See ei ole nõukogude aja nostalgia vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino. Tere. Tere. Ja meiega on täna ka kaarina Rein, kes on pannud kokku Vikerkaare septembrikuise numbri, mis on pühendatud Kreekale valdava rõhuga antiik Antiik-Kreekas. Ja eks nendest asjadest hakkamegi siis täna rääkima. Tere. Tere. Aga nagu ikka enne, kui hakkame rääkima oma peateemal, siis vaatame, mida toob meile ka värske kultuuriajakirjandus. Minule jõudis nüüd ma arvan, et eile või üleeile postkasti uus keel ja kirjandus oktoobrikuu oma ja siit võiks soovitada inimestele üht koma teist lugeda, et näiteks inimesed, kes on kuulnud kasutatavat sõnatüvitekst ja aru ei saa, millest räägitakse, kui räägitakse tüvitekstist. DisAarne Merilai on tüviteksti mõistest kirjutanud selles numbris. Ja publikatsioonide osas ma usun, et võiks laiemat tähelepanu või huvi pakkuda ikka kroonbergi kommenteeritud kirjad laagrist, mis on siis Karl Ristikivi kaks kirja, Eerik laiule, Sigtuna põgenikelaagrist ja Ristikivi on ju aktuaalne nii või teisiti, sest et väike juubeliaasta on tal sel aastal esmaspäeval 16, oktoober oli siis Ristikivi sünnipäev ja kui need plaanid ei ole muutunud, siis minu teada toimub siis ka tema ümbermatmine, tema kodupaika. Nii et keelest ja kirjandusest jäid sellised asjad alustuseks silma ja ja sirbist oli huvitav lugemine minu jaoks. Teaduse rubriik, kus on siis vaatluse alla võetud Tarmo Soomere pealkirja all siis kirglik teadlane ja madala valulävega kodanik. Temast kirjutab siis Sirje Keevallik ja samuti Margus Maidla LUGU bürokraatia kui raiskamise aparaat, et ma loeksin siit ühe toredat tsitaadiga ette. Sest et mul lugedes tekkis selline tore keelevääratus, et Maidla kirjutab siis, et oleme paradoksaalselt jõudnud seisu, kus auditeerimiseks mõeldud haldusaparaat ja ma kogemata alguses lugesin, aktsioon, haledus, aparaat ja võib-olla see on ka ühtlasi selline päris hea hinnang sellele aparaadile, siis mis on ellu kutsutud väärkulutuste juhtimiseks ja vähendamiseks, aga mis on ise muutunud ebatõhusaks kulukohaks? See oli üsna nukrakstegevlugudest. Ja, ja lisaks veel tooksin tähele või tõmbaksin tähelepanu sellele, et muusikarubriigis on niisugune päris korralik arvustus teatri- ja muusikamuuseumi uuele püsiekspositsioonile ja see tegi mulle suurt rõõmu, see arvustus hästi mitut puhku, sellepärast et mitmel moel pärast, et esiteks sellistele muuseumi ekspositsioon idele haruharva kirjutatakse selliseid korralikke analüüse või arvustusi ja teiseks ma ise käisin seal sellega tutvumas ja see on tõesti väga nutikalt koostatud ja hea uus püsinäitus, nii et soovitan selle peale kõigil minna teatri muusikamuuseumisse. Väga hea soovitus tegelikult muidugi sirbis on üldse palju põnevat, sellepärast et tänane sirp sirp on pühendatud Läti vabariigi 100.-le aastapäevale ja võib öelda, et kogu sellest päris paksust sirbist 40 lehekülge peaaegu pool või ütleme, ütleme tubli kolmandik üle selle on pühendatud Lätile ja siin on väga palju huvitavaid lugusid erinevatest Läti kultuurivaldkondadest, millest annavad ülevaate põhiliselt Läti enda autorid ja samuti leiaksid paar intervjuud Läti kultuuritegijatega, nii et hästi hästi põnev number. Konkreetsemalt toon välja näiteks ühe eesti autori loo hoopis Tristan Priimägi kirjutab raamatuarvustuse siin nimelt kirjeldab ta siis sellist raamatut nagu jaanis Joonia ši Jelgava 94, mis on üks väga vahva raamat, soovitan kõigil lugeda, räägib sellest, kuidas Läti pubekad avastavad enda jaoks nirvaana ja hiljem siis veel sellise tõhusama metal-muusika ja kuidas kogu see läti metal'i areng üheksakümnendatel on väga lõbus lugeda. Ja Õpetajate lehes torkas nagu ikka silma Priit Põhjala sõna- rubriik sõnal sabast. Seekord räägib ta sõnast üks ja soovitab seda kasutada märuli kõrval actioni asemel ja miks just see sõna, mis on selle sõna etümoloogia ja miks seda oleks mõistlik kasutada, lugege juba ise, see on tõesti äärmiselt põneva ja võiks öelda naljakaid Tomioloogiaga sõna. Ja õpetajate lehe tagakaas on samuti huvitav. Siin kirjutab kasvatusteadlane Maie Tuulik artikli pealkirjaga, kas paksem ajukoor on parem ehk mis on inimliku intelligentsi ja mõtlemise alus? Ja vahva on selle artikli kõrval olev veel väike selline kastike pealkirjaga aju tuleb hoida kus on välja toodud 10 punkti. Kuidas hoida oma aju ja 10 punkti pärinevad Jaan Aru raamatust Jaan Aru on muide ka vasara saatekülaline olnud siingi saates rääkinud sellest, kuidas aju toimib. Aga meie läheme siis kohe edasi oma saate põhilise teemaga. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ning meie tänane külaline on kaarina Rein, kes on kokku pannud kultuuriajakirja vikerkaar, septembrinumbri, mis on pühendatud Kreekale ja hõikasime saate välja kui antiikmütoloogiateemalise saate, aga tegelikult see Vikerkaare number on vist natuke laiem ja võib-olla peaks alustama sellest, et kust üldse selline number sündis. Jah, tõepoolest, püüda oli kokku panna Kreeka teema number algusaegadest kuni tänapäevani välja, aga see päris hästi õnnestunud. Selles numbris on põhilised tõlked vanakreeka keelest ja ka artikleid just nimelt vanakreeka teemadel ja üks väike uuskreeka luule valik, ka minu soov oli ka Bütsantsi teemad teemalisi artikleid või tõlked sellesse vikerkaare numbris ja saada, aga kahjuks see ei õnnestunud. Oli küll. Mitu teksti tähendab mitu autoreid, kes oleksid võinud eks sel teemal kirjutada, tõlkida bütsantsi tekste, aga erinevatel põhjustel jäi see siiski ära. Nii et meil on siis antiik-Kreeka ja natuke tänapäeva Kreekat, kas kas bütsantsi tekste üldse eesti keelde on tõlgitud või kuivõrd neid on tõlgitud? On ikka tõlgitud. Siinkohal ma tooksin esilekale Kasema tõlkeid, kes on tõlkinud ühe Bütsantsi aegse romaani eesti keelde, jaga turgilisi tekste. Aga see vikerkaarenumber on pühendatud Jaan Undile. Kas tema sellest ühendusest sai alguse kogu idee või kust see idee sai alguse, et need niisugust numbrit erinumbrit oleks vaja? Idee sai alguse päris kaugelt ilmselt aastast 1996, kui ilmus esimene antiigi temaine Vikerkaare number. See kandiski pealkirja väik antiigiantoloogia. Ja 1995. aastal lõpetas Tartu Ülikoolis esimene lende klassikalisi filolooge pärast klassikalise filoloogia eriala taasavamist Tartu Ülikoolis. Ja selle vikerkaareteemad olidki ajendatult suuresti Kurse töödest ja diplomitöödest. Ja kuna mina olin sel ajal mõned tekstid juba vikerkaare tõlkinud, siis Jaan Unt tuli minu juurde ja ütles, et Vikerkaare toimetaja oleks soo kokku panna antiigiteemaline Vikerkaare number. Ja koose jaan hundiga me siis neid tekste otsime ja toimetasime. Materjal tuli kenasti kokku ja nüüd tundowski, et on õige aeg välja anda uus antiigiteemaline number. Võib-olla see on see taust ja kuna oli saabumas ka Jaan Undi 70. sünniaastapäev sisetundest aia enam õige see mõtte. Võib-olla lisaksin juurde ka veel selle, et eelmisel aastal ilmus päris mitmeid Kreeka-teemalisi raamatuid eesti keeles tegelikult arvustusi ja võib-olla kõige kõige raskem leida. Just tõlkija tõlkekirjandusest. Leida arvustuste kirjutajaid ja ka arvustuste jaoks materjali, nii et ka see oli üks üks faktor, miks siis just nüüd see Kreeka tema number ilmus ja lisaksin juurde ka selle, et kui rääkida klassikalist geoloogiast, siis meile ladina keelega tegelejaid on tunduvalt rohkem kui kreeka keelega tegelejaid. Nii et kui vaadata seda Vikerkaar numbrid, septembrikuus Vikerkaarenumbreid, siis seal me võimegi näha suuresti kõiki neid inimesi, kes Eestis kreeka keelega kreeka teemadega tegelevad. Neid on ikka pisut rohkem, aga need nimed on suuresti esindatud selles Vikerkaare numbris. Mõtlesingi just küsida, et kuidas klassikalise filoloogia seis on praegu Eestis, et samas neid järel sõnumi kommentaare nendele tõlget lugedes jäi mulje, et väga palju viidati ka sõjaeelsele Eestile, et tegelikult seda Kreeka või Vana-Kreeka ainest hakati eesti keelde tõlkima juba üsna varakult. Jäi mulje mulle, võib-olla ma eksisin. Võiksin, hakati tööl, see on, see on tõsi. Esimesed tõlkekreeka keelest eesti keelde on loomulikult piiblitõlked, uue testamendi tõlked. Aga tõepoolest mugandatud tõlkeid ilmus juba üsna varakult, ütleme 18. 19. sajandil. Antiigiteemad on, on alati palju inspiratsiooni andnud. Ja see on jah, päris vaja, päris vanad ema selle, selle kohta on olemas ka arvuti võrguse antiigitõlkebibliograafi, nii et seal võib seda jälgida, seda tõlkelugu. Selle bibliograafia taga on suuresti kolleeg Jaanika välja ja võib-olla ma tõstaksin ka tema rolli esile selle vikerkaarenumbri juures. Temagi aitas mulle. Eks see toimetada nii, et tema panus sellesse numbrisse on väga suur, nagu näha ka tema tõlgete näol. Aga kuidas meil üldse antiigitundmisega lood on, et mul on meeles, et rääkisin mõni aeg tagasi näitleja Toomas-tähega, kes on töötanud Austrias ja Saksamaal ja nüüd töötab taas Eestis ja tema ütles, et kui üks selline oluline erinevus, mida ta märkab teatriprogrammides, on see, et seal on hästi palju antiikmaterjali, sest seal rahvas tunneb selle nii-öelda ära, et meil tundub, ei tunta väga hästi neid asju, sellepärast näiteks ka teatrites mängitakse antiikautorid suhteliselt vähe, kuna publikule võiksid need vihjed kaugeks jääda. Jah, ilmselt see on nii, suurtel rahvastel on tihedamad sidemed ütleme suurematel Euroopa rahvastel tihedamad sidemed antiikkultuuriga. Mul tulebki meelde, et kui me koos Janika Pälliga tõlkisime koos ainukese Valme kreeka keelest eesti keelde, siis mina lisasin sinna kommentaaridena selgitused Kreeka jumalate kohta, kes on Zeus ja kes on Hermes. Jaanika Palm ütles mulle, et need selgitused saab ära võtta, sest kõik inimesed ometi teavad kreeka jumalaid nende tegevusvaldkondi ja ei tea, saab antiigileksikonist järele. Vaata mina vaidlesin vastu, et draamat, asukese valmidus paljuski mõeldud lastele, kes tõenäoliselt nende teemadega kokku puutunud ei ole. Tookord jäi minu seisukoht peale. Ja ma arvan, et meil ikkagi jah, ei tunta kahjuks antiigiteemasid. Nii et see on osa Euroopa kultuurist. Ma ei oska öelda, mida siis näitab meie puhul. Aga kas asi on nõukogude ajapärandis või on see kõik meie jaoks lihtsalt geograafiliselt kole kauge? Ma ei tea, kas on nõukogude ajapärandis asi, sest et ma just tuletasin iseenda jaoks meelde, et kui mina olin laps, siis üks minu lemmikraamatuid, mida ma lugesin korduvalt ja korduvalt, oli Edward petiska Vana-Kreeka muistendid ja pärimused kus selles mõttes kindlasti suurem valdav osa minu teadmisi kreeka mütoloogiast või sellistest muistendite pärineb nagu sellest raamatust kindlasti see ei ole väga akadeemiline, et seal ümberjutustus. Aga need nimed ja need lood, kui sellised on mulle tuttavad, samal ajal ma tõesti näen seda, et ega noorematele inimestele need, nad ei tunne ära tõesti seda, seda muistendiainest, seda kreeka mütoloogiliste ainest. Need viited ei ütle neile eriti midagi. Et kas peaks selle kreeka või selle antiikmütoloogia kuidagiviisi ikkagi kooliharidusse üritama paremini sisse saada või, või on see oluline üldse tänapäeval tunda neid? Jah, seda on raske öelda, et selle Edward petiska raamatu kohta pean, mina, ütleme samad sõnad, et ma olin kümneaastane, kui see raamat eesti keeles ilmus Helma tõesti absoluutne lemmikraamat, et ma lugesin seda kordi ja kordi ja ma pean tunnistama, et minu antiigihuvi paljuski sellest raamatust alguse sai. Raamat mind lummas aga ka loode ja tegelikult väga sünged, kui, kui mõelda selle peale Ma arvan, et tänapäeva lapsi võiks ka dieedi juurde viia just selle põnevuse kaudu, sest need lood on ju väga huvitavad tegelikult antiikmütoloogia, Kuulovski või antiikmütoloogiast tekstid kuulasidki antiikajal juba koolihariduse juurde, et neid lugusid õpiti erinevatest antiikautorite tekstidest tundma ja tänapäeval võib-olla ei oska osakeste põnevuse momente ära kasutada. Ma ei tea, kui palju õpetajad antiikmütoloogiat tunnevad, kui oluliseks nad seda peavad, aga lastele võiks ju tegelikult väga huvitav teema olla. Võib-olla antiikjumalad ei olegi täiskasvanutele nii, nii paeluvad enam, aga laste jaoks võiksid küll olla. Lihtsalt huvitavamad lugeda siis jutustavas viisis, kui, kui eksameid Ja need on jah, sellised koledad ja võiks öelda amoraalset lood ja siit tekibki kohe selline küsimus, mis mind tegelikult varem ka vaevanud on, aga ma ei ole kunagi seda niimoodi sõnastanud, et kuidas ikkagi see antiigi pärand sellise kristliku traditsiooniga haakub? Ma saan aru, et Rooma õigus on üks Euroopa aluseid, aga needsamad antiikajast pärinevad müüdid ja muistendid on ju sellised, mis noh, kristliku maailmapildiga kohe kuidagi kooskõlas ei ole. Sellega on nii ja naa mõni autor vähem, mõni auto rohkem, aga neid lugusid loomulikult tuli kristlikule ajale hakata ümber tõlgendama. Näiteks rooma autor ver kiilus, haakus kristliku pärandiga väga hästi, sest tema Echoloogides tantsima. Tema esimene suurem teose dema ühese Eclogis on juttu jumaliku poisslapse sünnist. Keda ver kiirustatult seal mõtles? Me ei tea, kas ta andis väga hästi seostada Jeesus Kristuse sünniga, et ta juba ette kuulutanud, sellepärast oligi. Ver kiilus kristlastele üks lemmikautoreid. Aga samas goviiduse lood olid kristlaste seas populaarsed. Neid tuli seal ümber tõlgendada. Moraal või teistsugune, kus antiikajal oli kontiga seal üldse mingisugust moraali oli, aga, aga need loomulikult tuli ümber tõlgendada. Neid sa ikka näed negatiivses valguses. Kui negatiivseid eeskujusid tuleks käituda teistmoodi kui seal enne, kui on näidatud mingis müüdiga seonduvas loos. Nojah, aga mõned nendest lood on kindlasti sellised ka, mida siis kristlikus Euroopast elust üldse eriti ei loetud, ma mõtlen ikkagi seda, et kui mõelda kõigi nende vahvate jumalate peale, kes tegelevad noh, seda ei saagi teisiti nimetatud süstemaatilisi ringi hooramisega, siis ma eeldan, et kristliku sellises maailmapildis tõesti on parem neid lugusid lihtsalt ignoreerida. Kristliku maailmapildi jaoks need ei olnudki jumalad, nad olid ebajumalad muidugi samal ajal samal ajal on ju vägagi kristlikus Euroopas antiikmütoloogia olnud tohutu inspiratsiooniallikas, eriti renessansi ajal, et seal on kuidagi tihtipeale ju ka põimunud see see kreeka aines ja, ja selline noh, meile ikkagi selleks ajaks juba üsnagi sisse kasvanud kristlik kris kristlik selline maailmapilt või, või elukäsitlused. Et kui palju seda on uuritud, et, et mis on mõnes mõttes lõplikult juba põimunud või et mis eriti praegu, kui räägitakse pidevalt euroopalikest väärtustest, siis nad ju peavad olema omavahel põimunud. Need kaks maailma ja loomulikult antiigi pärandit ongi erinevatel aegadel erinevalt tõlgendatud ja erinevatel aegadel on erinevad asjad olnud tähtsade. Tõepoolest renessansi ajal tõusiski esiplaneerimisinimesekesksus kuna antiikkultuur oli ja väga inimesekeskne ja ka renessansi ajal sobis selline maailmapilt väga hästi tollaste ideaalidega Inimese igakülgset arengut tõsteti esile. Ja ka hilisemal helisadata hilisematel aegadel. Suure prantsuse revolutsiooni ajal olid olulised vabaduse ideaalid ja vabadusest võitleme. Prometheus muutus oluliseks kangelaseks tol ajal. Brumat Prometheuse lugu võib vägagi selgelt siduda ka Kristuse lunastuslooga ohver tembeldada. Eks neid lugusid ongi seotud omavahel. Aga kui te ütlesite hetk tagasi, et eri aegadel on erinevaid aspekte oluliseks peetud, siis kuidas noh, nii-öelda eestiuurija positsioonilt vaadata, et mis nagu eesti uurijate jaoks võiks olla see, mis on antiikmütoloogia uurimises oluline, kas just niimoodi eesti perspektiivis tundub mis on näiteks, mis oleks meie lugejate või üldse meie sellise maailmapildi jaoks tähtis? Kas mingite lünkade täitmine või mingi oma vaatenurga leidmine sellele? Raske öelda, oleks muidugi ideaalne, kui tähtsamad antiikkirjanduse teosed oleksid eesti keelt ära tõlgitud, et iga hetk siukseid riiulist võtta. Kui vaja, on midagi järele, vaata midagi tsiteerida. Eks paljud rahvad on püüdnud oma ajalugu siduda antiidiga ja ka eestlased. Nii et kui me pöördume tagasi selle Vikerkaare numbri juurde ja Jaan Undi juurde, siis üks tekste vikerkaares on tihedamalt Jaan hundiga seotud. Ja see on nimelt ma ikka Ivo artikkel, tehas, ookean ja Thule. Kui Lennart Meri käis oma raamatutes Hõbevalge ja Hõbevalgem välja teooria, et tuulesaar, millest antiikgeograaf antiikmaadeavastajad, tehas on, rääkijad on, on Saaremaa siis Jaan Unt oli üks tema põhioponente, kes polemiseeriv Lennart Meriga päris tublisti. Jaanovits tõestas ära, et kui lugeda originaaltekste, siis me küll kuidagi saab lugeda, et Ultima Thule sarjapärane nimi tuulesaare on Saaremaa. Ja teatavasti aastal 2015 ilmus Raul Talviku raamat teekond maailma äre, kus ta väitis, et Lennart Meril oli õigus, kuidas samastas tule Saaremaaga. Agantiigaroline maid siiski leiab, et õiglusele jaan hundile ja ta lisab Eesti keelde tõlgituna ka tähtsamad alliktekstid, mis räägivad tehasest ja tula, et huule asukohast. Kuna Raul Talvik luges tekste inglise keeles selles mitteoriginaaltekste, nii et sealt võis tõesti välja lugeda, et tule, tule ongi Saaremaa, aga siin on siis näide sellest, kuidas, kuidas Eestiga on seotud. Antiikmütoloogias on juba kohalik metolooga, eks öelda. Jaan Unt rõhutas alati originaaltekstide lugemise tähtsust. Te ütlesite isegi siis, kui tõlge on hea, siis tuleb ikkagi eelistada originaalteksti. Ja selle kohta on mul ka kohe järgmine küsimus. Kui rääkisime sellest ka, et kreeka keeles tõlkimise traditsiooni on ju pikk alates piiblitõlgetest siis on eesti keeles kindlasti ka selliseid tõlkeid, mis on vananenud, mis tuleks uuesti üle tõlkida. Jah, loomulikult. Mul tulevad praegu kohe meelde eelmise sajandi algusest Johannes Aaviku tõlked antiikkirjandusest tema eesmärk oli konkreetne juurutada oma uudissõnu ja ka antiikkirjanduse tõlgete kaudu, siis mõningad nendest tekstidest on praegu päris raske lugeda. Jah, mõne puhul on ilmselt lihtsam juba kreeka keel ära õppida. Aga kreeka keeles väga huvitav keel ka selles mõttes, et vähemalt mulle on selline mulje jäänud tihtipeale, et neid sõnu annab õige mitmeti tõlgendada, aga samal ajal see võib olulisel määral muuta Ta tähendust selle lause mõtet või no loomulikult on see üleüldine tõlkimise probleem alati, aga, aga just kreeka tõlgete puhul väga palju on ju vaieldud nendesamade piiblitõlgete puhul ja kõige kõige muu, et kuidas, kui, kui põnev see tõlkimine tänapäeval on kreeka keeles annab teha veel täiesti uusi rõhuasetusi leida tekstidel ja loomulikult tõlkimine on igal juhul tõlgendamine, nii et sellepärast tulebki originaale teksti lugeda, et siis saab lisada, saab lisada oma versiooni. Aga kui on tekst juba tõlgitud, siis see on ju kellegi teise tõlgendus. Et. Siin vist ei olegi asi niivõrd just keeles, vaid pigem selles, et me räägime ikkagi väga vanadest ja samal ajal hästi kultuuriliselt laetud tekstidest. Ja teine probleem, mis ilmselt tekib, ongi see, et noh, ma tean, et ka antiikajal olid rooma autoritel probleeme kreeka tekstide tõlkimisega ja, ja kogu selle kreeka reaalsuse vasetamisega enda reaalsusesse, aga samal ajal siiski kõikuks kultuuriareaal. Aga kui meie Eestis kaks ja pool 1000 aastat hiljem, eks hakkame mingisuguseid antiiktekste tõlkima, siis me tegelikult ju oleme pärit ühest hoopis teisest maailmast ja peame sellesse maailma sisse minema, mis on meie jaoks ju võiks isegi öelda olemuslikult võõras. Võib-olla ongi olemuslikult võõras, aga eestlased tahavad ka saada eurooplasteks ja maailmakodanikeks. Ei, no me teame, tõlgime ka näiteks jaapani kirjandust. Aga samal ajal on ju, vahetevahel on jäänud ka mulje, et kui käia Kreekas tänapäeval või ka näiteks Itaalias siis tihtipeale need kaasaegsed itaallased ja kreeklased ei samastu tingimata nende vanade kreeklaste vanade roomlastele. Või on see vale mulje? Tõlgendamise küsimus jälle meie arvamusega, et nad ise arvavad, et samastuvad kas need samastuvad, aga vähemasti nende esivanemad ikkagi kuskil kaugel? Näiteks Loorents Darrell on kirjutanud oma raamatus prosperonia et Homerose odüsseia son hämmastavalt täpselt kirjeldanud tänapäeva kreeklasi. Et teil on selline koomiline võimetuse eneseanalüüsiks, tähendab, ma ei oska enese üle naerda. Et enne omadeni, Homerose kreeklastele, kui ka Homerose aegsetele, kreeklastele, kui ka tänapäeva kreeklastele, nii et mingi ühendav joon seal ikkagi on. Mingid asjad on, aga ma ei mäleta, kes seda ütlusega puudutas lord Bayranit, kes seal, kelle kohta öeldi, et ta läks Kreekasse lootes sealt eest leida. Kangelased aga leidis eest ainult kitsekarjused. Jah, vist töötaja on ka sellest kirjutanud, kui kuidas ta neid varemeid seal käis, austamas ja imetlemas, aga kuidas kohalikud inimesed neile mingit tähtsust ei omistanud? Üheksa elu peab edasi minema, aga kuidas kreeklased ise kogu seda kirja antiikajast pärit kirjavara vaatlevad, sest nende jaoks on see ka arusaamatu keel, kas siis tehakse tõlkeid uuskreeka keelde? Ja loomulikult tehakse tõlk tuusclo keelde. Paraku vanakreeka keel on Kreeka koolides kohustuslik õppeaine ja ka kreeklased on maininud ka ülejäänud. See oli ka kõige ebameeldivamate aine koolis. Et jah, tõepoolest vanu tekste tõlgitakse tänapäeval. Aga samas on selge, et Kreeka kultuuriga puutuvad tänapäeva kreeklased ehk tihedamalt kokku kui muud eurooplased. Eestlastest rääkimata. Aga kas siis ikkagi näiteks sellesama vikerkaarenumbri koostamine ja sellistest antiigiasjadest kirjutamine, nende tekstide tõlkimine, kas seal mingis mõttes misjonitöö? Jah, see on kindlasti misjonitöö. Et kuidas te nagu ise arvata, et kas nüüd need, see konkreetne Vikerkaare number, et kas võite kohe ju ausalt soovitusele öelda, et kas teie meelest kõik õpetajad ikkagi peaksid seda lugema ja võimalusel kohe soovitama oma oma õpilastele Antiik-Kreeka lugudega kasvõi sedasama petiska raamatuga tutvuda või, või jääb ikkagi kitsama erialainimeste ringi selliseks rõõmuks ja, ja ja teadmiseks, et sellised olulised asjad on nüüd olemas? Ausalt öeldes see Vikerkaare üllatas mind ennast ka sellepärast, et autorid said teemasid ise valida, milles kirjutada, mida tõlkida. Aga selles osas on esindatud enam-vähem kõik vanakreeka kirjanduse žanrid, eepika lüürika, tragöödia, komöödia, filosoofiline proosa, filosoofiline luule, kõne, kõnekunstiajalookirjandus ja antiikromaan ka. Ja see ei olnud üldsegi taotluslik, aga see kujunes kuidagi niimoodi välja. Võiks seda soovitada küll koolidele hämmasti gümnaasiumi ja sa oled õlle, aga ma ei soovitaks küll kellelgi esta kaanest kaaneni kohe läbi lugeda, vaid leida endale sobivaid tekste. Jah, aga kuidas? Eesti lapsi või ka suuremaid inimesi teek ajalooni antikirjanduseni viia? Mina ka ei tea, võib-olla meil need. Toetavaid aspekte on siin vähe, suuremates metropolides viiakse lapsi varakult muuseumitesse Londonis, Briti muuseumisse, Kreekas loomulikult kohapeal ka tutvuda. Antiikkultuurimälestistega Need ei ole mingid kauged asjad, noh, nad on küll ajaloos kauged, aga samas on olemas meeled. Tähendab, Kreekast on olemas need Varemete näol antiik antiikkultuur ja Tartu Ülikooli kunstimuuseumis on samuti olemas väga toredad lasteprogrammid, lapsed käivad, ma tean, seal väga aktiivsed klassidega antiikkultuuriga tutvumas aga võib-olla sellest ühest muuseumist jääb väheks, et võiks olla rohkem võimalusi sellest osa saamiseks. Noh, eksin, Hollywood paneb ka omal moel õla alla, muidugi on tehtud igati suurejoonelisi ohtra vägivallaga vürtsitatud film antiikteemadel, millel ei ole võib-olla küll originaalsete tekstidega palju pistmist, aga see võiks huvi äratada, aga kuulame vahepeal muusikat ka. Kaarina. Rein, teie valisite tänasesse saatesse ka muusika ja esimene. Esimesena kõlab üks lugu, mille kohta te ütlesite, et see on üsna, kuidas te ütlesitegi masendav või nukker? Jah, see on seeniori piidilise tragöödia, Medeia tekstile kirjutatud muusika, see on kreeka nüüdisheliloojalt Eleni gara Indrult kes on kirjutanud muusikat peaaegu kõigile Theo Angeloobuse Angelo paluse filmidele ja ta on viisistanud ka mitmeid antiiktragöödiaid. Ja see on nüüd Medeia filmi variante ja see muusika on salvestatud epide auruse teatris, see on paremini säilinud antiikteater Kreekas. Ja tõepoolest, lugu kannab pealkirja kõik lootus on kadunud. Tragöödiast Medeia ja noh, võib-olla see sobib siis reede ja 13 juurde, aga ärge siiski kanalit vahetage. See on ebatavaline loom. Nii ja kultuurisaade vasar läheb edasi, mina olen Peeter Helme, koos minuga on saates ka saatejuht Maarja Vaino ning meiega on täna kaarina Rein, kes on kokku pannud septembrikuise Vikerkaare, mis on pühendatud Kreekale ja kuulasime just praegu Kreeka muusikat. Ka see muusika ei pärine antiikajast, aga see on kirjutatud antiiksele tekstile ja see on tõesti selline. Üsna võib olla ootamatu lugu vikerraadios kaarina äkki natuke kommenteeriti ka, mida me nüüd äsja kuulasime? Nagu võis kuulda see muusikapala üsnagi kurb ja võiks öelda, et sa räägib pagulastemaatikast, see ongi kurb teema. Ja see oli aktuaalne juba antiikajal. Laiemalt räägib tragöödia Medeia golf, sisestasin siis tänapäeval tänapäeva gruusia alalt pärit naise saatusest seotud Argo nautide retkega. Argunaudid suundusid kolhisesse, et ära tuua sealt Kuldvillak ja kuningatütar. Medeia aitas arvunautide juhti Jasonit kuld viljakut, Endre hankida ja reetis oma sugulased isegi pidi oma venna tappa. Selleks et Jasoni koos põgeneda golfisest. Ja kui ta oli jõudnud koos Jasoniga Kreekas, siis paraku Jaanson hülgas ta kavatses abielluda Korintose kuningatütrega. Ning sellele järgnes Medeia hirmus kättemaks. Teie oli samuti peale selle, et kuningliku päritolu hoida ka jumalikku päritolu. Tema vanaisa oli päikesejumal Heliose. Ei, ma konkreetsemalt võib asjast kättemaksust, ei räägiks, aga see pagulustemaatika on loomulikult kurb ja sünge, sest me teie oli ju kõike kõike Jaansoni pärast hüljanud ja loovutanud. Ja nüüd siis selline selline tasu. Ja sellepärast siis, sellepärast oligi see lugu selline sellises sellistes toonides nagu, nagu võis, võis kuulda. Pagulus ongi kurb, läbi käis korraks selline sõna nagu Kuldvillak ja võib-olla see ongi niisugune suurepärane näide öelda, et võib-olla tänapäeva inimestele valdavalt Kuldvillak seostub lihtsalt ühe saatega naljasaatega noh, kuigi ka teadmistega seotud saatega, aga tegelikult on, on mingi sümbol või mingi arhetüüp, et kuidas tundub, et kas inimesed tänapäeva maailmas peaksid tegelikult nende arhetüüpi tausta ikkagi teadma, et nad ei mõista maailma päris täpselt, kui nad ei tea, kust Kuldvillak tuleb või ei mõjuta see tegelikult nende elu või ei ole see tähtis, kui selline teadmine kaob? Ma ei kujuta ette, kuidas see elu võiks mõjutada, aga miks mitte teada ju võiks. Kuldvillak oli kuldse villaga jäära no ma isegi film, mis, mis ohverdati seal kruusaalal golfi sees ja see oli siis jah, selline hinnaline trofeed. Et tegelikult see seasonist tema onu üritas lahti saada ja saatis ta sellise ohtlikule retkele kuldvillaku järele, ta oli kindel, et Jason sealt tagasi ei tule. Koos kuldvillaku, aga, aga siiski tuli. Ma mõtlen tegelikult mitte nüüd ainult konkreetselt kuldvillaku, vaid üleüldiselt, et et Carl Gustav Jung on vist väga kenasti kirjutanud ja sellest, kuidas tegelikult kreeka mütoloogias avalduvad kõik või noh, väga paljud inimkonna arheotüübid, et needsamad jumalad ja kangelased ja ja kõik teised võtavad kokku midagi olulist, nagu inim inimmingid, kuud, kujud inimteadvusest tekivad, et et nagu sellest aspektist ma mõtlen, et, et kas midagi mingi dimensioon ja läheb kaduma, kui neid lugusid enam ei teata, et minul isiklikult on väga kahju, et ja, ja sellepärast ma nagu küsingi, et kuidas erialainimesena tundub, et et kas see säilib igal juhul akadeemilisel tasandil, ei olegi oluline, tavainimene seda nii täpselt teaks või, või oleks ikkagi oluline, et ka inimesed, kes kõnnivad tänaval ja ja elavad oma tavalist elu, võiksid ikkagi midagi teada ka antiikmütoloogiast. Kuldvillak on ka teatud metafoor jo mingi raskesti saavutatav trofeed, aga tõepoolest, meil on ju teisigi metafoore, mis antiigist pärinevad pandora laegas näiteks, mis tegelikult kui originaalteksti vaatajale laegas, vaid on hoopis vaat või tünn. Või Sachilleuse kande Augeiase tallide No tõepoolest, et võib-olla peaks teadma, kust, kust pärineb Oidipuse kompleks, näiteks. On päris selge, et antiikaegne Oidipus selle komplekse käsi kannatavad, et mis lugu seal taga on, et oleks, võib-olla võiks, võiks ta teada. Nii et võib öelda, et antiigipärandi imbumine meie igapäevakultuuri on üks vääritimõistmist ajalugu. Ei, niimoodi ma ei ütleks, antiik ongi selline asi, mida lõputult tõlgendatakse. Tulevad uued ja uued tõlgendused. Tõlgendused võivad olla ka väga originaalseid, huvitavad. Ma ei oskagi öelda, et mõningaid asju teil nendega otse võib tõlgendada kaudselt. Näiteks kui me võtame sellise metafoori nagu Hillevuse kand, mida peetakse sellist nõrgaks kohaks siis ma mäletan, et antiikkirjanduse kursusele üks müljepile kommenteeris kunagi, kes oli õppinud arstiks. Ta ütles, et ei taha, päeva sportlastel läheb pidevalt Achilleuse kõõlus läbi, aga keegi sure sellest ära, aga Hillous suur kangelane hukkus pärast seda, kui ta oli kanda tavanoole tabamuse saanud. Nii et noh, kas sa võtad otse või kaudselt. Pigem vist võiks teada, mida achilleuse kand tähendab. Enne meeleri korrakski juttu sellest, et eesti kirjanduses eesti teatrites ei lavastada eriti antiiktragöödiaid. Aga 2006. aastal on Mati Unt kirjutanud ühe näidendi nimega vendantiigonna ema Oidipus ja siin ta lõpetab selle näidendi tegelikult üsnagi sellises pessimistlikust toonis. Ma loen siit ühe tsitaadi kiiresti. Dianüüdlus ütleb seal lõpus, et, et kui siin rääkida ka sellest noh, teadmiste olulisusest ja tõlgendamisest, et et kõik jutt võib õige olla, aga mina olen väsinud. Päev oli väsitav ja ajalugu ka kogu legendide sudu. Kui mõtlen ette veel, et pärast tuleb jälle sõda, on Epigoone seda nimeks sell, sest lähisugulased omavahel tülli lähevad ja Teeba lõplikult kaob aastasadadeks maailmakaardilt, et saada pisilinnaks tänapäeval mis turistki enam ei huvita, kus siiski lähimägedes on kuuldavasti rajatamas monumenti, mil nimeks Oidipuse pojad. Siis see on kui unenägu, mida ma täna rohkem vaadata ei soovi. Et kas võib-olla see antiik et teadmiste kadumine mõnes mõttes, sest tänapäeva inimese peast tuleb ka sellest, et ongi mingi üleüldise ajalooväsimuse, et neid teadmisi, mida justkui peaks teadma, ongi liiga palju. Ei oska öelda, tähendab, tänapäeva inimesed reisivad, teks paljuvad, Kreekas käiakse ka palju, aga ma ei tea, kas just ajaloo pärast neid ajaloolisi varemeid loomulikult külastatakse ka Teeba linn. Tõepoolest ei kujuta tänapäeval endasse midagi huvitavat. Nagu, nagu ta antiikajal oli oluline. Nii ühesõnaga see on küsimus, millel muidugi ongi väga raske vastata, aga aga, aga jah, et kes soovib kaasaegset eesti kirjandust kaasaegse eesti kirjanduse vanakreeka tõlgendust, siis kindlasti see hundi hundinäidend on niisugune omapärane asi. Aga kuidas kaasaegse kreeka kirjandusega on, kas seal toimub ka mingi nende pärimuse tõlgendamine või tegeleb kaasaegne kreeka kirjandus hoopis teiste teemadega? Loomulikult on väga palju tõlgendanud ana krimikirjandust, ma arvan, rohkem kui teised parahvad. Aga ka nende puhul võib öelda, et Nende jaoks vanad rega pärand on pigem taak kui võimaluse. Enne teist maailmasõda kirjutati väga palju vanakreeka teemadel kirjutati antiiktragöödiate stiilise tragöödiaid. Ja ka luule tugines suuresti vanakreeka teemadele. Ja tänapäeval on igasuguseid teemasid, aga jällegi ka uskega keeles on kõik võimalik tõlge kõikvõimalikke tõlgendusi Vana-Kreeka teemadel. Ja kui siin enne juttu antiigi teemad ja kristlike teemade ühendamisest, siis üks uuskreeka romaanikirjanik rea kalanagi oma ühes oma romaanis ühendanud Oidipuse ja juuda teema. Nii et Oidipus oli tegelane, kes tappis hulga oma sugulasi, seal ei olnud juttu, mida nende isa tapmisest vaid ka muudest sugulastest lisaks pärast veel reetis Jeesuse ka. Nii et need on kokku pandud need teemad ja see ei ole mitte kirjaniku oma fantaasia, isegi et Kreeka mütoloogias olevatki niimoodi, et need teemad on omavahel ühendatud ja siis kevadeti ülestõusmispühade ajal põletatakse siis selliste hernehirmutise sarnast koju ja siis on see Oidipuse ja juuda koondkuju. Eesti keelde oli tõlgitud nüüdiskreeka kirjandust ja selles samas vikerkaare numbris on sellest ka natuke juttu. Jah, on küll, tegelikult me oleme ikka suhteliselt rikkad nende tõlgete poolest juuste Kalle kasemaa tõlgete tõttu. Et kui ma siin võrdluseks toon, et läti keelde on vanakreeka kirjandust tõlgitud rohkem kui eesti keelde, aga samas Usgrega kirjanduse tõlked on neil vähem kui meil kuigi neilgi tegeldakse mõlemate teemadega nii vanakreeka kujusgrega teemadega. Aga kas mingeid selliseid uurimusi on õieti ka tehtud, et kuidas, kuidas needsamad kreeka müüdid või, või see kreeka pärimuste ja kogu see teadmiste pagas on eesti kirjanduses mõju avaldanud, et mis need motiivid kõige rohkem on näiteks välja korjatud meie meie kirjanike poolt? Mulle endale tundub, et ongi Oidipuse teema, sest kui mõelda Aarne Merilai romaani türann Oidipus peale, mis on siis Oidipuse teema edasiarenduse? Ja loomade vanemast ajast siis. Paul-Eerik Rummo pseudopuse, samuti see samadel audi Oidipuse teemadel. Ja ka Mati Unt on siis oma loomingus kasutanud ka ka Oidipuse teemat. No mulle endale tuleb ette väga-väga võimsa romaanina eesti kirjanduses Nikolai batuurini. Centauri kus on, teadis rooma mütoloogia, Tiido teema, et kuidas Kartaago kuninganna Tiido ennast tuleriidal põletas ja siis batuurine Centauri Sonseid Tiidosid lausa neli tükki, eks ole, kes kõik siis viskuvad tulla. Siis võib-olla läheb natuke kaugele, aga Andrei Hvostovi debüütromaan kannab pealkirja lombakas Achilleus, kas tõesti, põgusalt on antiikmütoloogiast juttu, aga, aga see on ka raamat, kus on muuhulgas ka muinaspõhja mütoloogiast jutt sinna kõik ühte patta visata. Aga meie saateaeg tundub, hakkab läbi saama. Ma arvan, et kui me ka võib-olla väga konkreetseid vastuseid ei saanud anda küsimustele, miks ja mil määral peaks antiikmütoloogiat tundma, siis soovitan tõesti kõigil lugeda septembrikuist vikerkaart ja kes võib-olla antiigi vastu nii suurt huvi ei tunne, lugege tänast sirpi ja uurige, kuidas Lätis elu läheb. Ja meil on saatele puu veel üks muusikapala ka valitud. Selleks on üks lugu, mille on kirjutanud spiignieff Braisner ja see pärineb Krzysztof Izlovski filmist kolm värvi sinine. Ja see on song Foodeiunificationovjeurop ehk siis Euroopa ühendamise laul. See on siis optimistlikum pala, nagu ma arvan. Ma arvan küll, see põhineb uueteistamine tekstile, Pauluse kirjas korintlastele armastuse ülistuse tarbeks, kuulda vanakreekakeelset teksti uuskreeka hääldusega. Aga tõepoolest, see on optimistlikum, ma arvan küll. Kuulame siis optimistlikumalt lugu, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ning rääkisime just kultuuriajakirja vikerkaar septembrinumbrist ja Kreekast põhiliselt Antiik-Kreekast ja meiega oli siin stuudios selle numbri koostaja, kaarina Rein kuulmiseni.