Mats mitt käskse kasakul tunnistaja sisse, kutsu kõrtsimehe poiss tulli pelglikult sisse ja jäi kohtule Vaita seisma. Sina, Jaan Loogus, kui tunnistaja peab meeles pidama, et sa ainult õigust kõnelat võitmiseis saad trahvi või lähed koguni kinni ütelda jälle Madsmit karmilt. Kas saite aru? Mälesessaa mässina tollest asjast Tiiet, kes päe kohtumist validade, kas sina näit, kuis Liisuniklus, undriku, saba ülestõst ja kuulit näide vahel sõimamist. Poiss olli vaka tunnista, kõnela Bay kohus, mina tuli seppa otsima, plektub Kanglal Bernane ütel, et mine sina Jaan laskuda ära tinutada, muidu ei saa enam Pinemistele õlut mõõta. Et mine käi kiped ära ja palle biitritetodobi ruttu ära dinutas päive peal ei ole ta Laiga tule palju sepilisi vahele ja siis meie mätta. Ega Hongu varra Est Tiia Kivilkijadki arvate tuupolüüse Juuskmannakanu. Ta oli peremehel õdakud Aade tarre lava peale jäänu õlut kah seen. Muidu ta korjas kõik nõuik sõda kui ilusti kokku, aga nüüd oli ära unetanu mõtli loomingu, et tudu lompomlawa alla tullu penni ees ka öised aren, muidu tuur raibe, tükse vahel tarre kusema. Küll katkest mats, mitt, validade poisi jutud, tolle Beniga ei ole meil midagi tegemist. Ütle, kas sina, koolid, kuis Liisu Bernas tõimas Jaan sai pahadses, et alles lasta seletada mina ess kuule, midagi, kui Mattoobiga sisse lätsi oli Liisurvakil undriku saba üleskistu. Ma kõnele kõik nii kolli kõrtsimehe, poiss, võta oma tunnistamist väega tõsiselt. Ega mina ei tahagi sinna tarre minna, mees mul võõral tarel asja ega mõni näppu, mis ei ole, et aga sepa sulle sepikojamann ja Bernane ütelda targu, sina jaan enne kodu tulgu kui tuupon tinutada, me ei saa kaubelda. Äkki karas liisupingi pealt üles elatsioosuga kohtumajast välja valla Kasak virgu müdina peale üles ja õigas liisule järgi Kossaioosed ooda mõistus ära, äkki mõistetas õiges kaid sunnist kohtumist virgusivaga tõmbe seda üles, kui mats mitt kärat liisu kinni võtta ja tagasi tuppa kõik Joosiva robinal üle päegaala kohtumajast välja liisule järgi tuua oli juba kaugele jõudnu ja litsiks kõigest väest edesi kodu poole. Aga me oliva kipempa kõge valimbada Joosuga oli kirjutaja noor kõhklik mees, kes kakas Joosu päält maniskegi valla lahedal Bengeta, olles tema jõudsegi kõgen nahaparkija naisele järgi ja aarestel Olast kinni, laskub alla lõõtsut Liisu. Mul jäi kringli tainas kotunud Tõsema, oh sa jummel küll. Kasake kaits kohtumist jõudsime ähkeni puhkenergi, laske valla tainas hukka, lärmas Liisu mässu, meie asi meil ega ütel on, kott on töö pooleli. Kell aida äikel rea põimütleva mehe võtiva tal katelt puult Kanglalt kinni ja nakeseva kohtumaja poole vedama. Kulla mõõdaku sünnipäev, juubel, eum, rabel liisu, laske ote valla. Pää kohtumiis oli vahepeal trepile tullu, ameti rahagalon jäi uus pääl aedalt lahku. Harjatu. Kas viime sisse ja loeme mõistuse ette küsseva mehe Madsmiti käest. Vai veel sisse kärat pää kohtumisõhkuva soolaputkade uss lukku. Ööpäev roppuseyst, Tõne kohtu au haavamiseist. Mina ei ole kedagi haavanu minu krõngli tainas-le tappus hädalt liisu suu kinni, kui palju porrad teeme vil trahviga, ähvart Madsmit, Kasak tõugast, Liisu vangi, kambradele jusse, kinnija käänse lukule, kaits kiirdu ette, kohus, olli peetu, Matzmidsusas, ametirahataskud, läits lasipuu manu ja pässuobese vallas õitse kodu. Kirjutaja, nur, ontlik miis, seansse, maniskete Silid peoga segi lännu Jussid ja kirjutanud protokolli. Mõistus sai kaebealusele ette loetus ja täideviidus. Luise Jürgenson võis rahuliku südamega kodu minna. Neese sell olin ostakule juhtunu isse Nikluse Kaarliga kõrtsi Takantaren sängi veere pääl ja jõi. Hakan libi Lukile kammeroli, õmbleja Kärblasi täis. Niklusel nakese kotun Nikav naha parkusiva Tõnnin rööval ja naine isse soolaputka on ilma üte küüvata. Too pärast võiski kõrtsin meelt lahutada, jäneseselliga maast-ilmast juttu ajada. Veidikese aja pärast Tull sisse, biitre Jürgenson Ast lamba manu, toet Bengi pääle ja kaimehi teravarasse pilguga. Ta tahmatsion, näon Valendiva ainult silmamuna. Seppolly obaiunu. Eestil tuli rasse pilgu all pelg pääle kuis Käi härg, Jürgensoni käsi küsseneese sel viimate ja kuisse lasprova luise Jürgenson. Niklus irvitambit, proua Jürgenson, pist Mumoori soolaputkade mässinul, minu naise kassi amm, küsse biitriselilt teravate makrisse, nii sammu, viisakade May, viisakade pahvatset, küll mina teid, Tiia, kõik te olete, ütled sugutse kaabaku, mugu kaedaga, kuis ausat inimest tõotada. Saade kestid Me salajuttude, ta on jälle kokku hoidearbiitri, pahanda kosse Kaarleja pilgud sellile silma. Käeluski teasi, tule parem, lase lõuatäis viinalett miil rõõmsas Malisu tõpramaa, kui zoomi rokatsid lõu, kui tallitsa käratseb, sattalitseb parem pomme, naist, irvit Kaarli olete vatu meheke naine, jõuski, ümbre saba, seal on otseesast, enne kui ta silmagi pilgutada, jõudse võt septel oma suurte kätega nagu pihtega enge nöörist kinni. Neese selle hirmu pärast näost valges. Lase valla röögad Kaarli ära mängi. Biitrepitsid nii kõvast Niklus skaalast, et nahaparkija läits näost lillas Kaarli rabel kätega siia-sinna. Jah, see õhku, aga essaa sepa jõu vastu midagi. Mac, käkkis tasurrype ära, kui sa omi sõnu tagasi ei võta andsid Sänno köögisi Kaarli, et minu naine Louise on too ja Tõne võtta küll biit rännaa parkiale veidike õhku kõrda minu järgi prom Louise Jürgenson, igatpidi viisakas ja korralike elukommetega naisterahvas. Niklus alust vastamilt. Proual luise Jürgenson, omm igatpidi viisakas viil ütskord, nõudsebiitre, Neese sell vahtse kõkke nagu ilmaimet Taes mõista kolmegi lugeda. Tull sepp võis viimati viil temagi peenikese kõri sõrmi vahele võtta. Nii mütsike Tinemisi ja sa oled ta enam ammu nännu tahes, julge ummi Kaharit musta vuntsegi näppi, jõi ainult õlut, klaas klaasi otsa. Siis sai naha parkial kolmaski kõrv, tüteldus, et luise Jürgenson am korralik naisterahvas ja ta Engel õrnasti valla huuh ära taht tappa, puhkse Kaarli tule Peetre teeme lepituses pool hunti. Mina ei taha sinu nälla roti viina põlast sepp, tule lagedale, esioled näljarott, karaskaarli labavdakas, pysti. Massa keeksi Tseeni, kui kota kaotad Vaikeksi, ma panen 300 rubla valla suurust, Kaarli saad tühi, ei leierkasti juudile poolt Naclaviinagi osta. Lase java kostoujutom, liin, taren, kõrtsimees õigas nahaparkija kõrtsimees minu pool dioodile, hunt viina. Mällega sammas irvitseb vene rahaga. Enne sul raha ei ole, kui sa mõne tasku manulet ja varastad, siis sulam kaarilaid sepale nii ligidale, kui vähegi sai küsse endal silmad pääl punatse kui härjal. Mäss, sina ütlit, biitriley naha parkele, Ruskuga rindu ja ütel rasvatult kummin omanu. Nahaparkija Pance kaits Ruskut kokku, tõsi, kiki Varbile virutas sepale kõigest jõust vasta meelekohta. Biitre Jürgenson, kukku säli pidi päega vastu kivi Saina, kui kõmatas ja vao seisis põrmandule maha. Ja siis liiguta enam sugugi, oli kõrrega keeletu ja meeletu kõik jäive vaka, ainult Kärblase Piriseva kõrtsimees tuli biitrit üles tõstma. Naine, too külma vett ementulbul joosten viiglas, käen kui kõrtsi, mis tõstsepa pähe üles taht talle vett anda. Ütel Neese sell sängi veerelt. Mässa Niklus, Teit, Need, koolu, nahaparkija, läits, verevas ja purisi. Ega mina, SRÜ Atsissin, lei kõrtsi myysioneese sell tõstsivabiitri pikkamisi sängi pääle. Kõrtsimees säänse, sepa käe rinna pääle. Sel tõuga Sakna käeksuden pärani. Kõrtsiemand tõi elu ruumest, linatse rõivaja laod koolule näo pääle. Olen mina Elon ega sugutsid siku nännu. Aga säätsid, obesid niikuinii ei ole, ma ei ole Mavil nännu. Vangut kõrtsimees pääd. Juut, nakse yin, taren leierkasti väntama. Luise Jürgenson. Olli lask.