See ei ole nõukogude aja nostalgia vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme ja koos ka saatejuht Maarja Vainoga on mul hea meel öelda meie kuulajatele tere viienda hooaja esimesest saatest ja et põhimõtteliselt on ikkagi veel kooliaasta algus, siis täna räägime haridusest, aga täpsemalt maaliharidusest. Nimelt on täna meie saatekülalised Eesti kunstiakadeemia maaliosakonna uued õppejõud Merike Estna ja Kristikongi. Tere. Tere, tere. Aga nagu ikka, enne, kui hakkame rääkima meie põhilisest teemast, viskame pilgu peale ka uuemale kultuuriajakirjandusele. Ma teen siis otsa lahti, nagu meil on traditsiooniks kujunenud ja esimesena võtaksin ette õpetajate lehe, mis keskendub ootuspäraselt haridusele erinevast, väga erinevatest vaatepunktidest. Meie tänase teemaga niimoodi väga põgusalt haakuvalt on kohe avalugu siin kunstiga, Purit saadeti kolhoosi, mis kirjutab siis seda, kuidas arst Tartu kunstikoolis juhatab õppeaasta sisse see, et esmakursusekursuslased viiakse hoopis maale ja saavad seal tuttavaks maatöid tehes. Nii et pärast võime küsida site Christie Merikese käest, kuidas Ekasele sellega lood on. Aga rohkem on keskendutud Kazis eesti keelele ja õieti keeleõppele keelekümblusele ja tuuakse siin välja erinevat statistikat selle kohta, kuidas ikkagi juba lasteaias võiks hakata keelekümblus peale. Ja et eriti venekeelsetes lasteaedades võiks siis ikkagi juba muutuda olukord selliseks, et kui lapsed lähed esimesse klassi ei oleks neil eesti keelega raskusi ja kogu see õppetegevus oleks neile märksa mugavam. Ja kirjutatakse ka veel sellest. Raivo juuraku juhtkiri on sellest, et et augustis ei ole mõistlik alustada õppetegevusega, kui, siis lugemislaagriga on tema mõte. Ja Kaarel Tarandi arvamuslugu on Russofiilia puhangust ministeeriumis, kus ta kirjutab, et talle tundub, et vene keel teise keelena on ületähtsustatud ja rohkem võiks õppida ka soome keelt, läti keelt ja saksa keelt ja prantsuse keelt. Niipalju siis Õpetajate lehest. No ma viskasin pilgu peale sirbile ka sirp on pühendatud teemale vananemine väga aktuaalne teema Eesti ühiskonnas. Tegelikult on siin päris palju põnevat lugemist väga erinevate nurkade alt, aga mulle jäi silma ka sirbi juhtkiri, kus kirjandustoimetaja Pille-Riin larm tutvustab homme toimuvat esimest kirjandustänava festivali. Lugu ise on hästi selline tore ja armas ja kindlasti on ka festival selline, mida soovitan kindlasti väisata Kadriorus Koidula tänaval. Et kes ka lehte ei viitsi lugeda nagu ikkagi kirjandustänava festivalil ja siis ma vaatasin korraks veel ka selle nädala Eesti Ekspressi, kus areeni kaanelugu on äsja kinodesse jõudnud filmist ruut. See on rootsi film Ruuben vest Lundi must komöödia, mille tegevus toimub kunstimaailmas. Otseselt meie tänase teemaga vist seotud ei ole. Aga siin on intervjuu nii filmilavastaja kui peaosa täitva Elizabeth mossiga. Sirbi puhul võiks veel lisada, et ka siin on eesti keel tähelepanu all, et nagu paar korda aastas ikka sirbi vahel ilmub, siis on seekord ka siin eesti keele või no üleüldiselt keele infoleht kus siis seekord on rohkem keskenduda tud selge väljendumise oskusele, et siin on tore sihuke ava Pealkiri mõelda kui filosoofina räägitagu talupojana. Nii et, et lisaks vananemisele ka veel natukene keele juttu. Ja kui juba keelest juttu, siis ilmunud on ka ajakirja keel ja kirjandus värske number, mis on teema number ja mis keskendub elulugudele, et siit võib kohe välja tuua väga erinevaid teemasid. Näiteks Raili nugin, elulood ja põlvkondlikud mustrid, samuti tuntud elulooteemaga tegeleja, Tiina Kirsi intervjuu tema 60. sünnipäeva puhul. Ja veel terve hulk hulk huvitavaid teemasid siis nendele, keda natukene sügavamalt koguse keele ja Kirjanduse asi huvitab. Väga hea, aga kas siis lähme põhiteema juurde, ma võtan, sul on ta augustikuine kirjandusajakiri Looming seal laua peal, aga sellest me vist saame rääkida ka nädala pärast, kui meie kui meil tulebki juttu ühest tekstist, mis Loomingus ilmus, nii et lähme siis kohe edasi maalikunstiteemaga. Jätkub kultuurisaade vasar stuudios Peeter Helme ja Maarja Vaino ning nagu öeldud, on meil täna külas Eesti kunstiakadeemia maaliõppejõud kellega Kristi kongi ja Merike Estna, kellega oli eelmise nädala sirbis intervjuu. Kus rääkisite sellest, mis teil kavas on ja nagu ma aru saan, teda nüüd juba esimesed tunnid ära andnud, mis mulje on? No ala olnud on alles selline sissejuhatav nädal, et sissejuhatavad loengud, et hästi raske on veel nagu kõike kirjeldada, me oleme nagu tutvunud tudengitega ja nendega mõningaid asju juba käivitanud, et tundub, et on päris tore olemine seal. Magistritele valmistamine ka, kui sai mainitud, et kuidas me valmistume uueks aastaks, siis kõik magistritudengile on kaasatud ühiselt maaliosakonna aasta alguse ürituse organiseerimismis toimub siis 21 september EKKM-is ja tulevad installatsioonid ja ja mängima tulevad meil Mihkel Klais ja Priidik Hallas ja. Esinejad, kes on maalikunstiga kuidagi seotud või noh, me lihtsalt oleme proovinud seda nädalat niimoodi sisse elada, et kuidagi käivitada tudengeid ja käivitada ka sellega ennast või et see on nagu olnud selline põhiline selle nädala teema Ja tundub, et see on kõigile väga inspireeriv, koos sellist üritust siis organiseerida ja teed selle nimel. Te näete nii puhtad ja kasitud välja ei ole värviplekke ega midagi, et ja sa mainisid praegu mingeid installatsioone, mis seal ürituse tulevad, kas ei ole maalikunsti reetmine? Installatsioonid need piirid ei ole kindlasti meie kummagi jaoks üldse võib-olla midagi, mille, mida me, mida me mõtleks, et oleks olemas või kuidas ma eksin, võib-olla, aga mina mina ei mõtle kindlasti maalikunstist nii piiritletud, et need piirid on ammu avardunud ja kattuvad omavahel erinevad siis traditsioonilisemad valdkonnad. Aga kas siis on üldse võimalik defineerida, mis on maal, et ma vaatasin, Vikipeedia on siiski defineerinud veel maalikunsti, ilmselt siis väga vananenud moel. Ütleb, et maalikunst on kujutava kunsti põhiliike ja iseloomulikke kujutamise vahend on värv. Et tahate te lisada sellele definitsioonile midagi. Ja ma olen ise ka seda Vikipeediat uurinud, see pole nagu väga selline põhjalik aga noh, selle kõigega saab ju nõus olla ja ma ise ma arvan, et kui ma isegi räägin kassis maalimisest, maali õpetamisest või ükskõik kunstist üldisemalt, siis eelkõige noh, oma loo, noh, ma mõtlen läbi oma loomingu, kuidas ma seda siis kirjeldan, et see, millega mina igapäevaselt ateljees töötan või mille sees ma elan et läbi selle maa, proovin siis ka mõtestada enda jaoks, et mis asi see maal võib? Kunst on, et noh, see on sellega, ma olen täiesti nõus, et et maali üks selline tunnus on, et ta on seotud värviga. Aga see värv, see võib olla ka ta võib-olla värv, lõuendil ta võib-olla värv. Ma ei tea, puulehtedega ka seotud või et nagu värviline tekstiil või jätan üleni värviga kaetud maja või ruum või et sa saad midagi kogeda üleni või et selles mõttes on minu jaoks ka nagu piirid on lihtsalt nii lahti ja ma olen nagu pakkuv absoluutselt kõike kui huvi, mis nagu meie ümber toimub, et kuidas seda võiks siis seostuda nagu maaliga või et me nagu tegelikult elame justkui nagu maali sees või ma olen nagunii läbi ja lõhki võib olla sellega seotud, et ma olen nagu jõudnud lõpuks selleni, et võib-olla meie ümber võikski olla nagu üleelusuuruses nagu maal või nad ise maal siis nagu on. No aga kui kõikjal maal, siis ei ole ju mitte miski maal. No täpselt, võib-olla tõesti, aga, aga noh, see ongi see, millega võib-olla maalikunstnikud tegelevad või mille, millest me nagu ka räägime või kui ma olen näiteks juhendanud või kursusi andnud. Et eelkõige nagu kunsti õpetamine võib-olla üldiselt ongi nagu lätlase elust või et kõigepealt nagu mõelda selle peale, et milles me viibime, mis ajas, me viibime, mis on meie ümber nagu kunstist rääkida, mis kunstnikud, kes nagu millega töötavad või kuhu nagu ennast asetada, et sa oled pidevalt teadlik nagu sellest, mis toimub meie ümber ja noh, kui nagu veel spetsiifilisemaks minna et millega siis nagu maalikunstnikud tegelevad, siis maalikunstnikel on see võimalus, et nad võivad seda ümbritsevat kujutada siis läbi maalimise või nagu ma enda loomingu peale mõtlen, siis ma jõuan alati tegelikult selle õlimaal lõuendil. Nii, sest et ma nagu läbi erinevate testimiste lugemist erinevate kogemistama, nagu jõuan lõpuks selleni, et ma maalimine annab võimaluse seda hetke või kogemust nagu pikendada, et ma saan läbi pintslitõmbed, vaata nagu läbi mõelda selle, mida, mis on minu minu sisse nagu kogu kogunenud ja see on kõik nagu tulnud ikkagi meie ümbert. Et kui mu seletus natuke nagu annab mingit pilti, aga see on, kuidas mina mõtlen selle peale. Ma positsioneerin või mõtlen endast kui maalikunstnikust ja üldse maalist just rohkem selle läbi, kuidas sa siis oma tööd või praktikat asetad suhestuda selle maali ajalooga, et kus see ja siis ka kaasaega läbi selle visuaali kuidagi peegeldad või või selle kaasajaga suhestuvad, et, et rohkem selline mõtestamise ja, ja positsioneerimise ajalukku ka suhestumise küsimus minu jaoks, et see minu jaoks teeb minust maalikunstniku Ja see on tegelikult ma, ma jah, ma ise nagu rääkisin selles mõttes nagu üldisemalt, et lõpuks see ongi see, mida koolist saab kaasa, et üks asi on see, et miski, mis nagu käivitakse ka koolis, saab kõiki neid etappe päev läbi võtta, et alati nagu on võimalus hüpata, aega tagasi, vaadata, mis on toimunud kunstiajaloos tõsta see mingit teema, siis jälle tänapäeva ja et tekitada selline konkreetne positsioon, et mis nagu ennast nagu huvitab, et kogu aeg nagu olla teadlik, et see on nagu kooli ülesanne eelkõige ka. Aga kas maalikunst ei ole ka mitte siiski üsna käeline tegevus, et üks asi on teadmine, mõtestamine, suhestumine, teine asi on see, et sa reaalselt oskad seda ka kujutada, et eeldades, et võttes eelduseks siiski, et maal on maalikunst, on kujutav kunst, et et see ju peaks eeldama teatud käelist meisterlikkust, et perspektiivitunnet kõiki kompositsiooni, eks ole, kõike selliste asjadega, kuidas kuidas üldse nagu sellesse suhtutakse, et üks vahe vist leiti, et see ei ole tegelikult oluline, et olulisem ongi muu. Aga kas võib-olla see mingi kujutamise oskusi käsitööoskus on nagu vaikselt hakkab tagasi tulema maalikunsti? Me oleme harjutanud sellest ka palju Kristiga ja kindlasti. Me tahaksime, et need oskuste omandamisega jääksid kunstiakadeemias ikka au sisse alles aga sellel peaaegu tugevalt juures olema kontseptuaalne mõtlemine. Ja siis noh, ma ise isiklikust kogemusest veel ütleks, et kuna ma viibisin päris kaua aega elasin Inglismaal üheksa aastat ja õppisin ka seal, et siis ütleks tõesti, et see, see oskuste säilitamine on meie nagu kunsti Akadeemia suur pluss, et kui me siia juurde suudame pakkuda sama tugevad kontseptuaalset mõtestamist kui siis võib-olla Kesk-Euroopas on rohkem, ainult sellega tegeletakse, siis siis meil on väga tugev haridus. Ja ma ise olen ka ikkagi täpselt samal arvamusel, mõeldes enda õppimise ajale või üldse haridust jälle tagasi, et ma Ma olen, ma arvan, et ma olen saanud nagu päris hea tehnilise baasi Tartus õppides ja noh, läbi selle nagu noh, see on nagu tõsine töö, sa pead ikka väga palju tööd tegema, kui sa õpid kunstnikuks või noh, kui sa õpid maalikunstnikuks selline kohati võib olla üksluine tegevus. No tegelikult ääretult põnev tegevus, aga see nõuab tohutult tööd ja kui ma mõtlen enda ajale endaga läbimise ajale tagasi, siis tegelikult tulekski nagu eelkõige alustada sellest, et nagu tekiks selline tehnilised oskused ja siis natuke aega hiljem tuleks juurde ka see, et sa oskaksid võib-olla mingite asjade peale mõelda, et selleks on nagu need õppejõud, kes võib-olla oskaksid natuke nagu öelda, et võid küsida küsimusi, et mis see on, mida sa teed või kuidas või noh, aga ma tõesti nõuab nagu päris palju tähelepanu ja tööd ja märkamist ja et see on tõesti ka minu arvamus, et see peab algama ikkagi sellest tehnikast või tehnika valdamise, sest et lõpuks sa või kuidas iganes oma ideid teostada, et sa pead lõpuks jõudma selleni, et sa oskaksid nagu tekitada endale küsimusi, mida mida tahad, sa, pead nagu ka olema teadlik sellest, et sa, sul, sul on vahendid ja sul on see pagas, et sa oskad neid ideid teostada, et see on nagu oluline Et see on põhimõtteliselt keel, mida siis peab peab oskama kasutada, et, et kui sa tahad. Midagi edasi öelda siis sõnavara on siis selge, et sa saad kõike panna enda kasuks mõtete väljendamiseks tööle, et. Aga kuidas üldse maalikunsti tänapäeval õpetatakse õpikuid vist ei ole, eks, või on? Jah, õpikud on nii-öelda need õppejõud, kunstnikud, kes nagu räägivad seda, mida nad teavad ja mida nad oskavad, et ikkagi õpetama on kutsutud oma ala täielikud professionaalid, kes reeglina on tavaliselt, et igapäevaselt töötavad praktiseerivad kunstnikud ja nad nagu annavad edasi seda, mida nad nagu ise kõige paremini oskavad või mida nad valdavad või kuidas nad mõtlevad või et see on, nagu ma arvan. Ääretult huvitav, et õpikuid on igasuguseid või, või kuidas üldse nagu võib-olla see on ka nagu halb, et sa õpetamine Me oleme ameeriklasega rääkinud, et sõna õpetamine, et tegelikult nagu et koostöö toimiks ja et oleks nagu hea olla. Ma ei tea, maalitudeng siis me räägime praegu maalikunstist. Et eelkõige peab see olema koostöö õppejõu ja tudengi vahel, et mõlemal peab olema võrdselt huvitav ja peab olema nagu võimalusi teineteist käivitada, siis käivitubki lõpuks kõik, et peab olema tahtmist tööd teha, peab olema tahtmist lugeda või saada kogemusi kõigest, mis meie ümber toimub, et see võib olla noh, see tegelikult ka maalikunst, ta maalikunstnike väljendame ennast nagu visuaalselt läbi käeliste erinevate Meediumite, aga tegelikult see hõlmab ikkagi kõiki neid ka teisi kultuurivaldkondi. Et kust nagu ammutada ideid või. Täitsa aga, kui prestiižne üldse on praegu maali eriala, et siin kuskil 90.-te aastate alguses, kui toimus selline suurem vabanemine kõigest, et siis vist maal just see klassikalises mõttes niisugune õlimaali või mingi selline aga kujutava maalimaine ei olnud kõige kõrgem, et seda peeti kuidagi vanamoodsaks, aga mulle tundub, et praegu on selle noh, maalikunsti kui niisuguse maine ikkagi jälle paranenud. Kas kuidagi kajastub ka teie tudengites, kas neid on rohkem vähem? Kas selle eriala vastu tuntakse huvi? Tundub, et eriala vastu on huvi päris suur ja tulevad magistrantuuri siis erinevatelt erialadelt tudengid kokku, et ei ole ainult bakalaureuses maali lõpetanud tudengid, mis teeb ka väga huvitava koosluse. Kui see edasi koos töötatakse ja kindlasti ekse piiride, siis nii-öelda avardamine on ka ju seda mängumaad siis vabastanud ja ja et, et maalikunst ei ole ainult ajalugu, vaid suhestub väga otseselt praeguse hetkega ja eks see võib-olla mingil hetkel oligi kõige proble problemaatilisem aeg, et kui see oli selline hägus tunne, et kas, kas on ainult ajaloo veel kajastus või mis, mis nagu toimub. Ja viimastel aastatel on olnud ju põnevaid suuri näitusi ka maalikunstinäituse, just et mis on nagu erinevate külgede peale kogu aeg tegelikult, et avatakse väga põnevaid näitusi, aga just sellised suuremad kumu kunstimuuseumis kunstihoones, mis on nagu proovinud ka vastuseid, leida küsimustele, mis maalikunstis on või et kui me tõesti elame nii nagu infoküllases maailmas ja meil on nagu kõike nad visuaal visuaalset materjali on lihtsalt nii tohutult palju, et kuidas siis seda nagu kõike mõtestada või mis see nagu päriselt on, et sellepärast mulle tundubki järjest erilisem v noh, mina olen nagu täiesti tulihingeline maalikunstifänn või nagu mulle nagu niivõrd meeldib see meedium nagu igas igas võtmes, et et mul on tunne, et maalikunst on lihtsalt nii eriline, sest et on niivõrd nagu eriline vahend, kuidas üldse nagu midagi mõtestada või, või noh, maalimine ise nagu oma olemuselt nii nagu eriline vahend, mis meil siin tänapäeval on selles infomaailmas. Aga kas võib siis öelda, et maalikunsti sellisem võiks öelda, nagu ma ei tea, võib isegi taasavastamine, et see on seotud sellise aeglase avastamisega ka, et kui tänapäeval on kõik nii kinni igasugustes kiiretes meediumitest liikuvad pildid ja kellad ja viled ja kõik, kõik peab olema tohutult interaktiivne, siis maalikunst on just nagu omamoodi protest selle vastu. Tõesti asi no ma olen tegelikult nõus, ma ei ole seda võib-olla niimoodi täpselt mõelnud, aga sest et ma olen nagunii läbi ja lõhki võib-olla selle maali sees elanud, et ma ei ole suutnud teise liikuva maailmaga nii palju kaasas käia, aga aga see tõesti võib nii olla, sest et maalimise protsess ma ise ka kasutan ainult õlivärve ja see on nagunii pikk protsess juba, et see nagu annab seda aega annab aega nagu mõtlemiseks. Aga kuidas see tänapäeval siis hariduses on, kui ka hariduses aetakse kiirust taga ja samal ajal on vaja sellist väga aeglast asja õpetada, mille õpetamine ise on aeglane. Õpetamise õppimise aeg on tegelikult päris lühike, et tegelikult see ei piirdu tavaliselt ainult bakalaureuse ka, et see aeg on lihtsalt nagu noh, need, kes, kes keda huvitab maalimine, need lähevad tavaliselt alati magistrantuuri või siis õpivad kuskil mujal, et pikendada seda aega. Lähevad kindlasti ja ja nii niimoodi on aeg aeg-ajalt päevas rohkem. No sa pead lihtsalt nagu pühenduma seal ei ole nagu teisi variante, et see on tõesti nagu eriala, mis nõuab nagu tõsiselt kaua üksinda omaette olemist, et see on nagu tõsi, et et tugevamad ja vot selles ilu võib olla, kes, nagu tõesti noh, ma arvan, et nii palju, kui me oleme Meriks, aga mõlemad need koolis nagu aega veetnud, et mul on küll tunne, et see on nagu võimalik, et seal on nagu päris põnevaid tudengeid, kes nagu töötavad väga intensiivselt Et maalikunst ei ole midagi sellist, kus oleks võimalik sellist klišeed boheemlaslik kunstnikust etendada. Noh, kui kellelgi on huvi selle vastu, siis kindlasti on võimalik seeläbi mängida. Aga kuule äkki vahepeal muusikat ja valisin meie saate esimeseks muusikapalaks toreda klassikalise pala ansamblilt apelsin ja selleks on raamid. Neljade heinaga. Juurestaapi. Nii ja läheb edasi kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ning meie tänased külalised on Eesti kunstiakadeemia uued maaliõppejõud Merike Estna ja Kristi kongi. Olemegi rääkinud maali õpetamisest ja jõudsime muidugi jube ääri-veeri rahani ka, nimelt. Käis sellisest pohiinlikust kunstniku kuvandist jätkas, maalikunstis on selline asi päriselt võimalik, sest maalikunstnik kõvasti tööd tegema. Aga kuidas siis lisaks sellele tööle on? Noh, et ühest küljest võib ju uskuda, et hea asi nii-öelda müüb ennast ise, aga tegelikult see nii ei ole, et kas teie nüüd õppejõududel tunnete ka kohustust oma üliõpilastele rääkida sellest, kuidas iseennast müüa, kuidas iseennast ja oma loomingut nähtavaks, atraktiivseks teha või, või see ei puutu haridusse, peavad ise kuidagi hakkama saama. Et sellel müümisele on ka nüüd siis kaks külge, et kas iseennast siis kas mõelda seda, et, et tööd jõuad näitustele nii-öelda, mitte siis otseselt müümise-le, aga et teed ei jää sinna ateljeesse lihtsalt või siis me mõtleme nagu otsest müümist, siis siis need on ka erinevad, et asja taga. No alustame äkki sellest, et üldse üks noor maalikunstnik näitusele jõuaks, kas see on miski, mida te Vjatele tutvustama, et kuidas need asjad käivad? Kindlasti see on väga oluline, et kui koolist minnakse välja, siis on teadmised, kuidas selles kunstiväljal hakkama saada, kuidas näitusele ei saada, kuidas Töid tutvustada, kellega koostööd teha, kuidas kultuurkapitalist toetust taotleda, et ma, kui tagasi mõelda, ma tunnen ise väga suurt tänulikkust, siis kunstiakadeemias õpitud ajal kuidas minu profess näiteks Kaido Ole seda maailma väga hästi meile tutvustas. Et pärast seda, kui ma Londonis õppis Endis kursused, olid seal suured ja et sellist nagu väga nii isiklikku kontakti, sellist teadmiste jagamist väljaspool kooli oli vähem ja ja ma tundsin, kuidas mind oli täiesti visatud sellesse Londoni kunstimaailma pärast magistratuuri, täiesti teadmatuses. Et noh, kuidas ma siin nüüd ellu peaks jääma, et see teadmine peaks kindlasti kaasa tulema. Kindlasti peaks koolist kaasa tulema näituse tegemise kogemus, et üks asi on see, et kuidas see käib. Aga sa saadki seda kõike läbi praktika tegelikult kõige paremini kogeda. Et, et see peaks kindlasti olema nagu õpetamise aja sees, et paljud tudengid muutuvad juba ka õpetamise aja nagu piisavalt iseseisvaks, et nad, õppejõud on ikka õppejõud on koolis selle pärast olemas, et nad saavad nagu igal hetkel nõu anda või sa saad nagu pöörduda nende poole, küsida küsimusi, mida sul nagu tarvis on teada. Et sellepärast on nagu näituse tegemise kogemus juba kooliajal nagu ääretult oluline. Et jah, aga. See on kuidagiviisi mingisugunegi pinge kodeeritud selle sisse, et kui nüüd see maalitudeng hakkab maalima, et et ta justkui ühelt poolt tahab pühenduda kunstile või teha kunsti, aga teisest küljest ta on valinud erialade, peab sellega kuidagi ära elama edaspidi, et ta ei saa ilmselt eeldada, et kultuurkapital maksab elu lõpuni tema elu kinni, eks ole. Et ta peab natukene mõtlema selle peale ka, et tema maalid oleksid ostetavad või ei pea. Niimoodi kunsti teha ei saa. Minu. Et see on nagu teine asi, et kui mõelda seda, et mis müüb, siis see ei ole see, mida me õpetame, see ei ole see, mida me ka kindlasti ise teeme, et, et see on üks kõige keerulisemaid Su hirme või, aga samas ei tähenda seda, et kui nüüd tööd müüvad, siis need ei oleks head tööd, et, et seal on lihtsalt see tegemise motivatsioon ja protsessi küsimuses kindlasti see ei tohiks sisse tulla. Aga see, see, kogu see ellujäämise teema ja ongi ikkagi väga keeruline ja ja ma ise töötasin kaua aega ainult vabakutselisena ja olen ka siin kuus aastat juba koos töötanud. TM, nagu aga seal galeriiga, kes siis minu töid müüvad. Aga lõpuks. Ma tundsin, et, et ma noh, mind tõid kunstiakadeemias erinevad asjad, et et ma tahtsin midagi muud väljaspool teha oma praktikat ja ka tagasi tulla akadeemiasse, olles olnud kaugemal teiste kogemustega, aga ka seda, et siis lükata lahti oma siis kuusissetulek sellest oma loomingust, mida ma seal näituste jaoks toodan. Et, et selline Kristi võib olla. No lisab, et ma arvan, et kultuurkapital kindlasti ei ole see allikas, kes maksame kunstnike elusid kinni, seal peab nagu päris tõsiselt see on, seal on võimalus, võib olla vahendite jaoks raha saab rohkem toot tootmislihtsalt, et tuua see kunst nii-öelda avalikkusele siis või, aga aga see raha teema ja noh, see on minu jaoks ka nagu väga raske teema tegelikult, sest et mõeldes oma loomingu peale või oma tegevuse peale, ma ei ole kunagi selle peale nagu mõelnud ja ma arvan, et ma ei suudaks ühtegi tööd teha, kui ma teaks, et sellel on mingi number nagu et ma lihtsalt nagu noh, ma saan aru, et see on nagu tõsine teema, millest rääkida ja mida nagu mida, nagu lahata, aga aga võib-olla kool on ka üks koht, kus maalikunst, angel, nii spetsiaalne ja nii nagu konkreetne võib olla eriala, mida me, millega me seal igapäevaselt tegelema, aga tegelikult on see ka eelkõige võib-olla nagu ma alguses mainisin, et see on nagu õpetus elamisest või et ma arvan, et need õpilased ja tudengid, kes on nagu maalikunsti endale valinud, et nad saavad eelkõige nagu väga hea pagasi, et üldse nagu siin väljal nagu toimida ja olemas olla. Et need, kes on läbinud selle kooli ja nii-öelda nagu ka elukooli, sest kunst on eelkõige nagu ka elukool või nagu endast teadlikuks saamise kool, et et ma arvan, et igaüks saab hakkama kõigega muidugi. Sellise noh, ma ei usu ka, et maalikunsti tullakse Kunstiakadeemiasse õppima, kui kui nüüd põhisuunitlus võiks olla kommertsed, paremaid erialasi ka kunstiakadeemias. Ma arvan, millega siis lihtsamaid valikuid võib olla. Jah, ma olin maalikunsti, siis peab nagu liiga palju tööd tegemas nagu lihtsalt, nagu see ei ole, lihtsalt see ei käi nagu koos kuidagi. Aga kas maalieriala lõpetades õppides, kui mingisugune selline rahvusvaheline perspektiiv ka kuskil on, kas te mõtlete selle peale ka näiteks, et mis mujal toimub ja kuhu üks nii-öelda eesti maalikunstnik asetub, kui ta kooli lõpetab, et kas tal on mingisugune šanss ka rahvusvaheliselt läbi lüüa, mida iganes siis tähendama peaks või, või on Hiina kunstnikud igal pool juba ees, nii et pole mõtet üritadagi. See sõltub nii palju nagu igast ühest endast, ma arvan, et kooli ajal käivad praktiliselt kõik tudengid saama, Nad käivad vahetus õpingutel kuskil mujal maades, ülikoolides, juba seal tekib erinevaid kontakte. Kui see sobib, no tegelikult kunstiakadeemia lõpetab tudeng, kes või noor kunstnik, kes siis tegelikult nagu oskab ennast nagu kuidagi positsioneerida või talle pakuvad mingit teemat huvi ja selles suhtes ma arvan, et piirid on ikkagi avatud ja valla. Et ikkagi see suhtlus toimub, et noh, Eesti on nii väike, nii või naa, sa puutud kokku juba isegi isegi nagu kunstimaailm on nagu päris väike, kui sa liigud ringi, reisid ringi, et sa nagu leiad nii palju põnevat nagu väljaspool, et see kõik sõltub ja algab nagu endast, ma arvan ja ta praegu See info levimiskiirus on kohe siin see geograafiline positsioon, positsioon enam ei ole ju nii oluline, et Instagram mees saab oma maali üles riputada eile ja üle maailma. Võivad seda inimesed näha, et sa ei pea isegi kuhugi reisima. On avatud liikumine ja me ise Kristiga täpselt samamoodi reisime päris palju ringi. Et ei ole nii paikne, pole. Aga kuidas, kui näitustest rääkides on lood kuraatoritega, et vahepeal oli ka juttu sellest, et, et kunstnik ise kunstnikul endal on veel juba vähem sõnaõigust näitust tehes, et kõik otsustab kuraator, et et kuidas, kuidas sellega tänapäeval. Niimoodi minul selliseid suhteid eriti ei ole, et ikkagi kuraatorid tavaliselt pöörduvad minu poole, kui muud ööd neile huvi pakuvad. Jaa, jaa, tahavad seda jagada. Kuhugi positsioneerida mingist teistest suhetes või, või mingis koosluses, aga et kuraatorit. Peab eelkõige ma arvan, kaasa mõelda või et mul ka ei ole nagu teistsuguseid kogemusi, tegelikult kindlasti vaheta neile väga kasulik koostöö, et saab asju arutada ja muudkui on kuraatorid, kes on pannud kokku näituse, nad lihtsalt oskavad sind võtku kutsunud sind sellel osa sellel näitusel osalema, et nad teavad, et sul on see selline töö olemas, mis nagu täpselt, asetub sinna konteksti, mida nad on loonud, et et noh, see on loomulik, et neil on nagu kindel visioon, kuidas mina peaksin nagu seal kõige paremini sobituma või et siis siis see on, aga see kõlab nagu liiga jõhkralt. Et midagi. Nii et ei hoiata oma üliõpilasi kurjade kuraatorite eest. Mitte see peaks olema väga inspireeriv koostöö. Ja loodetavasti ka, kui kunstiakadeemial on uus maja, siis, siis saavad erinevate erialade tudengid juba kooliajal rohkem kokku ja niisiis tulevased kuraatorid, kui maalikunstnikud või ükskõik kunstnikud et see oleks minu esimesed kokkupuuted, on vana vana kunstiakadeemia siis kohviku kohvikus kuraatoritega, et ma loodan, et ka tulevastel tudengitel tulevad sellised võimalused. Kuraator ilmselt siis on see, kes teab, millal näitus on valmis, eks ole, kui tal on see kõik paika pandud. Aga ma tean, et et maalikunstnik Ando Keskküla on kunagi öelnud, et on suur kunst maalikunstnikul endal teada, millal maal on valmis, et millal ma olen valmis. Et ei ole ülemaalitud või alamaalitud No kui ma mõtlen enda töömeetodi peale või kuidas ma siis tõesti ma hakkan maali tegema niiviisi, et ma mul on ennem nagu endal silme ees pilt, et milline see nagu olema peaks alati protsessi käigus on kõik vaba, et kõik võimalus, kõik kõik käigud on võimalikud, kuidas jõuda selle lõpptulemuseni, et et see valmis pildi valmisolek võib tulla nagu päris äkki samas ta võib võtta aega, kuid et see nagu kummalisel kombel alati on see lõpp kätte jõudnud. Väga keeruline vastata, aga see on jah, vastused olen ma siiamaani kätte saanud. Mina olen aru saanud, et nii kaua, kuni on kahtlus et kas on valmis või ei ole, siis ei ole valmis, noh ja nii, jah, see ongi. Kirjel see hetk, kui on valmis, siis on selge pilt valmis, jah. Aga kui palju teil endal nüüd üldse on aega ise maalida? Meil siin Kristiga mõlemad just lõpetame. Näitasime Kristile, avatakse 15. Mõne nädala avamine, et ma olen nagu järjest tere nüüd terve suve ja veel rohkem iga päev maalinud, et selles suhtes ma olen nagu nonstop ateljees istunud hetkel, et ma ei kujuta ette, kool on alles alanud, ma arvan, et kuna me jagame, Me oleme Merikesega tegelikult maaliosakonna dotsendid ja me oleme mõlemad nagu jagame seda kohta, et ma arvan, et, et me oleme poole kohaga, sest siis me loodame, et pool kohta jääb ateljeesse. Et tööaega on tegelikult sisse kirjutatud see, et loominguga tegelemine on ääretult oluline, et ja see on nagu vajalik. Siiski meisid meist on kasu tudengitele, nii ka kui me ka ise oleme loominguliselt aktiivsed, et nii kaua on meil mida jagada ja ja ma arvan, et meil on jah, et minul on natuke veel aega, aga minu näitus avaneb 29 september, aga mu töötavad ka välja minema 15 september. Nii et meil on olnud selline suht sarnane graafik. Suvesuvine ateljee. No aga soovin teile mõlemale jõudu nii õppetöös kui maalimisel. Loodetavasti ta siis siiski päris ära ei kivistunud kolest jaksate õpetamise kõrval maalida ka veel kord. Suur tänu saatesse tulemast Kristi kongi ja Merike Estna. Seda saadet jääb nüüd lõpetama sellise Suurbritannia bändi Ten sissi lugu art for aatseik, ehk siis kunst kunsti pärast. Mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios. Kas saatejuht Maarja Vaino ning oleme taas eetris nädala pärast, siis juba uute teemadega kuulmiseni?