Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Christian Burt. Mäletate, kui internetile taheti anda Nobeli rahupreemia? Sellest on nüüd möödas seitse aastat. Põhjenduseks toodi toona interneti roll liberalismi edendamisel, tänu millele levivad ideed ning informatsioon riikidesse kellele demokraatia ja rahvaste vaheline sõprus ei meeldi. Toona räägiti isegi internetist kui inimkonnale antud kingitusest. Juhul kui internetiga kaasneb midagi pahelist kustuvad, aga fanfaari esitatakse armased töödrollistab platvormina, mitte sisuloojana. Võib-olla tõesti on internet siin neutraalne osapool, aga olukord on teistsugune sotsiaalmeedia puhul. Kuigi esialgu räägivad ka nende teenuste edendajad tehnilisest platvormist, mis ei sekku leviva sisusse. Probleem tuletada teravalt meelde USA presidendivalimiste ajal. Riigijuhi valik peaks olema selle kodanike informeeritud otsus. Valimistega kaasnev aga alati ühe poole kibe kaotus. Mida aitab siis leevendada teadmine ausast mängust ja enamusele loba õigus, nende arvates parima valiku? Ametisse määramiseks aga ometi pole nii juhtunud. Erinevalt küsimustest, millal internetile rahupreemia anda, on kasvamas need kriitikud tähele selles toodetavate demokraatiat kahjustavate info toodete kontrollimatu kasvu osas. Kontroll ei tähenda siin sugugi, nagu oleks vaja internet talutada kesksele järelevalvele. Kontrollimatus on siin tähenduses. Millele viitas näiteks Facebooki turvajuhi Aleks tammuse pahandav säutsu kritiseerijate mõistmatuses kui keerulise nähtusena on loonud tänu millele nad ei saa oma teenuse kuritarvitamist kontrollida. Facebook on kiivalt tõrjunud katseid käsitleda näiteks meediaettevõttena. See teema on aeg-ajalt esile kerkinud erinevatele suhtlusvõrgus levinud probleemse sisuga juhtudel. Hoolimatult teenuse kasutajatest kuni 90 protsenti peavad seda peamiseks uudisteallikaks. Ei sobi ettevõtte, lugupeetavad meid ettevõtte tiitlit kanda. Põhjus on meediaettevõtete pikas ajaloos. Sellest leiab igasuguseid pahandusi. Tänu milledele on aegade jooksul seadustesse kantud mitmeid edastama sisu eest vastutusega seotud. Pügalaid arusaadavalt aga see kaks, selline asjade seis Heatheri ja seetõttu nimetavad nii Facebook, Google, kuid võterend platvormil, eks hoidudes nende abil tehtavate parandustega seotud vastutuse eest. Kuid lisaks platvormi pakkumisele on sotsiaalmeedia olemuslik ja majanduslik eesmärk inimestega manipuleerimine välja arvatud võiter, millel puudub töötav ärimudel, teenivad Facebook ja Google inimesi. Reklaamiga mõjutades korralikku tulu. Nende ettevõtete töö sisuks on erinevate tunnuste põhjal inimeste gruppidesse jagamine ja teadlik mõjutamine, midagi tegema enamasti midagi ostma. Antud juhtumis aga siiski kellegi poolt hääletama või protesteerima. Samale asjaolule osutas ka Apple'i juht Tim Cook MPC-le antud intervjuus öeldes, et probleemiks ei ole võõraste riikide tellitud reklaamid, vaid asjaolu, et sotsiaalmeedia jagab ning manipuleerib inimesi. Kasumi teenimise kohustuse puhul on lihtne juhinduda vaid rahast, mitte moraalist. Juhul kui ettevõttel on võimalik äri tehes põhjustada avalikkusele halba, siis seda ka tehakse. Kuid vastutusest rääkides vaadatakse äraolevalt taevasse, nagu oleks tegemist õhuga. Mis pole süüdi, kui selle hingaja patu teeb. Seekord. Arvata, et sarnaselt meediaettevõtete ajaloole on käes aeg, kui sotsiaalmeedia põhjustatud pahandus käivitab vastutusega seotud regulatsioonide protsessi. Poliitikuid uinatavalt on ettevõttel formaalselt. Tänagi olemas seaduslik keskkond ning kasutamise kord kuid sellest vooruseväest ilmselt enam ei piisa. Näiteks küsis vabariiklasest senaator Marco Rubio kas võõra riigi mõju kampaania oleks teenuste kasutamise reeglite rikkumine. Twitter püüdis vastamisest hoiduda, Facebook pigem paistis nõustuvatja, Google ei vastanud. Olukorrale, lisab vürtsi statistika Facebooki hinnangust. Kui paljusid ameeriklasi võidi Venemaa tellitud ameeriklaste pähe esitada, poliitiliste sõnumitega mõjutada? Esialgu pakuti, et selliseid oli vahest kolm miljonit. Natukene hiljem räägiti 10-st, siis 26-st. Eelmise nädala alguses levis info 126-st ja nädala lõpuks juba 200-st miljonist ameeriklasest. Sellesse mahuvad praktiliselt kõik valimisõiguslikud ameeriklased. Kui Twitter, Facebook ja Google pidanuks demokraatlikku protsessi läbipaistvuse abil parandama siis midagi on siin läinud väga valesti arenedes inimestega manipuleerimise masinavärki, hoides selles toimuva saladuses. Ning teenides protseselt tulu ei ole ju neutraalne platvorm vaid sarnaneb klassikalisele salaagendi tegevusele.