See ei ole nõukogude aja nostalgia, vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino, tere maarjatere. Ja meie tänasest stuudiokülalised on kultuurilehe sirp, kirjandustoimetaja Pille-Riin larm, tere. Ning kirjastuse tänapäev peatoimetaja Tauno Vahter. Tere. Seega nagu ilmselt juba kuulaja aru saab, hakkame rääkima raamatu juttu. Täpsemalt hakkame vestlema ise ja väikekirjastamisest ja natuke ehk ka e-raamatutest või raamatute osast selles. Aga alustuseks nagu ikka, heidame pilgu peale kultuuriajakirjandusele ja Maarja, ma näen, et sul on seal mitu ajale. Ta lahti ja mulle tundub, et kuna meil on sirbi toimetaja täna siin stuudios, siis valdav osa sirbi tutvustusest jääb tema kanda. Aga ma võib-olla tooksin esile ühe artikli sirbist, mis mulle endale jäi silma, sest tõenäoliselt seetõttu, et on nii teistsugusest maailmast kui sellest, millest ise iga päev viibin, ehk siis kirju liblika maailmaradadel on selle pealkiri ja see räägibki teaduse rubriigist siis päevaliblikatest ja selle arvukusest ja, ja liblikate olukorrast Eestis, mis hinnataks olevat üsna hea. Mul tuli sellega seoses just meelde, et keegi küsis hiljuti, et kuhu sel selle augusti kuul jäid herilased, kes tavaliselt ju kõiki piinavad haugud augustikuus ja neid oli see aasta tõesti väga vähe. Nii et liblikate pärast tundub, ei ole väga-väga vaja muretseda. Tegelikult liblikad said erilise teravikku. Jah, vat see, seda küsimust ei osanud intervjueerija küsida, aga ilmselt tuleks talle saata tagantjärele. Ja lisaks on mul siin ees Õpetajate leht ja Õpetajate lehest jäi silma kaks väga head artiklit. Huvitavat teemapüstitust. Üks nendest on Eda-Mai Tammiste poolt kirjutatud lugu, kuidas kaitsta lasteaiaõpetajat ja Ta küsib, et, et kuhu oleme jõudnud. Kas võib küsida lugeja, kellel endal lasteaiaga kokkupuuteid ei ole ja vastab siis nii et paraku oleme jõudnud nii kaugele, et on vaja paika panna reeglid ja võtta vastu seadused, mis kaitseksid lasteaia ja koolitöötajaid agressiivsete lasteaia kiuslike lapsevanemate eest. Nii et tavaliselt on rohkem nagu laste lastekaitset teemadel arutletud, aga vahel ka lasteaiaõpetajad vajavad kaitset. Viimases küljes oli ka päris tore lugu teemal teismelise nääklused ja riiud vanematega, kus mulle meeldis. Meeldis selline järeldus. Ilmselt seetõttu ma samastasin ennast selle vanema tüübiga kelle kohta on siis öeldud, et vanema tüüp, kes on reeglite jõustamisel järjekindlam, on samas kõige soojem ja vestleb oma lastega kõige rohkem. Nii et tasub lugeda ka siis seda, kuidas oma teismeliste lastega paremini hakkama saada. Aga nüüd annan teile sõna. Aga Pille-Riin, äkki sa siis räägidki, mida sina ja su kolleegid täna pakuvad? No leht on nii paks, et tegelikult võiks seda lausa ajakirjaks nimetada nagu iga nädal. Aga tooksin esile ühe loomise pärine kirjanduskülgedest, sest kirjandusest me räägime täna nagunii vaid muusikarubriigist Evi Arujärve loo kui muusika lukus. Ja siin on juttu sellest, kuidas Eesti muusika käsikirjade laiali pillutud ja valdavalt kirjeldamata avalik ülevaade puudub. Süvamuusika parandamine akadeemiliselt läbi töötamata ning mõtestamata ja mis eriti tore, siin ei saa lugeda mitte ainult Evi Arujärve artiklit vaid saab lugeda ka nooti. Ära on toodud Heino Elleri kodumaist viisi käsikiri. Veile võiks soovitada ka täna ilmunud ingliskeelset eesti kirjandust tutvustavat ajakirja Elm, õigemini eesti kirjandusajakirja, mis on inglise keeles trükitud niievest korrektsem. Kaanetüdruk on siin Maarja Kangro, kui nii võib öelda, temaga on teinud intervjuu Piret Viires. Vabandust, Tiina Kirss. Ning eks üht-teist leidub veel, eks ole, raamatu ülevaated, intervjuu veel ka, Vladislav Koržetsi ka. Ja nii edasi. Piret viires on kirjutanud Tallinna Ülikooli tegemistest. Ajakiri on leitav ka veebis, juhul, kui kellelgi seda paberil ei ole võimalik kätte saada. Jah, tahtsin just lisada, et Estonian litrimäge siin väga siin lõpu, seega, kui see sisse toksida, siis leiab selle ajakirja värske numbriga internetist ma ise soovitaks sirbist veel sirbi lõpulugu, mille autor on Mikael Laidre eksperdi. Ehk kui plaat on, olnuks dendroloog, kus autor arutleb selle üle, et kes on ekspert, milleks ta on võimeline, milleks ta ei ole võimeline ja miks me oleme tänapäeva maailmas nende suhtes skeptilised. Aga võtsin lisaks veel kaasa suhteliselt värske ajalehekeskus, mis pakub alati huvitavat lugemist, tõsi, et ikka kirja ja trükivigadega lugemist, aga see käib juba selle väljaande stiili juurde ja siit ma soovitan ühte lugu, mulle alati meeldivad siin pea regulaarselt ilmuvad Aimar Ventsel lood Siberi eluolust ja sedapuhku kirjutab Ta Sahhalini ja Sahhalini saare vastas mandril elama nihvi väikerahva praegusest elust ja võimalikest tulevikuperspektiividest väga põnev lugemine koos toredate fotodega. Ja muidugi tasub lugeda ka värsket teadusajakirja Horisont kus mulle tegi väga nalja Ain Kallise artikkel, ilm ja film, mis räägib põhiliselt sellest, kui absurdsed on ilmastikuolud ja igasugused keskkonnakatastroofid sedalaadi filmides, kus nad keskset rolli mängivad. Ja kuidas teadusega ei ole sellel mitte midagi pistmist, aga muidugi leiab siit veel kõikvõimalikke muid asju. Üks suurem lugu, mis on ka kaanel suurelt välja mängitud, kulla salapärane tekkelugu, mis räägibki sellest, kuidas kuld, aga tegelikult kuidas üldse ained pärast suurt pauku tekkisid ja kui ta sellise teekond kõige kõige algusest selleni, et tänapäeval on võimalik planeedil maa kanda kullast ehteid. Aga läheme nüüd kohe edasi põhiteemaga. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme stuudios koos minuga kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänased külalised on kultuurilehe sirp, kirjandustoimetaja Pille-Riin larm ja kirjastuse tänapäev peatoimetaja Tauno Vahter. Ja selle põhjuseks on tõik, et tänases sirbis on väga palju juttu kirjastamisest ja Pille-Riin, sina oled teinud siia suure loo selliste autoritega, kes on enda raamatuid ise kirjastanud või kes ka nii-öelda peavad väike kirjastusi. Ja lugesin sellega läbi ja pean ausalt tunnistama, et neid autoreid, kes vastased oli nii palju, et ühel hetkel hakkas tegelikult nende jutt korduma. Ilmselt see vist natuke, kui oligi, et mingeid trende näidata, et võib-olla paari sõnaga ütled siis ära, et mis välja tuli ja kas see, mis välja tuli, vastas sinu ootustele. Või seal oli ka üllatusi siiski välja tuli üpris mitmes vastuses see, et isekirjastamise teed või siis ka väikese kirjastuse asutamise teed on mindud ennekõike sõltumatuse saavutamiseks ning ka selleks, et oleks võimalik süveneda, kui töötatakse mõne käsikirjaga. Aga mis üllatas, oli see, et ikkagi päris mitu ise kirjastajad tõid välja, et nemad on teinud seda raha pärast et sel juhul, kui nad ise annavad raamatu välja saavad nad ka kasumi endale. Kui seda teeks keegi teine, siis nad saavad ühekordse honorari ja läbimüügi pealt mitte midagi. Meie üks suur kirjastaja Tauno, kes on täna meil siin stuudios muigab selle jutu peale, kas sinu hinnangul on tegu selliste turu solkijatega? Ei, absoluutselt mitte, esiteks Eestis ei ole sellist asja nagu suur kirjastaja. Et ma olen käinud, millistes kohtades, mis päriselt on suured kirjastused, kus Ma ei tea, Moskvas, New Yorgis või Londonis on kaheksakordne maja, vot see on suur kirjastus, eks ole. Meie oleme Eesti mõttes võib-olla suuremate kirjastuste hulgas, aga sisuliselt kuus inimest, et see on käsitöö, et, et nagu naljakas, nagu sellist vastandamist võib-olla võtta. Ja teisest küljest noh, mis on siis siis väikekirjastused, kas siis on autor üksi või on autori abikaasa ja lapsed ka nagu noh, mõnel puhul on, eks ole. Et Ma ei hakkaks nagu seda sellist vastandamist üldse tekitama. Et, et kui võtta nagu selle järgi, et on mõned kirjastused, mis on tõesti kas ühe või kahe inimese vedada ja avaldavad hästi vähe raamatuid, siis noh, neid on ju ka varem olnud, et neid on tulnud natukene juurde. Aga nad tekivad minu arust peamiselt kolmel põhjusel. Ma ütleks niimoodi jõhkralt, et need kolm põhjust on vajadus armastuse raha ehk vajadus tähendab seda, et nende käsikirju ei ole avaldatud ja siis nad avaldavad selle ise, et käsikirjast ei ole kirjastused olnud huvitatud. Armastus tähendab seda, et nad tahavad avaldada sellist valdkonda mida ei ole võimalik eriti kergesti müüa. Ja ütleme praktilise näite põhjal, need teemad on tavaliselt näiteks luule ja ulme. Ja kolmas raha tähendab seda, et kui sul on käsikiri, milles sa oled täiesti kindel, et sa suudad seda müüa 5000 tükki näiteks, mis on Eestis ikka väga palju siis kahtlemata, kui sealt langeb vahelt ära kirjastus ja sa suudad selle ära teha ja maha müüa, siis loomulikult teenid rohkem. Aga ma ei ole nõus selle väitega, et on olemas üks ühekordne honorar ja rohkem midagi ei saa. See tähendab seda, et autor on teinud väga halva lepingu sest kui läheb raamatul hästi, siis läheb kõigil hästi. Kui tulevad uued trükid, siis peabki autor saama uue honorari. Sellest seda väidet ma ei oska nagu hästi kommenteerida, et võib-olla keegi on teinud halva lepingulist. Ilmselt ongi tegu autoritega, kes lihtsalt ei ole oma müügiedus nii kindlad. Nonii tegelikult ei saa öelda, sest et nende autorite seas on näiteks ka Mihkel Mutt oma Fabiani kirjastusega, kelle Eesti ümberlõikaja oli siiski väga pikalt müügiedetabelite tipus. Samamoodi Indrek Koff, kes näiteks kinnitab seda vajaduse näidet. Ta toob lausa välja, et kui ta kirjutas oma hüsteerilise traktaadi mis hiljem sai ka Kultuurkapitali aastapreemia luule kategoorias pealkiri on eestluse elujõust, siis. Nonii, aga ta sai ka mitu ära eitavat vastust kõigepealt Kultuurkapitalilt. Ja siis otsustaski selle oma kuludega välja anda. Pärast seda on tal kirjastamispisik ja härra tee ja proua kohvi, tema kirjastus tegutseb üpris üpris edukalt edasi. Samamoodi võib tuua varasematest aastatest näiteks Paavo Matzini, kelle Gogoli diskost oli aasta tagasi välja antud neljas trükk. Ma usun, et nüüd on juba viies. Et noh, alati ei saa öelda, et näed ise, kirjastajad ei saaks mujal hakkama. Ja see ongi nii, et see ei ole alati nii, aga ma võtsin lahti selle aasta statistika. See ei ole siis nüüd mingi kirjastajate statistikuid, kõigi raamatute oma ja selle aastasaja kõige müüduma raamatu seas. Oleneb, kuidas arvutada on, kas kuus või seitse sellist raamatut, mis näitab, et selline nähtus on olemas. Aga see ei domineeri kuidagi. Samas ma näen, Pillerinsoled siin kirjutanud, et, et Rahvusraamatukogu kodulehelt võib leida, et meil on 833 kirjastajat ja nendest lausa 68,8 protsenti on need kirjastajad, kes avaldavad aasta jooksul ainult ühe teose, ehk siis kes on need. Jaa, aga vaata, need ei ole sageli kirjastused, nad ei ole sageli äriettevõtted, mille põhitegevuseks Kirjastaja märkinud sinna rea peale üheksa tegevusaasta kirjastusena tegelikult numbrid on sellised, et Eestis on 20 kirjastust, mis avaldavad aastas rohkem kui 25 raamatut. Ja Eestis on kuus kirjastust, mis avalduvad aastas rohkem kui 100 raamatut. Aga no nende, kes avaldavad seal ühe raamatu ja nii edasi, tegelikult nemad ongi ju need väikekirjastajad, kes ei klassifitseeru klassikalise kirjastuse Seal on väga palju, seal on väga palju luulet, väga palju memuaare suguvõsa uurimusi, mida iganes, et seal on niisugused väga kirjut. Et kui võtta seda, et pida sellised nii-öelda traditsioonilisemad kirjastused avaldavad siis 25 suuremat kirjastus avaldavad kokku umbes 1700 raamatut aastas. Nii et lisaks sellele, et tuleb siis juurde kusagil 2000 tuleb kuskilt mujalt veel pluss ülikoolid, teadusasutused avaldavad ka päris palju tegelikult. Ma vaatasin Kirjastuste Liidu kodulehte, siis neil on praegu 36 liiget mis on ju tegelikult ka väga väike hulk selle 833 hulgas, aga jah, ma tahaks ka kinnitada, et need 573, kes on nii-öelda siis need ühe raamatu kirjastajad aastas ei ole kõik, isegi mitte põhitegevusena märkinud raamatute väljaandmist, vaid sinuga muuseumid näiteks, ma arvan, et isegi KAPO aastaraamatuga on nende hulgas. Ja veel võib-olla väike täpsustas, et kuidas ma ise väike kirjastusest imestan, et mitte selle järgi, mitu inimest seal meeskonnas on, vaid just nimelt nimetuste hulk, mida nad aastas suudavad välja anda. Et see on kas üks, kaks või kolm, aga mitte rohkem. Võib-olla neli. Minu meelest on huvitav siiski, mis siit vastustest välja tuleb, ma küll enne ütlesin, et nad hakkavad korduma, aga ega siis kõik ei hakka. Huvitav on ka see, et kui inimesed vastavad küsimusele, miks otsustasid ise oma teoseid välja anda või kirjastust luua siis mõned neist annavadki selliseid vahvalt idealistlik vastuseid. Üks vastaja võite arvata, kes see siis on, ütleb, et oleks kuritegu, kui ta ei rakendaks oma ekspertiisi ühiskonna hüvanguks, see oleks julm. Ja üks teine vastaja ütles, et tema alustas kirjastamistegevus selleks, et välja anda peavoolu ning turusituatsiooni poolt represseeritud autorite tekste. Noh, ma ütlen kohe kuulajal ära, et esimene vastaja oli Kivisildnik ja teine oli Kiva, kes peamiselt on tegelenud kunstiga, aga viimasel ajal üha enam kirjastamisega, tõesti, ta annab välja ikka väga alternatiivseid asju, mis ilmselt tavalugeja jaoks sageli ei tundugi kirjandusena. See ongi nii-öelda armastuse vajaduspõhine kirjastamine, et et ta lihtsalt tahab mingit teemat, andmed, mis jääb teistelt poolt katmata, et noh, sellised trendid nagu mujal riikides ka täiesti olemas. Aga noh, ma ei näe, et see saaks nii kohutavalt valdavaks, et, et valdav osa sellest ilmuks, sest alati on aasta kokkuvõtteid, kui tehakse, siis üks asi, mis silma torkab, on see, et raamatutest räägitakse minu arust tavaliselt kolmes kategoorias aasta kokkuvõttes kriitikute lemmikud, riiklikud preemiad, siis kõige müüdumat raamatud ja siis on veel eraldi see väline pool ehk siis kõige ilusamad raamatud. Need kolm nimekirja ei kattu peaaegu mitte ühegi raamatusest peaaegu mitte kunagi. See täiesti hämmastav, et kui palju tuleb ajaloos tagasi minna, leida üks raamat, mis kõigis kolmes kategoorias sees oleks. Aga Villerin toob enda loo alguses välja selle ka, et kirjandusauhindade kandidaatide ja võitjate nimekirjades torkab silma, et väikestes kirjastustes välja antud või ise välja antud teoste hulk on väga suur. Ja noh, see ongi valdkonniti nüüd, et see sõltub, et mida sealt vaadata et eesti proosa osas ma usun seda võib-olla kõige rohkem aga teistes teemades on seda kindlasti vähem, sest kõige kindlam on see, et kui sa oled populaarne proosa autor Eestis, siis See on, see on enam-vähem kõige kindlam asi, mida avaldada ja see tekitab ka sellise suurema avatuse seda ise välja anda. Sest suures riigis on selline raamatupoodide tulundus on niivõrd palju keerulisem ja niivõrd palju suurem jõud, et seal näeb seda vähem. Aga kuna meil on kaks ketti, siis on nendega natukene võib-olla lihtsam suhelda see kuigi see on alati selline filosoofiline küsimus, et palju see kirjastus sinna juurde panna, et seda ei saa nagu võrrelda päris mingisuguse ütleme, mingi siukse üürisarnase taksoteenusega, et filosoofia on see, et võtame ühe lüli vahelt ära ja kõik on õnnelikumad. Sest noh, vahe on ikkagi see, et kirjastusest tehakse siiski ka sisulist tööd, et mitte keegi ei ole lihtsalt roolis. Muidugi halvemal juhul ei tehta, aga vähemalt filosoofiliselt, see peaks nii olema. Palun ütle nüüd, milles seisneb see sisuline töö, kui ma ei näe selle aasta kultuurkapitali kirjandusauhindade nominendid nominentide hulgas tänapäevaraamatuid. Oleneb, mis kategooriasse vaatanud mõnes kategoorias ikaali alus näiteks lastekirjanduses. Lastekirjandust ostetakse iga ilmaga. See ei ole tõsi. Ta on väga palju lasteraamatuid, mida ei osteta üldse. Aga kas meie kirjandas tegelikult nii kirjandus kui kirjastusturul ei olegi tegelikult seesama väike kirjastuste, ütleme siis selliste tavakirjastuste puhul ilmne lihtsalt see, mis toimub ülejäänud ühiskonnast. Kõik on meeletult fragmenteerunud. Et see, kui vanasti tunduski, et me anname seesama ekspertiisi teema, et me anname kirjastusele oma käsikirjamäe usaldamasele, kirjastuse ekspertiisi, seal on toimetajad, seal on keeletoimetajad, seal on turundus, seal on kõik töötab, eks ole. Ja nüüd me enam ei usalda seda ja leiame, et, et nemad lähtuvad mingitest valedest omakasu, püüdlikest sellistest soovidest ja, ja ja jätavad siis selle minu geniaalse teosega. Inimesi, kes nii arvavad kindlasti, aga noh veel kord, et kui sajab nüüd raamatu hulgas on kuus sellist raamatut, siis ma ei näe, et see oleks valdav trend. Et jah, ise on võimalik kirjastada küll niimoodi ja osad teevad seda päris hästi ja on nii-öelda neid isekirjastatud väitekirjast, mis kirjastatud väga halvasti. Et selles mõttes, et ei ole nii, et suur on alati halb ja väike on alati hea, et see on keerulisem ja pealegi seesama, mis ma alguses rääkisin, et Eestis tõeliselt suuri kirjastusi ei ole. Aga kuidas on näiteks sellega, et nüüd suur raamatupoe müügid, et Rahva raamat sisenes kirjastusmaastiku või vähemalt plaanis seda teha hiljuti ma mäletan, oli selline uudised. Ja nad on oma esimest raamatut nüüd värskelt avaldanud, kui ma ei eksi, siis augusti september neil nüüd ilmus kolm-neli raamatut. Praegu on veel raske öelda, see, ma arvan, et see tekitas niipalju kui teiste kirjastajatega rääkisin see, et kui see uudis tuli, see tekitas sellist kerget ebamugavust ja umbusku. Lugeja jaoks ei väljendu mitte kuidagi uutmoodi. Et see tähendab lihtsalt seda, et konkurents on natukene suurem ja natukene vähem tahetakse avaldada oma pikemaaegset plaane, sellepärast et sul on teisel pool lauda peale koostööpartneriga konkurent, nii et ta jah, ta muudab natukene seda konkurentsi veel suuremaks, aga lugeja jaoks ma ei näe, et see nagu midagi muudaks, tegelikult aga tulles veel tagasi korraks selle juurde, et kas ise kirjastamine on trend või mitte, siis Tauno, sa ütlesid, et see ei ole trend, kui me vaatame üldiseid, arve trend, aga ta ei ole väga suur trend. Mis tahtsingi sinna jõuda, et kas ta on äkki trend mingis kitsamas valdkonnas? Ta on noh, selles mõttes jah, kitsamas valdkonnas, et eelkõige puudutab see originaalloomingut, sest siin on nüüd see, mis näha on, et ega nüüd väga palju ei ole niimoodi, et keegi hakkab teadlikult avaldama, ütleme, mis on kõige kahjulikum asi, mida majanduslikus mõttes avaldada. See on väärt ilukirjandus, mis on tõlgitud. Ei, ei ole nagu riskantsemaid asju, mida avaldada ka selline näide on olemas, Hendrik Lindepuu kirjastus avaldab iseenda tõlkeid poola kirjandusest, eks ole, sest milline, milline kirjastus võtaks selle enda kanda, see on ju täiesti enesetapjalik, eks ole. Aga noh, need ongi sellised, tekib selliseid, neid armastusprojekte, selliseid väikeseid ettevõtmise, aga turu sellest nagu siuksest üldmahust jääb see üsna väiksesse ossa. Et, et selles suhtes ma ei näe väga suurt probleemi üldse kuidagi. Et kirjastuse mõte on ju see heal juhul kirjastuse mõte, see, et. Sama üritad midagi edendada, sa avaldad mingisuguseid raamatuid, mille väärtus võib olla madalam, aga mis, sellest tuleb raha sisse. Aga sa teadlikult avaldad ka selliseid asju, mille kohta sa tead, et ei müü võib-olla eriti hästi ja ka nende väärtus on märksa kõrgem. Et selles mõttes üksik üritajatel seda poolt peaaegu ei ole. Et selleks on vaja teatud majanduslikku stabiilsust, natukene suuremat käivet, et sellist asja üldse lubada saaks, aga see sõltub sellest, kas sul on mingi missioonitunne või ei ole. Keegi kõigil kirjastusel kindlasti ei ole, aga päris mitmetel on. No siin selle Villerin sinu intervjuu või noh, küsimuste ja vastuste artikli kõrval on küsitud ka Andrea Ruudi käest keskraamatukogust vett e-raamatutega seoses küll rohkem, et et milliseid neid e-raamatuid laenutatakse ja see vastus kannab siis pealkirjad, eesti algupärand meelitab lugejaid ja kui siin oli juttu sellest, et kõige halvemini müüv asi on see tõlgitud ilukirjandus kolik tõlgitud kvaliteetne ilukirjandus, siis mulle tundub, et viimaste aastate võib-olla üks suuremaid muudatusi ongi see, et ma mäletan, et võib-olla isegi nii viis 10 aastat tagasi olid kindel, et ükski kirjastus ei tahtnud eriti avaldada Eesti. Ja see oli selline hetk, aga see oli ka natuke rohkem aega tagasi, mis oli rohkem selline 90.-te lõpuküsimus, siis oli tõesti niimoodi. Aga kahe tuhandete algusest saati langes lugejate huvi väliskirjanduse vastu ja tõusis lugejate huvi eesti kirjanduse vastu uuesti. Et see trend on kindlasti üks viimased 15 pluss aastat olnud ja sellega endiselt siis käsikäes käibki see, et eesti autorid julgevad minna riski peale, ise oma raamatuid välja anda, teine jah, lihtsalt küsimus on hästi palju selles, et kuidas sul lõpuks läheb, et kui sa müüd ütleme numbriliselt, kui sa müüd 500 tükki või 700 tükki, siis see, mis autor sealt teenib. Ma arvan, et see on sarnane sellega, mida kirjastus talle maksab, kui ta müüb 3000 ja 5000 ja müüb selle ise maha ja kirjastust ei ole kusagil seal vahel, siis loomulikult ta teenib rohkem. Et see sõltub kogustest. Aga kui sa müüd näiteks noh, ma ei tea, see on nüüd võib-olla 400 500, siis see kirjastus, honorar, ta üldiselt on ikka suurem kui see oleks, kui sa ise oleks seda müünud. Et kirjastustel siiski sageli on see risk, et nad muidugi ei saa rääkida, kõigi kirjastuste lepingud on erinevad sest Eestis pruugitakse suhteliselt vähe sellist protsent läbimüügist mudelit, kuna ja kogused ei ole väga suured. See on tüüpilisem siukest suurematele turgudele või, või ütleme, et eriti halb leping on see kui autorile öeldakse, et raha ei saa, aga saad sellised protsendi iga ära müüdud raamatu pealt, see on enam-vähem kõige kehvem leping, sa teha saad, eks ole. Aga see on just see, mida siin mõnigi kirjastaja soovib. Ta on läinud valesse kohta, tähendab isend väravateni aga selles mõttes, kui ta on sellise lepingu back lisanud, seal olid lihtsalt väga kehv lepingu pakkumine. See ei ole selline pakkumine, mis on igal pool. Nii, aga peale lepingu teeb raamatu läbimüügi siiski ka näiteks turundus. Kuidas sa sellesse suhtud, kui palju sa näed vaeva, et oleksid tänapäeva autorid raamatupoodides esindatud, et siin mõnigi ise kirjastaja ka ise väga aktiivne. Ja see kahtlemata see nüüd sõltub, sest tänapäeval ju kui võtta nagu selle järgi, kus raamat füüsiliselt väljas on, kõige rohkem on raamat väljas. Selveris see on kõige suurem müügipunktide arv, mis on, need on mingi 50 umbes raamatupood Eestis kahe suure keti peale 20 ringis. Aga kui võtta nüüd juurde koguse supermarketi mujalt sisse, siis teeb nagu asja nagu väga veidraks, kohati. Et kahtlemata seal on see küsimus, et et kas sa teed, kas sa teed esitlust, sa pead suhtlema, eks ole, sa pead saatma eksemplarid välja arvustamiseks, kas sa leiad kirjutajad ja, ja nii edasi. Raamatuid ilmub nii palju, et võrdselt tähelepanu nad ei saa eluilmas kõik. Aga teeme nüüd siia muusikalise pausi ja kuulame Tauno Vahteri valitud lugu, milleks biitlasi Peiperbak Raitar aastast 1966. Jätkub kultuurisaade vasar olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ning meie tänased stuudiokülalised on kirjandusinimesed sil kultuurilehe sirp, kirjandustoimetaja Pille-Riin Lander ning kirjastuse tänapäev peatoimetaja Tauno Vahter. Ja oleme nüüd rääkinud ise kirjastamisest ja sellest, kuidas Eesti kirjastamis elu toimib. Tauno läks just enne muusikapausi nii detaili, et ma arvan, et nii mõnigi inimene, kes tunneb huvi selle vastu, kuidas oma esimese raamatu jõuda, saab vihjeid kõrva taha panna. Ja tegelikult Maarja, sa mainisid enne muusika kuulamist korraks juba ka e-raamatuid ja kuna meie tänase jutu ajendiks on Villerin lärmi pikk gallup sirbis ise kirjastaja happy end, kus Nendele kirjanikele, kes ennast ise kirjastavad või väike kirjastus peavad, on esitatud kolm küsimust, millest kolmas on, kas olete välja andnud ka e-raamatuid, ei kaalunud nende väljaandmist ning milliseid takistusi selles näete siis tegelikult võiks korraks peatuda ka sellel e-raamat tundusel, mis mulle tundub, on üks selline pidevalt jahutud teema, millega mina puutusin esimest korda kokku juba umbes 10 aastat tagasi ja sellest ajast alates ei ole mitte midagi muutunud, kuivõrd kõik räägivad sellest, et jah, peaks ja tore oleks, aga turgu ei ole ja üldse maksud ja üldse on elu halb ja mis selle kõige mõte. Sina Villerin, oled ju kuidagi üles kutsunudki siin, et noh, miks katsume midagi selle e-raamat osas ette võtta, aga tuleb välja tee. Eesti nagu siin ei avaldu, et inimesed eelistavad ikkagi seda paberit. Kuradima töölist igal pool juba pöörata, mitte ainult Eestis. Ta siiski kõik, näiteks tänases lehes on ka mu kolleegi marja möldri lugu e-raamatutest lugeja vaatepunktist tema kirglike raamatute lugeja, aga ta ei saa lugeda, sest et kirjanikud ja kirjastajad ise ei ole huvitatud sellest, et ta saaks lugeda. Ja näiteks ta viitab siin Indrek Hargla-le, kes, Tsiteerin seda lugu täpselt Indrek Hargla, tsiteerin Marja Möldrit. Piisava edu saavutanuna teatas, et talle aitab heategevusest e-raamatute müügilaenutuse pealt ei saada autorina midagi. Ja siin tulekski täpsustada, et need Indrek Hargla e-raamatut, mida ellu ehk elektroonilise raamatukogu kaudu laenutada saab, on juba varasemad ja välja antud kirjastuses Varrak. Et need, mida on Hargla ise kirjastanud, neid seal elus ei ole. Aga see on, nüüd on küll paar tükki veel, et aga ma vaatasin siin just palju oli eelmise aasta müüduim E-raamat müünud Eestis. Kõige suurem number oli seoses mingisuguse tehnilise diiliga oli kusagil 600, aga näiteks 10.-ks kõige müüdud e-raamat müüs juba 140 ja enamasti müüvad 60, umbes nii et noh, selles suhtes ei ole just väga hoogutav number, aga ma leidsin ühe eelmine aasta sattusin just lugema ühte huvitavat lugu Ameerika kogemusest. Mis on siis tegelikult, et ka kommentaar sellele Hargla ütelda, et sa ei teeni midagi. Kahjuks tal on osaliselt õigus, et üks Ameerika kirjanikesse avaldas siis ise kirjastena raamatut. Imelik broken, piano president, mis? Ühe kohtuasja tõttu sai kohutavalt kuulsaks ja populaarseks Dali Amazoni poes tükk aega esikümnes ja ja siis ta kirjutas sellest, et kuidas tema sugulased õnnitlesid teda, noh, küsisid juba, et kuhu ta oma miljoneid nüüd kõik panema hakkab, et noh, sul on ikkagi raamat Ameerika Amazonis viiendal kohal. Ja siis ta kirjutas ausalt. Kui palju siis sellisest asjast tegelikult teenib ja ta lõi kõik aasta tulud kokku, mis selle raamatu pealt tuli ja selleks kogutuluks. Ameerika suurusel turul tuli 12000 dollarit ja sellest läksid hiljem veel kõik maksud maha. See lihtsalt näitabki seda, et see on äärmiselt karm hinnatundlike äri kus on vahendajaid veel rohkem kui paberraamatute puhul. Ja meie oleme näiteks mõnedest e-raamatu müümise rakendustes sellepärast loobunud, et tõesti oli piinlik autorile öelda. Teie eelmise aasta sissetulek on siis nüüd neli eurot 62 senti, kas me kanname selle üle või me ootame kuni 10 eurot täis, saab? Aga siinsamas sirbis on ka Reet Varblane küsinud kunsti kirjanduse. Väljaandjate käest, et kuidas nendel e-raamatukannet ja nemad on avaldanud arvamust, et, et digitaalne kunstiraamat ei pruugi üldse olla nii hea kvaliteediga ja siin ka kunstimuuseumist ja EKAst ja Tartu kunstimuuseumist vastatakse, et et kunstitrükiste kirjastamisel on kõigepealt kohe selline autoriõigustega kaitstud kunstiteoste reproduktsiooni probleem levitamise probleem ja teiseks just see, et, et see e-raamatu formaat ei suuda tagada seda väga head kvaliteeti, et seal siin on paberraamatul eelis. Kas need tulevad ju täiesti muud kaalutlused ka mängu, et väga paljud kunstiraamatut mõtlema selliste suurte uhkete, kui keegi tahab endale suurt uhket Matisse'i raamatut kohvilauale lebama, siis on prestiiži küsimus ja selge see, et ta ei hakka raiskama raha mingisuguse e-raamatu peale. Küll aga võiks ju tegelikult inimesed aina enam avastada endale seesama kultuuriajakirjandus, mida me siin tutvustame, et selle võiks ju endale e eeltellida, et sest et selle puhul ma olen just kuulnud üha enam, et pole raamatut. Riiulitele kõikidel ajakiri on võimalik, seda on võimalik teha võimalik. Et ma olen näinud seda statistikat ka, et eestlased, kes üle maailma elavad, nad tellivad küll sellist perioodiks endale Jostee kujul. Et ma nüüd lõikakski kohe vahele, et just nimelt selle päris suure ulgueestlaste kogukonna nimel tegelikult võiks rohkem mõelda e-raamatute väljaandmisele, et need oleksid kättesaadavad mistahes Eesti. Kes, kes on see, kes seda pappi köhib, ühesõnaga et selle nimel, et keegi, kes on läinud välismaale, kus ta saab suuremat palka, et tema saaks seal eesti kirjandust lugema, pean mina Eesti maksumaksja selle kinni maksma. Võikski mõelda näiteks mingi riikliku programmi kaudu kasvatada. Nende taskust tuleb, siis. Las ta tuleb. Ma nii ei arva. Palju suurem probleem on see, et oleks raamatukogudel raha, et osta rohkem kui kaks teavikut kuus eks ole, just nimelt valikute küsimus alati. Ma pean silmas ka just nimelt Eestis selle mõttega e-raamatute väljaandmise soodustamist, et need oleks kättesaadavad ka näiteks setomaal, et, et sa ei pea sõitma kuskile keskusesse, kus on see Selver või raamatupood. Et ses mõttes ei ole olukord kiita, see edetabel Mida saab osta küll Setumaal? Jah, aga mis valiksin, Maria toob välja just nimelt oma loos marja. Et, et kui sa tahad lugeda neid teoseid, mida on auhinnatud või mis on olnud kõmulised ühesõnaga, mis on populaarsed, siis neid e-raamatuna valdavalt ei leidu. Ja paljud nendest ise kirjastada, et tõesti Väikekirjastajatest ütlevadki, et see kas ei ole tulus või nad üleüldse ei tea, kuidas seda välja anda, kuidas seda teha? Et noh, siis eksju mõelda, et miks ei ole tulu see, kuidas me saaks nendele kahjumi kuidagi hüvitada. Et minu, mina leian, et see, et eesti ilukirjandus oleks kättesaadav inimestele, seda ei saa alati arvestada kasumisse. No ma ei tea, sotsialism ei saa lõputult raha iga asja jaoks võtluseks muidugi tore, kui ma oleks väga õnnelik, kui riik ostab meie terve raamatu tiraaži ära, eks ole, aga nagu norras vahel tehakse, aga ma arvan, et see ei ole selline. See võiks olla seotud mingi valikuga, näiteks kultuurkapitali aastaauhindade nominendid võiks olla. Ei ole tingimata need, mida üldse, nagu tahetakse raamatukogus lugeda. No siin me jõuame tagasi Rein Langi juurde, aga seejuures sealjuures ma arvan, et osalt oli ikkagi Rein Lang täiesti õigel teel, et mina ei kuulu nende hulka, kes leevendus tingimata materdada visiitkaardina, võib-olla oleks see siiski vajalik ja võib-olla sugugi mitte raskesti kulukalt teostatav. Ei, see see võib-olla isegi üllatavalt kulukas, kui võtta, kas kõik kategooriad ja kõik raamatukogud seal väga suur kogus, tegelikult siis raamat on ju üks fail. Kuidas nii, ega siis ühte faili ei saa saata kõigile raamatukogudele. Äri käib nii, et iga raamat on eraldi litsents, muidu ei teeniks autor sealt mitte midagi. Vaata, siin ongi see probleem, et ka see raamat on Iga fail on eraldi raamat, teistmoodi ei ole võimalik sellist asja arvestada üldse, sest muidu teenib autor veel vähem kui praegu ja praegu teenida. Peaaegu midagi, aga lõppude lõpuks on see tühiselt väike turg, mulle tundub, et e-raamatu on üks selline. E-raamat on üks selline asi, mis on kuidagi see tehnoloogia ei ole veel jõudnud sinna, kuhu ta jõudma peaks ootama 10 aastat veel. No ta kasvab tasapisi, aga, aga võrdlemisi vaikselt, et noh, ütleme, et meil on näiteks me oleme avaldanud umbes 2000 raamatut ja meil on e-raamatuna müügis kusagil 240 ja uutest raamatutest, mis meil aastas ilmuma e-raamatuna avaldame umbes veerandi, võib-olla kolmandikku, mitte rohkem. Põhjused on väga erinevad, miks teisi, ilma et illustreeritud raamatut on kohe välistatud, sest nende teisendamine sellesse formaati on kallim kui on sinu müügitulu järelikult mõttetu siis on terve rida autorid, kes ütleb, et nad ei taha e-raamatuid sest neile põhimõtteliselt ei meeldi see kontseptsioon. Ja tõlkeraamatutega lisanduvad veel need küsimused, mis on siis seotud täiendavate autoriõigustega. Et siin on igasuguseid erinevaid põhjuseid ja need jäävad veel tükiks ajaks. No tegelikult need ise ja väike kirjastajad ju. Nüüd Pillerin, paranda mind, kui ma eksin, minu meelest mitte ükski neist vist ei ole e-raamatut välja andnud, mõni on küll tahtnud, aga enamik ütlevad, et kulud on liiga suured, seal liiga keeruline, tõesti, paljud ei teagi, kuidas seda teha. Paberraamatut pealt teenivad kõik rohkem kirjastuspood. Indrek Koff siiski on välja andnud Ahah, tema on siis üks erand siin no paar tükki. Aga ta ütleb ka, et praegu pean selle asjaga pausi, tundub, et e-raamat ei ole Eestis väga jõudsalt vedu võtnud, majanduslikult nende väljaandmine vist kuigi tasuv ei ole. Kinni saba lahti, et ta ei saagi väga vedama, tõmmata ennast, kui ei ole. Aga ma ütleksin teistpidi, et see, see ei ole tegelikult üldse väga hea eesmärk, et me tahaksime, et näiteks pool raamatu läbimüügist tuleks e-raamatute pealt, see tähendaks selle majandusliku üles seitse pealt seda, et väga palju raamatut jäävad avaldamata ja avaldamata, jääb päris palju sellest paremast osast mille müügiga on probleeme, sest kuna e-raamatut pealt need summad on niivõrd palju väiksemad, siis näiteks ütleme, siukseid tõlgitud väärt ilukirjanduse avaldamine muutuks täiesti mõttetuks. Et ma need, mis on näha, mis e-raamatuna müüvad, seal on põhiliselt kaks, kolm teemat, seal on esiteks krimkad. Teiseks kõige uuem kirjandus, mis on parajasti paberkujul edetabelis. Ja siis tuleb juba suur vahe, et siis tuleb mingeid juturaamatuid veel, aga e-raamatuna loetakse põhiliselt kõige uuemaid asju ja krimkasid. Vaatan, et Vahur Afanasjev on samuti öelnud, et ta on e-raamatuid välja andnud, aga samuti, et Eestis eriti ei müü ja juhib tähelepanu hoopis kuulderaamatutele, ütleb, et tema edumeelset sõbrad hoopis kuulavad raamatuid, mitte ei kasuta nii e-raamatut, aga ega see audioraamatute turg ei ole ka Eestis tegelikult ju kuigi suur. Olen proovitud, aga need on need inimesed, kes regulaarselt Tallinna ja Tartu või Pärnu või muude linnade vahel sõidavad. Mis ajal öeldakse, autoroolis terviserajal tööle koju kõndides, nii et võib-olla võib-olla selliste e-raamatute kõrval on tõesti hoopis mingite aktiivsete tegevuste kõrval see audioraamat? See muidugi on ses mõttes vajalik, et pimedate raamatukogu teeb väga palju tööd, et üleüldse oleks nende lugejaskonnale kuulajaskonnale nii e-raamatuid, nad lasevad päris palju isa linti lugeda. Jah, nendel nendel on väga suur ja nad ei saa neid levitada küll niimoodi. Oli väikene igaühele. Konflikt, et üritati pimedate linti loetud raamatu kusi nagu neid faile kätte saada, näiteks audioraamatuna müüa. Selline tegevus ei ole lubatud. Nii et kired kirjastusmaastikuna Eestiski on selliseid krimi üritasid. Aga mis sellesse killustatusesse puutub, sa veidi aja eest mainisid või fragmenteeruti paganteeritusse siis ma võin mõned võrdlused tuua näiteks Lätiga. Kui meil on kirjastajaid 833 ja neist ise 573 vabandust mitte ise, vaid siis need, kes annavad ühe raamatu aastas välja siis Lätis on koguarv 497 ja neist ühe, raamatuavaldajaid 312. See tähendab, et meil on neid ühe raamatuavaldajaid rohkem kui Lätis üleüldse kirjastuse kokku. Et ses mõttes, et see killustatus ja argumenteeritud on meil võib-olla iseäranis suur Ta mul mulle tundub ka, et just neid, neid armastuse ja vajaduspõhiseid raamatuid, et see on tõesti suured, et ma tahan välja anda seda raamatut, sest minu meelest on nii huvitav ja ükski kirjastus seda ei anna, aga ma annan ta siis ise ja mul on siis nagu süda rahul, et ma olen. Ütleme, et meil on majandusparemas seisus, et Läti kirjastamisturg on kohutavalt erinev Eesti omast sest seal on üks kirjastus peaaegu monopoolses seisus, nende käes on peaaegu kõik müügipunktid ka veel. Et nad on läinud hoopis teist teed. Meie saateaeg hakkab otsa saama ja see vist oligi selline kõiki eestlasi rahuldav tõdemus, kuhu me jõudsime, et meil on parem kui Lätis ega lihtsalt selgituseks ütlen, et Villerin tsiteeris ka tänases sirbis olevat Riias elava Hannes korjuse sellist väikest lisalugu Läti kirjastus tegevusest, kus saab siis täpsemalt lugeda, mis seis seal on. Aga ma tänan, Pille-Riin larm, Sirbi kirjandustoimetaja ja tänapäev peatoimetaja Tauno Vahter saates osalemast. Mina olen Peeter Helme, koos minuga on siin veel ka saatejuht Maarja Vaino ning meie tänast saadet jääb lõpetama muusikapala priiuse orjad aastast 2011 filmist kormoranid ja esitajaks on siis ka loomulikult ansambel kormoranid. Aga kommenteerime natuke ka sõnade autoriga. Jah, ja sõnade autor tuleb ka muidugi ära öelda, selleks on nüüd Vladislav Koržets, kes on samuti ise kirjastaja. Kuulmiseni. Saabuva Sakalas hiiliva Tiiu Aegunud? Orja.