Külaline nii kutsungi ütleb, et meil on aeg rääkida. Külalisega külaliseks on täna muusika ja teatriakadeemia värske rektor Ivari Ilja, tere päevast. Tere. Alustame selle spordireporteri küsimusega, et kuu aega olete ametlikult ametis olnud, kuidas tunne on? Ja mitte veel päris kuu ajaga, üks päevik on vähem. Väga huvitav ja väga põnev on olnud see aeg. Kui ma ütleks, et see on olnud kerge, siis ma võib-olla natuke luiskaksin. Aga see iga igapäevaselt toimude väljakutsetele vastu minek on olnud tõepoolest huvitav ja pigem siis andnud mulle võib-olla isegi jõudu juurde. Ja ütlen, et tõepoolest väga positiivne kogemus lõppkokkuvõttes on mul seni olnud. Muidugi, mida arvavad sellest muusika ja teatriakadeemia töötajad, seda, seda ma ei oska teile seda uurime mõnest teisest just just. Kui paljudel on olnud juba neid juhtumeid, et mõtlete, et issand, ma pean sellega tegelema? Selliseid juhtumeid ei ole olnud, sest ma olen nagu arvanud, et kõik need juhtumid, mis minuni jõuavad, et ju ma siis nendega pean ka tegelema või siis leidma võimalusi, kuidas neid olukordi lahendada, delegeerides neid otsuseid edasi. Aga jah, seda, et, et ma nüüd ei peaks millegagi tegelema või ei tahaks, sellist tunnet ei olnud. Lohiseva ukse käepidemega pole teie Burda veel pöördutud. Logisevate ustega, mitte, aga üllatavate probleemidega on küll pöördutud, nii et meie oleme ju ikkagi suhteliselt väike ülikool. Üliõpilasi on meil pisut üle 650 ja kontakt rektoriga on kindlasti lähedasem kui nendes suurtes ülikoolides, nii et mul on ka üliõpilased helistanud oma küsimustega ja tulnud lihtsalt juurde ja rääkinud. Ja ma arvan, et see ei ole üldse paha. Kui inimene saab tippjuhiks ja praegu te selle kooli kontekstis olete tippjuht, siis te peate ju langetama aga mingil hetkel ebapopulaarseid otsuseid, et kas te olete selleks valmis. Ja valmistudes juba valimiskampaania ajal selleks ametiks ja sellest võib-olla nagu ette pole, mõeldes tegin ma endale muidugi selgeks, et, et selles ametis kõigile meeldida ja pigem isegi enamusele meeldib ta ei olegi võimalik. Et siin tuleb see tasakaal leida ja olla valmis ka negatiivseteks arenguteks ja kasvatada lihtsalt paksemat nahka. Kui te olete muusikute keskkonnas, siis tekivad ju sõbrasuhted ja vähem sõbrasuhted, mida ei tohi ju rektor olles lasta välja paista ja need ei peaks toimima. Et pidite te kuidagi ennast ümber positsioneerima ka, et nüüd ma olen rektor ja mul on natukene teine olukord võrreldes endiste kolleegidega tuttavatega, kellega te olete koos. Ma ütleksin niimoodi, et tegelikult professionaalses plaanis ma ei suhtu kellessegi seetõttu paremini või halvemini, kas ta on mu sõber või ei ole, et selles ametis ma ikkagi üritan nagu leida sellise üldisema lähenemispunkti vaadata laiemalt ja ikkagi nende otsuste langetamisel eelkõige lähtuda Muusikaakadeemia huvidest. Uusi sõpru on ka juba külje alla ujunud, et kuule paneks palka juurde. Palgatõusu veel otseselt ei ole küsitud, aga uusi sõpru on tõepoolest väga palju juurde tulnud, seda, seda peab küll ütlema. Te nägemus mis saab koolist nüüd edasi, et kuhupoole te siis liigute on te kool, muusika või muusikute kasvulava, Eestis on ta veel midagi muud, on ta teadusasutus rohkem kui varem või. Sellele küsimusele ma vastaks niimoodi, et Muusikaakadeemia liigub tõepoolest edasi, ta ei hüppa edasi või ei kuku kuhugi või ei tee selliseid järske manööverdusi. Ma arvan, et see, mida te juba mainisite kõrgel professionaalsel tasemel. Muusikute ja näitlejate lavastajate koolitamine, teadlaste koolitamine, uurimustöö, kõik see on ülioluline ka tulevikus muusikateatriakadeemia jaoks. Võib-olla üks valdkond, kus tahaks võib-olla kõvemat häält teha, on mingites kultuuripoliitilistes debattides või? Me peaksime üritama rohkem oma häält kuuldavaks teha mingite otsuste langetamisele eelneval ajal osalema rohkem küsimuste lahendamisel, mis meid puudutavad. Võib-olla ütleks nii selle kohta. Kas EMT on praegu või noh, Muusikaakadeemia tervikuna ka varem olnud sellises natukene teises positsioonis, et kui on ikka mingi tõsine asi, siis on relvil TTÜ teadlased ja Tartu Ülikooli teadlased, aga et MTA on see kunstiinimeste tundlike emotsionaalsete kasvulava, et nemad ainult emotsioneerivad ja las nad olla seal. Kahtlemata on siin ka oma tera tõtt ja meie muusikavaldkonna inimeste emotsionaalsus joon ju üldiselt tuntud ja iseenesest ju emotsioonides midagi halba, aga loomulikult on ju muusikaakadeemias ka teadus. Meil on muusikateaduse osakond, meil on kultuurikorralduse osakond ja see, kuidas te mainisite, et suurt suured ülikoolid võtavad sõna teaduse küsimusi puudutavates debattides, võib-olla ka annavad riigile mingeid küllaltki tugevalt kõlavaid vihjeid. Ma arvan, et ka Muusikaakadeemia võiks teaduslikumalt ja kuidagi põhjendatumalt ant anda mingeid väljundeid ka meie riigile. Muusikateatrivaldkonna strateegiliste plaanide ja strateegiate kujundamisel. Lavakunstikool on ka teie all ju ja, ja näitlejate puhul Eestis räägitakse päris tihti sellest, et toimub näitlejate ületootmine, et ei ole teatreid, kõigil ei ole tööd ja et noh, me lihtsalt koolitame, noortel on tore olla veel neli aastat ja nii ja naa. Et jättes nüüd selle lavakunstikooli osa kõrvale see nii-öelda peamaja MTA peamaja ja sealt tulevad inimesed, kes tulevad välja, kas see on ka teil kuidagi teema või mõttekoht, et kas neid on nii palju vaja, kas neid on sellisel kujul vaja? Seda ju on räägitud peaaegu alati, et on muusikute ületootmine näitlejate ületootmisest mina nii palju kuulnud küll ei ole aga sellele küsimusele võib läheneda mitmest suunast. Pigem on ikkagi oluline see, kuidas need inimesed on koolitatud, kas nad leiavad selle koha endale elus, kas, kas ühiskond neid vajab, kas see amet, mille nad meie käest saanud, mille nad on omandanud, et kas see kindlustab nende edasise edu elus ja teeb nad rõõmsaks ja õnnelikuks, kui nad tõepoolest leiavad siis selle koha, kus, kus nad ennast hästi tunnevad, et pigem on see oluline, aga palju või vähe? See on selline matemaatiline küsimus, millele Niukest ühest vastust tavaliselt, et igaüks annab sellele erineva vastus. Kas te hea meelega näete, et Teie koolist tulnud muusikud jäävad Eestisse tööle ja, ja kas see on teie jaoks probleem ka, et neid Soome orkestrisse liigub liiga palju? Vastus on jah, jäi ühest küljest, kui ma näen, et meie lõpetajad on rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised, siis muidugi on see väga tore. Ja võib-olla ma siiski kaldun sinnapoole, et, et ma toetan välismaale minekut, kas siis ajutiselt loodetavasti ajutiselt, sest et ainult maailma nähes inimene tegelikult omandab selle parema arusaama ma ei noh, lõplikult kunagi ei saa aru maailmast, aga aga ta aitab tal paremini mõista, kes ta ise on. Milline on Eesti, mis, mis head võimalused tal siin on, sest väga tihti me kuidagi liiga kergekäeliselt arvame, et Eestist kaugemal on mingi El Dorado. Aga alati see nii ei ole. Te olite ise üliõpilane umbes 80.-te alguses? Oli umbes 400-le ja ja üliõpilaselu oli ju tore aeg, eks ole. Üldse olla noor on ju tore, aga ma ei ütle ka, et olla vanem. Ei oleks tore. Aga muidugi õppimise aeg on tegelikult kõige õnnelikum aeg inimese elus, sest et see on võib-olla ainuke periood, kui ta saab investeerida, panustada oma tulevikku. Mida rohkem ta õpib, seda huvitavamaks, rikkamaks kujuneb tema hili hilisem elu. Ja hiljem enam selleks lihtsalt võimalust ei ole, kuigi me kõik ju kogu aeg midagi õpime ja tahame õppida juurde, aga igapäevane töö, mingi rutiin ei võimalda seda enam sellisel kujul, nagu seal saab lubada endale üliõpilane, nii et selles mõttes on õppimise aeg tõesti kõige õnnelikum aeg inimese elus. Ma olen selles täiesti kindel. Aga nüüd minu küsimuse küsimus et kas tänapäeva üliõpilased on kuidagi teistsugused ka tõsisema tunned kuidagi pragmaatilisemad, et ikkagi vaatavad noh, ellu on ka vaja jääda, et siis kui teie olite üliõpilane ja, või noh, kui mina olin 80.-te lõpul, et siis malevas oli tore suvel olla ja kuskilt rikka papp tuli ja noh, ega elul viga Polnud väga raske on öelda kõigi üliõpilaste kohta, et nad on mingisugused, ma arvan, et iga inimene on erinev aga pigem ma ütleks, et, et üldse elu on ju muutunud. Kõik see, mida meile on toonud kaasa tehnoloogia areng ta on loonud täiesti uue suhtlemiskultuuri, kõik need suhtlusvormid, mis olid sel ajal olemas, kui mina õppisin, on peaaegu ära kadunud, siis ei saatmisel SMSi või suhelnud Messingeris. Me saime helistada oma õpetajale ainult teatud kellaajal hommikul või õhtul telefoni pull telefoniputkast või siis kodutelefonist, juhul kui see, kui see olemas oli. Nii et see iseenesest on toonud kaasa ka selle, et need üliõpilased ongi teistsugused ja kogu elu on teistsugune. Ma veel ise mäletan oma mitte ka väga varasest noorusest aega, kui Kadrina postkontoris tellisin kaugekõne Tallinnasse, mida ma ootasin 40 minutit, ma olen Loksalt tellinud ja ja see on toimunud kõik minu eluajal, nii et et muidugi, see on täiesti teistsugune see tänapäevane elu ja vastavalt siis ka muidugi need üliõpilased ja inimsuhted ja inimeste käitumine on täiesti teist. Kas tänapäeval armastatakse muusikat kuidagi teistmoodi, ka suhestub? Takse sellega kuidagi teistmoodi. Ma ei saaks jälle öelda, et seda kuidagi tehakse üldiselt kuna muusika on niivõrd ja üldse kunst sisaldab sedavõrd tugevat subjektiivset faktorit, et iga inimene tunnetab sedasama kunstiteost erinevalt see reaktsioon või see hingeliigutus või, või emotsioon, mis tekib siis suhtluses, selle kunstiteosega oleneb, võib olla samavõrd ka sellest inimesest, kes selle kunstiteosega kontaktis olnud. Nii et sellele küsimusele küll on raske niimoodi üldiselt vastavalt ma küsin. Konkreetsemalt eeldatavalt investee üliõpilastega niimoodi istuti ja veini joote ja elust ja inimestest, kui räägite. Ega's uus amet on seda kuidagi piiranud. Uus amet on ju olnud väga lühikest aega üliõpilastega Ma suhtlen ja räägin palju venima nendega ei jõua, sest ma üldse alkoholi tarvita, aga mitte sellepärast, et me oleks kuidagi väga korralik või lihtsalt elu on mind selleni viinud, aga ma suhtlen küll väga palju üliõpilastega ja muidugi oma õpilastega eelkõige jaga endiste üliõpilastega ja see pakub mulle alati palju rõõmu ja annab mulle isegi energiat. Ma tunnen ennast ka ise palju nooremana nendega suhelda. Palju see uue saali teema energiat ära võtab? See USA teema on ju tegelikult selle kõige raskemad sammud ja need võitlused on ikkagi ju teinud eelmine rektor ja tema meeskond praegu ikkagi me oleme juba sellises lootusrikas staadiumis. Ehitusleping on ka ju alla kirjutatud ja selle kirjutas alla veel professor Peep Lassmann, eelmine rektor. Aga arvata, et see ehitus nüüd hakkaks kulgema nagu üks muinasjutt, ma siiski ei usu, et see nõuab muidugi väga suurt kontsentratsiooni ja mobiliseerumist kogu meie meeskonnast. On teil selline väike nagu soov, et mitte nüüd endale mingit monumenti selle saali näol tekitada, aga kuidagi tahaks oma ametiajal selle saali vall. Mis saada monumentide ehitamise, mingisuguseid soove mulle endale ei ole ja kindlasti ei kujune ka sellest minule mingisugune monument. See on täiesti hädavajalik ja loomulik osa Eesti muusika- ja teatriakadeemiast, mis oleks võinud seal olla palju, palju, palju varem. Aga on suur õnn, et ta lõpuks siis tuleb. Tore. Me kuulame vahepeal muusikat ka siis Ivaril ja ei lähe siit mitte ära, vaid me räägime edasi. Jätkub saade, delta ja stuudios on endiselt Tarmo Tiisler ja Ivari hiljem. Teil on väga palju ameteid, üks pikema nimetusega, kui teine. Harjutada ka veel jõuad. Ego harjutamiseks nüüd praegu küll aega ei ole, aga ma teadsin, et see niimoodi läheb vähemalt rektoriks oleku algfaasis ja seetõttu oma niisugusi vastutusrikkaid, esinemisi sinna ei ole pannud ja mul on ikkagi päris päris mitu kuud niisukust kohanemisaeg sest harjutamine on ikkagi tõsine asi ja ja kui sul on ikka kontsert, siis mitte harjutades on tulemus kindlasti halb. Kriitik haarab kaika. Ja kuigi mul praegu tuleb ka esinemisi, niisugusi väiksemaid, aga, aga klaveri taga olek tundub kuidagi imelik viimasel ajal kui kaugele te, kalender on praegu paika pandud? Seal, ütleme noh, aasta 18 ja pool 19, seal on niisugusi esinemisi, aga neid on nagu vähendanud ma üldiselt päris tõsiselt planeerisin seda pühendumist rektoriametile. Ja kuna ma olen ikkagi niimoodi palju palju esinenud ju vähemalt võib-olla 35 aasta jooksul juba viimase 35 aasta jooksul, siis ei ole see minu jaoks nagu probleem. Kutsu enam esinema või te olete teinud sellise teadliku valiku, et praegu on see aeg, kui ma olen. Tore esiteks ma nagu tegi selgeks endale, et vähemalt rektoriks oleku algfaasis ma ei saa lubada endale sedasamasugust loomingulist tegevust nagu alati, sest et rektori amet võib-olla ta tundub selline noh, igalühel on mingi omaettekujutus sellest ametist, aga tegelikult, et ma iga päev õpin väga palju juurde iga päev, ma saan midagi uut teada iga päev, ma pean süvenema mingitesse küsimustesse, millega ma varasemas elus ei ole kokku puutunud. Seetõttu on see hea, et ma praegu ei pea harjutama kolm-neli tundi päevas, kui direktoriks valiti või see jututeema üldse üles läks. Kas te saite välismaa sõpradelt mingisuguseid sõnumeid ka, et kuule, hulluks oled läinud või milleks sul seda vaja on? Oli küll selliseid sõnumeid, aga üldiselt on toetatud ja enamus sõpru olid rõõmsad, kui sai teada, et ma valituks osutusin, õnnitlesid ja soovisid edu. Ma ei näe siin mingeid suuri suuri probleeme või vastuolu selle loomingulise tegevusega, igaüks langetab oma otsused ja halb oleks siis, kui kui ma tunneksin kuidagi, et ma olen millestki loobunud. Nüüd selle rektori ameti nimel, aga seda ei ole. Kui te ennast kujutate sinna. Ütleme muusikakeskkooli aega, see oli siis 70.-te lõpp, nii, nii umbes et siis te ju panite enam-vähem paika, ma arvan, et oh, ma tahaks 40.-ks aastaks jõuda sinna 50.-ks sinna 60.-ks sinna, et, et on need kõik enam-vähem läinud nii nagu te plaanisite või kas ta üldse midagi plaanis. Absoluutselt mitte ei plaaninud midagi, see aeg oli hoopis teistsugune niisukust, tõelist elu või sellist tuleviku ehitamist sel ajal ei olnud, sest ühiskondlik kord oli ju ülimalt veider ja pigem see muusika oli selline valdkond, kuhu nagu eemaldati või põgeneti selle reaalsuse eest. Ma mäletan, minu klassikaaslased ja põlvkonnakaaslased me ikkagi harjutasime, rääkisime muusikast. Me ei mõelnud kuhugi väga kaugele. Ja kui ma mõtlen nüüd ennast, siis pigem on see elu isegi minust kuidagi eeskätt eespool käinud ja ma olen nagu võtnud vastu seda, mida ta mulle on toonud. Mitte et ma ise ei ole kuhugi millelegi järele läinud, nii et eks see on igaühe puhul individuaalne. Oli teil mingil hetkel elus selliseid perioode ka, kus te mõtlesite, et ma ei taha seda klaverit enam näha, kõik kaas kinni ja. Midagi muud päevi või periood küll ei ole olnud, aga noh vahel paar tundi küll sellist tunnet on, et milleks. Aga noh, see on iga ameti puhul ja eriti sellise ameti puhul, mis nõuab pingutust ja ja tõelist pühendumist ja mis kergelt kätte ei tule, nii et ei, ma arvan, et see on enam-vähem kõigiga nii, aga pikki perioode külmik Ta nooruses mingit bändiga tegite või noh, niimoodi traatianiin. Vaat minul sellise bändi ja ka näiteks Jatsu peale annet ei ole. Niiet Ma imetlesin oma näiteks keelpillieriala õppivaid klassikaaslasi, kes suurepäraselt valdasid klaverit, mängisid Jatsu improviseerid, aga minul see võime ei ole. Looduse poolt. Ma ei ole seda saanud. Aga üks tegevus, mis mulle väga meeldis, ma mäletan, kui. Ma olin veel muusikakeskkooli õpilane, aga Tallinna konservatooriumi selleaegse Tallinna konservatooriumi puhkpilliorkestrit kutsus mind mängima, v passisin, see pilli, see pill mulle küll väga meeldis ja ma harjutasin seda palju, niiet et mu eriala õpetaja, kas selle üle muretsema ja ja ütlesin, et ma peaks lõpetama selle p, bassi mängimisega, aga sellest on mul küll erakordselt toredad mälestused. Muide Tõnu Kaljuste mängis Heliconi sealsamas orkestris. Aga bändi jah, ei ole teinud. Kui tihti te olete pidanud ütlema ja kas üldse mõnele õpilasele, et sa oled jube tubli harjutaja, sa oled uskumatult harjutaja hea harjutaja aga sul võib jääda pianisti karjäär ande taha, sest sul ei ole looduse poolt antud piisavalt, et selles maailmas läbi lüüa. Tegelikult ma õpilastele nagu karjäärist otseselt ei räägigi iga õpilane on erinev, iga õpilasega tuleb lahendada erinevaid probleeme. Põhiline, mis, mida õpetaja võiks anda sellises noh, ütleme individuaal tunnis kas siis viiuli-klaveri või tšello või ükskõik mis pilli õpetades toetada teda või pigem innustada teda just mingisuguste kõrguste vallutamiseks see, mis temast saab või, või mida talle saatus siis kingib või ei kingi, seda õpetaja ei peaks kuidagi nagu ette ennustama, võitlema loomulikult noh, õpetaja saab ju aru, on väga andekaid inimesi, on vähem andekaid inimesi, aga aga ka klaverimängus või klaveri PUR, tal on ju tohutu lai see võimaluste palett, võimaluste ring, mida ta saab kasutada primitiivselt öeldes alates sooloõhtust kaarnegi hoolis, kuni laste muusikakooli õpetaja, nii mis on ka väga hea amet ja tegelikult ma arvan, et, et iga inimene leiab selles diapasoonis endale paiga, mis, mis talle rõõmu valmistab ja mis talle eluks rahulduse andnud. Muusikaakadeemiasse üldiselt õpilased pilliõppele tulevad ikkagi sooviga mängida Carmegi hoolis kunagi kui tuleb mõni tõepoolest, et ma tahan saada klaveriõpetaja. Tahaks muusikakool jah, eriti on see nende õpilaste puhul, kellel on näiteks närvisüsteemiga probleemid, näiteks lavanärv liigne pinge takistab neil ennast realiseerida esinemise olukorras, siis nende puhul on jah, vahel lausa Nad ütlevad ise, et nad tahavadki õppida just õpetajaks. Aga üliõpilasel võiks ju olla küll, vähemalt mingi perioodi jooksul see mõte sinna kaane kreooli sooloõhtu jõuda kuskil ajusopis kindlasti olemas ja see annaks talle jõudu energiat edasiminekuks ja toetaks teda selle, seda sellesse väga raskes harjutamise, õppimise ja enesepingutamise protsessis. Kas akadeemias? Peaks pedagoog tegelema veel ka õpilase noh, nii-öelda käe hoidmisega ja padja ulatamisega. Pisar tuleb, kui ma nüüd päris ausalt tunnistan, siis mul on isegi näiteks kapis on taskurätikud pabertaskurätikud sest vahel mul on olnud selliseid õpilasi, kes tõesti on pisara poetanud ja mitte sellepärast, et ma oleks kuidagi halb või kuri. Õpetaja, ma loodan vaid, et lihtsalt see on raske. Nii palju asju tuleb korraga suuta teha, et mingil hetkel võib inimesel tulla see tagasilöök. Niiet et sel juhul ma olen ihanud selle pakini, tookordseid, taskurätt. Te olete esinenud koos maailma muusika tippudega, nüüd ilmselt ka sellest maailmast, tulete natukeseks ära, et on kahju ka viia. Väga raske küsimus, mõlemad vastused oleks õige, et nii ei kui jaa. Kuidagi ma mõtlen sellele, kas abstraktselt või kõik see, mis minul on olnud ja kõik need kogemused, need kontserdid, need saalid, need elamused, ma kannan neid elu lõpuni kaasas kui erakordselt ilusaid mälestusi. Ja kõik see, mis ma olen sellest tegevusest saanud, see ei kao minust ära. Aga ei ole kindlasti mingisugust vajadust, et nagu jätkuks lõputult, nii et tegelikult on nagu kahju ka ei ole ka. Kui te esinete koos kellegagi, siis Hafizzil mulle tundub, torkab silma rohkem see see kellegi nimi ja siis etadelku. Teda saadab Ivari Ilja, et on see kuidagi minu vale arusaam. See on niisugune suur küsimus tegelikult teatud inimeste jaoks. Gerald Moore on kirjutanud raamatu ju lauljatega esinemisest ja lauljaga töötamisest legendaarne inglise kontsertmeister, samuti näiteks Ralph Kutuuni, Soome liigpianist Soomest nimetatud pianistidega ja tihti on just probleemiks võib olla ka see see tegelikult pianisti olulisus on erakordselt suur selles tegevuses, aga kuidas te ütlesite, et võib-olla ei paista nii palju välja? No ma justkui ei ole kuulnud, et Ivari Ilja, noh ja teda saadab lauluga siis. Jah, aga muidugi, siin on ka erinevates maades erinevad traditsioonid, näiteks kaarnegi hoolis kirjutatakse täpselt sama suurusega nimi, mõlemad nimed afiši peal Saksamaal ka. Venemaal juba on niimoodi, et see lauljanimi on suurem pianisti nimi on no võib-olla 50 protsenti väiksem. Kuidas Eestis on, ma ei oskagi öelda, aga tegelikult, et mina nagu seda läbi ei ela ja see ei ole mulle kunagi olnud probleemiks alati. Imestusega vaatan neid siis lauljatega esinevaid pianisti, kes kuidagi leiavad, et nad ei saa piisavalt tunnustust või et neid nagu ei märgata piisavalt. Minule see ei ole kunagi olnud probleemiks. Kui te lähete esinema, siis pinge on üleval ja närv on sees ja nii ja naa. Kuidas te esinemistest välja tulete? Tavaliselt? See oleneb muidugi esinemistest kammermuusika ja, ütleme, lauljaga esinemise puhul on täiesti teine olukord, sest meil on noot ees. Ei ole seda kahtluseussi, kes sind närib, et kas ma ikka mäletan iga nooti ja igal soolopianisti kindlasti ja üldse sooloõhtuid andval interpreedid on see hirm kuskil alati, et äkki lähen segamini, unustan ära? No ongi täitsa kohe olema, on olemas ja seda on öelnud ka väga suured autoriteedid. Närvipingest 90 protsenti ongi hirm unustada tekst. Muusikaline tekst, nii et kui mul on soolokontserdid või esinemine sümfooniaorkestriga, siis see on täiesti erinev sellest kui see on näiteks lauljaga, neid lauljatega esinemisi ma kohe lausa armastan, see on minu lemmiktegevust, ma ütlen seda täiesti otse. Ja tihti öeldakse, et naudi oma esinemist, tunne sellest mõnu. Sooloesinemistest mul see ei ole õnnestunud üldiselt, et see on ikkagi väga suur stress, väga suur kokkuvõtmine, pinge, aga aga esinemisi lauljaga ma tõepoolest naudin alati, kuidas te tagasisidesse. Kohtute otsite te seda ise, lapate lehed läbi guugeldate Ivari Ilja. Helistate tuttavatele. Kuule, kuidas oli. Üldiselt ma küsin oma headelt tuttavatelt ja inimestelt, kelle arvamust ma usaldan, loomulikult ma ise ju ka saan aru, kuidas see nüüd oli? Kriitika, sellesse tuleb suhtuda rahulikult, nii kiitvasse kui ka mahategemisse kriitikasse. See on üks päris raske hetk inimesel, kui ta on andnud kontserdi ja siis mingi kibestunud üleolev põlgelik, isegi arvamus kuskil ilmub. Aga see tuleb üle elada ja edasi minna. Selles mõttes. See, et sa oled võimeline minema lavale andmed seal soolokontserti esineda orkestriga või kammermuusikuna, see on niivõrd suur õnn, et, et selle nimel võib taluda aga siis kõike muud, mis, mis selle elukutsega võib kaasas käia. Kas see on ka selline pedagoogikatöö osa seletada õpilasele, et just nimelt see ongi täiesti normaalne, et sa stressad enne esinemist, et sul on piinad, et sul on valus ja et see kõik on emotsionaalselt nii läbi? See on omamoodi kurb protsess, sest enamus õpilasi loodab, et seda stressi ja seda närvipinget on võimalik eemaldada. Aga tegelikult ei ole. Ja see, mida tuleb nagu õppida tegema, on see, et vaatamata sellele suurele stressile, adrenaliinikogusele veres, südame pekslemise alguses võib-olla ka kergele käte värinale, et sellegipoolest ja vaatamata sellele suudab inimene selle kontserti oma parimal tasemel läbi viia, et see on see tõde, mis, kui see jõuab õpilaseni, et ta peab õppima lihtsalt ennast tundma kõigi nende kogemuste käigus, mida ta siis saab kas eksamil mängides või kontsertidel ja kui ta õpib ennast tundma ja oskab seda me ei saa ju oma vegetatiivset närvisüsteemi juhtida tahtega või noh, võib-olla India joogid kahtlemata saavad, aga, aga tavaline pianist, viiuldaja kindlasti ei saa, et vaatamata sellele tormile, mida siis vegetatiivne närvisüsteem mingi aja jooksul kontserdil pakub, et, et see ei löö nagu rivist välja, see on võib-olla kõige tähtsam ja seda peab õppima ja selleks läheb aega. Kui te olete tipenist, mida te ju olete ja nüüd te olete rektor, eksiste ei harjuta enam nii palju, kui, kui vanasti ütleme, et see aeg on umbes pool aastat, et mis teiega siis juhtub, jällegi sporditerminites, et palju see vorm siis kaob ära ja missis kaob ära. Vorm kaob muidugi ära, aga teda on võimalik siiski taastada küllaltki ruttu. Aga see vorm ei ole ainult see füüsiline vorm, et segas, sõrmed liiguvad ja tegelikult klaverimängus on ju lihastel sama oluline roll kui ükskõik mis muus tegevuses, et et tegelikult pianisti sõrmed on erakordselt tugevad. Siin on välja arenenud lihased, mida tegelikus elus elus ei vaja. Nii et kui me ei harjuta klaverit, siis kõigepealt atrofeeruvad just need lihased, mida on vaja klaverimänguks. Ja kui me siis mõne aja pärast asume jälle klaveri juurde, siis me märkame kohe kiiresti seda. Aga eks me iga iga päev ju mingi mingi aja ikka mängin natuke võib-olla 10 minutit või päris ära ei kao. Kui tihti teil endal on need hetked kodus, võtate klaveril kaane üles ja siis lihtsalt iseendale, et vaatame, mis siis täna tuleb? Ise endale? Ma küll klaverit ei mängi, üldiselt kui vähegi võimalik, siis ma naudin vaikust. Aga muidugi ma harjutan siis, kui mingi kontsert on, tulemus on vaja mingit teost õppida või, või lihtsalt harjutada kontserti, teekonditsiooni, mingi teatud konkreetne teos siis muidugi. Kas uue ameti tõttu peatati rohkem jälgima ka üliõpilaste tegemisi, käima rohkem nende kontsertidel ja, ja elama neile rohkem kaasa? Kindlasti, sest rektori kohus on olla kursis sellega, mis majas toimub. Ja üliõpilaste tase, mis on ju väga selgelt, avaldub just kontsertidel, eksamitel on üks oluline osa sellest, nii et ma arvan, et kindlasti olete te praegu rahul sellega, mis teil koolis on. Olete te uhke selle üle? Jah, jäis, tähendab jah, tähendab seda, et Muusikaakadeemia on heal rahvusvahelisel tasemel õppeasutus praegu ja tegelikult see areng, mis on toimunud viimase, võib-olla 20 aasta jooksul, on olnud väga kiire ja ütleks lausa tormiline. Aga see muidugi ei tähenda seda, et kuhugi edasi oleks minna, nii et siit tuleb see, ei et me ei tohi kindlasti jääda rahule sellega, mis on ja kitsaskohti ju on ja neid tuleb otsida, parandada, kõrvaldada, leida need põhjused, miks kõik ei ole nii, nagu me sooviksime ja siis kindla sihiga edasi minna. Tänapäeval on ju üliõpilastel võimalus minna õppima igale poole, kui sa oled andekas, sa vaatad välja, haa, Botswana son, äge muusikaõppeasutus, maa, lähen sinna. Et on see kuidagi murettekitav ka teile, et üliõpilasi läheb ka teistesse. Koolidesse ma kuidagi hakkan väga ennast kordama, aga jälle pean ütlema, et jah, jäi ja on seetõttu, et tegelikult see, et nad on võimelised välismaale minema kasvõi, ütleme ülikooli tasemel, tähendab seda, et algõpetus on olnud tulemuslik ja nad on konkurentsivõimelised. Ei, ja kahju on see, et et väga palju andekaid inimesi läheb Eestist ära, kui nad tuleksid tagasi, see oleks väga hea. Aga suur osa neist jääbki sinna välismaale. Ja Ma ei tahaks jälle öelda, et see on halb. Ma kuidagi väga olen sellel seisukohal, et igal inimesel on see tema elu ja kui ta leiab selles oma elus koha, kus ta on õnnelik, kus tal on töö, mis talle pakub rahuldust, kus ta tunneb, et ta saab areneda, edasi minna, et siis minu meelest see ongi ju kõige tähtsam. Aga akadeemia seisukohalt muidugi kindlasti tahaks, et meie andekamad tuleksid meie juurde. Või hea pilt teil on sellest, mis toimub enne muusikaakadeemiat, ehk siis just nimelt sellest, et kus lapsed saavad oma alghariduse muusikakoolidest, et kes sealt siis nagu tulevad, et ma tean, spordis vaatavad treenerid, ahhaa, meil on seal koolis on 15 aastane kutt, et küll ta küll ta tuleb. Päris hea pilt on seetõttu, et me teame kõiki neid inimesi Eestis, kes oleks võimelised õppima Eesti muusika ja teatriakadeemias nendel nii-öelda siis klassikalistele erialadel klaver, viiul, tšello, see selgub kuskil juba võib-olla viiendas, kuuendas, seitsmendas klassis. Perspektiiv et kõik meie õppejõud joon ka nende varasemate muusikaharidusastmetega kontaktis ja üldiselt ju teatakse klaverimängijad teavad neid ja pianistide järelkasvu, viiulid oma valdkonda ja nii edasi ja nii edasi. Aga see võib-olla see koostöö peaks olema veelgi tihedam, seda. Muret ei ole, et kuskil metsa sees on üliandekas oboemängija ja ta läheb kaduma. On küll, vot see on üks väga hea kitsaskohad tõite välja. Eestis ei ole päris sellist kindlat mehhanismi, et juhul kui tõesti ilmneb mingi väga suur anne et ta leitakse õigel ajal üles ja ta hakkab saama õigel ajal seda tõelist õpetust, mis talle selle professionaalsuse tee siis avab. Sest kui ka väga andekas inimene ei saa õigel ajal õiget õpetust, siis kahjuks On küll kunagi hiljem on juba rong läinud. Me oleme õpilastest rääkinud, palju räägime õpetajatest ka, et on meil hästi nendega muusikaakadeemias, kas kõik, kes on meil tippinterpreedid, tahavad ja oskavad hea meelega seda kõike teha? Mulle väga meeldib meie kollektiiv, see on niisugune vana nõukogude aegne sõna kollektiiv, aga ilusti kõlab, mulle meeldib, aga ega midagi midagi paremat ei ole öelda ka, on väga palju erinevaid isiksusi. Suur osa meie õppejõududest on ju ka rahvusvahelisel tasemel kunstnikud, kes esinevad ka maailmas. Ja ma arvan, et et see keskkond on tõesti tore. Võib-olla on mingid teatud noh, mingisugusest tsunftivaimust tingitud võib olla suletust, sest loomulikult alati me ju pürgime inimeste poole, kes saavad meist aru, kes mõistavad neid väljendeid, mida me kasutame, kes mõistavad seda, mida me ütleme. Nii et see on ka võib-olla loomulik, aga üldiselt on meil minu arvates väga väga huvitav ja tore õpetajate kollektiiv. Saite te Peeplasmanilt mingid soovitussõnad ka kaasa või, või kolm ümbriku seal tahtis nagu see anekdoot oli. Vot nii ma ei oskagi öelda, aga ma olen talt küsinud küll nõuga pärast esimest septembrit. Ja muidugi on tema kogemused ja tohutud nii administratiivsed tegevuses kui ka Taani olnud pidevalt, et meie selle haridusprotsessi arengu sees. Aga mis ta nagu otseselt soovitanud on need kolm asja d nii ei ole vist. Aga ma arvan, et ma küsin tema käest nõu veel ka tulevikus. See näitab ju minu meelest inimese suurust, kui ta küsib nõu. Kuidas teisiti, noaga saab ju ka teisiti, panen ise silmad kinni, kuhugi. No ma arvan, et siiski rektori amet. Loodetavasti ei ole koht, kus kinnisilmi kuhugi tormama hakataks. Aitäh teile, Ivari Ilja, mul oli väga tore, suur tänu.