Olime tooperi tegudus küllap teatri, raadio ja televisiooni kaudu teate, et Maie ja Hendrik Toompere on riikliku nukuteatri näitlejad. Ajalehtedest lugesite, et möödunud aasta noorte lavajõudude ülevaatusele anti Hendrik toomperele esimene preemia. Televisioonilavastustest ja raadio lastesaadetest. Teate nende poega, väikest Hendrikut, kes õpib juba teises klassis. Nendest andmetest peaks piisama ühe pere põgusaks tutvustamiseks ja tegelikult ei tahagi rääkida niivõrd toomperede perest kui väikese lava suurtest võludest. Nukuteater oma olemuselt on sümbolite teater ja väljendusvahendid on põhiliselt just sümboolikale rajatud siis kõigepealt on lihtsalt vaja kiindumust selle vastu soovi nukku elama panna. Küllap siis juba kõik ülejäänu tuleb iseenesest ei oskagi nagunii täpselt retsepti öelda, mis nüüd tingimata ühe või teise nukuni elama peaks panema. Tüllab lihtsalt see inimeste vajadus lihtsalt nukkudega mängida ja nuku kaudu väljendada ennast ja ennast teistele. See on kindlasti kahekordselt raskem töö kui suurel laval mängida omaenesekehal. Keerukam juba kasvõi selles suhtes, et sageli tuleb tegeleda sarnaste nukkudega, mis kujutavad mingisuguseid kas nähtusi või esemeid mis ei esine elus looduses üldsegi mitte liikuvana. Ja see juba on omaette probleem, et seda ette kujutada, mismoodi üldse võib üks niisugune nähtus liikuda suurel laval näitleja või väga palju ära öelda oma miimikaga, aga nukkudel enamjagu puudub, selline miimika ja see tuleb siis sealt teiste vahenditega välja pakkuda ja see nõuab tehnilist nuppu selle asja juures, et teada emotsioonide mehhaanikat välist mehhaanikat, et see siis nukusse panna, nukk vastavalt tegutsema ja liikuma panna ja niimoodi siis teha mõistetavaks publikule üks või teine mõte või. Emotsioon paljudel on olnud need selliseid osi, kus te olete pidanud elustama looduses või tavalises elus elutud eset. Ei saa öelda, et neid nüüd väga palju oleks. Ühes pantomiimi teises lavastuses tuli elama panna korv. Ja seda tuli teha ilma tekstita Stali pantomiimi line lavastus, see oli omaette võrdlemisi suur probleem. Ainult liikumisega väljendada nüüd korvi sisetundeid, mis hästi sellega nagu selget pilti mehe, mida see üldse endast kujutab. Aga see oli võrdlemisi huvitav ülesanne. Aga kas ei ole ka vahest niimoodi, et kõik need mõtted ja kõik emotsioonid ei olegi võib-olla nukule ülekantavad, sest nukk ei ole nii paenlik ja ta lihtsalt ei võta kõike nagu vastu midagi. Siis tuleb lihtsalt leida mõni teine emotsioon või mingisugune teine mõte, mis oleks ligilähedane sellele, mis on nagu valmis mõeldud, kuid selle juures oleks siis nukuga väljendatav ja tihti juhtub ka, seda ei olegi võimalik ka asendada, tuleb lihtsalt kas siis loobuda mõnest võttest või siis nagu meil nüüd, viimasel ajal eriti viimasesse tükis, mis meie trupiga välja tuli nukuteatris heinaritsikas, kellele meeldib naljatada. Seal on kasutatud võtet, et seal, kus nukk omadega kimpu jääb, tuleb talle abiks elav näitleja ja seal, kus selle elav näitleja muutub jõuetuks või võimetuks või kuivaks seal kandub tegevus jällegi ülenukule, mis siis üht või teist võib eredamalt väljendada. Aastatepikkuse töö kestel lasteraadios lindistasin terve rea nukuteatrietendusi, nende seas on ka ninatark muna, kus Hendrik Toompere mängiskonna Maie Toompere, milliseid osi on teil tunud laval rohkem mängida, et minul on ikka tunud loomi rohkem, mängige pühilised nagu rebast oleme mänginud väga mitmel korral ja siis kassipoega kilpkonna näiteks. Ja muidugi seal neid tarbeesemeid tuleb igal näitlejal meil igas igas lavastuses mängida ema, mänginud sipelgate jänest. Kas sa tead täpselt ära, mis oli ema ja isa mängida? Ostad sealt ei tea. Sulavika isa ikka põhiliselt mägi oma hundiga igal pool vist ongi paratamatu see, et nukunäitlejad rohkem peavadki laval mängima loomi sest loomade kaudu on lastele nagu lihtsam selgeks teha neid tõdesid, mida nendele tahetakse siis nii-öelda sööta ja, ja loomad nagu rohkem tõmbavad ka jälle lapsi teatrisse vaatama. Tegelikult Nende loomadel on ju nende taga peitub just need inimlikud karakteri jooned kõik, ja siis jah, nende kaudu muidugi lastele on väga huvitav, nendele meeldivad loomad ja ja et see need nukud on ja moodi laval liiguvad, see on ikkagi huvitav, nendele tuleb mängida loomi, nagu inimesi, on ka kindlasti selliseid osi, kus tuleb inimesi mängida nagu loomi. Sina oled nüüd ära näinud kõik need nukuteatrietendused ja kas sa oled ise mänginud ka mõne nukuga nukuteatrilaval? Ei, no eks seen oli mul, aga seal oli väga väike osa niimoodi, et seda ei oleks, siis ainult hakkab, hakkab CNC maja. Ei jookse eest ära, Greenegaja. Kiki miki, kiki miki, see oli tegelikult isa jaoks mõeldud. Kas mina võtsin selle enda peale? Ei lähe, aga millistes osades sulle su ema ja isa kõige rohkem meeldinud? Iso meeldis mulle kõige rohkem Miki hiirest, kus kohas ema sulle kõige rohkem. Millises lavastuses? Musi mida iva seal mängis jänest? Jänesele? Ma olen siiski kindel, et see sirmi taga mängimine ja olemine, see on ikkagi füüsiliselt näitlejale kindlasti raskem kui suurel laval oma keha. Ja tegelikult sa pead täpselt samamoodi saavutama vaatajaga kontakti, nii nagu suurendada valge näitleja tuleb lavale ja ja vaataja saalis nendel mingisugust nihukest barjäär ees ei ole, aga meil on juba nüüd. Me peame nuku kaudu seda tegema, aga ise samal ajal ka saama-tunnetama seda, et ikkagi on kontakt saavutatud ja teiseks Johannese Suur füüsiline pinge kätele. Jah, seda etenduse ajal ei pane tähele. Alles pärast etendust, siis kui on möödas, tunned nagu väsimus. Kas need nukud on rasked, mõnikord isegi väga rasked ja küllaltki on pingutav üleval, hoides kätt nukuga etenduse ja teil on pihuks mahukse tädi Marie ja ilma dublantide ta üldse hakkama ei saagi, niivõrd palju nukke tuleb ja hiirt andmeid seitse nukku ja kassi on käsitlenud. Kui aga ma peaksin ütlema, et see hiir on väga õnnestunud, ta on pisikene ja kerge dublantidega mäng, see on muidugi nõuab kohutavat täpsust, aga kindlasti märksa kergem ja mugavam. Jah, muidu on niimoodi, et hiidan hästi vilgas ja peaks jõudma juba ühest otsast hästi kiiresti, teisi on siis sel juhul tead näitlejana jooks aga nüüd seda jooks ära jätta, siis teine näitleja tõstab seal teisel pool nurgas, teises nurgas nire üle. Tere, saame tuttavaks hunt nagu näete. Ja kui te nüüd vaka jääte, siis ütlen ma teile, mida ma teatrirahvast arvan. Ma sülitan teid päri ja vastukarva. Esmalt ütlen, et kunsti nimel olete teinud sageli imet, niisugust imet, mida vaadata tasub ja millest on 101 protsenti kasu. Palun aplausi. Nüüd, aga sõbrad aitab jutust. Siil, minut, sõber, tule siia, ruttu ta mängima, hakkab nüüd klaveril mina ajal laulujoru. Proovin oma. Hääletoru ehk näkkab. Saan veel operetiralli? Kukun läbi, mängin lihtsalt lolli. Paljon rõõmusid herra val kui täis, kuid müüt. Enamus kriitikuid Aarnedava lubadokuni vaisalakütt ei sobi kokku Semm teoga kui ka ideo koduva. Ta muu teade. Tuur Deathere teatriliigal vaos, Beatree käigud ja noor Dali Joanna muresid peadverraa, Valo joojon keevad loo, üksikud mehed pealonovaid vahvad või siin. Abikakluse mehe moel kongos Corio ja siiseid lavale. Kas on teil olnud ka teisi selliseid populaarseid kujusid, nukuteatris? Noh, ei oska nagu öelda, et teisi nüüd pundiga võrreldavaid on, mis oleks noh nagu minu teene, et ta on populaarseks saanud. Populaarne muidugi Miki hiir, aga seda on Disney teinud tema teene ja see on lihtsalt juhused, nüüd mina mängin teda nukuteatri lavastuses, aga hunt vast on kõige populaarsem ja vast don populaarsem just sellepärast, et ta on kõige inimlikum, sest teised kangelased on kas liiga positiivsed või liiga negatiivsed, et olla lihtsalt üks inimlik karakter. Ja küllap siis vaataja tunneb nii mõneski kas viguris või siis hoiakus ära iseennast ja, ja võib-olla see siis ongi vaatajale nagu meelepärane, kui ta ennast kusagil ära tunneb. Kas te olete selle hundiga kaasa teinud ainult televisiooni lavastuses, vaat mis juhtus hundiga. Või olete temaga käinud estraadilavadel? Ei estraadil ei ole käinud tooniga jäänud nagu televisiooni hundiks ja Ma ei oska ette öelda, kas ta nüüd jääbki televisiooni hundiks või või läheb kunagi estraadile, sa praegu nagu ei tea, võib-olla ei lähegi, jääbki nagu televisioonis tegutsema. Et su silmadel on suveväärtuseni, laeva värve, Meidume vallatus keetma tarbinnava ei pimesta. Lihtsalt. Mäkke minna. Kõige raskem selle juures on olnud just see, et mul on tulnud hunt mängida väga mitmeid ja kõik need hundid peavad siiski olema ju oma ainulaadse karakteriga. Meil on täpselt sama telefonidega mitmes tükis rebaseid mängida. Tundub küll, et veidi nagu koomiline, muidu päris nii normaalsed tõsised inimesed ja tegelevad niisuguse asjaga väga sageli need väga tühised kujud, seal mõned konnad või hiirepiuksud tegelevad väga suurte ja inimlike probleemidega väga tõsiste probleemidega tõsiste probleemide kallal. Nii et see üldkokkuvõttes ei tundugi nagunii väga lapsik tegevus olevat. Lapsed elavad küll nukkudele väga kaasa sellele tegevusele, kõik, mis seal laval toimub aga Krüptik nagu selle teksti alltekst nagu ei jõuagi alati lastele, see on pahatihti võrreldes siiski rohkem täiskasvanutele ikka jah, ikka nii. Jah. Ja mulle tundub, et näitlejad ise mängides ja laval olles lustivad ka just rohkem nagu selle allteksti oiol. Joo. Muidugi, sest see on nagu huvitavam näitlejatele ja meie tükkides on viimasel ajal rohkem just sellele tähelepanu pööratud Ki, et sageli tulevad lapsed teatrisse mitte üksinda, vaid koos vanematega ja et siis nende vanemate nagu ei igav läks seal siis pakutakse ka nendele midagi, milles aru saavad, kuid mis ei mõjuga lapsel halvasti, kui ta sellest aru ei saa. Minu meelest üks parimaid näiteid selles osas oli ninatark muna. Me rääkisime ennem sellest heina ritsikast, et lavastaja on lavale toonud ka näitleja aga selliseid osi on teile olnud ennemgi, näiteks Punamütsikest mängite ju jutustaja. Kolm osa teha jutustaja siis hunt ja jänes ja see oli nagu niisugune esmakordne taoline ülesanne mängida vastamisi nukuga ühe korraga, mängida kahte karakterit, olla jutustaja ja jutustajale vastata kui hunt või jänes. See on võrdlemisi suur ülesanne, annab ja efekti ja hea resultaadi ja siis seda enam rõõm sellest, kui ta välja tuleb ja arvatavasti ta on välja tulnud. See on täiesti tavaline, et nukunäitleja peab ühes lavastuses tihti mitut osa. Ja ega see nüüd selles oli kolm osa, see ei ole suur arvel, on olnud juhuseid, kus mängib üks näitleja, viis või kuus osa, aga nad on siis sageli nii väga episoodilised osad. Aga nüüd selles lavastuses olid võrdlemisi ulatuslikud osad ja nii, et ikka märja naha saab kaks korda päevas. Stele käivad kaks korda päevas etendusele. Väike Indrek, sina oled näinud punemist. See punamütsike ei ole ju üldse selline punamütsike, nagu me seda muinastus teame. Mis seal teisiti, aga tõsi on see, et jalale näidata, kuidas hunt pistab nahka vana maja siis Punaldikese. Ja siis siis pole veel seda näidatud, kuidas jahimees tuleb sinna, vaid jutustaja lihtsalt lõikab kondi kõhu lahti ja siis niimoodi seda ei ole näidatud, aga tegelikult ikkagi mõttesse tuleb läbi elada jääauku ja. Aga kuidas need saalis on, see oli ju selline lavastus, vist üks esmaseid eksperimente tegelikult seal sellise muinasjutu juures. Jah, see oli jah, niisuguse klassikalise muinasjutu nagu üle hulga aja esmakordne lavale toomine nukuteatris ja autorid lähtusid sellest, et püüda näidata seda punamütsikese lugu nagu kahes variandis. Esimene variant on selline, kus hunt puuduv hoopis, aga oli nimelt tingitud sellest, et väga palju on hääli olnud nii nukuteatritegelaste hulgas kui ka pedagoogide hulgas et punamütsikese ärasöömise näit ütlemine laval, et see on väga jõhker toimingusse, võib lapse süstlad nii traumeeritud lubama tulevane ja et see on kole ja õudne. No ja siis püüdsimegi teha esimese variandi, kus hunt puudub. Aga seda võib ju ette kujutada, et sellest siis ei tule mitte midagi välja, siis ei ole ju mingisugune punamütsikese muinasjutt varapunamütsikese muinasjutu mõte ja ei jää sellest mitte midagi enam järele. Ja teises variandis tuuaksegi lavale hunt ja siis toimub juba kõik nii nagu lapsed teavad, muinasjutu järgi. Jutustaja osa teile annab muidugi väga palju improviseerimisvõimalusi revastuse edu suuresti. Sõltub ju ka teie improvisatsioonilist. Jaa, kaheldamatult improviseerida tuleb selles, sest seal on palju otsest kontakti publikuga ja lastega ja mitte iialgi ei tea ette öelda, mismoodi üks või teie publik reageerib või mismoodi mõni laps võib sulle vastata seal ootamatusi. Ära lahendada, et tükike sinna rööbastesse uuesti tagasi läheb, kuhu lavastaja ja autorite palunud tuleb meelde, mõni selline ootavad? Jah, kasvõi juba noh, niisugune asi, et lapsed väga tungivalt nõuavad esimeses vaatuses hunti lihtsalt hunt peab tulema, tuleb mingisuguste nippidega kavalustega nüüd see nii ära mängida, et ikkagi esimene vaatus saaks ilma Undite läbi aetud, võetakse lihtsalt jänes välja, kuna keegi peadu siuksel metsas vastu tulema ja siis pannakse jänes. Üritatakse muidugi lauldakse neid ei, mitte sugugi ja esimese vaatuse lõpus. Ta on väga nördinud, et niisuguste lugu neile näidata, seal aga seda enam on suurem nende rõõm, kui siis teise vaatuse alguses hunt välja lastakse ja hunt, kes nüüdsest kohvris istumisest väga tüdinud ja nördinud on, kui ta siis jutustele ühendteenitud litaka paneb. See uperpalli lendab siis nagu lastele kuidagi kompenseerida ja esimese vaatuse võla täpselt. Samas ja, ja nad on sinu ilun, spaa paatub Sinuna regurdeduuljateks. Hiljuti olite te Ungaris nukuteatrifestivalil, millised on sealt mulje? Ungari festival oli väga huvitav festival selle poolest, et ta seal olid väga erineva tasemelisi tükke. Oli tükke, mis olid väga kõrge kunstilise tasemega ja oli ka tükk, mis olid märksa madalama kunstilise tasemega, seadis nagu niisuguse huvitava tasemeks reljeefse taseme. Kui oleks kõikunud märgilt kõrgel tasemel, siis oleks võib-olla igavaks läinud see suure kõrge kvaliteedi killus ja kõige enam, mis meelde jäi, nagu konstantse teatri lavastus, kuldne poiss, mis on tehtud Oskar Vaildi novelli põhjal. Oli väga kõrgel lavastuslikul tasemel lavastuslik. Võte oli võrdlemisi uudne, nukuteatris võib-olla vähe kasutatud, see on inimsirmid, inimene moodustas sirmi nukule, inimestel oli seljas sellised joogamoodi nähtused ja ja siis nukk mängis nagu siis selle inimese taga, kes seisis, tema ees, käed laiali sirutatud. Ja see võte ei olnud mitte nipp nipi pärast, vaid ta oli väga õigustatud. Sest jutt oli poisist, kes vanematest inimestest lugu ei pidanud oma ema solvas teda inetuks nimetas ja kes siis nende täiskasvanute maailmast välja saadeti ja kus ta siis pidi läbi elama seal? Nemad on maailmas mitmeid katsumusi ja ise inetuks muutus ja lõpuks siis uuesti nagu tagasi võeti, kui ta oli oma eksimusest aru saanud ühiskonda tuvastada, tagasi võeti ja see võte kolm tükki algul kui nukk tuli välja, selle inimsirmi taha ja pani oma jala inimesele peadele jama esimese sissejuhatava monoloogi pidas, see oli juba õigustas täielikult selle niisuguse võtta ja see oli nii orgaaniliselt sinna tüki pandud, et teisiti ei kujutagi ette, et oleks võinud olla kunagi meil repertuaaris olnud pikk pasun oleks sobinud väga hästi sellesse festivali ja ta ei oleks jäänud mitte nõrgemate poole peale. Ja ometigi samal ajal meil see pikksepas on laste hulgas eriti sellist sooja vastuvõtu leidnud mööda on võib-olla sellest tingitud allegooria oli raske, ei olnud nii kergesti. Ja meie lapsed on nagu harjunud rohkem selle traditsioonilise nukuteatriga, mida meil on harrastatud ja mis ka praegugi veel meil siin käsil on ja see oli võib-olla kvalitatiivselt liiga suur hüpe ja oli võib-olla enneaegne. Jah, ta oli rohkem täiskasvanutele mõeldud, lastel oli nagu isegi ma vaatasin, kui saalis istusid kooliealised lapsed. Ka nemad hakkasid nagu nihelema ja lihtsalt see allegooria nagu jõudnud, see soovis sellist suurt eeltööd ja ettevalmistust lihtsalt mänginud minu meelest kõikvõimalikel loomi alates konnast. Ükskord võtsin kätte ja panin siia kirja selles järjekorras, mis ma nüüd need teinud olen. Siil, kastanipoiss, kastanitest valmis tehtud poiss ja see tuli siis liikuma ja tegutsema panna ja oma elu elama, siis on siga jänes jällegi siil, lõvihunt, mutt, koer, rott, korv. See on üks väheseid inimesi ja tähtis on tulnud mängida. Con, must mask. Turemar, see on siis teine inimene ja Khani kaupmees, Kazbasiilio karukoerasid terve rodu, see on sellest taksikoer vipsist, lontu klient ja klienti ema. See on siis ainukene naissoost osa olnud mul mängida klienti ema. Ja siin on jällegi siil ja siis tulevad edasi seal Miki hiir ja jällegi hunt ja siis jänes ja need neid loomi on olnud üsna mitmesuguseid. Tere Plant. Direvi. Uni kaagi grantiks mind, Niil kaovad kõigi ja nii turja peal. Aga endaks, nüüd tahaksin mina sinu käest veel küsida. Kui sa koolis veel ei käinud, siis sa käisid ju kogu aeg nukuteatris ja see oli kõik need nukuteatri asjad nii selged ja proovime selged. Ja mis sa mõtled, kas nukunäitlejatöö on üks tore? Meie käsutuses on veel üks laul rahva seas populaarseks saanud televisiooni hundi esituses. Tuletame meelde, et kõiki neid laule esitas Hendrik Toomperenukkude näärikontserdis täiskasvanutele. Tundsid polkat päriselt vanaks jäänud pea, neil väriseb jaotus rinnus, käriseb paati, läheb vanamemm värava, riiki ei pea kuidagi ette, lõi. Ma rei Juhkeldulalise palgaga ole eksana noored natukegi korda paremal siis nad tantsiks polkat, palgad paremad. Aktis keeled kõlavad, tütar, ehtsat polkat ei põlata, üksin näitel nar. Noortel nüüd fondid, nigelad, moodsad hinnad, lihtsalt pimedad. Heite sekkuks sisukalt poogen tähistanud Tull. Tantsides pesuga tuiskab mul praegu on, mis seal salata, poesel turistid mune parandanud, noor ei viitsi palgaga. Manama.