Vasar see ei ole nõukogude aja nostalgia, vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Algab kultuurisaade vasar. Olen Peeter Helme, koos minuga on kaassaatejuht Maarja Vaino stuudios, tere maarjatere. Ja meil on nagu ikka ka üks külaline, täna selleks külaliseks. ETV saatejuht Joonas Hellerma. Tere, Joonas. Tervist. Täna on plaanis panna sind rohkem vastaja rolli, nii et kui sa telekaamerate ees küsid, siis siin raadioeetris peavad vastama. Aga põhjus, miks sind siia sai kutsutud, seisneb selles, et käisid eelmisel nädalal ülemaailmselt konstruktiivse ajakirjanduse konverentsil ja konstruktiivne ajakirjandus ongi meie tänane teema, kuid nagu meil tavaks on saanud enne saate põhiteemani jõudmist, vaatame, mida pakub meile ka värske kultuuriajakirjandus ja Maarja. Ma näen, et salongis on palju asju juba lahti, sõrmed pandud sirbis erinevate lehekülgede vahele, nii et räägi, mis sealt silma torkas. Ja ma püüan hästi konstruktiivne olla ja konkreetselt teha. Sirbis on tegelikult täna päris korralikult palju lugeda see eriteema armastus, mis neil on, paistab, et ongi selline väga sisukas ja ja, ja terve hulk artikleid, mida ma ei jõua lihtsalt soovitada. Aga muidugi väga meeleolukas ja põnev lugemine on siin Pauklini. Hetkel armastuse fenomen teadlase pilguga. Et seda, see on ka päris pikk artikkel, aga seda ma siis soovitan tõesti lugeda. Ja teise loona sirbist soovitaksin siis kirjanduse rubriigist Sirje Oleski ülevaate Malle Salupere Koidula-monograafiast, mis on siis üks niisugune viimasel ajal ilmunud mahukamaid monograafiaid eesti kirjaniku eesti kirjandusklassiku kohta ja, ja päris huvitav on siis näha, mida ütleb teine kirjandusteadlane, selle monograafia ja selle töökohta. Siis on mul lahti ka õpetajate leht, millest jäid mulle silmaleheküljelt seitse üldhariduse alt niisugune tore, et täna me hakkame ka rääkima, et põhiliselt on alati kõik negatiivsed uudised, aga see on niisugune positiivne uudis, et Eestist saab haridusreiside ussihtma. Et kuna Eesti kool on siis PISA testides pidevalt headel kohtadel, siis igasugused erinevad maatsinud loetletud selliseid riike nagu Saksa, Hispaania, Gruusia, Kolumbia, Läti, Soome, Suurbritannia, Venemaa, Rootsi ja nii edasi käivad siis eesti koolides õppimas, et mis me siis kõik nii hästi teemet, et meieni headel kohtadel Me õpilased kogu aeg on ja, ja teine päris huvitav teema oli kujundav hindamine kas numbritega või ilma, et siin oli päris põhjalik ülevaade sellest, kuidas reaalkool on rakendanud seda kujundamist, kujundavat hindamist ja et kuidas õppejõud, õpetajad, õpilased ja laste vanemad kõik ise on sellega üldiselt rahul. Nii et ka sellist päris sisukat lugemist. Ja nüüd ennem kui ma siis Peetrile annan soovitus. Soovitus vooru kätte annan ka teada, et ilmunud on oktoobrikuu looming, mida ma küll kuulsin, Peetri postkast ei ole veel ilmunud, aga ma loodan, et see siis ilmub arstini tema postkasti kui ka kõigi tellijate ja ja raamatupoodidesse. Ja siit, et on päris meeleolukas lugemine, näiteks Martin Lutheri fragmente lauakõnedest ja sinna juurde ka intervjuu Marju Lepajõega. Just reformatsioonist ja selle tähendusest. Samuti oli väga mõjuv lugemine Mehis Heinsaare lugu internet ja luuletaja ja seda head lugemist on siin kõik veelgi, et Kivirähki ja Leoni ja Tiit Aleksejevi Liis Eppelil soovitan siis seda loomingut kõigil ikkagi otsida maa alt ja maa pealt. Aga näiteks Peeter sinu kord. No eks ma võtan needsamad väljaanded jälle ette ja tõepoolest armastuse teema sirbis on väga tore ja seda on hästi mitme nurga alt siin lahatud, et lugesin ise läbi Tiit palu üle kahe külje laiuva loo, mis räägib armastusest teatrisse ja see on hästi tore. Ja siis see ongi raske öelda, milles see siis täpsemalt on armastusest, teatris? Jah, aga ta vaatab seda väga erinevate nurkade alt väga ootamatute nurkade alt. Ja teatrist on siin veel muud huvitavat ka Jaak Allik pettunud arvustuse sirgu Eestile, mis on siis näidend, mida on võimalik rahvusraamatukogus vaadata? Ja selle arvustuse pealkiri ütleb üsnagi kõik ära. Hea, et niigi läks. Et niisugune lugu ja Õpetajate lehte lugesin ka ja kui Õpetajate lehes oli tõesti see lugu Eestist, kui haridusreiside siht maas, siis samal leheküljel on ka artikkel. Seljatame halloweeni, mis räägib sellest, kuidas Viljandi pärimusmuusika keskus ja August bulisti õpistu kutsuvad Facebookis hoidma au sees rahvakalendri täht päevi ja mõtestama ja aru saama, mis asi ikkagi mardipäev on ja kuidas see toimub. Nimelt korraldatakse lausa vastavaid koolitusi. Kellel huvi on, vaadaku ja muidugi Õpetajate lehes on ikkagi need toredad püsirubriigid ka, millest kõige toredam on Priit Põhjala keelekaste, kus seekord ta ei räägigi mitte ühest sõnast, vaid räägib sellest, mis asi on släng. Miks on slängi halb kuulsus ja võib olla on see põhjendamatu. Nii et põnevat lugemist tõesti väga eri valdkondadest ja eri teemadel ilmselt kogu nädalavahetuseks. Aga meie läheme nüüd kohe edasi, saate põhiliselt teemaga. Vasar, jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane saatekülaline, ETV saatejuht Joonas Hellerma, kes käis eelmisel nädalal konstruktiivse ajakirjanduse konverentsil. No enne kui hakkamegi rääkima, mis seal konverentsil siis toimus? Mängime korraks ka ühe eile salvestatud telefoniintervjuu nimelt tegin telefoni teel intervjuu Šveitsis elava konstraktiv instituuti kaasasutaja Maarja Kadajasega. Ja selles intervjuus Maarja Kadajana räägibki, millega ta tegeleb, mis instituut on ja annab loodetavasti hea lähtekoha meie järgnevale vestlusele. Ja minul on nüüd telefoniühendus Taanis asuva konstraktiv instituuti kaasasutaja Maarja Kadajasega ja tema tegeleb sellise asjaga nagu konstruktiivse ajakirjanduse propageerimine ja Maarja küsingi sinult kohe alustuseks, milleks on vaja propageerida konstruktiivset ajakirjandust? Mainiksin enne võib-olla ära, et minu vaade sellele küsimusele ei ole ainult Eesti-keskne vaid natukene üldisem, kuna ma olen selle teemaga rahvusvaheliselt tegelenud. Aga võib öelda, et probleem on selles, et on tekkinud lõhe reaalsuse ja avaliku reaalsustaju vahel. Kuigi see on muidugi erinev erinevates riikides organisatsioonides. Üheks põhjuseks on see, et pidevas võitluses publiku eest infoühiskonnas on ajakirjandus sunnitud inimesi alatasa millegiga üllatama ja nende tähelepanu võitma. Ja tihti käibki sellega kaasas konfliktidele ja draamale mängimine, mille tagajärjeks on üha sensatsioonilised negatiivsel ja tabloidistanud meediafoon. Sellise meediamaastiku tagajärjed, et ühiskonnale on ka tohutud, kui meedia fookus on enamasti konfliktide ja draama ja kui meedia ei pane lugusid perspektiivi siis vahendavad nad inimestele maailmavaadet, et mis ei ole ainult vildakas, vaid ühiskonnale ja demokraatiale potentsiaalselt ohtlik. Mängides liialt lahkarvamusteta õhutab meedia veelgi lõhestunud ühiskonda, kus arutelu on taandunud erisurverühmade vaheliseks lahkumiseks. Selline meedia poolariseerid mitte ei aita lahendada tervet vestlust erinevate osapoolte vahel. Lisaks annab selline maailmakäsitlus vabadel populismile, nagu me näiteks nägime Ameerika presidendivalimistel. Teiseks kui uudismeedia kajastab peamiselt erakordseid sündmusi, nagu näiteks seda on terrorismirünnakud, vägivald, lennuõnnetused ja nii edasi panemata neid sündmusi laiemasse konteksti. Siis on oht, et inimestel tekib maailmast moonutatud pilt. Mitte et nad individuaalsed lood oleksid kuidagi vahed või mitte tõesed. Aga keskendudes ainult meestele. On oht, et terviklik hakkab reaalsusest oluliselt erinema. Näiteks paljud inimesed arvavad, et maailm on muutunud vägi valdsemaks. Kuigi statistiliselt jalaväe kunagi elanud rahulikumal ajal või näiteks vaesus maailmas ja väikelaste surma vähenenud poole võrra alates 90.-test ÜRO statistika järgi. Ka sellest kuuleme meedias haruharva, kuna see kõik on juhtunud aeglaselt ja mitte üleöö. Ning seega need lood uudiskriteeriumite sisse lihtsalt ei mahu. Näiteks uuringufirma ipsus Mori poolt korraldatud küsitlus mitmes riigis näitab, et inimesed peavad dramaatiliselt üle näiteks tööpuuduse, protsente, immigrantide arvu ja nii edasi. Loomulikult on oluline probleeme erakordseid sündmusi kajastada aga kui need on ainukesed, mis meediasse satuvad siis on väga lihtne järeldada, et me elame maailmas, mis on palju hirmsam kui see tegelikult on. Ja kui me elame hirmus, siis me ei ole võimelised astuma dialoogi teiste osapooltega ja ühiseid probleeme lahendama. Inimesed pöörduvad uudis meediast üha rohkem ära. Tulemuseks on kollektiivne apaatia näitena Oxfordi ülikooli juures asuva Reutersi Instituudi kõige uuema uuringu järgi. Neid küsitles 70000 inimest 36-st riigist. Vastast ligi kolmandik, et nad väldivad tihti vahel uudiseid, sest need on liiga negatiivsed või nad ei saa usaldada, et need annavad edasi tõest informatsiooni. Juhtub aga ühiskonnaga, kus suur osa inimestest avalikust vestlusest isolatsioonist end välja lülitab. Siis selle peale tulebki nüüd küsida, et mida siis teha või, või täpsemalt, et mis asi on siis konstruktiivne ajakirjandus, mis sellele vastama peaks? Konstruktiivne ajakirjandus ongi osaline vastus siin ära loetletud probleemidele. Selle eesmärk on edasi anda nii täpset tõest, terviklikku ja nüansirikast maailmapilti kui vähegi võimalik. Seejuures ülatäpsustamata negatiivselt rõhutamata konflikte. Minu hea kolleegi Ulrik Hageri järgi, kes selle terminiga välja tuli. Hea uudislugu ei pea tingimata olema halb uudislugu. See ei tähenda muidugi, et ajakirjandus peaks kalduma teise äärmusesse, näitab ainult head küsimus on balansis ja tõeses maailmapildi. Ajakirjandus võiks demokraatlikus ühiskonnas olla nii-öelda tagasiside mehhanism, mis aitab ühiskonnale korrigeerida. Seal on omal kohal uuriv nii-öelda valvekoera ajakirjandus, aga need võiks ka vahetada arutelu mitte ainult ühiskonnas olevatest probleemidest vaid ka võimalikest lahendustest nendele probleemidele. Ehk siis on tal ühendab ja dialoogiastuv, mitte polariseeriv rull. Kohe rõhutan, kuna kaasategijaid küsimused selle kohta, et konstruktiivne ajakirjandus ei ole Põhja-Korea stiilis pehme, positiivne ajakirjandus, mis räägib ainult sellest, mis rõõmus, tore, optimistlik, seejuures ignoreerides probleeme ja nii edasi. Kindlasti ei ole ta ka poliitiline aktivist ja tema roll ei ole välja pakkuda lahendusi ühiskonnas olevatele probleemidele, kuigi ta võib neid dialooge. Vahendid on nagu ka enne mõeldud. Ja loomulikult ei ole alati võimalik olla konstruktiivne. Rääkides korruptsioonist või vägivallast, oleks absurdne nõuda konstruktiivse vaatenurga leidmist ja kahtlemata ei ole ta mingisugune imeravimi, kõik ajakirjanduse või ühiskonna probleemid lahendaks. Aga ta üritab kitsendada eelnimetatud lõhet reaalsuse avaliku reaalsustaju vahel sest ajakirjandusel on kohustus vahendada nii kõnes kui vähegi võimalik. Ja loodetavasti on see kontsept ka katalüsaator, mis aitab meil ajakirjanduse rolli üle ühiskonnas kriitiliselt arutleda. Nonii kuulasime siis, mida rääkis Maarja Kadajane, kes tegelebki igapäevaselt sellise nähtuse nagu konstruktiivne ajakirjandus propageerimisega. Ja siin oli palju täitsa konkreetseid mõtteid. Aga minule jäi võib-olla kõige rohkem kõlama üks mõte nimelt reaalsus versus avalik reaalsustaju. Et üks asi on tõesti see, meid ümbritsev reaalsus ei olegi nii õudne, kui meile siis justkui ajakirjandus ütleb, aga teine teine asi ongi selles, et võib-olla kuna maailmas leviv info muutunud tõesti selliseks, kuid teetseks Me saame igast asjast igast jubedusest, mis kuskil kaugel juhtub, kohe teada, siis see kahtlemata moonutab meie reaalsustaju. Joonas, kas need olid ka asjad, millest sealsamas konverentsil räägiti? Ja selliseid asju räägiti, räägiti veel ka palju muud, et hästi oli kuidas öelda, ühtepidi väga hea meel näha, et oli nii palju erinevatest riikidest, ajakirjanike koos, kes tõesti kõik mõtlesid selle üle, et justkui on see mingisugune avalik foon, kui me mõtleme meediale ajakirjandusele selline negatiivne või kuidagi väga dramaatiline dramatistlik ja et me oleme kõik sellest ka natuke nagu väsinud, tekitab mingisugust sellist Noklaseerumist üleüldist mingit teatavat tülpimust selle meediafooni suhteliselt, kuidas seda siis võiks paremaks teha või kuidas me sellesse olukorda üldse oleme jõudnud. Ja see küsimus nüüd, mida sa Peeter küsida, et seal on loomulikult niisugune noh, üks olulisemaid küsimusi siin ja kahtlemata on tal oma selline reaalne komponent praktiline komponente, seda võib arutada ka natukene filosoofilisemalt, et ma küll ise ei usu, et kellelgi oleks sellist monopoli üldse sellele reaalsusele kui sellisele, et kuidas ja mismoodi teda siis nagu õigesti tajuda. Aga, aga noh, selle üle me võime natuke arutada, sest siin, et milles hea reaalsustaju üldse võiks võiks seisneda. No aga kui sa seal konverentsil olid ja kõiki neid tarku ja ilmselt siis konstruktiivseid mõtteid kuulasid, kas su peas hakkas näiteks liikuma midagi sellist, ta midagi täitsa konkreetset, et kuidas need mina enda töös saaksin midagi paremaks teha või äkki hoopis midagi sellist, mida mina seni oma töös valesti olen teinud. Nad teatavas mõttes, kuna ma küll ei pea ennast ise selliseks klassikaliseks ajakirjanikuks, et et ma olen pigem toimetaja või, või küsitleja aga niivõrd, kui selle ajakirjaniku tööga nagu kaasneb selline eetiline dimensioon või mingisugune vastutuse dimensioon, siis see muudab selle töö nagu ühtepidi võimatuks, sest et noh, siin teatud olukordades sul ei olegi häid lahendusi. Et kui sa nüüd küsida, et mis on need väga konkreetsed asjad, millele seal tähelepanu juhiti või mis olid need ideed, et siis neid muidugi oli ja me võime nende juurde tulla, aga et mingis sellises üldisemas plaanis võib-olla sai kuidagi meelde tuletatud, et tõepoolest, et olenemata sellest, et milline on see konjunktuur meie ümber või milline on see vahet selline meediafoon et ajakirjaniku või toimetajale küsitlane, kes sa nagu oled seal sees ja kes sa seda toodad. Et noh, on teatavad sellised eetilised arheotüübitses nimetamine, nii millega sa pead nagu otsima kontakti ja, ja, ja lähtuvalt nagu nendestki oma tööd tegema, et võib-olla see oli mingisugune selline üldisem moment, millele sai sai seal kinnitust. Aga sellel seminari või sellel konverentsil ka ei propageeritud ainult mingit teatavat sellist konstruktiivset ajakirjandust, vaid see oli päris palav selline õhkkond, kus arutatud D-ga selle kontseptsiooni üle ja tegelikult, et noh, ei olnud kõik sugugi nii must ja valge. Et ühtepidi on tõesti selline esimene tunne, et jah, alasti negatiivne kõike kuidagi peaksime tegema paremaks. Aga kui me hakkame siis lähemale minema, siis muidugi see kõik, kogu see pilt läheb palju kirjumaks ja sedasama konstruktiivse ajakirjanduse kontseptsioon. Noh, mina minu arvates ei ole selline väga ideoloogiline kontseptsioon, et seal on mingit teatud tüüpi ajakirjandusest juttu. Et ta pigem nagu on mingi selline taasmeenutamine või või sellise ajakirjandusel lätete juurde tagasikutsumise üritus, millega ei kaasne mingit tingimata mingit programmi, et hea ajakirjandus või õige ajakirjandus on selline halb, halb selline. Aga kui no kui rääkida inimestest, siis tavalistel inimestel võib tekkida selline olukord, et neil on olemas iseendast mingi pilt, see minapilt ja siis tuleb välja, et teised inimesed ei näe teda üldse sellisena, vaid hoopis teistsugusena. See tuleb sellisel inimesel suure üllatusena. Et kas ajakirjanduses tehakse ka sellist mingisugust nii-öelda tagasi sidestamist. Sest et võib-olla ajakirjandusmaastikus nagu väga sügavalt sees olevad inimesed samamoodi see nende minapilt, ajakirjandusest, enda tööst, kõigest sellest on midagi muud kui see, mis tegelikult paistab väljapoole saavutades ajakirjaniku enda positsioonilt, et kas tal on hea mingi reflektsiooni pin või siis no üleüldse, et kas ta on äkki väga jäänud oma sellesse asja kinni, ütleme niimoodi, et, et tal on see minapilt niivõrd kinnistunud, et ta ei näe, et see mõnes mõttes kellegi teise silmis ei pruugi üldse selline olla. Jah, tähendab. See on täiesti reaalne, et see võib nii olla. Ja, ja ma arvan, et sellest ei ole, ei ole meil kellelgi pääsu ja, ja see noh, ühtepidi hästi universaalne asi, et kui dirigent juhatab orkestrit, siis noh, niipalju kui, kui ma olen lähedalt, et seda kõike näinud, siis ka seal on sellel reaalsust ajul nagu üsna suured käärid, et see, mida näeb inimene, see, kuidas artist või või interpreet nii-öelda laval oma oma tegevust kogevad, need võivad olla tohutult suured ega oma saadet tehes see, mis ma, mis ma kogen stuudios, mis toimub vahetult selles vestluses, mis tundub mulle sellel hetkel oluline. Hiljem vaadates seda nagu kuidagi mingil objektiivsel objektiivsemalt siis näha seda tulemust, et et paljud rõhuasetused on mulle endalegi ootamatult kuidagi muutunud või et ühesõnaga me kõik elame nagu mingis sellises suuremas kontekstis ja väga palju seda tähendust juhtida ei saa saame seda teha võib-olla ainult mingites väga sellistes kriitilistes kohtades kriitilistes punktides, nii et sa osutad ühtepidi sellisele olemuslikule lõhele ka nüüd on tõesti küsimus, et kuidas selle lõhega siis nagu toimetada, mis võiksid olla need head, sellised reflektsiooni meetodid, kuidas seda lõhet, et vähendada või, või natukene neutraliseerida? No mõne mõningad sellised võimalused siiski on. Ja ei, ma isegi rohkem mõtlesingi seda, et kas seda teadvustatakse, seda üritatakse nagu teha, et, et see ongi see, et et kuivõrd ajakirjandus peaks reflekteerime reaalsust, et kas tema, kas ta ise on reaalsuse suhtes nii palju, kui see üldse võimalik nii-öelda adekvaatne Praegu probleem selles ongi, et ühest küljest ajakirjandus loob reaalsust, teisest küljest on ajakirjandus ise selle reaalsuse loodud, nii et seal on kogu aeg selline pidev autoloogiline olukord. Ühest küljest ju ajakirjanik, ajakirjanike tõstatatud teemad ja ka see, kuidas neid teemasid tõstatatakse, loob mingit ühiskondlikku meeleolu fooni. Aga teisest küljest ju, kui ikkagi ühiskonnas mingisugustel muudel põhjustel valitseb ütleme, hüsteeria näiteks rahulolematus, siis ega ajakirjanikud ei ole ju sellest ühiskonnast lahus. Ja ma olen nõus, et need piirid ongi hästi-hästi õrnad ja ajakirjandus nii-öelda kui see neljas võim, et see osutabki sellele, et on tegelikult meedial ajakirjandusel kitsamalt nagu suur võim ka seda reaalsustaju nagu kujundada ja kuidagi üles ehitada ja eks siin see eetiline aspekt vastutuse mõõda nagu sisenebki, et kuidas seda siis ikkagi teha, mismoodi käimasolevaid protsesse kajastada, neid võimendada, noh, toome näiteks näite, et kui meil on selline valimiste periood kõik pakuvad mingisuguseid teemasid, poliitikud, poliitilised jõud, nagu võitlevad sellepärast millistel teemadel nagu üldse ühiskonnas rääkida ja nii edasi, siis mulle tundub, et ajakirjanduse roll siin võiks olla see, et et ta suhtub nendesse teema püstitustesse, esiteks, kriitiliselt ei lähe alati tingimata nendega kaasa ja suudab ka ise tematiseerida nagu ühiskonnas olulisi probleeme. Ja võib-olla survestada natukene selle kaudu ka seda debatti, mida surutakse meediale ajakirjanikele ka peale, et juhtida seda siis nüüd, et noh, võib-olla kuidagi ühiskonnale kasulikumalt või enam nagu avalik Kuuse huvides. Vahel õnnestub, vahel mitte ja pealegi sensatsioonijanu on ka miski, mida ei saagi võib-olla nii kohe hoobilt kõrvale heita, sest et lõppude lõpuks ajakirjandus kogu oma missioonitundlikkuse juures peab lõppude lõpuks leidma lugejaid kuulajaid. Et aga ma, kusjuures arvan, et see oli ka üks mõte, mis käis läbi, et tegelikult tõde on alati kõige huvitavam, et see sensatsioon ja, ja kõik need argumendid, mis sinna peavad juurde tulema, et me peame tegema seda, seda, seda et nii-öelda kuidagi sisse sööta ka see võimalik, oluline asi siis ma tegelikult ise võib-olla ma olen liiga idealistlik ja ma olen liiga vähe meediat näinud ja kahtlemata olen liiga vähe üldse ajakirjanduses või meedias nagu töötanud. Aga ma olen seda meelt, tegelikult on need kaks asja kattuvad, see kõige olulisem ja kõige huvitavam asi, nad on enamus kordadel üks ja see sama asi, et me nagu anname liiga lihtsalt järgi, pakkudes nagu huvitava pähe seda, mis ei ole võib-olla üldse. Ja teisest küljest, meie meelest näiteks osa saade oli maru huvitav, eks ole, me arutame siin igasugustele huvitavatel teemadel, aga ja üldse minu meelest on kultuur väga huvitav, aga paraku on ilmselt onlain meedias ja mujalgi kultuurirubriigid vähemalt Likitavate hulgas ja, ja sellised kultuurisaated ja formaadid ei leia vaimustunult vastuda. Aga priori ma sellesse ei usu, sest et ma arvan, et et kui sa ise küsisid sellesse nagu enesekriitikasse, siis enesekriitikakoht, et igat asja saab teha alati paremaks ja, ja ma ei usu, et nii-öelda mingisugused pehmemad alad, mingisugune kultuurisfäär, et ta nagu a priori on marginaalne. Et siin on ka vaja nutitegijatelt, et kuidas ikkagi nagu siseneda sellesse meediaväljameedia foonia, kuidas, nagu see asi ikkagi nii-öelda välja pakkuda, atraktiivseks teha. Et siin on need nagu järgmised küsimused, mis mis on alati nagu loominguga seotud ja siin tõesti nüüd sõltub väga ka tegijatest, et kuidas leitakse see variant Muidugi ja peale selle see on üldiselt selline prioriteetide seadmise küsimus ka mingis meediaväljaandes, et kas midagi peetakse oluliseks ja keskmine lugeja, ma arvan näiteks mingi trükiväljaande puhul läheb väga hästi kaasa sellega, kui talle nii-öelda näidatakse ära, et mingi asi on nüüd oluline või mingi asi on ebaoluline. Peale selle ei maksa ära unustada seda ka, et inimesed tihti ei oskagi otsida seda, mida näiteks ei ole. Et kui mõnda asja neile mitte pakkuda, siis nad ei oska sellest ka puudust tunda. Jah, täiesti nõus ja aga siis me jõuame ikkagi selle küsimuse juurde, et miks need prioriteedid on seatud nii, nagu nad on, et kas see oli ka konstruktiivse ajakirjanduse küsimus. Ja sina arutati, suured teemad lainetama meile siin kohe vastu ütleme üks argument, mida ma ise mõtlesin ja millest ka räägiti, on see tõesti. Meil on võib-olla natuke siin mõisted ujuvad, me räägime nagu ajakirjandusest ja meediast kuidagi korraga. Aga las ta siis praegu meil olla siin kobaras koos. Et enamus sellist meediategevust ja ajakirjandus sealhulgas on ühtlasi ka allutatud alati mingisugusele ärimudelile. See tähendab, et ta peab kellegile kusagil ka mingisugust kasumit tootma ja sinna siin on justkui juba käärid sees, et on mingisuguseid erihuvid, erahuvid ja siis on mingi üldine hüve üldine huvi, mille nimel nagu ajakirjanik peaks töötama. Ja tõesti võiks öelda nii, et mingis lühiajalises perspektiivis nüüd erahuvid veri, huvid võivad olla sellest üldhuve hüld, huvist üldhüvest nagu tugevamad. Et me võime mingis lühiajalises perspektiivis teha meediate ajakirjandust, mis on šokeeriv, sensatsiooniline, erutav mängib tõesti meie sellisele evolutsiooniliselt valvsusele kõige negatiivse suhtes. Aga ma arvan, et see põhiline krediit, mis on ajakirjandusel, on ikkagi usaldus. Ja nagu on üks vist ka selline Eesti Eesti rahvapärimusest, selline väike mõistujutt. Poistest, kes hüüavad tuli lahti, tuli lahti aga seda tuld ei, ei põle tegelikult. Ja ühes punktis, kus on siis vaja tegelikult ka abi kutsuda ja siis keegi enam ei kuula neid. Ühesõnaga, lõpuks on ikkagi noh, võidab see, kellel on nagu see usaldus olemas ja võib-olla see on alati nagu maratonijooks. Et sa võid mingisuguses lühiajalises perspektiivis võib-olla kogeda mingit turukadu, olla isegi marginaalne, aga kui sa oled ikkagi truu teatavatele põhilistele, printsiipidele, siis ma nagu usaldaksin seda olukorda ja usuksin sellesse, et mingil olulisel hetkel ühiskonnas, kui meil on mingi kriis või mis iganes, siis tegelikult tuleb välja, et kes on kes. Nii aga kuulame vahepeal muusikat ja Jonas, sina valisid tänasesse saatesse muusika esimeseks John Lennoni 1971. aasta lugu ei mänginud. Kas ma võin väikse kommentaari? See ei ole minu sellised isiklikust isiklikust nii-öelda kodust plaadivaramusse toodud, et seda lugu mängiti seal konverentsil ja, ja neid sõnumeid kuulata, et seal on selline tore väike sümboolne aspekt, et võime mõtiskleda ka selle loo valguses sellisest paremast ajakirjandusest. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane külaline, ETV saatejuht Joonas Hellerma ja meie tänane saade on konstruktiivne ajakirjandus. Oleme nüüd juba natukene rääkinud sellest, mis see on ja ka sellest, mis see ei ole. Ja üks mõte, mis, mille Jonas sina ise välja pakkusid, kui saadakse ette valmistusime seisnes selles, et võib-olla see, miks tänapäeva ajakirjandus kipub rõhutatult negatiivne olema tuleneb mingisugusest veidrast naudingust ja äkki see ongi seotud sellega, mida me enne ka kuulasime. Kui Maarja Kadajane rääkis salvestatud intervjuus sellest, et on lõhe reaalsuse, avaliku reaalsustaju vahel. Objektiivselt võttes ei ole inimkond kunagi nii hästi elanud kui tänapäeval ja samal ajal kuidagi ihaleme mingisugust katastroofi, mingeid õudusi, kui mõelda kasvõi ka üldisemalt kultuuri peale, kui palju igasuguseid katastroofifilme kõikvõimalikke selliseid Distoopiaid tänapäeva kultuuriruumis levib ja siis siia juurde ka ajakirjandus, mis katsub kõike väga traagiliseks mustaks maalida, et kas see on mingi selline masohhistlik nauding. Ja need on suured küsimused, et selle jaoks peaks meil olema siin terve suur konsiilium, võib olla erinevaid spetsialiste, kes, kes oma perspektiivil sellele teemale võiks läheneda. Tõsi ta on, et ka mina mõtlesin alguses selles suunas ja tõesti, kui mõelda, ma ei tea, näiteks antiiksed, tragöödiad, Katarsiss ju eeldab mingisugust tõesti, et me teeme mingi suure katastroofi läbi kõik kaovad lavalt ja see funktsioneerib siis tegelikult mingisuguse puhastava jõuna või, või võtame piibli, lõpeb tegelikult Johannese ilmutus aga apokalüpsis, aga mis on täpselt samamoodi, justkui mingi suur lõpp ja mingi järgmine suure algus, nii et mingis mõttes on sellised sellised suured mingisugused katastroofid, motiivid sellest ning igatsus isegi selle järele justkui meil kultuuriliselt isegi veres. Aga, aga no nii lihtne see siiski ka ei ole, et. Meil oli juttu sellest, et tõesti me armastame nagu ma ühiskonnast ja kultuurist sellises progressi või regressi. Progressi või regressi mõistete varal rääkida, et on siis hulk inimesi ei, läheb valgustusaega tagasi, kus siis tõesti tekib selline mingisugune suur ootus sellest inimesest ja mõistusest, et juskui ehitada seda maailma kuidagi mõistuspärasemalt ülesse. Me võime sattuda kuhugi paremasse maailma kui, kui see, mis meil täna on ja siis on ka vastupidiseid hääled, kes koha kes kohe selle mõistuse suhtes väga skeptilised on ja pigem näevad ikkagi nagu kultuuris sellist mingisugust olulist osalist langusel. See, see mingisugune allakäik on see kõige dramaatilisem element seal kultuuriprotsesside juures ja on väga palju hääli, kes väidavad juba, et praegu me elame sellises, mingis erilises languses materialismi ise, kogu see heaolu, mis meil nagu käes on, et ta tegelikult mingis teises moraalses vaimses mõttes tähendab hoopiski tõesti sellist viimast peatust juba Te ei tea kuhu. Nii et need on võib-olla see on see taust seal, mingisugune ruum, millelt me oleme nagu harjunud, et siin vähemalt Euroopas nagu Euroopa kultuurist ja ühiskonnast mõtlema sellistes filosoofilistes suured suurtes kategooriates. Ja tõesti, kõlas siis väiteid, et et ühtpidi me armastame sellist allakäiguteooriat, aga teistpidi kui vaadata puhtalt statistiliselt, et siis elab praegu maakeral nagu suhtarvus võrrelduna mistahes muu ajalooperioodiga ikkagi kõige suurem hulk inimesi, kes naudib mingit elementaarset heaolu, et hakkame, kas sa sellest peale, et ei, ei tülita mingid suured haigused on mingisugune enam-vähem kindel kus tase ja nii edasi, edasi edasi, et on selline paradoks ja justkui, kui ma nüüd jälgime seda meediaruumi meediafooni, et me ei saa sellest tegelikult aru või ei saa sellest teada, et sellest ei, ei räägi. See ei tähenda, et et asjad oleks kuidagi vastupidi, et kõik on väga hästi. Aga lihtsalt, et nii-öelda, kui me räägime sellisest tasakaalustatud meedia väljast, et siis selle üle oli päris palju arutelu, et miks ei tooda välja või miks ei rõhutatavad seda b asju ja isegi tehti mõningaid selliseid statistilised harjutused, mis võiksid näidata siis meile kätte, et kui palju ja kui adekvaatselt. Me saame aru, kus maailmas me siis täna elame. Võin teie käest kohe küsida, et ilmselt, et umbes teate, palju maakeral praegu inimesi elab. Et kas te teate, et kui, kui vanad, kui, kui suur on seal inimkonna keskmine vanus ja kus kõige suurem hulk inimesi siis maakeral geograafiliselt paikneb? Toredad mälumängu küsimused muidugi, aga ma pakun, et see vanus on palju noorem, kui me arvame ilmselt midagi. Maksimum 20. Natukene vist natuke vist oli rohkem, ma pean ütlema, et ega ma siin mälumänguks ette valmistanud mõned õigeid vastuseid pärast saadet järele vaatama, aga, aga see, aga need olid, teatavad sellised toredad nii-öelda reaalsuse kontrollid, kust tuli välja väga toredaid selliseid moonutusi publiku seas. Aga seesama. Rääkisime ise mainisid, et, et inimesed ei ole kunagi nii hästi elanud, et see on mõnes mõttes siiski väline, et jällegi sa juba tõid selle esile, et kui me räägime progressist, et siis hea elu nii-öelda, et see väline hea elu pole kunagi nii hea olnud, aga teisest küljest ju. Me tõesti tunnetame ka oma igapäevaelus seda, et mingid väärtussüsteemid on lagunenud või lagunemas millest tulenevalt ka on meie avalikku ruumi tulnud ju mingid nähtused, mida seal mõnda aega tagasi ei olnud, sest inimesed piirasid iseennast ütlemisest. Tuursed käitumist on jäänud vähemaks. Seda enam on iga suguseidki, noh, ütleme neid vist mingisuguste veidrate veidrus, uudised on täitsa uus rubriik, eks ole, et et neid, ma arvan, klikitakse päris palju. Et iga suguseidki veidrusi on rohkem ja neid kajastatakse rohkem, sest piirid on ära kadunud. Ja sellest tulenevalt ka kogu see arutluskultuur on ju muutunud. Et see, see tegelikult ühe taustana me ikkagi võime näha sellist mingi moraali või eetika taganemist mingisuguse välise, ma ei tea, milles. Ja ma, ma saan aru küll, et niimoodi võib vaadata ja, ja sellest olukorrast mõelda, ega siin ei ole häid vastuseid, kindlasti käib mingi kompamine, mingi testimine, et kui kaugele nagu mingite asjadega saab, saab minna ja, ja kindlasti ka kombatakse järele nii-öelda siis neid, mingisuguseid traditsioonilisemaid, väärtuseid või, või kuidas iganes me seda nimetame, et et siin on siin kindlasti on mingi selline dünaamika ja see on tegelikult, et nagu kinnas mõlemale poolele, et ütleme, kui sa tahaksid jaa, igatseksid kuidagi, et inimesed oleksid moraalsemadja eetilisemad. Et kuidas siis seda moraali või eetika, et nii-öelda kehtestatakse ühiskonnas või, või mis annab talle nagu kõlapinna üldse. Ja ma vastaksin kohe esimese hooga, et ega seda eriti muul moel teha ei saa, kui eeskujuga see tähendab, et ega mingeid häid, selliseid võimu instrumente, selleks ei ole sa kehtestatud mingisugused sellised kandiaanlikud, moraaliprintsiibid ja, ja ajad nagu lavalt minema, need, kes sulle ei sobi. Et siin on eeskuju küsimus ja ma arvan, et seda ei ole palju. Aga, aga seda siiski natukene on. Et saab, ise, saab ise olla hea inimene. Villase negatiivsuse rõhutamine on mingis mõttes ka proteste, et mitte niivõrd masohhism, kuivõrd protest, sellepärast et hea küll, me võime küll öelda, et maailm muutub nii-öelda vaimses mõttes justkui lihtsamaks, kusjuures ma arvan, et see tegelikult nii ei ole, aga, aga nii võib ju väita. Ja samal ajal materiaalselt keerukamaks, aga tõsiasi on see, et maailm tõesti on materiaalselt kohutavalt keerukaks muutunud ja selleks seda osa maailmast, mida me oleme harjunud nimetama empiiriliseks, mõista empiirikat jääb väheks. Me ju tegelikult tõesti ei tea, kas seal mikroskoobi all on midagi, me ei tea, kuidas, kuidas näiteks kas või meie enda taskutes olevad mobiiltelefonid, mis on ju mõne aastaga väga keerukaks muutunud, tegelikult toimivad ja siis tekibki protestis, tekibki soov karjuda lihtsate lausetega. Käibetõdesid. Ja ma olen nõus sellega, et tõesti maailm on hästi kompleksne, et üht üks asi on kõik need ühiskondlikud protsessid ja tõesti, ilmselt need teatavad äärmuslikumad liikumised on nagu igatsus selle selle lihtsama lahenduse järele. Ma ei tea, võtame kas või praegu hästi populaarsed neuroteadused, aju-uuringud tegeletakse selle küsimusega, kas me leiame ajus teadvuse ja mis on avastatud aju nii tohutult kompleksne, et sinna läheks nagu tänase tehnika juures. Ma ei tea, kui palju aastaid, et keegi suudaks sellest ajust nagu võima mingitki tõelähedast mudelit luua see tähendab, et ühtpidi see empiirika on tõesti hästi hästi kompleksne, nagu jaguneb lõputult. Millised võiksid olla siis sellised idealistlikult lahendused või kust saada siis seda eetikat või moraali siis traditsiooniline variant? Ta on siin olnud see, et ega seda Impiirijat nagu lõpuni ei maksa ka uskuda. Ja seda komplekssust ka ka uskuda. Et on püütud siis pöörduda mingisuguste selliste inimeses olevate printsiipide ideede juurde, millele on pandud lootust, et äkki hoolimata sellest, et maailmas ei saa nagu hästi aru. Ta on väga kompleksne, et inimeses endas on mingisugune selline punkt, millele toetudes on tal siiski võimalik mingit selgroogu endas kasvatada ja hoida ja nii edasi edasi, et see on niisugune suurem juba filosoofiline teema ja natukene ka siis igaühe enda tunnetuse küsimus, kuidas ta neid valikuid valikuid teeb. No see kõlab üsna abstraktselt ja üldiselt tõesti, aga kui me nüüd siin saate lõpuminutitel läheme korraks siiski algusesse tagasi, et kuidas siis kõike seda, millest sa praegu üsna üldiselt rääkisid, saaks ajakirjandust teha, kuidas ta saaks kaasa aidata, et inimene endas selle tasakaalupunkti leiaks. Head mul oleks hea vastus, siis see asi töötaks, esimene võib-olla toimiks. Aga noh, ennekõike tähendab see muidugi üleskutset vormide uuendamiseks ja mingisuguse nagu vormi loome poole minekuks, et et kui meil on tõesti mingisugused kuidas sisalda traditsioonilised formaadid või traditsioonilised vormid, mis nagu ei taha töötada praegu või meie ümber, on nagunii palju selliseid kiiresti loodavaid, lihtsalt loodavale alternatiive. Et see vana klassikaline ajakirjandus nagu ei jõua järele, et siis ühtepidi on vaja tõesti sellist nagu noh, otsida neid vorme täiesti, kuidas adapteeruda siis selle, selle kiire ja pidevalt voolava voolava maailmaga. Aga ma tahaksingi uskuda sellesse, et hoolimata sellest, nagu tehnoloogilisest võidujooksust mängib rolli ikkagi see ajakirjanikuga isiksus. Ja tegelikult see on nagu ka publikule huvitav või selle kaudu on võimalik luua mingisugust usaldusväärset silda, et ma tegelikult rõhutaksin ja paneksin panuse siin toimetustele ja, ja inimestele just nimelt ja püüda haridus on väga oluline, sellest oli meil ka palju juttu, et tõesti milline võiks olla see ajakirjaniku haridus ja Taanist tuli välja eraldi sellist ajakirjandusõpet, et praegu ei olegi ajakirjandus iseenesest on midagi väga praktilist, teatav selline oskuste hulk. Aga et seal peaks olema mingisugune mingisugune lisaharidus, mingisugune erialane haridus oli juures mis annab sulle nagu selle arusaama ja teadlikkus, et mis, mida tähendab see, kui sul on ankur kuskil sügaval sees sa oskad ka selle kaudu nagu suhestuda kõikide teiste erialadega, teiste valdkondadega ja nii edasi edasi edasi. Et ilmselt, et võib selle haridusele mõtiskleda. Ja teine asi on tõesti, ka see, see eimiski, see teatav sihuke isiksuslike aspekt. Et osadel seda on rohkem, osadel on vähem ja kuidas siis keegi, kellel seda on, kuidas ta seda kasutab, kui ta teeb seda kuidagi sellisest idealismist avalikust üldisest hüvest lähtuvalt, siis ma arvan, meil on juba väga hästi käes. No aga sellesama konstruktiivse ajakirjanduse konverentsi põhjal, kuidas sulle tundub, et mis seisus tegelikult Eesti ajakirjandus praegu on? Kas te vastate sellele küsimusele? Võime vastata kellaga, tee sina ots lahti. Tundmata üldse kogu maailma ajakirjandust ja, ja omades ainult väga sellist pealiskaudset, et nagu aru saama sellest, mis üldse millised variandid ajakirjandusest siin maakeral täna on. Tegelikult arvan, et Eestis pole asjad üldse nagu väga hullud. Et kui vaadata siin ka statistikat, et siis on teatud avalike institutsioonide suhtes, kes meediat ajakirjanduses teevad ühiskonnas ikkagi usaldus küllalt kõrge et võib-olla kusagil Ameerikas või kusagil Lõuna-Euroopas on kontrastid ja polaarsused praegu palju suuremad kui, kui Eestis. Vabandage nüüd, kui ma olin teie jaoks võib-olla liiga naiivne, te tahate mind korrigeerida, öelda, et on kuidagi väga raskes olukord, et siis me võime selle üle arutleda. Ma ei tea, mis maarjaarvab. Mõnedel on maailma ajakirjanduses, nii et ma jätan selles mõttes praegu vastamata, et aga Eesti kohta siiski sa võid öelda? Ei, ma lihtsalt arvan, et eesti pluss nagu paljudes muudeski küsimustes. Me oleme lihtsalt nii väiksed, sellised inimesed tunnevad inimesi ja, ja võib-olla kergem on mingit tagasisidet anda või julgetakse võib-olla rohkem välja öelda seda, et, et kui mingi asi on halvasti, kuigi teisest küljest jälle kohe miinus, sest et kuna kõik tunnevad kõiki ja mõjutavad kõiki, siis vahel ei julgeta seda öelda. Kuulge, et te teete halba ajakirjandust praegu, et seda vaevalt et väga palju sageli julgetakse näkku öelda. Ma näiteks arvan, et mis eesti väiksusele vaatamata meil on olemas, väiksus, võiks ju ka väga selliseid halbu vähkkasvajaid endaga kaasa tuua ka näiteks Eesti ajakirjandus ei ole ju parteiliselt seotud Eesti ajakirjanduse siiski parteiliselt sõltumatu ja mitte ainult parteiliselt riigivõimust sõltumatu, et see on kahtlemata väga oluline asi, mis ei toimi paljudes suurtes riikides, näiteks ka prantsuse ajakirjandusel on seda ette heidetud, et seal on ajakirjandus, kipub väga jälgima seda, kust suunast poliitilised tuuled puhuvad, et seda ei saa kindlasti Eestile ette heita, et võib-olla meil on sellist nagu hektikat, see väiksus, toobki selle kaasa, et kõik sõltub konkreetsest isikust kuskil mingi käpard mõne pealkirja paneb, siis võib see kohe tekitada tohutuid laineid terves riigis. Aga see on vist õige, et me saame ka küllalt kiiresti seda asja korrigeerida, et isegi kui toimuvad mingisugused suured prohmakad. Et kuna tõesti meil ei ole siin liiga palju, et me saame üsna kiirelt korrigeerida või tuleb mingisugune parandus ka, mis siiski jõuab ka kehtestada. Et ja see on vist tõesti ka õiged. Et avalik-õigusliku, sellist meediaorganisatsiooni näiteks, kui ma mõtlen USA peale, siis minu teada seal sellist ikkagi ei ole, et et see on ka selline Euroopa Euroopa fenomen. Avalik-õiguslik ajakirjanduse olemas, aga keegi ei jälgi seda, selle turuosa on mingi mõni protsent, ainult nii, aga meie saateaeg hakkab läbi saama. Kahju jah, aga ma veel, võib-olla ütlen lõpuks seda, et uurisin ka enne, kui ma Maarja Kadajasega intervjuud tegin konstraktiv instituuti kodulehte ja seal on ka sagedasti esitatud küsimused ja neist kõige viimane oli rohkem selle tõdemuse, et mis kõlas umbes nii, et noh, et kas võib siis olla, et konstruktiivne, konstruktiivne ajakirjandus ongi tegelikult hea ajakirjandus ja siis nenditi, et jah, põhimõtteliselt küll, et seega nüüd saate lõpuks võib vist nii öelda suure saladuse avaldada, et ega ma millestki väga uues siin ei rääkinud me rääkisimegi võib-olla uutest probleemidest, aga lahendused on ikkagi tegelikult üsna lihtsad, et tõesti sellist isiklikku empaatiavõimet ja muidugi professionaalsust on tarvis ja, ja ilmselt ka natuke laiemat ühiskondlikku pilku kui tänapäeval tihti võib-olla ajakirjanikul oma igapäevatöös on kombeks omada selles mõttes, et kiirus ajab taga ja siis võib-olla ei jõua mõelda sellele, mida üks või teine samm endaga kaasa toob. Nii et tuleb välja, et selline vana kuld Vana Kulde ja rääkides vanast kullast, siis Joonas Hellerma, sina valisid ka saate lõpuloo, milleks on skorpion vundav Chain aastast 1990. Ja see oli, see oli ka selline väikene huumoriga valik, et ka seda lugu, ma kuulsin seal konverentsil, et tõepoolest konverentsil oli ka paneele ja ikkagi kõnesid ja kõike peale peale musitseerimise. Aga see on tõesti, et kui selle loo videot vaadata, Ta on muusikavideot, et siis me näeme seal Berliini müür kukub ja igasugused sellised suured motiivid on. Et ehk siis ehk siis on siin ka oma väike, selline sümboolne seos selle teemaga. Aga aitäh ja kuulame siis klassikat. Mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ning vestlesime ETV saatejuht Joonas Hellerma konstruktiivsest ajakirjandusest kuulmiseni.