Vikerraadiovasar. See ei ole nõukogude aja nostalgia, vasar on Kultuurimagasini, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on täna stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino. Tere. Tere. Ja meie saatekülaline on täna ajakirjanik ja Tallinna Ülikooli õppejõud Priit Hõbemägipäevast. Meie tänane teema on muusikakriitika. Räägime muusikakriitika hetkeseisust ja sellest, milline tulevik võib oodata ees muusikakriitikat. Aga nagu ikka, kui hakkame põhiteemast rääkima, siis sellele eelneb väike kultuuriajakirjanduse ülevaade ja Maarja, ma näen, et sina lehitses seal midagi. Mul on lahti siin Õpetajate leht, kus leheküljelt üheksa, kus siis Põlva riigigümnaasiumi direktor Alo Savi võtnud sellise julguse, kui, et on pannud kokku õpetajate välimääraja tea siis kas põhist oma kooli põhjal või või on seal laiem stest grupp olnud ja see oli selles mõttes lõbus lugemine, et ma arvan, et tõesti need tüpaažid on olemas, ma hakkasin isegi meenutama, et keda oma kooliajast võiks liigitada nende järgi ja riigi päris huvitav oli ka mõelda selle peale, et mihukene milline õpetaja tüüp ma siis ise huvitav oleksin, et kui ma peaksin ennast nendesse gruppidesse või nendesse difaasidesse kuidagi paigutama. Ja silma jäi ka selline artikkel, kes laste puudeõppest, mis oli tõesti minu meelest väga selline innustav just sellest aspektist, et aina rohkem on tõesti lastel käelist tegevust vähe, nii, nii kodus koolis igal pool. Et et see puutööring, mille siis ka üks õpetaja Kersti Veskus on algatanud ja mis on siis kuidagi väga positiivset vastuvõttu leidnud. Et sellest ja kuidas ta siis hästi lastele mõjub ja nii edasi, on siin niisugune üsna pikk artikkel. Ja siit päris lõpust jäi midagi vist nagu veel silma. Aga praegu ma lasen sinul kõigepealt otsida seda, mis sina tahad öelda, siis vaatan, kas ma leian selle üles. Mulle ikka meeldivad need Priit Põhjala keelealased lood, rubriik keelekaste kus sedapuhku tuleb jutt tõlkidest tõlkijatest, nimelt 30. septembril oli püha hieronüümuse päev, mis ühtlasi on ka rahvusvaheline tõlkijate ja tõlkide päev. Ja Priit Põhjala selgitasin artiklis seda, mis vahe on tõlgil ja tõlkijal, sest et pahatihti inimesed eksivad sellega. Kuigi erinevus on väga suur. Nii ma leidsin selle nüüd üles ootuspäraselt viimasel leheküljel, kui ta seal lõpus oli. Ja see pealkiri on niisugune, võib olla hirmuäratavad piis, strateegilised kontrollijad, teisme eas. Aga tegelikult eriti huvitav osa sellest artiklist oli pool sellest esipool, esimene pool sellest artiklist mis kirjeldas tegelikult seda, kuidas looma koerte ühiskonnas toimivad hierarhiad ja kuidas siis kasvatusteadlased üritavad seda üle kanda teismeliste gruppidele ja aru saada, et kuidas siis seda teismelist natukene paremini mõista ja kontrollida, nii et see oli üsna ootamatu lähenemine ja päris päris huvitav lugemine. Kõlab päris hirmuäratavalt, ma lugesin selle asemel hoopiski septembrikuist kirjandusajakirja looming kus on nagu ikka väga erinevaid asju. Tõeliselt lõbus on jõuga Vanhaneni novell, kui Kekkonen nõmmele suusatas, kus muuhulgas on üles soojendatud selline tore kirjanduslik kuju nagu Artur Valdes, kes astub lugejaid erukolonelleitnandina, seda puhkab selle pärast, nagu ta ise ütleb. See, et Tuglas väitis, et ta esimeses maailmasõjas surma sai, on lihtsalt kirjanduslik liialdus. Aga muuhulgas saab loomingust lugeda veel ka katkendit Vahur Afanasjevi peagi ilmuvast romaanist, mis või diskevadel Kirjanike Liidu romaanivõistluse. Nii et see on kindlasti selline tore tore väike lugemisproov. Ja loomulikult leidub siin ka tõesti väga palju muud. Ma ei hakkagi loendama, ütlen lihtsalt, et lugege. Pole oluline on ära märkida, et üheksas ehk septembrikuu looming on pühendatud Siuru 100.-le aastapäevale, et 25. septembril toimus kuulus Siuru pall ja seetõttu on loomingus päris mitmed lood pühendatud siulule seal sealhulgas ka üks üsna intrigeeriv Toomas Kiho leitud August Gailit. D jutt, nii et tasub pilgu pilk peale visata. Lugesime hommikul sirbist mõnuga ka ühte juttu, võib-olla sa räägid sellest Maarjas. Ja see on kirjanduse rubriigis ja see on lauluisa kiri kirjanikkude liidule, et ka Kirjanike liidul on juubel, et Kirjanike liit tähistab siis 90 viiendat aastapäeva ja selle on trükki toimetanud vanade heade kommete kohaselt siis niisugune tegelane nagu croitsmatsin ja võib-olla kes veel ei tea, siis Kreutz Matzinilt endalgi on tulemas varsti üks uus romaan, et, et võib-olla see kiri siin on isegi kuidagi sellega seotud, aga sellest me saame siis alles kunagi tagantjärele teada, et kas siin on tegemist mingi kirjandusliku mänguga. Meie läheme aga hetke pärast edasi saate põhiteemaga. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane saatekülaline ajakirjanik, Tallinna Ülikooli õppejõud Priit Hõbemägi. Ja nagu juba enne öeldud, hakkame rääkima täna muusikakriitikast ja selleks andis põhjuse. Ühest küljest tõik, et Eesti muusikanõukogu andis Eesti muusika infokeskuse direktorile Evi Arujärvele preemia. Ja kuna Evi Arujärv on muusikakriitik siis sellele auhinnale pühendatud intervjuus, mille leiab rahvusringhäälingu kodulehelt, tulebki just juttu muusikakriitikast ja sellest, mida see mis võiks muusikakriitikat ees oodata, seisund, kas ta praegu on. Ja kaudselt võiks öelda, et teine põhjus on selles ka, et muusikakriitika on eesti kultuuri fookuses ka praegu meie kinodes jooksva filmi minu näoga onu peategelane on ju muusikakriitik ja vähemalt osa filmi intriigist keerlebki muusikakriitikute tunnustamise või mittetunnustamise ümber. Ja Priit, et sind ei kutsutud, sellepärast et sa oled ju ise ka muusikakriitik või kas sa kas sulle võib nii öelda või kuidas sa ennast tunned, kui ma sind niimodi kõnetab? Pole kunagi julgenud ennast muusikakriitikuks, nimelt olen alati otsinud mingisuguseid ümberütlemisi sellele, tõsi küll, kuskil päris tihedalt aastatel 80 kuni 90 ja seejärel, kuni ma arvan veel palju kaugemale, olen ma muusikast kirjutanud eriti just popmuusikast ja rokkmuusikast alguses lihtsalt selle tõttu tol ammusel nõukogude ajal ei saanud ja mitte millestki kirjutada, ilma et oleks nahka turule viinud, peale muusik ka ja võib-olla kirjandusega janu kultuuriasjadega sisse käisin ja osalesin igasugustel popp üritustel ja loomulikult muusika vastu oli huvi suur ja siis, kui töötasin kunagises ajakirjas noorus, siis oli ka Rocke pop oli minu eriala seal siis, kuna see oli juba nii-öelda mingis mõttes institutsionaalne. See noorus oli mingit sorti institutsioon, siis hakati mind kutsuma kõikvõimalikesse rokkfestivalide žüriisse, mida oli tol ajal tohutult palju ja ma olin ilusti edasi, sellepärast et mul ei ole süstemaatilist akadeemilist muusikalist haridust. Ja kui ma pidin žüriis istuma konservatooriumi haridusega muusikutega koos, kes mängisid küll rokki või poppi ja siis hindama nooremaid ansambleid, siis mul oli ikka väga selliseid raskeid hetki, kus valiti, ma ei tea mingist kõige paremat trumm löökriistamängijat bassimeest ja kel kellede tehnilist taset ma kuidagi ei osanud hinnata ja siis ma ikka istusin niimoodi nagu kooli koolipoiss, vaatasin, mis seal Alo Mattiiseni ühelt poolt või seal Ivo Linna teiselt poolt, mida needki, püüdsin ennast adapteeruda, leida sealt mingisugust head vihjet, aga aga jah, tõepoolest olen kirjutanud siiamaani täna tänavel pöördusingi Anne Ermi pooled siia tuleb üks väga tuntud sügist, sässile tuleb väga tuntud löökriistamängija terribouci ja kes on Frank Zappa ihulöökriistamängija olnud temaga 25 plaati teinud ja palusin Annelt, et äkki on võimalik põusijaga intervjuud teha. No näeb, kas õnnestub. Kas kohe sinu esimesest sellest vastusest või tutvustusest jäigi selline mulje, et kui me räägime muusikakriitikast, siis kuidagi automaatselt. Me mõtleme sellel tegelikult popmuusikat. Aga tegelikult on ju olemas ka selline asi nagu süvamuusikakriitika, et kuidas sa seda näed, kas see on üleüldine termin või on seal mingi eristus? Ei, tegelikult ma seda niimoodi ei eristanud, lihtsalt ma rääkisin oma nii-öelda Enda, kuigi ma olen kirjutanud, üldiselt automaatselt mõeldakse, no ütleme nii, et kui ma püüan seda asja selgitada nii nagu nagu ma näen seda siis termin kriitika või ütleme, kultuurinähtustest kirjutamine üldse ja see ei puuduta mitte ainult muusikat, vaid puudutab ka kirjandust, arhitektuuri, mida iganes, mida, mida meil siin tehakse jagunebki nii-öelda kahte suurde lehte, üks on siis tutvust minu üks on nagu tutvustused ja arvustused, millel on ka teatud selline promotsioonimaik juures ja mis räägivad inimesele, kes ei ole selle ala eriteadlane ja teine on siis sisuliselt akadeemiline kriitika, mida teevad sel alal akadeemilise hariduse omandanud inimese, mida inimesed ja mida avaldatakse siis erialastes, ajakirjades on see, on see siis teater, muusika, kino või on see looming, või on see sirp. Aga need kaks nii öelda tiiba on teineteisest väga eraldi ja nad sisuliselt kokku ei puutu. Need, kes töötavad nii-öelda selle meelelahutusliku tiiva peal, tajuvad seda, et neid ei peeta mitte millekski võib-olla mõnikord ka täiesti õigusega ja akadeemiline pool, kui räägib oma alaedusammudest või puudustest ei tee üldse märkamata seda, et sellelt alalt kirjutatakse mitte akadeemilisi arvustusi, tutvustusi palju rohkem kui neid akadeemilisi. Et see on minu meelest üks probleem, see on ka muusikas, on see niimoodi ja. Selle tulemuseks ongi siis ongi siis see, et kui näiteks me räägime kirjandusest, ütleme nii ja tehakse mingisugust kirjandus, kirjandus, kirjanduskriitika mingisugust ülevaadet, siis seal tavaliselt head välja kõik päevalehed, kuigi me teame, et näiteks Postimehes on väga võimas kirjandusarvustuste hulk Ekspressi areen ja Päevaleht töötavad, aga kui me midagi loeme juba sellist aasta kokkuvõtted, siis me kohtume seal ainult nimesid. Ja muusika osas on, on umbes samamoodi, nii et loeme teater, muusika, kino või midagi taolist või ajakirja muusika ei loe, me võime sealt lugeda põhjalikke nii-öelda muusika analüüse, aga kui hakatakse nii-öelda kokkuvõtteid tegema, siis seda muud ei ole olemas sellele muidugi ma lihtsalt tahan tähelepanu juhtida sellele, et see on väga suur, need on kaks täiesti erinevat maailm. Sellest või tegelikult ma küsingi, et kas sa räägid nüüd samast asjast, millest Liivi Arujärv räägib, kui ta ütleb, et valitseb teatav dialoogi. Ühed räägivad ühest asjast ühest teisest asjast ja ta ütleb, et selline dialoogivõimekus on kahjuks mingi üldisem ühiskondlik nähtus, mis kõikvõimalikes tänapäeva ühiskonna valdkondades. Eksisteerib selline individualistlik totaalne vabadusi paljuhäälsus ilmselgelt ei soosi üksteisemõistmist, vaid tekkida pigem kapseldumist, ütleb Arujärv. Kas see on sama asi või räägid sa või pead sa silmas ikkagi lihtsalt seda vahet akadeemilise maailma ja siis sellise popkultuuri? Lähen räägin sedasama asja ja, ja ma ei tulnud selle peale pärast seda konkreetset, Evi Arujärve intervjuud lugedes, mida ma ka enne lugesin, et ma pean arujärve vaieldamatult kõige paremaks muusikakriitikuks, mõlemad tähed suure tähega, kes Eestis on olnud, kes suudab tõepoolest muusikast kirjutada nii et see on samas nii akadeemiline, sügav, üldkultuuriline ja ka täiesti arusaadav ja noh, selleks peab inimeses olema teatud sorti, teatud sorti, väga loomingulist hullust ja väga suurt julgust, et selles väga kapseldunud eesti kultuuri maailmas siiski astuda üle nende piiride ja jääda endale kindlaks, et minu meelest Evi Arujärv on selles osas täiesti täitsa fantastiline. Aga see, mis ta räägib, et see ongi nii erinevad alad on hästi kapseldunud ja noh, kui me räägime siin muusikakriitikast, siis selge on see, et nende terminite sisu, kui keegi nimetab ennast muusika arvustajaks või mõne bändi bassimees kirjutab sõbra bändi uuest plaadist loo, kus ta kasutab hästi palju selliseid erinevaid omadussõnu, mis pärinevad nii-öelda meie lihtsalt nagu igapäevasest tavakeelest ja laenab osa nagu inglise keeles. Ja siis kuu, kui kõrgelt haritud muusikakriitik kirjutab siis tüüri uuest sümfooniast midagi, siis need on ju kaks erinevat maa, et need on kaks täiesti erinevat maailma nima suhtumiselt, maailmavaatelt oma leksikalt. Mida, mida iganes, aga selles ei ole ju, selles ei ole ju midagi halba, ei olegi mitte midagi. See lihtsalt ongi nii, et selles mõttes, et muusik, ka arvustajad või kriitikat liiguvad, minu meelest nii-öelda oma ringides need ringita eksisteerivad teineteisest eraldi ja on ainult väga väheseid inimesi, kes suudavad neid niinimetatud silosid, kuigi eesti keeles ei, ei kõla hästi neid torne omavaheline galeriidega ühendada. Aga kas see ei olegi niimoodi, et kogu see on tõepoolest jälle võib rääkida kogu ühiskonnast, aga üritame siis rääkida kitsamalt muusikast. Et ühest küljest on ju tõesti erinevaid muusikatüüpe ja erinevaid bände ja, ja, ja selliseid katsetajaid ju tohutult palju, et muusikamaastik on ju iseenesest väga kirev. Aga teistpidi on seal tohutu mingi ühtlustumis tendents, et et kokkuvõttes kipuvad mingil määral või tõstetakse esile, ütleme siis kas kuulajate poolt ikkagi kuidagi väga üheülbaline muusikat. Et kuidas sulle tundub, et kas, kas see on väga pealiskaudselt niimoodi, et tegelikult on ikkagi domineerimise selline muusika sisemine rikkus või tundub, et kuidagiviisi kipub see minema selliseks väga ühesuguseks popmuusikaks kätte. No tänapäeval on ka popmuusika, rokkmuusikuid, tantsumuusika, elektrooniline tantsumuusika, mis iganes on niivõrd fragmenteerunud, killustunud Ta on praktiliselt täiesti võimatu on sellest väljaspool oleval inimesel mingisugust pilti ette näha, et kui Siim Nestor minu hea töökaaslane Ekspressi Areenist mõnda Praati arvustab, siis ma tean täitsa kindlasti, et ma seda plaati kunagi ei hakka. Sellepärast et ma ei leia sealt endale mitte midagi. Ja kui Siim mulle midagi arvustada annab, siis see oli ikka midagi. Selle tegijad peavad olema vähemasti 60 aastased, kas pink Floydi või, või Jessi või Stingi või midagi taolist, eks ole. Et juba siit võid näha, et juba ajalises plaanis on siis kasvõi kergemat sorti muusika või meelelahutuslik muusika, on, on muutunud nii laiaks ja erinevad žanrid jagunevad pidevalt väiksemateks fragmentidest osaliselt selle tõttu, et et kuna see on nii medietiseerunud kogu see muusikamaailma kõik toimub lõppude lõpuks siiski meediasse kõigest peab ju kirjutama ja teatama siis selleks, et pälvida tähelepanu, tuleb sinna panna juurde silt. Uus, enneolematu. Aga kuna seda uut enneolematut ei ole nagu suures plaanis võimalik, enam mitte midagi. Mulle tundub välja mõelda siis igale pisikesele uuele fragmendile, mis peegeldab seda valgust või heli kuidagi natuke teistsuguse nurga alt pannaksegi pannakse midagi uut, otsata. Kootitees Teet räpp-metallromantiline disko või midagi taolist, eks ole, tehakse sellist postmodernistlikku sellist segu, aga kõige laiemas mõttes on minu meelest ju. Asi on selles, et asi on selles suures saladuses, mida muusika endas peidab mida muusika meiega teeb ja kuidas ta teeb meiega. Sest võtame selle nagu kõige viime selle asja kõige lihtsama. Sellise kirjelduse juurde. Meie ümber on õhk-õhk, väriseb. Õhuvärin võib panna meid nutma, muutub tõsiseks, hoolimata meie eelnevast vaimsest nii-öelda tasakaalust. Anda meile traagilisi noote, tuua meie mälust midagi täiesti ootamatut esile panna, meid liikuma või pandavaid hüsteeriliselt karjuma. Kuidas need inimesed teevad seda lihtsalt õhu liigutamisega, muudavad meie meeleolumuusika, teeb meiega midagi, muusika võib meie meiega teha tohutu võimsaid asju ja see on nagu kõige tähtsam ja siin ei ole oluline, et kas on elektrooniline tantsumuusika või see on siis moodne sümfooniline muusika, see, ta teeb meiega midagi ja see on nagu muusikale ühine, et siin, et žanripiiride aja piirid, et need ei ole üldse tähtsad. Aga see on muusika, meiega teeb, aga mida meiega teeb muusikakriitika või mida ta ideaalis võiks teha või kas on midagi, mida ta peaks tegema, aga tänapäeva sellises olukorras, kus üksikuid autoriteet on vähe ja igaüks võib ju tegelikult kriitik olla just selle tõttu, et kõik toimub pidevalt, pidevalt liikuvas aja ajalises mõttes pidevalt liikuvas meedias. Äkki muusikakriitika ei tee enam midagi, mida ta oleks pidanud kunagi tegema? No ma püüan enda jaoks nii-öelda muusika muusikakriitikat, kuna see sisaldab sõna kriitika, mis tähendab sellist minu jaoks konstruktiivset analüüsi, ütleme niimoodi lihtsamas vormis. Ehk muusikakriitik peaks olema siis selline inimene, kes suudab selle muusika ka kuidagi lahti võtta, paigutada üldisesse mingisugusesse konteksti, on see siis ajalooline või, või tehniline või tehnoloogiline või ükskõik milline selgitada ära kuidas, mida tehakse ja muuhulgas siis ka öelda, et siis, et see on täitsa põnevalt tehtud, see on tehtud teistmoodi, kui kunagi varem tehti. Nii võiks veel teha, või siis et oli päris naist raiet tehti küll kena katse, aga tegelikult see kõik on ammu olnud ja midagi välja ei tulnud. See on nagu muusikakriitika ja see võib olla siis noh, mingis mõttes ka nagu edasi viib, kindlasti ongi kui, siis helilooja seda loeb, aga sellisel juhul helilooja, muusik peab tundma respekti selle kirjutaja vastu, mis tähendab ka seda, et kui arvustatakse sügavat muusikate tõsist muusikat, siis need inimesed peavad omama tõelist muusikalist haridust ja saama siis ka muusikast nagu laiemas kontekstis aru. Nüüd, kui me räägime sellest, mis toimub päev väljaannetes või mis toimub sotsiaalmeedias, et igaüks võib ju kirjutada midagi arvata, siis see ongi lihtsalt arvamus ja nii edasi, et see on ühe, mingisuguse ühe võib-olla küll pika kogemusega muusika kuulav muusikat kuulama inimese seisukoht ja ei midagi rohkemat ja võib-olla taolisi seisukohti ei olegi siis nende muusika tegijatel tarvis kuulata. Nüüd kolmas aspekt on see, et seal on nagu turunduslik pool ehk et see, mida kiidetakse, seda võib-olla kuulatakse, kuulatakse rohkem ja ka hari või pedagoogiline pool, et see, kes kirjutab, võiks nagu meeles pidada seda, et kui teised inimesed loevad seda kõike kuulavad ja näevad, et nad sellest midagi juurde õpivad, et noh, selline väike hariduslik moment võiks nagu juurde käia, mitte seda, et noh, nüüd panica pass, plaksus ja trumminahad mütsusid. Oi, see oli ikka lahe, et nii pole enne olnud. Aga kui suur probleem see üldse on muusikakriitikas, et kui ütleme, päevalehed ei avaldaja, tihtipeale on need väga mahukaid, selliseid süvakäsitlusi ja analüüse, neil pole tavaliselt ruumi mitte ainult muusikaadio kirjanduse kõigega on nii. Ja me oleme siinsamas saates arutanud ka kirjastustega seda, et kuidas see millisest raamatust ja mida kirjutatakse mõjut. Kas seda raamatumüüki, et kui suur probleem see muusikakriitikas on, et justkui see vähenegi pind, mis ju ikkagi saab osaks vaid valitutele, sest kõike ei jõua niikuinii kunagi käsitleda. Ja see näiteks on vastavalt siis hävita või kellelegi meelest vastupidi ebaausalt kiitev võid täitsa õigustatud kiitev ühesõnaga et igal juhul ja kuidagi mõjutab seda müügitulemust. Et kas muusikakriitik tunnetab, et ta praegu on kellelegi lõksus otsapidi või on Eesti ajakirjanikud täiesti vabad? Arujärv selles auhinda kätte saades intervjuus rääkis ühest vihjas õigemini ühele teemale, mis, mille kohta ta ütles, et see on nii-öelda päevakorralt maas vähemasti Eestis, aga see on ka vastus nagu sellele, millele sina viitad. Kõikvõimsate kriitikute aeg paistab olevat õnneks möödas, et Eestis ei ole minu meelest kunagi asi nii hull olnud, aga veel siin üheksakümnendatel aastatel näiteks Soome kui Helsinkin Sanomat tuli tõepoolest massiivne selline Soome kõige suurem välja on, mille siis mõju oli tohutu ja mille tiraaž oli hullumeelne ja seal oli siis selline kirjanduskriitik nagu mis ta nimi oli sepa, Heikin häima, kardetud c, mida tema ütles mingisuguse uue romaani kohta? See oligi nagu selle romaani elu või surm. Ja seal on olnud üks samasugune, aga seda nime ei mäleta, aga ma olen kohtunud seal üks samasugune teatrikriitik oli, kes oli selline selline kuidagi homomees, selline ekstra ordinaalne homomees, kes istus laua taga, kus teised olid ülikondades, tal oli selline võrk maika ja siis nagu tohutud nahkrihmad ja siis suured hõbesõrmused ja äge tegelane oli. Ja minu meelest sellised, et nii-öelda sedasorti elu või surm, tüüti, kriitikud, tuuri surm, et see on, see on tegelikult õudne, need inimesed, need inimesed, eksivad, et rokkmuusikas on üks erakordselt kuulus tegelane, kes nüüd surnud, kelle nimel Lester bänks, kes on nii-öelda rokk. Rokkmuusikakriitikute? Noh, selline nagu üks kuulsamaid kujusid ja kui ilmus ansambli Black sabat esimene plaat, mis iseenesest oli täitsa hea plaat, siis Lester things tegi selle täielikult maha ja ütles, et selle võid minema visata sellest ansamblist Me enam rohkem mitte midagi ei kuule, no siiamaani käib bänd mööda maailma ringi sõitmas ja hiljuti veel andsid siinkandis ka tuure, nii et minu meelest on see hea, et muusikast, kultuurist kirjutamine üldse on muutunud nii palju demokraatlikumaks ja sellist hullu enam keegi ei pane. Kui lihtsalt mõni ajakirja kriitik kirjutab, et talle see plaat ei meeldinud, siis ta loojal on täiesti õigused. Talle ei meeldinud So What? Üks asi, mis selles osas on veel nagu oluline, et kas, kuidas, kas kriitika, kuidas see võiks mõjutada siis nagu loojat on üks juhtum sellest, kuidas kunagi Eesti, eks pressi areen andis välja kultuuripreemiate, toimus lühikest aega ka see oli Hans H Luik käis mingisuguse pani raha nii-öelda tünnile ja siis areeni toimetus sai võimaluse raha laiali jagada. Ja siis ja siis auhinnad olid vana känd ja uskend. Ja siis. Oli üks kord, nii et noore kännu, mis oli kultuurilootus, auhinna pälvis Vaiko Eplik, noor muusik ja vana kännu auhinna pälvis Vaino Vahing. Mina olin siis Ekspressi peatoimetaja, andsin need ilusasti üle ja kummagagi ma enne seda seal ei olnud kohtunud ja nemad ka omavahel ei olnud siis kohtunud. Ja kuidagi pärast selle auhinna kättesaamist jäime kohmetult seisma. Kolmekesi vahing, kes oli niisugune vana ja vimma mees ja ja Eplik, kes oli veel noor ja väga häbelik ja mina nende vahel ja ei osanud ka nagu midagi eriti rääkida ja siis ütles. Kummardus vahing kummardus Epliku poole ja ütles talle kärisolani. Kuule, saada nad köik. Ja tee seda, mis sulle meeldib. See võiks ollagi looja nii-öelda lipukiri ja ma olen seda päris paljudes kontekstis kuulnud teises vormis. Sa oled looja, tee seda, mida sa tahad teha, ära hooli sellest, mida nad kirjutavad, seal nad võib-olla ei saa aru, võib-olla nad ei taha aru saada. Võib-olla neil on mingisugune oma huvi mängus, tahavad sind lihtsalt mängust välja lükata. Ära lase ennast kõrvale juhtida sellest, et kriitikud suudavad kunstniku kuidagi õpetada või paremaks teha, ausalt öeldes, sellesse ma eriti ei usu. Kuulame vahepeal muusikat ka ja palusin. Priit Hõbemägi, sina valiksid tänasesse saatesse muusika ja esimeseks muusikapalaks valisid sa Norra bändi Ilvis loo difox ehk rebane, mis siin mõni aasta tagasi vist enam-vähem üle maailma publikut hullutas. Võib-olla kuulub kõigepealt lugu ja siis ma küsin sult veel pärast kommentaariks, miks just see lugu? Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ning meie tänane stuudiokülaline Priit Hõbemägi. Kuulasime kiust muusikat, mille Priit sina valisid sellise norra norra muusika difox ja selline fänne kui Ilvis. Miks sa valisid selle loo? Ja see on selline hüsteeriliselt lahe bänd, seal on ka väga head videod, kuigi ma eriti neid videoid ei vaata üldiselt muusika puhul, aga tänapäeval nad moodustavad suure osa sellest muusikalisest elamusest ja see on tegelikult on üks norra mingisuguseid Norra telekanali selline huumori või satiirishow, kus on üks selline punt tegelasi ja siis nad teevad ka igasse saatesse, teevad ühe loo, millel on eriti äge äge video ja nad on tohutult sellised ühiskonnakriitilised, terased, visuaalselt võimsad ja, ja muusikaliselt alati head, nii et mulle meeldib, kui muusika suudab endasse ka nii-öelda ühiskondliku hõbinaid sisse tõmmata ja see on võib-olla üks Eesti selle popi või ropp rokkmuusika väga nõrku külgi, et mina ei saa aru, mispärast neid muusikuid ei huvita see keskkond ega meie maailm, kus me elame, et kui näiteks ma kuulan hästi palju Soome raadiot, sellepärast et see eesti raadiokeskkond mõnikord lihtsalt on liiga tuttav ja siis see, kui palju Soome raadiojaamades kõlab Sindliku ühiskondlikult ühiskondlikke teemasid ja valupunkte ja ja, ja elu just nimelt elu käsitlevaid laule, see on täitsa fantastiline, kui sa paned, kuulad Eesti jaama, siis jääb mulje, et inimeste ainuke probleem on see, et saab, ei saa, ei saanud, mis olnud ühesõnaga, ja, ja see on nagu hästi mage. Aga kas see ei ole see koht, kus näiteks muusikakriitika saaks ise midagi ära teha? No mis see muusikakriitika siis ikka, et räägime, Ma ma praegust kritiseerisid, kuulge mustikaid, hakake kirjutama ühiskondlikult ja poliitiliselt põnevaid laule, aga selleks peab ikka olema mingisugune eelsoodumus, on mingisugune soov seda teha, et sa, kas sa tunnetad, et sa saad oma muusikaga mingisuguseid asja maailmas nihutada, ehk aga Hähknet meie muusikut siis tunnevad, et see ei ole nende võimuses või see ei huvita, või annad inertsed või noh, ei oska öelda, mõned muusikud ja bändid on ju olnud ja on ka olnud selliseid aegasid, eks ole, seal 90.-te algus, kus selline poliitilist kaalu oma muusika oli väga oluline, aga aga nüüd see enam ei ole, aga ega nad ei kuule, mis nad ei peagi teevad oma asja. Peale seda oma oma oma asja tegema, aga tekib tegelikult ka selline küsimus, et sa rääkisid enne väga ilusti sellest, et tegelikult me ei tea, mis see on, mis paneb, mis inimest mõjutab või mis, mis inimeses neid meeleolusid muudab või kuidas muusika meile mõjub, eks ole, et kuivõrd üldse tegelikult saab muusikast adekvaatselt rääkida sõna kaudu et saaks kohe ikkagi jälle Tammsaaret meenutada, siis näiteks tema oma loomingus toob muusikamotiivi sisse seal, kus tal ei ole enam sõnu et ta laseb mingil muusikamotiivi kirjeldada paremini seda, mida tal oleks raske sõnadega ümber jutustada. Et kas nüüd ühte plaati ühte muusikut tegelikult annab sõnadega ümber jutustada või rääkida temast midagi olemuslikku. See on eriti hea küsimus just nimelt selles mõttes, et ka Evi Arujärv viitas sellele, et muusikat on ikka sõnadesse panna erakordselt keeruline, et kindlasti on Eestis ulgem muusikateadlasi, kes seda teemat valdavad. Suurepäraselt oskaksid selle kohta ka väga palju põnevat öelda. Mina olen aga jõudnud k umbes liikunud sinnapoole, kuhu ka Arujärv ma kirjutan tegelikult muusikast aina vähem ja vähem, sest et ma olen ka seda ega juba korduvalt kirjutanud muusikat sõnadesse ümber ei pane üritada sõnadega ümber, keda selgitada, seda, mida muusika meiega teeb, mida ta meis äratab. See on üks tänamatu tegevus, see ei ole küll vaimule ülistamine, aga see on ta võib-olla keeruline, ta ei pruugi kohale minna, siin on vaja mingisugune nagu muusikas üldse, et on vaja selliseid ühtseid võnkeid, et sa pead olema mingisuguses samas ütleme vaimses atmosfääris, selle muusikaga muusikuga. Kogu meeleolu peab klappima. Et. Selles mõttes ongi, Ma usun ise ka seda, et muusikat on sõnadesse panna väga keeruline, et noh, kõige suurem muusika on vaikus ja kuidas sa seda sõnadega sõnaga sõnadega kirjutada, aga aga minu, mulle meeldib see, et et muusikaeesmärk võiks olla midagi lihtsalt, et muusika võiks teha meid seal eesmärk võiks teha meid õnnelikuks ja anda meile heaolu ja mitte meid nihestada, mitte ajada segadusse mitte trügida ja meie sisemist tasakaalu ümber lüüa. Noh, seda juttu räägib minu hea sõber Sven Grünberg. Mulle tavaliselt, kui me seal kohtume, et kujuta ette, et sa lähed siis Estoniasse kontserdile ja kuuled seal midagi taolist, mis lööb sind täielikult tasakaalust välja, sa lähed väljud siis kontserdisaalist ja sul on tunne, et sa tahaksid eesist ees minevale inimesele noa selga lüüa. Muusika eesmärk ei saa olla, see muusikaeesmärk peab olema see, et sa lähed sealt välja, sa tunned ennast tasakaalustatud, tunned ennast hästi, sa tunned, et sa oled ümbritsevaga harmoonias, see peaks olema muusika eesmärk. Aga seda võib öelda üldiselt, et igasuguse hea muusika kohta, millel on see asi korda läinud, nii et noh, siis võiks, selles mõttes võiksid need hea muusika, arvustused kõik ühesugused välja teha. Selles mõttes on vist tõesti ju kirjandus kõikides kunstialadest ebavõrdses seisus mis puudutab tema suhet kriitikaga sest et mõlemad on sõnakunst, aga kui me räägime muusikast või tantsust või maalist siis tekib kohese zhanripiiride ületamise vajadus. Võib-olla sa vihjad sellele, et muusikakriitikat tuleks teha instrument instrumentaalsete, et kui õde ütles, et jah, et ei, ma mõtlen seda, et kui keegi kirjutab mingisuguse loo, siis kriitikutab Ta istub klaveri ja kirjutab midagi sellest, no ütleme, teeb mingisuguseid, mis on iseenesest võimalik, et noh, selleks peab olema muidugi ka hea helilooja, kes siis nagu loob mingisuguseid Bastiiži või mingisuguseid paroodia sellele samale samale teosele, nii nagu me nagu me oskame sõnadega teha seda, eks ole, et no ja ongi nii, et noh, et ajakirjanikuna ma tean, et ma valdan sõna täielikult ja ma võin väljendada kõike, mida ma tahan ja mul ei ole seal mingisuguseid probleeme. Ja muusikul on täpselt seesama, eks ole, kui ta on tehnilisel tasemel. Et siin ongi, jah, sul on õige märkus, et me oleme väga erinevas meediumis. Võib-olla see sõna ongi see väga-väga tuim ja, ja noh, ütleme lame selleks, et muusika atmosfääri lisus kuidagi kajastada. Aga teisalt ma niipalju siiski vaidleksin vastu, et väga raske on ka kirjandusest vahel sõnadega rääkida, sellepärast et öelge ühele lapsele, kes ei loe, loe seda, see on hea raamat. See on täpselt sama hea, kui öelda talle ükskõik milline lause, ükskõik millise muusikateose kohta see seal peab, noh vastuvõtja peab mingi vaste olema igal juhul, et, et ka kirjandusest on tegelikult väga raske rääkida niimoodi, et see kohale jõuaks, sest et miks ta on hea raamat. Ega võib-olla ei ole, mitte et see on hea raamat, vaid see on hea lugu. Jah, aga sellel heal lool peabki olema ikkagi. Ma, ma lihtsalt olen näinud neid väikseid lapsi, kellele sa pead üritama selgeks teha, et miks, miks raamatut lugeda, sest see on põnev, see on hea seal, mida iganes. See ei pruugi mitte midagi tähendada, kui tal ei ole varasemat kokkupuudet mõne päriselt hea lugemiselamusega, et alles siis sa saad öelda, et see, siis ta saab aru, millest sa räägid. Aga vot sama küsimus tekib minul sageli muusikaarvustuste puhul ka. Ma olen tähele pannud, et ma loen tihti arvustusi nendele plaatidele, mida ma juba tean. Ja tihti ma ei loe selliste asjade kohta, mida ma ei tea, sest et mulle tundub, et palju lihtsam on enda jaoks uut ja huvitavat muusikat otsida raadiot kuulates või näiteks Youtube'is ringi kolades, selle asemel et lugeda mingi artikkel millegi kohta, mida ma niikuinii kuulnud ei ole. Ega keegi ei jõua muusikat, ilmub nii tohutult palju. Jaa. Jaa. Ja lõppude lõpuks ilmub plaatidel tänapäeval tõenäoliselt mingi murdosa sellest kõigest. Et kuigi Siim Nestorile saabuvad isegi kassetid ja tont teab mis puu ja savikandja peale salvestatud muusika. Et, et suur osa sellest muusikast sünnib keskkondades ja noh, selles mõttes ongi väga keeruline olla muusikaga kursis üldiselt, mida üldisemalt sa tahad üldisema muusikaga kursis olla, seda keerulisemaks see kõik läheb, et kui sa tahad kursis olla, sa pead ikka valima endale mingisuguse sellise tranžee, kus sa siis künnad, eks ole, kuulat oled ajaloo läbi kuulanud ja siis vaatad, et kas sealt teisest otsast keegi tuleb uue, mingisuguse paketiga, et ja arvestades seda, kui vähe ruumi on üldse noh, paberi peale trükitud meedias tänapäeval siis on selge see, et seal hoopis tüks, see sõel on ühest küljest kohutavalt tihe. Teisest küljest, mida tihedamaks läheb, seda juhuslikumakse läheb, see on see, et kas sinu sõbra sõber toob maale mingit mingi ansambli plaate ja siis ta muu hulgas sõitnud toimetusest mööda sokutanud su lauale selle plaadi? Mitte mitte nii, et see arvustaja istub siis hommikust õhtuni palehigis ja, ja kammide kammib SoundCloud'i ja kõik igasuguseid kõiki asju, et sealt midagi leida, sest muusika küll, nii et raamatut saab sirvida, siiski väga kiiresti saada mulje kätte. Aga kui muusikapalad on kuskil kahest kuni kuueminutiline näiteks, siis selleks, et mingit aimu saada, sa pead ikka kuulama seda, et siin ei õnnestu kuigi palju seda aega kokkuhoida. Aga mis tulevik siis ootab muusikakriitikat ees, kui olukord on selline, et ruumi on vähe ja see, mis lõpuks lehte jõuab, on põhimõtteliselt juhuslik. See on hea küsimus, mul ei olegi vastust, sellepärast et paberajalehed on, lähevad möödaniku nagunii. Aga sugugi mitte nii kiiresti nagu meile kõigile 10 aastat tagasi tulla. No selles mõttes muidugi see New York Timesi omanikeks siis jah, et mitte, mis ta pakkus mingit aastast 2013 või 2015 välja, see aeg on möödas. Nii, nii kaua kuni on inimesi, kes piisav hulk inimesi, kes tahaksid krabistada siis selle paberiga, et kaua neid asju ka välja antakse. Aga seejärel me oleme mingisuguste seadmete ees või on need siis mingi tahvelarvutit või telefonid või midagi muud. Ja ja seal ongi küsimus selles, et kuidas siis võib-olla, et see vana formaat muusikast kirjutati, et võib-olla see on võib-olla see formaat iseenesest on vananenud näiteks võib-olla seda asja peaks hoopis kuidagi teistmoodi tegema, võib-olla seal mingisugune sünteetiline nii-öelda vorm, kus ütleme, muusikavideo mingisuguse uue sest lugusid ise nii-öelda lugusid lansseeritakse ikka koos tavaliselt suuremas plaanis ikka koos mingisuguse visuaaliga. Et kus sellele visuaalist on, ma ei tea, kommentaarid on vahele lõigatud näiteks, eks ole, et keegi see arvustaja lõikab, selle monteerib omakorda mingisuguse video kokku või teeb midagi sellest, et ma ei oska öelda, aga tundub, et see, see paberilt veebikandunud lühikeste arvustuste formaat, selle aeg on tõenäoliselt lihtsalt meessugustel põhjustel möödas, et esiteks muusika on liiga laiaks läinud, fragmenteerunud neid jupikesi, neid jupikesi ei anna teha nii tähelepanuväärseks, et nad kargasid esile siis igasuguste muude sensatsiooniliseks muudetud teadete hulgast. No lõpuks ilmselt hakkab ka arvuti meie ja tehisintellekt meile igasuguseid oma soovitusi pakkuma. Kriitika asemele tuleb siis see, et kui sa juba oled kedagi kuulanud, siis keegi niikuinii pakub sulle kohe, et see on sarnane. Kuula seda kaitse tõenäoliselt meeldib. Ja ja, ja nii ongi Youtube ja teeb seda kogu aeg. Jajah, vuti Fay mängub ka samasugused ja mõnikord läheb, läheb täppi ja mõnikord ei lähe täppi, aga aga noh, kogu selle algoritmiga, kuna see põhineb algoritmidest, algoritmide põhimõte on see, et sa ei leia kunagi midagi. Sa ei leia eales midagi uut, kui sa ei saa algoritmi näppida ja mis tähendab seda, et sa, et kuna need algoritmid on mõeldud selleks, et nagu nagu meeldivuste massiivi tekitada, siis nad pakuvad ant Nad väldivad riske, nad ei võta risk, inimene võtab, riskialgoritm ei võta, see tähendaks seda, et meil on selline algoritm seal Youtube'is, kus, kus tal on üks selline heebel seal kõrval. Et 100 protsenti riske, null riski algoritme, ehitatakse selle kuskile 100 protsendi, mitte riski peale, et sa saad ise lülitada seda üles, kus ta siis püüab tekitada vastavalt mingis ma ei tea, millele siis ootamatuid seoseid ja pakkuda sulle mingisugust sellist muusikat, mida sa kunagi varem ei ole näinud. Aga ma just hiljuti lugesin, et on üks foto fotoprogramm, aga nagu noh, kas nad on välja töötatud või, või kasvõi on või tuleb kohe homme, mis tähendab seda, mis on see, et me teeme kogu aeg pilte telefoniga näiteks, nii. Aga valdavalt inimesed ei tunne, kompositsioonireegleid ei oska pilti töödelda ja nii edasi, et kui sa oled selle pildi ära teinud, siis algoritm soovitab sulle kohe, kuidas seda pilti Katreerida ja kuidas selle värvitoone ja võib-olla seal kaadri nurka korrigeerida, selleks et ta mõjuks hästi. Sest, et noh, sellised nagu sea ilusana välja näivate piltides nihukesed, üldised kompositsiooni reeglid ja, ja ka värviteooria on meil ju olemas, me teame, mis on üldiselt hea. Et tulevik on jube. Me jõudsime muusikakriitikast, saate lõpuks päris kaugele, aga kuskile me siiski jõudsime. Ennem kui sa viimase loolased, ma siiski jah, et inimlik faktor, jääks kõlama. Loen ette väga lühikese vastuse, millele ainult Kai Rüütel tänases sirbis. Anne Brummikule intervjuus ja see kõlab niimoodi, et ma tean, et haavatavad kriitikat ei tasu üldse lugeda, aga mina loen küll ja võtan arvesse, kui olen veendunud kritiseerija maitset, on põhjust usaldada, et las jääb siis see mõte kõlama, et kriitikat on vaja. Kas see tähendab ka seda, et kriitikute nimi on, on oluline, et see, kes kirjutab, peab olema autoriteetne sellele muusikat ja mitte algoritm kahtlemata. Selle mõttega jääb üle vaid nõustuda, aga Priit, sa valisid saate lõpu nüüd ühe klassikalise muusikapala, milleks on Frank Zappa bobi Braun, kas sa välistad selle sellepärast, et see kõlas mõni aeg tagasi ka vikerraadios ja siis vähemalt ühele meie kuulajale see lugu ei sobinud. No ei, ma valisin ta pigemini sellepärast, et Frank Zappa raadiost mängitakse vähe, see on sappa kõige suuremat raadiole ei saanud laul üldse ja sappa on minu minu suur ammune lemmik juba keskkooli aegadest, keda ma väga keda ma väga palju olen kuulanud, austanud, see on selline küll papplugu, mis ei ole, mis natuke läheb välja tema sellisest tööde keerulisemas osast on ka kirjutanud ka sümfooniaid, aga see on igastahes hea lugu ja kui see inimesi natuke närvi ajab, siis boonus. Väga hea kõlaga, siis klassika kuulmiseni.