See ei ole nõukogude aja nostalgia, vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab kultuurisaade vasar ja täna on natukene teistsugune saade, sest et stuudios ei olegi Peeter Helmet, kes Šveitsis tervitame teda seal ja stuudios olen siis ainult mina saatejuhina Maarja Vaino ning stuudiokülalisena on meil täna kunstnik Peeter Laurits. Aga enne kui me alustame oma tänase saate ka, mis puudutab valdavalt fotograafiat, aga mitte ainult siis väike kultuuriajakirjanduse tutvustus siiski minu poolt, mis on ka võib-olla vähekene, põgusam kui ta on tavaliselt, sest et mulle kahjuks täna ei ole sattunud kätte Õpetajate lehte. Küll aga saan soovitada sirbist mitut artiklit. Näiteks väga huvitav lugemine on teaduse rubriigist Katrin Tiidenberg poolt tehtud intervjuu Nicolás Johniga. Kes on siis jagamise ajastu uurija õiges uurib siis ütleme jagamist kui sellist, et seda on isegi keerulisem siin lühidalt tutvustuses rääkida. See tuleb päris hästi siit intervjuust välja, mida selle all silmas peetakse. Aga võib-olla natukene paremini sellest aimu saamiseks. Loen siit ette väikese tsitaadi, et jagamise ajastus, nendib John tähendab siis seda, et jagatakse iga päev ja kõikjal jagame veebis oma mõtet. Teid on olemas jagamismajanduseks nimetatav sektor, kuhu kuuluvad näiteks RPM, Piia Uber. See kõik on tunginud meie tarbimiskäitumisse, oma mõtete, tunnete ja sisekaemuse jagamine sõprade või nõustajatega on oluline suhtlusvorm ja, ja jagamine on äärmiselt mitmetähenduslik termin, mida kasutatakse nii pehmete väärtuste tähistamiseks kui ka kommertslik või lausa eksport taatorlikke suhete leebeks kirjeldamiseks. Nii et selline põnev intervjuu on siis teaduse rubriigis ja kirjanduse rubriigist võiks esile tuua Kärt Hellerma huvitav arvustuse Bernard Kangro raamatule sinine Sirjendav kaugus ning Doris Kareva on väga põhjalikult võtnud analüüsida siis Siuru 100 õhtu mis umbes kuu aega tagasi esietendus siis Estonia talveaias ja mis tähistas siis selle kuulsa kirjandusrühmituse sajandat sünniaastapäeva. Ja võib olla tõesti väga huvitav see aspektist, mille Doris Kareva välja toob, et väliselt on, võib olla võimalik näitlejatel alati ka ajaloolisi tegelasi järgi teha, aga keerulisem on võib-olla nende seda sisemist vaikset, et suursugusust etendada. Et et kuidas siis näitlejatel õnnestus sate samuti lugeda ja märgin ära ka siis selle, et ilmunud on ka oktoobrikuuakadeemia, mis keskendub seekord usupuhastuse 500.-le aastapäevale ja see on tõesti väga sisukas lugemine, mida akadeemiast leiab alates siis Martin tari tõlgetest kui ka kogu selle luterliku reformatsiooni tähenduse mõtestamisest ülevaadetest, nii et soovitan see akadeemia ka inimestel nädalavahetusel ette võtta. Aga kohe jätkame siis meie oma tänase saate teemaga. Vasar jätkame kultuurisaatega vasar ja tervitan siis stuudios kunstniku Peeter Laurits AT. Ja põhjus, miks me sinu täna siia saatesse kutsusime, tulenes tegelikult meil algselt sellest, et vaatasime, et käimas on niisugune asi nagu fotokuu. Ja, ja kuna nüüd just reedel nädal aega tagasi sai avatud ka üks uus sinu kureeritud näitus, siis tundus, et võiks natuke põhjalikumalt arutleda fotokunsti ja üldse visuaalsuse teemal ka sellise visuaal kurnatuse teemal. Ja kõigi alustuseks küsingi seda, et, et kui me nagu üldse räägime, hakkame rääkima fotograafiast, sest mida see tegelikult tänapäeval üldse tähendab, sest et foto on kõikjal, et, et kas me üldse saame rääkida fotokunstist kui mingist kunstialast või on ta lihtsalt, me tavaline argielu? Ma ei tea, ma arvan, et fotost rääkides ei saagi nagu rääkida ühest fotost kui niisugusest, sest foto leiutati 1839 40 41, umbes selles vahemikus. Sellest saadik on muutunud nii tohutult palju ja tal on niivõrd palju neid erinevaid funktsioone ja erinevaid rakendusi inimtsivilisatsioonis. Et tegelikult on hästi palju erinevaid fotograafiaid. Ja noh muidugi, et asi on läinud päris kummaliseks praegu 21. sajandil kui muidu nagu see milleeniumi vahetus, sellest oodati väga palju igasuguseid asju, kes ootavad maailma lõppu, kes ootas mingi uue maailma algust. Mõned arvasid arvuteid, kõik restardi ivad, ennast tühjendavad ja midagi sellist nagu otseselt ei juhtunud, aga üks väikene, üks väikene muudatus siiski tehti, tehnoloogiline muudatus ilmus müügile üks esimene mobiiltelefon, mis pildistas. Ja see muutis kõik. See ei tähendanud mitte ainult seda, et sul on taskus noh, kogu aeg ka selline tillukene fotoaparaat. Aga see nutitelefon lisaks pildistamisele ta on suuteline ju veel ka neid pilte, et üles laadima, igale poole laiali pilduma, võtma vastu teiste pildistatud pilte. Ühesõnaga sul ei olnud enam taskus mitte fotoaparaat, aga see on nagu noh, nagu fotode lennujaam või midagi sellist. Ühesõnaga, selline kõige massiivsem visuaalsuse transiiditeenus, mis, mis käima läks. Ja noh, loomulikult pildistamise intensiivsus, see, ma isegi ma ei, ma ei oska öelda nüüd noh, tõenäoliselt seda statistiliselt ei olegi vist võimalik väljendada, kui, kui palju see kasvas. Igatahes pildistamise intensiivsus muutus inimkonnas tohutuks. Ja praegu, kui ta kõige vaesemates arengumaades Bangladeshis või noh, ükskõik kus, kus on tõesti väga raske väga vaene elu, mobiiltelefon on peaaegu kõigil, Mobiiltelefon on kõigil ja mitte lihtsalt mobiiltelefon, vaid loomulikult nutifar Einal odavaid kalleid, aga laat, kõik pildistavad, nad kõik võrgus võiks, hüppavad vaid ja, ja noh, see, mis see, mis visuaalsuses sellega seoses toimub, see on ikka täiesti pöörane. Sest minu meelest, et jätame korraks kõrvale need nutifondid ja vaatame, mis siin nüüd veel pildistamisega tegelevad. Kuskil ma ei teagi, kas see oli nüüd kuskil 10 aastat tagasi või 15 aastat tagasi, kui need Google'i autod hakkasid mööda maailma ringi sõitma ja pildistama striitvjuusid. No esialgu mõned riigid olid umbusklikud vist Saksamaal näiteks ei lasknud neid kohe sisse ja ja mõned veel. Ma olen Google Maps, siis ma olen avastanud näiteks mõned filipiini saared, kuhu see googli auto veel ei ole jõudnud. Jääd, mõned valged laigud veel on. Saksamaal on ka mõnedes Liidumaades maapiirkonnad on läbi pildistamata, aga neid on vähem. Eesti on kõik pildistada, ma, maja on Eesti absoluutselt täiesti põhjalikult läbi pildistatud Alt metsikut, katmata ala. Eks metsateed muidugi, aga, aga isegi sellised noh, tõesti väikesed pisikesed tähtsusetud kruusateed, et väga paljud on need ka läbi pildistatud. Eestis sellist katmata ala on väga keeruline leida laiud vot laiud, sest sinna teda jube tülikas vedada seda autot talvel jääga suvel helikopteriga? Teoreetiliselt võimalik, aga praktikas ei viitsi keegi rakendada, mis seal laiul neid Kaagadest ikka pildistad. Et see on nüüd nagu teine aspekt, mis nagu pildistab kogu seda maailma läbi siis meil on ju tohutu turvakaamerate võrgustik, mis samuti kogu aeg, noh, seitse, 24 eks filmivad kõike, mis, nagu nende vaateulatusse satub ja siis on meil orbiidil ümber maa tiirleb tuhandeid, jällegi keegi ei tea nende täpset arvu, neid on tuhandeid, neid mitmeid tuhandeid. Selliseid pisikesi metallkarbikesi, mis kogu aeg jälgivad, mis maa peal toimub, pildistavad filmivad, saadavad neid pilte edasi. Nii et ma arvan, et kui me nüüd võtaksime kätte kõik need pildid, mis on üldse tehtud ja kuna need pildid ja liiguvad üle võrgu sisse, on ju ka tehniliselt tegelikult realiseeritav tehtav. Võtta kõik need pildid rajalt maha ja panna kokku. Minu meelest saaks sellest päris huvitava paralleelmaailma üsna täiusliku kolm teemudeli sellest planeedist, kõik on ära pildistatud iga võimaliku nurga alt. Ja see on ju tegelikult väga naljakas mõelda, et mitte ainult planeet maa ei ole ära pildistatud, vaid me ju näeme ka müstilisi kaugusi kosmosest mida inimsilm iial ei ei näe, et et see on lõpuks peaaegu et juba usu küsimus, et kas me usume, et see on seal neid tuhandeid kilomeetreid kaugel pildistatud kuskil mingisugunegi planeet või täht või, või, või on see lihtsalt kellegi fantaasia, mis on nagu ilusti photoshop itud kokku? Aastaid sa täitsa võimalik, kusjuures teine pool sellel mündil veel on nüüd selline ülimalt tillukene mikroskoopiline maailm noh, mille puhul jällegi täpselt kerkivad esile nagu sellised uskumatud detailid ja nüansid, mida varem keegi ei uskunud üldse olemasolevat seal nagunii. Kummaline maailm. Ja mis on veel kummalisem, on see, et et see mikromaailm ja makromaailm need ju tegelikult väga huvitaval kombel riivavad. Et kuna kuna see kosmos on ehitatud või tekkinud sellise ühtse ühtse algoritmi põhjal siis Need mustrid, need struktuurid, need korduvad fraktuaalselt nagu erinevas mõõtkavas kogu aeg jälle jälle tuleb nagu sama spiraal sulle ette ja vastu ja seal tõesti väga kummaline see on jah, see veetilgast peegeldub terve kosmosemõte ja tänu tõesti fotograafiale me saame seda täiesti oma silmaga näha, et see nii on. Sa oled tegelikult päris palju kirjutanud sellest niisugusest mustrist sest mustri kordumisest ja jõudmas ka iseenesest päris huvitavate mõteteni ühisteadvusest, et võib-olla võib-olla sa natukene avad ka seda mõtet, mis sul on olnud, et arvestades seda meie kolm teeks muudetud visuaalset maailma, et kuhu see inimene võiks siis paikneda seal. Ja see on nüüd noh, praegu hetkel kindlasti selline ulme valdkonda, et noh, inimesi veel inimesi veel otseselt vahetult võrku ühendada ei saa, ei, ei osata, kuid arvata on, et sa tehnilise lahenduse leidmine ei ole enam väga kaugel. Mis ühisteadvusesse puutub, siis tegelikult ühisteadvus on ju ammuilma olemas üks esimene esimene tehnoloogiline leiutis, kusjuures see oli üldse, ma arvan noh, kõige kõige võimsam, kõige pöördelisem tehnoloogiline leiutis üldse, mis me oleme teinud, oli keel. Ja keel nüüd võimaldabki just nimelt, et noh, ületada kahe organismi vahelise piiri, eks ju, ja ja jagada noh, kasvõi ainult sümboolselt kasvanult tinglikult kas või ainult illusoorseid, aga ikkagi jagada selle selle indiviidi elukogemust, tema tundeid, tema taipamisi, tema mälu. Ja see on, see on nüüd noh nagu esimene laine selles ühisteadvuse moodustamisel. Järgmine hüpe, eks ju, see on siis loomulikult kiri. Ja see võimaldab meil ka hüpata ajas. Kui keelest on meil abi nagu ainult siis, kui võis olla seal vestluspartner kõrval, kellega rääkida siis kirja abil me saame nagu jagada oma mõtteid, nii, vahemaa taha saame kirju saata teise kohta kui ka kui ka ajalise distantsi taha, sellepärast et see kiri jääb ka siis, kui ta on piisavalt vastupidav ja hästi hoitud, siis ta jääb alles ka ka siis, kui me ise juba ammu läinud oleme. Aga jah, põhimõtteliselt küll nüüd kui me edasi mõtleme sellest võrgustunud maailmast kui nüüd leida nagu selline märgvara, mille abil meid ühendada otse võrku meie teadvuseid, siis on jah, täiesti mõeldav sellisel resonantsteadvuse teke sõnaga, kus siis nagu üksikindiviidid osaleksid mingite nagu rakkudena. Ma ei oska ette kujutada, mida see endaga kaasa toob. Ma arvan, et enamus inimesi ei oska seda veel päriselt ette kujutada, sest see on niivõrd pöörane mõte. Ja noh, kui nüüd mingisugune selline ulmefilmi kurikael oma küüned sellisele tehnoloogiale taha saab, siis, siis kõik võib päris kole välja näha. Ma arvan, et düstoopia-id on lihtsam moodustada nagu sellisest mõtestikust kujutatud kobiaid, aga mulle jälle meeldivad utoopiat rohkem. Jah, no alles hiljuti ma lugesin ka kuskile, oli vist mingi mõte, et, et meil on niikuinii robotid, võtavad väga paljud tööstusharud ja tegevused üle, et siis oleks mõistlik luua robotite ministeerium. Tavaliselt liigub see mõte pigem sinna suunas, et mitte nagu sellise orgaanilise inimliku mingi ühte kasvamise, vaid ikkagi pigem just see tehniline, mingi robot, aitäh, maailm on niisugune. Noh, mitte inimlik maailm, justkui on see, mida tulevikus ette kujutatakse, mis, mis nagu asjad üle võtab. Ja eks aeg-ajalt on tõesti päris nagu hirmutav lugeda. Milleks tõesti tehnika juba võimeline on, et ma kindlasti ise hiljuti lugesin. Ka selle kohta, et Google avalikustas sellise väikese kaamera nagu klips, mille sa panebki kuhugi ja mis sisuliselt hakkabki tervet sinu elu üles pildistama, seda üles laadima. Sul ei ole enam seda nutitelefoni vaja, millega sa pildistad, sest et seda tehakse juba sinu eest, sa oled ise ka nendel piltidel ja, ja sul ei olegi. Põhjust ennast pildistada, sest kui sul on vaja ükskõik millisest oma eluhetkest pilti, siis sa lihtsalt lähed veebia valitsejalt nagu õige välja. Et see tundub ka ühest küljest väga mugava elukorraldus, aga teisest küljest tekitab ikkagi sellise täieliku totaalse kontrolli võimaluse inimese elu üle, et noh, minule meeldib ikka selline maailm, kus need metsikud kohad, kuhu keegi ei näe mitte see maailm, kus kõik on nähtav. Jah, ja ei, siin on, siin on nagu mitu mitu poolt jällegi sellelgi mündil. Et ühest küljest on ja noh, loomulikult meie privaatsus on meile väga varmas ja tähtis ja hea. Aga see nüüd tekitab just nimelt niisuguse noh, väga imeliku ja ebameeldiva olukorra, kus informatsioon on defitsiitne ja noh, seda informatsiooni defitsiiti seda ju kasutavadki ära just nimelt jõustruktuurid, võimustruktuurid. Nüüd kui tehnoloogia muudab kõik läbipaistvaks, noh nagu põhimõtteliselt on ju bloktsein tehnoloogia mis praegu põhiliselt tegeleb krüptorahadega krüptovaluutaga. Aga teda saab tegema panna ka kõiki muid asju on oma olemuselt selline tehnoloogia, kus nagu kõik, mis toimub ühes arvutis, on tegelikult siin on nähtaval ka kõikides teistes. Nii et tegelikult kaob vajadus selliste keskasutuste nagu näiteks pangad või valitsused järgi ka põhimõtteliselt täiesti ära. Ja see on nüüd nagu selline tehnoloogia, mis ühest küljest nagu ta nagu võtaks meilt ära kogu meie privaatsus ja sellepärast, et kõik tehingud, mis ma olen teinud krüptorahaga, on nähtaval kõikides arvutites, mis on selle krüptorahaga seotud ja tõepoolest, mul ei ole mingisugust privaatsust selles selles struktuuris, aga teisest küljest võtab see ära hambad ja küüned ka kõikvõimalikelt jõu ja võimu struktuuridelt, niiet on seal hea, on sellel halb mis sellega veel kaasneb, sest noh, iga asjaga ju kaasneb alati veel midagi, mida me ette ei näe. Saab laps olema. Ja see on tõsi, et just sellised tehnoloogilised arengud endiselt toovad kaasa palju üllatusi, kui me tõesti näiteks nyyd mõtleme ennast 19.-sse sajandisse milline nägi pildistamine fotografeerimine välja siis ja kuivõrd oluline oli seal Juba ajaliselt see võttis nii palju aega selleks sätiti ennast, see oli protseduur. Ja see pilt tähendas vähemalt mulle tundub, et pidi tähendama ju inimestele märksa rohkem. Ta pidi olema selline väike ime, mis sealt plaadi pealt sulle lõpuks oli jäädvustatud ja vastu vaatas. Et kas fotograafia kui selline Läti ime, kas tal on veel selline tasand ka praegu olemas? Tegelikult paradoksaalselt on ja ja, ja vot see on tõesti täiesti kummaline, et tal see imeaspekt on olemas. Me tegime muidugi ka ühe väga toreda selle näituse avamisel. Eelmisel reedel vaal galeriis avanes surnu suusad ehk kuidas kirjeldada metsa digitaalsetele jänestel. Sellel näitusel osaleb ka fotograaf Toomas Kalve sedapuhku küll hoopis tuurse installatsiooniga. Aga see ei ole antud hetkel tähtis. Näituse avamise puhul tegi ta grupipildi kõigist 20-st kunstnikust, kes seal osalevad 19. sajandi plaatkaameraga. Sest Toomas Kalve on selline fotograaf, kes just nimelt 19. sajandi tehnikat kasutabki ja pani üles selle selle kolmjala kolm jala peale ehitusele kasti. Noh, see kõik võttis aega, see oli selline pidulik ja, ja rituaalne. Ja selle protsessi lõpus muidugi, eks irvhambast kunstnik märkis, et küll sellel Toomasele on ikka suur telefon. Ja, ja nüüd nagu sellisest rituaalsusest. Me oleme tõsi küll, ilma jäänud kogu selle visuaalse uputuse all. Aga on säilinud üks ikkagi niisugune kummaline kummaline asi. Et enamus inimesi peab fotot tõe kriteeriumiks. Kuigi meil on kõik need Instagrami programmikesed, eks mis ühe nupulevajutusega võivad fotot tundmatuseni muuta. Me kõik teame, kui palju muudab tegelikkust kadreerimine, eks erinev vaatenurk, võttenurk, eks see, mis sa jätad nagu kaadri serva taha, see võib selle pildi tähendust ja ja tõlgendust muuta absoluutselt pea peale pöörata kogu selle tegelikkuse, rääkimata photoshop-ist, nagu rääkimata kõikidest nendest digitaalse manipuleerimise vahenditest, mis juba on ammu üle igasuguse foto piirida läinud. Praegu on võimalik inimese häält imiteerida tõbi programmidega. Niimoodi, et inimene ise ide sellel enam vahet inimese filmitud kujutist või panna rääkima etteantud teksti tema enda häälega. Taas noh, nagu selle vahetegemiseks või seal võltsingu avastamiseks on vaja äärmiselt professionaalselt ekspertiisi ja sellegipoolest inimesed usuvad, et fotol kujutatu on tõde. Et see ongi tegelikkus. Ja siiamaani fotot saab kasutada kohtus asitõendina. Vali naer saalist. Nii, see on tõesti väga mõtlemapanev, kõik jätkame pärast muusika kuulamist. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga koos on stuudios kunstnik Peeter Laurits ja oleme rääkinud siin nii fotost kui ka tegelikult selle kõigega kaasnevast tehnoloogiast ja kõigest, milleni niisugune totaalne visualiseeritud ja tehnika võimekuse jätkuv kasv ühiskonna on viinud ja kuhu ta võiks liikuda. Aga enne muusika kuulamist tegelikult jäime natukene pidama sinna, et et kuidas käis pildistamine 18. sajandil ja, ja võib-olla sinna natukene tagasi tulles. Ma küsiksin sinu käest, et millises seisus või, või kui palju tänapäeval ikkagi Eestis ja üldse maailmas tehakse ka kunstfotod, sest mul tuli meelde ka ka see, et 19. sajandil tegelikult tuli ju selle foto saamiseks ka päris palju poseerida, mis tekitas ka sellist kiusatust võib-olla lavastada mingisuguseidki pilte sõna otseses mõttes, mis ei olnudki loomulikud, vaid vaid oliti, võib-olla vahel lausa sümbolistlikult mõeldud. Et kas ja kui palju selliseid asju praegu tehakse, ma mõtlen just nagu kunstilises mõttes, mitte pulmapilte ja, ja selliseid noh, kui minnakse lapsega fotograafi juurde, et teha selliseid peredega. Ta vaid vaid just nagu kunst fotomates. No ja muidugi see liikumine on olnud üsna järjepidev, niipea kui fotograafia leiutati, nivea, tee sellega ka kunsti tegema. Ja algselt väga paljud inimesed nagu ennustasidki maalikunstile kadu, foto tuleb ja võtab selle kõik üle loomulikult mingisugust kadu ega, ega kaost sellest Ginut lihtsalt jällegi maalikunstil vabanesid käed millegi muu jaoks tekkisid abstraktsed ekspressiivsed voolud ja sealt maalikunsteemaldus sellest traditsioonilisest realismist võttis kõvasti kõvasti aega, kuni foto olnud kodune kunstisaalides päriselt. Et tal oli ikkagi niisugune kerge kõrvalmaitse, tehnilise asja kõrvalmaitse ja ja niuksed, kõige nooblimad kõiges. Loovimad näitusemaja nagu ei tahtnud fotot vastu võtta, Ta veel veel 20. sajandi keskel päriselt. Kuigi siis juba toimus päris oluline läbimurre. Nüüd Eestis, kui me tulime koos Herkki Merila, aga 90.-te alguses tekitasime ühisautoride stuudio siis oli nagu selleks ajaks 90.-te alguseks oli alles Eesti kunstiskeene, nagu valmis foto vastuvõtmiseks. 92. 93. aastal toimusid esimesed näitused, kus siis foto oli maali ja graafika skulptuuri ja kõige muu kõrval ka esitatud. Ja, ja noh, loomulikult seda nagu fotopõhist, kunsti tehakse väga palju ja praeguseks on tegelikult, kui vaadata noh, kasvõi Veneetsia biennaali või mistahes sellist suurt-suurt-suurt kunstisündmust, kuhu on nagu ülemaailma kokku kantud kõige-kõige paremad asjad siis tegelikult foto domineerib, fotodomineerib foto- ja videosõnaga neid nagu mehhaanilise kujutise edastusega. Kunstivormid domineerivad maalija joonistuse joonistus on juba täiesti selline noh, väga väga elitaarne ja haruldane žanr, graafikat samuti tehakse. Tundub, et järjest vähem ja vähem maal püsib, ilusasti püsib. Aga fotot on tohutult palju. Ja tohutult palju on ka neid erinevaid foto avaldumisvorme. Et noh, nagu sellist sellist ühtset vastust, et noh, milline see fotokoissis on? No seda ei ole võimalik öelda. Sellepärast et tänu sellele fotograafilise kujutise kõike valdab osalemis, mis meil siin praegu, mis meid ümbritseb on ka neid, neid, selliseid hübriid-seid, foto, hübriid-seid ja Jäki määrseid vorme. Nii tohutult palju erinevaid. Et selle klassifitseeriminegi läheb täitsa raskeks. Noh, see on ikka tõsine loominguline väljakutse, et alles ilmus ju Peeter linnapi kokku pandud fotoloogia ja ja juba ta on iganenud, lubada on vananenud, sellepärast et noh, neid, neid uusi hübriidvorme tuleb sellises kappacus peale igast ilmakaarest igast suunast. Ja nüüd sellel tänavusügisesel fotomessil oligi silmaga näha teile selle poolest minu meelest väga väga huvitav mess. Et noh, nagu see žürii ka koostamise printsiip oligi, oligi see, et nagu näidata tuua esile võimalikult palju neid erinevaid fotokunstis rakendamise võimalusi ja erinevaid keeli. No siin hiljuti rääkisime lasara saates ka maalikunstist ja üks küsimus oli ka loomulikult selle kohta, et kuidas kunstnik Kära elab, et kuidas on nüüd fotograafiaga, maali puhul on kuidagi selge, et ütleme, sellist väga klassikalist õlimaali eriti tiražeeritud, tema üks väärtuslikkuse komponent ongi see, ta on justkui ainulaadne fotoga nagu justkui seda garantiid ei ole, et kuidas käib? Ütleme sellise, kui keegi soovib endale koju osta fototööd. Kas see on üldse, kas, kas need inimesed, kes endale näiteks kollektsioneerivad fotosid nagu kunsti žanrina või on muud moodi kuidagi sellised tohutud fotohuvilised et kas see on üldse probleem, kas nad eeldaksid ja tahaksid, et see foto oleks ainulaadne nende seinas või on hoopis teised kriteeriumid sellised? No ja ütleme siis müügi teemadel jällegi jah, neid kriteeriume on, on tänapäeval kindlasti rohkem, kui neid oli veel kuskil 30 või 50 aastat tagasi, sellepärast et noh, esiteks juba paljud kunstiteosed ongi võrgupõhised. Ja, ja noh, nende puhul ei saagi rääkida enam mingisugusest tiraažist ega ka selle füüsilisest avaldumisvormist. Ta ei olegi midagi muud kui signaalide jada, mis mis on nagu võrgus üleval ja ka sellist kunsti kollektsionäritakse ka sellist kunsti ostetakse. Aga üldiselt siiski jah, enamus kollektsionääre, enamik inimesi, kes isegi ei kollektsion eri, vaid, vaid lihtsalt tahavad omale nii või naasuguseid ristkülikuid seina peale riputada. Nad on ikkagi huvitatud enamasti selle asja unikaalsusest foto nüüd oma definitsiooni põhiselt, et ei saa tegelikult olla unikaalne, ehk seda ongi ta ongi selline noh, nagu tiražeeritud, paljundatav ta on selline visuaalne viirus põhimõtteliselt. Et see paljundatavus on temasse nagunii sügavale sisse kirjutatud, et sellest me mööda ei pääse. Aga sellegipoolest enamus kunstnikke, kes fotot kasutavad, nad nagu ise garanteerivad ise tekitavad oma töödele tiraaži, eks ju, kellel see tiraaž on? On see on see siis kolm või on seal 30 aga, aga seal on tavaliselt siis sellele teosele peale kirjutatud või taha kirjutatud või, või siis tuleb sertifikaadiga kaasa. Ja siiamaani veel see unikaalsuse nõue, unikaalsuse ihalus püsib aga meie kiiresti muutuvas maailmas. See võib juba ülehomme olla eilne päev. Jah, see samal ajal tulevad tagasi sellised nii-öelda retrotrendid, et ma olen aru saanud, et vähemalt mingi osa noorte hulgas või kuskil on ka ju väga popiks muutunud uuesti nende nii-öelda nõukaaegsete või isegi nende nii-öelda seebiga pidega pildistamine fotolindile ja, ja siis selle ilmutama viimine ja ikkagi sellel paberil ilmutatud fotode kogumine või vaatamine, et see justkui on jällegi ju midagi täiesti vastassuunalist sellele, millest, Saate esimeses pooles rääkisime ja täpselt nii ja noh, näiteks Toomas Kalve, eks ju, kes tema muidugi juba varasest noorusest saadik töötanud just nimelt 19. sajandi plaat kaameratega hiigelsuurte kolakatega ja ja noh, praegu ta on läinud, et nagu järjekordse ringi peale pildistab selle oma plaatkaameraga. Eesti loovharitlaste koorekihti tekitab sellist suurt-suurt-suurt pildikollektsiooni ja just nimelt selle oma kõige suurema, kõige kohmakama, kõige vanema ja võimsama kaameraga millel all 1870. aastal Pariisis käsitsi lihvitud klaasid ja nii edasi. See on, see on asi, mis noh, tegelikult kõik, mis on kunagi kultuuris olnud, see alati pöördub jälle tsükliliselt tagasi ja see on selline pideva tagasitulemise kultuur, mida me elame. Aga. Olla osalt ka mingisugunegi eheduse taotlus, et me rääkisime siin sellest, kuidas tegelikult on võimalik fotot isegi videokujutist ju muuta tehislikult. Et tegelikult ju selle tänapäeva fotograafia üks Ma ütleksin ka ju võlu. Aga samal ajal jah, niisugune vari võib-olla on selles, et foto võib reaalsus tohutult ilustada, et, et me teeme niivõrd ilusaid looduspilte või maastikupilte ka inimese võib väga ilusaks teha. Et kuidas, nagu selles valguses vaadata, et kas see vana kaameraga tehtud inimene jäädvustab teda kuidagi loomulikum ana või on see Ikkagi lihtsalt nostalgia. No see on selge jah, et inimene inimene tahab mingisugust stabiilsust ja turvalisust enda ümber. Aga see on nüüd jälle selline paradoksaalne tahtmine, paradoksaalne olukord, sellepärast et inimene ise on niivõrd dünaamiline ollus, et noh, et kui tahest taga ei punuks enda ümber sellist stabiilsuse kookonid. Tegelikult ta ikkagi ta valgub igast servast ise sellest nagu üle ja välja. Ja muidugi jah, need nostalgilised, et kõikvõimalikud nostalgiliselt rendid, need on nagu mõeldud selleks, et seda nihukest mingite ehedust ja turvalisust nagu juurde toota. Aga noh, ma ei tea, ega see vana foto nüüd ei ole tegelikult millegi poolest noh, nagu tõetruum või loomutruum, eks ta on ikkagi jälle lihtsalt üks grammatika selle selle maailma jäädvustamiseks ja kopeerimiseks. Ja ta on erinevat grammatikat. Aga noh, ühesõnaga sõltuvalt sellest, kui vanad meie olime sel ajal, kui see oli popp. Kui see nagu langeb kokku meie teisme eaga, siis meile tundub, et see on ikkagi see kõige kihvtim ja, ja kõige ehtsam asi. Sest me oleme sellega emotsionaalselt nagunii tugevalt seotud. Ja, ja siis meil on väga lihtne jah, last petta või peibutada. Son see on nüüd ikka kõvasti ehtsam, ehedam ja õigem kui see, mida praegu tehakse. Aga kas me võime mõelda ka niipidi, et fotograafia ongi osalt selline paras eneseimetluse kunst, sest et mul tuli meelde just selle pildistamise või iseenda jäädvustamisega seoses ükseks võrdlus, kena võrdlus, mis tehti? Kui veel kaks fotot pandigi kõrvuti, kui ütleme siin viis aastat tagasi seisis seal, oletame Ameerika president ja tema ees olid inimesed tema poole näoga ja pildistasid teda. Siis viis aastat hiljem olid tema poole kõik seljaga ja tegid seda endiselt või selfie't või, või isekat. Nagu ka on öeldud. Et miks me tahame tegelikult nii kohutavalt kogu aeg iseennast seal pildi peal näha ja, ja, ja seda enese jäädvustamist teha, et kas see on mingi sügavam identiteedi küsimus, et me tahame kuidagi jäädvustada ennast selles muutuvas maailmas või on see lihtsalt selline lõbus tegevus, tore on näha, milline ma välja nägin ja saabki selle pildi ära kustutada, edasi minna. Eks seal on edevust muidugi. Aga Ma arvan, et sügavam põhjus ikkagi on selline üldine identiteedikriis sest maailm meie ümber muutub niivõrd hullumeelses pidevalt kiirenevas tempos, et nagu igale mõtlevale olemusele on järjest raskem ennast nagu sellesse maailma paigutada ja kuidagi ära defineerida. Ja lase see Endlite pildistamine, see on selline. See on selline väga tore asendustegevus, mis annab meile niukse hetkelise turvatunde, et näe, ma olen olemas. Ma, ma olengi, ma olengi see, ma olengi siin, ma olen niisugune, ma olen naasugune. Siis ma pildistan veel seda toitu, mida ma järgmiseks sama pildistan veel oma oma koduloomalaen selle üles, sotsiaalmeediasse kuskile, eks ju. Ja see annab mulle noh, nagu sellise hetkelise rahulduse tuh, ma olen olemas, ma olen nagu selles maailmas. Ma olen kuidagi nagu defineeritud ja selgepiiriline, aga see läheb muidugi kohe ülejärgmisel päeval vaja seda uuesti korrata. Ja ja ma ei ole kahjuks veel rääkinud ühegi psühhiaatriga sel teemal, aga ma olen täiesti kindel, et need sündroomid on juba täiesti olemas, kus sõnaga inimene satubki nagu niivõrd tugevasse, sellisesse sõltuvusseisundisse, et rai, ta ei saagi ennast enam nagu õieti välja sellest Endli pildistamise ringist. Jah, tõenäoliselt on käib kaasas kõige selle muu võrgustumise sümptomitega, et seda, mida raskem meil on kogu aeg hoida ennast ega sellest pidevast infovoost seal seda on juba teaduslikult tõestatud, et kuna evolutsiooniliselt on kasulik olla informeeritud, siis sõltuvus, mida me saame sellest pidevast infost, mida me oma nutitelefonidest võiks lõikust vaatame ongi reaalne sõltuvus. Et meie aju ise genereerib seda sõltuvust, sellepärast neil käsi tahab kohaks sinna telefoni juurde jälle jälle sirutada. Aga meie ju tahaksime soovitada inimestel ikkagi nendest telefonidest vahepeal välja tulla ja minna päris kunsti vaadata, et võib-olla sa lõpetuseks paari sõnaga räägid sellest näitusest veel kord kus ta täpselt on, pealkiri sai küll öeldud, aga see ka uuesti. Et siis nädalavahetusel oleks inimestel natukene ka reaalset tegevust virtuaalmaailma kõrval. Otsustasingi panna talle sellise sellise pealkirja niukse pika ja põhjaliku pealkirja, mis selle näituse nagu suuresti juba seletaks ära defineeriks surnu suusad. Ehk kuidas kirjeldada metsahdigitaalsetele jälestele? See näitustavad tegeleb kõige laiemalt võttes metsa pühadusega puude pühadusega ja kasutab selleks kõikvõimalikke erinevaid kunstivorme, meil on 20 kunstniku, seal on esindatud nii maal kui foto kui video kui skulptuur kui installatsioon, kuid tänavakunst kui ehk. Ja eesmärk oligi nagu anda selline selline hästi mitmest vaatepunktist. Vaade nendele küsimustele, milline roll on meie elusloodusel ja, ja milline on meie endi roll looduses, metsas ja surnu suusad, sellepärast et tõepoolest surmakultuur, matusekultuur ja surnuaiakultuur on Eestis selline, kus selline puude ja metsa pühaduse enesestmõistetavus kestab tõenäoliselt kõige kõige kauem. Ja seda näitust saab näha vaal galeriis mõistagi kuni peaaegu novembri lõpuni. 20. novembril on selle näituse viimane päev. Siis mina, Maarja Vaino ja kunstnik Peeter Laurits. Soovitame kõigil näitust vaatama minna ja, ja üldse metsas jalutada. Ja meie kohtume teiega raadio vahendusel nädala pärast. Kõike head.