Aeg ja lavastaja aeg tähendab lavastajale tänapäevaga kaasas käimist mõõtu etenduse toomisel vaatajate ette. Ja ka seda, mis tänase saate tegemist tingis juubelit. Aastatest saavad aastakümned ja jõuabki kätte päev, mil öeldakse. Täna on juubel nende aastate taga olla päevad täis pingelist tööd. Eesti NSV rahvakunstniku lepp Kaidulon salakeeli kõneldes. Teine suurem juubel. Öelge, palun. Mida tähendab teile kui lavastajale aeg? Väga-väga lihtne minu jaoks, aeg, aeg on minu meelest, mis esitab teatri nõudmised ja ütleb, mida tuleb teha ja kuidas teha. See tähendab pikemalt seletades. Minu meelest on vähe üksinda sellest, et me otsime kaasajast näinud, et mis meile meeldivad ja klassikast näidendid, mis meile meeldivad. Püüdes neid lahti mõtestada, siis nii päevaselt nõnda ütelda. Vaid need peavad olema kõigepealt ikkagi niisugused näidendit, mis huvitavat kõiki tänapäeva inimesi, need, kes loovad väärtusi. Ja vähe sellest, minu meelest aeg kahvel, see, kes ütleb, missugusel momendil, milliste lavastustega tuleb pihta hakata. Näiteks praegusel momendil Vanemuise teatriski, kogu teater valmistub festivaliks, mis on pühendatud fašismi üle võidu saavutamise 30.-le aastapäevale. Epp Kaidu viimane lavastus Vanemuise teatris oli Leonid Leonovi vallutusretk. Seda etendust vaatas ka teatrikriitik Karin Kask. Ma tahaksin niimoodi öelda, et andekad lavastajad ongi sellepärast eripärased, et nad suudavad, et ennast alati ületada, et neil ei ole kunagi oh lõpupunkti lagi oma loomingus. Ja mulle tundub, et Kaidu viimane lavastus, vallutuste hetk, mida oli võimalus hiljuti näha esietendusel on üheks niisuguseks tunnuseks. Või noh, kas öelda nüüd tõendiks Epp Kaidu puhul, et Epp Kaidu pidevalt endaga rahul püüab teha midagi alati uutmoodi, teisiti käia ajaga käsikäes? Kui nii ütelda vallutusretke kasvõi 10 aasta jooksul, mida kaid on teinud, siis mulle tundub, et lavastus on heaks näiteks kuidas Kaiduv lavastajat, tema lavastaja olemus on pürginud suurema, intensiivse poole lavakile kujundlikkuse poole. Jäädes naiselikuks on ta muutunud milleskiga Howski tugevamaks kaasaegsemaks, võib-olla ütleksin ka natuke mehelikumaks otsas hetk on tore lavastus selle poolest minul näiteks on ta võrreldav kunagise Põldroosilavastusega, nad on täiesti erinevad ja mõlemad ma omas ajas lavastusteks. Meeldib väga, et selles valdust hetkes, mis nyyd laval on, Vanemuises on, läbib kahe Pole konflikt kahe kujundi, kahe ellusuhtumise vastuolu, nõukogude inimene, kangelane, kes võitleb oma maa eest rahva eest. Mõtlesin Hermaküla kolistnikovi ühelt poolt ja teiselt poolt Samamoodi ka juunilikkuseks inimesteks, kellel ei ole kodumaad, kes püüab kohanduda ja on selle nimel valmis reetma mõeldes ainult oma isiklikule elule, isiklikule hüvedele. Mulle tundub, et nende kahe noore näitlejatöö Nendes, kui öeldakse, et lavastaja sureb võitlejas siis mulle tundub, et siin on Kaidu kui lavastaja väga hästi surnud nendes kahes nooreks näitlejaks, õigemini ta elab neis edasi. Niisamuti tahaks tõsta Kaidu tööd ka teiste noorte näitlejatega. Tundub, et atlase töö on siin väga hästi tehtud. Meeldib on selles lavastuses nagu ikka Kaidu oskus töötada massistseenidega. Siin võib-olla tahaksin ja öelda, et ei ole nii pluateegi massistseenidega kui üksikute tugevalt mõjuvate kujunditena. Niisugust noh, grupi lahendused, kui nii võiks öelda. Mulle tundub, et nii, kuidas lahendatud vallutuste hetk praegu oma lõpus sellega. Oli ja mis sai ka lahendamata. Seekordses lavastus ei õnnestunud, viimane vaatus praegu Siimades vaatson koos terve selle võitleva vene rahva ahastus, mehisus, kindlus ja kas või paari naisekuju seal vaadata, kes on vangistuses ootavat surma. See sõna koos nagu terve Venemaa vaprad mehised, lihtsalt naised, kes peavad oma arvast kodume vastu suuremaks isiklikust elust. Kui nüüd püüaksime teha väikese üldistuse, kas Epp Kaidu teeb paremini, ütleme, draamat või teeb muusikalavastust? Mulle tundub, et see ongi vist nii haruldane, et lavastaja suudab mõlemat teha. Noh, peaaegu tukkusega, ma ütleksin niimoodi, aga eks iseloomulik Vanemuisel, et siin tuleb kõike teha nii näitleja kui lavastaja-l. Ja ei ole niisugust kindlat piiri muusikalavastus sõnalavastuse vahel Camite saalide vahel. Ja seda on ka vanemate lavastajate kui noorte lavastajate töös näha. Kui teie peaksite ütlema ära Epp Kaidu omapära, lavastaja omapära, kuidas te selle lühidalt kokku võtaksite? Ma ütleksin, ta on väga emotsionaalne. Tema oskus on liikuda inimeste tundemaailmas psüühikas ja samale viia inimeste tundemaailm suurt üldistusteni ja isegi viimaselajal joonena ütleks noode filosoofilist süüdistusteni. See ongi võib-olla siis üheks põhjuseks, miks Imre madatši inimese tragöödia võitis. Mulle tundub jah, et see on niisugune võib-olla juba 70 aastat on need, kes üldse ja ka siin Kaidu puhul, kus läbi sügava psühholoogilise käsitluse jõuab Kaidu sultefilosoofipildistusteni nii hästi inimeste tragöödias ja mulle tundub, seda on võimalik leida ka kes. Kas te olete kunagi ajaga kimpus olnud? Ajaga kimpus võib tihtipeale olla, miks mitte sondeerimine hoopis teine küsimus. Ja tihtipeale nuputamist õige palju kede ajaga kursis olevat, tihtipeale tuleb pikki sõitegi ette võtta, et õppida tundma sedasama aega või su oma ümber kodus on, mis tähendab see hoopis, ütleme Gruusias või Kesk-Aasias oli või ütleme ka Tšehhoslovakkias ja ma olen hästi palju käinud, ausalt öeldes ma olen rohkem käinud. Ära kasuta praegu materjali. Konkreetselt Gruusias käisime, käru pole kummuli, kõige konkreetsem võib olla, istusin Gruusias kaks nädalat õigema, sõitsin ringi ja tutvusin kohapeal, noh, autori teiste töödega, mida siin ei oskanud, nagu ära aimata, mis tal veel võiks olla ja nii edasi. Ja oli vajalik siiski siis ma käisin Tšehhoslovakkias otseselt selleks sinna minna, õppida tundma Tšehhoslovakkia folkloori, Nostrakunentsi vilepillimängija puhuks, kahjuks viimastest lavastustest. Muud huvitavat materjali sain tohutu huvitavad karakterid ja läksime otsima folkloori, aga leidsin seltsimaja tšehhi rahva tegelikult ja ja teost lavastades kaduski kogu jõud tšehhi rahva kujutamisega tsehhimaa kujutamisel ära ja folkloori jaoks jäi natukene. Te olete arendanud koostööd ka Tamara Eliavaga kunstnikuga Moskvast. No ja miks mitte, ta on hästi huvitav ja andekas inimene ja miks mitte. Me tutvusime niisugusel neutraalsel pinnal Petrosovotskis kus ma olen mitu lavastust teinud ja temaga on kujundanud mitu lavastust. Ja ongi niimoodi või hakka tühjega tegema, klapib siis kuidagipidi ta kõrvale. Huvitav on see, et oma lavastuste järjekorrast mul kuidagi omamoodi kalender kujunenud, kui mingisugused elulised sündmused väljaspool teatrit on juhtunud ja küsitakse, millal see oli, kus oli, siis ma mõtlen ikka. Aga missugust lavastust ma siis tegin? Vastust ma siis tegin ja siis alles tuleb see päris kalender, meelt. Preemiaid on siis tulnud Nõukogude Eesti preemia on esimene, on võitlus rindejooneta. Järgmine on provintsi kuberner ja vabatuul. Ja kolmas Nõukogude Eesti preemia on hiljuti saadud kuni käru pole kummuli. Dokumentaarium silm, seda kõik. Et Kaidu, öelge nüüd, milles on siis see põhjus, et viimasele seal üleliidulistel festivalidel on tulnud teie nimele õige mitu preemiat? Ma ei oskagi öelda, milles see saladus on, saab ju midagi omalt poolt kogu kollektiivi koskasime lavastuse juurde panna. Siiani nägemata, no näiteks viimane lavastus, mis sai esimese preemia oli trumbid. Ja vaimust, nii mis enam praegusel momendil ei ole aktuaalne ja nii edasi koorus välja päris ilus ilus ja uus huvitav libreto ja küllap vist niisuguste pisikeste asjade eest. Mida märgitaksegi siis näiteks? Miks karvule kummuli sai teise preemia üleliidulisel festivalil ja päris selgelt rõhutatud, et on läbi ja läbi kruusialik ometi samal ajal rajal grusiinlased mängimata rõhutamata tähendab mitte seniste vahenditega grusiinlase andmine, vaid, vaid küllap vist nuputasime siis midagi muud välja või kuningal on külm, näiteks kuningal on külm, mina usun, et seal võib-olla meie kollektiiv osa ehk oli isegi väiksem, seal oli huvitav muusika, huvitav ikkagi autoris hammasarst, seal on minu arust ikka rahvusvahelise areeni mees Lõvi inimese tragöödia inimesena jälle tuli meil kasuks lihtsalt ausalt ära öeldes et me oleme vanem, Nõukogude riik, kujung, meie, meie juba teadsin, mis on sotsialistlik realism ja kuidas pinnata kirjandusteost ja nii edasi ja meil lihtsalt õnnestus see sellepärast kuna nende teos on väga südamelähedane, nad olid ikkagi maa hindamise kammitsais veel. Ise tunnistavad seda, ise kirjutasid seda. Kui lugedes tagantjärgi neid artikleid, mida nad on kirjutanud pärast meie käimis seal kahe aasta jooksul siis jah, seda küll. Ja mitmeid lavastajaid on nüüd katsetanud ka uutmoodi teda lahti mõtestada asi tehtud teda lõikude viisi mitte terves ulatuses vaid siis esialgu teevad nii ajaloolised etapid korda ja siis katsuvad kokku viia. Ma mäletan, et ungarlased imestasid siis, kui olid külalisetendused Ungari maal, et teie lavastuses on tohutu suur elujõud koos selle sügava filosoofiaga, mis on näidendisse kätketud. Elujõudu ei kanna mitte üksinda lavastajaid, elujõudu kannab ikkagi jõuline näitleja. Kui see on olemas, siis on olemas ka elujõud ja elujõudu ja niisugune asi. Ma ei tea, tasakaalu ja miks mitte seda välja koorida teoses, kui ta on sees. Ja huvitav on seegi, et noored andekad näitlejad Vanemuise teatris, kes praegu on ise ka lavastamisega jõudu proovinud nagu Evald Hermaküla ja Jaan Tooming on saanud just oma näitleja. Tunnustused teie lavastust. No ma ei tea, kuidas, mis ütelda, kas ta oli juhus või mis on ta nii on läinud. Aga ma lihtsalt neid noormehi võtaksin ikka veel ja veel oma lavastustes. Nendega on huvitav tööd teha. Tuli seemned on elus huvitavad ja nad on laval ka huvitavat minu meelest. Ja oma töödes huvitav. Mis teil praegu käsil on? Praegu isiklikult minul ei ole midagi, Eegaasil lõpetasin vallutusretke ja paikal vanu. See on ka ajaga kaasas käimine. See on kahtlemata ajaga kaasas käimine ja siin peab ütlema, et siin on teatrivõimalused üpris kitsad, sellepärast näiteks mul oli kahe viimase pea peaproovitükk on seisnud umbes aasta aega. Nii hea meelega oleks tahtnud Pisansseni ümber seada ja pisut teisiti seal, aga no lihtsalt ei, proovib raamides. Jutt läks nüüd teie lavastajatöö peale. Kas olete statistikat teinud ka, kui paljude lavastusi olete Vanemuises välja toonud? Pidin kokku lugema, aga unustasin ära, jälle, arvatavasti 100 ümber. Ma ei oskagi öelda, mis on lemmikžanr. Parajasti, kui teed midagi väga rasked, siis igatsed kas opereti juurde või muinasjutujuurte. Muinasjutu juurde on mul õige arv, on võimalust pääseda ja see igatsus jääb vist igavesti. Minu meelest, kui ma lepin mitmete autoritega, siis ma pean leppima ka mitmete žanrite oskama neid. Kuidas te leiate endale näidendid, mida hakati lavastama või dikteerib kõik selle teatri mängukava? Kahtlemata dikteerib selle teatri mängukava, aga eranditult ütleme 90 protsenti näidenditest valin ma ise, Loen otsin, leian ja neid on mul hästi palju, ma kardan, et ma ei jõua kuidagipidi. Selleks ajaks mul teatas, täna tuleb, meil on nendega hakkama saada, nii et võin lähemalt edasi, kes tahab siis parajasti puu, missugune auk kinnipanemist vajab, eksistajatel selle näidendi poole pöördub. Ja mõned korrad väga aru juhtudel on mul tulnud vastu võtta neid näidendeid, mida nii teater on leidnud. Missugune lavastus teie enda arvates kõige paremini on läinud? Mis mõttes paremini nende publiku külastuse osas või, või konsuliselt teostuselt? Ma ei oskagi öelda, missugune see kriteerium on, võtame võib-olla siis selleks hindamise aluseks see näidend või see lavastus, millega te ise kõige rohkem rahul olete olnud. Mina olen rahul olnud hoopis imeliku näidendiga, millega vist teised ei ole keegi rahul olnud. See oli Joosep, seda venna ja mina usun, et siin oli niisugune suur Plystne ühtsus, ühelt poolt koraator, teiselt poolt lavastaja kolmandalt poolt näitlejad. Ja võib-olla see oli ka kõige lõpetatu teos, mida ma olen teinud oma arvates ja mul on väga kahju, et tal publiku hulgas suurt menu ion. Muidugi, lätlased käisid vaatamas teda autodel küll veoautodel, küll bussidega ja nii edasi. Aga meie rahva hulgas ei leidnud kõlapinda. Inimese tragöödia oli muidugi ka lõpmata huvitav. Tavaliselt, kui tuleb mõni külaline või ajakirjanik majja ja hakkab juubelisaadet tegema, siis tahab nagu kindlasti vastutust. Saadagi sellele küsimusele, kuidas lavastaja oma tööd teeb, kuidas lavastada teie, Epp Kaidu? Noh, kui ma seda ise, aga kas ma jutustasin teile kindlasti ütleksin, aga kõigemad, mis saladust mitte välja anda ja ma jutustasin teile, kuidas üks näitleja kohtus teatrikülastajatega ja temale esitati küsimus, et mismoodi see lavastaja kah töötab. Laotas käsi, ütles, et ei tea, et ma olen 20 aastat temaga tööd teinud, istub seal vaikselt, lennukerdab midagi ja järsku lavastus valmis, ei saa aru, kuidas ta valmis saab. Kas ta just nii on, aga ma ei tea riiuli vastust. Millest algab teile lavastamine? Minul algab lavastamine näidendist näidendi valikust ja kõige raskem ja kõige pikem periood oma osade jaotumine. Kui osad on head olu, siis mul on kõik valmis ja huvi poole saadik kadunud. Jääb ainult siis see huvi veel, mis näitleja. Ühelt poolt kaasa toob kuidas leiate näitlejad. Kindlasti psühhofüüsilisi omadusi mõlemaid kaaludes ja vaagides ja minu meelest ootu tähtis on see, kui palju on näitlejal füüsilist jõudu. Selle Tootsin autori kujutlus, tulles selle moosiga näitlejale ülesse, minu meelest teed peavad olema adekvaatsed kirjanikul kui lava. Kui sinna vahe jääb, siis on väga raske seda. Millegiga varjata või asendada kõige rohkem rõõmu teinud see, kui näitleja võimalikult palju on osanud realiseerida sellest, mida mina olen tahtnud ja omalt poolt ka sellele osanud veel lisada. Missugused on teil, plaanib nüüd, kuidas portfelli lahti teete ja mida mängima hakkate? Lavastama hakkan. Portugalis on õige mitu asja. Esiteks tuleb vana uus aasta läheb käiku dekroosundon, pooleldi valmis juba. Siis Schwartzi tavaline ime. Ootab järjekorda. Aga kuidas te tulite teatrisse, kuidas teist sai lavastaja? Need on kaks ise asja teatrisse tuletuse lavastajaks hakkamine lavastajana, ma olen alles vist nii umbes 50.-st aastast 48.-st aastast õigem siin tegemist teinud. Ja seal lavastajaks saamine oli võrdlemisi nii võrdlemisi igav jutt. Paras tartu tulles. Iga tartlane teab, kui purustatud Tartul kui lõhutud oli ja kui lõhutud oli Vanemuise teater ja nii edasi ja sattunud Kaarel Irdiga kahekesi siia varemete vahel inimesi otsima ja leidma ja ja lõpuks tööle ka veel. Ja ainus lavastaja oli siis hird õieti. Ja siis vahetevahel sai appi mindud kuidagi jõudu, proovi korraga teha. Minu kõrval Ilmar Tammur veer, kes samuti hakkas siis abistamas, käisime vahetevahel, tegime proove. Ja kui Jerdaiseks haiglasse tuli, minna, lavastus lavastada. Ja siis selle järgi tuli jälle uuesti teha. Lavastus sai õnnetuseks Eesti preemia ja mõtlesin, kuidas nüüd niimoodi, et siis peab ikka midagi vähemalt ka tegema. Õiguspreemiat, aga ma ei tea, kas on parimat tulp midagi enam või ei ole kuidagi järgiga jätma.