aga olen küll uskunud ja, ja ka kuulnud, et selle oma igasuguste erinevate erialade valikute puhul on siiski muusikaline alus ja, ja oskus kuulata, oskus tajuda ja, ja kindlasti ka distsiplineerida ja k hea maitse või sellise rafineeritud maitse. Niisuguse kogemisega on kindlasti muusikaõppel olnud oluline oluline roll ka nende nende eluvalikutes. Indrek, kuidas sai sinu pilliks tšello, kuidas sa seda mäletad? Isa on sull viiuldaja. Otsus tuli otseselt neilt, sest et kui palju sa viie aastasena ikka oskad siis otsustada või mille millele see otsus siis põhineb? Minu jaoks oli suur õnn. Võib-olla see on minu elu mõjutanudki tugevasti, oli suur õnn, see tartus, õpetas tšellot Reet Mets, kes oli siis minu õpetaja ja kes on väga kannatlik, väga tore inimene ja kellel oli oskust panna mind muusikat armastama. See on hakanud kõik ilmselt pihta Elleri koolist just, sest et väiksena. Me veetsime seal päris palju tunda. Kas siis riidehoiutädi juures või siis vanaisa juures kabinetis või hiljem siis tšellotunnis. Ja ma mäletan, et kui ma olin umbes kolmeteistaastane, siis ma langetasin enda jaoks otsuse, et ma ilmselt tahaks, saadad solistiks. Hakkasin tegelema sellega päris põhjalikult, hakkasin korralikult harjutama tunde päevas ja kui ma Elleri sinna keskkooliosasse, siis läksin, siis ma võin küll öelda, et ma praktiliselt elasin seal koolis, et hommikul kuskil poole 10-ks sai sinna mindud ja vahel õhtul kell 11 emaga koos koolimaja kinni pantud ja siis koos koju mindud, et näevad tihti sellised olid. Sealt edasi ma olin aasta Tallinnas Henry-David Varema juures ja üsna kiiresti läksin sealt edasi Münchenisse õppima professor Ventsiniangi juurde, kes on ilmselt olnud ka minu elu üks olulisi mõjutajaid. Ja sellest ajast ongi nüüd 11 aastat saanud mööda sellest ajast, kui ma siis Saksamaale kolisin. Mul oli ka suur õnn järjekordselt, kui ma olin 21 aastane, siis ma hakkasin tööle Baieri ringhäälinguorkestris, mida ma siiamaani pean ilmselt maailma kõige paremaks orkestriga, et vot ma sain seal omale pool kohta, mida siis mul pikendati päris mitmeid aastaid ja, ja seejärel sain siis Bambergi sümfooniaorkestrisse siis päris koha, mis ei olnud siis enam ajutine. Ja ongi kõik, need etapid on ju omavahel tugevasti seotud, et väikesed võib-olla mingil hetkel vähe tähtsad või vähem tähtsad detallikesed saavad elus nii määravaks, et sinu teele satub võib-olla inimene, kes suunab sind siia või sinnapoole ja seetõttu lõpptulemus või hetke tulemus siis on selline, nagu ta on ja olen nende otsustega ja nende juhustega väga rahul. Milline on sinu igapäevaelu muusikuna? Ka igapäevaelu muusikuna on väga kiire ja mul on selle üle väga hea meel, et on väga kiire. Me reisime orkestriga palju. Eelmisel aastal oli meil kolm suurt turneed, käisime Lõuna-Ameerikas, käisime Aasias, Jaapanis ja Koreas, käisime USAs, käisin Verlerzoga Hiinas. Et iga teine kuu keskeltläbi on mõni suurem reis. Nüüd oli plaanis üks novembris üks reisisime ikosse, mille ma sain ära jätta, mille üle mul oli siiralt hea meel, et korraks nädal aega lihtsalt kodus hinge tõmmata. Aga ma ei ütle seda selleks, et kurta, mul on selle üle hea meel ja, ja iga reis peaaegu iga reis on põnev ja väljakutse minu jaoks. Võib-olla mitte. Muusiku jaoks on ettekujutus muusiku elust teistsugune, kui ta reaalselt on. Et sellist boheemlaslik elu ei saa endale praktiliselt üldse lubada, et hommikul algab päev üsna varakult ja, ja hommikul vara on vaja kõik täpselt ära planeerida, kuidas päev niimoodi seada, et kui õhtul kell kaheksa maja laval olla, et sa veel kell kolmveerand 11 lava pealt ära tulles oled ka veel elus Sand vaja täpselt niimoodi paika panna. Nii et kontserdid algavad seal kell kaheksa Jah, kell kaheksa. Ja ma talle peale oma orkestri töö mängin veel ikkagi mul, mul on tihe side jäänud alles Baieri ringhäälinguga, et ma Münchenis olen palju, kasutan oma vaba aega selleks. Nüüd teist aastat olen ma jõudnud ringiga tagasi jälle Tartusse Elleri kooli. Alustasime seal ühe toreda ettevõtmisega, mille nimi on Elleri akadeemia koos kahe rahvusvaheliselt tunnustatud muusikuga, käime neli korda aastas, teeme tunde. Ja see on ka omamoodi tore dringiga jõuda siia juurte juurde, jälle tagasi? Jah, ma pean ütlema, et sellist vaba aega lihtsalt järelemõtlemise jaoks väga palju ei ole, aga ei ole tarvis ilmselt. Karin sinust on saanud kultuuriantropoloog. Just et ka mina noorena käisin muusikakoolis, mind pandi viiulit õppima, paraku minul see nii hästi välja ei tulnud kui Indrekul, kes siis otse minu ees oma sellega läks, et see seitse aastat ma õppisin ja siis otsustasime perega ühiselt, et võib-olla on midagi muud, millega millega tegeled, olen küll koorilaulus laulnud 13 aastat vähemalt, et et see oli selline huvitav vaadata täiesti neutraalse tundega, et Indrek on lihtsalt nii palju parem ja minul ei ole nagu seda nii suurt kirge oma pilli vastu, et noh, mis seal ikka, aga samas ma arvan, et see, kuidas viiuliõpe on mind arendanud, et ei tea isegi mitmel eri moel, et see on kindlasti täiesti hindamatu ja just nagu ema mainis seda mingit sorti stiilitunnetus, mille sa kogu eluks kaasa saad või muusika, eriti klassikaline muusika on oma struktuurilt nii keeruline seda niimoodi sammhaaval tundma õppida, et igas ametis kindlasti annab tulevikus ka hästi palju juurde. Aga kultuurihuvi on mul tõesti kaasasündinud ja seetõttu läksingi tartust pärast gümnaasiumi ära Tallinnasse kultuuriteadust õppima ja, ja pärast seda leidsin hoopis skulptuuri antropoloogia ja, ja visuaalse antropoloogia, mis on siis selline antropoloogiline, dokumentaalfilmi tegemine erineva inimkogemuse süvitsi uurimine, et see on see, mis mind siiamaani tohutult huvitav, ongi rõõm töötada siis ERM-is ja Kelleri muusikakoolis. Just Elleri koolis on selliseid hästi huvitavaid filmiprojekte annavad, mis, mis on toonud kaasa hästi väljakutsuvaid küsimusi, et kuidas mõtestada filmivaataja jaoks muusikat või muusikalist kogemust, et hästi tore oli paar aastat tagasi käia, et minna kaasa delegatsiooniga Hamburgi valima Steinway klavereid Elleri muusikakoolile või noh, seda siis dokumenteerima, et näha kõigepealt seda protsessi, kuidas pealtnäha tavalistest puuplaatidest valmivad maailma kõige paremad klaverid ja siis kuidas umbes 10 maailma kõige Parema klaveri seast siis Elleri delegatsioon valib välja just selle kõige parema, mis sobib nende Tubina saali, et see oli ikka hästi põnev ja mitmekihiline protsess ja ja seda on tõesti väga suur pealt vaadata ja siis edasi anda. Väga põnev vaatamine, kui seda Elleri koolis näidati, aga on veel teisigi muusikaga seotud filme Karinil, eks ole. Ma sattusin televisioonis nägema vaimus ja ilma sellist. Filmi Mission ja raadio kahe etnokonservide autor on samal ajal õigeusu kiriku vaimulik. Tema tegemisi oli jälgitud. Just ma vist siinsamas stuudios käisin ka teda filmimas, see oli mina Manchesteri ülikooli magistritöö siis see film Toomas Erikson, kes siis on Tartu õigeusu kiriku, kuna ka lisaks tan ka tiitšei mängib siis räge ja sellist maailmamuusikat, et ma uurisin siis seda võimalikku vastuolu, mis, mis seal võib tekkida, et see on pealtnäha üsna ootamatu kombinatsioon. Ja suure rõõmuga avastasin, et tegelikult, et kuna Eesti on ka suht päris ilma ilmalik riik, et võib-olla sellepärast, aga seda vastuolu ei tekkinudki, et lõpuks tundus ainult loogiline, et Toomas on, on vaimulik Jädandiitšei. Nendes kahes elu alasen nii palju ühiseid elemente ei näinud tema selles probleemi tema kolleegidega ega minagi kaamerad, aga et see oli tõesti äärmiselt huvitav ja tänuväärne kogemus mulle ka niimoodi Toomasega koos töötada. Ja neid sisukaid filme on päris rida teisigi. Alo Põldmäe eest tehtud film Elleri koolis oli ka meie kooli lugu samuti külaskäik Ene ja Uno Arro, muidugi siis ka need Eesti Rahva Muuseumi filmid. Kas võin terni kolimisest tehtud filmid? Jah? Ja helleri koolis on meil tõesti pidevalt tulevad jälle uued projektid, et Ene ja Uno arvesse ja aasta tagasi tehtud selline tore nagu intervjuu laadis film. Nüüd just eelmisel nädalal käisime Alo Ritsingu ja tema abikaasa juures samamoodi külas ja sel nädalal on meil Aino Kõivu juurde külla minek. Samuti Läti on plaanis teha vanaisa sünni soore sünniaastapäeva puhul selline kokkuvõtlik just arhiivimaterjalidel põhinev film ERMis. Samamoodi on mul hästi palju erinevaid toredaid väljakutseid, et mul oli hea võimalus ERMi kollektiiviga liituda just siis, kui maja uus maja ehitamisel ja, ja kolimine oli ostjast algamas. Et jälle ma sain kogu seda meeletult suurt protsessi dokumenteerida, koliti umbes miljon objekti ühest majast teise. Lisaks on mul seal oma eksponaat nimega vabaduste load, kus ma siis umbes 70 nii-öelda tavalise eesti inimesega rääkisin vabadusest. Nemad rääkisid sellest mulle ja seal oli mitmeid muusika muusikaga seotud inimesi, kes kes nimetasid vabaduse olulise osana muusikat, et et eks ta otsapidi on kõik kõigega seotud. Aitäh oli väga meeldiv kuulda teie pere tegemistest. Olete igaüks oma ala professionaalid. Kui palju te üldse omavahel saate kokku, et arutada oma tööasju või igaüks vaikselt tegeleda? Oma asjadega lapsed on, need maailma pidi laiali siis õnneks on muidugi seda, et võib-olla paari kuu tagant ka jõuab Indrek Indrek Eestisse. Margit käib Väikse Joosepi ka ikka ka, vähemasti kord kuus Eestis. Karin on õnneks suhteliselt palju Tartus. Ja meie kohtumised on ka mitte alati üldse siin Tartus oma veskit tänava kodus, vaid on tore kohtumine ka teinekord hoopis tütre juures kelis või koos sõitmine Indreku juurde nautima kontserte Bambergi ja kui Karin Manchesteris õppis, siis võtsime kätte ja sõitsime jälle just sinna vaatama tema puueksami filmi ja kaasa elama nagu kõigele sellele. Ja Anu on ka Tartusse meie ema. Laste vanaema on siin vapralt tervise juures ja on igapäevane Meie kaaslane. Nii et selles mõttes see põlistartlaseks olemine on kindlasti see, mis tõmbab oma peret ja oma oma lähikondlasi seda kogukonda ikkagi kokku siiasamma siiasamma meie kesistest tegemistesse. Suur tänu stuudios olid külas Anu Russak, Indrek Leivategija, Kadri Leivategija ja Karin Leivategija. Ja see saade, mida te kuulsite, oli dünastia mina, Liina Vainumetsa olin rollis. Soovin teie perele uusi kordaminekuid ja kestmist ka uutes põlvkondades.