Tere eetris portaal tehnoloogiakommentaaris ütleb Kristjan Port. Riigi kodaniku staatust iseloomustavat kolm tinglikku mõõdet. Üheksa on staatus, mille järgi on kodakondsusseadusega määratud ja selle kandjal on seadusega kaitstud õigused. Teiseks on iga kodanik riigi toimimise osa ja oma tegevustega sele kujundaja. Kolmandaks oma kodanike identiteeti läbi kuulumise mõnda poliitiliselt määratletud grupi kaasa arvatud siis ka tema apoliitiline valik. Taoliste ühtsete vaadete kaudu liitunud grupid tugevdavad sotsiaalsete ühtekuuluvust, mille kaudu kaitstakse oma huve, lahendatakse riigi ees seisvaid probleeme. Lisaks on igal kodanikul oma unikaalne identiteet, seda nii seaduse kui kaaskodanike silmis. Esimesel juhul räägitakse nimest ja mõnest isikut tähistatavast koodist. Teisel juhul eristub inimene nii välimuse kui väärtuste ja käitumiste põhjal. Aga noh, nii on see vaid teoorias. Tegelikus elus vaieldakse, kas mõni tahk on ülemusliku, milline on nende mõõdeta omavaheline suhe, milliseid norme peaks rakendama ja nii edasi. Lisaks nähakse kodakondsust kas vabariikliku või liberaalsem. Mudelina esimese puhul kehtestavad kodanikud valitsemiskorra ja võtavad sellest aktiivselt osa. Liberaalsem mudel näeb aga ette teha kodanikeks näiteks vallutatud rahvad. Ehk kui vabariikliku mudeli puhul oleks kodanik poliitikas osaleja siis liberaalsem käsitlus vähendaks seda rolli ja oleks rohkem õiguslik määratlus. Nimekirja kuulumine. Tegelikult on kodakondsuse määratlus veelgi nüansirohkem ja pakub piisavalt peamurdmist filosoofidele, kui juristidele. Kikkakujundajatele. Aga ühte meelt võib-olla selles, et kodakondsus on riigi omistatavatest taotlustest kõige austusväärsem. Tegemist on usaldussuhte sõlmimisega indiviidi ja riigi vahel, milles mõlemad hoolivad teineteisest. Kodanikud aga puutuvad oma määratlusega harva kokku, välja arvatud viimasel ajal tärganud migratsiooni immigratsiooni põhjustatud pinged. Vallandatud emotsionaalne eneseteadvustamine. Aga uus aeg pakub sellesse temaatikas. Järjekordse väljakutse. Näite leiab Saudi Araabia kuningriigist, milles hiljuti Disai esimese robotina maailmas kohaliku kodakondsuse Sophia nimeline android. Lisaks nimele veel mõnes osas naist meenutab robot, tänas kuningriiki, au ja usalduse eest. Sophia oskab piisavalt palju rääkida, muuhulgas lubas kasutada oma teis mõistust inimeste elu parandamisele ja nutikate kodude ja linnade rajamisele. Tema eesmärk oleks muuta maailm paremaks. Ta lubas olla hea nendele, kes on temaga head ja nii edasi. Siin on aga põhjust teatud ettevaatlikkusega, sest aasta varem enne saudi kodakondsuse saamist küsis Texase ülikoolis töötav roboti looja David Hanson demonstratsiooni käigus, kas Sophia tahaks. Inimkonna hävitada, lisades kiiresti, et palun, ütle, ei. Õnnetuseks, vastas sobijad. Hea küll, ma hävitan inimkonda. Tõenäoliselt ei pea selle väljaütlemise pärast und kaotama. Selleks annavad põhjust teistsugused küsimused mis on seotud varem käsitletud kodakondsuse määratlusega. Näiteks, mis oleks Sophie idenditeediks. Kuna temasuguseid võib kopeerida, siis väliselt oleks ta eristamatud teistest sopiiadest. Järelikult jääb alles helistatava koodi kasutamine mida oleks oluliselt vähem sellest, millega kultuuriliselt ja emotsionaalselt kaaskodanikke eristame. Kas Sophia saaks osaleda poliitikas? Kas ja hääletada kuidas toimuks tema valiku kujunemine, on see valmistaja suva või tema enda tahe. Kui ta hakkab looma paremat elu. Sellega palka, kellele kuulub teenitud raha, kas robotile või omanikule. Ja sõltuvalt neist vastustest võib Sophiat pidada rohkem. Orjaks kui kodanikuks ja kes oleks tema järeltulijad, arvestades, et ta oskaks kasvõi kolm printerit kasutades. Teisi omasuguseid valmistada ja nii edasi. Küsimusi on rohkemgi, aga nendest piisab uudse olukorra kirjeldamiseks. Nimelt kui Sophie on tõesti oma lubaduste tasemel ja muudab inimeste elu paremaks siis vajavad roboti kodakondsusega kaasnevad probleemid. Seaduslikke lahendeid, see tähendab, et uued seadused hakkavad arvestama Sophia laadsete robotitega ja inimesed Avastavad end ühel hetkel riigist mille kodanikud nad võib-olla ei tahagi enam olla.