Sepa MN toll oma varanduse eest välland, kuri liig hõõgu tall, silmin ja pik nõna nuusk nagu jahi penil saaki. Või olla ette uudsagi, et poiscennakas lörinal varre otsast kinni ja pures raginal puud. Kunstile Oleski äkki nagu mõt seale kihva suv kasunu. Tanakse kujunu kuuseore otsast kinni, Ors mugu pärisi Bernase käänd. Puhma all oli hirmus luum väänast luise Jürgenson asele elun nännu tallas korre aina sisse sadada ja pagesi ära. Talle oli vana hirm pääle tullu, kas tuueli inimese või looma hirme, saateski aru. Sõjanakse mugu äkki kõvasti, Pesmaja ihu läits kuumas. Ta läitis tarre võt pliidi pealt paast lõiget vett ragusid Sucre küljest läksiga kilda Zuckert ja teie endale toobidade magusat lett. Jummel mässasi tuubi lolli. Bernane ist jõi vett ja ka ei aknast välja. Vällannulli lähme ilm. Kõik kodus olliva Erne kõtru kummeli ja päiva paista lõhnu täis. Päivad sõõrsaise kõrgel defandy mäe kotal illusse, lilla. Ta pidas silma Naia Tiirada mest ostet ennitsene silma muunduses ole veel meelest lännu kes naid Niklusentiid imelikku hinema saama või olla, et nõiaga tsika ta küll ei julge, oleneb väljalaske üits, kord oli tal juba täis Alan kelle Dumu kui Nikluse, Liisu TÖÖ, tema kahetatu, upintsate potsti puu otsast maha. Tema ei koli täis saanu, looduse töö olid ette illussom, lõikuse kuun sadada kastatede aina ja olla seal paka mädaneda ära ja ta Siimilist uut eluvõrset. Luise mõtet ilmunud tina vasta viletsa poole ubina ussita sära. Mõttel jäi toobi, tühjas. Poiske tuli aiast välja vahtse pelglikult ümbraja tõugas jalaga värjendad, hakkan kolksti kinni. Bernard, aknamannatan, pista Juusk maja visas Marjuga mütsi maha. Ta oli neid liiga ruttu puhma küljest kisklema. Palju alli, katskitsite löömatsid, müts oli marjaleemega kuun. Louise tõi mütsi Aid veeres tarre kallas marjad plektoopia, banze mütsi kummuti peale, et pärast ei unetas ranniklusega kõnelda. Töö oli pooleli jäänu musu taht parandada mehe ame paigata, oma undriks saadi tütre kleidile nööpi ette õmmelda. Tööd tekendaids Louise Jürgensoni terves palju parendas jänes pärast ta olekski pidanud tupemuudu käe trüppenistma, kui ämm oli teda oppa nukk sõrmkübarat õigede käenoitma. Kui ta kuulse Niklus Tomandarenkolistavat puresida niidi katski panud Mõsu kokku sülit hammaste külge kleepunud niidiotsa läbi akna vällja ja lätsnikluse poole. Naabarkja Istlavaman lõigas Kõllatsest savikausist keedetud liha ja sõi väitse päält. Tuv väiks oli tal nii terrav, nii halvasti käen, et Luise Jürgensonil tuli pelg pääle kaevanud, tegime see vaid sai ka nüüd siinservas põlasta poiskest paistvat aren olevat luise Jürgenson tei marjavargusest juttu. Nahaparkija karas lavamant üles, kui nõglatu. Massa laimat Muuboigeile ilm ongi vargile. Vai ei näe olnud salamahtu mütsi marju täis, Kakna pagesin minu eest siitike puhmade ja mugu kullel seal oodaskonna määrale sellelt Luisa Jürgenson, aga kas ma võsa aia pääl Torre ja nakase teda sealt välja Udima. Kui sina võid võõrast last Udida, mine udi oma Leopol tiinet, kui tahad. Kui ta vargile lätt, siis udiga ega ei jäta tuubele ess mõista, Kaarli midagi. Poiskenaksoote vasta urisema ja puresi lati otsa tepulides. Laitsnakse lati otsast hammastega kinni, imetniklus, mäss, udujutu sõge aat. Läheme kaema, kui saiusu. Niklus panud väitse käest ära ja pühkse suu pluuse käissega puhtas. Kui sa võlzma peassid, siis masus sunnikuna haabargi ähvarta. Orsolly puhmaste vahelman aga hamba jälgidel joht pääle sole, Kaarlidest, ore maast, ülesvaht teda igast kandist, aga Sleva midagi kergitsiitike osaki üles. Ega Ibuhmala. Aga seal ei ole muud kui Rostitanu pangi vang, Elopoldiine, sinine, glasuuritud ööpott. Seal ta kükid ja urisi näidas luise Jürgenson, mässa võlsid kolme, ei ole ühtegi jälge, naarse Niklus kurjalt mässa kõnelat ei ole jälge mane ja oma ihusilmaga, et tall seal ja kihva olliva soon nagu puldil ei kedagi, Takan, targem paslak, mässalaimatkonnu hambajälje sul oma ühtegi tunnistust ei ole. Mällu äiale, läits luise Jürgenson korkvale mütsam taren kummuti pääl olli enne tuurit marju täis kakutu. Niklus tunds oma vana sage ära ja kiskse tolle luise käest väevõimuga ära. Ei ole minu poi kolmegi vargil käinu Bernane tahtmüts üürniku käest tagasi tõmmata, aga nahaparki, olli vihatsus saanu ja tõugas Bernast rindu, niiet tuubankse tagasi peri taade tarre. Nikluse Kaarlid Ei pliidi alla tuld Liisuisse Bengi pääl ja kaapse mustamäega väitsega värskit kardult kõneliva omavahel marjuste mütsist. Mesgaarli oli perenaise käest ära võtma. Hulliks hull vain akse ote orega Lastokima imet, Liisu Mäestu, mõni mari tähendas, endal ma ilma Duaid käen kaekujales latsel silma pääst, väljatsuskno on võtnud olla kuusid sorre mees, vana Jürgenson, lõõtsapuus tõi ja muu koodi noaga. Nüüd esiimetas viile lits pure norra otstüki ära. Nagu Ors olles präänik Kaarlias Iowa oma lauset lõpetada, kui pererahvauss lennas rist säliti valla ja luise Jürgensoni uus kööki. Sütel et mina olles kee varastanu kassina Liisuvai küsse pere nane kurjalt Nikluses mõistava midagi. Vabrälla kõnelide arvasid, et ega ta ei kuule Läänsest singisse kõnelat krisse liisutüki ja pärast nüüd sa tiit jah, näo, et ei tee midagi access to loll, kes ütel, et mina olle kaupmees krossmiti singi, Keve ja ära varastanu ja sulaaja mõtsa viilu. Kõge enne toibugaarli ja pilgud naisele salamahtu silma. Sina ja kes muu ütelda, sina käid sinna krossmiti manu kohvi saia ostma, Kait valmis, kondasing tal omme lätsi düüse perre. Luise Jürgenson läks õige marru, kui sina korkinaline julgut minnu maja pärnast vargas sõimata, kas sul häbi, amm? Viimane kartul sulpsat Liisu käest vii kaussi Damaskuse käe, seal saman kardulademon puhtas ja pühksepak Clazza põlle sisse kuivas. Tema ja Kaarli rahulikus jäämine ai luise viil hullembide vihale. Tal on nõrk, aga suur söa sihen ainult vihadegeda, terves tuuam kõge, parem rohi. Sina, Kaarli olleritel Vastse-Otepää mäel, mitu lambanahka ära võtma, olite ütelnud lätsiva parkmisega rikkede access, toda usk, varganägu sa oledki, et olles aga jääk naabarkenakse kahtunud, võtma ta ütel terava häälega varga suustma, kuuled ma, varas, Ollel külma sulle sõnnikule, näita, kes varga oma Avid Liisud hakast säänse linemisel ei ole muud kui tõmbaga nahk üle kõrvu maha nagu kuusekask. Jah, nahk maha ja Tõnni, hüva siis hapnema Kaarli vehkse tolle hirmsa väitsega, mida luiseb, elas luise Jürgenson, läits näost valges. Ta tundse, kui seal Kirmustlikes lätt majast välja minu majast lälle rüük, seda kõgedalt saa endale maja siis nakainemisi välja oma. Ta on vana Jürgensoni maja, tema meid võt, temal üksinda oma õigus meid vällada. Luises lausu, mitte üits mustkate köögist nii sammu, äkki nagu oli Tullucky biitrepikut, hakkan taren oma pruuninçangin, naine nakse temaga säristama, veer oma käega häbematus, lännu muud ei olegi, kui sõimasse minu Grossmith, singi, Vargas, Kaarli ähvard, muu nahavarjuala tonni hapnema panna ka hoopis uut tööd, visas sepp nalja. Ei tea, kellele ta inimese nahka müüma, nakkas, mässanaarat, pahand, naine, sina pead minu kaitsma oma peremehe sõna ütlema. Mis mees sa oled, et lased oma naisele ega Lundsatsakale ütelda, mesta sarvas kostasi suund saansacom, taia, nahaparkija, Sinaadi aga jah, nalja, mis mul muud üle eas ei jää. Jürisi luise A kurtinast vällja, saame ühitskordontegi rahu, biitrinarat. Meil on kaup det, komanawella, Kaibaskaarlimu kohtude nakassissekeldama. Ja mina pean mugu kannatama tõeste lörri. Kui sa naljast aru ei saa, pead kannatama, arvas spiitre. Kas sa oled hull kost naine ei tea, mis peenike nali, tom, kui nad mu päise päeval vargas teeve. Pietro jagelusest Unitses jäänu püürse näo seina poole ja veidikese aja pärast kostu nurinat luise Jürgenson võt kapist palderjani, pudeli tilgud säält Luizza pääle ja lask ära.